–

M. A. Filippi, M. Manigatterer, Play For Me GmbH, ATG GmbH, C. Vöcklinger, Gmalieva s. r. o., PBW GmbH, Felicitas GmbH ja Celik KG, esindaja: Rechtsanwalt F. Maschke,

–

Game Zone Entertainment AG, esindajad: Rechtsanwalt M. Paar ja Rechtsanwalt H. Zwanzger,

–

Fortuna Advisory Kft., esindajad: Rechtsanwalt G. Schmid ja Rechtsanwalt R. Hochstöger,

–

Austria valitsus, esindaja: G. Hesse,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun ja H. Tserepa-Lacombe,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 56 ja sellele järgnevate artiklite tõlgendamist koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47.

2

Taotlus on esitatud menetluse raames, mille algatamist taotlesid restoranide, kohvikute ja tanklapoodide pidajad neile hasartmänguautomaatide loata käitamise eest määratud karistusõigusliku olemusega haldussanktsiooni tõttu.

3

1985. aasta seaduse kõrgeima halduskohtu kohta (Verwaltungsgerichtshofgesetz) (BGBl. 10/1985) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „VwGG“) § 38a on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Kui [Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus)] menetluses on suur hulk kassatsioonkaebusi, mis puudutavad sarnaseid õigusküsimusi, või kui on alust arvata, et talle esitatakse suur hulk selliseid kassatsioonkaebusi, võib [Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus)] teha sellekohase määruse. Nimetatud määrus peab sisaldama:

Määrused teeb tööjaotusplaani järgi pädev koda.

(2)   Kui lõike 1 järgi tehtud määrustes nimetatud õigusnormide puhul on tegemist vähemalt ka seaduste, rahvusvaheliste poliitiliste lepingute või seadusi muutvate või täiendavate rahvusvaheliste lepingutega või selliste rahvusvaheliste lepingutega, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingulisi aluseid, on liidukantsler või liidumaa president, muul juhul liidu või liidumaa kõrgeim pädev asutus kohustatud need määrused viivitamata avaldama.

(3)   Lõike 1 alusel toimunud määruse teatavakstegemise päeva möödumisel:

(4)   [Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus)] võtab otsuses enda seisukoha kokku ühe või mitme põhimõttena, mis tuleb vastavalt lõikele 2 viivitamata avaldada. Kohtuotsuse teatavaks tegemise päeva möödumisel algab kassatsioonkaebuse esitamise katkenud tähtaja kulgemine uuesti ja lõpeb ka muu lõikes 3 nimetatud toime.“

4

VwGG § 42 lõikes 4 on sätestatud:

„[Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus)] võib asjas ise otsuse langetada, kui see on lahendi tegemiseks valmis ja kui otsuse langetamine on seeläbi lihtsam, otstarbekam ja võimalikult väikeste kuludega. Sellisel juhul tuvastab kohus vajaminevad asjaolud ning võib taotleda halduskohtult selles kohtuasjas täiendava menetluse läbiviimist.“

5

VwGG § 63 kohaselt:

„(1)   Kui [Verwaltunsgerichtshof (kõrgeim halduskohus)] rahuldab kassatsioonkaebuse, on halduskohtud ja haldusasutused kohustatud selles kohtuasjas nende käsutuses olevate õiguslike vahenditega viivitamata looma [Verwaltunsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus)] seisukohale vastava õigusliku olukorra.

(2)   Otsuses, millega [Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus)] ise asja lahendab, määrab ta kindlaks kohtu või haldusasutuse, mis peab selle otsuse täitma. Täitemenetluses järgitakse sellele kohtule või haldusasutusele kohaldatavaid norme.“

6

1953. aasta seaduse konstitutsioonikohtu kohta (Verfassungsgerichtshofgesetz) (BGBl. 85/1953) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „VfGG“) § 86a lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Kui [Verfassungsgerichtshofi (Austria konstitutsioonikohus)] menetluses on suur hulk kaebusi, mis puudutavad sarnaseid õigusküsimusi, või kui on alust arvata, et talle esitatakse suur hulk selliseid kaebusi, võib [Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus)] teha sellekohase määruse. Nimetatud määrus peab sisaldama:

(2)   Kui lõike 1 järgi tehtud määrustes nimetatud õigusnormide puhul on tegemist vähemalt ka seaduste, rahvusvaheliste poliitiliste lepingute või seadusi muutvate või täiendavate rahvusvaheliste lepingutega või selliste rahvusvaheliste lepingutega, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingulisi aluseid, on liidukantsler või liidumaa president, muul juhul liidu või liidumaa kõrgeim pädev asutus kohustatud need määrused viivitamata avaldama.

(3)   Lõike 1 alusel toimunud määruse teatavakstegemise päeva möödumisel:

(4)   [Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus)] võtab otsuses enda seisukoha kokku ühe või mitme põhimõttena, mis tuleb vastavalt lõikele 2 viivitamata avaldada. Kohtuotsuse teatavaks tegemise päeva möödumisel algab kaebuse esitamise katkenud tähtaja kulgemine uuesti ja lõpeb ka muu lõikes 3 nimetatud toime.“

7

VfGG §-s 87 on sätestatud:

„(1)   Kohtuotsuses märgitakse, kas vaidlustatud otsusega on rikutud kaebuse esitaja põhiseadusega kaitstud õigusi või on tema õigusi rikutud seadusvastase määruse kohaldamisega, seaduse (rahvusvahelise lepingu) seadusvastase taasavaldamisega, põhiseadusega vastuolus oleva seadusega või õigusvastase rahvusvahelise lepinguga ning sellise asjaolu tuvastamisel vaidlustatud kohtuotsus tühistatakse.

(2)   Kui [Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus)] rahuldab kaebuse, on halduskohtud ja haldusasutused kohustatud selles kohtuasjas nende käsutuses olevate õiguslike vahenditega viivitamata looma [Verfassungsgerichtshofi (konstitutsioonikohus)] seisukohale vastava õigusliku olukorra.

(3)   Kui [Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus)] keeldub kaebust arutamast või ei rahulda seda, siis peab ta juhul, kui kaebaja esitab kahe nädala jooksul alates [Verfassungsgerichti (konstitutsioonikohus)] otsuse kättetoimetamisest vastava taotluse, määrama, et kaebus antakse lahendamiseks [Verwaltungsgerichtshofile (kõrgeim halduskohus)] vastavalt põhiseaduse artikli 144 lõikele 3.“

8

Restoranide, kohvikute ja tanklapoodide pidajaid, keda kahtlustati enda ruumides ühe või mitme hasartmänguautomaadi ülesseadmises, ilma et neil oleks olnud selleks vajalik ametiasutuse luba vastavalt hasartmänguseaduse (Glücksspielgesetz) (BGBl. 620/1989) põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonile, kontrollisid maksupolitsei ja föderaalpolitsei ametnikud ning selle kontrolli tagajärjel võeti neilt ajutiselt ära loata kasutatud hasartmänguautomaadid.

9

Esialgne äravõtmine kinnitati vastava otsusega, vastutavatele isikutele määrati rahatrahvid ja hasartmänguautomaadid konfiskeeriti.

10

Põhikohtuasja pooled esitasid nende meetmete peale kaebuse Landesverwaltungsgericht Oberösterreichile (Ülem-Austria liidumaa halduskohus).

11

Eelotsusetaotlusest nähtub, et nii Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus) kui ka Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) jõudsid vastavalt 15. oktoobri ja 16. märtsi 2016. aasta otsuses järeldusele, et GSpG-ga kehtestatud hasartmängumonopol ei ole liidu õigusega vastuolus.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Austria Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) on aga seoses monopoli omavate isikute kaebustega 1984. aasta föderaalseaduse kõlvatu konkurentsi vältimise kohta (Bundesgesetz gegen den unlauteren Wettbewerb 1984) (BGBl. 448/1984) alusel, redaktsioonis, mida kohaldatakse põhikohtuasjas, ettevõtjate vastu, kes korraldasid GSpG kohaldamisalasse jäävaid hasartmänge ilma ametiasutuse loata, leidnud 30. märtsi 2016. aasta otsuses, et GSpG on vastuolus liidu õigusega.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus nendib samuti, et Austria põhiseaduses ette nähtud õiguskaitsesüsteemis võib halduskohtumenetluse pool esitada Verwaltungsgerichtshofile (kõrgeim halduskohus) või Verfassungsgerichtshofile (konstitutsioonikohus) kaebuse halduskohtu otsuse peale. Euroopa Inimõiguste Kohus on aga juba korduvalt otsustanud, et Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) ja Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus) ei ole kohtud EIÕK artikli 6 tähenduses, sest viimasena nimetatud kohtu poole saab pöörduda ainult teatud aspektide vaidlustamiseks ja Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) on seotud madalama astme kohtu tuvastatud asjaoludega ja selle poolt tõenditele antud hinnanguga, see tähendab, et nimetatud kohus ei järgi in concreto EIÕK artiklis 6 ette nähtud menetluslikke tagatisi.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab ka, et apellatsioonikohus peab saama lahendada talle esitatud kohtuasja teisiti kui madalama astme kohus, seda nii tõendite kogumise ja neile hinnangu andmise kui ka võistleva menetluse läbiviimise osas, seda eelkõige avaliku kohtuistungi vormis. Teisiti ei oleks võimalik saavutada EIÕK artikli 6 lõikes 1 ja harta artiklis 47 toodud õiglase kohtuliku arutamise põhimõtet kogu selle ulatuses.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab aga, et menetlustes, milles Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) tegi otsuse 16. märtsil 2016 ja Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus) 15. oktoobril 2016, ei ole õiglase kohtuliku arutamise põhimõtet järgitud. Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) võttis aluseks Landesverwaltungsgericht Oberösterreichi (Ülem-Austria liidumaa halduskohus) tuvastatud asjaolud ning langetas nende põhjal teistsuguse lahendi ilma endapoolse uurimismenetluseta, kuigi tal oleks olnud võimalik seda VwGG § 42 lõike 4 järgi teha. Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus) tugines jällegi ainult Landesverwaltungsgericht Oberösterreichi (Ülem-Austria liidumaa halduskohus) tuvastatud asjaoludele, ise tõendeid kogumata ja isegi vastuargumente sisuliselt käsitlemata. Lisaks ei korraldatud kummaski asjas kohtuistungit.

16

Neil asjaoludel otsustas Landesverwaltungsgericht Oberösterreich (Ülem-Austria liidumaa halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [harta] artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 56 ja sellele järgnevate artiklitega tuleb tõlgendada nii, et nende liidu õigusnormidega on sellistes olukordades, kus tuleb korraldada ühtsuse kontroll, vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid (nagu seaduse konstitutsioonikohtu kohta (Verfassungsgerichtshofgesetz) § 86a lõige 4, seaduse kõrgeima halduskohtu kohta (Verwaltungsgerichtshofgesetz) § 38a lõige 4, seaduse konstitutsioonikohtu kohta § 87 lõige 2 või seaduse kõrgeima halduskohtu kohta § 63 lõige 1), mis – osana terviklikust süsteemist, mis avaldab tegelikkuses sellist mõju, et kõrgema astme kohtud ise ei kontrolli asjaolusid ega hinda tõendeid ning teevad paljudel konkreetse õigusküsimuse poolest sarnastel juhtudel ainult ühes neist kohtuasjadest sisulise otsuse ning jätavad kõik ülejäänud kaebused a limine läbi vaatamata – lubavad või ei välista usaldusväärselt, et kohtuotsused (EIÕK artikli 6 lõike 1 või [harta] artikli 47 tähenduses) – eelkõige siis, kui need on tehtud liidu õiguse seisukohast keskset valdkonda käsitlevates kohtuasjades, näiteks turulepääs või turu avamine – võib tulenevalt otsustest, mille on teinud kõrgema astme institutsioonid, kes omakorda ei vasta EIÕK artikli 6 lõikes 1 või harta artiklis 47 kehtestatud nõuetele, elimineerida ilma eelnevalt Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitamata?“

17

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõike 2 kohaselt võib Euroopa Kohus juhul, kui eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu ja olles kohtujuristi ära kuulanud, igal ajal ja ilma menetlust jätkamata lõpetada kohtuasja põhistatud määrusega.

18

Käesolevas kohtuasjas tuleb kohaldada seda sätet.

19

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja riigisiseste kohtute koostöö vahend, mille abil annab Euroopa Kohus riigisisestele kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida riigisisesed kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (vt eelkõige 5. juuli 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Vajadus anda liidu õiguse tõlgendus, millest oleks küsimuse esitanud riigisisesele kohtule kasu, eeldab, et riigisisene kohus määratleb faktilise ja õigusliku raamistiku, millega seoses eelotsusetaotluse küsimused on esitatud, või vähemalt selgitab faktilisi asjaolusid, millega seoses need küsimused tekivad (vt eelkõige 5. juuli 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Selle kohta tuleb esile tuua, et kodukorra artikli 94 kohaselt tuleb eelotsusetaotluses märkida:

[…]

22

Ka Euroopa Liidu Kohtu poolt riigisisestele kohtutele eelotsuse taotlemiseks antud soovituste (ELT 2012, C 338, lk 1) punktist 22 nähtub, et eelotsusetaotlus peab „olema piisavalt täielik ja sisaldama kogu asjakohast teavet, et nii Euroopa Kohus kui ka huvitatud isikud, kellel on õigus oma seisukohad esitada, saaksid piisavalt selge ülevaate põhikohtuasja faktilistest ja õiguslikest asjaoludest“.

23

Käesoleval juhul ei vasta eelotsusetaotlus ilmselgelt nendele nõuetele.

24

Mis puudutab esiteks kodukorra artikli 94 punkti a nõudeid, siis tuleb märkida, et käesolevast eelotsusetaotlusest on võimalik küll tuvastada põhikohtuasjade ese, peaaegu täielikult puuduvad aga vaidluste faktilised asjaolud.

25

Mis puudutab teiseks kodukorra artikli 94 punktis c toodud nõudeid ja eelkõige nõuet, et eelotsusetaotlus peab sisaldama selgitust, millistel põhjustel riigisisene kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse, siis selle kohta tuleb märkida, et nimetatud kohus palub tõlgendada harta artiklit 47 koostoimes ELTL artikli 56 ja sellele järgnevate artiklitega.

26

Selles osas tuleb tõdeda, et harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on selle sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. EL lepingu artikli 6 lõikes 1 ja harta artikli 51 lõikes 2 on täpsustatud, et harta sätetega ei laiendata liidu õiguse kohaldamisala mitte mingil moel üle liidule aluslepingutega antud pädevuse (10. novembri 2016. aasta kohtumäärus Pardue, C‑321/16, ei avaldata, EU:C:2016:871, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Eeltoodust tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusest tuleb aru saada nii, et selles palutakse tõlgendada ELTL artiklit 56 ja sellele järgnevaid artikleid koostoimes harta artikliga 47.

28

Käesolevas asjas ei ole aga mitte kusagil eelotsusetaotluses piisavalt täpselt ja selgelt näidatud neid põhjusi, miks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja raames tõlgendada ELTL artiklit 56 ja sellele järgnevaid artikleid. Ka ei ole selgitatud liidu õiguse ja põhikohtuasjas kohaldamisele kuuluvate riigisiseste õigusnormide seost.

29

Küll aga viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mille kohaselt peavad riigisisesed kohtud kontrollima, kas sellised riigisisesed õigusnormid, nagu nende üle vaieldakse põhikohtuasjas, järgivad ühtselt nendega taotletavaid eesmärke (vt selle kohta 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Pfleger jt, C‑390/12, EU:C:2014:281, punkt 49).

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei täida põhikohtuasjas vaidlusalused riigisisesed hasartmängude valdkonna õigusnormid seda ühtsuse nõuet, kuivõrd eelkõige nii Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) kui ka Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus) piirduvad sellega, et võtavad üle madalama astme kohtute poolt tuvastatud asjaolud ja nendele antud hinnangu ning seega ei teosta nad ise nõuetekohast ühtsuse kontrolli, samas on madalama astme kohtute otsuste suhtes määrava tähtsusega Verwaltungsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus) ja Verfassungsgerichtshofi (konstitutsioonikohus) kohtupraktika.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei esita siiski põhjusi, millest tema arvates tuleneb, et põhikohtuasjas vaidlusalused riigisisesed õigusnormid, mis jagavad pädevuse üksteist täiendavalt nii, et madalama astme kohtute pädevusse kuulub asjaolude tuvastamine ja hindamine ning kõrgema astme kohtute kontrollipädevus piirdub õigusküsimustega ja põhiõigustega seotud küsimustega, ei järgi ühtselt neid eesmärke, mida nende õigusnormidega hasartmängude valdkonnas täita soovitakse.

32

Mis puudutab seejärel kodukorra artikli 94 punktis c toodud nõuet esitada põhikohtuasjas kohaldatavad riigisisesed õigusnormid, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotluses on toodud küll teatavates kõrgeimat halduskohut ja konstitutsioonikohut puudutavates seadustes olevate õigusnormide sisu, kuid selles ei ole piisavalt selgelt märgitud, kuidas neid norme võiks kohaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses ja käesoleva eelotsusetaotluse esemeks olevates kohtuvaidlustes.

33

Järelikult ei ole täidetud ka kodukorra artikli 94 punktis c toodud nõue, mille kohaselt peab liidu õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel olema seos.

34

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole aga eelotsusetaotluse mõte anda nõuandvaid arvamusi üldistes või hüpoteetilistes küsimustes, vaid küsimus esitatakse, kui seda on vaja liidu õigust puudutava vaidluse tegelikuks lahendamiseks (27. septembri 2017. aasta kohtuotsus Puškár, C‑73/16, EU:C:2017:725, punkt 123).

35

Igaks juhuks tuleks ettevaatavalt märkida, et kui riigisisese kohtu hinnangud ei ole kooskõlas liidu õigusega, peab teine riigisisene kohus, millele on riigi õiguse järgi tingimusteta siduv esimesena nimetatud kohtu tõlgendus liidu õigusele, jätma omal algatusel kohaldamata sellise riigisisese õigusnormi, mis nõuab temalt, et ta peab järgima esimesena nimetatud kohtu poolt liidu õigusele antud tõlgendust (15. oktoobri 2015. aasta kohtumäärus Naderhirn, C‑581/14, ei avaldata, EU:C:2015:707, punkt 35).

36

Sellega on eelkõige tegemist juhul, kui riigisisene siduv õigusnorm takistaks liikmesriigi kohut asjakohaselt arvestada tema menetluses olevas kohtuasjas sellega, et Euroopa Kohus on pidanud mingit riigisisest õigusnormi vastuolus olevaks liidu õigusega ja tagada, et liidu õiguse esimus oleks nõuetekohaselt garanteeritud, võttes selleks kõik vajalikud meetmed (15. oktoobri 2015. aasta kohtumäärus Naderhirn, C‑581/14, ei avaldata, EU:C:2015:707, punkt 36).

37

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb lähtuvalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõikest 2 asuda seisukohale, et käesolev eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu.

38

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Landesverwaltungsgericht Oberösterreichi (Ülem-Austria liidumaa halduskohus, Austria) 16. novembri 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu.