–

AIG Europe Limited, Sucursal en España ja Unión Española de Entidades Aseguradoras y Reaseguradoras (Unespa), esindaja: abogado J. Marín López,

–

Hispaania valitsus, esindaja: V. Ester Casas,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Mentgen,

–

Iirimaa, esindajad: A. Joyce, L. Williams ja G. Hodge, keda abistas barrister G. Gilmore,

–

Suurbritannia ja Põhja‑Iirimaa Ühendkuningriik, esindaja: J. Kraehling, keda abistas barrister A. Bates,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Rius ja K.‑P. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT 2009, L 263, lk 11) artikleid 3 ja 5.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, mille üks pool on José Luis Núñez Torreiro ning teised pooled AIG Europe Limited, Sucursal en España, varem Chartis Europe Limited, Sucursal en España (edaspidi „AIG“) ja Unión Española de Entidades Aseguradoras y Reaseguradoras (Unespa) (Hispaania kindlustus- ja edasikindlustusandjate liit) ning mis käsitleb hüvitise maksmist kohustusliku mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse raames (edaspidi „kohustuslik kindlustus“) sõjaväemanöövrite alal asetleidnud õnnetuse tõttu.

3

Direktiivi 2009/103 põhjendustes 1, 2 ja 20 on märgitud:

[…]

4

Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“

5

Direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„Iga liikmesriik võtab artiklit 5 arvestades kõik vastavad meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega.

Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks esimeses lõigus osutatud meetmete põhjal.

[…]

Esimeses lõigus osutatud kindlustus peab kohustuslikult katma nii vara- kui isikukahju.“

6

Direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„1.   Liikmesriik võib teha erandi artikli 3 sätetest seoses teatavate avalik‑õiguslike või eraõiguslike juriidiliste või füüsiliste isikutega; asjaomane riik koostab selliste isikute nimekirja ja edastab selle teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

[…]

2.   Iga liikmesriik võib teha erandi artikli 3 sätetest seoses teatavat liiki sõidukitega või teatavate erimärki kandvate sõidukitega; asjaomane riik koostab selliste liikide või selliste sõidukite nimekirja ja edastab selle teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

[…]“

7

Direktiivi 2009/103 artikkel 29 on sõnastatud järgmiselt:

„Direktiivid [72/166], [84/5], [90/232], [2000/26] ja [2005/14] […] tunnistatakse kehtetuks […].

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse kooskõlas [olevaks] II lisas esitatud vastavustabeliga.“

8

29. oktoobri 2004. aasta kuninga seadusandliku dekreediga 8/2004 (Real Decreto Legislativo 8/2004) kodifitseeritud mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja liikluskindlustuse seaduse (ley sobre responsabilidad civil y seguro en la circulación de vehículos a motor) (Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE“ nr 267, 5.11.2004, lk 3662) (edaspidi „mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja liikluskindlustuse seadus“) artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Mootorsõiduki juht vastutab sõiduki juhtimisest tuleneva riski tõttu isikutele või varale tekitatud kahju eest.

[…]

6.   Käesoleva seaduse tähenduses mõisted „mootorsõiduk“ ja „sõiduki kasutamisega seotud asjaolud“ sätestatakse määruses. Igal juhul ei loeta sõiduki kasutamisega seotud asjaoluks asjaolusid, mis tulenevad mootorsõiduki kasutamisest tahtliku isiku- või varavastase süüteo toimepanemiseks.“

9

Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja liikluskindlustuse seaduse artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Kindlustusandja hüvitab kohustusliku kindlustuse raames ja kohustusliku kindlustuslepingu alusel kannatanule tema isikule ja varale tekitatud kahjule vastava summa, samuti kulud ja muud kahjud, mille hüvitamisele tal on kohaldatavate õigusnormide kohaselt õigus. Kindlustusandja on sellest kohustusest vabastatud üksnes juhul, kui ta tõendab, et juhtum ei anna alust tsiviilvastutuse nõudeks vastavalt käesoleva seaduse artiklile 1.

[…]“

10

12. septembri 2008. aasta kuninga dekreediga nr 1507/2008 (Real Decreto 1507/2008) heaks kiidetud mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse kohustusliku kindlustuse määruse (reglamento del seguro obligatorio de responsabilidad civil en la circulación de vehículos de motor) (BOE nr 222, 13.9.2008, lk 37487) (edaspidi „kohustusliku liikluskindlustuse määrus“) artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Käesoleva määrusega reguleeritud mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja kohustusliku kindlustuskaitse kohaldamisel loetakse sõiduki kasutamisega seotud asjaoludeks asjaolusid, mis tulenevad riskist, mis on tingitud eelmises artiklis nimetatud mootorsõidukite juhtimisest nii garaažides ja parklates kui ka avalik- ja eraõiguslikel linnasisestel või linnadevahelistel teedel või liikluseks sobival alal, nagu ka selleks ebasobivatel tavapäraselt liikluseks kasutatavatel teedel või alal.

[…]“

11

Hispaania sõjaväe ohvitser J. L. Núñez Torreiro osales 28. juunil 2012 öistel sõjaväeõppustel sõjaväemanöövrite alal, mis asub Chinchillas (Hispaania), kui AIG poolt kohustusliku liikluskindlustusega kindlustatud sõjaväemaastur „Aníbal“ (edaspidi „asjaomane sõiduk“) – milles tema sõitis kaasreisijana – rullus üle katuse, põhjustades talle eri raskusastmega vigastusi. Sõiduk ei sõitnud ratastega sõidukitele mõeldud alal, vaid roomikutega sõidukitele mõeldud alal.

12

J. L. Núñez Torreiro nõudis mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja liikluskindlustuse seaduse artiklile 7 tuginedes AIG‑lt, et viimane maksaks talle hüvitist summas 15300,56 eurot kahju eest, mida ta selle õnnetuse tõttu sai.

13

AIG keeldus mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja liikluskindlustuse seaduse artikli 1 lõike 6 alusel koostoimes kohustusliku liikluskindlustuse määruse artikliga 2 seda summat maksmast põhjendusel, et õnnetus ei olnud tingitud ühestki „sõiduki kasutamisega seotud asjaolust“, sest see juhtus siis, kui asjaomane sõiduk liikus sõjaväemanöövrite alal, millele on kõigi mittesõjaväeliste sõidukite juurdepääs piiratud. Kindlustusettevõtja leidis nimelt, et see ala ei olnud „liikluseks sobiv“ ning pealegi ei olnud see „tavapäraselt“ kasutatav viidatud määruse artikli 2 tähenduses.

14

J. L. Núñez Torreiro esitas AIG vastu Juzgado de Primera Instancia n. 1 de Albacetele (Albacete esimese astme kohus nr 1) hagi. Viimane jättis asjaomase isiku esitatud hagi 3. novembri 2015. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et tema vigastusi ei põhjustanud „sõiduki kasutamisega seotud asjaolu“, sest sõiduk, milles ta viibis, oli liikunud alal, mis ei olnud selleks sobiv ja mis ei olnud tavapäraselt liikluseks kasutatav.

15

J. L. Núñez Torreiro esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Audiencia Provincial de Albacetele (Albacete provintsi apellatsioonikohus), väites, et mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja liikluskindlustuse seaduse artikli 1 lõiget 6 koostoimes kohustusliku liikluskindlustuse määruse artikliga 2 tuleb tõlgendada kitsalt kooskõlas seisukohaga, mida väljendati 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Vnuk (C‑162/13, EU:C:2014:2146) ja milles Euroopa Kohus otsustas, et kindlustusandja vastutust ei saa välistada, kui sõiduki kasutamine on kooskõlas selle tavapärase otstarbega.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi selles, kas mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja liikluskindlustuse seaduse artikli 1 lõige 6 ja artikli 7 lõige 1 koostoimes kohustusliku kindlustuse määruse artikliga 2 on kooskõlas direktiivi 2009/103 artikliga 3, kuna need siseriikliku õiguse sätted toovad teatavatel juhtudel nagu tema menetluses oleval juhul kaasa olukorra, kus mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutus ei ole kohustusliku kindlustuskaitsega hõlmatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et erandid sellest kohustusest on sätestatud kõnealuse direktiivi artiklis 5. Lisaks märgib nimetatud kohus, et 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Vnuk (C‑162/13, EU:C:2014:2146) otsustas Euroopa Kohus eelkõige, et mõistet „sõiduki kasutamine“ direktiivi 2009/103 artiklis 3 ei saa lasta määratleda igal liikmesriigil endal.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul järeldub sellest, et liikmesriigid saavad näha ette erandeid mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuse kohustuslikust kindlustuskaitsest või mõistest „sõiduki kasutamine“ ainult direktiivi 2009/103 artikli 5 raames või juhtudel, mil sõidukit ei kasutata vastavalt selle tavapärasele otstarbele. Seetõttu on erandid mõistest „sõiduki kasutamisega seotud asjaolu“, mis tulenevad kohustusliku liikluskindlustuse määruse artikli 2 lõikes 1 ette nähtud piirangust, mille kohaselt need asjaolud saavad leida aset üksnes „liikluseks sobival“ või ka „liikluseks ebasobival, kuid tavapäraselt liikluseks kasutataval alal“, on need seega liidu õigusega vastuolus. Sama kehtib nimetatud määruse artikli 2 lõigete 2 ja 3 kohta, milles on mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuse kohustuslikust kindlustuskaitsest nähtud ette erandid seoses sõidukite kasutamisega spordivõistluste radadel, sadamas ja lennujaamas, sõidukite kasutamisel töövahendina tööstuses või põllumajanduses või tahtliku süüteo toimepanemiseks.

18

Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Albacete (Albacete provintsi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/103 artikli 3 esimest lõiku tuleb tõlgenda nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas, mis võimaldavad välistada kohustusliku kindlustuse kaitsest kahju, mis on tekkinud mootorsõidukite kasutamisel „liikluseks ebasobival“ teel või alal, välja arvatud teed või alad, mis on küll liikluseks ebasobivad, kuid mis on siiski „tavapäraselt kasutatavad“.

20

Nendes küsimustes on lähtutud eeldusest, et Hispaania õigusnormide kohaselt võib kohustusliku kindlustuse kaitse alt jääda välja kahju, mis tuleneb mootorsõiduki kasutamisest sõjaväemanöövrite alal, nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, kuna tegemist on sõidukite kasutamiseks ebasobiva alaga, mis pealegi ei ole „tavapäraselt kasutatav“ kohustusliku kindlustuse määruse artikli 2 lõike 1 tähenduses.

21

Sellega seoses on direktiivi 2009/103 artikli 3 esimeses lõigus ette nähtud, et iga liikmesriik võtab selle direktiivi artiklit 5 arvestades kõik vastavad meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kindlustusega kaetud.

22

Kõigepealt tuleb märkida, et selline ratastega sõjaväemaastur „Aníbal“ nagu põhikohtuasjas on „sõiduk“ direktiivi 2009/103 artikli 1 punkti 1 tähenduses, kuna see on „maismaal sõitmiseks mõeldud [mootorsõiduk], mis [liigub] edasi mehhaanilise jõuga, kuid ei sõida rööbastel“. Peale selle on selge, et nimetatud sõiduki põhiasukoht on vastava liikmesriigi territooriumil ning sõiduk ei kuulu mõne sellise erandi kohaldamisalasse, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 5 alusel.

23

Esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks tuleb teha kindlaks, kas nimetatud direktiivi artikli 3 esimeses lõigus ette nähtud mõiste „sõiduki kasutamine“ laieneb sellistele asjaoludele, nagu on need, mida käsitletakse põhikohtuasjas.

24

Siinkohal olgu märgitud, et Euroopa Kohus on leidnud, et kõnealust mõistet direktiivi 72/166 (edaspidi „esimene direktiiv“) artikli 3 lõike 1, mille sisu vastab sisuliselt direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese ja teise lõigu omale, tähenduses ei saa jätta iga liikmesriigi hinnata, vaid tegemist on liidu õiguse autonoomse mõistega, mille tõlgendamisel tuleb vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale võtta eeskätt arvesse õigusnormi konteksti ja selle õigusakti eesmärke, millesse norm kuulub (vt selle kohta kohtuotsused, 4.9.2014, Vnuk, C‑162/13, EU:C:2014:2146, punktid 41 ja 42, ning 28.11.2017, Rodrigues de Andrade, C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 31).

25

Nagu direktiivi 2009/103 põhjenduses 1 märgitud, kodifitseeriti sellega esimene direktiiv, teine direktiiv 84/5, kolmas direktiiv 90/232, direktiiv 2000/26 ja direktiiv 2005/14. Nendes direktiivides on progressiivselt täpsustatud liikmesriikide kohustused kohustusliku liikluskindlustuse valdkonnas. Nende direktiivide eesmärk on tagada liidu territooriumil põhiasukohta omavate sõidukite ja nendes viibivate isikute vaba liikumine ning teiseks tagada nende sõidukitega põhjustatud õnnetusjuhtumites kannatanutele samaväärne kohtlemine, olenemata sellest, kus liidu territooriumil õnnetusjuhtum on toimunud (vt selle kohta kohtuotsused, 23.10.2012, Marques Almeida, C‑300/10, EU:C:2012:656, punkt 26; 4.9.2014, Vnuk, C‑162/13, EU:C:2014:2146, punkt 50, ja 28.11.2017, Rodrigues de Andrade, C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 32).

26

Direktiivi 2009/103 põhjendustest 2 ja 20 nähtub sisuliselt, et selle eesmärgid on samad.

27

Lisaks ilmneb kohustuslikku liikluskindlustust reguleerivate liidu õigusnormide arengust, et liidu seadusandja on selliste sõidukitega põhjustatud õnnetustes kannatanute kaitse eesmärki pidevalt taotlenud ja seda kaitset tugevdanud (vt selle kohta kohtuotsused, 4.9.2014, Vnuk, C‑162/13, EU:C:2014:2146, punktid 52–55, ning 28.11.2017, Rodrigues de Andrade, C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 33).

28

Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et direktiivi 2009/103 artikli 3 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduva mõistega „sõiduki kasutamine“ ei ole silmas peetud mitte üksnes teeliikluse olukorda, see tähendab liiklemist üldkasutataval teel, vaid hõlmatud on sõiduki mis tahes kasutamine, mis vastab sõiduki tavapärasele otstarbele (vt selle kohta kohtuotsused, 4.9.2014, Vnuk, C‑162/13, EU:C:2014:2146, punkt 59, ja 28.11.2017, Rodrigues de Andrade, C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 34).

29

Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et kuna esimese direktiivi artikli 1 punktis 1 – mille sõnastus vastab direktiivi 2009/103 artikli 1 punkt 1 sõnastusele – nimetatud sõidukeid kasutatakse nende omadustest sõltumata tavaliselt transpordivahendina, kuulub selle mõiste kohaldamisalasse igasugune sõiduki transpordivahendina kasutamine (kohtuotsus, 28.11.2017, Rodrigues de Andrade, C‑514/16, EU:C:2017:908, punktid 37 ja 38).

30

Euroopa Kohus on otsustanud, et kõnealuse mõiste ulatus ei sõltu selle maastiku omadustest, millel mootorsõidukit kasutatakse (kohtuotsus, 28.11.2017, Rodrigues de Andrade, C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 35).

31

Ka ei piira ükski kohustuslikku liikluskindlustust käsitlevate direktiivide 2009/103 säte kindlustuskohustuse ulatust ega mootorsõidukiga põhjustatud õnnetustes kannatanutele selle kohustusega tagatava kaitse ulatust mootorsõidukite kasutamise korral teatud alal või teedel (vt selle kohta kohtuotsus, 28.11.2017, Rodrigues de Andrade, C‑514/16, EU:C:2017:908, punkt 36).

32

Käesoleval juhul on selge, et asjaomast sõidukit kasutati sel ajal, mil see ümber rullus, tekitades J. L. Núñez Torreirole vigastusi, transpordivahendina.

33

Nimetatud kasutus kuulub seega mõiste „sõiduki kasutamine“ ulatusse direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu tähenduses.

34

Eelotsusetaotlusest nähtuv asjaolu, et sõidukit kasutati ajal, mil see ümber rullus, sõjaväemanöövrite alal, mis on mittesõjaväelistele sõidukitele suletud, ning sõiduk ei olnud ratastega sõidukitele mõeldud alal, ei avalda sellele järeldusele mõju ega piira seega kõnealusest sättest tulenevat kindlustuskohustust.

35

Põhikohtuasjas käsitletavatest õigusnormidest tulenevalt sõltub aga kohustusliku liikluskindlustuse kaitse ulatus vastava maastiku omadustest, millel mootorsõidukit kasutatakse. Nimelt võimaldab see direktiivi 2009/103 artikli 3 esimeses lõigus sätestatud kohustuse alusel liikmesriikide poolt vastu võetud siseriiklikes õigusnormides piirata kindlustuskaitse üldkohustuse ulatust ning seega kaitset, mida nimetatud kohustusega soovitakse mootorsõidutitega põhjustatud õnnetustes kannatanutele anda, juhtumitele, mil neid sõidukeid kasutatakse teataval alal või teedel.

36

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2009/103 artikli 3 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas, mis võimaldavad välistada kohustusliku liikluskindlustuse kaitsest kahju, mis on tekkinud mootorsõidukite kasutamisel „liikluseks ebasobival“ teel või alal, välja arvatud teed või alad, mis on küll liikluseks ebasobivad, kuid mis on siiski „tavapäraselt kasutatavad“.

37

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/103 artikli 3 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja liikluskindlustuse seaduse artikli 1 lõige 6 ning artikli 7 lõige 1 koostoimes kohustusliku liikluskindlustuse määruse artikli 2 lõigetega 2 ja 3, mis võimaldavad välistada kohustusliku liikluskindlustuse kaitsest kahju, mis on tekkinud mootorsõidukite kasutamisel spordis, tööstuses või põllumajanduses, sadamas ja lennujaamas või tahtliku süüteo toimepanemiseks.

38

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus saab keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (kohtuotsus, 20.7.2017, Piscarreta Ricardo, C‑416/16, EU:C:2017:574, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et J. L. Núñez Torreiro vigastused tekkisid sellise õnnetuse tagajärjel, millega on seotud ratastega sõjaväesõiduk „Aníbal“, mida kasutati sõjaväemanöövrite alal roomikutega sõidukitele mõeldud alal. Seega ei puuduta põhikohtuasi nimetatud sõiduki kasutamist spordis, tööstuses või põllumajanduses, sadamas ja lennujaamas või tahtliku süüteo toimepanemiseks.

40

Neil asjaoludel on ilmne, et direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu tõlgendamine, mida kolmandas küsimuses palutakse, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, ning seetõttu on nimetatud küsimus vastuvõetamatu.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta artikli 3 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas, mis võimaldavad välistada kohustusliku kindlustuse kaitsest kahju, mis on tekkinud mootorsõidukite kasutamisel „liikluseks ebasobival“ teel või alal, välja arvatud teed või alad, mis on küll liikluseks ebasobivad, kuid mis on siiski „tavapäraselt kasutatavad“.