1

Euroopa Komisjon andis 24. juuni 2013. aasta otsusega C(2013) 3496 final (edaspidi „abi andmise otsus“) Ukraina riiklikule elektrienergia tootmisettevõtjale (Energoatom) Euratomi laenu, et toetada Ukraina tuumareaktorite turvalisuse suurendamise programmi. Seda laenu tagas Ukraina valitsus.

2

Abi andmise otsus võeti vastu, rakendades nõukogu 29. märtsi 1977. aasta otsust 77/270/Euratom, millega volitatakse komisjoni väljastama Euratomi laene, et aidata kaasa tuumaelektrijaamade rahastamisele (ELT 1977, L 88, lk 9), mida on muudetud 21. märtsi 1994. aasta otsusega 94/179/Euratom (EÜT°1994, L 84, lk 41). Selle otsuse artikli 1 kohaselt volitatakse komisjoni sõlmima Euroopa Aatomienergiaühenduse nimel ja nõukogu sätestatud mahus laenulepinguid, millest saadav tulu eraldatakse laenudena selliste projektide rahastamiseks, mille eesmärk on suurendada lisas loetletud kolmandate riikide, sealhulgas Ukraina tuumaelektrijaamade ohutust ja tõhusust.

3

Hageja, CEE Bankwatch Network, on Tšehhi õiguse alusel asutatud valitsusväline organisatsioon. Põhikirja kohaselt on selle organisatsiooni ülesanne kontrollida rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide tegevust selles regioonis ja edendada lahendusi, millega asendatakse nende poliitika ja projektid ning mis oleks majandus-, sotsiaal- ja keskkonna seisukohast jätkusuutlikud alati, kui see on võimalik. Tema asukoht on Prahas (Tšehhi Vabariik).

4

Hageja palus 6. ja 7. novembril 2015 vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43) artikli 6 lõikele 1 komisjonilt erinevaid dokumente, mis käsitlesid abi andmise otsust.

5

Dokumentidega tutvumise taotlus käsitles viit dokumenti või dokumentide kategooriat:

6

21. detsembri 2015. aasta kirjas vastas komisjon temale selliselt esitatud taotlusele järgmiselt:

7

Hageja esitas 19. jaanuari 2016. aasta kirjas määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel komisjonile kordustaotluse, selleks et viimane vaataks üle oma seisukoha dokumentidega tutvumise taotluse punktides 1, 2, 3 ja 4 nimetatud dokumentide kohta. Punkti 5 osas ta taotlust uuesti ei esitanud. Hageja viitas oma kordustaotluses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1367/2006 Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13).

8

Komisjon pikendas 9. veebruari 2016. aasta kirjas vastuse esitamiseks ette nähtud tähtaega vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikele 2 viieteistkümne tööpäeva võrra. 1. märtsi 2016. aasta kirjas pikendas ta uuesti kordustaotlusele vastuse esitamiseks ette nähtud tähtaega.

9

Komisjon vastas kordustaotlusele 15. aprilli 2016. aasta otsusega C(2016) 2319 final (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Vaidlustatud otsuses asus komisjon esialgsele seisukohale, et määrus nr 1367/2006 ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

10

Mis puutub dokumentidega tutvumise taotluse punkti 1 (laenuleping), siis komisjon kinnitas oma otsust lubada laenulepinguga tutvuda ainult osaliselt, piirdudes selles dokumendis sisalduvate keskkonna- ja sotsiaalnõuetega. Ta leidis, et ülejäänud osa konventsioonist ei tuleks avalikustada, tuginedes esiteks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes ette nähtud erandile, mis kaitseb avalikku huvi rahvusvaheliste suhete osas, ning teiseks sama määruse artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erandile, mis kaitseb ärihuve.

11

Mis puutub dokumentidega tutvumise taotluse punkti 2 (teenistustevahelised konsultatsioonid ja tõendid hinnangu andmise kohta laenu esimesele osamaksele), siis komisjon võimaldas tutvuda kolme dokumendiga: komisjoni keskkonna peadirektoraadi 24. oktoobri 2014. aasta teatisega majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadile ja kahe Energoatomi 31. juuli 2014. aasta kirjaga keskkonna peadirektoraadile. Ta keeldus siiski määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsvale erandile tuginedes kõikide nende dokumentide osas edastamast mainitud isikute ametinimetusi ja allkirju.

12

Mis puutub dokumentidega tutvumise taotluse punkti 3 (komisjoni ja Ukraina vaheline ametlik teabevahetus), siis komisjon kinnitas, et sellesse kategooriasse kuuluv igasugune muu teabevahetus puudub, välja arvatud kaks keskkonna peadirektoraadi kirja, mis 21. detsembril 2015 juba edastati.

13

Mis puutub dokumentidega tutvumise taotluse punkti 4 (EIP soovitus), siis komisjon võimaldas tutvuda EIP soovitusega, kuid oli seisukohal, et see õigus peaks olema piiratud. Ta tugines selles osas jällegi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuve kaitsvale erandile. Ta märkis vaidlustatud otsuses samuti, et selle dokumendi, millega ta ei võimaldanud tutvuda, teatavates osades oli korratud laenulepingut, mille puhul ta enda hinnangul oli juba tõendanud, et avalikustamine võib kahjustada tema ja Energoatomi ärihuve.

14

Mis puutub dokumentidega tutvumise taotluse punkti 5 (kahe reaktori kasutusaja pikendamisega seotud teabevahetus), siis komisjon kinnitas, et tema käsutuses ei ole ühtegi dokumenti, mis tema arvates oleks taotlusele vastamisel asjassepuutuv.

15

Lõpetuseks leidis komisjon käesolevas asjas, et ei ole ühtegi ülekaalukat avalikku huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses, millest tulenevalt võiks olla põhjendatud laenulepingu ja EIP soovituse täielik avalikustamine.

16

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. juunil 2016.

17

Komisjon esitas 16. septembril 2016 oma kostja vastuse.

18

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik esitas 13. oktoobril 2016 Üldkohtusse avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. See avaldus rahuldati Üldkohtu esimese koja presidendi 17. novembri 2016. aasta määrusega.

19

Hageja esitas 22. novembril 2016 oma repliigi.

20

Ühendkuningriik teatas 19. detsembril 2016 Üldkohtule, et ta loobub oma menetlusse astuja seisukohtade esitamisest.

21

Komisjon esitas 9. jaanuaril 2017 vasturepliigi.

22

Üldkohus (esimene koda) sedastas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal, et pooled ei ole esitanud kodukorra artikli 207 lõike 1 alusel ühtegi kohtuistungi korraldamise taotlust, ja otsustas teha kohtuotsuse ilma menetluse suulise osata vastavalt sama sätte lõikele 2.

23

Hageja palub hagiavalduses Üldkohtul:

24

Komisjon palub kostja vastuses Üldkohtul:

25

Üldkohus määras 24. aprilli 2017. aasta kohtumäärusega kodukorra artikli 91 punkti c ja artikli 92 alusel, et komisjon esitaks temale laenulepingu tervikuna ja EIP soovituse. Need dokumendid edastati Üldkohtule 2. mail 2017 ning neist ei teatatud vastavalt kodukorra artiklile 104 ei hagejale ega Ühendkuningriigile.

26

Hageja esitab oma hagiavalduses neli väidet, milles ta väidab peamiselt järgmist:

27

Hageja väidab repliigis, et komisjon olevat rikkunud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 42, tulenevalt sellest, et komisjon ei võtnud oma 21. detsembri 2015. aasta vastuses, vaidlustatud otsuses ja kostja vastuses piisavalt arvesse hageja poolt haldus- ja kohtumenetluses esitatud argumente.

28

Esmalt tuleb meelde tuletada, et määruses nr 1049/2001 on sätestatud üldine korraldus, kuidas avalikkus tutvub institutsiooni käsutuses, s.o tema koostatud või valduses olevate dokumentidega.

29

Põhjenduse 1 kohaselt lähtub see määrus Amsterdami lepinguga EL lepingusse lisatud artikli 1 teises lõigus talletatud soovist tähistada uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik. Nimetatud määruse põhjenduses 2 on meelde tuletatud, et üldsuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega on seotud institutsioonide demokraatlikkusega (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 34, ja 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 72).

30

Sel eesmärgil on nimetatud määruses ette nähtud, nagu selle põhjenduses 4 ja selle artiklis 1 märgitakse, et üldsusel lubatakse võimalikult ulatuslikult tutvuda institutsioonide dokumentidega (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 33, ja 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 73).

31

Selle õiguse suhtes kehtivad teatavad avalikust või erahuvist tulenevad piirangud. Konkreetsemalt ja kooskõlas selle põhjendusega 11 näeb määruse nr 1049/2001 artikkel 4 ette erandite korra, mis lubab institutsioonidel keelduda võimaldamast tutvuda dokumendiga, juhul kui selle avalikustamine kahjustaks ühte selle sättega kaitstud erandit (21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 74).

32

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes on sätestatud, et institutsioonid ei võimalda tutvuda dokumendiga, mille avalikustamine kahjustaks avalikke huve seoses rahvusvaheliste suhetega.

33

Peale selle lubab sama määruse artikli 4 lõike 2 esimene taane institutsioonidel keelduda võimaldamast dokumendiga tutvuda juhul, kui selle avalikustamine kahjustaks „füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit“. Selle konkreetse võimaluse kohta näeb see säte ette, et erand on kehtetu, kui ülekaaluka üldise huvi tõttu on asjaomase dokumendi avalikustamine põhjendatud.

34

Kuna need erandid teevad erandi üldsuse võimalikult laiaulatuslikust õigusest dokumentidega tutvuda, tuleb neid mõistagi tõlgendada ja kohaldada kitsalt (21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 75; vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 36).

35

Seega, kui asjassepuutuv institutsioon otsustab mitte võimaldada tutvuda taotletud dokumendiga, on ta põhimõtteliselt kohustatud selgitama, kuidas selle dokumendi avalikustamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huvi, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand, millele see institutsioon tugineb (21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 76). Peale selle peab kahjustamise ohtu saama mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla ainult oletuslik (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 43, ja 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 76).

36

Oma esimeses väites vaidleb hageja vastu vaidlustatud otsusele, kuna selles ei ole väidetavalt arvesse võetud kõiki käesolevas asjas asjassepuutuvaid õigusnorme. Käesolevas asjas on otsus väidetavalt vastu võetud määruse nr 1049/2001 alusel, ilma et komisjon oleks arvesse võtnud määrust nr 1367/2006, mis on siiski peamine õigusakt, kuna see piirab institutsioonide võimalust keelduda dokumentidega tutvumise võimaldamisest, kui taotletaval teabel on seos heidetega keskkonda.

37

Komisjon vaidleb sellele väitele vastu.

38

Seoses sellega tuleb märkida, et määrus nr 1367/2006, mille kohaldamist hageja taotleb, kehtestab üldise dokumentidega tutvumise korra raames eritingimused, kui on tegemist teabega tutvumisega, avalikkuse osalemisega otsustusprotsessis ja võimalusega kohtusse pöörduda keskkonnaasjades.

39

Seega, eelkõige mis puutub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ja eespool punktis 33 mainitud ärihuve kaitsvasse erandisse, millele komisjon tugineb selleks, et põhjendada oma keeldumist võimaldada hagejal tutvuda teatavate dokumentidega, siis määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause näeb ette, et avalikustamine võib teenida ülekaalukat üldist huvi ja et järelikult tuleb dokumendid edastada, kui taotletav teave puudutab heiteid keskkonda.

40

Lisaks, mis puutub eespool punktis 32 mainitud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes ette nähtud erandisse, siis määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause näeb ette, et nimetatud erandit tuleb tõlgendada kitsalt, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldist huvi ja seda, kas taotletav teave on seotud heidetega keskkonda.

41

Esmalt tuleb kindlaks teha, kas need määruses nr 1367/2006 sisalduvad erinormid on kohaldatavad käesolevas asjas selleks, et kindlaks teha tingimused, mille kohaselt komisjon võib vajaduse korral keelduda võimaldamast tutvuda taotletud dokumentidega.

42

Seoses sellega olgu märgitud, et vaidlustatud otsus on vastu võetud pärast seda, kui komisjon oli andnud Ukraina ettevõtjale Energoatom laenu, mis oli abi andmise otsuse aluseks.

43

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 2, on abi andmise otsus vastu võetud, kohaldades otsust 77/270, mida on muudetud otsusega 94/179, ning mõlemad otsused põhinevad EA artiklitel 1, 2, 172 ja 203.

44

Dokumendid, millega ei võimaldatud tutvuda, käsitlevad Euratomi asutamislepingu sätte alusel vastu võetud õigusakti.

45

See asjaolu on hageja jaoks eelmainitud määruste kohaldamise seisukohast tähtsusetu. Ta väidab oma seisukoha põhjendamiseks, et Euratom on osa Euroopa Liidust. Oma repliigis väidab ta, et komisjon on määruse nr 1367/2006 artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses „ühenduse institutsioon“. Ta järeldab sellest väitest, et kõik selle institutsiooni käsutuses olevad dokumendid kuuluvad selle määruse sätete kohaldamisalasse, olenemata sellest, kas see dokument on koostatud või saadud temale EL-i või ELTL-i lepinguga antud pädevusi kasutades või nende pädevuste kohaselt, mis tulenevad Euratomi asutamislepingust.

46

Seoses sellega tuleb sedastada esiteks, et määrusega nr 1367/2006 rakendatakse selle pealkirja, põhjenduste ja sätete kohaselt teabe osas kohustusi, mille suhtes on kokku lepitud sellise rahvusvahelise lepingu raames, mille pool Euroopa Aatomienergiaühendus ei ole, s.o Århusi konventsioon. Nagu nähtub nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsuse 2005/370/EÜ Århusi konventsioon sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT 2005, L 124, lk 1) artiklist 1, oli nimetatud konventsioon heaks kiidetud ainult Euroopa Ühenduse, nüüd Euroopa Liit, nimel. Kuna Euroopa Aatomienergiaühendus ei ole selle konventsiooni osaline, ei ole seda rakendavas määruses sätestatud kohustused tema jaoks kohustuslikud, kui ei ole sätestatud vastupidi.

47

Teiseks tuleb sedastada, et Euratomi asutamislepingu rakendamiseks vastu võetud õigusaktid ei ole vastupidi hageja väitele tingimata seotud liidu raames kohaldatavate kohustustega. Nagu komisjon rõhutab, on Euroopa Aatomienergiaühendus ja Euroopa Ühendus, nüüd Euroopa Liit, erinevad organisatsioonid, mis on asutatud erinevate asutamislepingute alusel ja millel on erinev õigusvõime (vt selle kohta 7. aprilli 1965. aasta kohtuotsus Müller vs. nõukogu, 28/64, EU:C:1965:39, lk 321), ning neist igaühe suhtes kehtivad erinormid.

48

Nii on Euroopa Aatomienergiaühenduse raames kohaldatavad õigusnormid ette nähtud Euratomi asutamislepingus. Nende normide hulgas on EA artikli 106a lõige 1, millest tulenevalt Euroopa Aatomienergiaühenduse toimimise eesmärgil on kohaldatavad EL-i asutamislepingust ja ELTL-ist tulenevad õigusnormid, eelkõige ELTL artikkel 15, varem EÜ artikkel 255, mis on määruse nr 1049/2001 aluseks. See määrus, mis põhineb Euroopa Aatomienergiaühenduses kohaldataval sättel ja milles on ette nähtud institutsioonide dokumentidega tutvumise üldine korraldus, on – ilma, et hageja oleks sellele vastu vaielnud – kohaldatav selles valdkonnas tegutsevate institutsioonide ja asutuste valduses olevatele dokumentidele.

49

Nagu märgib komisjon, on olukord erinev määruse nr 1367/2006 puhul, mis – nagu on märgitud selle preambulis – on vastu võetud EÜ artikli 175 alusel, nüüd ELTL artikkel 192. Kuna viimast ei ole nimetatud EA artikli 106a lõikes 1, siis selle alusel vastu võetud õigusakte, sealhulgas nimetatud määrust, ei saa kohaldada Euratomi asutamislepingu raames.

50

Kolmandaks tuleb märkida, et määruse nr 1367/2006 tekstis on konkreetselt silmas peetud Euroopa Ühenduse institutsioone ja asutusi, ilma et oleks ette nähtud selle kohaldamist muudele üksustele, näiteks Euroopa Aatomienergiaühenduse juurde kuuluvatele institutsioonidele ja asutustele. Nii on selle pealkirjas täpsustatud, et määrusega kohaldatakse „Euroopa Ühenduse institutsioonidele ja asutustele“ Århusi konventsiooni sätteid. Lisaks viitab määruse preambuli alguses märgitud õiguslik alus ainult EÜ asutamislepingule. Viimaks, artikli 2 lõike 1 punktis c on ainult märgitud, et mõiste „ühenduse institutsioonid ja asutused“ on „ametiasutus, organ, asutus või agentuur, mis on loodud asutamislepinguga või selle alusel“, mis määruse nr 1367/2006 õiguslikku alust silmas pidades saab olla ainult EÜ asutamisleping, mis eelnes EL-i toimimise lepingule.

51

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja esitatud argumendid.

52

Hageja vaidleb esmalt vastu sellele, et määrusega nr 1367/2006 rakendatakse Århusi konventsiooni.

53

Seoses sellega piisab, kui sedastada vastavalt eespool punktis 46 märgitule, et see argument on vastuolus nimetatud määruse enda tekstiga, mille pealkirjas, põhjendustes ja sätetes on vastupidi hageja väitele viidatud nimetatud konventsioonile.

54

Seejärel rõhutab hageja, et määruse nr 1367/2006 artikli 2 lõike 1 punkti d keskkonnainfo määratlus hõlmab „selliseid tegureid nagu kiirgus või jäätmed, sealhulgas radioaktiivsed jäätmed“. Sellest viitest nimetatud määruses radioaktiivsuse tegelikele ilmingutele tuletab ta, et see on kohaldatav tuumaohutust käsitleva teabega tutvumisele, sealhulgas Euroopa Aatomienergiaühenduse raames hallatavatele dokumentidele.

55

Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et ei ole ühtegi õiguslikku alust määruse nr 1367/2006 kohaldamiseks Euroopa Aatomienergiaühenduse raames hallatavate dokumentidega tutvumiseks, kuna see säte, millel määrus põhineb, ei ole Euratomi asutamislepingule kohaldatav. Seda õigusliku aluse puudumist ei kompenseeri selline sõnastus, milles viidatakse tuumaenergiale nimetatud määruses, seda enam, et selliseid viiteid võib leida muudes kontekstides kui Euroopa Aatomienergiaühendus.

56

Hageja väidab lisaks sellele, et komisjoni kodukorda on muudetud, et tagada määrusest nr 1367/2006 tulenevate kohustuste täitmine, eelkõige siis, kui see institutsioon tegutseb Euratomi asutamislepingu raames. Ta viitab seoses sellega komisjoni 30. aprilli 2008. aasta otsusele 2008/401/EÜ, Euratom, millega muudetakse kodukorda seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1367/2006 üksikasjalike rakenduseeskirjadega (ELT 2008, L 140, lk 22).

57

Seoses sellega tuleb sedastada, nagu rõhutab hageja, et komisjon on teinud otsuse selleks, et tagada määruse nr 1367/2006 kohaldamine tema poolt vastu võetud õigusaktidele, et selle otsuse number sisaldab märget „Euratom“ ja et selle preambulis on märgitud, et see on vastu võetud, „võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut“.

58

Nende märgete olemasolu tuleneb sellest, et õigusakt, mida otsusega 2008/401 muudetakse, põhineb ise lisaks EÜ asutamislepingule, ESTÜ asutamislepingule ja EL-i lepingule Euratomi asutamislepingul. Kuna komisjoni kodukorra õiguslik alus oli muu hulgas Euratomi asutamisleping, pidi seda muutev otsus samuti põhinema sellel lepingul ning EL-i lepingul ja EÜ asutamislepingul. Kuna ESTÜ asutamisleping kaotas kehtivuse 23. juulil 2002, s.o enne otsuse 2008/401 vastuvõtmist, ei mainita aga seevastu selles otsuses enam õigusliku alusena ESTÜ asutamislepingut.

59

Nende märkuste tagajärg ei ole siiski, et määruse nr 1367/2006 kohaldamist laiendatakse Euratomi asutamislepingu raames hallatavatele dokumentidele. Lisaks, vastupidi hageja väitele ja nagu tuleneb eespool punktist 47, on liidul ja Euroopa Aatomienergiaühendusel mõlemal erinev õigusvõime ning märkel „Euratom“ otsuses 2008/401 ei saa olla sellist tagajärge, et määruse nr 1367/2006 sätted, mis on komisjonile kohaldatavad üksnes siis, kui ta tegutseb EL-i toimimise lepingu kohaldamisalas, oleksid sellele institutsioonile kohaldatavad ka siis, kui ta tegutseb Euratomi asutamislepingu kohaldamisalas.

60

Viimaks leiab hageja, et määrust nr 1367/2006 tuleb kohaldada Euroopa Aatomienergiaühenduse raamistikus Euroopa Ombudsmani otsuse nr 2335/2008/(VIK)CK tagajärjel, milles selline otsus on tehtud.

61

Seoses sellega tuleb märkida, et ombudsman sedastas eelmainitud otsuses, et liikmesriigid ja Euroopa Ühendus, millest sai Euroopa Liit, on Århusi konventsiooni osalised, mille tagajärg on, et pädevad siseriiklikud asutused ja liidu institutsioonid peavad keskkonnateabe avalikustamise taotluse saamisel kohaldama selle kehtestatud õigusnorme (eespool nimetatud otsuse punkt 61). Ombudsmani arvates kuuluvad Århusi konventsioonist tulenevad liidu kohustused dokumentidega tutvumist käsitleva liidu õiguse raamesse (selle otsuse punkt 62).

62

Vastupidi hageja väitele ei tulene neist seisukohtadest, et ombudsmani arvates on määrus nr 1367/2006 kohaldatav Euroopa Aatomienergiaühenduse raames hallatavatele dokumentidele. Ta kinnitab ainult, et mis puutub teabega tutvumisse, siis Århusi konventsioon, kuna seda on rakendatud määrusega nr 1367/2006, on kohaldatav liidu institutsioonide poolt vastu võetud õigusaktidele, kui nad tegutsevad selle raames.

63

Hageja märgib, et ombudsman väidab eespool punktis 60 mainitud otsuses, et vastavalt ELTL artiklile 15 ja EA artikli 106a lõikele 1 on need kohustused kohaldatavad Euratomi asutamislepingu raamistikus hallatavatele dokumentidele.

64

Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et vastupidi sellele, mida märgib hageja, ei ole määrus nr 1367/2006 vastu võetud EÜ artikli 255, nüüd ELTL artikkel 15, alusel, vaid see põhineb EÜ artiklil 175, nüüd ELTL artikkel 192, mis ei ole Euroopa Aatomienergiaühenduse raames kohaldatav. Kuna see ei ole selles raamistikus kohaldatav, siis ei saa viimati nimetatud säte olla aluseks selle määruse kohaldamisele selle ühenduse raames hallatavatele dokumentidele (vt eespool punktid 48 ja 49).

65

Hageja sõnul märgib ombudsman oma otsuses veel, et liidu institutsioonid peavad liidu õigust tõlgendama, võttes arvesse üldpõhimõtteid ja põhiõigusi, mille hulka kuulub ka õigus tutvuda dokumentidega.

66

Seoses sellega tuleb märkida, et vastavalt hageja väitele on dokumentidega tutvumise õigusele põhiõiguste harta artikliga 42 antud põhiõiguse staatus ja vastavalt ELLi artikli 6 lõikele 3 on liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevatel põhiõigustel Euroopa Liidu õiguskorras õiguse üldpõhimõtte staatus.

67

Mis puutub Euroopa Liitu, siis põhiõiguste harta artikli 52 lõige 2 sätestab, et selles tagatud õigusi, mis on aluslepingute sätete esemeks, kasutatakse neis määratletud tingimustel ja piirides.

68

Käesolevas asjas näeb ELTL artikkel 15, mis on endine EÜ artikkel 255, ette, et dokumentidega tutvumise õiguse piirangud kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes.

69

Sama moodi tuleneb ELTL artiklitest 191 ja 192, millest viimane on endine EÜ artikkel 175, et meetmed, millega rakendatakse liidu keskkonnapoliitikat, otsustatakse peamiselt parlamendis ja nõukogus.

70

Selleks et teada saada, millised on dokumentidega tutvumise õiguse piirangud, tuleb seega tugineda nende sätete alusel vastu võetud õigusaktidele, s.o määrustele nr 1049/2001 ja nr 1367/2006.

71

Ent kuigi määrus nr 1049/2001 on kohaldatav Euroopa Ühenduse, nüüd Euroopa Liit, raames hallatavatele dokumentidele, on see EA artikli 106a lõikest 1 tulenevalt eespool mainitud põhjustel Euroopa Aatomienergiaühenduse raames teisiti seoses määrusega nr 1367/2006, mis on keskkonnainfot puudutavalt kohaldatav ainult Euroopa Ühenduse, nüüd Euroopa Liit, raames.

72

Lisaks, neid õigusakte kohaldades tuleb lubada ulatuslikult tutvuda institutsioonide hallatava teabega, jälgides, et see õigus oleks tasakaalus teiste huvidega, mida neis kaitstakse, sellises ulatuses ja selliselt, nagu on kirjeldatud, ning ilma et kummagi õigusakti kohaldamisala oleks muudetud. Sellega on tegemist juhul, kui määruses nr 1367/2006 sätestatud kohustusi kohaldatakse väljaspool Euroopa Liidu institutsioone ja asutusi.

73

Esimene väide tuleb seega tagasi lükata.

74

Hageja on seisukohal, et vastupidi komisjoni väitele vaidlustatud otsuses, ei saa keeldumist edastada kogu laenulepingut (dokumentidega tutvumise taotluse punkt 1) põhjendada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes ette nähtud erandiga, mis kaitseb avaliku huvi seoses rahvusvaheliste suhetega, kuna selle dokumendiga tutvumine ei ohusta tuumaohutust ja kuna komisjon ei ole selgitanud, kuidas see tutvumine selle huvi kaitset konkreetselt ja tegelikult kahjustab.

75

Komisjon vaidleb sellele väitele vastu.

76

Seoses sellega tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandale taandele keelavad institutsioonid juurdepääsu dokumentidele, mille avalikustamine kahjustaks üldisi huve seoses rahvusvaheliste suhetega.

77

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt teevad selle sättega kaitstavate huvide eriti tundlik ja oluline laad ning asjaolu, et institutsioon on kohustatud nimetatud sätte alusel juurdepääsu keelama, kui dokumendi üldsusele avalikustamine neid huvisid kahjustaks, institutsioonil sellise otsuse vastuvõtmise keeruliseks ja delikaatseks, eeldades erilist ettevaatlikkust. Seega on niisuguse otsuse puhul vaja kaalutlusruumi (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 35, ja 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Jurašinović vs. nõukogu, T‑658/14, ei avaldata, EU:T:2015:766, punkt 26).

78

Lisaks on Euroopa Kohus ja Üldkohus asunud seisukohale, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a nimetatud kriteeriumid on väga üldised; nagu sättest selgub, tuleb juurdepääs keelata siis, kui kõnealuse dokumendi avaldamine „kahjustaks“„avalikke huve“ seoses eelkõige „rahvusvaheliste suhtega“ (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 36, ja 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Jurašinović vs. nõukogu, T‑658/14, ei avaldata, EU:T:2015:766, punkt 27).

79

Neil kaalutlustel peab nimetatud kohtupraktika kohaselt Üldkohtu kontroll selle otsuse õiguspärasuse üle seetõttu piirduma sellega, et ta kontrollib menetlusnormide ja põhjendamiskohustuse järgimist, faktide sisulist täpsust ning ilmse kaalutlusvea ja võimu kuritarvitamise puudumist (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 34, ja 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Jurašinović vs. nõukogu, T‑658/14, ei avaldata, EU:T:2015:766, punkt 28).

80

Mis puutub täpsemalt põhjendusse, siis see peab olema kohandatud vaidlusaluse akti laadile ning sellest peavad selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti vastuvõtnud institutsiooni kaalutlused, nii et puudutatud isikutele oleks teada akti põhjendused ja pädev kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamiskohustuse hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, toodud põhjenduste olemust ning huvi, mis võib akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, olla selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduse vastavust artikli 253, nüüd ELTL artikkel 296, nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 80, ja 10. septembri 2008. aasta kohtuotsus Williams vs. komisjon, T‑42/05, ei avaldata, EU:T:2008:325, punkt 94).

81

Viimaks tuleneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a sõnastusest, et selles sättes nimetatud dokumentidega tutvumist puudutavate eranditega seoses peab institutsioon tutvumise võimaldamisest keelduma, kui dokumendi üldsusele avalikustamine kahjustaks nimetatud sättega kaitstavaid huve, ilma et niisugusel juhul ja erinevalt eelkõige sama artikli lõikes 2 ette nähtust oleks vaja kaaluda nende huvide kaitse nõudeid võrreldes muude huvide kaitse nõuetega (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 46).

82

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hinnata, kas komisjon on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandat taanet, nagu väidab hageja.

83

Komisjon esitas vaidlustatud otsuses sisuliselt kolm kaalutlust, põhjendamaks oma keeldumist võimaldamast tutvuda teatavate dokumentide või nende osadega seoses rahvusvaheliste suhetega seotud erandiga:

84

Hageja kritiseerib nende kaalutluste hulgas esimest ja kolmandat väidet, samas kui teise väite kohta ei esitanud ta ühtegi seisukohta.

85

Mis puutub neist esimesse ja kolmandasse kaalutlusse, siis hageja väidab esiteks, et komisjon ei ole täpsustanud, kas tuumaohutuse tagamise eesmärk on seotud avaliku julgeoleku, kaitsepoliitika või rahvusvaheliste suhetega, mida on kõiki nimetatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a.

86

Seoses sellega tuleb märkida, et vastupidi hageja väitele viitab vaidlustatud otsus oma punktis 2.2 täpselt ja sõnaselgelt avaliku huvi kaitsele seoses rahvusvaheliste suhetega, mida on silmas peetud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes. Peale selle tuleneb vaidlustatud otsuse selgitustest, et komisjoni on arvamusel, et kui Ukrainaga sisse seatud head suhted hakkavad halvenema, siis see võib rikkuda pingutused selleks, et tagada Euroopa Liidu naabruses asuvate elektrijaamade ohutus. Nende asjaolude alusel leidis Üldkohus, et komisjon tegi kohaldatud erandi kohta kindlaks, et see on eelnimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes nimetatud erand.

87

Teiseks väidab hageja, et vastupidi komisjoni väitele ei kahjusta taotletud dokumentidega tutvumine tuumaohutust kitsas tähenduses, kuna need dokumendid sisaldavad ainult finants- ja majanduslikku laadi teavet, ning kuna sellised andmed ei mõjuta kuidagi seda küsimust julgeolekust.

88

Seoses sellega tuleb sedastada, et see argument ei ole tulemuslik, kuna komisjon ei ole põhjendanud oma otsust, leides, et taotlus käsitleb tuumaohutusega seotud teavet, kuid märkides, et nagu nähtub eespool punktist 83, võib lepingu avalikustamine kahjustada häid suhteid, mis tal Ukrainaga on ning mida tuleb hoida.

89

Kolmandaks väidab hageja, et see, kuidas kolmanda riigi ametiasutused saavad aru institutsiooni otsusest, ei kuulu nende erandite hulka, millega põhjendatakse erandeid kohustusest võimaldada institutsioonide dokumentidega tutvuda.

90

Seoses sellega tuleb märkida, et see, kuidas kolmanda riigi ametiasutused saavad aru Euroopa Liidu otsustest, on osa selle kolmanda riigiga sisse seatud suhetest. Sellest sõltub tegelikult nende suhete jätkamine ja kvaliteet. Sellega võib seega põhjendada nimetatud erandi kohaldamist.

91

Neljandaks heidab hageja komisjonile ette, et ta ei ole selgitanud, kuidas taotletud dokumentide avalikustamine võib rikkuda Ukrainaga sisse seatud suhteid tuumaohutuse valdkonnas. Lisaks ei ole komisjon selgitanud, kuidas Energoatomit puudutava tundliku äriteabe avalikustamine võib mõjutada diplomaatilisi suhteid.

92

Eespool punktides 77–79 meelde tuletatud kohtupraktikat arvesse võttes tuleb need argumendid tagasi lükata. Komisjon märkis nimelt vaidlustatud otsuses sõnaselgelt, et Ukraina on vabatahtlikult nõustunud alluma taluvustestidele, et need võimaldasid komisjonil ja Ukrainal paremini mõista olemasolevaid ohtusid ning et Euroopa Liidu huvides oli selgelt see, et need head suhted säilivad, ja edendada kõige rangemaid Euroopa nõudeid naaberriikide tuumaohutuse valdkonnas. Komisjon selgitas ka, et kui seejärel avalikustatakse kolmandatele isikutele leping tervikuna, siis see võib kahjustada väljakujunenud häid suhteid koos kõikide sellest tuumaohutuse jaoks tulenevate tagajärgedega.

93

Kavandatava erandi kontekstis märkis komisjon sama moodi, et Energoatomiga seotud tundliku äriteabe avalikustamine võib negatiivselt mõjutada diplomaatilisi suhteid. Kuna see on riigi äriühing, ei nõua see põhjendus täiendavaid selgitusi.

94

Viiendaks väidab hageja, et tema arvates ei ole komisjoni poolt tema taotluse tagasilükkamise põhjenduseks märgitud oht mõistlikult ette aimatav, vaid see on puhtalt oletuslik. Eespool punktis 35 viidatud kohtupraktikat arvesse võttes ei võimaldanud selle ohu laad tema arvates vaidlustatud otsust vastu võtta.

95

Seoses sellega tuleb märkida, et Euroopa institutsiooni poolt kolmanda riigi äriühinguga sõlmitud sellise lepingu avalikustamise, mis põhineb väljakujunenud headel suhetel selle riigi ametiasutustega, tagajärjel võivad need suhted halveneda ja seega takistada selle lepinguga edendatavate eesmärkide saavutamist ning veelgi üldisemalt selle poliitika elluviimist, milles viimane osaleb, kuna sama liiki lepinguid on sõlmitud ka teiste kolmandate riikidega. Käesolevas asjas on see poliitika Euroopa Liidu jaoks ülioluline, kuna selle eesmärk on tagada tuumaelektrijaamade ohutus teda ümbritsevates riikides. Neil asjaoludel on väljatoodud oht mõistlikult ette aimatav ega ole oletuslik. Vaidlustatud otsuses ei ole seega selles osas tehtud ilmselget hindamisviga.

96

Sama kehtib ka negatiivse mõju kohta diplomaatilistele suhetele, mille Energoatomiga seotud äriteabe avalikustamine esile võib kutsuda.

97

Lisaks selgub Üldkohtule eespool punktis 25 nimetatud menetlust korraldavate meetmete raames edastatud lepingu lugemisel, et komisjon ei ole teinud ilmselget hindamisviga, kui ta asus seisukohale, et selle lepingu edastamata osad sisaldavad Energoatomit puudutavat tundlikku teavet, nagu tingimused, mis on mõeldud ärihuvisid kahjustavate võimalike ohtude väljaselgitamiseks, ning finantstingimused, mille avalikustamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada Euroopa Liidu rahvusvaheliste suhete kaitset.

98

Eespool esitatule tuleb lisada, et nagu nähtub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandast taandest, ei tuleks eespool kirjeldatud avaliku huvi kaitset kaaluda ülekaaluka üldise huvi valguses.

99

Viimaks tuleb sedastada, et eespool punktis 80 meelde tuletatud kohtupraktikat arvesse võttes piisab komisjoni põhjendustest selleks, et võimaldada hagejal teada saada vastu võetud otsuse põhjendusi ja Üldkohtul oma kohtulikku kontrolli teostada.

100

Teine väide tuleb seega tagasi lükata.

101

Hageja leiab, et vastupidi sellele, mida komisjon otsustas, ei saa määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuve kaitsva erandiga käesolevas asjas põhjendada keeldumist edastada leping tervikuna (dokumentidega tutvumise taotluse punkt 1) ja EIP soovitus (dokumentidega tutvumise taotluse punkt 4), kuna Energoatomil ärihuve ei ole ning kuna komisjon ei ole selgitanud, kuidas see tutvumine konkreetselt ja tegelikult selle huvi kaitset kahjustab, ja seda, et tegemist on oletusliku ohuga.

102

Komisjon vaidleb sellele väitele vastu.

103

Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimene taane võimaldab institutsioonidel keelduda võimaldamast tutvuda dokumentidega juhul, kui avalikustamine kahjustaks „füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit“, välja arvatud juhul, kui dokumendi avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

104

Nagu on meelde tuletatud eespool punktis 34, tuleb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandeid õigusest dokumentidega tutvuda tõlgendada ja kohaldada kitsalt, selleks et anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik võimalus institutsioonide hallatavate dokumentidega tutvumiseks.

105

Põhimõtteliselt ei ole niisuguse dokumendiga, mille avalikustamist taotleti, tutvumise võimaldamisest keeldumiseks piisav põhjus, et dokument käsitleb ühte määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud tegevustest. Taotluse saanud institutsioon on põhimõtteliselt kohustatud ka selgitama, kuidas selle dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb mõni selles artiklis ette nähtud erand või erandid, millele ta tugineb. Peale selle peab kahjustamise ohtu saama mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla ainult oletuslik (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, T‑210/15, EU:T:2017:224, punkt 27).

106

Sellest kohtupraktikast nähtub seega, et komisjoni esitatud põhjendust selleks, et keelduda andmast taotletavat teavet, tuleb kontrollida neid kolme nõuet arvesse võttes.

107

Mis puutub neist esimesse, s.o nõue, et see on seotud mõne määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud tegevusega, siis hageja väidab, et vaidlustatud otsus põhineb hindamisveal, kuna käesolevas asjas ei saa olla tegemist Energoatomi ärihuvidega, sest see on riigi äriühing.

108

Seoses sellega tuleb märkida, et mitte miski ei takista väita, et sellisel riigi äriühingul nagu Energoatom on ärihuvid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses. Nimelt ainult see asjaolu, et riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu aktsia- või osakapital on riigi või kohaliku omavalitsuse omandis, ei muuda iseenesest olematuks ärihuve, mida võidakse kaitsta samadel alustel kui eraettevõtja huve. Käesolevas asjas tegeleb Energoatom, nagu märgib komisjon, äritegevusega, mille raames laieneb temale elektrienergia turul konkurents, ja selles kontekstis tuleb tal kaitsta oma huve nimetatud turul. Nii ei saa eitada, et dokumendid, millega tutvumist taotleti, võivad puudutada ärihuve ja kuuluda seetõttu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes nimetatud tegevuse valdkonda.

109

Mis puutub teise nõudesse, mida on mainitud eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 105, siis hageja heidab komisjonile ette, et ta ei ole selgitanud, kuidas poolte huve konkreetselt ja tegelikult kahjustatakse, kui kõik taotletud dokumendid edastatakse.

110

Mis puutub laenulepingusse, siis komisjon selgitas vaidlustatud otsuses, et kui leping avalikustatakse tervikuna, siis võidakse ühest küljest kahjustada Energoatomi ärihuve ning teisest küljest tema ärihuve, mis on seotud Euratomi laenulepingutega. Energoatomi puudutavalt rõhutas komisjon, et lepingus olid sätestatud mõlema poole õigused ja kohustused, ning see puudutas suurt hulka võimalikke ja välja toodud ärihuvide kahjustamise ohtusid. Lisaks sellele sisaldab see väidetavalt tundlikke äriga seotud andmeid, nagu näiteks Energoatomi elektrihinnad ja võetud finantskohustuste määrad. Komisjon märkis oma selgitustes ka, et leping on endiselt kohaldatav.

111

Omaenda huvide kohta märkis komisjon, et leping on sõlmitud sellise tüüplepingu alusel, mida oli kasutatud teiste Euratomi lepingute jaoks. Neil asjaoludel oleks võinud lepingu tervikuna avalikustamine kahjustada mitte ainult Energoatomiga sõlmitud laenulepingu rakendamist, vaid ka teiste samal ajal kehtivate sarnaste lepingute rakendamist. See oleks ka pannud komisjoni sama tüüpi tulevikus sõlmitavate lepingute läbirääkimistel keerulisemasse olukorda.

112

Mis puutub EIP soovitustesse, siis komisjon asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et edastamata osad sisaldasid Energoatomi poolt edastatud tundlikke ärihuve puudutavat teavet ning soovitusi laenuriskide vähendamiseks. Neis korrati ka laenulepingu tingimusi, mille kohta ta asus seisukohale, et ta on juba tõendanud, et nende avalikustamine võib kahjustada tema ja Energoatomi ärihuve.

113

Neid selgitusi ning seda asjaolu arvesse võttes, et sellega eristati dokumendi neid osi, mis puudutasid ärihuve, ning osi, mis neid ei puudutanud ja millest oli teada antud, tuleb sedastada, et komisjon viis läbi kontrolli, mis vastas käesoleva kohtuotsuse punktis 105 meelde tuletatud kohtupraktikas meelde tuletatud nõuetele, ning et ta esitas selle kohta piisavalt selgitusi.

114

Lisaks tuleb nende selgituste kohta märkida, et vastupidi hageja väitele on komisjon vaidlustatud otsuses märkinud põhjused, miks avalikustamine ei ole lähitulevikus võimalik. Nii märkis ta, et Energoatomiga sõlmitud leping on ikka veel jõus ja et see leping on sõlmitud muude lepingute jaoks kasutatava tüüplepingu alusel. Seega võib kõikide taotletud dokumentide avalikustamine tema arvates negatiivselt mõjutada mitte ainult Energoatomiga sõlmitud lepingut, vaid ka teiste sõlmitud või sõlmitavate lepingute täitmist.

115

Mis puutub kolmandasse tingimusse, mis tuleneb eespool punktis 105 mainitud kohtupraktikast, siis hageja väidab, et ärihuvide ohtuseadmine, millele komisjon tugineb, on puhtalt oletuslik.

116

Seoses sellega tuleb märkida, et oht, et Energoatomi ärihuve kahjustatakse, kui avalikustatakse temaga seotud tundlikku teavet, nagu see, mis võib kahjustada juba sõlmitud või tulevikus sõlmitavate muude lepingute korrapärast kohaldamist, on mõistlikult ette aimatav ning seda ei saa lugeda oletuslikuks, kuna esiteks on asjaomased dokumendid laenuleping, mis on sõlmitud teiste lepingute jaoks kasutatava tüüplepingu alusel, ja ühe panga soovitus selle laenu kohta, ning teisest küljest, et asjaomane ettevõtja tegutseb elektrienergia turul.

117

Hageja heitis hagiavalduses komisjonile uuesti ette, et ta ei ole põhjendanud ärihuve kaitsva erandi kohaldamist sellest asjaolust tulenevalt, et lepingu maksumus oli üle 300 miljoni euro. Hageja väitel ei ole lepingu rahaline kaal aga nimetatud erandi kohaldamise seisukohast oluline.

118

Need argumendid tuleb samuti tagasi lükata, kuna need põhinevad vaidlustatud otsusest valesti arusaamisel. Vaidlustatud otsusest nähtub nimelt, et kuigi projekti maksumust on mainitud projekti kirjelduses, millega dokumendid on seotud, ei põhine käesolevas asjas erandi kohaldamise põhjendus sellel asjaolul. Lisaks ei saa eitada, et lepingupoole ärihuve kahjustatakse seda ulatuslikumalt, mida suurem on lepingu maksumus.

119

Lisaks nähtub Üldkohtule eespool punktis 25 silmas peetud menetlustoimingu raames edastatud taotletud dokumentide lugemisel, et nagu on märgitud vaidlustatud otsuses, täpsustatakse laenulepingu edastamata osades ja EIP soovituses lepingupoolte õigusi ja kohustusi ning need sisaldavad tundlikku äriteavet, nagu Energoatomi elektritariifid või finantskohustuste määrad, samuti laenuga seotud riskianalüüsid, mille avalikustamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada nii Energoatomi kui ka komisjoni ärihuve määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses.

120

Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.

121

Hageja heidab hagiavalduses komisjonile ette, et ta ei ole kontrollinud, kas on olemas ülekaalukas üldine huvi, mis nõuab avalikustamist, hoolimata varem analüüsitud huvide kaitsest.

122

Komisjon vaidleb sellele väitele vastu.

123

Seoses sellega tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 2 keelavad institutsioonid juurdepääsu dokumentidele, mille avalikustamine kahjustaks eelkõige konkreetse füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, välja arvatud juhul, kui dokumendi avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

124

Seevastu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 1 tuleneb, et ülekaaluka üldise huvi võimalikku olemasolu ei saa kontrollida, kui viidatakse erandile, mis käsitleb avaliku huvi kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega.

125

Nagu on öeldud eespool punktis 98, ei saa seega komisjonile ette heita, et ta ei ole käesolevas asjas kaalunud üldist huvi selles osas, mis puudutab tasakaalu rahvusvaheliste suhete ja ülekaaluka üldise huvi vahel.

126

Seevastu selleks, et kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2, tuleb komisjonil võrrelda ühest küljest ärihuve, mida asjaomaste dokumentide avalikustamine tema arvates kätkeb, ja teisest küljest ülekaalukat üldist huvi, millele hageja tugineb ja mida asjaomaste dokumentide avalikustamine teenib. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub dokumentidega tutvumise taotluse kohta tehtav otsus nimelt sellest, milline huvi on juhtumi asjaolude puhul kaalukam (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 42, ja 13. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Deza vs. Euroopa Kemikaaliamet, T‑189/14, EU:T:2017:4, punkt 53).

127

Tuleb märkida, et taotleja on sellegipoolest kohustatud esitama konkreetselt asjaolud, millel asjaomaste dokumentide avalikustamist põhjendav ülekaalukas üldine huvi põhineb (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 94).

128

Oma esimeses nõudes ei tuginenud hageja ühelegi ülekaalukale üldisele huvile, mis lubaks soovituse avalikustamist, sõltumata ärihuvide nõuetekohasest kaitsest.

129

Oma kordustaotluses väitis hageja, et tegemist on ülekaaluka üldise huviga osas, milles taotletav teave puudutab heiteid keskkonda ja tuumaenergiat, mis kujutab endast tehnoloogiat, millega kaasneb risk. Majanduslike- ja finantsaspektidega kaasnes samuti üldine huvi osas, milles tuumareaktorite turvalisuse suurendamise programm kujutab endast sellist kulu, mida kannab kogu ühiskond.

130

Vaidlustatud otsuses vastas komisjon, et need huvid, millele hageja oma kordustaotluses tugines, oleks juhul, kui need oleks tõepoolest üldised, vähem tähtsad kui laenu andmise raames edendatav eesmärk, mis seisneb selles, et parandatakse tuumaohutust Euroopa naaberriikides. Veelgi olulisem on, et see eesmärk on paremini kaitstud, kui hoitakse häid suhteid Ukrainaga ja laenulepingu raames saavutatud edusamme.

131

Mis puutub avalikkuse huvisse teada saada, milline on laenu rahaline hind, millest on juttu edaspidi punktis 137, siis on vaja sedastada, et käesolevas asjas on hageja kordustaotluses esitatud kaalutlused ülekaaluka üldise huvi osas üldistatud ja ebatäpsed.

132

On tõsi, et hageja täpsustas hagiavalduses, et taotletavad dokumendid sisaldasid selliseid tingimusi, millest sõltub krediidi andmine tuumaohutuse edendamiseks, ning et nende andmete avalikustamine võimaldaks avalikkusel kontrollida, kas need tingimused on tõepoolest täidetud. See kontroll on esmatähtis, kuna on palju viiteid sellele, et Ukrainas ei järgita tuumaohutuse nõudeid. Hageja märgib seoses sellega, et rahastatav programm võimaldaks pikendada kahe reaktori kasutusaega esialgu ette nähtud ajavahemikust pikemale ajale, ilma et oleks rakendatud turvameetmeid; et käitaja finantsraskused võivad tekitada muret tema võime osas rahastada turvameetmeid; et tuumaelektrijaamade turvalisuse eest vastutav asutus ei ole enam ühte kahest reaktorist käsitleva otsuse tegemise ajal sõltumatu; et avalikkusel on piiratud võimalus osaleda otsustusprotsessis; et Ukraina ei vasta väidetavalt naaberriikide pöördumistele teabe saamiseks ning et paistab, et Euroopa Liit ei võta vajalikke meetmeid ohutuse tagamiseks. Arvestades kirjeldatud ohtusid, on esmatähtis, et avalikkus saaks teostada tugevdatud kontrolli võetud meetmete üle, mis peaks võimaldama taotletud dokumentide edastamist.

133

Sellegipoolest tuleb asuda seisukohale, et kuna need on esitatud ainult hagiavalduse esitamise staadiumis, siis ei saa neid kaalutlusi vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et institutsiooni õigusakti õiguspärasust tuleb nimelt hinnata seda informatsiooni arvesse võttes, mis oli institutsiooni käsutuses otsuse tegemise ajal. Seega ei saa Euroopa Liidu kohtus tugineda sellistele faktilistele asjaoludele, mida ei esitatud haldusmenetluses (vt selle kohta 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus AstraZeneca vs. komisjon, T‑321/05, EU:T:2010:266, punkt 687 ja seal viidatud kohtupraktika).

134

Seega ei ole eespool punktis 127 esitatud nõuded täidetud.

135

Täiendava võimalusena tuleb märkida, et lepingupooled ning keskkonna- ja sotsiaalseid aspekte käsitleva EIP soovituse adressaadid on hagejale juba teada antud ja et nende taotletavate osade avalikustamine, mis puudutavad majanduslikke ja rahalisi aspekte, ei võimaldaks üldsusel kontrollida, kas Energoatomile kehtestatud julgeolekutingimusi on tegelikult täidetud.

136

Lisaks sellele tuleb rõhutada, et komisjon võis hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et tuumaohutus on paremini tagatud siis, kui Ukrainaga hoitakse selles valdkonnas häid suhteid, kui et võimaldada üldsusel tutvuda asjaomaste dokumentidega.

137

Mis puutub üldsuse huvisse teada saada, kui kulukas laen rahaliselt on, siis komisjonil oli samuti õigus ilma, et ta oleks sellist viga teinud, asuda seisukohale, et see oli selle olulisuse poolest vähem tähtis kui see, et tagada tuumaohutus Euroopa naaberriikides.

138

Tuleb seega asuda seisukohale, et neljas väide on põhjendamatu.

139

Hageja esitab oma repliigis väite, et on rikutud põhiõiguste harta artiklit 42, kuna esiteks oma 21. detsembri 2015. aasta vastuses, millest on juttu käesoleva kohtuotsuse punktis 6 ja vaidlustatud otsuses, ning teiseks oma kostja vastuses ei ole komisjon piisavalt arvesse võtnud argumente, mida hageja esitas haldusmenetluses.

140

Komisjon märkis, et osas, milles see puudutab 21. detsembri 2015. aasta vastust ja vaidlustatud otsust, ei ole haldusmenetluse nõuetekohasust käsitlevat väidet esitatud hagiavalduses. Kuna nimetatud väide ei ole varem hagiavalduses esitatud väite täiendus ja kuna see ei põhine sellistel faktilistel ja õiguslikel asjaoludel, millele menetluses oleks viidatud, siis tegemist on uue väitega ja see tuleb vastuvõetamatuse tõttu kodukorra artikli 84 kohaselt jätta läbi vaatamata (vt selle kohta 20. novembri 2017. aasta kohtuotsus Voigt vs. parlament, T‑618/15, EU:T:2017:821, punkt 87).

141

Mis puutub kostja vastusesse, siis ei Euroopa Kohtu põhikirjast ega kodukorrast ei tulene, et kostjal on kohustus vastata kõikidele hageja poolt hagiavalduses esitatud argumentidele. Lisaks ei saa kaitseväite sisul olla mingit mõju vaidlustatud otsuse seaduslikkusele. Seda tuleb nimelt hinnata sel ajal, mil otsus vastu võetakse.

142

Lõpetuseks tuleneb põhiõiguste harta artikli 52 lõikest 2, et selles tunnustatud õigusi, mis on aluslepingute sätete aluseks, kasutatakse neis määratletud tingimustel ja piirides. Järelikult ei saa põhiõiguste harta artikli 42 sisu olla laiem kui ELTL artiklil 15 ja määrusel nr 1049/2001, millega seda rakendatakse. Kuna vaidlustatud otsuse seaduslikkust selle määruse seisukohast on juba eelmiste väidete raames kontrollitud, ei ole seda põhiõiguste harta artiklit 42 silmas pidades enam vaja uuesti kontrollida.

143

Viies väide tuleb seega tagasi lükata.

144

Kõigest eeltoodust nähtub, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

145

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

146

Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele hageja kanda.

147

Peale selle kannab Ühendkuningriik kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: