1

Xellia Pharmaceuticals ApS ja Alpharma LLC paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Xellia Pharmaceuticals ja Alpharma vs. komisjon (T‑471/13, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:460), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi, milles nad palusid esiteks osaliselt tühistada Euroopa Komisjoni 19. juuni 2013. aasta otsus C(2013) 3803 final [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum AT/39226 – Lundbeck) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ning teiseks vähendada neile selles otsuses määratud trahvi suurust.

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 17 „Majandussektoritega ja kokkuleppe liikidega seotud uurimised“ lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Kui liikmesriikidevahelise kaubanduse suundumuse, hindade jäikuse või muude asjaolude põhjal võib oletada, et konkurentsi ühisturul on piiratud või moonutatud, võib komisjon läbi viia uurimise, mis käsitleb konkreetset majandussektorit või teatavat kokkuleppe liiki mitmes sektoris. Uurimise käigus võib komisjon paluda ettevõtjatelt või asjaomaste ettevõtjate ühendustelt [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaldamiseks vajalikku teavet ning võib korraldada asjakohaseid kontrolle.“

3

Määruse artikli 21 lõikes 3 on sätestatud:

„Lõike 1 alusel vastu võetud otsuse täitmiseks tuleb eelnevalt taotleda asjaomase liikmesriigi siseriikliku kohtu luba. Siseriiklik kohus kontrollib komisjoni otsuse autentsust ning seda, et kavandatud sunnimeetmed ei oleks meelevaldsed ega liigsed, võttes eelkõige arvesse kahtlustatava rikkumise tõsidust, otsitud tõendusmaterjalide tähtsust, asjaomase ettevõtja osalemist ning tõenäosust, et kontrolli sisuga seotud raamatupidamis- ja äridokumente hoitakse ruumides, millega seoses luba taotletakse. Siseriiklik kohus võib paluda komisjonilt otse või liikmesriigi konkurentsiasutuse kaudu üksikasjalikke selgitusi küsimuste kohta, mis on vajalikud kavandatavate sunnimeetmete proportsionaalsuse kontrollimiseks.

Siseriiklik kohus ei tohi vaidlustada kontrolli vajalikkust ega nõuda, et talle esitataks komisjoni toimikus sisalduv teave. Komisjoni otsuse seaduslikkuse võib läbi vaadata ainult Euroopa Kohus.“

4

Määruse artikli 23 lõikes 2 on ette nähtud:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

[…]“.

5

Suunised määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „trahvide arvutamise meetodit käsitlevad 2006. aasta suunised“) näevad punktides 19–22 ja 37 ette järgmist:

[…]

6

Komisjoni 15. jaanuari 2008. aasta otsuse määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 17 alusel farmaatsiasektorit puudutava uurimise algatamise kohta (juhtum nr COMP/D2/39.514) (edaspidi „15. jaanuari 2008. aasta otsus farmaatsiasektorit puudutava uurimise algatamise kohta“) põhjendused 3–5 ja 8 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

7

Käesolev apellatsioonkaebus on üks kuuest seotud apellatsioonkaebusest, mis on esitatud Üldkohtu kuue otsuse peale, mis tehti vaidlusaluse otsuse peale esitatud tühistamishagide kohta, st lisaks käesolevale apellatsioonkaebusele kohtuasjas C‑586/16 P (Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon) 8. septembri 2016. aasta otsuse Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon (T‑460/13, ei avaldata, EU:T:2016:453) peale esitatud apellatsioonkaebus, kohtuasjas C‑588/16 P (Generics (UK) vs. komisjon) 8. septembri 2016. aasta otsuse Generics (UK) vs. komisjon (T‑469/13, ei avaldata, EU:T:2016:454) peale esitatud apellatsioonkaebus, kohtuasjas C‑591/16 P (Lundbeck vs. komisjon) 8. septembri 2016. aasta otsuse Lundbeck vs. komisjon (T‑472/13, EU:T:2016:449) peale esitatud apellatsioonkaebus, kohtuasjas C‑601/16 P (Arrow Group ja Arrow Generics vs. komisjon) 8. septembri 2016. aasta otsuse Arrow Group ja Arrow Generics vs. komisjon (T‑467/13, ei avaldata, EU:T:2016:450) peale esitatud apellatsioonkaebus ning kohtuasjas C‑614/16 P (Merck vs. komisjon) 8. septembri 2016. aasta otsuse Merck vs. komisjon (T‑470/13, ei avaldata, EU:T:2016:452) peale esitatud apellatsioonkaebus.

8

Vaidluse tausta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–38 kirjeldatud järgmiselt:

„Käesoleva asjaga seotud äriühingud

Asjaomane toode ja seda puudutavad patendid

Lundbecki leping Alpharma kontserniga ning muud konteksti puudutavad asjaolud

Komisjoni toimingud farmaatsiasektoris ja haldusmenetlus

[…]

[Vaidlusalune] otsus

9

Xellia Pharmaceuticals (edaspidi „Xellia“) ja Zoetis, nüüd Alpharma LCC, esitasid hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. augustil 2013 ja milles nad palusid vaidlusalune otsus osaliselt tühistada ja vähendada neile komisjoni määratud trahvi.

10

Hagi põhjendamiseks esitasid Xellia ja Zoetis kaheksa väidet, millest sisuliselt esimese kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses vaidlusaluse lepingu ulatusele komisjoni antud tõlgendusega, teise kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud hindamisvigu Alpharma kontserni kvalifitseerimisel Lundbecki potentsiaalseks konkurendiks, kolmanda väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimisel „eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks“, neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi seoses sellise piirangu esinemise tuvastamisega, kuigi selle lepingu ulatus kajastab Lundbecki uutele protsessi hõlmavatele patentidele omast võimet turul välja tõrjuda, viienda väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi, kuuenda kohaselt diskrimineerimiskeelu põhimõtet põhjusel, et vaidlusaluse otsuse adressaat on Zoetis, seitsmenda väite kohaselt on tehtud vigu neile määratud trahvi suuruse arvutamisel ning kaheksanda väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga, mis on seotud selle trahvi osa ülempiiriga, mille eest vastutab A.L. Industrier solidaarselt.

11

Üldkohus jättis selle hagi vaidlustatud kohtuotsusega tervikuna rahuldamata.

12

Xellia ja Alpharma LLC (edaspidi „apellandid“) esitasid käesoleva apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 25. novembril 2016.

13

Euroopa Kohtu kantseleile 28. juulil 2017 esitatud dokumentides palus Ühendkuningriik luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks käesolevas kohtuasjas ning käesoleva kohtuotsuse punktis 7 mainitud kohtuasjades C‑586/16 P (Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon), C‑588/16 P (Generics (UK) vs. komisjon), C‑601/16 P (Arrow Group ja Arrow Generics vs. komisjon) ning C‑614/16 P (Merck vs. komisjon). 25. oktoobri 2017. aasta kohtumäärusega Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon (C‑586/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:831), 25. oktoobri 2017. aasta kohtumäärusega Generics (UK) vs. komisjon (C‑588/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:829), 25. oktoobri 2017. aasta kohtumäärusega Arrow Group ja Arrow Generics vs. komisjon (C‑601/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:826), 25. oktoobri 2017. aasta kohtumäärusega Xellia Pharmaceuticals ja Alpharma vs. komisjon (C‑611/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:825) ja 25. oktoobri 2017. aasta kohtumäärusega Merck vs. komisjon (C‑614/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:828) andis Euroopa Kohtu president vastavad load. Võttes arvesse aga muu hulgas Euroopa Kohtu presidendi 5. juuli 2017. aasta kohtumäärust Lundbeck vs. komisjon (C‑591/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:532), käsitles viimane kõikides nendes kohtuasjades selle liikmesriigi suhtes konfidentsiaalsena eelkõige vaidlusaluse otsuse konfidentsiaalset versiooni, millest tehti Ühendkuningriigile kättesaadavaks ainult mittekonfidentsiaalne versioon.

14

Euroopa Kohtu 27. novembri 2018. aasta otsusega määrati käesolev kohtuasi neljandale kojale, kes teeb otsuse pärast kohtuistungit, mis on ühine käesolevale kohtuasjale ja kohtuasjadele C‑586/16 P (Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon), C‑588/16 P (Generics (UK) vs. komisjon), C‑591/16 P (Lundbeck vs. komisjon), C‑601/16 P (Arrow Group ja Arrow Generics vs. komisjon) ja C‑614/16 P (Merck vs. komisjon), milles kohtujurist esitab oma ettepaneku.

15

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 61 lõike 2 alusel edastas Euroopa Kohus menetlusosalistele 29. novembril 2018 hulga kirjalikke küsimusi kohtuistungil suuliseks vastamiseks ning kohtuotsuse esialgse kava, milles kirjeldati täpselt selle kulgu. Menetlusosaliste märkuste saamise järel saadeti neile 22. jaanuaril 2019 kohtuistungi lõplik kava.

16

Käesoleva kohtuasja ja käesoleva kohtuotsuse punktis 14 nimetatud kohtuasjade ühine kohtuistung toimus 24. jaanuaril 2019.

17

Kohtujurist esitas 6. veebruaril 2020 kodukorra artikli 62 alusel käesoleva kohtuasja menetluse pooltele küsimused kirjalikult vastamiseks, milles ta palus neil võtta seisukoht 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuse Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52) võimaliku mõju kohta väidetele, mis esitati käesolevas kohtuasjas Lundbecki ja geneeriliste ravimite tootjate vahelise potentsiaalse konkurentsi olemasolu kohta, ja Lundbecki ja viimati nimetatute vahel sõlmitud lepingute kvalifitseerimisele „eesmärgil põhinevaks piiranguks“. Vastused sellele küsimusele saabusid Euroopa Kohtusse 6. märtsil 2020.

18

Euroopa Kohus otsustas 10. märtsi 2020. aasta otsuses pärast 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuse Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52) kuulutamist lahendada käesoleva kohtuasja ilma ettepanekuta.

19

Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

20

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

21

Ühendkuningriik palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

22

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid üheksa väidet.

23

Esimese väite kohaselt on rikutud Lundbecki uute protsessi hõlmavate patentide kehtivuse eeldust Lundbecki ja Alpharma kontserni vahelise potentsiaalse konkurentsi esinemise analüüsimisel ning teise väite kohaselt on tõendamiskoormis ümber pööratud ja Üldkohus on nimetatud analüüsi käigus arvesse võtnud asjaolusid, mis ei sisaldu vaidlusaluses otsuses.

24

Kolmanda ja neljanda väite kohaselt on vastavalt vaidlusalune leping vääralt kvalifitseeritud „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ ning analüüsitud ei ole küsimust, kas komisjon on tõendanud oma kinnitusi seoses Alpharma kontserni suhtes vaidlusaluses lepingus kehtestatud piirangute ulatusega.

25

Viienda kuni üheksanda väite kohaselt on vastavalt esiteks rikutud õigusnormi komisjoni uurimise kestuse hindamisel ning apellantide kaitseõigusi, teiseks Alpharma LLC-d koheldud diskrimineerivalt, kolmandaks oli õiguslik kontekst ebakindel, mis oleks pidanud välistama Alpharma kontsernile trahvi määramise, neljandaks ei ole vaidlusaluses otsuses Alpharma kontsernile määratud trahvi suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetud rikkumise raskust, ja viiendaks on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus kohaldas väära õiguslikku kriteeriumi, et teha kindlaks asjaomane majandusaasta A.L. Industrierile määrata võidava trahvi maksimaalse suuruse kindlaksmääramiseks.

26

Kõigepealt tuleb koos analüüsida esimest ja teist väidet, seejärel samuti koos kolmandat ja neljandat väidet ning viimasena üksteise järel viiendat kuni üheksandat väidet.

27

Tühistamishagis esitatud teises väites leidsid apellandid, et komisjon rikkus mitut õigusnormi ja tegi mitu hindamisviga Alpharma kontserni kvalifitseerimisel Lundbecki potentsiaalseks konkurendiks.

28

Üldkohus lükkas selle väite tagasi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49–156.

29

Kõigepealt sünteesis Üldkohus vaidlusaluses otsuses tehtud potentsiaalse konkurentsi analüüsi ja märkis sellega seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–58 järgmist:

[…]

[…]

30

Mis puudutab Alpharma kontserni võimalust turule siseneda, siis hindas Üldkohus kahte võimalikku viisi.

31

Esimese kohta, st turule sisenemine tablettidega, mis on toodetud protsessi abil, mida kasutab tsitalopraami tootmiseks Cipla (edaspidi „Cipla protsess“), ja mille Alpharma kontsern oli juba kätte saanud või tellinud, tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 meelde kontserni ühe tegevdirektori 19. veebruari 2002. aasta e-kirja (edaspidi „19. veebruari 2002. aasta e-kiri“) sisu, mida on mainitud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1027 ja mis muu hulgas viitas Lundbecki uute protsessi hõlmavate patentide kehtetuks tunnistamise taotlustele, mille rahuldamiseks olid reaalsed võimalused, ja mainiti võimalust kasutada tsitalopraami, mis on toodetud Matrixi kasutatud protsessi abil, mida ta ei pidanud Lundbecki uusi protsessi hõlmavaid patente arvestades problemaatiliseks. Kohtuotsuse punktis 88 järeldas Üldkohus selle põhjal, et Alpharma kontsern ise möönis, et tema arvates olid tal head väljavaated saavutada Ühendkuningriigis Lundbecki patendi protsessi kaitsmiseks, milles kasutatakse kristallimist, tühistamine.

32

Kohtuotsuse punktides 91 ja 92 märkis Üldkohus, et Alpharma kontsern oli turule sisenemiseks teinud palju ettevalmistusi ja olulisi investeeringuid, mille ta üles luges.

33

Kohtuotsuse punktis 108 märkis Üldkohus, et Alpharma kontserni sisesest 14. veebruari 2002. aasta e-kirjast ja 19. veebruari 2002. aasta e-kirjast nähtus, et kontsern, kes oli küll teadlik riskidest, mis võisid turule sisenemisega kaasneda, ei oleks tingimata oma plaanidest loobunud, kui ta ei oleks saanud Lundbeckiga sõlmida piisavalt soodsat kokkulepet.

34

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 lisas Üldkohus, et kuigi see, et Lundbeck sai 30. jaanuaril 2002 Ühendkuningriigis patendi protsessi kaitsmiseks, milles kasutatakse kristallimist, oli Alpharma kontserni jaoks üllatus, kuna ta arvas, et Lundbecki taotlus jäetakse rahuldamata, arvas see kontsern endiselt, et hoolimata teatud riskidest oli tal head väljavaated saavutada selle patendi tühistamine, ning arvestades eelkõige juba tehtud ettevalmistusi ja investeeringuid, oli turule sisenemine seega endiselt tegelik ja konkreetne võimalus, mis kujutas endast alternatiivi Lundbeckiga piisavalt soodsa kokkuleppe sõlmimisele.

35

Kohtuotsuse punktis 132 leidis Üldkohus, et ka Lundbecki arvates oli Alpharma kontsernil turule sisenemiseks tegelik ja konkreetne võimalus.

36

Lõpuks, kohtuotsuse punktis 136 otsustas Üldkohus, et asjaolu, et Cipla protsess rikkus tõenäoliselt õigusi, mis tulenesid Ühendkuningriigis Lundbecki patendist protsessi kaitsmiseks, milles kasutatakse kristallimist, ei olnud Alpharma kontsernile nii suur turule sisenemise tõke, et teda ei oleks saanud pidada Lundbecki potentsiaalseks konkurendiks.

37

Teise turule sisenemise võimaliku viisi kohta, st turule sisenemine Matrixi kasutatud protsessi abil toodetud tsitalopraamiga, märkis Üldkohus vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139, 143 ja 154, et Tiefenbacheri ja Alpharma kontserni vahel sõlmitud leping võimaldas viimasel saada tsilatopraami, mis on toodetud Cipla ja Matrixi protsesside abil, et Alpharma kontsern leidis, et protsess, mida Matrix tollal tsitalopraami tootmiseks kasutas, võis võimaldada tal turule siseneda, rikkumata õigusi, mis tulenevad Ühendkuningriigis Lundbecki patendist protsessi kaitsmiseks, milles kasutatakse kristallimist, ja seega oli vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal isegi üleminek Matrixi protsessi abil toodetud tsitalopraamile Alpharma kontserni jaoks tegelik ja konkreetne turule sisenemise võimalus.

38

Seetõttu järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155, et Alpharma kontsernil oli vähemalt kaks tegelikku ja konkreetset võimalust turule siseneda ning et tänu nendele võimalustele avaldas ta Lundbeckile konkurentsisurvet.

39

Lõpuks, vastuseks tühistamishagi põhjendamiseks apellantide esitatud neljandale väitele, mille kohaselt on rikutud õigusnormi seoses „eesmärgil põhineva piirangu“ esinemise tuvastamisega, kuigi vaidlusaluse lepingu ulatus kajastab Lundbecki uutele protsessi hõlmavatele patentidele omast turult väljatõrjumise võimet, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 339 muu hulgas järgmist:

40

Esimeses väites, mis on suunatud eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktide 54 ja 339 vastu, heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta järeldas, et Alpharma kontsern oli Lundbecki potentsiaalne konkurent vaatamata tõenditele, mis kinnitasid selgelt, et selle kontserni tooted rikkusid õigusi, mis tulenevad Lundbecki uutest protsessi hõlmavatest patentidest, mille kehtivust tuli eeldada.

41

Apellantide sõnul oleks Üldkohus pidanud veenduma, et komisjon on esitanud tõendid, mis kinnitavad õiguslikult piisavalt, et Lundbecki uued protsessi hõlmavad patendid olid nõrgad, sest vastasel juhul oleks tulnud eeldada nende patentide kehtivust ja patendiõigusi rikkuvate toodete turule tuleku ebaseaduslikkust. Kuna ta aga seda ei teinud, rikkus ta patentide kehtivuse eelduse aluspõhimõtet ja jättis arvesse võtmata asjaolu, et patent annab selle omanikule ainuõiguse, mitte pelgalt õiguse tugineda sellele ainuõigusele kohtus. Selliselt toimides ta „eraldas“ oma ELTL artikli 101 alusel antud hinnangu patendiõiguse põhimõtetest.

42

Sellega seoses väidavad apellandid, et see, kas tegemist on konkurendiga, oleneb asjaomase patendi kehtivusest, mis on lõpliku kohtuotsuse tegemiseni ebakindel, kinnitades samas, et konkurentsiõiguses eeldatakse patentide kehtivust ning komisjon peab tõendama asjaomase patendi nõrkust, kui ta soovib tõendada konkurentsipiirangu olemasolu. Veel lisavad nad, et kui ei tunnustataks patentide kehtivuse eeldust, oleks iga kompromissikokkulepe alati konkurentsi piirav.

43

Käesolevas asjas ei analüüsinud Üldkohus seda, kas komisjon tõendas Ühendkuningriigis Lundbecki patendi nõrkust protsessi kaitsmiseks, milles kasutatakse kristallimist, ning seda ei saa tõendada pelga viitega Alpharma kontserni juhtivtöötaja e-kirjale või Lundbecki avaldustele. Selles küsimuses piirdus komisjon sellega, et asus seisukohale, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 54, et protsessi hõlmavad patendid on nõrgemad kui muud liiki patendid.

44

Lisaks jättis komisjon tähelepanuta asjaomasest perioodist pärit tõendid, mille kohaselt olid vaidlusaluse lepingu mõlemad pooled seisukohal, et Alpharma kontserni tooted rikkusid Lundbecki uutest protsessi hõlmavatest patentidest tulenevaid õigusi.

45

Teises väites heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta ei kontrollinud, kas komisjon tõendas, et vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal olid Alpharma kontsernil reaalselt tegelikud võimalused siseneda turule tema ostetud tablettidega, mis rikkusid patentidest tulenevaid õigusi, pöörates tõendamiskoormise selliselt ümber.

46

29. juuni 2012. aasta kohtuotsusest E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon (T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 114) nähtub, et kui üks pool valmistub turule sisenema ja seisab silmitsi ettenägematu takistusega – käesolevas asjas see, et tema tooted rikuvad patendist tulenevaid õigusi –, peab komisjon tõendama, et vaatamata sellele takistusele on turule sisenemine kõigest hoolimata elujõuline majandusstrateegia. Seega väidavad apellandid, et komisjon oli käesolevas asjas kohustatud tõendama, et tõenäosus, et Alpharma kontsern ei saavuta võitu kohtumenetluses, mille ese on Lundbecki uued protsessi hõlmavad patendid, oli suhteliselt väike, et turule sisenemine oleks endiselt elujõuline majandusstrateegia. Komisjon seda aga ei tõendanud ning piirdus märkusega, et ei olnud kindel, et Lundbeck saaks oma uusi protsessi hõlmavaid patente kasutada Alpharma kontserni turule sisenemise takistamiseks, nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 1039.

47

Lisaks pööras Üldkohus tõendamiskoormise ümber, kui ta nõudis, et apellandid tõendaksid, et Lundbecki uued protsessi hõlmavad patendid olid takistuseks sellele, et turule sisenemine kujutaks endast majanduslikult jätkusuutlikku strateegiat, kusjuures seda on seda enam keeruline tõendada, et komisjon ootas kuus-seitse aastat, et oma vastuväited Alpharma kontsernile teatavaks teha.

48

Veel tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108 tõenditele, mida vaidlusalune otsus ei sisalda, võimaldamata apellantidel nende asjakohasus ümber lükata, ning seega rikkus nende kaitseõigusi.

49

Komisjon leiab, et esimene ja teine väide tuleb tagasi lükata.

50

Selleks, et ettevõtjate tegevus kuuluks ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud põhimõttelise keelu alla, ei pea sellest mitte ainult ilmnema nendevaheline kokkumäng – st ettevõtjatevaheline kokkulepe, ettevõtjate ühenduse otsus või kooskõlastatud tegevus –, vaid kokkumäng peab ka ebasoodsalt ja tuntavalt mõjutama konkurentsi siseturu piires (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 31).

51

Viimati nimetatud nõue eeldab tootmis- või turustusahela samal tasemel tegutsevate ettevõtjate vahel sõlmitud horisontaalkoostöö kokkulepete puhul, et kõnealune kokkumäng toimub ettevõtjate vahel, kes on kui mitte hetkel, siis vähemalt potentsiaalselt konkurentsiolukorras (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 32).

52

Selleks et hinnata, kas ettevõtjal, kes turul ei ole, on potentsiaalne konkurentsisuhe ühe või mitme teise ettevõtjaga, kes sellel turul juba tegutsevad, tuleb kindlaks teha, kas on olemas tegelik ja konkreetne võimalus, et esimesena nimetatud ettevõtja siseneb kõnealusele turule ja konkureerib ühe või mitme juba turul tegutseva ettevõtjaga, kusjuures see ei nõua sugugi, et oleks kindlalt tõendatud, et esimene ettevõtja tõepoolest asjaomasele turule siseneb, ja veelgi enam, et ta on võimeline seejärel sellele turule ka jääma (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 36 ja 38).

53

Kui tegemist on selliste kokkulepetega nagu vaidlusalused lepingud, mille tagajärjel jääb mitu ettevõtjat ajutiselt turult välja, tuleb turu struktuuri ning selle toimimise suhtes valitsevat majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvesse võttes kindlaks teha, kas nimetatud kokkulepete puudumise korral oleks esinenud tegelik ja konkreetne võimalus, et ettevõtjad sisenevad turule ja konkureerivad seal tegutsevate ettevõtjatega (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 37 ja 39).

54

Mis puudutab täpsemalt selliseid kokkuleppeid, mis on sõlmitud hiljaaegu üldkasutatavaks muutunud toimeainet sisaldava ravimi turu geneeriliste ravimite tootjatele avamise kontekstis, siis tuleb kindlaks teha, võttes nõuetekohaselt arvesse ravimisektorile omaseid regulatiivseid piirangud ning intellektuaalomandi õigusi ja eelkõige originaalravimite tootjate patente, mis hõlmavad üldkasutatavaks muutnud toimeaine ühte või mitut valmistamisprotsessi (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 40 ja 41), kas geneeriliste ravimite tootjal on tõepoolest kindel kavatsus ja isiklik võime turule siseneda ning ega ta ei põrku ületamatute turule sisenemise tõketega (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 58).

55

Selleks tuleb esiteks hinnata, kas kokkuleppe sõlmimise kuupäevaks oli geneeriliste ravimite tootja teinud piisavaid ettevalmistusi, et tal oleks võimalik siseneda asjaomasele turule aja jooksul, mis võib avaldada konkurentsisurvet originaalravimite tootjale. Teiseks tuleb kontrollida, et sellise geneeriliste ravimite tootja turule sisenemine ei põrku ületamatute turule sisenemise tõketega (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 43 ja 45). Pealegi võivad geneeriliste ravimite tootja ja originaalravimite tootja vahelise potentsiaalse konkurentsi tuvastust kinnitada täiendavad asjaolud, nt kokkuleppe sõlmimine nende vahel, kui esimene asjaomasel turul veel ei tegutsenud (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 54–56).

56

Euroopa Kohus märkis täpsemalt ületamatute turutõkete olemasolu hindamise kohta, et ületamatuks tõkkeks ei saa iseenesest pidada üldkasutatavaks muutunud toimeaine valmistamisprotsessi kaitsva patendi olemasolu, hoolimata selle patendi kehtivuse eeldusest, kuna see eeldus ei anna ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks mingit teavet selle patendi kehtivust puudutava võimaliku vaidluse tulemuse kohta (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 46–51).

57

Seega niisuguse patendi olemasolu ei takista iseenesest lugeda originaalravimi tootja „potentsiaalseks konkurendiks“ geneeriliste ravimite tootjat, kellel on tõesti kindel kavatsus ja isiklik võime siseneda turule ning kes oma toimingutega näitab üles valmidust selle patendi kehtivust vaidlustada ja kanda riski, et tema turule sisenemisel esitab patendiomanik tema vastu patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 46).

58

Lisaks on Euroopa Kohus samuti täpsustanud, et patendi tugevuse või selle analüüsimine, kui tõenäoliselt võidakse patendiomaniku ja geneeriliste ravimite tootja vaidluse tulemusel tuvastada, et patent on kehtiv ja patendist tulenevaid õigusi on rikutud, ei ole konkurentsiasutuse ülesanne (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 50).

59

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud kohtuotsusest ja eelkõige punktidest 58, 85, 91, 92, 123, 139, 143 ja 154, et Alpharma kontsern oli müügiloa saamiseks teinud palju toiminguid ja olulisi investeeringuid geneerilise tsitalopraami turule sisenemiseks, kuid ka see, et tal oli vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal vähemalt kaks tegelikku ja konkreetset võimalust turule sisenemiseks. Esimest, st turule sisenemist Cipla protsessi toodetud abil tablettidega, mille Alpharma kontsern oli saanud või tellinud Tiefenbacherilt, ei seadnud kahtluse alla uued asjaolud, millest Alpharma kontsern sai teada 2002. aasta jaanuaris ja veebruaris ja mille kohaselt võis Cipla protsess rikkuda patendist tulenevaid õigusi. Teine võimalus oli siseneda turule tsitalopraami tablettidega, mis on toodetud Matrixi protsessi abil, mille puhul ei olnud rikkumise ohtu, ja mida Alpharma kontsernil ei olnud, aga mille ta võis saada lühikese aja jooksul tänu tema ja Tiefenbacheri vahel sõlmitud lepingule.

60

Lisaks, Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88 ja 136, et Alpharma kontsern leidis, et Ühendkuningriigis ei kujutanud Lundbecki patent protsessi kaitsmiseks, milles kasutatakse kristallimist, endast tema turule sisenemise tõket ning et kohtuvaidluse korral oli sellel kontsernil head väljavaated saavutada selle protsessi hõlmava patendi tühistamine.

61

Üldkohus märkis kohtuotsuse punktis 132 veel, et Lundbecki enese hinnangul oli Alpharma kontsern potentsiaalne konkurent.

62

Neid järeldusi arvestades otsustas Üldkohus õigesti ja eelkõige Lundbecki uute protsessi hõlmavate patentidega seotud kehtivuse eeldust rikkumata ja tõendamiskoormist ümber pööramata, et Alpharma kontsern ja Lundbeck olid vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal potentsiaalses konkurentsisuhtes.

63

Seda järeldust ei sea kahtluse alla apellantide kinnitus, mille kohaselt jättis Üldkohus arvesse võtmata vaidlusaluse lepingu ajast pärit tõendid, mille kohaselt Alpharma kontsern ja Lundbeck olid seisukohal, et see kontsern rikkus Lundbecki uutest protsessi hõlmavatest patentidest tulenevaid õigusi. Nimelt on see kinnitus vastuvõetamatu, kuna see ei viita täpselt vaidlustatud kohtuotsuse mõnele punktile ega too ka välja vaidlusaluse lepingu ajast pärit tõendeid, mille Üldkohus jättis arvesse võtmata, nagu on nõutud kodukorra artikli 169 lõikes 2.

64

Lõpuks, mis puudutab apellantide argumenti, mille kohaselt tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108 tõenditele, mida vaidlusalune otsus ei sisalda, võimaldamata neil nende asjakohasust ümber lükata, ning rikkus järelikult nende kaitseõigusi, siis piisab, kui märkida – nagu näitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108 kasutatud väljend „[i]gal juhul“ –, et selles punktis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse põhjus, mis on täiendav võrreldes põhjendustega, mida apellandid ei ole vaidlustanud ja mis on esitatud kohtuotsuse punktides 104–106, et põhjendada kohtuotsuse punktis 103 kokkuvõtlikult esitatud apellantide argumendi tagasilükkamist. Järelikult tuleb apellantide argument vaidlustatud kohtuotsuse punkti 108 kohta tulemusetuna tagasi lükata (vt selle kohta 14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus SV Capital vs. EBA, C‑577/15 P, EU:C:2016:947, punkt 65).

65

Eeltoodut arvestades tuleb esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu ning teine väide osaliselt tulemusetuna ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

66

Selleks et lükata tagasi teine väide, mille apellandid esitasid oma tühistamishagi põhjendamiseks ja mille kohaselt on rikutud õigusnormi ja tehtud hindamisviga Alpharma kontserni kvalifitseerimisel Lundbecki potentsiaalseks konkurendiks, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119 ja 120 järgmist:

67

Tühistamishagi esimeses väites kinnitasid apellandid, et kui komisjon leidis, et Alpharma kontsern kohustus vaidlusaluse lepingu alusel mitte müüma asjaomasel perioodil mis tahes geneerilist tsitalopraami, tegi ta ilmse hindamisvea selle lepingu ulatuse tõlgendamisel.

68

Selle väite tagasilükkamiseks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 164–243 üksteise järel tagasi apellantide argumendid, mis puudutasid vaidlusaluse lepingu punkti 1.1 sõnastust, lepingu preambulit, lepingu sõlmimise asjaolusid, siduvaks muudetud kohtumäärust, mis tehti vaidlusaluse lepingu tulemusel, et lõpetada Ühendkuningriigis esitatud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi, ja Alpharma kontserni turule sisenemise kuupäeva.

69

Kohtuotsuse punktides 244–247 otsustas Üldkohus lõpuks, et apellandid ei suutnud ümber lükata tõendeid, mis võimaldasid komisjonil tõendada, et vaidlusalune leping sisaldas piiranguid, mis läksid kaugemale nendest, mis Lundbeckil oleks olnud võimalik saavutada, tuginedes oma uutele protsessi hõlmavatele patentidele ja võites sellekohase kohtuvaidluse.

70

Tühistamishagi kolmandas väites kinnitasid apellandid, et komisjon tegi vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimisel „eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks“ ilmse hindamisvea.

71

Üldkohus lükkas selle väite tagasi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 248–333.

72

Selleks esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 251–257 kõigepealt sissejuhatavad märkused ning meenutas seejuures Euroopa Kohtu praktikat „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimise kohta.

73

Seejärel märkis ta vaidlusaluses otsuses eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu olemasolu analüüsi meeldetuletuse raames eelkõige järgmist:

74

Lõpuks hindas Üldkohus „eesmärgil põhineva piirangu“ olemasolu käesolevas asjas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 266–333.

75

Selles kontekstis asus ta kohtuotsuse punktis 268 muu hulgas seisukohale, et isegi kui eeldada, et vaidlusaluse lepingu ulatus kattus Lundbecki uute protsessi hõlmavate patentide ulatusega, tuleb järeldada, et Alpharma kontsern loobus vastupidise makse eest võimalusest siseneda turule tsitalopraamiga, mis on toodetud Cipla protsessi abil, mida peeti sellisest patendist tulenevaid õigusi rikkuvaks, mille puhul oli realistlikud võimalused, et patent tühistatakse, samas kui see võimalus oli tegelik ja konkreetne Alpharma kontserni jaoks, mistõttu oli makse tema valikul hagist loobuda otsustav.

76

Kohtuotsuse punktides 277–279 keeldus Üldkohus vaidlusalust lepingut kvalifitseerimast kompromissikokkuleppeks. Selleks tuletas ta esiteks meelde Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt ei ole kokkulepe kaitstud konkurentsiõiguse eest pelgalt asjaolu tõttu, et kokkulepe puudutab patenti või kokkuleppe eesmärk on kompromissi teel lahendada patendivaidlus. Teiseks leidis ta, et vaidlusaluse lepingu ulatus oli laiem kui Ühendkuningriigis esitatud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi ulatus ja selle hagi menetlemine oli lepingu kehtivuse ajaks üksnes peatatud, ning see välistas, et see leping vaidluse lõpetab.

77

Selleks et lükata tagasi apellantide argumendid, mille kohaselt ei tõendanud komisjon kindlalt, et Alpharma kontsern võidaks Lundbecki uute protsessi hõlmavate patentidega seotud võimaliku kohtuvaidluse, otsustas Üldkohus kohtuotsuse punktis 287, et ei olnud sugugi vajalik, et komisjon tõendab kindlalt, et Alpharma kontsern oleks kohtuvaidluse teed minnes võidu saavutanud.

78

Mis puudutab makse suurust, mille Lundbeck Alpharma kontsernile tegi, siis märkis Üldkohus eelkõige vastavalt kohtuotsuse punktides 296 ja 298, et komisjon täheldas õigesti, et makse suurus oli seotud Alpharma kontserni oodatud kasumiga ja see oli tema jaoks kindel tulu, samas kui turule sisenemisest saada võidav tulu oli ebakindel.

79

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 301–310 asus Üldkohus seisukohale, et komisjon samastas põhjendatult käesoleva juhtumi asjaolud selle kohtuasja asjaoludega, milles tehti 20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (C‑209/07, EU:C:2008:643).

80

Kohtuotsuse punktides 311–326 keeldus Üldkohus nõustumast ka apellantide argumentidega, mille kohaselt ei saanud vaidlusalust lepingut kvalifitseerida „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ varasema juhtumi puudumise tõttu ja seda liiki lepingutega seotud õiguskindlusetuse tõttu.

81

Selleks tuletas ta kohtuotsuse punktides 315–317 kõigepealt meelde Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb konkurentsiõiguse kohaldamist intellektuaalomandiõiguste spetsiifilises valdkonnas. Seejärel tõdes ta kohtuotsuse punktis 318, et nii Lundbeck kui ka Alpharma kontsern olid teadlikud, et nende tegevus võis vähemalt olla problemaatiline konkurentsiõiguse seisukohast. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 319 ja 320–325 leidis ta vastavalt, et ei ole nõutav, et komisjon oleks sama liiki kokkuleppeid juba kritiseerinud, selleks et kokkuleppe saaks lugeda „eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks“, ning et KFST 28. jaanuari 2004. aasta pressiteade (edaspidi „KFST pressiteade“), millele apellandid viitasid, ei takistanud käesolevas asjas selleks kvalifitseerimist. Seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 326 järeldas ta, et „juba vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal oli teada, et patendiomanikul ei olnud õigust maksta potentsiaalsele konkurendile, et ta loobuks mitmest või lausa kõigist tegelikest ja konkreetsetest võimalustest siseneda turule vastutasuna patendiomaniku makstud summa eest, mis oli kindlaks määratud, võttes arvesse tulu, mida konkurent lootis turule sisenemise korral saada“.

82

Kolmandas väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 248–333 vastu, leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, nõustudes 11. septembri 2014. aasta kohtuotsust CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:2204) eirates, et vaidlusalune leping on „eesmärgil põhinev piirang“.

83

Esimesena, nimetatud kohtuotsuse punktides 57 ja 58 märgib Euroopa Kohus väidetavalt, et „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimine nõuab, et konkurentsi kahjustatakse suure tõenäosusega, mida tuleb hinnata kitsendavalt, kuna see jätab kostjad ilma põhilistest menetluslikest tagatistest, ning see ei tohi viia selliste kokkulepete keelamiseni, mis võivad osutuda konkurentsi soodustavaks. Käesolevas asjas kritiseerivad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 287, milles Üldkohus väidetavalt järeldas asjaolust, et Alpharma kontsern oli Lundbecki potentsiaalne konkurent, mida ta ei olnud, et vaidlusalune leping võis suure tõenäosusega konkurentsi piirata. Ent kui isegi eeldada, et Alpharma kontsern oli Lundbecki potentsiaalne konkurent, ei võimaldaks see järeldada mitte seda, et vaidlusalune leping võis suure tõenäosusega konkurentsi piirata, vaid üksnes seda, et oli tõenäoline, et see piirab konkurentsi.

84

Sellega seoses väidavad apellandid, et tingimata oli vaja välja selgitada „vastupidine stsenaarium“, st kindlaks teha, mis oleks juhtunud, kui vaidlusalust lepingut ei oleks olnud. Seega selle tõendamiseks, et vaidlusalune leping võis tekitada konkurentsile negatiivseid tagajärgi suure tõenäosusega, oleks komisjon pidanud kindlaks tegema, et kui vaidlusalust lepingut ei oleks olnud, oleks olnud väga tõenäoline, et Alpharma kontsern võidab Lundbecki uute protsessi hõlmavate patentidega seotud kohtuvaidluse või ta sõlmib vaidlusalusest lepingust vähem piirava kokkuleppe, mis võimaldab tal varem turule siseneda. Ent isegi kui nõustuda Alpharma kontserni edu väljavaadetega, nagu Lundbeck neid hindas – st 50%–60% tõenäosus, et Ühendkuningriigis Lundbecki patent protsessi kaitsmiseks, milles kasutatakse kristallimist, tühistatakse –, ei võimalda see asuda seisukohale, et vaidlusalune leping võis suure tõenäosusega konkurentsi piirata, seda enam, et Alpharma kontsern avastas väga hilja, et tema toode rikub patendist tulenevaid õigusi, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 119–121.

85

Veel on apellandid arvamusel, et Üldkohtu lahendus võib osutuda absurdseks, kui hiljem tuvastatakse, et Lundbecki uued protsessi hõlmavad patendid olid kehtivad. Nimelt oleksid kõnealused lepingud ikkagi eesmärgil põhinev piirang, isegi kui asjaomane patent loetakse hiljem kehtivaks ja patendist tulenevaid õigusi rikkuvate toodete müük ebaseaduslikuks.

86

Teisena väidavad apellandid, et 11. septembri 2014. aasta kohtuotsuses CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:2204) toonitas Euroopa Kohus, kui oluline on vaidlusaluse lepinguga analoogset laadi kokkulepete osas omandatud kogemus. Ent vaidlustatud kohtuotsuse punktides 311–326 lükkas Üldkohus vääralt tagasi argumendi, mille kohaselt ei olnud vaidlusaluse lepingu „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimine asjakohane, kuna puudub kogemus patendivaidluste selliste kompromissikokkulepetega lahendamise valdkonnas, milles on ette nähtud vastupidised maksed. Selliselt toimides eitas ta vaidlusaluse lepingu spetsiifilisust sellise Euroopa otsustus- ja kohtupraktika seisukohast, mis käsitleb konkurentsiõigust seoses intellektuaalomandiõigustega, ning jättis ka arvesse võtmata õiguskirjanduses väga erinevaid seisukohti seda liiki kokkulepete küsimuses. Lisaks väidavad apellandid, et Üldkohus ei saanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 318 järeldada, et vaidlusalune kokkulepe oli „eesmärgil põhinev piirang“ põhjusel, et Lundbeck ja Alpharma kontsern olid teadlikud, et nende leping võis olla problemaatiline konkurentsiõiguse seisukohast või et selle kohta on küsitud õigusnõustaja arvamust. Veel väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 319 ei saanud Üldkohus mõiste „eesmärgil põhinev piirang“ kitsa tõlgendamise nõuet rikkumata leida, et kokkumängu üldise vormi osas omandatud kogemus võimaldas käesolevas asjas kasutada seda kvalifikatsiooni, kuna patendivaidluste lahendamise kompromissikokkulepped, mis näevad ette vastupidised maksed, on spetsiifilised ja asetsevad konkurentsiõiguse ja patendiõiguse ristumiskohas ning mis lisaks erinevad oluliselt nendest, mida käsitleti 20. novembri 2008. aasta kohtuotsuses Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (C‑209/07, EU:C:2008:643), millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 301–310. Nimelt võib vaidlusalune leping olla seletatav Lundbecki õiguspärase sooviga kaitsta end õigusi rikkuva ravimite sisenemise eest tema turule ning sellest tulenevate tagajärgede eest ning Alpharma kontserni õiguspärase sooviga vältida tema sellise turule sisenemise rahalisi ja õiguslikke tagajärgi, mille õigusvastasus avastati hilja, ja hallata patendist tulenevaid õigusi rikkuvate toodete suurt varu. Apellandid heidavad veel Üldkohtule ette seda, et ta ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 320, 321 ja 325 arvesse KFST pressiteadet, mille kohaselt olid kõnealused lepingud „õiguslikult hallis tsoonis“, ega komisjoni kahtlusi nende lepingute kvalifitseerimise küsimuses; see põhjendas sektoripõhist uurimist, mille tulemusel komisjon leidis, et selliseid kokkuleppeid tuleb analüüsida juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid. Ent sellised asjaolud ei võimalda järeldada, nagu tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 326, et vaidlusaluse lepingu võis kvalifitseerida „eesmärgil põhinevaks piiranguks“.

87

Neljandas väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 160–247 vastu, väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja süütuse presumptsiooni põhimõtet, kui ta jättis analüüsimata, kas komisjon tõendas oma kinnitusi, mille kohaselt esiteks ületasid vaidlusaluses lepingus kehtestatud piirangud Lundbecki uute protsessi hõlmavate patentide raamistiku ning teiseks võttis Alpharma kontsern lepingulise kohustuse mitte müüa tsitalopraami, mis on toodetud protsessi abil, mis ei riku nendest patentidest tulenevaid õigusi; apellandid väitsid seda ometi oma esimeses tühistamisväites. Selliselt toimides vabastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162 komisjoni temal lasuvast tõendamiskoormisest ning järelikult pööras tõendamiskoormise ümber, kohustades kohtuotsuse punktides 162–243 apellante tõendama, et sellise tsitalopraami müügi piiranguid ei olnud, mis ei riku patentidest tulenevaid õigusi.

88

Kõigepealt tuleb märkida, et neljandas väites heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet ja pööras tõendamiskoormise ümber, lükates tagasi tühistamishagi põhjendamiseks esitatud esimese väite, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga seoses vaidlusaluse lepingu ulatusele komisjoni antud tõlgendusega.

89

Sellega seoses nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 157, et apellandid väitsid esimeses väites, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et vaidlusaluse lepinguga kohustus Alpharma kontsern mitte müüma mis tahes geneerilist tsitalopraami asjaomasel perioodil, sest komisjonil ei olnud selle kohta tõendeid.

90

Kohtuotsuse punktidest 244–247 nähtub samuti, et Üldkohus leidis, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et vaidlusaluse lepingu grammatiline, kontekstipõhine ja teleoloogiline tõlgendamine võimaldas järeldada, et kohustused, mille Alpharma kontsern võttis lepingu punkti 1.1 alusel, ei piirdunud tsitalopraamiga, mis on toodetud protsesside abil, mille puhul see kontsern ja Lundbeck olid nõus, et need rikkusid Lundbecki uutest protsessi hõlmavatest patentidest tulenevaid õigusi, lükates kohtuotsuse punktides 162–243 üksteise järel tagasi kõik apellantide argumendid, mis puudutasid vaidlusaluse lepingu sõnastust, lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingu sõlmimisest hilisemaid sündmusi.

91

Seega piirduvad apellandid oma neljandas väites sellega, et paluvad Euroopa Kohtul hinnata uuesti kõiki Üldkohtule vaidlusaluse lepingu ulatuse kohta esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid.

92

Sellega seoses ilmneb ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et apellatsioonkaebus piirdub õigusküsimustega. Seega on Üldkohtul ainupädevus tuvastada ja hinnata asjakohaseid fakte ning hinnata tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid on moonutatud, ei ole kõnealuste faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuulub Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele.

93

Apellandid aga ei ole väitnud ega veelgi vähem tõendanud, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid või tõendeid.

94

Lisaks ei tähenda see, et Üldkohus ei nõustunud nende argumentidega, nagu väidavad apellandid, et ta rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet või pööras tõendamiskoormise ümber, vaid ainult seda, et ta leidis, et nende esitatud argumendid ei olnud piisavalt veenvad.

95

Seetõttu tuleb neljas väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

96

Kolmanda väite kohta tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 252–254 ja 256, et mõistet „eesmärgil põhinev piirang“ tuleb tõlgendada kitsalt ja seda võib kohaldada ainult teatud ettevõtjatevaheliste kokkulepete suhtes, millest iseenesest ning nende tingimuste sisu, nendega taotletavaid eesmärke ja nende majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvestades ilmneb, et need kahjustavad konkurentsi piisaval määral, selleks et saaks asuda seisukohale, et nende tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik, kuna ettevõtjatevahelise koostöö teatud vorme võib juba nende laadi tõttu pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Mis puudutab kokkuleppeid, mis on sarnased üldkasutatavaks muutunud toimeaine valmistamisprotsessi hõlmavat patenti puudutavate vaidluste lahendamise kompromissikokkuleppega, mis on sõlmitud originaalravimite tootja ja mitme geneeriliste ravimite tootja vahel ja mille tagajärjel lükkub geneeriliste ravimite turuletulek edasi vastutasuks rahaliste või mitterahaliste väärtuste ülekannetele esimeselt teistele, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et selliseid kokkuleppeid ei saa kõikidel juhtudel pidada „eesmärgil põhinevateks piiranguteks“ ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 84 ja 85).

98

Kuid kokkulepe tuleb kvalifitseerida „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ juhul, kui asjaomase kompromissikokkuleppe analüüsimisel ilmneb, et kokkuleppes ette nähtud väärtuse ülekandmine on seletatav üksnes nii patendiomaniku kui ka väidetava rikkuja ärihuviga mitte konkureerida võrdsetel alustel, kuna kokkulepped, millega konkurendid teadlikult asendavad konkurentsiriskid omavahelise praktilise koostööga, on ilmselgelt kvalifitseeritavad „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 83 ja 87).

99

Selle analüüsimiseks tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, kas geneeriliste ravimite tootjatele originaalravimite tootja tehtud väärtuste ülekannete positiivne jääk on piisavalt suur, et tõepoolest ajendada geneeriliste ravimite tootjaid loobuma asjaomasele turule sisenemisest ning seega originaalravimite tootjaga võrdsetel alustel konkureerimast, ilma et oleks nõutav, et positiivne jääk peaks tingimata olema suurem kasumist, mida geneeriliste ravimite tootja oleks saanud, kui ta oleks patendivaidluse võitnud (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 93 ja 94).

100

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud kohtuotsusest ja eeskätt punktidest 261, 263, 268, 296, 298 ja 326 kõigepealt, et vaidlusaluses lepingus oli kehtestatud Alpharma kontserni kohustus lepingu kehtivuse ajal turule mitte siseneda, mille vastutasuks tegi Lundbeck talle makseid, mille suurus oli seotud Alpharma kontserni oodatud kasumiga. Samuti märkis Üldkohus, et kui eeldada, et seda summat tuleb vähendada alla 10 miljoni dollari, mille võttis arvesse komisjon, oleks see sellegipoolest Alpharma kontserni jaoks kindel tulu, kuna tulu, mis võidakse turule sisenemisest saada, oli ebakindel.

101

Kohtuotsuse punktides 278 ja 279 asus Üldkohus seejärel seisukohale, et vaidlusaluse lepingu ulatus oli laiem kui Ühendkuningriigis esitatud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagil, mis puudutas konkreetselt tablette, mille Alpharma kontsern oli juba kätte saanud või tellinud, ja mille menetlemise vaidlusalune leping pealegi üksnes peatas, seda kinnitab Lundbecki avaldus, mida on vaidlusaluses otsuses korratud ja mille kohaselt ei lõpetanud see leping vaidlust.

102

Selliselt toimides nõustub Üldkohus vaidlustatud otsuses komisjoni antud hinnanguga, mida on meelde tuletatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 262 ja mille kohaselt sisuliselt muutis vaidlusalune leping ebakindluse seoses Lundbecki uute protsessi hõlmavate patentidega seotud kohtuvaidluste tulemusega kindlaks teadmiseks, et Alpharma kontsern turule ei sisene, isegi kui see kontsern ei sõlminud seda lepingut asjaomaste protsessi hõlmavate patentide eeliste analüüsimise tulemusel, vaid pigem ette nähtud vastupidisete maksete suuruse tõttu, mis ajendas teda turule sisenemiseks tehtavaid pingutusi mitte jätkama.

103

Seega, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas Üldkohus võis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 301–310 õigesti samastada vaidlusaluse lepingu kokkulepetega, millega oli tegemist kohtuasjas, milles tehti 20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (C‑209/07, EU:C:2008:643), tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus järeldas õigusnormi rikkumata, et vaidlusalune leping on kvalifitseeritav „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.

104

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla apellantide esitatud argumendid.

105

Esimesena ei ole apellantidel alust Üldkohtule ette heita, et ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 287, et komisjon pidi objektiivselt hindama Alpharma kontserni tegelikke võimalusi saavutada võit Lundbecki uute protsessi hõlmavate patentidega seotud kohtuvaidluse korral.

106

Sellega seoses nähtub kohtuasjas C‑591/16 P, Lundbeck vs. komisjon täna kuulutatud kohtuotsuse punktist 60 ja kohtuasjas C‑588/16 P, Generics (UK) vs. komisjon täna kuulutatud kohtuotsuse punktist 80, et sarnaselt selle hindamisele, kas sellise kompromissikokkuleppe nagu vaidlusaluse lepingu poolte vahel on potentsiaalne konkurentsisuhe (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 50), ei ole protsessi hõlmava patendi tugevuse või selle hindamine, kui suur on kompromissikokkuleppe ühe või teise poole väljavaade edule, selle kokkuleppe „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimisel asjakohane, kui on tuvastatud, nagu nähtub sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktist 346, et geneeriliste ravimite tootjat ajendas turule sisenemast loobuma väljavaade, et originaalravimite tootja kannab talle üle väärtused (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 89).

107

Nimelt oleneb vaidlusaluse lepingu „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimine ainult sellest, kas selle lepingu pooled asendasid teadlikult konkurentsiriskid omavahelise praktilise koostööga, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 98.

108

Teisena ei saa apellandid samuti Üldkohtule ette heita, et ta kvalifitseeris vaidlusaluse lepingu „eesmärgil põhinevaks piiranguks“, kuigi leping oli vastus nii Alpharma kontserni kui ka Lundbecki põhjendatud mureküsimustele selles mõttes, et see võimaldas sellel kontsernil vältida õigusvastase turule sisenemise rahalisi ja õiguslikke tagajärgi ning hallata suurt patendist tulenevaid õigusi rikkuvate toodete varu ning Lundbeckil kaitsta end protsessi hõlmava patendi omaniku ja geneeriliste ravimite tootjate riskide asümmeetria vastu.

109

Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 277 ja 317 õigesti, et esiteks ei ole kokkulepe kaitstud konkurentsiõiguse eest pelgalt asjaolu tõttu, et kokkulepe puudutab patenti või kokkuleppe eesmärk on kompromissi teel lahendada patendivaidlus (vt selle kohta 27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Bayer ja Maschinenfabrik Hennecke, 65/86, EU:C:1988:448, punkt 15), ning teiseks, et konkurentsi piiramist võib kokkuleppe eesmärgiks pidada isegi siis, kui selle ainus eesmärk ei ole konkurentsi piiramine, vaid sellel on ka teisi, õiguspäraseid eesmärke (20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punkt 21).

110

Lisaks asjaolu, et konkurentsivastase tegevuse rakendamine võib ettevõtja jaoks olla kõige kasumlikum või vähem riskantne lahendus, ei välista samuti kvalifitseerimist „eesmärgil põhinevaks piiranguks“.

111

Täpsemalt on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus keelduda jätmast „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimata sellised kokkulepped nagu vaidlusalune leping, põhjendusel et kahjuhüvitis, mis originaalravimite tootjatele võidakse välja mõista geneeriliste ravimite turule õigusvastase sisenemise korral, on sageli oluliselt väiksem originaalravimite tootjate kantud kahjust, kuna seadusest tulenevate nõuete järgimise peavad tagama ametiasutused, mitte erakapitalil põhinevad ettevõtjad (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 88).

112

Seega ei võimalda huvid, millele apellandid viitavad, lepingut, mille puhul on käesoleva kohtuotsuse punktis 103 tuvastatud, et see on konkurentsi piisavalt kahjustav, et see kvalifitseerida „eesmärgil põhinevaks piiranguks“, selle kvalifikatsiooni alt välja jätta.

113

Kolmandana ei saa apellandid põhjendatult Üldkohtule ette heita, et ta nõustus, et vaidlusalusel lepingul on konkurentsivastane eesmärk, analüüsimata „vastupidist stsenaariumi“.

114

Nimelt, nagu nähtub kohtuasjas C‑591/16 P, Lundbeck vs. komisjon täna kuulutatud kohtuotsuse punktist 139, võimaldab see analüüs hinnata kokkumängu mõju ELTL artikli 101 seisukohast, kui tegevuse analüüs ei too ilmsiks konkurentsi piisavat kahjustamist määral, mis võimaldaks selle kvalifitseerida „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 115 ja 118 ning seal viidatud kohtupraktika).

115

Nagu Euroopa Kohus otsustas kohtuasjas C‑591/16 P, Lundbeck vs. komisjon täna kuulutatud kohtuotsuses (punkt 140), et mitte eitada selget vahet mõistetel „eesmärgil põhinev piirang“ ja „tagajärgedel põhinev piirang“, mis tuleneb ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastusest endast (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 63), ei ole „vastupidise stsenaariumi“ analüüs, mille eesmärk on tuua ilmsiks teatud kokkumängu tagajärjed, kokkumängu „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimiseks järelikult kohustuslik.

116

Lisaks, nagu nähtub kohtuasjas C‑601/16 P, Arrow Group ja Arrow Generics vs. komisjon täna kuulutatud kohtuotsusest (punkt 86), ei ole hinnangul, mis tuleb anda vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktidele 98 ja 99 selleks, et kindlaks teha, kas selline kokkulepe nagu vaidlusalune leping on kvalifitseeritav „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ või mitte, kuidagi eesmärk teha kindlaks ja mõõta tegevuse konkurentsivastast mõju, vaid üksnes kindlaks määrata selle objektiivne raskus, mis just nimelt võib põhjendada seda, et selle mõju ei ole vaja hinnata.

117

Nagu on märgitud kohtuasjas C‑591/16 P, Lundbeck vs. komisjon täna kuulutatud kohtuotsuse punktis 131 ja kohtuasjas C‑601/16 P, Arrow Group ja Arrow Generics vs. komisjon täna kuulutatud kohtuotsuse punktis 87, ei tähenda asjaolu, et see hinnang tuleb vajaduse korral anda, analüüsides üksikasjalikult kokkulepet ja seda, kui stimuleeriv on selles ette nähtud väärtuste ülekandmise mõju, aga ka selle eesmärke ning majanduslikku ja õiguslikku konteksti, samuti selle kokkuleppe konkurentsivastase mõju hindamist turule. See eeldab üksnes keeruliste kokkulepete endi kõikehõlmavat ja põhjalikku hindamist, et mitte ainult välistada kvalifitseerimine „eesmärgil põhinevaks piiranguks“, kui tekib kahtlus, kas kokkulepped on konkurentsi piisavalt kahjustavad, vaid ka selle vältimiseks, et kokkulepped võivad selle kvalifikatsiooni alt välja jääda ainult nende keerukuse tõttu, kuigi nende analüüs näitab, et objektiivselt on need konkurentsile piisavalt kahjulikud.

118

Neljandana ei saa apellandid tulemuslikult tugineda asjaolule, et käesolevas asjas puudus pretsedent, mis on kohtupraktikas nõutav, selleks et vaidlusalune leping kvalifitseerida „eesmärgil põhinevaks piiranguks“.

119

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 319 õigesti märkis, ei ole seejuures nõutav, et komisjon oleks vaidlusaluse lepinguga sama liiki kokkuleppeid juba kritiseerinud, selleks et need saaks lugeda eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, isegi kui need on sõlmitud sellises spetsiifilises valdkonnas nagu intellektuaalomandi õiguste valdkond.

120

Kokkuleppe „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimisel on olulised ainult kokkuleppe tunnused (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 84 ja 85), millest tuleb vajaduse korral kokkuleppe, selle eesmärkide ja selle majandusliku ja õigusliku konteksti üksikasjaliku analüüsi tulemusel järeldada, et see võib olla konkurentsi eriti kahjustav.

121

Ent vaidlusalune leping, mis võimaldas Alpharma kontserni turule sisenemise edasi lükata ja millega kaasnesid maksed, mille Lundbeck kontsernile tegi ja mis oma suuruse tõttu ajendasid kontserni mitte jätkama oma turule sisenemiseks tehtavaid pingutusi, kuulub selliste tegevuste rühma, mis on konkurentsi eriti kahjustavad.

122

Viiendana ei saa apellandid Üldkohtule põhjendatult ette heita, et ta asus seisukohale, et KFST pressiteade ei takistanud vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimist „eesmärgil põhinevaks piiranguks“.

123

Nimelt, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 320–324, kuigi pressiteates kajastati komisjoni seisukohta kõnealuste lepingute konkurentsivastasuse küsimuses, siis lisaks asjaolule, et see seisukoht avaldati esialgse hinnangu tulemusel, ei väljendatud seda mitte otse komisjonilt või tema teenistustelt pärit pressiteates, vaid liikmesriigi konkurentsiasutuse teates, mis ei saanud apellantides tekitada õiguspärast ootust selle suhtes, et nende tegevus ei riku ELTL artiklit 101.

124

Lisaks nähtub vaidlustatud kohtuotsuse samadest punktidest, et KFST märkis selles teates, et komisjoni seisukoht põhines eelkõige Lundbecki tehtud maksete suurusel, ning et kõik kokkulepped, mille eesmärk on osta konkurent turult välja, on konkurentsivastased.

125

Seega arvestades neid asjaolusid, võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 326 vaidlusaluse lepingu KFST pressiteatele vaatamata õigesti kvalifitseerida „eesmärgil põhinevaks piiranguks“.

126

Kuuendana heidavad apellandid vääralt Üldkohtule ette seda, et ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 318 võttis tegurina, mis põhjendas lepingu kvalifitseerimist „eesmärgil põhinevaks piiranguks“, arvesse asjaolu, et Alpharma kontsern ja Lundbeck olid teadlikud, et vaidlusalune leping võis olla konkurentsiõiguse seisukohast problemaatiline, ning asjaolu, et lepingu kohta küsiti õigusnõustaja arvamust.

127

See tuleneb nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 318 valest mõistmisest. Selles punktis esitatud Üldkohtu kaalutlus kuulub konteksti, milles Üldkohus analüüsis apellantide argumente, mille kohaselt valitseb selliste kokkulepete nagu vaidlusalune leping konkurentsivastasuse küsimuses väidetavalt õiguskindlusetus. Üldkohus piirdus selles sisuliselt tõdemusega, et vaatamata väidetavale õiguskindlusetusele olid nii Lundbeck kui ka Alpharma kontsern teadlikud sellest, et nende tegevus võis vähemalt olla konkurentsiõiguse seisukohast problemaatiline.

128

Eeltoodut arvestades tuleb kolmas väide vastuvõetamatuse tõttu ja neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

129

Tühistamishagi raames esitatud viiendas väites kinnitavad apellandid, et komisjon rikkus nende kaitseõigusi, kui jättis nad mõistliku aja jooksul teavitamata neid puudutava uurimise olemasolust ja vastuväidetest, millele ta nende vastu tugines, ning seetõttu ei olnud neil süüst vabastavaid tõendeid.

130

Selle väite tagasilükkamiseks tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 353–358 meelde kohtupraktikat, mis käsitleb mõistliku aja järgimist haldusmenetluses konkurentsipoliitika valdkonnas ning mõistliku aja järgimata jätmise tõttu kaitseõiguste rikkumise tuvastamise korda, viidates eelkõige 21. septembri 2006. aasta kohtuotsuse Technische Unie vs. komisjon (C‑113/04 P, EU:C:2006:593) punktidele 42, 43 ja 54 ning 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsuse ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt (C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190) punktidele 118 ja 120–122.

131

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 360 ja 361 leidis Üldkohus kõigepealt, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega päädinud haldusmenetluse esimeses ega teises staadiumis mõistlikku aega ei ületatud.

132

Kohtuotsuse punktis 362 otsustas ta seejärel, et „kuivõrd hagejad rajavad oma väite kuupäevale, mil komisjon sai esimest korda vaidlusalusest lepingust teada, selle tõendamiseks, et ta rikkus oma kohustust võtta otsus vastu mõistliku aja jooksul ja seega rikkus nende kaitseõigusi, tuleb rõhutada, et sellist lähenemist ei järgita sugugi kohtupraktikas, kus kasutatakse lähtepunktina kuupäeva, mil võetakse esimesed meetmed, mis lähtuvad eeldusest, et rikkumine on toime pandud“.

133

Lõpuks, haldusmenetluse mõistliku aja põhimõtte rikkumise välistamiseks märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 367–371 järgmist:

134

Viiendas väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 361–364 ja 366–371 vastu, väidavad apellandid esiteks, et Üldkohus rikkus uurimise kestuse hindamisel õigusnormi ning nende kaitseõigusi vastuolus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse SLM ja Ori Martin vs. komisjon (T‑389/10 ja T‑419/10, EU:T:2015:513) punktiga 341. Ta võttis vääralt arvesse ainult perioodi, mis järgnes Alpharma kontsernile nende meetmete teatavakstegemisele, mis näitasid, et talle heideti rikkumist ette, st Alpharma LLC puhul aastat 2010 ja Xellia puhul aastat 2011, mitte aga kuupäeva, mil komisjon sai rikkumise kohta teavet, st 2003. aasta oktoobrit, mis on aeg, mil KFST edastas komisjonile teavet kõnealuste lepingute kohta. Selliselt toimides ei asunud ta seisukohale, et komisjon oli kohustatud esitama põhjused, miks see kestus ei olnud liiga pikk. Teiseks pani Üldkohus vääralt Alpharma kontsernile tugevdatud kohustuse säilitada dokumendid perioodi kohta, mis oli varasem ajast, mil teda puudutavast uurimisest teavitati, vastuolus 16. juuni 2011. aasta kohtuotsusega Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon (T‑240/07, EU:T:2011:284, punkt 301). Täpsemalt ei saanud ta asuda seisukohale, et Alpharma kontsernil lasus selline kohustus põhjusel, et komisjon uuris Lundbecki tegevust ja viis läbi sektoripõhise uurimise, kuigi ei ole tõendatud, et see kontsern oli nendest uurimistest teadlik.

135

Apellatsioonkaebuse viies väide koosneb sisuliselt kahest osast.

136

Esimeses väiteosas ei ole apellandid nõus kuupäevaga, mida Üldkohus pidas menetluse mõistliku kestuse hindamisel kuupäevaks, mil algas komisjoni algatatud menetlus, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune otsus.

137

Käesoleva väite teises osas heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta keeldus tuvastamast, et menetluse ebamõistliku kestuse tõttu on rikutud nende kaitseõigusi, põhjusel et nad ei täinud oma hoolsuskohustust, millest tulenevalt oleksid nad pidanud säilitama kõik dokumendid, mida neil on selles menetluses kaitse tagamiseks vaja.

138

Seoses käesoleva väite esimese osaga tuleb märkida, nagu meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 356, et mõistliku aja põhimõtte kohaldamisel tuleb eristada kahte komisjoni haldusmenetluse staadiumi, nimelt vastuväiteteatisele eelnevat uurimise staadiumi ja ülejäänud haldusmenetluse staadiumi, millest esimene kestab ajast, mil komisjon võtab esimesed meetmed, mis lähtuvad eeldusest, et ettevõtja on rikkumise toime pannud, kuni vastuväidetest teatamiseni, ning teine vastuväidetest teatamisest kuni komisjoni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni (vt selle kohta 21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, C‑113/04 P, EU:C:2006:593, punktid 42 ja 43).

139

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 359 ja 361, et esimesed meetmed, mis olid seotud komisjoni etteheitega Zoetisile, nüüd Alpharma LLC, ja Xelliale, võeti vastavalt 19. märtsil 2010 ja 14. märtsil 2011. Ent apellandid ei väida ega veelgi vähem tõenda, et need kuupäevad on selle tulemus, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, eelkõige põhjusel, et kõnealuste lepingute kohta 2003. aasta oktoobris KFST edastatud teabe saamine komisjoni poolt või mis tahes komisjoni hilisem toiming, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 359, lähtus komisjoni etteheitest Alpharma kontsernile.

140

Seega otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 361 õigusnormi rikkumata, et Zoetist ja Xelliat puudutava menetluse esimene staadium algas vastavalt 19. märtsil 2010 ja 14. märtsil 2011.

141

Käesoleva väite teise osaga seoses tuleb märkida, et Üldkohus keeldus kahel põhjusel nõustumast apellantide kinnitustega, mille kohaselt on rikutud nende kaitseõigusi vaidlusaluse lepingu sõlmimise ja vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise vahel möödunud pika aja tõttu, millest tulenevalt ei olnud neil võimalik üles leida teatavaid dokumente, mida nad oma kaitse seisukohast pidasid otsustavaks.

142

Esiteks otsustas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 367 esimesena, et apellandid viitasid üksnes kolme dokumentide kategooria kaotsiminekule, st vaidlusaluseid lepinguid puudutavad eelnõud ja kommentaarid, nt Alpharma kontserni töötaja 20. veebruari 2002. aasta e-kirjas nimetatud eelnõu, tsitalopraami puudutavad tegevuskavad ja kontsernivälise nõustaja dokumendid. Teisena leidis Üldkohus kohtuotsuse punktis 370, et apellandid ei esitanud nende dokumentide kaotsimineku põhjusena muid selgitusi eriliste sündmuste toimumise kohta peale pelga aja möödumise. Kolmandana leidis ta kohtuotsuse punktis 371, et mis puudutab Alpharma kontserni välise nõustaja dokumente, mille nõustaja väidetavalt hävitas 2007. aastal kooskõlas Taani advokatuuri regulatsiooniga, siis ei esitanud apellandid rohkem täpsustusi selle regulatsiooni kohta ning et igal juhul, kui nad oleksid olnud hoolsad, oleksid nad ise nende dokumentide koopiad võinud alles hoida.

143

Teiseks asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 368 ja 369 seisukohale, et apellandid ei saanud väita, et nende kaitseõigusi on menetluse väidetavalt ebamõistliku kestuse tõttu rikutud, kuna nad ei täitnud oma hoolsuskohustust, nagu on meelde tuletatud 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsuses ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt (C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190, punktid 120–122), millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 358. Sellega seoses leidis Üldkohus, et arvestades KFST pressiteadet ja komisjoni algatatud sektoripõhist uurimist, oleks hoolas ettevõtja pidanud säilitama kõik dokumendid, mida tal võib konkurentsiõiguse rikkumise võimalikus menetluses enda kaitsmiseks vaja olla, vähemalt kuni liidu õiguses kehtestatud maksimaalse aegumistähtaja möödumiseni.

144

Selle Üldkohtu esitatud teise põhjuse kohta tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 368 ja 369 kohaldas Üldkohus kohtupraktikat, millel ei ole seost apellantide esitatud etteheitega, ning seetõttu pani ta apellantidele hoolsuskohustuse, mis tuleneb kohtupraktikast, mis ei ole nende olukorrale kohaldatav.

145

Samas kui esiteks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 361 õigesti, et haldusmenetlus algas Zoetisi ja Xellia suhtes vastavalt 19. märtsil 2010 ja 14. märtsil 2011 ning see ei kestnud ebamõistlikult kaua, ning teiseks, et apellandid heitsid komisjonile ette – nagu nähtub kohtuotsuse punktist 349 ja nende tühistamishagist –, et ta teavitas neid 2003. aasta detsembris kõnealuste lepingute kohta komisjoni algatatud menetlusest alles kaheksa-üheksa aastat pärast selle algust, mille tõttu ei olnud neil enam võimalik kokku koguda enda kaitseks vajalikke tõendeid, kohaldas Üldkohus otse kohtupraktikat, mis käsitleb kaitseõiguste rikkumist komisjoni haldusmenetluse esimese staadiumi ebamõistliku kestuse tõttu, ja eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 357, 358, 362 ja 369 viidatud 21. septembri 2006. aasta kohtuotsuse Technische Unie vs. komisjon (C‑113/04 P, EU:C:2006:593) punkte 43, 54 ja 60–71 ning 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsuse ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt (C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190) punkte 118–122.

146

Selliselt – ja kuigi komisjoni haldusmenetluse kestust ei ole vaidlustatud – asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 368 ja 369 seisukohale, et ta peab Zoetisi ja Xellia kaitseõiguste rikkumise hindamiseks kontrollima, et need äriühingud täitsid tõepoolest oma hoolsuskohustust, mis vastavalt eelmises punktis viidatud kohtuotsustele lasub igal ettevõtjal, keda on teavitatud tema suhtes menetluse algatamisest.

147

Seega, kuigi apellandid heitsid komisjonile ette seda, et ta ei alustanud Zoetisi ja Xellia suhtes haldusmenetlust piisavalt vara, mis tõi kaasa nende kaitseõiguste rikkumise, tugineb Üldkohus nende vastu hoolsuskohustusele, mis tuleneb kohtupraktikast, mis on kohaldatav ainult komisjoni haldusmenetluse algatamisest hilisemale perioodile.

148

Nagu apellandid õigesti väidavad, rikkus Üldkohus järelikult õigusnormi.

149

Ent kui Üldkohtu lahendi põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid lahendi resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua kohtulahendi tühistamist ja selle põhjendused tuleb asendada (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 48).

150

Käesoleval juhul on see nii.

151

Kuigi on tõsi, et Üldkohus ei saanud apellantide vastu tugineda hoolsuskohustusele, mis on kohaldatav ettevõtjatele, kes on teistsuguses olukorras, nimelt olukorras, millega oli tegemist käesoleva kohtuotsuse punktis 145 viidatud kohtuotsustes, võis Üldkohus vähemalt käesolevas asjas sellegipoolest nende vastu tugineda erilisele vastutuskohustusele, mille kohaselt peavad nad kandma hoolt selle eest, et nende raamatupidamises või arhiivis oleksid hästi säilinud kõik nende tegevust kajastavad dokumendid muu hulgas selleks, et neil oleks hilisema kohtu- või haldusmenetluse korral olemas vajalikud tõendid.

152

Nimelt see, et 15. jaanuaril 2008 alustati määruse nr 1/2003 artikli 17 alusel sektoripõhist uurimist, mille eesmärk – nagu nähtub sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktist 22, vaidlusaluse otsuse põhjendusest 12 ning 15. jaanuari 2008. aasta otsuse farmaatsiasektorit puudutava uurimise algatamise kohta põhjendustest 3–5 – oli analüüsida ravimiettevõtjate vahel sõlmitud selliseid kokkuleppeid nagu protsessi hõlmavate patentide vaidluste lahendamise kompromissikokkulepped, et kindlaks teha, kas need rikuvad ELTL artikleid 101 ja 102, on esiteks asjaolu, mis ei saanud geneeriliste ravimite tootjatele, sh Zoetis ja Xellia, kelle puhul Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 189, et nad olid ravimisektori hästi informeeritud ja kogenud ettevõtjad, olla teadmata, ning teiseks asjaolu, millest tulenevalt oleksid nad pidanud võtma meetmeid vältimaks, et aja möödumise tõttu lähevad kaotsi tõendid, mida neil võib hilisema haldus- või kohtumenetluse korral vaja minna.

153

Nimelt nähtub määruse nr 1/2003 ettevalmistavatest materjalidest ja määruse artikli 17 lõike 1 esimesest lõigust selgelt, et sektoripõhised uurimised on vahend, mis võimaldab kinnitada konkurentsipiirangu eeldusi uurimistega hõlmatud sektoris.

154

Seega kui komisjon alustab selliseid uurimisi, peavad asjaomase sektori ettevõtjad, eriti need, kes on sõlminud kokkulepped, mida uurimise algatamise otsus sõnaselgelt puudutab, nagu see oli Zoetisi ja Xellia puhul, olema valmis, et tulevikus võidakse nende suhtes algatada individuaalsed menetlused, seda enam, et 15. jaanuari 2008. aasta otsuse farmaatsiasektorit puudutava uurimise algatamise kohta põhjenduses 8 on sõnaselgelt öeldud, et „[k]ui farmaatsiasektorit puudutav uurimine toob ilmsiks võimalike konkurentsivastaste kokkulepete või tegevuse või turgu valitseva seisundi olemasolu, võib komisjon […] kaaluda […] eraldi üksuste suhtes [uurimiste algatamist], mille tulemusel võidakse teha otsused [ELTL artikli 101 ja/või artikli 102 alusel]“.

155

Seega ilma, et oleks vaja kindlaks teha, kas Zoetis ja Xellia olid KFST pressiteatest teadlikud või mitte, tuleb asuda seisukohale, et arvestades eeltoodut ja seda, et komisjon algatas farmaatsiasektorit puudutava uurimise 15. jaanuaril 2008, st vähem kui neli ja pool aastat pärast vaidlusaluse lepingu kehtivuse lõppu, ei saa apellandid tulemuslikult väita, et see, et komisjon algatas Zoetisi ja Xellia suhtes haldusmenetluse hilja, rikkus nende kaitseõigusi ja vaidlusalune otsus tuleb tühistada.

156

Öeldu peab paika seda enam, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 371 märkis Üldkohus, ilma et apellandid käesolevas apellatsioonimenetluses sellele vastu vaidleksid, et „[m]is puudutab konkreetselt Alpharma kontserni välise nõustaja dokumente, mille ta väidetavalt hävitas 2007. aastal[, st enne kui komisjon algatas sektoripõhise uurimise] kooskõlas Taani advokatuuri regulatsiooniga, siis tuleb märkida, et hagejad ei esitanud rohkem täpsustusi selle regulatsiooni kohta ning et igal juhul, kui nad oleksid olnud hoolsad, oleksid nad ise nende dokumentide koopiad võinud alles hoida“.

157

Arvestades eespool toodut, tuleb viies väide tagasi lükata.

158

Tühistamishagi põhjendamiseks esitatud kuuendas väites leidsid apellandid, et komisjon rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kuna ta määras vaidlusaluse lepinguga seoses karistuse nii Alpharma kontserni emaettevõtjale A.L. Industrier ja kontserni tütarettevõtjale Xellia kui ka Alpharma kontserni vahetasandi emaettevõtjale Alpharma LLC, samas kui ühelt poolt Lundbecki ja teiselt poolt Merck KGaA ja Generics (UK) Ltd vahel sõlmitud lepinguga seoses määras ta karistuse ainult Mercki kontserni emaettevõtjale Merck ja Mercki kontserni tütarettevõtjale Generics (UK), mitte aga Merck kontserni vaheastme emaettevõtjale Merck Generics Holding GmbH.

159

Väite tagasilükkamiseks otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 387–392 järgmist:

[…]

160

Kuuendas väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 378–394 vastu, leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, jättes vaidlusaluse otsuse tühistamata osas, milles see oli adresseeritud Zoetisile, nüüd Alpharma LLC, mitte aga Merck Generics Holdingule, samas kui miski selles otsuses ei põhjendanud nende kahe ettevõtja olukordade eristamist. Lisaks heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta asendas põhjendused ja läks vastuollu kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa põhjenduste puudumist heastada sellega, et asjaomane isik saab otsuse põhjendustest teada liidu kohtute menetluse käigus, viidates 19. juuli 2012. aasta kohtuotsuse Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon (C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479) punktile 74.

161

Komisjoni hinnangul on see väide põhjendamatu.

162

Apellatsioonkaebuse kuuenda väite esimeses osas heidavad apellandid Üldkohtule sisuliselt ette seda, et ta rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui lükkas tagasi nende tühistamishagi põhjenduseks esitatud kuuenda väite.

163

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kui ettevõtja rikub liidu konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutama (27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punkt 49).

164

Kui ettevõtja koosneb mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust, ei ole määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktis a kindlaks määratud, millist juriidilist või füüsilist isikut on komisjon kohustatud rikkumise eest vastutavaks pidama ja trahviga karistama (27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

165

Kuid komisjon ei tohi karistuse määramise pädevuse raames, mis on piiritletud eelmises punktis viidatud kohtupraktikas, rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet, mis nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (24. septembri 2020. aasta kohtuotsus Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi vs. komisjon, C‑601/18 P, EU:C:2020:751, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika), nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 386.

166

Lisaks olgu meenutatud, et kui ettevõtja on oma tegevusega rikkunud ELTL artiklit 101, ei saa ta karistusest pääseda seetõttu, et teisele ettevõtjale ei ole trahvi määratud (9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Samsung SDI ja Samsung SDI (Malaysia) vs. komisjon, C‑615/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:190, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Täpsemalt ei saa ettevõtja, kellele määrati trahv osalemise eest konkurentsieeskirju rikkuvas keelatud kokkuleppes, nõuda selle trahvi tühistamist või vähendamist põhjusel, et samas keelatud kokkuleppes osalenud teist isikut selles osalemise eest osaliselt või üldse ei karistatud (9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Samsung SDI ja Samsung SDI (Malaysia) vs. komisjon, C‑615/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:190, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

167

Käesolevas asjas tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 387–392 igal juhul, et Alpharma LLC ja Merck Generics Holding olid vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal erinevates olukordades, kuna esiteks Xellia, Zoetis, nüüd Alpharma LLC, ja A.L. Industrier kuulusid igaüks erinevatesse ettevõtjatesse, samas kui Merck ja Merck Generics Holding, kes olid vastavalt kontserni valdusühing ja Generics (UK) – kes väljus Mercki kontsernist pärast kõnealuste lepingute kehtivuse lõppemist – emaettevõtja, kuulusid samasse ettevõtjasse, ning teiseks kõnealustes lepingutes osalenud äriühingute erilise finantsolukorra tõttu.

168

Järelikult ei saa apellandid Üldkohtule ette heita võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kuna nad ei olnud Merck Generics Holdinguga võrreldavas olukorras.

169

Seda järeldust ei sea kahtluse alla käesoleva väite teises osas apellantide viidatud asjaolu, et Zoetisi, nüüd Alpharma LLC, ja Merck Generics Holdingu erineva kohtlemise põhjendamiseks täiendas Üldkohus vaidlusaluse otsuse põhjendust, märkides, et Zoetis ei kuulunud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal A.L. Industrieriga samasse ettevõtjasse.

170

Lisaks sellele, et see vaidlustatud kohtuotsuse punkti 387 teises lauses tehtud Üldkohtu täpsustus on vaid üks kahest põhjusest, mille alusel apellantide ja Merck Generics Holdingu olukorral vahet tehti, kusjuures apellandid ei vaidlusta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 392 esitatud teist põhjust, mis puudutab kõnealuste lepingutega seotud äriühingute erilist finantsolukorda, tuleb märkida, et nagu osutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 387, ilmneb see täpsustus vaidlusalusest otsusest endast.

171

Ent kuna akti põhjendusi ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt selle kohta 14. veebruari 1990. aasta kohtuotsus Delacre jt vs. komisjon, C‑350/88, EU:C:1990:71, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika), võttes vajaduse korral arvesse asjaolu, et akt on vastu võetud selle adressaadile teadaolevas kontekstis (vt selle kohta 17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Rosneft jt vs. nõukogu, C‑732/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:727, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika), ei takista asjaolu, et teatud selgitus, mille komisjon on esitanud oma kirjalikes seisukohtades Üldkohtus, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 379, ei sisaldu selgelt ja ammendavalt vaidlusaluses otsuses, tingimata Üldkohtul seda selgitust ja otsuses sisalduvaid asjaolusid arvesse võtta, et vastata hageja argumentidele (vt analoogia alusel 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Freistaat Sachsen jt vs. komisjon, C‑57/00 P ja C‑61/00 P, EU:C:2003:510, punktid 62 ja 63).

172

See peab paika eriti siis, kui Üldkohus peab vastama sellistele argumentidele nagu apellantide esitatud argumendid, mille kohaselt komisjon rikkus väidetavalt võrdse kohtlemise põhimõtet vaidlusaluse otsuse koostamise staadiumis, samas kui nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 164, valib komisjon põhimõtteliselt vabalt mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust koosneva ettevõtja piires, keda ta rikkumise eest vastutavaks peab, ning talle ei saa põhjendatult panna kohustust selgitada oma otsuses iga selle adressaadiks oleva äriühingu puhul, miks ta peab vastutavaks kas kõiki või ainult ühte osa füüsilistest või juriidilistest isikutest, kes moodustavad ettevõtja või ettevõtjad, kes on osalenud ELTL artiklitega 101 või 102 vastuolus olevas tegevuses.

173

Eelnevat arvestades tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

174

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 401–407 lükkas Üldkohus tagasi tühistamishagi põhjendamiseks apellantide esitatud seitsmenda väite teise osa, milles nad väitsid, et komisjon jättis nendele määratud trahvi arvutamisel arvesse võtmata õiguskindlusetuse olukorda, mis valitses vaidlusaluse lepingu hindamisel konkurentsiõiguse seisukohast.

175

Kõigepealt tuletas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 403–405 meelde Euroopa Kohtu praktikat, mis puudutab nõuet, et rikkumised on ettenähtavad, ning tingimust, et ELTL artikli 101 ja 102 rikkumine oleks toime pandud „tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu“ määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 esimese lõigu tähenduses. Kohtuotsuse punktis 407 leidis Üldkohus veel, et Alpharma kontsernile ei olnud teadmata, et vaidlusaluse lepingu sõlmimine võis konkurentsiõiguse seisukohast olla problemaatiline.

176

Seejärel märkis Üldkohus, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 314 ja 318 nähtus, et vaidlusaluse lepingu tunnustega ja selle kontekstis sõlmitud kokkuleppe „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimise võimaluse küsimuses ei olnud õiguskindlusetust.

177

Seitsmendas väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 401–407 vastu, heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta rikkus õiguskindluse põhimõtet, kui ta asus seisukohale, et vaidlusaluse lepingu eesmärgil põhinevaks piiranguks kvalifitseerimisega seoses ei olnud õiguskindlusetust, ning järelikult võimaldas komisjonil neile määrata väga suure trahvi. Seda õiguskindlusetuse olukorda tõendavad KFST avaldused, kuid ka sektoripõhise uurimise kestus, mis eelnes menetlusele, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune otsus, ning selle otsuse pikkus.

178

Komisjoni hinnangul on see väide põhjendamatu.

179

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 405 õigesti meelde tuletas, võib ettevõtjale sanktsiooni määrata ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluva tegevuse eest, kui ettevõtjale ei saanud olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastane laad, olenemata sellest, kas ta oli teadlik, et ta rikub aluslepingu konkurentsieeskirju (vt selle kohta 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus Schenker & Co. jt, C‑681/11, EU:C:2013:404, punkt 37).

180

Nagu meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 404 ja nagu otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas C‑588/16 P, Generics (UK) vs. komisjon täna kuulutatud kohtuotsuses (punkt 137), tuleneb sellest, et asjaolu, et asjaomane ettevõtja kvalifitseeris õiguslikult vääralt oma tegevuse, mille alusel rikkumine tuvastati, ei vabasta teda trahvist, kui ettevõtjal oli objektiivselt võimalik kindlaks teha, et tegevus on konkurentsivastane, küsides vajaduse korral asjakohast nõu (vt selle kohta 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus Schenker & Co. jt, C‑681/11, EU:C:2013:404, punkt 38).

181

Käesolevas asjas märkis Üldkohus õigesti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 315–317, millele on kohtuotsuse punktis 406 viidatud, et nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 109, ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kokkulepe ei ole konkurentsiõiguse eest kaitstud pelgalt asjaolu tõttu, et kokkulepe puudutab patenti või kokkuleppe eesmärk on kompromissi teel lahendada patendivaidlus.

182

Lisaks, Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 318, millele kohtuotsuse punktis 406 on samuti viidatud, sisuliselt, et nii Lundbecki kui ka Alpharma kontserni arvates võis vaidlusalune leping vähemalt olla problemaatiline konkurentsiõiguse seisukohast, kuna Lundbeck leidis, et „geneeriliste ravimite tootjatega kokkulepete sõlmimist peeti „keeruliseks“ konkurentsiõiguse seisukohast“, ning Alpharma kontsern esitas vaidlusaluse lepingu eelnõu konkurentsiõigusele spetsialiseerunud nõustajale arvamuse saamiseks.

183

Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 407 õigesti, et Alpharma kontsernile ei olnud teadmata, et vaidlusaluse lepingu sõlmimine võis konkurentsiõiguse seisukohast olla problemaatiline. Järelikult ei saa apellandid Üldkohtule ette heita, et ta rikkus õiguskindluse põhimõtet, kui võimaldas komisjon neile vaidlusaluse lepingu sõlmimise tõttu trahvi määrata.

184

Samadel põhjustel kui need, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 123 ja 124, ei sea seda järeldust kahtluse alla KFST pressiteade.

185

Nimelt, kui pressiteade ei takista vaidlusaluse lepingu kvalifitseerimist „eesmärgil põhinevaks piiranguks“, ei saa see veelgi vähem takistada selle eest määrata sanktsiooni, isegi trahvi näol, mille summa on apellantide arvates väga suur.

186

Sanktsiooni määramist ei takista ka apellantide viidatud asjaolu, et selliste kokkulepetega nagu vaidlusalune leping seotud õiguskindlusetust kinnitas sektoripõhise uurimise kestus, mis eelnes menetlusele, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune otsus, ning selle otsuse pikkus.

187

Peale selle, et vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt ei tuginenud apellandid nendele asjaoludele oma kolmandas tühistamisväites, mille kohaselt on vaidlusaluse lepingu „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimise tõttu rikutud ELTL artikli 101 lõiget 1, ega seitsmendas tühistamisväites, mille kohaselt on neile määratud trahvi arvutamisel tehtud vigu, siis piisab kui märkida, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 153 ja 154, et selline uurimine algatatakse, et kinnitada või lükata ümber eeldused, et uurimisega hõlmatud sektoris on konkurentsi piiratud, ning miski ei võimalda toetada teesi, et uurimise kestus võimaldab kõrvaldada kahtlused, mida komisjon on väljendanud konkreetsete kokkulepete suhtes, mida uurimine puudutab.

188

Ka otsuse pikkus ei oma selles küsimuses mingit tähtsust, kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 120 on juba meenutatud, et kokkuleppe „eesmärgil põhinevaks piiranguks“ kvalifitseerimine võib eeldada kokkuleppe, selle eesmärkide ja selle majandusliku ja õigusliku konteksti üksikasjaliku analüüsi. Mis puudutab konkreetselt vaidlusalust otsust, siis tuleb märkida, et see puudutas viit eraldiseisvat ettevõtjat ja kuut erinevat kokkulepet, millest igaüks eeldas eraldi hindamist, ja otsus oli adresseeritud 12 äriühingule.

189

Järelikult tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

190

Selleks et lükata tagasi tühistamishagi põhjendamiseks apellantide esitatud seitsmes väide, mille kohaselt on neile määratud trahvi arvutamisel tehtud vigu, otsustas Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 398, et komisjon leidis õigesti, et rikkumine oli raske. Seejärel märkis ta trahvi põhisumma kindlaksmääramisega seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktides 414–433, et komisjon kohaldas trahvide määramise meetodit käsitlevate 2006. aasta suuniste punkti 37, et kalduda kõrvale nendes suunistes ette nähtud üldisest trahvide arvutamise meetodist, ja võttis põhisumma aluseks nende maksete väärtuse, mille Alpharma kontsern oli saanud Lundbeckilt, kusjuures apellandid seda komisjonile ette ei heida.

191

Kaheksandas väites heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta lükkas tagasi nende argumendid selle kohta, et komisjon ei võtnud neile määratud trahvi suuruse kindlaksmääramisel arvesse rikkumise raskust. Üldkohus nõustus vastuolus määruse nr 1/2003 artikli 21 lõikega 3 sellega, et nagu nähtub vaidlusaluse otsuse punktist 1361, määrab komisjon geneeriliste ravimite tootjatele määratud trahvisummad kindlaks, tegemata rikkumistel vahet olenevalt nende laadist või geograafilisest ulatusest või nende turuosadest, ja seda eriti, kui käesolevas asjas kvalifitseeriti rikkumine vastuväiteteatises „väga raskeks“ ning pärast vaidlusaluses otsuses ainult „raskeks“.

192

Komisjon leiab, et kaheksas väide tuleb tagasi lükata.

193

Tuleb märkida, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 419 ja 421, et Alpharma kontsernile määratud trahvisumma ei arvutatud mitte trahvide arvutamise meetodit käsitlevates 2006. aasta suunistes ette nähtud üldmeetodi alusel, vaid kasutades meetodit, mis kaldub suunistest kõrvale, nagu on lubatud suuniste punktis 37; apellandid ei ole seda vaidlustanud. Nimelt ei ole komisjonile siduvad need suunised ja eelkõige punktid 19–22, mille kohaselt peab ta trahvi põhisumma kindlaks määrama rikkumise täpse raskusastme alusel.

194

Apellatsioonkaebuse kaheksandat väidet tuleb seega mõista nii, et sellega ei soovita kahtluse alla seada mitte meetodit, mida komisjon kasutas ja millega Üldkohus nõustus, vaid selle trahvi suurust, mis vaidlusaluses otsuses määrati toimepandud rikkumise eest, mille raskuse Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 398 õigesti.

195

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei või Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses õigusküsimusi käsitledes asendada Üldkohtu hinnangut õigluse kaalutlustel oma hinnanguga, kui Üldkohus andis oma hinnangu täieliku pädevuse raames ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest määratud trahvide suuruse üle otsustades (26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, C‑98/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:774, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

196

Ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd suur, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu (26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, C‑98/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:774, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

197

Seega väide, milles seatakse kahtluse alla Üldkohtu hinnatud trahvi summa, kuid milles ei ole esitatud põhjused, miks see summa on niivõrd suur, et see on ebaproportsionaalne, on vastuvõetamatu (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Orange Polska vs. komisjon, C‑123/16 P, EU:C:2018:590, punkt 115).

198

Ent käesolevas asjas ei ole apellandid sugugi väitnud ja veelgi vähem tõendanud, et trahv, mis neile vaidlusaluses otsuses määrati ja millega Üldkohus nõustus, on niivõrd suur, et see on ebaproportsionaalne.

199

Sellel alusel tuleb apellatsioonkaebuse kaheksas väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

200

Selleks et lükata tagasi tühistamishagi põhjendamiseks esitatud kaheksas väide, mille kohaselt on seoses selle trahvi ülempiiriga, mille eest A.L. Industrier, kes oli vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal Alpharma kontserni emaettevõtja, oli solidaarselt vastutav, tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon võttis selleks arvesse 2011. aasta käibe, mitte 2012. aasta käibe, mis oli suurem, mille tulemusel jäi A.L. Industrieri kanda solidaarselt A.L. Industrierile, Alpharma LLC‑le ja Xellia Pharmaceuticalsile määratud trahvi suurem osa, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 449–456 esiteks, et komisjon ei võtnud arvesse vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kuupäevale eelnenud viimast tervet majandusaastat, st 2012. majandusaastat, vaid sellest eelmise, st 2011. majandusaasta, kuna see oli viimane normaalse majandustegevusega terve majandusaasta, ning teiseks leidis, et komisjonil oli õigus seda teha, kuna 2012. aasta oli majandusaasta, mil A.L. Industrieri vara likvideeriti ja mistõttu tekkis tulu, mis ei olnud normaalse majandustegevusega seotud.

201

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 458 ja 459 otsustas Üldkohus järgmist:

202

Üheksandas väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 458 ja 459 vastu, heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta rikkus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 ning 7. juuni 2007. aasta kohtuotsust Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (C‑76/06 P, EU:C:2007:326, punkt 20) ja 15. mai 2014. aasta kohtuotsust 1. garantovaná vs. komisjon (C‑90/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:326, punktid 15–17), kuna Üldkohus kohaldas väära õiguslikku kriteeriumi, et teha kindlaks A.L. Industrierile määrata võidava trahvi ülempiiri kindlaksmääramiseks asjaomane majandusaasta.

203

Üldkohus tõlgendas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 liiga kitsendavalt, kui ta võttis arvesse üksnes eesmärki vältida, et trahvid ületavad ettevõtjate maksevõimet, kaalumata seda teise eesmärgiga, milleks on tagada määratud trahvide piisavalt hoiatav mõju. Selliselt toimides, võttes aluseks selle äriühingu 2011. aasta käibe, määras ta A.L. Industrierile trahvi, mis ei ole tema maksevõime ja rikkumisperioodil tema tegeliku majandusliku olukorra seisukohast sobiv. Apellandid täpsustvad oma repliigis, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 459 lükkas Üldkohus 2005. aasta võrdlusaastana tagasi üksnes põhjusel, et see ei ole viimane 2012. aastast varasem A.L. Industrieri normaalse majandustegevusega majandusaasta.

204

Komisjon leiab, et üheksas väide on vastuvõetamatu, kuna järeldus, et A.L. Industrieri normaalset majandustegevust kajastav viimane terve majandusaasta on 2011. aasta, on faktiküsimus, ning väide on igal juhul põhjendamatu.

205

Kohe tuleb märkida, et käesolevas väites ei kritiseeri apellandid mitte Üldkohtu hinnangut sellele, kas 2011. või 2005. aasta olid normaalsed majandusaastad, mis on faktihinnang, mida ei saa apellatsioonkaebuse raames kahtluse alla seada, kuna apellandid ei ole väitnud ega veelgi vähem tõendanud, et faktilisi asjaolusid või tõendeid on moonutatud, vaid kriteeriumi, mida Üldkohus kasutas selleks, et mitte arvesse võtta 2012. majandusaastat.

206

Seega vastupidi komisjoni väidetule on see väide vastuvõetav.

207

Väide on vastuvõetav ka seetõttu, et kui tuvastatakse, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi seoses kriteeriumiga, mida kohaldati selle majandusaasta valimisel, mida kasutati A.L. Industrierile solidaarselt määratud trahvi osa ülempiiri kohaldamise alusena, siis see ei tooks äriühingule, kelle suhtes vaidlusalune otsus on muutunud lõplikuks, kaasa solidaarvastutuse tema osa suurendamist, mida apellandid pealegi ei taotle, ning sellel on tagajärjed ainult apellantide suhtes.

208

Sisulistes küsimustes tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus on ette nähtud ettevõtjatele ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise eest komisjoni määratud trahvi ülempiiri kehtestamise mehhanism, mille eesmärk on vältida, et trahvid on asjasse puutuvate ettevõtjate suurust arvestades ebaproportsionaalsed (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, C‑76/06 P, EU:C:2007:326, punkt 24) ja ületavad sellest tulenevalt 10% selle majandusaasta kogukäibest, mis eelnes aastale, mil komisjon võttis vastu otsuse, milles ta neile karistuse määras.

209

Sellega seoses on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus täpsustada, et mõiste „eelnev majandusaasta“ kindlaksmääramiseks peab komisjon igal konkreetsel juhul hindama, arvestades määrusega nr 1/2003 kehtestatud karistuste korra konteksti ning sellega taotletavaid eesmärke, millist mõju soovitakse asjaomasele ettevõtjale avaldada, pidades silmas eeskätt selle ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda kajastavat käivet ajavahemikus, kui rikkumine toime pandi (7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, C‑76/06 P, EU:C:2007:326, punkt 25).

210

Seega on võimalik mitte aluseks võtta viimast majandusaastat, mis eelneb komisjoni otsuse vastuvõtmise aastale, kui see ei vasta tervele majandusaastale normaalse majandustegevusega 12 kuu jooksul (7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, C‑76/06 P, EU:C:2007:326, punkt 26).

211

Ent võttes arvesse määrusega nr 1/2003 kehtestatud karistuste korra sõnastust, konteksti ning sellega taotletavaid eesmärke, peab ta aluseks võtma esimese eelneva normaalse majandustegevusega terve majandusaasta.

212

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 451 ja 459, et Üldkohus leidis esiteks, et viimane vaidlusalusele otsusele eelnenud majandusaasta, st 2012. aasta ei olnud normaalse majandustegevusega majandusaasta, kuna see oli majandusaasta, mil vara likvideeriti, ning teiseks, et 2011. aastale vastav majandusaasta oli normaalse majandustegevusega majandusaasta.

213

Arvestades neid järeldusi, mis kuuluvad faktilisetele asjaoludele sõltumatult Üldkohtu antud hinnangu hulka ja mille osas apellandid ei tuginenud moonutamisele, võis Üldkohus õigesti ja ilma et oleks vaja hinnata vajadust võtta aluseks eelneva majandusaasta, st antud juhul 2005. aastale vastava majandusaasta käivet, aluseks võtta 2011. aastale vastava majandusaasta käibe, et arvutada A.L. Industrierile määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigus alusel määratud trahvi ülempiir.

214

Eeltoodut arvestades tuleb apellatsioonkaebuse üheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning järelikult apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

215

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

216

Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista apellantidelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

217

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

218

Seetõttu tuleb Ühendkuningriigi kohtukulud tema enda kanda jätta.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: