1

Ludwig‑Bölkow‑Systemtechnik GmbH palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. veebruari 2016. aasta otsus kohtuasjas Ludwig‑Bölkow‑Systemtechnik vs. komisjon (T‑53/14, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:88), millega ta rahuldas osaliselt hagi nõudega tuvastada esiteks, et Euroopa Komisjonil ei olnud õigust nõuda temalt kolme lepingu alusel tehtud ettemaksete tagastamist, ja teiseks, et apellandil ei olnud kohustust maksta komisjonile kindlasummalist hüvitist.

2

Vaidluse taust on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–19:

3

Apellant esitas Üldkohtu kantseleisse 20. jaanuaril 2014 esitatud hagiavaldusega hagi nõudega tuvastada esiteks, et komisjon ei olnud arvutanud kolme projekti kulusid vastavalt lepingutingimustele; teiseks, et projektis HyWays liidu rahalise panuse summa, mille apellant sai, oli väiksem sellest, mis oli märgitud kahes komisjoni väljaantud võlateatises; kolmandaks, et komisjon oli projekti HyApproval juhtimiskulud valesti ümberkvalifitseerinud teadusuuringute kuludeks; neljandaks, et apellandil ei olnud kohustust maksta komisjonile kolme projekti raames kindlasummalisi hüvitisi, ning viimaks ja viiendaks, et komisjon oli ekslikult väljastanud vaidlusalused võlateatised, et apellandi võlgnetavad summad olid väiksemad nendes teatistes märgitud summadest.

4

Apellant esitas oma hagi toetuseks sisuliselt neli väidet. Esimene väide oli, et komisjon oli ekslikult keeldunud nõustumast apellandi pakutud projekti kulude arvutamise meetodiga. Apellant kinnitas oma teises väites, et komisjon oli valesti leidnud, et ta sai projekti HyWays raames rahalist toetust summas 604240,79 eurot. Kolmas väide käsitles projekti HyApproval puudutava lepingu raames tehtud teatavate kulutuste valesti ümberkvalifitseerimist. Neljas väide oli viimaks, et komisjoni esitatud kindlasummalise hüvitise nõue oli ekslik.

5

Üldkohus otsustas teise ja kolmanda nõude kohta, et neid ei ole vaja enam lahendada, kuna sellega, et komisjon väljastas kreeditarved nr 3233150004 ja nr 3233150006, nõustus ta sellega, et apellandi väited on õigustatud.

6

Üldkohus jättis rahuldamata apellandi esimese nõude, mis on seotud projekti kulude arvutamise meetodiga. Ta otsustas nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58, et komisjon lükkas õigesti tagasi apellandi eelistatud kulude deklareerimise meetodi põhjendusel, et selle tagajärg on, et deklareeritakse kulutused, mis ei ole üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunkti a kohaselt ei tegelikud ega majanduslikult mõistlikud ega projekti elluviimiseks vajalikud.

7

Mis puutub neljandasse nõudesse seoses kindlasummaliste hüvitistega, siis Üldkohus kontrollis, kas komisjoni poolt üldtingimuste punkti II.30 kohaldamine käesoleva asja tingimustes vastas Belgia tsiviilseadustiku normidele, mis käsitlevad lepingulistele sanktsioonidele tuginemist. Kontrollimise tulemusel leidis ta, et Belgia tsiviilseadustiku artiklit 1231 kohaldades tuleks vähendada kindlasummaliste hüvitistena apellandi võlgnetavaid summasid summani, mis vastab 10%‑le viimase poolt alusetult saadud summadest.

8

Apellant palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

9

Komisjon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

10

Ta väidab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu osas, milles Üldkohus jaotas vaidlustatud kohtuotsuses kohtukulud seoses hagiavalduse teise ja kolmanda nõudega, mille kohta Üldkohus otsustas, et otsuse tegemiseks puudub vajadus.

11

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks viis väidet, mis puudutavad vastavalt seda, et põhjendused on puudulikud, et on rikutud hea usu põhimõtet, et tõendeid on moonutatud, et on rikutud Belgia tsiviilseadustiku artikleid 1162, 1134 ja 1135 ning viimaks, et kindlasummaliste hüvitiste kohaldamisel on rikutud õigusnorme.

12

Oma esimeses väites märgib apellant, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51, 55 ja 58 rikkunud oma põhjendamiskohustust, kui ta lükkas tagasi tunnitasu põhise arvutusmeetodi, mida ta kasutas põhjusel, et selle meetodiga kaasnes rohkem kulusid, „mis ei olnud ei tegelikud ega majanduslikult mõistlikud ega projekti elluviimiseks vajalikud“, ning selle tagajärg on lisaks see, et komisjon panustab „apellandi kõikide kulude katmisse, olenemata sellest, kas on analüüsitud nende seost projektidega“.

13

Apellant märgib, et neis punktides esitatud põhjendused on arusaamatud, kuna tema poolt eelistatud jagatisel (kulud/tasustatavad töötunnid) on palju tihedam seos lepingutes viidatud projektidega, kui komisjoni kasutatud jagatisel (kulud/(tasustatavad ja tasustamata) töötunnid kokku). Viimane hõlmas nimelt mitte ainult teisi projekte, vaid ka kõiki töötunde, millel ei ole projektidega mingit seost.

14

Apellant märgib oma repliigis, et projektijuhtimise ja -arenduse käigus saadud teadmised tagavad kõikide projektide, kaasa arvatud vaidlusaluste projektide kvaliteedi ja parandavad seda. Sellest tuleneb, et kulud, mis vastavad projektijuhtimisele ja -arendusele, on üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 ja punkti II.20 lõike 1 kohaselt hüvitatavad kulud.

15

Komisjon leiab, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

16

Tuleb meenutada, et ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada küsimusest põhistuste põhjendatuse kohta, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda. Otsuse põhjendamine tähendab nimelt nende põhjuste formaalset väljendamist, millele otsus tugineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav ka valesid põhjendusi esitades. Sellest järeldub, et õigusakti sisulise põhjendatuse vaidlustamiseks esitatud väited ja argumendid on põhjendamatusele või põhjenduse ebapiisavusele rajaneva väite raames asjakohatud (kohtuotsus, 18.6.2015, Ipatau vs. nõukogu, C‑535/14 P, EU:C:2015:407, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Kui apellandi esimese väite toetuseks esitatud argumentidest võib aru saada nii, et selle eesmärk on kas vaidlustada tunnitasu põhise arvutusmeetodiga seotud Üldkohtu hinnang või leida, et Üldkohus põhjendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51, 55 ja 58 oma hinnangu vastuoluliselt ja mitmetimõistetavalt, tuleb need argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

18

Üldkohus tuletas nimelt selle kohtuotsuse punktides 46–48 meelde toetuslepingute raames antud liidu rahastamise erisusi, enne kui ta kontrollis neid erisusi arvesse võttes, kas komisjonil oli õigus tagasi lükata apellandi suhtes kohaldatava toetuskõlblike kulude kindlaksmääramise meetod põhjusel, et see ei ole lepingutingimustega kooskõlas.

19

Üldkohus märkis nimetatud kohtuotsuse punktis 51, et apellandi arvutusmeetodi „tagajärjel välistatakse tunnitasu arvutamisel osa tema töötajate töötundidest, näiteks need tunnid, mis on seotud projektijuhtimise ja -arenduse, konverentsidel osalemise ning klientidega kontaktide otsimise ja hoidmisega, põhjendusel et need ei ole seotud teenuste osutamisega kõikidele tema tellijatele ega ole järelikult tasustatavad“. Üldkohtu hinnangul „tuleneb sellest, et arvestuslik alus on kitsam kui see, mille moodustavad kõik töötunnid kokku, ja järelikult on selle tunnitasu kõrgem“, nii et „kui seda kasutatakse projektide raames tegelikult töötatud tundide suhtes, on selle tagajärg see, et deklareeritud kulud on suuremad“.

20

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, „et tunnitasu arvutamise aluse vähendamise ning sellest tuleneva abikõlblike kulude taseme tõusu tagajärg on, et komisjon panustab apellandi kõikide kulude katmisse, olenemata sellest, kas on analüüsitud nende seost liidu rahastatavate projektidega“. Üldkohus järeldas sellest kõnealuse kohtuotsuse punktis 56, et „kuigi selline lähenemine on legitiimselt arusaadav klassikaliste teenuse osutamise lepingute kontekstis, […] ei ole see kooskõlas asjaomaste toetuslepingute erisustega“.

21

Sellest tulenevalt leidis Üldkohus, et määrav oli teada saada mitte seda, kas jagatis, mida apellant kasutas, oli tihedalt seotud toetuslepingutes viidatud projektidega, vaid seda, kas nimetatud jagatise kohaldamisel jaotati kõik kulud kõikide töötundide kohta eraldi, mis tagab, et liidu eelarvest ei rahastata projektijuhtimise ja -arendusega, konverentsidel osalemisega ning klientidega kontaktide otsimise ja hoidmisega seotud kulusid.

22

Üldkohus otsustas seega, ilma et ta oleks iseendale vastu rääkinud, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58, et komisjon lükkas põhjendatult tagasi apellandi eelistatud kulude kirjendamise meetodi põhjendusel, et selle tagajärjel deklareeritakse sellised kulud, mis ei ole ei tegelikud ega majanduslikult mõistlikud ega projekti elluviimiseks vajalikud üldtingimuste punkti II.19 tähenduses.

23

Sellest järeldub, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

24

Oma teises väites kinnitab apellant, et kuna Üldkohus ei tuvastanud, et komisjon on rikkunud hea usu üldpõhimõtet, millel peab liidu institutsioonide ja turuosaliste vahelistes suhetes olema esimus, siis on Üldkohus ise seda põhimõtet rikkunud.

25

Teise väite esimeses osas leiab apellant, et komisjon on rikkunud nimetatud põhimõtet, kuna ta ei ole täpsustanud üldtingimuste punktis II.19 ja järgmistes punktides, mil viisil peab teine lepinguosaline hüvitatavad kulud välja arvutama. Ta leiab, et komisjon piirdus seega ainult üldpõhimõtete sõnastamisega ja sellega, et ta viitas üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunktis b sätestatud tavapärastele raamatupidamisarvestuse põhimõtetele. Ta täpsustab, et hea usu põhimõte kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, mille on Euroopa Kohus välja töötanud. Ta viitab seoses sellega mitmele kohtuotsusele, sealhulgas 12. juuli 1957. aasta kohtuotsusele Algera jt vs. Assemblée commune (7/56 ja 3/57–7/57, EU:C:1957:7, punktid 114 ja 115) ning 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsusele IPK‑München ja komisjon (C‑199/01 P ja C‑200/01 P, EU:C:2004:249, punkti 78).

26

Teise väite teises osas märgib apellant, et kuna Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–63 tagasi töötundide arvutamise meetodi, mida ta eelistas, ja piirdus selle kohtuotsuse punktis 59 kinnitusega, et viide kogukulude meetodile ei näidanud kuidagi, et apellandi kasutatud arvutusmeetod on kooskõlas eelkõige üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunktiga a, siis on Üldkohus rikkunud ka seda põhimõtet.

27

Komisjon väidab esimese võimalusena, et teine väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, ja teise võimalusena, et see on alusetu.

28

Teise väite esimese osa kohta, et komisjon on rikkunud liidu õiguse üldpõhimõtteks olevat heausksuse põhimõtet, tuleb sedastada, et selle väiteosa põhjendamiseks esitatud argumentidega seab apellant üksnes kahtluse alla komisjoni otsuse. Järelikult on sellised argumendid, mis ei ole esitatud vaidlustatud kohtuotsuse peale, apellatsioonimenetluses vastuvõetamatud.

29

Mis puudutab teist väiteosa, mille kohaselt Üldkohus on rikkunud hea usu põhimõtet, siis tuleb esile tuua, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et kui poolel lubataks esitada esimest korda Euroopa Kohtus väide, mida ta ei esitanud Üldkohtus, tähendaks see seda, et tal on õigus Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuvaidluse ulatust Euroopa Kohtus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus üldjuhul Üldkohtus arutatud väidetele Üldkohtu antud hinnangu kontrollimisega. Argument, mida ei esitatud esimeses kohtuastmes, ei kujuta endast siiski uut väidet, mis on apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu, juhul kui tegemist on sellise argumendi täiendamisega, mida on Üldkohtule esitatud hagiavalduses sisalduvas väites juba käsitletud (kohtuotsus, 28.7.2016, Tomana jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑330/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:601, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Kuna apellant leiab teises väiteosas, et Üldkohus oleks pidanud tuvastama, et komisjon rikkus hea usu põhimõtet, siis tuleb tõdeda, et neid argumente Üldkohtus ei esitatud. Järelikult on teine väiteosa uus ning tuleb lugeda vastuvõetamatuks.

31

Teine väide tuleb seega jätta vastuvõetamatuna läbi vaatamata.

32

Oma kolmandas väites heidab apellant Üldkohtule ette, et ta on tõendeid moonutanud.

33

Selle väite esimeses osas kinnitab apellant, et Üldkohus on moonutanud tõendeid ja fakte, mis ta oma argumentide toetuseks esitas, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55, 56 ja 58, et apellandi kasutatud kulude kirjendamise meetodi tulemuseks oli, et ta deklareeris kulud, mis ei olnud ei tegelikud, majanduslikult mõistlikud ega projektide elluviimiseks vajalikud, ning neid ei saanud seega lugeda asjaomaste projektide elluviimise seisukohast hüvitatavateks kuludeks. Ta täpsustab seoses sellega, et Üldkohus tuletas selle kohtuotsuse punktis 46 meelde, et „lepinguosaline ei või saada hüvitatavate kulude tõttu kasumit“. Apellant väitis oma esimeses kohtuastmes esitatud hagis siiski esiteks, et ta ei saa tema kasutatud arvutusmeetodi tõttu kasumit, vaid et selle tagajärg võib olla vastupidi parimal juhul see, et tema projektidega seotud kulud on kaetud, samas kui komisjoni arvutusmeetodiga kaasneb tema jaoks oluline kahjum. Teiseks põhineb nimetatud kohtuotsuse punktis 58 esitatud põhjendus aga ekslikel asjaoludel, kuna need on vastuolus apellandi poolt viidatud ja tõendatud asjaoludega.

34

Apellant heidab nimetatud väite teises osas Üldkohtule ette, et ta otsustas, ilma et ta oleks kogunud tema poolt kasutatud arvutusmeetodi kohta tõendeid, et ta on saanud kasumit ning et puudub piisavalt tihe seos tagasinõutavate kulutuste ja asjaomaste projektide vahel.

35

Sama väite kolmandas osas heidab apellant Üldkohtule ette, et ta ei ole esitanud väljendi „kõik kulud kokku“ määratlust, kui ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et apellandi arvutusmeetodi tagajärg on, et komisjon panustab „apellandi kõikide kulude katmisse“.

36

Viimaks kinnitab apellant kolmanda väite neljandas osas, et Üldkohus on ilmselgelt moonutanud komisjoni argumente osas, milles ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 seisukohale, et üldtingimuste punkti II.19 ja järgmiste punktide tõlgendus on „selge“. Nende tingimuste tõlgendamine on ka komisjoni jaoks ebaselge, kuna ta võttis tunnitasu jagatise lugejana arvesse mõnel juhul „personalikulud“ ja teistel juhtudel „kõik kulud kokku“.

37

Komisjon leiab, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.

38

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ainult Üldkohus pädev faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui talle esitatud toimiku materjalidest nähtub tema tuvastatud faktiliste asjaolude sisuline ebaõigsus – ja tõendeid hindama. Nende faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ei ole sellisena seega Euroopa Kohtu kontrollile alluv õigusküsimus, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud (kohtuotsus, 29.10.2015, komisjon vs. ANKO, C‑78/14 P, EU:C:2015:732, punkti 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kui apellant väidab, et Üldkohus on moonutanud tõendeid, peab ta ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt osutama täpselt tõenditele, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates on selle moonutamise põhjustanud. Lisaks selgub väljakujunenud kohtupraktikast, et moonutamine peab selgelt nähtuma kohtuasja toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata (kohtuotsus, 30.11.2016, komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange, C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punkti 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Kuigi apellant on oma kolmandas väites seisukohal, et tõendeid on moonutatud, tuleb siiski asuda seisukohale, et nimetatud väite esimeses ja neljandas osas piirdub apellant vaid sellega, et ta kritiseerib Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55, 56 ja 58, mille kohaselt apellandi arvutusmeetod viib sisuliselt selleni, et deklareeritud on kulusid, mis ei ole ei tegelikud ega majanduslikult mõistlikud ega asjaomaste projektide elluviimiseks vajalikud, ning teiseks selle kohtuotsuse punktis 61, mille kohaselt üldtingimuste punktid II.19–II.21 on selged. Apellandi soov on tegelikult saavutada, et Euroopa Kohus hindaks selles osas fakte uuesti, ilma et ta oleks märkinud täpselt, milliseid tõendeid Üldkohus on moonutanud. Kolmanda väite esimene ja neljas osa tuleb seega lugeda vastuvõetamatuks.

41

Mis puudutab selle väite teist osa, siis Üldkohtule ei saa ette heita, et ta ei lugenud vajalikku tõendusmaterjali vastuvõetavaks, kuna apellandil oli kohustus vajaduse korral esitada kõik sellised tõendid, millega saab toetada ja põhistada neid argumente, mis ta esitas Üldkohtule oma hagi raames (vt selle kohta kohtumäärus, 30.6.2015, Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, C‑575/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:443, punkt 21).

42

Kolmanda väite kolmanda osa kohta, milles apellant heidab Üldkohtule ette, et ta ei ole esitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 kasutatud väljendi „kõik kulud kokku“ määratlust, piisab, kui sedastada, et sellest väitest on raske aru saada ja see ei ole asjassepuutuv selle väite raames, mis käsitleb tõendite moonutamist, kuna see ei käsitle ühtegi tõendit.

43

Sellest tuleneb, et kolmas väide tuleb osaliselt vastuvõetamatuna jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuna tagasi lükata.

44

Apellant kinnitab oma neljandas väites, et kuna Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, et üldtingimuste punktide II.19–II.21 tõlgendamine on vaidlusaluse kulude kindlaksmääramise meetodi osas selge ning et seetõttu ei ole vaja tugineda Belgia tsiviilseadustikus sätestatud põhimõtetele, siis on Üldkohus rikkunud Belgia tsiviilseadustiku artikleid 1162, 1134 ja 1135.

45

Apellant väidab seoses sellega, et komisjonil oli kohustus selgelt ja enne asjaomaste lepingute sõlmimist täpsustada, kuidas kulud tuleb kindlaks määrata. Ta väidab, et kuna neid täpsustusi ei ole esitatud, siis on lepingud selles osas ebatäpsed. Seega oleks neid tulnud tõlgendada eespool nimetatud Belgia sätete valguses, milles on ette nähtud, et kahtluse esinemisel kokkuleppe tõlgendamise suhtes tuleb seda tõlgendada selle kohustuse kehtestanud poole kahjuks ja kohustusega nõustunud poole kasuks ning et lepingupooltel on kohustus täita kokkuleppeid heas usus. Apellandi arvates oleks Üldkohus pidanud asuma seisukohale, et tema poolt pakutud tunnitasu põhine arvutusmeetod on kooskõlas asjaomaste lepingute üldtingimuste ja Belgia tsiviilseadustiku eespool viidatud sätetega. Ta väidab, et Üldkohus oleks pidanud neil asjaoludel asuma seisukohale, et vaidlusalused võlateatised on lepingutega vastuolus ja seega õigusvastased.

46

Apellant väidab sellega seoses lisaks, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ja eelkõige 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsusele Planet vs. komisjon (C‑564/13 P, EU:C:2015:124, punkt 21) on Belgia tsiviilseadustiku artiklite 1162, 1134 ja 1135 kui vahekohtuklausli alusel lepingutele kohaldatava siseriikliku õiguse tõlgendamine ja kohaldamine õigusküsimus, mida Euroopa Kohtule võidakse apellatsioonkaebuse raames esitada.

47

Komisjon väidab, et neljas väide tuleb vastuvõetamatuse või tulemusetuse tõttu jätta läbi vaatamata.

48

Oma neljandas väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et ta ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 kohaldanud Belgia tsiviilseadustiku artikleid 1162, 1134 ja 1135 põhjendusel, et üldtingimuste punktides II.19–II.21 esitatud otseste ja kaudsete hüvitatavate kulutuste määratlus on selge ja et seetõttu ei ole vaja kasutada Belgia tsiviilõiguse lepingute tõlgendamise põhimõtteid.

49

Tuleb siiski sedastada, et seda väites apellant vaidlustab tegelikult toetuslepingute üldtingimuste punktidele II.19–II.21 antud tõlgenduse, mille tulemusel Üldkohus leidis, et need punktid on selged. Mõne lepingulise sätte tõlgendamine Üldkohtu poolt on siiski faktiküsimus, mida ei saa anda sellisena Euroopa Kohtule apellatsioonimenetluses kontrollimiseks (vt selle kohta kohtuotsus, 29.10.2015, komisjon vs. ANKO, C‑78/14 P, EU:C:2015:732, punkt 23).

50

Sellest järeldub, et neljas väide tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

51

Viienda väite esimeses osas leiab apellant, et Üldkohus on rikkunud oma põhjendamiskohustust sellega, et selles osas ilma mingite täpsustusteta lükkas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 „ilmselgelt põhjendamatuna“ tagasi apellandi argumendid, mis põhinevad üldtingimuste punkti II.30 väidetaval vastuolul heade kommetega, mida kaitstakse Belgia tsiviilseadustiku artiklis 1172.

52

Selle väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et ta ei ole kontrollinud üldtingimuste punkti II.30 tühisust, samas kui see punkt on tema väitel vastuolus Belgia tsiviilseadustiku artiklitega 1172 ja 1231. Apellant on nõus sellega, et Üldkohus piiras üldtingimuste punkti II.30 kohaldamise tagajärgi. Üldkohus leidis selles osas esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94, et nimetatud punkti ei saa kohaldada ainult kahjule, mis on tingitud alusetult makstud ettemaksete hilinenud tagastamisest. Teiseks kasutas Üldkohus Belgia tsiviilseadustiku artiklis 1231 ette nähtud võimalust vähendada komisjoni poolt tagasi nõutavate kindlasummaliste hüvitiste summat 10%‑ni tagasimakstavatest ettemaksetest. Sellega vähendas Üldkohus tagasimakstavaid summasid, jättes kehtima üldtingimuste punkti II.30 kohaldatavuse käesolevas asjas. Apellant väidab ka, et Üldkohus oleks pidanud selle punkti II.30 kehtetuks tunnistama põhjendusel, et see on vastuolus Belgia tsiviilseadustiku artikliga 1172, ning seega asuma seisukohale, et apellandil ei olnud kohustust maksta mitte mingisugust hüvitist.

53

Apellant viitab selles osas tarbija suhtes ebaõiglaste tingimuste valdkonda puudutavale väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt Euroopa Kohus leidis, et pädev kohus ei saa jätta lepingu ebaõiglastest üldtingimustest kehtima üksnes veel õiguspärast osa, vaid et ta peab vastupidi välistama nende kohaldamise teise lepinguosalise suhtes (kohtuotsus, 14.6.2012, Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 58 jj). Apellant leiab, et see kohtupraktika on ülekantav käesoleva asja asjaoludele, kuna ta on sarnaselt tarbijatega liidu rahastamislepingu nõrgem pool, kellele komisjon kehtestab üldtingimused, mida ta ei saa läbi rääkida.

54

Komisjon leiab, et viies väide tuleb tagasi lükata.

55

Viienda väite esimese osa kohta, et puuduvad põhjendused, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida esiteks asjaolu, kas Üldkohus on õiguslikult piisavalt vastanud kõigile hageja esitatud argumentidele, ning teiseks, et väide, mille kohaselt ei ole Üldkohus vastanud esimeses kohtuastmes toodud argumentidele, tähendab sisuliselt viidet sellele, et rikutud on põhjendamiskohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, ning Üldkohtu kodukorra artiklist 117 (kohtuotsus, 11.5.2017, Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Seoses sellega selgub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et Üldkohtul lasuvast põhjendamiskohustusest ei tulene viimasele kohustust esitada ammendav ning üksikasjalik ülevaade menetluspoolte kõikidest arutluskäikudest ja et seega võivad Üldkohtu põhjendused olla tuletatavad tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, mille tõttu Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning anda Euroopa Kohtu käsutusse tema kontrolli teostamiseks piisavad asjaolud (kohtuotsus, 11.5.2017, Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Üldkohus lükkas käesolevas asjas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi apellandi argumendid, mis põhinevad väitel, et üldtingimuste punkt II.30 on vastuolus Belgia tsiviilseadustiku artikliga 1172 kaitstud heade kommetega. Sellega lükkas Üldkohus need argumendid üksnes tagasi, ilma et ta oleks oma hinnangu toetuseks esitanud ühtegi põhjendust.

58

Kuigi apellandi väited lükati tagasi põhjendusel, et need on „ilmselgelt“ vastuvõetamatud, ei võta apellandi esitatud argumendi tagasilükkamine – olgu see kuitahes ilmne – Üldkohtult kohustust oma otsust põhjendada. Üldkohtu hinnang oli seega puudulikult põhjendatud, mis ei tähenda käesolevas asjas siiski seda, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada.

59

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 märkis, eeldab neljanda nõude analüüsimine kindlasummaliste hüvitiste puhul seda, et kontrollitakse, kas komisjoni poolt selle punkti kohaldamine käesoleva asja asjaoludel vastas Belgia tsiviilseadustiku normidele, milles on kehtestatud võimalus tugineda lepingulistele sanktsioonidele. Kuna Belgia õiguses, mis on kohaldatav vaidlusalustele toetuslepingutele, on ette nähtud, et neile sanktsioonidele võib tugineda, ning kuna selline lepinguline sanktsioon – nagu Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81 ja 82 meelde tuletanud – toob vastavalt Belgia tsiviilseadustiku artiklile 1229 endaga kaasa tagajärje, et põhikohustuse täitmisega viivitamise või selle täitmatajätmise korral makstakse üldtingimuste punktis II.30 ette nähtud hüvitist, tuleb see järelikult lugeda õigusvastaseks või heade kommetega vastuolus olevaks.

60

Viienda väite teise osa kohta tuleb sedastada, et see põhineb valel eeldusel, et rikutud on Belgia tsiviilseadustiku artikleid 1172 ja 1231.

61

Nagu nähtub viienda väite esimese osa analüüsist, ei ole Üldkohus rikkunud Belgia tsiviilseadustiku artiklit 1172. Mis puutub nimetatud seadustiku artiklisse 1231, siis piisab, kui meenutada, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 õigesti märkis, et see säte ei ole lepingulise sanktsiooni kehtivuse tingimuseks, vaid see võimaldab kohtul vähendada võlausaldaja poolt nõutavat summat, kui see ületab oluliselt seda summat, mis pooltel oli võimalik kindlaks määrata selleks, et heastada asjaomase kokkuleppe täitmatajätmisest tulenevat kahju.

62

Pealegi on 14. juuni 2012. aasta kohtuotsusest Banco Español de Crédito (C‑618/10, EU:C:2012:349) tulenev argument, millega väidetakse, et Üldkohus oleks pidanud tunnistama üldtingimuste punkti II.30 kohaldamatuks, esimest korda esitatud Euroopa Kohtus ning seetõttu tuleb see tagasi lükata samadel põhjendustel, nagu on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29.

63

Järelikult ei saa viienda väitega nõustuda.

64

Apellant palub tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 4 osas, milles Üldkohus jättis tema kohtukulud tema enda kanda, kaasa arvatud hagiavalduse teine ja kolmas nõue, mille kohta kohus tuvastas, et nende kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

65

Tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 teise lõigu kohaselt „[ei saa a]pellatsioonkaebuse aluseks […] olla üksnes kohtukulude summa või see, kumba poolt on kohustatud neid tasuma“. Lisaks selgub väljakujunenud kohtupraktikast, et juhul, kui apellatsioonkaebuse kõik muud väited on tagasi lükatud, tuleb nõuded, et Üldkohtu kohtukulusid käsitlev otsus on väidetavalt õigusvastane, jätta seda sätet kohaldades vastuvõetamatuse tõttu läbivaatamata (vt eelkõige kohtumäärus, 16.9.2005, Schmoldt jt vs. komisjon, C‑342/04 P, ei avaldata, EU:C:2005:562, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Kuna apellatsioonkaebuse kõik muud väited on tagasi lükatud, siis tuleb nõuded, mis puudutavad kohtukulude kohta tehtud Üldkohtu otsuse õigusvastasust, jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

67

Kõigist eelnenud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.

68

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: