6.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 38/19

—

tühistada Üldkohtu 26. septembri 2016. aasta määrus kohtuasjas T-382/15: Greenpeace Energy eG apellanti puudutavas osas,

—

saata kohtuasi tagasi Üldkohtule,

—

mõista vastustajalt välja kõik menetluskulud, sealhulgas õigusabi- ja reisikulud.

1.

Üldkohus on ilmselt seisukohal, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda osa kohaselt peab akt, mida selle sätte alusel vaidlustatakse, olema üldkohaldatav. Niisugune õiguslik seisukoht tuleb siiski lugeda õiguslikult valeks, arvestades iseäranis sätte sõnastust ning kehtestamise tausta, sealhulgas liidu seadusandja tahet.

2.

Üldkohus lähtub ilmselt põhimõttest, et otsese puutumuse nõue aktide puhul, mis ei vaja rakendusmeetmeid, on tegemist kahe eraldi kriteeriumiga, mida tuleb eraldi analüüsida. See ei ole nii siiski käesoleval juhul, kuna ükski Ühendkuningriigi või Euroopa Komisjoni rakendusmeede selle sätte tähenduses ei ole vajalik ning abi andmine mõjutab viivitamata turgu selles tähenduses, et apellant tunneb viivitamata konkurentsimõju.

3.

Üldkohus heidab apellandile ette, et viimane ei ole piisavalt tõendanud oma otsest ja isiklikku puutumust. Seda tehes jätab Üldkohus siiski tähelepanuta esitatud teabe või vähemalt ei võta seda piisavalt arvesse.

4.

Üldkohus leiab ilmselt, et individualiseeritavust ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise osa kohaselt vastavalt Plaumanni kohtuasjale tuleb juba siis eitada, kui võib esineda teisi ettevõtjaid, kes sarnaselt apellandiga on abi andmisega kaasnevast konkurentsimõjust puudutatud. Arvestades kohtupraktikat, mis eelkõige tuleneb kohtuotsusest Codorniu (C-309/89), on see tõlgendus siiski õiguslikult vale ja lisaks kitsas tõlgendus. Lisaks tugineb apellant hagiavalduses faktide kohta esitatud seisukohtadele, mis teevad piisava individualiseeritavuse arusaadavaks, mida aga Üldkohus siiski ilmselt arvesse ei võtnud või ta ei teinud seda piisavalt.

5.

Üldkohus on ilmselt seisukohal, et siseriiklik kohus saab tagada tõhusa õiguskaitse komisjoni otsuse puhul, millega kiidetakse heaks abi. See tähendab, et kohustades liikmesriike tagama kohased õiguskaitsevahendid (ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik), soovis liidu seadusandja anda liikmesriigi kohtutele pädevuse kontrollida liidu institutsioonide, nagu Euroopa Komisjon, üksikakte. Siiski, arvestades nii Euroopa Kohtu praktikat liidu aktide kohta ja olemasolevaid õiguskaitsevahendeid kui ka iseäranis pädevuse jaotust siseriiklike kohtute ja Euroopa Komisjoni vahel riigiabi valdkonnas, ei saa selle käsitlusega nõustuda ning see tuleb lugeda õiguslikult valeks.