–

Belgia valitsus, esindajad: J. Van Holm, M. Jacobs, L. Van den Broeck ja J.‑C. Halleux, keda abistasid expert P. Cambie ja expert B. Zammitto,

–

Austria valitsus, esindaja: G. Eberhard,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja D. Roussanov,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen VZW, mis on Antwerpenis (Belgia) asuv sõltumatu haridusasutus (edaspidi „KdG“), ja Susan Romy Jozef Kuijpersi vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase poolt õppemaksu ja õppereisidel osalemise eest makstud tasu tagasimaksmist koos intressidega ning kahjuhüvitise maksmist.

3

Direktiivi 93/13 põhjenduses 10 on märgitud:

„tarbijat saab tõhusamalt kaitsta, kui ebaõiglaste tingimuste suhtes võetakse vastu ühtsed õigusnormid; kõnealuseid õigusnorme tuleks kohaldada müüjate või teenuste osutajate ning tarbijate vahel sõlmitud kõigi lepingute suhtes; seetõttu tuleb käesoleva direktiivi reguleerimisalast muu hulgas välja jätta töölepingud, pärimisõigust ja perekonnaõigust käsitlevad lepingud ning lepingud, mis on seotud äri- või täisühingute asutamise ja töö korraldamisega“.

4

Selle direktiivi põhjendus 14 on sõnastatud järgmiselt:

„liikmesriigid peavad siiski tagama, et lepingud ei sisaldaks ebaõiglasi tingimusi, eeskätt sellepärast, et käesolevat direktiivi kohaldatakse ka kaubandus-, äri- või kutsetegevuse suhtes“.

5

Nimetatud direktiivi artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.“

6

Direktiivi 93/13 artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

7

Selle direktiivi artiklis 3 on sätestatud järgmist:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2.   Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.

Asjaolu, et tingimuse teatavad aspektid või üks konkreetne tingimus on eraldi kokku lepitud, ei välista käesoleva artikli kohaldamist lepingu ülejäänud osa suhtes, kui lepingu üldhinnangu põhjal selgub, et leping on ikkagi eelnevalt koostatud tüüpleping.

Kui müüja või teenuste osutaja väidab, et tüüptingimus on eraldi kokku lepitud, langeb selle tõendamiskohustus temale.

3.   Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.“

8

Nimetatud direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“

9

Direktiiv 93/13 on Belgia õigusse üle võetud 6. aprilli 2010. aasta turutavade ja tarbijakaitse seaduse (Wet betreffende marktpraktijken en consumentenbescherming, Belgisch Staatsblad, 12.4.2010, lk 20803) artiklitega 73–78. Hiljem on need artiklid tunnistatud kehtetuks ning nende sisu on üle võetud majandusseadustiku (Wetboek van economisch recht) artiklitesse VI.83–VI.87.

10

Majandusseadustiku artikkel VI.83 näeb ette, et selle seadustiku sätteid, mis käsitlevad ebaõiglaseid lepingutingimusi, kohaldatakse üksnes ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes.

11

Selle seadustiku artikli I.1 punktis 1 on ettevõtja määratletud kui „füüsiline või juriidiline isik, kes kestvalt taotleb majanduslikku eesmärki, sealhulgas selliste isikute ühendus“.

12

Eelotsusetaotlusest nähtub, et turutavade ja tarbijakaitse seadus tõi majandusseadustikku mõiste „ettevõtja“, millega asendati mõiste „müüja“.

13

Kohtupidamise seadustiku (Gerechtelijk Wetboek) artikkel 806 on sõnastatud järgmiselt:

„tagaseljaotsuse tegemisel peab kohus rahuldama kohal viibiva poole nõuded või vastuväited, välja arvatud juhul, kui menetlus või nõue või vastuväited on vastuolus avaliku korraga“.

14

3. veebruaril 2014 pidi S. Kuijpers, kes tol ajal oli KdG üliõpilane, maksma KdG‑le õppeaastate 2012–2013 ja 2013–2014 eest esiteks õppemaksu ja teiseks õppereisi tasu kogusummas 1546 eurot.

15

Kuna S. Kuijpersil ei olnud võimalik seda summat korraga tasuda, leppis ta KdG Dienst studievoorzieningeniga (KdG õppetoetuste osakond, edaspidi „KdG Stuvo“) kirjaliku lepingu alusel kokku intressivaba tagasimaksekava. Kava kohaselt maksis KdG Stuvo nimetatud summa ette S. Kuijpersile, kes pidi alates 25. veebruarist 2014 seitsme kuu jooksul tasuma iga kuu 200 eurot KdG Stuvole. Lisaks oli kokku lepitud, et viimane osamakse summas 146 eurot tuli tasuda 25. septembril 2014.

16

Lepingus oli ka tingimus, mis puudutas olukorda, kui laenusummat tagasi ei maksta:

„Kui laenusummat ei maksta (täies ulatuses või osaliselt) õigel ajal tagasi, tuleb tasuda seaduses sätestatud viivist, mille suurus on 10% tasumata põhisummast aastas alates tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, ilma et selleks oleks vaja esitada vastavat meeldetuletust. Sellisel juhul tuleb lisaks maksta ka kahjuhüvitist võla sissenõudmisega seotud kulude katteks, mille suurus on lepingu kohaselt 10% tasumata põhisummast, kuid mitte vähem kui 100 eurot.“

17

S. Kuijpers ei maksnud ka siis, kui KdG Stuvo oli saatnud talle meeldetuletuse.

18

KdG esitas 27. novembril 2015 S. Kuijpersi vastu hagi Vredegerecht te Antwerpeni (Antwerpeni rahukohus, Belgia), paludes enda kasuks välja mõista põhisumma 1546 eurot, 10% määraga viivitusintressi alates 25. veebruarist 2014 summas 269,81 eurot ning kahjuhüvitist summas 154,60 eurot. S. Kuijpers ega tema esindaja kohtusse ei ilmunud.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu 4. veebruari 2016. aasta vaheotsusega mõisteti KdG kasuks välja põhisumma. Ent viivise ja kahjuhüvitise osas uuendas esimese astme kohus menetluse ja palus KdG‑l esitada oma seisukoht eelotsusetaotluse esitamise kohta Euroopa Kohtule.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuna S. Kuijpers ei ilmunud kohtuistungile, siis peab kohus vastavalt kohtupidamise seadustiku artiklile 806 rahuldama KdG nõude, välja arvatud juhul, kui menetlus või nõue on vastuolus avaliku korraga.

21

Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, kas tagaseljamenetluse raames võib ta omal algatusel kontrollida küsimust, kas KdG nõude aluseks olev leping kuulub direktiivi 93/13 rakendavate liikmesriigi õigusnormide kohaldamisalasse. Eelkõige otsib ta selgust küsimuses, kas Belgias ebaõiglasi lepingutingimusi käsitlevad õigusnormid on seotud avaliku korraga. Nimetatud kohus uurib seega, kas liikmesriigi menetlusnormid, kuivõrd need ei luba sellist kontrolli, on selle direktiiviga kooskõlas.

22

Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas KdG ja S. Kuijpersi vaheline leping kuulub ebaõiglasi lepingutingimusi käsitlevate liikmesriigi õigusnormide kohaldamisalasse. Siinkohal on nimetatud kohtul kahtlusi seoses sellega, kas viidatud õigusnormid on direktiiviga 93/13 kooskõlas, kuivõrd nimetatud õigusnormide kohaldamisala on määratletud mitte tarbija ja „müüja või teenuste osutaja“ vaheliste lepingute põhjal, vaid tarbija ja „ettevõtja“ vaheliste lepingute põhjal. Kokkuvõttes küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas sellist haridusasutust nagu KdG, mida rahastatakse suurel määral riigi vahenditest, tuleb käsitada „ettevõtjana“ ja/või „müüja või teenuste osutajana“, kui see võimaldab üliõpilasele seda tüüpi tagasimaksekava nagu põhikohtuasjas.

23

Neil asjaoludel otsustas Vredegerecht te Antwerpen (Antwerpeni rahukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma esimese küsimusega selgitada sisuliselt, kas direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes teeb tagaseljaotsuse ja kes on siseriiklike menetlusnormide kohaselt pädev omal algatusel kontrollima nõude aluseks oleva lepingutingimuse ja liikmesriigi avaliku korda käsitlevate õigusnormide vastuolu, võib või isegi peab omal algatusel kontrollima, kas seda tingimust sisaldav leping kuulub nimetatud direktiivi kohaldamisalasse.

25

Eelotsusetaotlusest nähtub, et see küsimus on seotud Belgia õiguses kohtupidamise seadustiku artikli 806 olemasoluga, mis näeb tagaseljaotsust tegevale kohtule ette rahuldada kohal viibiva poole nõuded, välja arvatud juhul, kui menetlus või nõue või vastuväited on vastuolus avaliku korraga. Seega võib tagaseljaotsust tegev liikmesriigi kohus omal algatusel tõstatada üksnes avalikku korda puudutavaid vastuväiteid. Ent kuna ei ole selge, kas ebaõiglaseid lepingutingimusi käsitlevad Belgia õigusnormid hõlmavad avalikku korda, on nimetatud kohtul kahtlusi, kas ta võib omal algatusel kontrollida eelkõige seda, kas selline leping nagu põhikohtuasjas kuulub direktiivi 93/13 kohaldamisalasse.

26

Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale põhineb direktiiviga 93/13 loodud tarbijakaitsesüsteem ideel, et tarbija on suhetes müüja või teenusteosutajaga nõrgemal positsioonil, mis puudutab nii tarbija võimet pidada läbirääkimisi kui ka tema teavitatuse taset – niisuguse olukorra tõttu on tarbija sunnitud nõustuma müüja või teenusteosutaja eelnevalt kehtestatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (9. novembri 2010. aasta kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika; 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Banco Santander, C‑598/15, EU:C:2017:945, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Euroopa Kohus on lisaks leidnud, et tarbija nõrgemat positsiooni arvestades näeb selle direktiivi artikli 6 lõige 1 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad. Nagu nähtub kohtupraktikast, on tegemist imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (9. novembri 2010. aasta kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika; 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Nimetatud direktiiviga ette nähtud kaitse tagamiseks on Euroopa Kohus toonitanud, et tarbija ning ettevõtja vahelist ebavõrdsust saab tasakaalustada ainult välise, lepingupooltest sõltumatu aktiivse sekkumisega (9. novembri 2010. aasta kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika; 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Sales Sinués ja Drame Ba, C‑381/14 ja C‑385/14, EU:C:2016:252, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Nende kaalutluste põhjal on Euroopa Kohus otsustanud, et liikmesriigi kohtul lasuvate ülesannete raames on viimane kohustatud direktiivi 93/13 alusel omal algatusel hindama lepingulise tingimuse võimalikku ebaõiglast olemust ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdsust (vt selle kohta 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Mostaza Claro, C‑168/05, EU:C:2006:675, punkt 38, ja 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punktid 22 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Ent selle kohustuse järgi tuleb liikmesriigi kohtul lisaks kontrollida, kas nõude aluseks olevat lepingutingimust sisaldav leping kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus, VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 49, ja analoogia alusel 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Faber, C‑497/13, EU:C:2015:357, punkt 46). Kohustus hinnata omal algatusel seda, kas kõnealuses lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane, tähendab nimelt, et liikmesriigi kohtul tuleb tingimata eelnevalt kontrollida, kas see leping kuulub asjaomase direktiivi kohaldamisalasse.

31

Neid liikmesriigi kohtul lasuvaid kohustusi tuleb pidada vajalikeks, et tagada tarbijale direktiivist 93/13 tulenev tõhus kaitse, eelkõige arvestades vaieldamatut ohtu, et tarbija ei ole teadlik oma õigustest või et tal on keeruline neid maksma panna (vt selle kohta 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Mostaza Claro, C‑168/05, EU:C:2006:675, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. novembri 2010. aasta kohtuotsus Pohotovosť, C‑76/10, EU:C:2010:685, punkt 42).

32

Kaitse, mida direktiiv 93/13 tarbijatele annab, hõlmab niisiis juhtumeid, kus tarbija, kes on sõlminud ebaõiglasi tingimusi sisaldava lepingu müüja või teenuste osutajaga, ei viita esiteks asjaolule, et leping kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse, ja teiseks kõnealuse lepingutingimuse ebaõiglasele olemusele, kuna ta ei ole teadlik oma õigustest või kuna ta kardab neid kasutada tekkida võivate kohtukulude tõttu (vt selle kohta 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Mostaza Claro, C‑168/05, EU:C:2006:675, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Pohotovosť, C‑76/10, EU:C:2010:685, punkt 43).

33

Liikmesriigi kohtu poolt, kes teeb tagaseljaotsuse, nende kohustuste täitmisega kohta olgu meenutatud, et vastavate liidu õiguse sätete puudumisel tuleb menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt sätestada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitset tagavad menetlusnormid liikmesriikide õiguskordades. Need ei tohi aga olla ebasoodsamad kui analoogsete siseriiklike olukordade puhul kohaldatavad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt analoogia alusel 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Esimeses eelotsuse küsimuses kaudselt viidatud võrdväärsuse põhimõtte kohta, mis on antud juhtumi puhul ainsana asjakohane, tuleb toonitada – ja see on välja toodud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 27 –, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 on imperatiivne säte (30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et võttes arvesse direktiiviga tarbijatele tagatud kaitse aluseks oleva avaliku huvi olemust ja olulisust, tuleb pidada direktiivi artiklit 6 võrdväärseks siseriiklike normidega, mis on siseriiklikus õiguskorras avaliku korra normide tasemel. Tuleb asuda seisukohale, et see kehtib kõigi artikli 6 eesmärgi saavutamiseks vajalike direktiivi sätete kohta (30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Sellest järeldub, et kui liikmesriigi kohus, kes – nagu eelotsusetaotluse andmetel tagaseljaotsust tegev kohus Belgia kohtusüsteemis – on liikmesriigi menetlusnormide kohaselt pädev omal algatusel hindama nõude vastuolu liikmesriigi avalikku korda käsitlevate normidega, peab niisugust pädevust kasutama ka selleks, et omal algatusel hinnata, kas direktiivis 93/13 sätestatud kriteeriumide alusel kuulub selle nõude aluseks olev vaidlusalune lepingutingimus, nagu ka leping, milles see sisaldub, selle direktiivi kohaldamisalasse ja kas sellisel juhul on see tingimus ebaõiglane (vt analoogia alusel 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 45).

37

Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes teeb tagaseljaotsuse ja kes on siseriiklike menetlusnormide kohaselt pädev omal algatusel kontrollima nõude aluseks oleva lepingutingimuse ja liikmesriigi avaliku korda käsitlevate õigusnormide vastuolu, peab omal algatusel kontrollima, kas seda tingimust sisaldav leping kuulub nimetatud direktiivi kohaldamisalasse, ning vajaduse korral kontrollima, kas nimetatud tingimus võib olla ebaõiglane.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub teise ja kolmanda küsimusega selgitada esiteks, kas sellist sõltumatut haridusasutust nagu KdG tuleb käsitada ettevõtjana liidu õiguse tähenduses, kui ta pakub tarbijale riigi finantseeritud haridust ning saab selle eest üksnes õppemaksu ja teatud juhtudel ka summasid haridusasutuse kulude katteks? Teiseks küsib see kohus, kas tarbija ja sellise haridusasutuse vaheline leping, mis puudutab selle asutuse pakutavat teenust, kuulub direktiivi 93/13 kohaldamisalasse ja kas seda asutust tuleb nimetatud lepingu raames käsitada „müüja või teenuste osutajana“ selle direktiivi tähenduses.

39

Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 93/13 artiklile 1 kohaldatakse seda mitte ainult „ettevõtja“ ja tarbija vahelistele lepingutele, vaid ka „müüja või teenuse osutaja“ ja tarbija vahelistele lepingutele, mistõttu ei ole põhikohtuasjaga seoses vaja teha kindlaks, kas sellist haridusasutust nagu KdG tuleb käsitada „ettevõtjana“ liidu õiguse tähenduses.

40

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu valduses olevatest dokumentidest, et Belgia seadusandja kasutas majandusseadustiku artiklis VI.83 sätestatud mõistet „ettevõtja“ selleks, et võtta siseriiklikku õigusse üle direktiivi 93/13 artikli 2 punktis c määratletud mõiste „müüja või teenuste osutaja“.

41

Lisaks on oluline välja tuua, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab liikmesriigi kohus siseriikliku õiguse kohaldamisel tõlgendama seda võimalikult suures ulatuses direktiivi 93/13 sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga sätestatud eesmärk ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid. Selline siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus on EL toimimise lepinguga loodud süsteemile seesmiselt omane, kuna see võimaldab liikmesriigi kohtutel oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamisel tagada liidu õiguse täieliku toime (vt analoogia alusel 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellest tuleneb, et põhikohtuasja raames tuleb mõistet „ettevõtja“, nagu see on kasutusel Belgia õiguses, liikmesriigi kohtul tõlgendada kooskõlas mõistega „müüja või teenuste osutaja“ direktiivi 93/13 ja eelkõige selle artikli 2 punkti c tähenduses.

43

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu valduses olevatest dokumentidest, et põhikohtuasjas kõnealune leping, mille on allkirjastanud KdG ja S. Kuijpers, näeb ette viimase poolt õppemaksuna ja õppereisi tasuna võlgnetavate summade intressivaba tagasimaksekava.

44

Niisuguses kontekstis tuleb teist ja kolmandat küsimust, mida tuleks käsitleda koos, mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas sellist vaba haridusasutust nagu põhikohtuasjas, mis on lepingu alusel võimaldanud ühele oma üliõpilasele viimase poolt õppemaksu ja õppereisi tasuna võlgnetavate summade tasumiseks maksesoodustusi, tuleb selle lepinguga seoses käsitada „müüja või teenuste osutajana“ direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c tähenduses, nii et nimetatud leping kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse.

45

Siinkohal tuleb meenutada, et direktiivi 93/13 kohaldatakse – nagu nähtub selle artikli 1 lõikest 1 ja artikli 3 lõikest 1 – tingimustele „müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes“, „mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud“.

46

Direktiivi 93/13 põhjenduse 10 kohaselt tuleks ühtseid õigusnorme ebaõiglaste tingimuste kohta kohaldada „kõigi lepingute“ suhtes, mis on sõlmitud selle direktiivi artikli 2 punktides b ja c määratletud „müüja või teenuste osutaja“ ning „tarbija“ vahel.

47

Direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c kohaselt on „müüja või teenuste osutaja“ määratluse kohaselt füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus- või kutsetegevusega, olenemata sellest, kas ettevõte on era- või riigiomanduses.

48

Selle sätte sõnastusest endast nähtub, et liidu seadusandja kavatsus oli anda mõistele „müüja või teenuste osutaja“ lai tähendus (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Esiteks, nimetatud sättes sõna „iga“ kasutamine näitab selgelt, et iga füüsilist või juriidilist isikut võib käsitada „müüja või teenuste osutajana“ direktiivi 93/13 tähenduses, kui ta tegutseb kaubandus-, majandus- või kutsetegevuse raames.

50

Teiseks, selles sättes on silmas peetud mis tahes kaubandus-, majandus- või kutsetegevust „olenemata sellest, kas ettevõte on era- või riigiomanduses“. Nagu nähtub direktiivi 93/13 põhjendusest 14, kohaldatakse seda direktiivi „ka kaubandus-, äri- või kutsetegevuse suhtes“, mis toimub avalikes huvides (vt selle kohta 15. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Šiba, C‑537/13, EU:C:2015:14, punkt 25).

51

Sellest tuleneb, et direktiivi 93/13 artikli 2 punkt c ei välista selle kohaldamisalast üldhuviteenust osutavaid üksusi ega avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid (vt analoogia alusel 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs, C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 32). Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 57 märkis, kuna avalikke- ja üldhuviteenuseid osutatakse sageli mittetulunduslikul eesmärgil, siis ei puutu organisatsiooni tulunduslik või mittetulunduslik olemus asjasse, kui määratlemisel on mõiste „müüja või teenuste osutaja“ selle sätte tähenduses.

52

Lisaks tuleneb direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c sõnastusest, et müüja või teenuste osutajana määratlemiseks on vaja, et asjaomane isik toimiks „eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus- või kutsetegevusega“. Selle direktiivi artikli 2 punktis b on sätestatud, et mõiste „tarbija“ puudutab füüsilist isikut, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib „eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega“.

53

Seega määratleb direktiiv 93/13 oma kohaldamisalasse kuuluvad lepingud viitega rollile, milles lepingupartnerid tegutsevad – sellele, kas nad tegutsevad oma majandus- või kutsetegevuses või mitte (30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 30, ja 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Costea, C‑110/14, EU:C:2015:538, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

See kriteerium vastab direktiiviga rakendatava kaitsesüsteemi aluseks olevale eeldusele, mida on juba käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 26 ja mille kohaselt on tarbija suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija on sunnitud nõustuma müüja või teenuste osutaja eelnevalt välja töötatud tüüptingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 31, ja 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Costea, C‑110/14, EU:C:2015:538, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Sellest tuleneb, et mõiste „müüja või teenuste osutaja“ direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c tähenduses on funktsionaalne mõiste, mis hõlmab selle hindamist, kas lepinguline suhe on sõlmitud tegevuse raames, mida isik teostab majandus- või kutsetegevuses (vt analoogia alusel 27. aprilli 2017. aasta kohtumäärus Bachman, C‑535/16, ei avaldata, EU:C:2017:321, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Antud juhtumiga seoses väidavad Belgia ja Austria valitsus, et KdG‑d kui kõrgharidusasutust, mida rahastatakse suurel määral riigi poolt, ei saa käsitada „ettevõtjana“ sellele mõistele liidu konkurentsiõiguses omistatud tähenduses ja seega „müüja või teenuste osutajana“ direktiivi 93/13 tähenduses, kuna tema pakutav haridus ei ole „teenus“ ELTL artikli 57 mõttes (vt selle kohta 7. detsembri 1993. aasta kohtuotsus Wirth, C‑109/92, EU:C:1993:916, punktid 16 ja 17).

57

Selle kohta nähtub Euroopa Kohtu valduses olevast toimikust, et põhikohtuasi ei puuduta igal juhul otseselt sellise asutuse nagu KdG haridusfunktsiooni. Küll aga on kõne all selle asutuse poolt lisaks hariduse pakkumisele pakutav täiendav tegevus, mis seisneb üliõpilase poolt võlgnetavate summade intressivaba tagasimaksmise võimaluse pakkumises lepingu alusel. Selline tegevus kuulub olemuselt olemasoleva võla maksesoodustuste pakkumise hulka ja kujutab endast sisuliselt krediidilepingut.

58

Seega tuleb asuda seisukohale – tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt eelmises punktis viidatud asjaolude kontrollimise tulemusel ei ilmne teisiti –, et kuna selline asutus nagu KdG osutab asjaomase lepingu alusel lisaks haridustegevusele täiendavat teenust, siis tegutseb ta „müüja või teenuse osutajana“ direktiivi 93/13 tähenduses.

59

Sellist tõlgendust toetab ka direktiiviga taotletav kaitse-eesmärk. Sellise lepingu puhul nagu põhikohtuasjas tuleneb haridusasutuse ja üliõpilase vahel põhimõtteline ebavõrdsus sellest, et poolte informeerituse ja tehnilise oskusteabe tase ei ole võrdne. Nimelt on sellisel asutusel püsiv korraldussüsteem ja tehniline oskusteave, mida üliõpilasel, kes tegutseb erahuvides ja kes on sellise lepinguga seotud esmakordselt, ei pruugi tingimata olla.

60

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades ja kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollimise käigus ei ilmne teisiti, tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et sellist sõltumatut haridusasutust nagu KdG, mis on võimaldanud ühele oma üliõpilasele lepingu alusel maksesoodustusi viimase poolt õppemaksu ja õppereisi tasuna võlgnetavate summade tasumiseks, tuleb selle lepinguga seoses käsitada „müüja või teenuse osutajana“ direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c tähenduses, mistõttu nimetatud leping kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse.

61

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: