Comercializadora Eloro, S.A. 9. veebruaril 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 9. detsembri 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-354/14: Comercializadora Eloro versus EUIPO – Zumex Group (Zumex)

(Kohtuasi C-71/16 P)

(2016/C 191/09)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Comercializadora Eloro, S.A. (esindaja: advokaat J. L. de Castro Hermida)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) ja Zumex Group, S.A.

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide: määruse ühenduse kaubamärgi kohta  (1) artikli 42 lõike 2 ning rakendusmääruse  (2) eeskirja 22 lõigete 2 ja 3 rikkumine

EUIPO vastulausete osakond leidis, et vastulause esitaja esitatud tõendid kaubamärgi kasutamise kohta ulatusid vajaliku miinimumtasemeni, et tuvastada, et asjakohasel ajavahemikul ja territooriumil oli kaubamärki tegelikult kasutatud.

Vaidlustatud kohtuotsuses väljendatud kahtlused selle suhtes, kas Hollandi äriühingule „Nidera General Merchandise, B.V.” müüdud kaubad sisenesid tegelikult Euroopa Liidu territooriumile, põhinevad ühelainsal dokumentaalsel tõendil, milleks on selle äriühingu veebisait, mis on kättesaadav aadressil www.ngm-int.com ja kus ta annab teada, et tema äritehingud on suunatud Lääne-Aafrika riikidesse.

Selle veebisaidi väljavõtete tõenduslikku väärtust tuleb eitada, kuna need saadi tõendite kontrollimise ajal ehk ligikaudu 5. augustil 2011, see tähendab kaheksa aastat pärast kasutamise tõendamiseks asjakohase perioodi algust ja kolm aastat pärast selle lõppu. Selles ajavahemikus võisid kõnealuse äriühingu kaubandustegevus ja tegevuse geograafiline ulatus märkimisväärselt varieeruda. Õiguslikust loogikast järeldub, et tõendid, mis esitatakse kaubamärgi kasutamise ümberlükkamiseks, peavad samuti puudutama asjakohast perioodi, mitte selle lõppemisest mitu aastat hilisemat aega.

Tõenditena esitatud arvetelt nähtub, et Rotterdamis asuv Hollandi äriühing „Nidera General Merchandise, B.V.” ei ole mitte ainult kauba ostja, vaid ka müüdud kauba vastuvõtja, mis tähendab, et kaup on Euroopa Liidu territooriumile sisenenud.

Vastulause esitaja on esitanud tõendeid selle kohta, et kõnealune äriühing kuulub „Nidera” kontserni, mis tegutseb mitmes Euroopa riigis, sealhulgas Hispaanias tütarettevõtja „Nidera Agro Comercial, S.A.” vahendusel, mis annab kindlalt tunnistust sellest, et selle äriühingu ostetud kaup oli mõeldud Euroopa turule.

Kuna vastulause esitaja täitis oma kohustuse tõendada oma kaubamärgi kasutamist ja kasutamine on tõendatud arvetega, mis hõlmavad kaubamärgiga tähistatud kauba müüki, tuleb nüüd selleks, et esitatud tõendite paikapidavus ümber lükata, tõendamiskoormis ümber pöörata, pannes kaubamärgi taotlejale väidetest ja oletustest kaugemale mineva kohustuse tõendada, et esitatud tõendid ei ole piisavad.

Teine väide: määruse ühenduse kaubamärgi kohta artikli 15 lõike 1 punkti b rikkumine

Asjaolu, et Hollandi äriühing „Nidera General Merchandise, B.V.” on esitatud arvetel märgitud kui kauba vastuvõtja, välistab selle, et Euroopa Liidu toll kohaldab kauba suhtes välistransiidi tolliprotseduuri, ja annab alust asuda seisukohale, et kaup on tõepoolest sisenenud asjakohasele territooriumile, hoolimata sellest, et hiljem eksporditakse see Aafrikasse.

Vaidlustatud kohtuotsuses on tagasi lükatud argument, mille kohaselt ainuüksi eksportimise eesmärgiga importimine kujutab endast kaubamärgi tegelikku kasutamist, tuginedes asjaolule, et niisugune tegevus ei võimalda omandada ega säilitada turuosasid. Sellegipoolest on olukord samasugune nagu määruse ühenduse kaubamärgi kohta artikli 15 lõike 1 punktis b ettenähtu, milleks on kaubamärgi kinnitamine kaupadele ainult ekspordi otstarbel ehk tegevus, mis samuti ei võimalda omandada ega säilitada turuosasid liidu territooriumil.

Kolmas väide: määruse ühenduse kaubamärgi kohta artikli 76 lõike 2 rikkumine

Viidatud sättest ja kohtupraktikast ilmneb, et üldreeglina võetakse vastu ka väited ja tõendid, mis on esitatud pärast tähtaja möödumist, mistõttu tuleb EUIPO-le antud kaalutlusõigust tõlgendada kitsalt, nõudes, et ta põhjendaks väidete või tõendite vastu võtmata jätmist. Kaalutlusõigus ei tähenda omavoli ega subjektiivsust.

Kaebemenetluse lõpus esitatud uued arved ja pakendite etiketid, mis sisalduvad dokumentides 1–7, olid olulised, kuna kuivõrd need olid väljastanud teised Euroopa ettevõtjad, võimaldasid need kõrvaldada kahtlused, mis tekkisid seoses Hollandi äriühingu „Nidera General Merchandise, B.V.” väljastatud arvetega.

Oma kaubamärgi kasutamise tõendamisel tekkisid vastulause esitajal kronoloogilised raskused, kuna tõendamine toimus kolm aastat pärast kasutamist, ja geograafilised raskused, kuna vastulause esitaja on Mehhiko äriühing, kelle huvide keskpunkt on Ameerika mandril.

Kronoloogiliste ja geograafiliste asjaolude kaalumine ning hilinenult esitatud dokumentide äärmine olulisus vaidluse lahendamise seisukohast oleksid pidanud kaasa tooma nende dokumentide vastuvõtmise ja järelduse, et vastulause esitaja prioriteetse kaubamärgi tegelik kasutamine on tõendatud, ning oleks tulnud läbi viia vaidlusaluste kaubamärkide vajalik võrdlemine, et teha kindlaks, kas tarbija jaoks esineb segiajamise tõenäosus.

(1)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT 2009, L 78, lk 1).

(2)  Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189).