–

ICTS Portugal – Consultadoria de Aviação Comercial SA, esindaja: advogado A. L. Santos,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja L. C. Oliveira,

–

Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. França ja M. Kellerbauer,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 2001, L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98) artikli 1 lõike 1 punkti a.

2

Taotlus on esitatud vaidluses, mille pooled on ühelt poolt Securitas – Serviços e Tecnologia de Segurança SA (edaspidi „Securitas“) ja teiselt poolt ICTS Portugal – Consultadoria de Aviação Comercial SA (edaspidi „ICTS“) ning Arthur George Resendes ja 16 isikut, kes kõik on ICTSi endised töötajad; kohtuvaidluse ese on Securitase keeldumine tunnistada, et nimetatud töötajate ja ICTSi vahelised töösuhted läksid üle Securitasele, kui ettevõte üle läks.

3

Direktiivi 2001/23 põhjendus 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Tööandja vahetumise korral on vaja tagada töötajate kaitse, eriti nende õiguste kaitse.“

4

Direktiivi põhjenduses 8 on märgitud:

„Õiguskindluse ja läbipaistvusega seotud kaalutlused nõudsid ülemineku õigusliku määratluse selgitamist Euroopa Kohtu kohtupraktikat silmas pidades. Kõnealune selgitamine ei ole muutnud direktiivi 77/187/EMÜ reguleerimisala sellisena, nagu Euroopa Kohus seda tõlgendab.“

5

Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktides a ja b on sätestatud:

6

Direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale.“

7

12. veebruari 2009. aasta seadusega nr 7/2009 heaks kiidetud tööseadustiku (Código do Trabalho) artiklis 285 on sätestatud:

„1.   Ettevõtte, käitise või nende osade, mis kujutavad endast majandusüksust, omandi mis tahes alusel ülemineku korral lähevad omandajale üle asjassepuutuvate töötajate töölepingutest tulenevad tööandja õigused ja kohustused ning talle läheb üle ka tööõiguse rikkumise tõttu määratud trahvide tasumise kohustus.

2.   Üleminekule järgneva aasta jooksul vastutab üleandja kuni üleandmise kuupäevani sissenõutavaks muutunud kohustuste eest solidaarselt.

3.   Eelmistes lõigetes sätestatu kehtib ka ettevõtte, käitise või majandusüksuse tegevuse üleminekul, võõrandamisel ja taasalustamisel; tegevuse võõrandamisel ja taasalustamisel on solidaarvastutus sellel, kes tegevust vahetult enne teostas.

4.   Eelmistes lõigetes sätestatu ei ole kohaldatav töötaja suhtes, kelle üleandja viis enne üleminekut enda töötajana teise käitisesse või majandusüksusesse artikli 194 tähenduses; eeltoodu ei puuduta omandaja vastutust tööõiguse rikkumise tõttu määratud trahvide tasumisel.

5.   Majandusüksuseks loetakse organiseeritud ressursside kogumit, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena.

6.   Käesoleva artikli lõikes 1 ja lõike 3 esimeses osas sätestatu rikkumine kujutab endast väga rasket rikkumist.“

8

2011. aastal Associação de Empresas de Segurança Privada (eraturvaettevõtjate liit), Associação Nacional das Empresas de Segurança (üleriigiline turvaettevõtjate liit) ja Sindicato dos Trabalhadores dos Serviços de Portaria, Vigilância, Limpeza Domésticas e Atividades Diversase (turva‑, kontrolli‑, puhastus‑, koduabilise ja eri elualade teenuseid osutavate töötajate ametiühing) vahel sõlmitud kollektiivlepingu, mis avaldati Boletim do Trabalho e Emprego (Töö ja Tööhõive Teataja) nr 17/2011, tingimuses 13 on ette nähtud:

9

A. G. Resendes ja 16 isikut, kes kõik on ICTSi töötajad, osutasid kuni 14. juulini 2013 nende ja ICTSi vahel sõlmitud lepingute alusel Portos dos Açores SA‑le kuuluvate ja Ponta Delgadas (Portugal) asuvate rajatiste (jahisadam, kaubasadam ja kaid) juures valveteenuseid.

10

Eelkõige tegelesid nad isikute ja kaupade sisenemise ja lahkumise kontrollimisega videovalveseadmete kaudu ICTSi täpsustatud üksikasjaliku korra kohaselt. Nende tööandja tagas neile samuti identifitseeriva vormiriietuse ja raadioseadmed.

11

Portos dos Açores algatas 17. jaanuaril 2013 hankemenetluse valveteenuste ja ennetavate turvateenuste osutamiseks oma rajatistes Ponta Delgadas. 17. aprillil 2013 sõlmiti hankeleping Securitasega.

12

ICTSi töötajad väidavad eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et 17. juunil 2013 teatas ICTS neile kirjalikult, et nimetatud hankelepingu sõlmimise tõttu Securitasega lähevad nende töölepingud alates 15. juulist 2013 üle Securitasele.

13

Pärast seda, kui üks ICTSi töötaja oli saanud vastavad juhised oma tööandjalt, andis ta 14. juulil 2013 ühele Securitase töötajale üle raadioseadmed, mida ICTSi töötajad Portos dos Açorese rajatistes kasutasid. Securitas andis need seadmed seejärel üle Portos dos Açoresele.

14

Securitas alustas valve‑ ja turvateenuste osutamist 15. juulil 2013. Ta varustas neid teenuseid osutavad turvatöötajad talle kuuluvate raadiosaatjate ja identse vormiriietusega, millel on ettevõtja logo.

15

Lisaks teavitas Securitas A. G. Resendest ja 16 asjaomast isikut sellest, et nad ei kuulu tema töötajate hulka ning et nende tööandjaks jääb ICTS. Seetõttu esitasid nad Tribunal do Trabalho de Ponta Delgadale (Ponta Delgada töökohus, Portugal) hagid Securitase ja ICTSi vastu, nõudes et Securitas (või teise võimalusena ICTS) tunnistaks nad oma töötajateks ja et ta maksaks neile välja töötasu koos viivitusintressiga alates 15. juulist 2013, või kolmele neist töötajatest hüvitise ebaseadusliku töölepingu ülesütlemise eest.

16

Nimetatud kohus rahuldas hagid. Kohus asus seisukohale, et tegemist on nende kahe äriühingu vahelise ettevõtte üleminekuga ning et endiste ICTSi töötajate töölepingud on Securitasele üle antud. Seetõttu tunnistas ta viimati nimetatud isikute lepingute ülesütlemise ebaseaduslikuks ning kohustas Securitast enamikku asjaomastest isikutest tööle ennistama, rahuldama nende erinevad töötasunõuded ja maksma hüvitised.

17

Securitas esitas apellatsioonkaebuse Tribunal da Relação de Lisboale (Lissaboni apellatsioonikohus, Portugal), kes jättis esimeses astmes tehtud kohtulahendi jõusse.

18

Securitas esitas seetõttu erakorralise kassatsioonkaebuse Supremo Tribunal de Justiçale (Portugali kõrgeim kohus). Kohus soovib sisuliselt teada, kas ICTSi asendamine Securitasega Portos dos Açorese rajatiste juures valve- ja turvateenuste osutamiseks pärast seda, kui Securitasega sõlmiti teenuste hankeleping, on hõlmatud mõistega „ettevõtja [või] ettevõtte üleminek“ direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses.

19

Neil asjaoludel otsustas Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Euroopa Kohtu president jättis 24. mai 2016. aasta määrusega rahuldamata eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse kohaldada käesoleva kohtuasja puhul kodukorra artikli 105 lõike 1 alusel kiirendatud menetlust.

21

Kahe esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „ettevõtja [või] ettevõtte üleminek“ selle sätte tähenduses hõlmab olukorda, kui hankija ütles oma rajatiste jaoks ühe ettevõtjaga sõlmitud turva‑ ja valveteenuste osutamise lepingu üles ning sõlmis seejärel nende teenuste osutamiseks uue lepingu teise ettevõtjaga, kes keeldub esimesena nimetatud ettevõtja töötajate ülevõtmisest.

22

Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse nimetatud direktiivi ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena.

23

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi kohaldatakse direktiivi 2001/23 alati, kui lepinguliste suhete kontekstis muutub ettevõtte tegevuse eest vastutav füüsiline või juriidiline isik, kes muutub ettevõtte töötajatele tööandjaks. Seega ei ole direktiivi 2001/23 kohaldamiseks vaja, et üleandja ja omandaja vahel oleksid otsesed lepingulised suhted, kuna üleminek võib toimuda kolmanda isiku kaudu (vt eelkõige kohtuotsused, 7.3.1996, Merckx ja Neuhuys, C‑171/94 ja C‑172/94, EU:C:1996:87, punktid 28 ja 30, ning 20.11.2003, Abler jt, C‑340/01, EU:C:2003:629, punkt 39).

24

Sellest tuleneb, et asjaolu, et puudub lepinguline suhe kahe ettevõtja vahel, kelle ülesanne oli järjestikku hallata sadamarajatiste valvet ja turvamist, ei mõjuta küsimust, kas põhikohtuasjas arutlusel olevale olukorrale on direktiiv 2001/23 kohaldatav või mitte.

25

Lisaks tuleb meelde tuletada, et vastavalt direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktile b peab selleks, et direktiiv oleks kohaldatav, toimuma „oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi‑ või kõrvaltegevusena“.

26

Et teha kindlaks, kas see tingimus on tegelikkuses täidetud, tuleb arvesse võtta kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sealhulgas eelkõige ettevõtte või käitise tüüpi, seda, kas materiaalne vara, see tähendab ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus omanik võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut teostatud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui oli, siis kui kaua. Neid asjaolusid tuleb siiski hinnata konkreetse asja kõikide asjaolude hindamise kontekstis ning seega ei saa neid hinnata eraldiseisvana (vt selle kohta kohtuotsus, 26.11.2015, Aira Pascual ja Algeposa Terminales Ferroviarios, C‑509/14, EU:C:2015:781, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Täpsemalt leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus peab kõnealust toimingut iseloomustavate faktiliste asjaolude hindamisel muu hulgas arvesse võtma asjassepuutuva ettevõtte või käitise tüüpi (kohtuotsus, 26.11.2015, Aira Pascual ja Algeposa Terminales Ferroviarios, C‑509/14, EU:C:2015:781, punkt 33).

28

Sellest tuleneb, et igale direktiivi 2001/23 kohast ülemineku toimumist iseloomustavale kriteeriumile omistatava tähtsuse määr varieerub tingimata sõltuvalt teostatud tegevusest või ka ettevõttes või käitises või käitise osas kasutatud tootmis‑ või tegevusviisidest (kohtuotsus, 26.11.2015, Aira Pascual ja Algeposa Terminales Ferroviarios, C‑509/14, EU:C:2015:781, punkt 34).

29

Euroopa Kohus on niisiis leidnud, et valdkonnas, kus tegevus põhineb peamiselt tööjõul, ei saa majandusüksuse identiteet säilida juhul, kui eeldatav omandaja ei võta üle suurt osa selle üksuse töötajatest (kohtuotsus, 26.11.2015, Aira Pascual ja Algeposa Terminales Ferroviarios, C‑509/14, EU:C:2015:781, punkt 35).

30

Kui tegevus põhineb hoopis peamiselt seadmetel, siis see, et uus ettevõtja ei võta selle tegevuse jaoks üle ühe ettevõtja endisi töötajaid, nagu põhikohtuasjas, ei ole piisav direktiivi 2001/23 tähenduses oma identiteedi säilitava majandusüksuse ülemineku välistamiseks. Teistsugune tõlgendus läheks nimelt vastuollu selle direktiivi peamise eesmärgiga, mis on üleandja töötajate töölepingute säilimine isegi omandaja tahte vastaselt (kohtuotsus, 26.11.2015, Aira Pascual ja Algeposa Terminales Ferroviarios, C‑509/14, EU:C:2015:781, punkt 41).

31

Kokkuvõttes peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eeltoodud kaalutlusi arvestades ja kõiki põhikohtuasjas kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid arvesse võttes andma hinnangu sellele, kas seda toimingut tuleb käsitada ettevõtte üleminekuna direktiivi 2001/23 tähenduses.

32

Selleks peab ta eelkõige kindlaks tegema, kas ICTS andis Securitasele otse või kaudselt üle seadmed või materiaalse või immateriaalse vara, et teostada asjaomastes rajatistes valve‑ ja turvategevust.

33

Lisaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas Portos dos Açores andis ICTSi või Securitase käsutusse selliseid vahendeid. Sellega seoses tuleb nimelt meelde tuletada, et asjaolu, et põhikohtuasjas vaatluse all oleva tegevuse toimumiseks hädavajalikud materiaalsed vahendid, mille võttis üle uus ettevõtja, ei kuulunud mitte tema eelkäijale, vaid need oli tema käsutusse andnud hankija, ei välista ettevõtja või ettevõtte ülemineku toimumist direktiivi 2001/23 tähenduses (kohtuotsus, 26.11.2015, Aira Pascual ja Algeposa Terminales Ferroviarios, C‑509/14, EU:C:2015:781, punktid 38 ja 39). Siiski tuleb vajaduse korral võtta arvesse üksnes seadmeid, mida valveteenuste osutamiseks tegelikult kasutati, jättes välja rajatised, mille suhtes neid teenuseid osutati, et tuvastada direktiivi 2001/23 tähenduses oma identiteedi säilitava üksuse ülemineku toimumine (kohtuotsus, 29.7.2010, UGT‑FSP, C‑151/09, EU:C:2010:452, punkt 31).

34

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kahele esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „ettevõtja [või] ettevõtte üleminek“ selle sätte tähenduses hõlmab olukorda, kui hankija ütles oma rajatiste jaoks ühe ettevõtjaga sõlmitud turva‑ ja valveteenuste osutamise lepingu üles ning sõlmis seejärel nende teenuste osutamiseks uue lepingu teise ettevõtjaga, kes keeldub esimesena nimetatud ettevõtja töötajate ülevõtmisest, tingimusel et teine ettevõtja võttis üle nende teenuste osutamiseks hädavajalikud seadmed.

35

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mille kohaselt mõiste „ettevõtja [või] ettevõtte üleminek“ artikli 1 lõike 1 tähenduses ei hõlma olukorda, kui majandustegevuses osaleja kaotab kliendi seetõttu, et teenuste hankeleping sõlmiti teise majandustegevuses osalejaga.

36

Euroopa Kohus on sellega seoses juba otsustanud, et konkurendile hankelepingu pelk kaotamine ei tähenda iseenesest, et toimus ettevõtja või ettevõtte üleminek direktiivi 2001/23 tähenduses (kohtuotsus, 11.3.1997, Süzen, C‑13/95, EU:C:1997:141, punkt 16). Liikmesriigi õigusnorm, millega üldiselt jäetakse selle mõistega hõlmamata olukord, kui majandustegevuses osaleja kaotab kliendi teenuste hankelepingu sõlmimise tõttu teise majandustegevuses osalejaga, ei võimalda siiski arvesse võtta kõiki asjassepuutuvat toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid.

37

Võttes seega arvesse esiteks käesoleva kohtuotsuse punktides 26 ja 27 meelde tuletatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat ja teiseks direktiivi 2001/23 eesmärki, milleks selle põhjenduse 3 kohaselt on töötajate õiguste kaitse tööandja vahetumise korral, tuleb asuda seisukohale, et direktiivi artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selline liikmesriigi õigusnorm on nimetatud sättega vastuolus.

38

Neil asjaoludel tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mille kohaselt mõiste „ettevõtja [või] ettevõtte üleminek“ artikli 1 lõike 1 tähenduses ei hõlma olukorda, kui majandustegevuses osaleja kaotab kliendi seetõttu, et teenuste hankeleping sõlmiti teise majandustegevuses osalejaga.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: