1

Bank Mellat palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 2. juuni 2016. aasta otsuse Bank Mellat vs. nõukogu (T‑160/13; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“; EU:T:2016:331), millega kohus jättis rahuldamata tema nõude tühistada nõukogu 21. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1263/2012, millega muudetakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2012, L 356, lk 34; edaspidi „vaidlusalune määrus“), artikli 1 punkt 15 või tühistada nimetatud säte, kuna selles ei nähta ette Bank Mellati suhtes kohaldamisele kuuluvat erandit, ning tema nõude, et Üldkohus tuvastaks, et nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsuse 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2012, L 282, lk 58), artikli 1 punkt 6 ei kuulu tema suhtes kohaldamisele.

2

Iraani kommertspanga Bank Mellati finantsvara ja vahendid külmutati hulga liidu õigusaktide alusel, millega rakendati ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, kuna leiti, et nimetatud pank toetab Iraani tuumarelvade levikut. Panga nimi oli märgitud nendele õigusaktidele lisatud loeteludes.

3

Üldkohus tühistas 29. jaanuari 2013. aasta otsusega Bank Mellat vs. nõukogu (T‑496/10, EU:T:2013:39) kande, millega Bank Mellat lisati nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT 2010, L 195, lk 39), II lisas sisalduvasse loetellu, nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2007, L 103, lk 1), V lisas sisalduvasse loetellu, nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2010, L 281, lk 1), VIII lisas sisalduvasse loetellu ning nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2012, L 88, lk 1), IX lisas sisalduvasse loetellu (edaspidi kõik asjaomased kanded koos „individuaalsed piiravad meetmed“).

4

Euroopa Kohus jättis 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsusega nõukogu vs. Bank Mellat (C‑176/13 P, EU:C:2016:96) rahuldamata apellatsioonkaebuse, mis oli esitatud Üldkohtu kõnealuse otsuse peale.

5

Käesolev kohtuasi puudutab rahaülekannete ja finantsteenuste piirangute korda, mis on sisuliselt identses sõnastuses ette nähtud otsuse 2010/413 2. peatükis ja määruse nr 267/2012 V peatükis, mida on samuti sisuliselt identses sõnastuses muudetud vastavalt otsusega 2012/635 ja vaidlusaluse määrusega (edaspidi „vaidlusalune kord“).

6

Konkreetselt otsuse 2010/413 artiklit 10 muudeti otsuse 2012/635 artikli 1 punktiga 6. Vaidlusaluse määruse artikli 1 punktiga 15 muudeti määruse nr 267/2012 artiklit 30 ning lisati viimasesse artiklid 30a ja 30b.

7

Nende muudatustega sooviti vaidlusaluse korra abil tugevdada sektori piirangute korda, mis oli juba ette nähtud otsuse 2010/413 II peatükis ja määruse nr 267/2012 V peatükis.

8

Otsuse 2012/635 põhjenduses 12 on märgitud:

„Selleks et takistada mis tahes sellist finants- või muu vara või vahendite ülekandmist, mis võib kaasa aidata tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlikule tuumaenergiaalasele tegevusele või tuumarelva kandevahendite väljatöötamisele, tuleks keelata liidu ja Iraani pankade ja finantseerimisasutuste vahelised tehingud, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik on selleks eelnevalt loa andnud. See ei tohiks takistada sellise kaubavahetuse jätkumist, mis ei ole otsuse [2010/413] kohaselt keelatud.“

9

Määruse nr 267/2012, mida on muudetud vaidlusaluse määrusega, (edaspidi „muudetud määrus nr 267/2012“) artiklis 30 oli ette nähtud piirangud finantstehingutele ühelt poolt Iraanis asuvate finantseerimis‑, krediidi‑ ja valuutavahetusasutuste ning nende filiaalide või tütarettevõtjate, samuti Iraanis asuvate isikute, üksuste või asutuste poolt kontrollitavate finantseerimis‑, krediidi‑ ja valuutavahetusasutuste ning teiselt poolt liidu finantseerimisasutuste vahel.

10

Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30 lõikest 2 tulenes nimelt, et sooritada on lubatud vaid esiteks humanitaareesmärkidel tehtavaid ülekandeid, teiseks eraisikute rahaülekandeid, kolmandaks konkreetse kaubanduslepingu kohaseid ülekandeid, mis ei ole määrusega nr 267/2012 keelatud, neljandaks diplomaatilise või konsulaaresinduse või rahvusvahelise organisatsiooniga seotud ülekandeid, viiendaks ülekandeid, mis käsitlevad makseid, et rahuldada nõudeid Iraani isiku, üksuse või asutuse poolt või vastu, või samalaadseid ülekandeid, ning kuuendaks ülekandeid, mis on vajalikud määruse nr 267/2012 artikli 12 lõike 1 punktis b osutatud lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.

11

Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30 lõigetest 3–5 tulenes, et rahaülekannetele, millele võidakse anda artikli 30 lõike 2 kohane luba, kehtib sõltuvalt juhtumist ja ülekande esemest, samuti alates erinevatest ülempiiridest kohustus liikmesriigi pädevat asutust eelnevalt teavitada ja saada sellelt asutuselt eelnev luba.

12

Muudetud määruse nr 267/2012 artiklis 30a oli muu hulgas ette nähtud teatud piirangud rahaülekannetele ühelt poolt Iraani isikute, üksuste või asutuste ja teiselt poolt selliste liidu kodanike vahel, keda ei ole nimetatud sama määruse artiklis 30.

13

Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 1 järgi ei kohaldata sama määruse artiklites 30 ja 30a ette nähtud piiranguid, kui kooskõlas määruse artiklitega 24, 25, 26, 27, 28 või 28a on antud luba.

14

Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõikest 3 tulenes, et sama määruse artikli 30 lõike 3 punktide b ja c ning artikli 30a lõike 1 punkti c kohaldamisel annavad pädevad asutused vastavalt nende poolt asjakohasteks peetavatele tingimustele loa, välja arvatud juhul, kui neil on piisavalt põhjust arvata, et rahaliste vahendite ülekandmine, mille jaoks luba taotletakse, võib rikkuda üht või mitut kõnealuses määruses sätestatud keeldu või kohustust.

15

Selleks et ellu viia 14. juuli 2015. aasta ühine üldine tegevuskava, mis lepiti Iraani Islamivabariigiga kokku Iraani tuumaküsimuses (edaspidi „ühine üldine tegevuskava“) ja milles on ette nähtud kohustus tühistada kõik liidu tuumavaldkonna piiravad meetmed, on nõukogu 18. oktoobri 2015. aasta otsuses (ÜVJP) 2015/1863, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2015, L 274, lk 174), artikli 1 punktis 17 ette nähtud, et muu hulgas otsuse 2010/413 artiklis 10 viidatud meetmete kohaldamine peatatakse.

16

Samal eesmärgil on nõukogu 18. oktoobri 2015. aasta määruse (EL) 2015/1861, millega muudetakse määrust nr 267/2012 (ELT 2015, L 274, lk 1), artikli 1 punktis 15 muu hulgas ette nähtud, et määruse nr 267/2012 artiklid 30, 30a ja 30b jäetakse välja.

17

Lõpuks selgub nõukogu 16. jaanuari 2016. aasta otsusest (ÜVJP) 2016/37, mis käsitleb otsuse (ÜVJP) 2015/1863 (millega muudetakse otsust 2010/413) kohaldamise kuupäeva, (ELT 2016, L 11 I, lk 1) ning nõukogu teabest (ELT 2016, C 15 I, lk 1), et vaidlusalune kord ei kuulu alates 16. jaanuarist 2016 enam kohaldamisele.

18

Üldkohtu kantseleisse 15. märtsil 2013 esitatud hagiavalduses toob Bank Mellat esile kolm nõuet, millest esimesega palutakse tühistada vaidlusaluse määruse artikli 1 punkt 15, teisega palutakse tühistada sama säte, kuna selles ei ole ette nähtud tema puhul kohaldatavat erandit, ning kolmandaga palutakse Üldkohtul tuvastada, et otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 6 ei kuulu tema suhtes kohaldamisele.

19

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus selle hagi rahuldamata.

20

Kõigepealt tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38, et Üldkohus ei ole ELTL artikli 275 alusel pädev lahendama hageja kolmandat nõuet, kuna kolmandas väites ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse vastuväidet ei toodud välja sellise tühistamishagi põhjendamisel, mis on esitatud ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses „füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes vastuvõetud piiravaid meetmeid sätestatavate otsuste“ vastu, kuna otsuse 2012/635 artikli 1 punktis 6 kehtestatud meetmed on üldist laadi, mille kohaldamisala on määratletud objektiivsetest kriteeriumidest lähtuvalt.

21

Edasi lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–61 ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi hagiavalduse osas, milles see puudutas esiteks määruse nr 267/2012 artiklit 30a, mis on lisatud vaidlusaluse määruse artikli 1 punktiga 15, põhjusel et nimetatud säte ei puudutanud Bank Mellatit kui Iraanis asuvat finantseerimisasutust, ning teiseks määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimest lõiku, põhjusel et nimetatud säte ei puudutanud otseselt Bank Mellatit ning sisaldas lisaks rakendusmeetmeid.

22

Selle raames lükkas Üldkohus ka Euroopa Liidu Nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väite, mis puudutab asjaolu, et oma hagi esitamise ajal ei olnud Bank Mellatil huvi vaidlustada vaidlusaluse määruse artikli 1 punktis 15 ette nähtud korra õiguspärasus, kuna Bank Mellati suhtes kehtisid juba määruse nr 267/2012 alusel võetud rahaliste vahendite külmutamise individuaalsed meetmed, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–78 tagasi peamisel põhjusel, et kui nende individuaalsete meetmete tühistamine jõustus 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Bank Mellat (C‑176/13 P, EU:C:2016:96) kuulutamise tulemusel, kehtis Bank Mellati suhtes tegelikult vaidlusalune kord koos kõigi sellest seaduse alusel tulenevate piirangutega, ilma et selleks oleks tarvis mingit täiendavat õigusakti, ning tal säilis seega huvi vaidlustada kõnealune kord.

23

Lõpuks lükkas Üldkohus tagasi Bank Mellati neli väidet, mis olid esitatud esimese ja teise nõude põhjendamiseks.

24

Bank Mellat palub Euroopa Kohtul:

25

Nõukogu ja Euroopa Komisjon paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Bank Mellatilt.

26

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõista välja tema kohtukulud.

27

Nõukogu väidab esimese võimalusena, et Bank Mellatil puudub põhjendatud huvi, sest vaidlusalune kord tunnistati kehtetuks alates 16. jaanuarist 2016.

28

Tuginedes Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mis on esile toodud 28. mai 2013. aasta kohtuotsuse Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331) punktis 61, leiab nõukogu, et Bank Mellatile ei too vaidlusaluse korra Euroopa Kohtu poolt tühistamine mingit kasu.

29

Nimelt ei taasta selle korra tühistamine Bank Mellati algset olukorda, kuna need meetmed on üldise ulatusega ning hõlmavad identselt kõiki Iraani finantseerimisasutusi. Seetõttu ei tee nõukogu ka tulevikus enam vastavaid muudatusi, sest need meetmed on juba tühistatud.

30

Lisaks kinnitab nõukogu, et erinevalt olukorrast, mis oli kõne all kohtuasjas, milles tehti 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322), oli vaidlusalune kord tühistatud ning puuduvad muud asjakohased menetlused, millele võib tulevikus tugineda või viidata.

31

Peale selle, kuna Üldkohus kinnitas vaidlustatud kohtuotsuses, et vaidlusalune kord on õiguspärane, ei saa selle korra võimalik tühistamine Euroopa Kohtu poolt mingil juhul olla aluseks liidu vastutuse hagile, kuna õigusnormi piisavalt selge rikkumise esinemise tingimus ei ole täidetud.

32

Lõpuks toonitab nõukogu, viidates 28. mai 2013. aasta kohtuotsusele Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punktid 70–74), et vaidlusalune kord ei mõjutanud Bank Mellati mainet, kuna erinevalt individuaalsetest piiravatest meetmetest hõlmas see kord kõiki Iraani finantseerimisasutusi identselt.

33

Siinkohal ei selgu sellest korrast, et oleks väidetud, et apellant või muud asjaomased Iraani pangad ja finantseerimisasutused oleksid toetanud Iraani Islamivabariigi tegevust tuumarelvade leviku valdkonnas. Nimelt nagu selgub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 171–173, on kord põhjendatud vajadusega seista vastu ohule, et Iraani pankasid ja finantseerimisasutusi kasutatakse – sõltuvalt olukorrast nende teadmata – selle tegevuse soodustamiseks.

34

Komisjon kahtleb, kas apellandil on käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise ajal põhjendatud huvi.

35

Nimelt kehtisid kogu ajavahemiku jooksul, mil vaidlusalune kord puudutas Bank Mellatit, tema suhtes ka rangemad individuaalsed piiravad meetmed, mis tähendab, nagu selgub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 75, et vaidlusaluse korra vastuvõtmine ei avaldanud apellandile tegelikku vahetut mõju. Järelikult ei mõjuta vaidlusaluse korra tühistamine reaalselt Bank Mellati olukorda.

36

Lisaks ei ole apellant tõendanud, et väidetav õigusvastasus võib sõltumata asjaoludest, mille tõttu ta esitas hagiavalduse, tulevikus korduda, mistõttu ei ole 7. juuni 2007. aasta kohtuotsuses Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322) välja töötatud põhimõte kohaldatav.

37

Pealegi kinnitab komisjon, et apellatsioonkaebus ei saa viia selleni, et apellant saab hüvitise, mis ületab seda, mille ta juba sai 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Bank Mellat (C‑176/13 P, EU:C:2016:96) alusel, kuna selles kohtuotsuses kõne all olevad individuaalsed piiravad meetmed on rohkem piiravad. Bank Mellatil oleks keeruline põhjendada, et vaidlusalune kord kahjustas tema mainet ajavahemikus, mil tema suhtes kehtisid ka individuaalsed piiravad meetmed.

38

Bank Mellat väidab, et tal on säilinud põhjendatud huvi vaidlusaluse korra suhtes, sest korra tühistamine toob talle kasu.

39

Kõigepealt leiab Bank Mellat, tuginedes analoogia alusel 7. juuni 2007. aasta kohtuotsusele Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 50–60), et takistada tuleb nõukogul tulevikus uuesti rakendada asjaomaseid sanktsioone või võtta sarnane õigusvastane akt, nimelt sõltuvalt olukorrast juhul, kui peaks otsustatama need sanktsioonid taas sisse viia, enne kui nende kehtetuks tunnistamine 20. oktoobril 2023 jõustub, mis on ühise üldise tegevuskava kohaselt võimalik, kui Iraani Islamivabariik ei järgi teatud tingimusi.

40

Edasi võib finantsembargo tühistamine olla kahju hüvitamise hagi alus.

41

Lisaks ei võta asjaolu, et akt tunnistati kehtetuks või selle kehtivuse aeg möödus, apellandilt huvi tuvastada selle akti õigusvastasus, sest kehtetuks tunnistamine või kehtivuse aja möödumine ei ole võrdsustatav tühistamisega.

42

Lõpuks mõjutab vaidlusalune kord negatiivselt Bank Mellati mainet ning korra tühistamine kujutab endast mittekorvavat kahju hüvitamist, kuna nõukogu väited, et Iraani pangad, mille hulka kuulub tingimata Bank Mellat, mis on Iraani üks suuremaid pankasid, on seotud tuumarelvade leviku toetamisega, on iseäranis selle panga suhtes eriti kahju tekitavad, sest Bank Mellat oleks võinud talle kehtestatud individuaalsete piiravate meetmete tühistamise menetluses tõendada, et ta ei toeta tuumarelvade levikut.

43

Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab sisuliselt, et Bank Mellat kaotas oma põhjendatud huvi vaidlusaluse korra suhtes pärast selle korra kaotamist alates 16. jaanuarist 2016, kusjuures korra kaotamise eesmärk on ühise üldise tegevuskava elluviimine.

44

Siinkohal on kohane tõdeda, et nõukogu väitis Üldkohtus, et hagiavalduse esitamise kuupäeval puudus Bank Mellatil huvi vaidlustada vaidlusaluse määruse artikli 1 punkti 15 õiguspärasus, kuna Bank Mellati suhtes kehtisid juba tema rahaliste vahendite ja varade külmutamise individuaalsed meetmed.

45

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74–77 lükkas Üldkohus tagasi vastuvõetamatuse väite, tuginedes järgmistele kaalutlustele:

46

Kuid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 76 teises lauses toodud seisukoht on ilmselgelt ebatäpne, kuna alates 18. veebruarist 2016, mis on kuupäev, mil 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Bank Mellat (C‑176/13 P, EU:C:2016:96) kuulutamise tulemusel jõustus Bank Mellati suhtes kehtinud individuaalsete piiravate meetmete tühistamine, ei olnud Bank Mellat „tegelikult ja seadusest tulenevalt allutatud“ vaidlusalusele korrale, kuna see kord oli juba kaotatud alates 16. jaanuarist 2016.

47

Seega ei saa erinevalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 toodud seisukohtadest väita, et Bank Mellatil säilis põhjendatud huvi vaidlusaluse korra suhtes põhjusel, et tal peab olema võimalik esitada hagiavaldus selle korra tühistamiseks, kuna see muutus kohaldatavaks alates 18. veebruarist 2016.

48

Kuna vaidlusalune kord tunnistati kehtetuks enne vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamist, tekib küsimus, kas selle tõttu kaotas Bank Mellat põhjendatud huvi esitada hagiavaldus nimetatud korra tühistamiseks.

49

Kuna põhjendatud huvi püsimise puudumise tõttu asja läbivaatamata jätmise küsimuse võivad Üldkohtu kodukorra artikli 131 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 149 alusel omal algatusel tõstatada liidu kohtud, siis Euroopa Kohus võib käesolevas apellatsioonimenetluses vajaduse korral omal algatusel analüüsida, kas kõnealuse korra kehtetuks tunnistamisega kadus Bank Mellati põhjendatud huvi Üldkohtus (vt analoogia alusel 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Sahlstedt jt vs. komisjon, C‑362/06 P, EU:C:2009:243, punkt 22, ning 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 45).

50

Siinkohal tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab hageja põhjendatud huvi vaidluseseme seisukohalt esinema hagi esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Kõnealune vaidlusese, nagu ka põhjendatud huvi, peavad säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära; see eeldab, et hagimenetlus peab hagi esitajale tooma lõpptulemuse kaudu mingit kasu (28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 61, ning 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus HX vs. nõukogu, C‑423/16 P, EU:C:2017:848, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Selles kontekstis tuleb kõigepealt analüüsida, kas 28. mai 2013. aasta kohtuotsuses Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331) kujunenud seisukohad on ülekantavad sellistele meetmetele nagu vaidlusaluse korraga kehtestatud meetmed.

52

Selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas tekkis põhiküsimus, kas hagejal on säilinud põhjendatud huvi nõuda sellise määruse tühistamist, mille alusel kanti tema nimi nende isikute ja üksuste loetellu, keda kahtlustatakse seotuses terroristliku organisatsiooniga ning kelle kõik rahalised vahendid ja vara on seetõttu külmutatud, kui ta kõrvaldati loetelust määrusega, mis võeti vastu pärast Üldkohtule hagi esitamist neist esimese määruse peale.

53

Selles osas otsustas Euroopa Kohus, et hageja säilitas põhjendatud huvi, kuna vaidlusaluse akti alusel tema nime kandmine kõnealusesse loetellu põhjustas talle teatud mittevaralise kahju, riivates tema mainet „häbi ja umbusalduse tõttu, mis kaasneb asjaomaste isikute avaliku seostamisega terroristliku organisatsiooniga“, ning kuna selle akti võimalik tühistamine võib tuua talle kasu, nimelt tema hea nime taastamise, ning tingida seega kõnealuse mittevaralise kahju teataval kujul hüvitamise.

54

28. mai 2013. aasta kohtuotsuses Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331) kujunenud kõnealused seisukohad ei ole aga ülekantavad sellistele piiravatele sektorimeetmetele nagu vaidlusaluse korraga kehtestatud meetmed.

55

Nimelt on sellised piiravad sektorimeetmed, niivõrd kui need kehtivad üldiselt kõigile Iraani Islamivabariigi pankadele ja finantseerimisasutustele, laadilt väga erinevad, võrreldes rahaliste vahendite ja varade külmutamise individuaalsete meetmetega käesolevas kohtuasjas, milles tehti viimati nimetatud kohtuotsus.

56

Selles osas tuleb esile tuua, et sellised üldised piiravad meetmed, nagu on kõnealused sektorimeetmed, ei ole suunatud konkreetsetele füüsilistele või juriidilistele isikutele, kuna nende meetmete kohaldamisala on kindlaks määratud objektiivsetest kriteeriumidest lähtuvalt (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 97).

57

Käesoleval juhul sisaldasid vaidlusaluse korraga ette nähtud piiravad meetmed peamiselt keeldu teha tehinguid liidu ja Iraani Islamivabariigi pankade ja finantseerimisasutuste vahel, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik on nendeks tehinguteks eelnevalt andnud loa, selleks et vajaduse korral nende pankade ja finantseerimisasutuste teadmata takistada mis tahes sellist finants- või muu vara või vahendite ülekandmist, mis võib kaasa aidata tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlikule selle riigi tuumaenergiaalasele tegevusele või tuumarelva kandevahendite väljatöötamisele.

58

Asjaolu, et sellise panga või finantseerimisasutuse tegevust nagu Bank Mellati tegevust oleks võinud kõnealused piiravad sektorimeetmed mõjutada, ei tähenda – nagu ka kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 41 –, et need meetmed kujutavad endast sanktsiooni selle üksuse konkreetse tegevuse eest, kuna need üldised meetmed kuuluvad kohaldamisele sõltumata kõnealuse üksuse võimalikust osalemisest Iraani tuumarelvade levikus.

59

Järelikult ei saa erinevalt individuaalsetest piiravatest meetmetest väita, et kõnealused üldised piiravad meetmed võivad konkreetsele ettevõtjale põhjustada kindla mittevaralise kahju, mis on tingitud maine kahjustamisest ja mis on sarnane sellega, mille toob kaasa häbi ja umbusaldus, mis kaasneb asjaomaste isikute avaliku seostamisega näiteks terroristliku organisatsiooniga (vt selle kohta 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 70), või et nende meetmete võimalik tühistamine toob kasu Bank Mellatile viimase hea nime taastamise kujul ning annab talle seega teataval kujul hüvitise sellise mittevaralise kahju eest.

60

Lisaks, mis puudutab vaidlusaluses korras ette nähtud piiravate meetmete mõju teatud õigustele ja vabadustele, mida asjaomased pangad ja finantseerimisasutused võivad vajaduse korral kasutada, kuna need meetmed võivad muu hulgas takistada teatud hulga finantstehingute sõlmimist, siis tuleb esile tuua, nagu Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et piiravatel meetmetel on olemusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad muu hulgas omandiõigusi ja kutsetegevusega tegelemise vabadust, tekitades nii kahju isikutele, kes ei ole mingil moel vastutavad sanktsioonide kehtestamiseni viinud olukorra eest (vt selle kohta 30. juuli 1996. aasta kohtuotsus Bosphorus, C‑84/95, EU:C:1996:312, punkt 22, ja 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 149).

61

Isegi kui oletada, et kahju on võimalik hüvitada, tuleb tõdeda, nagu ka Üldkohus vaidlustatud otsuse punktis 75 õigesti märkis, et vaidlusaluse korra vastuvõtmine ei avaldanud Bank Mellatile selget tõhusat mõju, kuna nende individuaalsete piiravate meetmetega, millele ta oli allutatud vaidlusaluse korra kohaldamise kogu perioodi jooksul, olid ette nähtud rangemad piirangud. Seega kuna need piirangud seisnevad Bank Mellati rahaliste vahendite ja vara üldises külmutamises, ei saa viimane igal juhul sooritada ühtegi sellist finantstehingut, mis on vaidlusaluses korras ette nähtud sektorimeetmetega keelatud.

62

Järelikult ei saa ühise üldise tegevuskava rakendamisel vaidlusaluse korra 16. jaanuaril 2016 kehtetuks tunnistamise järel vaidlusaluse korra liidu kohtute poolt tühistamine tuua Bank Mellatile enam kasu, mis kinnitaks põhjendatud huvi säilimist.

63

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Bank Mellati argument, mille kohaselt võib tema põhjendatud huvi säilimine rajaneda põhimõttel, mille on Euroopa Kohus oma 7. juuni 2007. aasta kohtuotsuses Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322) välja töötanud, kuna see takistab nõukogul võtta uusi piiravaid meetmeid, nagu meetmed, mis on kehtestatud vaidlusaluse korraga ning mida Bank Mellat loeb õigusvastaseks, juhul kui Iraani Islamivabariik ei peaks järgima teatud tingimusi, mis viimasele on ühise üldise tegevuskava alusel kehtestatud.

64

Selles osas selgub Euroopa Kohtu praktikast, et teatud asjaoludel võib hagejal säilida huvi nõuda sellise akti tühistamist, mis on kohtumenetluses kehtetuks tunnistatud, selleks et vaidlustatud akti andja teeks tulevikus kohased muudatused ning selleks, et seeläbi vältida vaidlustatud akti väidetava õigusvastasuse kordumise riski (28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 63).

65

Siiski peab kohtupraktikas välja töötatud põhimõte, nagu ka kohtujurist leidis oma ettepaneku punktis 44, piirduma olukordadega, kus hageja täpselt ja konkreetselt tõendab, et esineb väidetava õigusvastasuse kordumise oht.

66

Bank Mellat aga väitis vaid üldiselt, et esineb selline kordumise oht, ilma et ta oleks täpselt välja toonud tegurid, mis muudavad selle riski realiseerumise tõenäoliseks.

67

Kuigi lõplikult ei saa välistada, et tulevikus võetakse Iraani Islamivabariigi vastu uuesti piiravaid meetmeid, siis on sellisel juhul – nagu väitis Bank Mellat – tegemist uue olukorraga, mis vajaduse korral annab aluse piiravateks meetmeteks kas meetmete kujul, mis on sarnased vaidlusaluses korras kehtestatutega, või muud laadi meetmete kujul. Isegi kui eeldada, et vaidlusalune kord on õigusvastane, mida Euroopa Kohus ei ole tuvastanud, ei ole pelk oletus, et kõnealuse korraga sarnaste piiravate meetmete tulevikus vastuvõtmisel kordub selline väidetav õigusvastasus, siiski piisav selleks, et arvestades muu hulgas nõukogu laia kaalutlusõigust piiravate meetmete eseme määratlemisel (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 88), tõendada piisavalt täpselt ja konkreetselt selle korduvuse riski, mis võimaldab Bank Mellatil säilitada põhjendatud huvi käesolevas menetluses.

68

Järelikult puudub käesoleva kohtuotsuse punktis 50 viidatud kohtupraktikas välja töötanud põhimõtteid arvestades Üldkohtul vajadus lahendada tühistamishagi, mille Bank Mellat esitas vaidlusaluse korra peale, kuna kohtumenetluses ja enne vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamist kaotas Bank Mellat igasuguse põhjendatud huvi selle vaidlusaluse korra suhtes. Korra kaotamise tulemusel alates 16. jaanuarist 2016 ning arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 51–67 esitatud kaalutlusi, ei saa kõnealune hagi oma tulemusega tuua talle kasu.

69

Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

70

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Käesoleval juhul on see nii.

71

Kuna vaidlustatud kohtuotsus tuleb Bank Mellati kui Üldkohtu menetluses hageja põhjendatud huvi säilimise puudumise tõttu tühistada, siis tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtul puudub vajadus lahendada hagi, mille Bank Mellat esitas Üldkohtule.

72

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 142, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, jaotab Euroopa Kohus, kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, kohtukulud omal äranägemisel.

73

Kuna vaidlustatud kohtuotsus tühistati, kuid Bank Mellat kui Üldkohtu menetluses hageja kaotas oma põhjendatud huvi, tuleb otsustada, et Bank Mellat ja nõukogu kannavad kumbki oma kohtukulud nii apellatsioonimenetluses kui ka esimese astme menetluses.

74

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 4 alusel võib Euroopa Kohus otsustada, et esimeses astmes menetlusse astuja, kes on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas, kannab ise oma kohtukulud.

75

Järelikult tuleb otsustada, et Ühendkuningriik ja komisjon kannavad oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: