1

Apellant LL, kes on Euroopa Parlamendi endine liige, palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. aprilli 2016. aasta määrus LL vs. parlament (T‑615/15, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2016:432), millega viimane jättis hilinemisega esitamisest tingitud ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema hagi, milles muu hulgas paluti tühistada parlamendi 17. aprilli 2014. aasta otsus nõuda tagasi apellandile tema parlamendiliikme mandaadi ajal makstud parlamendiliikme assisteerimiskulude hüvitis (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Euroopa Parlamendi büroo 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta (ELT 2009, C 159, lk 1) pärast 21. oktoobrit 2010 kehtiva redaktsiooni (ELT 2010, C 283, lk 9) (edaspidi „põhimääruse rakendusmeetmed“) artikli 68 lõikes 1 „Alusetult makstud summade tagastamine“ on ette nähtud:

„Käesolevate rakendusmeetmete kohaldamisel alusetult makstud summad tuleb tagasi maksta. Peasekretär annab juhised vastavate summade tagasinõudmiseks asjaomaselt parlamendiliikmelt.“

3

Põhimääruse rakendusmeetmete artikkel 72 „Vaidlustamine“ sätestab:

„1.   Parlamendiliige, kes leiab, et pädev teenistus ei ole rakendusmeetmeid tema suhtes õigesti kohaldatud, võib esitada peasekretärile kirjaliku kaebuse.

Kaebust käsitlevas peasekretäri otsuses esitatakse selle aluseks olevad põhjused.

2.   Parlamendiliige, kes ei nõustu peasekretäri otsusega, võib kahe kuu jooksul pärast peasekretäri otsuse teatavakstegemist taotleda, et küsimus edastataks lahendamiseks kvestoritele, kes teevad otsuse pärast seda, kui nad on peasekretäriga nõu pidanud.

3.   Kui kaebemenetluse üks pool ei nõustu kvestorite vastu võetud otsusega, võib ta kahe kuu jooksul pärast kõnealuse otsuse teatavakstegemist taotleda, et küsimus edastataks lahendamiseks juhatusele, kes võtab vastu lõpliku otsuse.

4.   Käesolevat artiklit kohaldatakse ka parlamendiliikme õigusjärglase suhtes, samuti endiste parlamendiliikmete ja nende õigusjärglaste suhtes.“

4

Apellant oli Euroopa Parlamendi liige 1. maist kuni 19. juulini 2004.

5

Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluse tulemusena, mille käigus tuvastati, et apellandile oli makstud põhjendamatult parlamendiliikme assisteerimiskulude hüvitist summas 37728 eurot, tegi parlamendi peasekretär 17. aprillil 2014 vaidlusaluse otsuse, milles see summa tagasi nõuti. See otsus ja 5. mai 2014. aasta võlateade, milles oli ära näidatud tagasinõudmise kord, tehti apellandile teatavaks 22. mail 2014.

6

Apellant, kes vaidlusaluse otsusega ei nõustunud, taotles põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 lõike 2 alusel, et küsimus edastataks lahendamiseks kvestoritele.

7

Kvestorid teatasid apellandile kaebuse rahuldamata jätmisest 3. detsembri 2014. aasta kirjaga (edaspidi „kvestorite otsus“), millest apellant sai tema enda sõnul teada järgmisel päeval.

8

Apellant esitas 2. veebruaril 2015 põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 lõike 3 alusel kvestorite otsuse ja vaidlusaluse otsuse peale kaebuse parlamendi juhatusele.

9

Parlamendi juhatus jättis apellandi kaebuse rahuldamata 26. juuni 2015. aasta otsusega (edaspidi „juhatuse otsus“).

10

Parlament märgib, et see otsus saadeti 30. juunil 2015 tähtkirjaga aadressile, mille apellant juhatusele esitatud kaebuses ära näitas. Belgia postiteenistus hoidis seda kirja 15 päeva ja saatis selle seejärel tagasi, sest apellant ei tulnud sellele järele.

11

Apellant sai 10. septembril 2015 parlamendi ametnikult e‑kirja, mille manuses oli muu hulgas juhatuse otsus.

12

Apellant esitas Üldkohtu kantseleisse 4. novembril 2015 saabunud hagiavalduse vaidlusaluse otsuse ja 5. mai 2014. aasta võlateate tühistamise ning parlamendilt kohtukulude väljamõistmise nõudes.

13

Apellant põhjendas oma hagi sisuliselt kahe väitega, millest esimese kohaselt on vaidlusalune otsus, kvestorite otsus, juhatuse otsus ja võlateade õigusvastased ja põhjendamatud ning teise kohaselt ei ole järgitud nõude aegumistähtaega ning mõistliku aja, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid nii vaidlusaluse otsuse kui ka võlateate vastuvõtmisel.

14

Vaidlustatud kohtumääruses meenutas Üldkohus, et ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas vaidlustatud akti avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai. Olles toonitanud selle hagi esitamise tähtaja avaliku huvi aspekti, tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 7 ja 8, et vaidlustatud aktid olid võetud vastu vastavalt 17. aprillil ja 5. mail 2014 ning et need tehti apellandile teatavaks 22. mail 2014, kuid et hagi esitati alles 17 kuud pärast viimati nimetatud kuupäeva ja apellant ei viidanud ühelegi ettenägematule asjaolule või vääramatule jõule. Seetõttu jättis Üldkohus hagi hilinemisega esitamisest tingitud ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

15

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

16

Parlament palub Euroopa Kohtul:

17

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet. Esimeses väites leiab ta, et Üldkohus ei ole toimikut piisavalt põhjalikult uurinud ja on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 kohaldamisel. Teises väites on ta seisukohal, et Üldkohus rikkus oma kodukorra artiklit 126. Kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimest ja teist lõiku. Viimaks heidab apellant oma neljandas väites Üldkohtule ette seda, et ta otsustas Üldkohtu kodukorra artiklit 133 ja artikli 134 lõiget 1 rikkudes, et apellant kannab ise oma kohtukulud.

18

Esimene väide jaguneb kahte ossa.

19

Esimese väite esimeses osas heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et ta ei uurinud piisavalt kõiki hagi põhjendamiseks esitatud tõendeid, sest ta jättis arvesse võtmata asjaolu, et apellant kasutas põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 72 ette nähtud kaebemenetlust.

20

Esimese väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 rikkumist, kuivõrd vaidlustatud kohtumäärusest tuleneb kaudselt, et see, et kasutatakse selles artiklis 72 ette nähtud kaebemenetlust, ei mõjuta viidatud artiklis 263 kehtestatud hagi esitamise tähtaja arvutamist, kuigi apellandi sõnul on see menetlus kohustuslik kohtueelne menetlus.

21

Parlament väidab eelkõige, et erinevalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud kaebusest on asjassepuutuv menetlus vabatahtlikku laadi. Samuti leiab parlament, et kui apellant on otsustanud põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 72 ette nähtud menetlust kasutada, ei saa ta enam kohtusse esitada hagi vaidlusaluse otsuse peale, vaid peab ootama ära kaebemenetluse tulemuse, vaidlustades soovi korral juhatuse otsuse.

22

Hagi esitamise tähtaja arvutamise kohta märgib parlament, et apellant nõuab nii Üldkohtus kui ka apellatsioonkaebuses mitte juhatuse otsuse, vaid vaidlusaluse otsuse ja võlateate tühistamist. Ta järeldab sellest, et kuna hagi esitamise tähtaeg ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses – arvutatuna alates vaidlusaluse otsuse ja võlateate teatavakstegemise kuupäevast – oli lõppenud enam kui 17 kuu eest, oli Üldkohus kohustatud hagi selle hilinemisega esitamise tõttu läbi vaatamata jätma.

23

Esimese väite teine osa, mida tuleb analüüsida esimesena, puudutab õigusnormi rikkumist ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 kohaldamisel, kuna vaidlustatud kohtumääruses antakse mõista, et nimetatud artiklis 72 ette nähtud menetluse algatamine ei mõjuta esimesena nimetatud sättes ette nähtud tähtaja arvutamist.

24

Seoses põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 72 ette nähtud kaebemenetlusega tuleb kõigepealt märkida, et selle artikli sõnastusest endast nähtub, et seal kehtestatud menetlus on fakultatiivne.

25

Selle kohta tuleb meenutada, et olenemata sellest, kas kaebemenetlus on fakultatiivne või mitte, on selle eesmärk on võimaldada ja soodustada puudutatud isiku ja administratsiooni vahel tekkinud erimeelsuse lahendamist kokkuleppega (vt analoogia alusel 23. jaanuari 1986. aasta kohtuotsus, Rasmussen vs. komisjon, 173/84, EU:C:1986:29, punkt 12, ja 7. mai 1986. aasta kohtuotsus Rihoux jt vs. komisjon, 52/85, EU:C:1986:199, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika), et vältida kohtuvaidlust, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 35 ja 36.

26

Sellest tuleneb eelkõige, et see, kas kaebuse esitamine on fakultatiivne või kohustuslik, ei mõjuta asjaolu, et eelnev haldusmenetlus on kohtueelne õiguskaitsevahend. Nimelt, nagu täheldas ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 42 parlamendi argumendi kohta, et parlamendi administratsioonile ei ole vastamistähtaega ette nähtud – kuigi niisugune tähtaeg on kehtestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjades ette nähtud kaebuste puhul –, piisab, kui märkida, et see tähtaeg kujutab endast vajalikku tagatist kohustuslikult esitatava kaebuse korral, et vältida olukorda, kus vaidlustaja esitab administratsiooni tegevusetuse tõttu kohtule hagi hilinemisega või selle esitamine muutub talle lausa võimatuks. Kuid niisuguse tähtaja puudumine fakultatiivse haldusmenetluse puhul ei saa piirata kohtusse pöördumise võimalust, sest vaidlustajal on iga hetk võimalus kohtueelse haldusmenetluse jätkamisest loobuda ja esitada hagi kohtule.

27

Selle kohta on oluline toonitada, et kaebemenetlus kaotaks oma kasuliku mõju, kui Euroopa Parlamendi liige, olles kompromissi saavutamiseks seda võimalust kasutanud, peaks esitama kohtusse hagi enne selle haldusmenetluse lõppemist, et järgida vaidlusaluse otsuse edasikaebamise tähtaega.

28

Seega on Üldkohus rikkunud õigusnormi sellega, et ta tuvastas hagi hilinemisega esitamise, võtmata arvesse kaebemenetlust, mida apellant oli otsustanud kasutada.

29

Järelikult tuleb ilma, et tuleks lahendada selle väite esimest osa või apellatsioonkaebuse muid väiteid, esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud kohtumäärus tühistada.

30

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

31

Käesolev menetlusstaadium ei luba Euroopa Kohtul Üldkohtule esitatud hagi ise sisuliselt lahendada, sest see nõuab faktiliste asjaolude hindamist tõendite alusel, mida Üldkohus ei ole hinnanud ning mille üle Euroopa Kohtus ei ole vaieldud (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus, Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 66).

32

Kuid Euroopa Kohtul on piisavalt teavet vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavuse küsimuses lõpliku otsuse tegemiseks (27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus, Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 66).

33

Mis puudutab esiteks hagi esitamise tähtaja arvutamist, siis leidis parlament käesolevas asjas, et kui Euroopa Parlamendi liige valib teatud otsuse vaidlustamiseks võimaluse kasutada põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 72 ette nähtud kaebemenetlust, ei ole tal enam õigust esitada selle otsuse peale hagi kohtusse, vaid ta peab vaidlustama juhatuse otsuse, millega kaebus rahuldamata jäetakse.

34

Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 26, ei mõjuta see, kas kaebuse esitamine on fakultatiivne või kohustuslik, fakti, et eelnev haldusmenetlus on kohtueelne õiguskaitsevahend, ega vaidlustaja õigust esitada igal ajal hagi kohtusse.

35

Seetõttu ei saa järeldada – muu hulgas arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus –, et kaebemenetluse kasutamine põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 alusel kahjustab õigust esitada hagi vaidlusaluse otsuse peale.

36

Lisaks tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud kaebemenetluse kohta otsustanud, et halduskorras esitatud kaebus ja selle sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmine on keerulise menetluse lahutamatu osa. Seda arvestades on kohtule esitatav hagi – isegi kui see on formaalselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale – tegelikult esitatud selle isiku huve kahjustava meetme peale, mille peale esitati kaebus (17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus, Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punktid 7 ja 8).

37

Lisaks on Euroopa Kohus nende personalieeskirjade kohta otsustanud, et hagi on vastuvõetav olenemata sellest, kas see on esitatud ainult kaebuse esemeks oleva otsuse, kaebuse rahuldamata jätmise otsuse või koos nende mõlema otsuse peale, kui nii kaebus kui ka hagi on esitatud nendes artiklites ette nähtud tähtaja jooksul (26. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Koutchoumoff vs. komisjon, 224/87, EU:C:1989:38, punkt 7, ja 10. märtsi 1989. aasta kohtuotsus, Del Plato vs. komisjon, 126/87, EU:C:1989:115, punkt 9).

38

Siiski võib kohus vastavalt menetlusökonoomia põhimõttele otsustada, et konkreetselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud nõudeid ei tule lahendada, kui ta tuvastab, et neil ei ole iseseisvat sisu ja need kattuvad tegelikult selle otsusega seonduvate nõuetega, mille peale kaebus on esitatud (vt selle kohta 17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus, Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punktid 7–9).

39

Nii võib see olla muu hulgas juhul, kui kohus tuvastab, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus, isegi kui see on tehtud vaikimisi, ainult kinnitab kaebuse esemeks olevat otsust, ning et järelikult ei avalda kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamine puudutatud isiku õiguslikule olukorrale mingit mõju, mis erineks sama kaebuse esemeks oleva otsuse tühistamise mõjust.

40

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 40, on samad kaalutlused kohaldatavad põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 72 ette nähtud Euroopa Parlamendi liikmete kaebemenetluse suhtes.

41

Seetõttu jättis Üldkohus vääralt LLi kaebuse hilinemisega esitamisest tingitud ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, leides, et tühistamishagi esitamise tähtaeg hakkab kulgema vaidlusalusest otsusest, mitte juhatuse otsusest.

42

Nimelt esiteks, nagu nähtub Euroopa Kohtule muu hulgas kohtuistungil edastatud materjalidest, teavitati apellanti ainult kokkuvõtlikult tema kaebuse rahuldamata jätmisest kvestorite otsusega ja juhatuse otsusega ning need otsused – mis ainult kinnitasid vaidlusalust otsust – ei muutnud tema õiguslikku olukorda võrreldes vaidlusalusest otsusest tuleneva olukorraga.

43

Teiseks, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 34 ja 35 esitatud kaalutlusi, tuleb asuda seisukohale, et tühistamishagi esitamise tähtaeg hakkas apellandi suhtes kulgema alles päeval, mil talle tehti teatavaks juhatuse otsus, millega lõpetati põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 72 ette nähtud kaebemenetlus.

44

Igal juhul tuleneb Üldkohtule esitatud menetluse algatusdokumendist, et apellant kaebas edasi ka kvestorite ja juhatuse otsused.

45

Mis puudutab teiseks juhatuse otsuse teatavakstegemist, siis tuleb esimesena meenutada, et ELTL artikli 297 lõike 2 kolmandas lõigus on märgitud, et otsused, milles on märgitud adressaat, tehakse teatavaks neile, kellele need on adresseeritud, ning jõustuvad sellisel teatavakstegemisel, kuid see säte mõistet „teatavakstegemine“ ei määratle.

46

Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 mainis, kinnitab see säte õiguskindluse põhimõtet, mille kohaselt ei saa halduse üksikaktist tulenevatele õigustele ja kohustustele selle adressaadi vastu tugineda, kui akti ei ole talle nõuetekohaselt teatavaks tehtud.

47

Teiseks, ELTL artikli 263 kuuendast lõigust tuleneb, et meetme peale, mis tuleb teatavaks teha, tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul meetme teatavakstegemisest hagejale, vastasel juhul kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai. Nagu ka ELTL artikli 297 lõike 2 kolmanda lõigu puhul see säte mõistet „teatavakstegemine“ ei määratle. Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 60 pikeneb see tähtaeg seoses vahemaadega 10 päeva võrra.

48

Mis puudutab liidu aktide teatavakstegemise nõuetekohasust, siis on Euroopa Kohus täpsustanud, et otsus loetakse nõuetekohaselt teatavaks tehtuks ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja artikli 297 lõike 2 kolmanda lõigu tähenduses, kui see on adressaadile edastatud ja viimane saab sellega tutvuda (vt selle kohta 13. juuli 1989. aasta kohtuotsus, Olbrechts vs. komisjon, 58/88, EU:C:1989:323, punkt 10 ja 2. oktoobri 2014. aasta kohtumäärus, Page Protective Services vs. Euroopa välisteenistus, C‑501/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2259, punkt 30 ning nendes viidatud kohtupraktika).

49

Samuti tuleb meenutada, et pool, kes tugineb sellele, et hagi on esitatud liiga hilja, on kohustatud tõendama, mis kuupäevast hagi esitamise tähtaeg kulgema hakkas (vt selle kohta 5. juuni 1980. aasta kohtuotsus, Belfiore vs. komisjon, 108/79, EU:C:1980:146, punkt 7, ja 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus, Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 70 ning nendes viidatud kohtupraktika).

50

Käesolevas asjas kinnitab parlament, et apellanti teavitati juhatuse otsusest 26. juuni 2015. aasta kirjaga, mis saadeti tähitult kättesaamise kinnituse nõudega ning mille kohta Belgia postiteenistus jättis 30. juunil 2015 kohaletoimetamise katse teate. Parlament leiab, et vastavalt posti kohaletoimetamist käsitlevatele siseriiklikele normidele tuleb see kiri lugeda adressaadile nõuetekohaselt teatavaks tehtuks kuupäeval, mil möödub Belgia postiteenistuse kohaldatav tavaline hoiutähtaeg 15 päeva, arvestades, et apellant sellele kirjale nimetatud tähtaja jooksul järele ei tulnud.

51

Seda konteksti arvestades on selge, et apellant asjassepuutuvat kirja kätte ei saanud, sest see saadeti tagasi saatjale, ilma et adressaat oleks seda välja võtnud.

52

Kuid lisaks postiaadressile märkis apellant kaebuses ka oma elektronposti aadressi, millele ta sai 10. septembril 2015 ühe parlamendi ametniku saadetud e‑kirja, mille manusesse oli lisatud muu hulgas juhatuse otsus. Apellant kinnitas e‑kirja kättesaamist tähtaegselt.

53

Seetõttu väidab parlament vääralt, et käesolevas asjas toimus teatavakstegemine ainult tähtkirja teel, isegi kui sellele kirjale Belgia postiteenistuse antud tähtaja jooksul järele ei tuldud.

54

Samuti on asjassepuutumatu parlamendi esile toodud asjaolu, et asjassepuutuv kiri saadeti Belgia aadressil, mille apellant oli oma kaebuses märkinud ja et viimane ei olnud teavitanud parlamenti kolimisest oma päritoluriiki ega andnud korraldust saata post edasi oma uuele aadressile, seda enam, et isegi kui eeldada, et kehtib kohustus aadressimuudatusest teada anda, ei ole selle kohustuse rikkumise õiguslikud tagajärjed määratletud.

55

Nimelt tuleb käesolevas asjas asuda seisukohale, et parlament tegi vaidlusaluse otsuse teatavaks ka 10. septembri 2015. aasta e‑kirjaga, mistõttu sai kahe kuu ja kümne päevane tähtaeg hakata apellandi suhtes kulgema alles päevast, mil ta sellest otsusest täielikult teada sai.

56

Kuna parlament ei ole tõendanud, et apellant sai vaidlusalusest otsusest täielikult teada enne selle e‑kirja saamist, hakkas kahe kuu ja kümne päevane tähtaeg kulgema alles alates 10. septembrist 2015. Seetõttu ei ole 4. novembril 2015 esimesele kohtuastmele esitatud hagi esitatud hilinemisega.

57

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtule, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: