–

H. Raimund, esindaja: Rechtsanwalt C. Hadeyer,

–

M. Aigner, esindajad: Rechtsanwalt F. Gütlbauer, Rechtsanwalt S. Sieghartsleitner ja Rechtsanwalt M. Pichlmair,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) artikli 99 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Hansruedi Raimundi ja Michaela Aigneri vahelises kohtuvaidluses, mille ese on ELi sõnamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi ning vastuhagi selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes.

3

Määruse nr 207/2009 põhjenduses 16 on märgitud: „[ELi] kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevad otsused peavad jõustuma kogu [Euroopa Liidus] ja hõlmama kogu [Euroopa Liidu] territooriumi, sest ainult nii saab vältida vastuoluliste otsuste tegemist kohtutes ja [Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis (EUIPO)] ning tagada, et [ELi] kaubamärgi ühtsust ei kahjustata.“

4

Määruse artikli 1 lõikes 2 on sätestatud:

„[ELi] kaubamärk on ühtne. Selle mõju on ühetaoline kogu [liidus]: seda saab registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu [liidus]. Nimetatud põhimõtet kohaldatakse, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.“

5

Määruse artikli 6 kohaselt saadakse ELi kaubamärgi omanikuks registreerimise teel.

6

Määruse nr 207/2009 artikli 52 „Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused“ lõike 1 punktis b on ette nähtud:

„1.   [ELi] kaubamärk tunnistatakse kehtetuks [EUIPO‑le] esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

[…]

[…]“.

7

Määruse artikli 96 punktides a ja d on sätestatud:

„[ELi] kaubamärkide kohtute ainupädevusse kuuluvad:

[…]

8

Määruse artikli 99 „Kehtivuse presumptsioon. Põhjendamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„[ELi] kaubamärkide kohtud käsitlevad [ELi] kaubamärki kehtivana, kui kostja ei vaidlusta selle kehtivust tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitleva vastuhagiga.“

9

Määruse nr 207/2009 artikkel 100 sätestab:

„1.   Tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlev vastuhagi võib toetuda ainult käesolevas määruses nimetatud tühistamise ja kehtetuks tunnistamise põhjustele.

2.   ELi kaubamärgi kohus lükkab tagasi tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlevad vastuhagid, kui sama teemat ja sama hagi alust ning samu osapooli käsitlev [EUIPO] otsus on jõustunud.

[…]

4.   [ELi] kaubamärkide kohus, kellele on esitatud vastuhagi [ELi] kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks, teatab [EUIPO‑le] vastuhagi esitamise kuupäeva. [EUIPO] teeb selle kohta kande [ELi] kaubamärkide registrisse.

[…]

6.   Kui [Euroopa Lidu] kaubamärkide kohus on teinud [ELi] kaubamärgi tühistamist või kehtetuks tunnistamist nõudva vastuhagi puhul jõustunud kohtuotsuse, saadetakse otsuse ärakiri [EUIPO‑le]. Pooled võivad nimetatud saatmise kohta teavet nõuda. [EUIPO] teeb [ELi] kaubamärkide registrisse märkuse otsuse kohta rakendusmääruse sätete kohaselt.

[…]“.

10

Määruse artikli 104 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi, peatab artiklis 96 nimetatud hagi, välja arvatud rikkumise puudumise tuvastamise nõuet menetlev [ELi] kaubamärkide kohus omal algatusel pärast poolte ärakuulamist või ühe poole taotlusel pärast teiste poolte ärakuulamist menetluse, kui [ELi] kaubamärgi kehtivus on vastuhagiga juba vaidlustatud teises [ELi] kaubamärkide kohtus või kui [EUIPO‑le] on esitatud tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus.

2.   Kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi, peatab tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlust arutav [EUIPO] omal algatusel pärast poolte ärakuulamist või ühe poole taotlusel pärast teiste poolte ärakuulamist menetluse, kui [ELi] kaubamärgi kehtivus on vastuhagiga juba vaidlustatud [ELi] kaubamärkide kohtus. Kui aga [ELi] kaubamärkide kohtus toimuva menetluse pool seda nõuab, võib kohus pärast teiste menetluspoolte ärakuulamist menetluse peatada. Sellisel juhul jätkab [EUIPO] oma peatatud menetlust.“

11

ELi sõnamärgi Baucherlwärmer omanik H. Raimund turustab alates 2000. aastast selle kaubamärgi all piiritustõmmise valmistamiseks mõeldud ürte. Ka M. Aigner müüb piiritustõmmise valmistamiseks mõeldud ürdisegusid, kasutades selleks samuti tähist Baucherlwärmer.

12

H. Raimund esitas Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus, Austria) talle kuuluva ELi kaubamärgi rikkumise hagi, nõudes, et M. Aigneril keelataks kasutada tähist „Baucherlwärmer“ nendesse klassidesse kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud. Põhikohtuasja vastustaja M. Aigner omakorda leidis, et H. Raimund oli saanud kõnealuse kaubamärgi omanikuks ebamoraalsel teel ja pahauskselt, ning esitas sellele kohtule vastuhagi sama kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes.

13

Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) otsustas peatada vastuhagi menetluse, kuni on tehtud lõplik lahend õiguste rikkumise hagi kohta, mis on põhikohtuasja ese. Kuna kohtumäärus vastuhagi menetlemise peatamise kohta siiski tühistati, on ka selle hagi menetlemine esimeses kohtuastmes pooleli. Mis puutub õiguste rikkumise hagisse, siis jättis Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) selle rahuldamata, kuna H. Raimund oli taotlenud ELi kaubamärgi registreerimist pahauskselt.

14

Kuna Oberlandesgericht Wien (Viini kõrgeim piirkondlik kohus, Austria) jättis esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse apellatsioonimenetluses muutmata, esitas H. Raimund Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus) kassatsioonkaebuse.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasja kassaator sai põhikohtuasjas käsitletava ELi kaubamärgi omanikuks tõesti pahauskselt ning seetõttu tuleb see määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel tunnistada kehtetuks. Siiski palub ta selgitada küsimust, mille H. Raimund tõstatas kassatsioonkaebuses, nimelt seda, kas esimese ja teise astme kohtud võisid teha pahausksuse kohta otsuse õiguste rikkumise hagi menetlemise raames, samas kui vastuhagi kohta kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes puudus lõplik otsus.

16

Arvestades asjaolu, et põhikohtuasja vastustaja tugineb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele, millele saab sama määruse artikli 99 lõike 1 alusel rikkumise hagis õiguspäraselt tugineda üksnes juhul, kui kostja esitab selle alusel vastuhagi, palub Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus) selgitada, kas piisav on vastuhagi esitamine, mis tugineb sellele, et kaubamärgiõigused on omandatud pahauskse omandamise teel, et võimalik oleks jätta õiguste rikkumise hagi rahuldamata juba enne seda, kui on tehtud otsus vastuhagi kohta (esimene variant); või võib õiguste rikkumise hagi jätta sel põhjusel rahuldamata üksnes juhul, kui vaidlusalune kaubamärk tunnistatakse vähemalt samal ajal vastuhagi alusel kehtetuks (teine variant); või kas kaubamärgi pahausksest omandamisest tulenev vastuväide saab õiguste rikkumise kohtuasja raames olla edukas üksnes siis, kui kaubamärk on eelnevalt vastuhagi põhjal tunnistatud lõplikult kehtetuks (kolmas variant).

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et käesoleval juhul oleneb see, kas õiguste rikkumise hagi tuleb rahuldada või rahuldamata jätta, üksnes asjaomasest kehtetuks tunnistamise vastuväitest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ettepanekul tuleks järgida teist varianti, mis tähendab, et määruse nr 207/2009 artikli 99 lõikest 1 tuleneb, et õiguste rikkumise hagi võib jätta kaubamärgi kehtetuks tunnistamise aluse esinemise tõttu rahuldamata ainult siis, kui vähemalt samal ajal rahuldatakse samal alusel põhinev vastuhagi. Ta leiab, et ainult vastuhagi esitamine ei ole piisav, kuid samuti ei peaks olema vajalik oodata, kuni on jõustunud vastuhagi kohta tehtud kohtuotsus. Ta täpsustab, et võimalikku vastuhagi kohta tehtud otsuse jõustumise ootamise kohustust, võimalikku õiguste rikkumise hagi ja vastuhagi liitmist ning apellatsioonimenetluse korda saab hinnata ainult siseriikliku menetlusõiguse alusel.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et variandiga, mille järgimise ettepaneku ta on Euroopa Kohtule teinud, on tagatud, et õiguste rikkumise hagi raames inter partes esitatud kehtetuks tunnistamise või tühistamise vastuväide saab olla edukas ainult siis, kui kaubamärk tunnistatakse vastuhagimenetluses samal põhjusel kehtetuks või tühistatakse erga omnes mõjuga. Seega oleks esimeses kohtuastmes vaidluse kaotanud põhikohtuasja kassaator pidanud vaidlustama nii õiguste rikkumise hagi kui ka vastuhagi kohta tehtud kohtuotsuse, et saavutada oma eesmärk kõrgema astme kohtutes. Kui ta vaidlustaks ainult rikkumise hagi kohta tehtud otsuse, tuleks tema apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, kuna otsus vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise või tühistamise kohta oleks jõustunud ning see välistaks õiguste rikkumist käsitleva hagi rahuldamise juba algusest peale.

19

Samas möönab Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus), et määruse nr 207/2009 artikli 99 sõnastuse või eesmärgi põhjal võib jõuda ka tõlgenduseni, mis erineb tema esitatud tõlgendusest.

20

Neil asjaoludel peatas Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 207/2009 artikli 99 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ELi kaubamärkide kohtule määruse artikli 96 punkti a alusel esitatud õiguste rikkumise hagi saab jätta rahuldamata sellisele absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes, nagu on ette nähtud määruse artikli 52 lõike 1 punktis b, ilma et see kohus oleks rahuldanud rikkumise suhtes algatatud menetluses kostja poolt määruse artikli 100 lõike 1 alusel esitatud vastuhagi kehtetuks tunnistamise nõudes, mille alus on seesama kehtetuks tunnistamise põhjus.

22

Liidu õiguse sätete tõlgendamist puudutava Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika põhjal tuleb nende sätete analüüsimisel arvestada nii nende sätete sõnastust kui ka konteksti ja nende õigusnormide eesmärke, mille hulka need kuuluvad (kohtuotsused, 19.9.2000, Saksamaa vs. komisjon, C‑156/98, EU:C:2000:467, punkt 50; 25.10.2011, eDate Advertising jt, C‑509/09 ja C‑161/10, EU:C:2011:685, punkt 54, ning 26.7.2017, Jafari, C‑646/16, EU:C:2017:586, punkt 73).

23

Mis puutub määruse nr 207/2009 X jaotise 2. jakku „Vaidlused [ELi] kaubamärkide rikkumise ja kehtivuse üle“ kuuluva artikli 99 „Kehtivuse presumptsioon. Põhjendamine“ sõnastusse, siis on selle lõikes 1 sätestatud, et ELi kaubamärkide kohtud käsitlevad ELi kaubamärki kehtivana, kui kostja ei vaidlusta selle kehtivust tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitleva vastuhagiga.

24

Kuigi sellest sättest nähtub seega, et ELi kaubamärgi puhul lähtutakse kehtivuse eeldusest, mida on õiguste rikkumise hagi menetluses võimalik kehtetuks tunnistamise vastuhagiga ümber lükata, tuleb samas nentida, et ainuüksi kõnealuse sätte sõnastus ei võimalda teha kindlaks, kas juhul kui õiguste rikkumise suhtes algatatud menetluses vaidleb kostja rikkumise hagile vastu kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjuse alusel ja esitab lisaks kehtetuks tunnistamise vastuhagi, mis põhineb samal kehtetuks tunnistamise põhjusel, peab ELi kaubamärkide kohus enne seda, kui tal on võimalik jätta õiguste rikkumise hagi rahuldamata, rahuldama vastuhagi.

25

Mis puutub määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 1 konteksti, siis tuleb märkida, et määruse artikli 104 lõikes 1 on nõutud, et kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi, peatab artiklis 96 nimetatud hagi menetlev ELi kaubamärkide kohus menetluse, kui ELi kaubamärgi kehtivus on vastuhagiga juba vaidlustatud teises ELi kaubamärkide kohtus või kui EUIPO‑le on esitatud tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus.

26

Järelikult tooks määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 1 selline tõlgendus, mille kohaselt piisab ELi kaubamärkide kohtule kehtetuks tunnistamise vastuhagi esitamisest, et viimane saaks juba enne vastuhagi kohta otsuse tegemist teha otsuse määruse artikli 96 punkti a alusel esitatud hagi suhtes, tuginedes samale kehtetuks tunnistamise põhjusele, millel rajaneb vastuhagi, kaasa ebaloogilise tagajärje, et kõnealuse määruse eeskirjad eri ELi kaubamärkide kohtutes pooleliolevate kohtuasjade seotuse kohta on rangemad kui samas ELi kaubamärkide kohtus pooleliolevate kohtuasjade seotuse kohta.

27

Mis puutub määruse nr 207/2009 eesmärki, siis olgu meenutatud, et määruse artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et ELi kaubamärk on ühtne. Kuna selle mõju on ühetaoline kogu liidus, saab kaubamärki kõnealuse sätte kohaselt registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu liidus.

28

Sellega seoses on määruse põhjenduses 16 ette nähtud, et ELi kaubamärkide kehtivust käsitlevad otsused peavad jõustuma kogu liidus ja hõlmama kogu liidu territooriumi, sest ainult nii saab vältida vastuoluliste otsuste tegemist kohtutes ja EUIPOs ning tagada, et ELi kaubamärgi ühtsust ei kahjustata.

29

Seega tuleneb määruse eesmärgist, et ELi kaubamärgi ühtsuse tagamiseks on ELi kaubamärkide kohtu otsusel, millega tunnistatakse määruse artikli 100 lõike 1 alusel esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi raames ELi kaubamärk kehtetuks, tingimata erga omnes mõju kogu liidus.

30

Sellise otsuse erga omnes mõju kinnitavad ka nii määruse nr 207/2009 artikli 100 lõige 6, mille kohaselt peab ELi kaubamärkide kohus saatma ELi kaubamärgi tühistamist või kehtetuks tunnistamist nõudva vastuhagi puhul jõustunud kohtuotsuse ärakirja EUIPO‑le, kui ka määruse artiklis 104 sätestatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 25 osutatud eeskirjad seotuse kohta.

31

Otsusel aga, mille on selline kohus teinud õiguste rikkumise hagi suhtes, on üksnes inter partes mõju, mistõttu on see otsus pärast jõustumist siduv üksnes asjaomase menetluse pooltele, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 64 märkis.

32

Nii on see juhul, kui nagu põhikohtuasjas jätab ELi kaubamärkide kohus õiguste rikkumise hagi rahuldamata, kuna esineb absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus – nagu taotleja pahausksus kaubamärgitaotluse esitamisel määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b tähenduses –, ilma et ta oleks eelnevalt teinud otsust rikkumise suhtes algatatud menetluses kostjaks oleva isiku esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi kohta.

33

Siiski tuleb märkida, et arvestades ELi kaubamärgi ühtsust ning eesmärki vältida selles valdkonnas vastuolulisi otsuseid, peab nimetatud absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginev ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamine kehtima kogu liidus, mitte üksnes õiguste rikkumise suhtes algatatud menetluse poolte suhtes. See nõue tähendab, et asjaomane ELi kaubamärkide kohus peab tegema otsuse kehtetuks tunnistamise vastuhagi kohta enne õiguste rikkumise hagi lahendamist.

34

Järelikult on ELi kaubamärkide kohus kohustatud rahuldama vastuhagi ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes, mis on määruse nr 207/2009 artikli 100 lõike 1 alusel esitatud samast kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise suhtes vastavalt määruse artikli 96 punktile a algatatud menetluse raames, enne kui ta saab viimati nimetatud hagi samale absoluutse kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes rahuldamata jätta.

35

Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et määruse nr 207/2009 artikli 99 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ELi kaubamärkide kohtule määruse artikli 96 punkti a alusel esitatud õiguste rikkumise hagi ei saa jätta rahuldamata sellisele absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes, nagu on ette nähtud määruse artikli 52 lõike 1 punktis b, ilma et see kohus oleks rahuldanud rikkumise suhtes algatatud menetluses kostja poolt määruse artikli 100 lõike 1 alusel esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi, mille alus on seesama kehtetuks tunnistamise põhjus.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitada, kas määruse nr 207/2009 sätteid tuleb tõlgendada nii, et ELi kaubamärkide kohus võib jätta määruse artikli 96 punkti a alusel esitatud õiguste rikkumise hagi rahuldamata sellisele absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes, nagu on ette nähtud määruse artikli 52 lõike 1 punktis b, olgugi et otsus määruse artikli 100 lõike 1 alusel esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi kohta, mis tugineb samale kehtetuks tunnistamise põhjusele, ei ole jõustunud.

37

Esimesele küsimusele antud vastusest nähtub, et ELi kaubamärgi ühtsuse tagamiseks ja vastuoluliste otsuste vältimiseks on määruse nr 207/2009 artikli 99 lõikes 1 ELi kaubamärkide kohtutele ette nähtud kohustus, mille kohaselt nad ei või rahuldada määruse artikli 96 punkti a alusel esitatud õiguste rikkumise hagi enne, kui nad on rahuldanud määruse artikli 100 lõike 1 alusel esitatud vastuhagi.

38

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 80 märkis, ei sisalda määrus nr 207/2009 siiski eeskirja, et ELi kaubamärkide kohus peab õiguste rikkumise hagi rahuldamata jätmiseks ootama, kuni kohtuotsus kehtetuks tunnistamise vastuhagi rahuldamise kohta jõustub, ega ka eeskirja, mis keelaks nimetatud kohtul õiguste rikkumise hagi rahuldamata jätmiseks oodata, kuni kohtuotsus kehtetuks tunnistamise vastuhagi rahuldamise kohta on jõustunud.

39

Nimelt ei ole selle määruse üheski sättes seatud selle tingimuseks, et ELi kaubamärkide kohus kasutab oma võimalust jätta kaubamärgi rikkumise hagi kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes rahuldamata, et otsus, millega ta samale kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes on vastuhagi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldanud, on jõustunud, olgugi et selline nõue on nähtud ette määruse artiklis 100 sätestatud muudel juhtudel.

40

Siinkohal olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb teatavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumise korral iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata liikmesriigi menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid, mida kohaldatakse nende õiguskaitsevahendite suhtes, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, kuid liikmesriikidel on siiski kohustus iga juhtumi puhul tagada nende õiguste tõhus kaitse (vt selle kohta kohtuotsused, 30.9.2003, Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 47, ja 27.6.2013, Agrokonsulting, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 35).

41

Sellega seoses tuleneb ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest, et menetlusnormid, mida kohaldatakse nende õiguskaitsevahendite suhtes, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, ei tohi olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike õiguskaitsevahendite puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorrast tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (kohtuotsused, 16.12.1976, Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral, 33/76, EU:C:1976:188, punkt 5; 14.12.1995, Peterbroeck, C‑312/93, EU:C:1995:437, punkt 12, ning 27.6.2013, Agrokonsulting, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 36).

42

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest tulenevad nõuded kehtivad liidu õigusel põhinevaid kohtuasju reguleerivate menetlusnormide kindlaksmääramisel (vt selle kohta kohtuotsus, 27.6.2013, Agrokonsulting, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Oberster Gerichtshofi (kõrgeim üldkohus) kohtupraktika põhjal saab Austria õiguse kohaselt jätta õiguste rikkumise hagi ELi kaubamärgi kehtetuse alusel rahuldamata üksnes siis, kui see kaubamärk tunnistatakse vähemalt samal ajal kehtetuks vastuhagi alusel. Nimetatud kohtu sõnul on selle nõudega tagatud, et kehtetuse vastuväide, mis on esitatud rikkumise hagi menetluse raames, millel on vaid inter partes mõju, saab olla edukas ainult siis, kui ELi kaubamärk tunnistatakse vastuhagi menetluses samal põhjusel erga omnes mõjuga kehtetuks.

44

Sellega seoses tuleb märkida, et juhul, kui nagu põhikohtuasjas peab sama kohus samal ajal lahendama kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi ja vastuhagi selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes, takistab ühtsus selle kohtu poolt vastuhagi menetlemisel tehtud otsusega võimalust, et tehakse vastuoluline otsus õiguste rikkumise hagi suhtes, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 86 märkis.

45

ELi kaubamärkide kohus on enne õiguste rikkumise hagi kohta otsuse tegemist tõepoolest kohustatud ootama ära kehtetuks tunnistamise vastuhagi lahenduse. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti märkis, tooks aga õiguste rikkumise menetluses tehtava lahendi sidumine küsimusega, kas pooled kaebavad vastuhagi rahuldava kohtuotsuse edasi, väga tõenäoliselt kaasa olulise viivituse rikkumise kohtuasja lahendamises. Sellega seoses olgu märgitud, et kuna mõlema menetluse pooled on samad, on nende käsutuses ühesugused kaitsevahendid ja nad peavad vastutama oma tegude tagajärgede eest. Võimalus, et üks pool võib püüda järjestikuste edasikaebustega esimese astme kohtu otsuste jõustumist edasi lükata, ei kaalu seega üles kohtu kohustust talle esitatud kohtuvaidlus lahendada, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 89 märkis.

46

Seega näib, et tõhususe põhimõtte tagab see, kui ELi kaubamärkide kohus menetleb määruse nr 207/2009 artikli 100 lõike 1 alusel esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi ja määruse artikli 96 punkti a alusel esitatud õiguste rikkumise hagi koos.

47

Mis puutub võrdväärsuse põhimõttesse, siis tuleb käesoleval juhul märkida, et Euroopa Kohtule ei ole teada ühtki asjaolu, mis annaks alust kahelda selles, kas kõnealuse põhimõttega on kooskõlas kohtupraktika, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 43 osutatud Oberster Gerichtshofi (kõrgeim üldkohus) praktika, see tuleb aga kindlaks teha asjaomasel kohtul.

48

Neil tingimustel tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 207/2009 sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui ELi kaubamärkide kohus saab jätta nimetatud määruse artikli 96 punkti a alusel esitatud õiguste rikkumise hagi rahuldamata sellisele absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginedes, nagu on ette nähtud määruse artikli 52 lõike 1 punktis b, olgugi et otsus määruse artikli 100 lõike 1 alusel esitatud kehtetuks tunnistamise vastuhagi kohta, mis tugineb samale kehtetuks tunnistamise põhjusele, ei ole jõustunud.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab: