1

Käesoleva apellatsioonkaebusega palub SNCF Mobilités, varem Société nationale des chemins de fer français (edaspidi „SNCF“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus SNCF vs. komisjon (T‑242/12, EU:T:2015:1003; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega viimane jättis rahuldamata tühistamishagi komisjoni 9. märtsi 2012. aasta otsuse 2012/398/EL „Riigiabi SA.12522 (C 37/08) – Prantsusmaa – Otsuse Sernam 2 kohaldamine“ (EÜT 2012, L 195, lk 19; edaspidi „otsus Sernam 3“) peale.

2

2000. aastate alguses vajas Sernam SA, kelle varad olid struktuurselt kahjumis, majanduslik olukord ümberkorraldamiskava rakendamist, mis seisnes eeskätt SNCFi võetud majandusliku abistamise ja finantsseisundi taastamise meetmetes, mis kujutas endast riigiabi. Euroopa Komisjon kiitis 23. mai 2001. aasta otsusega riigiabi NN 122/2000 kohta (ex NJ 140/2000) (EÜT 2001, C 199, lk 15; edaspidi „otsus Sernam 1“) heaks Sernam grupi ümerkorraldamisabi ja kuulutas siseturuga kokkusobivaks abisumma 503 miljonit eurot Sernami ümberkorraldamiseks, mis algul oli mõeldud Sernami ülevõtmiseks Geodis SA poolt.

3

Prantsusmaa ametiasutused teatasid komisjonile 17. juuni 2002. aasta kirjas, et otsusega Sernam 1 heaks kiidetud abi oli kasutatud teistsugustel tingimustel kui need, mille alusel oli komisjon oma otsuse teinud. Lisaks esitati komisjonile 8. juuli 2002. aasta e-kirjaga kaebus Sernami toimiku kohta.

4

Komisjon teatas 30. aprilli 2003. aasta kirjas Prantsuse Vabariigile oma otsusest „Riigiabi – Prantsusmaa – Kutse märkuste esitamiseks vastavalt [ELTL] artikli 108 lõikele 2 seoses riigiabiga C 32/03 (ex NN 122/2000) – „Sernam 2: restruktureerimisabi läbivaatamine““ (EÜT 2003, C 182, lk 2) algatada selle abi suhtes ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlus.

5

Komisjon jõudis oma 20. oktoobri 2004. aasta otsuses 2006/367/EÜ riigiabi kohta, mida Prantsusmaa andis osaliselt ettevõttele Sernam (ELT 2006, L 140, lk 1; edaspidi „otsus Sernam 2“), järeldusele, et otsust Sernam 1 ei olnud täidetud, mis kujutas endast abi kuritarvitamist nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punkti g tähenduses.

6

Sellega seoses märkis ta, et täiendav abisumma 41 miljonit eurot oli makstud ebaseaduslikult, katmaks teatavat otsuse Sernam 1 vastuvõtmisele järgnenud kahju, ja andis korralduse see tagasi maksta. Komisjon järeldas siiski, et Prantsusmaa ametiasutused olid täitnud mitu oma eesmärki kooskõlas otsusega Sernam 1 ning et vaadeldav abi vastas ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (EÜT 1999, C 288, lk 2; ELT eriväljaanne 08/01, lk 322) punktis 3.2.4 toodud kriteeriumidele. Seega kinnitas komisjon, et otsusega Sernam 1 heaks kiidetud 503 miljoni euro suurune riigiabi on siseturuga kokkusobiv, kui järgitakse kahte tingimust, nimelt esiteks peab Sernam keskenduma kiirsaadetiste lähetamisele raudtee kaudu, ja teiseks peab ta asendama oma maanteetransporditegevuse sõltumatute ettevõtete teenustega. Teise võimalusena nägi otsus Sernam 2 lisaks ette võimaluse Sernami varade kogumi võõrandamiseks.

7

Otsuse Sernam 2 resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

1.   [Sernamile] antud riigiabi, mis kiideti heaks 2001. aasta mais, summas 503 miljonit eurot, on ühisturuga kokkusobiv artiklites 3 ja 4 sätestatud tingimustel.

2.   [Prantsuse Vabariigi] poolt [Sernamile] antud riigiabi summas 41 miljonit eurot on ühisturuga kokkusobimatu.

Artikkel 2

1.   [Prantsuse Vabariik] võtab kõik vajalikud meetmed abisaajale artikli 1 lõikes 2 osutatud ebaseaduslikult antud abi tagasi saamiseks.

2.   Abi tagastamine toimub viivitamatult kooskõlas siseriiklike õigusmenetlustega niivõrd, kuivõrd need võimaldavad käesoleva otsuse vahetut ja tõhusat täitmist. Tagasinõutavad summad sisaldavad intresse alates kuupäevast, millal need abisaaja käsutusse anti, kuni nende tegeliku tagasisaamise kuupäevani. Kohaldatav intressimäär on regionaalabi raames abi osatähtsuse arvutamisel aluseks olev intressimäär.

Artikkel 3

1.   Välja arvatud lõike 2 tingimustel tuleb järgida järgmisi tingimusi:

2.   Kui Sernam müüb oma varade kogumi kuni 30. juunini 2005 turuhinnaga ühele äriühingule, kellel ei ole õiguslikku seost SNCF-iga, läbipaistva ja avatud menetluse teel, siis lõike 1 tingimusi ei kohaldata.

Artikkel 4

Sernam’i osaline või terviklik müük peab toimuma turuhinnaga ning läbipaistva ja kõikidele tema konkurentidele avatud menetluse teel. Nendel tingimustel tuleb 41 mln euro suurune abi tagastada [Sernamile], kui see veel eksisteerib.

Artikkel 5

[Prantsuse Vabariik] teatab komisjonile kahe kuu pikkuse tähtaja jooksul, arvates käesolevast otsusest teatamise kuupäevast, käesoleva otsuse täitmiseks võetud meetmetest.

Artikkel 6

Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.“

8

SNCF otsustas rakendada otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud võimalust Sernami varade kogum võõrandada. Prantsusmaa ametiasutuste sõnul ei olnud Sernami majandusliku olukorra tõttu võimalik saada pakkumismenetluse raames, mille üks pank SNCFi huvides korraldas, positiivse väärtusega pakkumusi. Kõigis kõnealuses menetluses esitatud pakkumustes oli toodud väga negatiivne väärtus. Kuna ühtegi kindlat pakkumust ei olnud esitatud, tehti otsus jätkata läbirääkimisi vaid 5. pakkujast ja Sernami juhatuse meeskonnast koosneva konsortsiumiga. 5. pakkuja teatas lõpuks 15. juunil 2005 SNCFile suuliselt, et ta ei suuda enne 30. juunit 2005 ülevõtmispakkumust teha, isegi mitte tingimuslikku.

9

SNCF tegi 30. juunil 2005 otsuse sõlmida müügitehing Financière Sernam SASiga, mis oli 100% Sernami juhatuse meeskonna omandis.

10

Võõrandamisprotsess toimus neljas etapis, mis on välja toodud vastastikuse mõistmise memorandumis, millele on 21. juulil 2005 alla kirjutanud SNCF, Sernam, Sernam Xpress SAS, üks kümnest 100% Sernami omandis olevast tütarettevõtjast ja Financière Sernam. Esiteks rekapitaliseeris SNCF Sernami 57 miljoni euro ulatuses. Teiseks tegi Sernam Sernam Xpressile osalise kapitali sissemakse. Sissemakse hõlmas kõiki varasid, sealhulgas 57 miljoni euro suurust rekapitaliseerimist, ja Sernami kohustusi, välja arvatud teatud finantskohustused kogusummas 38,5 miljonit eurot. Vastutasuks omandas Sernam osaluse Sernam Xpressis nimiväärtuses 100 eurot. Kolmandaks, kohe pärast sissemakse tegemist suurendas Sernam Xpress kapitali 2 miljoni euro võrra, mille oli varem täies ulatuses märkinud SNCF. Selle tehingu tulemusel omandas SNCF Sernam Xpressis enamusosaluse. Neljandaks loovutasid Sernam ja SNCF 2 miljoni euro eest Financière Sernamile kõik neile kuuluvad Sernam Xpressi aktsiad.

11

Selle võõrandamise tulemusena likvideeriti Sernam 15. detsembril 2005 kohtulikult. 41 miljoni euro suurune võlanõue, mis vastas otsuse Sernam 2 kohaselt tagastamisele kuuluvale riigiabile, kanti Sernami likvideerimisel kohustuste alla. Sellest summast suutis SNCF likvideerimismenetluse tulemusena tegelikult tagasi nõuda 2,75 miljonit eurot.

12

Esimene kaebaja teatas 24. juunil 2005 komisjonile otsuse Sernam 2 väärast rakendamisest. Komisjon sai 10. aprilli 2006 ja 23. aprilli 2007 kirjadega veel ühe kaebuse ühelt teiselt huvitatud isikult. Need kaks kaebajat leiavad sisuliselt, et otsust Sernam 2 rakendati kuritahtlikult.

13

Komisjon algatas oma 16. juuli 2008. aasta otsusega „Riigiabi – Prantsusmaa – Riigiabi C 37/08 – Otsuse Sernam 2 rakendamine – Kutse märkuste esitamiseks [ELTL artikli 108 lõike 2] kohaselt“ (ELT 2009, C 4, lk 5) ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse, mille tulemusena võeti 9. märtsil 2012 vastu otsus Sernam 3.

14

Viimati nimetatud otsuses leidis komisjon, et 41 miljoni euro suurust siseturuga kokkusobimatut abi ei olnud tagasi nõutud. Lisaks leidis ta, et võõrandamisprotsess ei vastanud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustele ning järeldas sellest, et 503 miljonit eurot ümerkorraldamisabi, mis kiideti heaks otsuse Sernam 2 tingimustel, rakendati kuritahtlikult. Komisjon leidis veel, et SNCFi rakendatud meetmed selle võõrandamise elluviimiseks kujutasid endast uut, siseturuga kokkusobimatut riigiabi. Uus abi hõlmas 57 miljoni euro suurust Sernami rekapitaliseerimist SNCFi poolt, SNCFi võlanõuete kustutamist Sernami vastu summas 38,5 miljonit eurot ning garantiid, mille SNCF andis Sernami tegevuse ülekandmisel Financière Sernamile, välja arvatud raudteetöölistele antud garantiid.

15

Hageja esitas 4. juunil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega nõude tühistada otsus Sernam 3.

16

Apellant esitas oma tühistamisnõude põhjenduseks kuus väidet. Esimese väite kohaselt rikuti kaitseõigusi, kuna otsuses Sernam 3 sõnastas komisjon käesolevas asjas erainvestori kriteeriumi kohaldamatuse kohta seisukoha, mida ei esinenud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses; teise kohaselt rikuti õiguspärase ootuse põhimõtet; kolmanda kohaselt rikuti mõistlike tähtaegade järgimise kohustust ja õiguskindluse põhimõtet; neljanda kohaselt rikkus komisjon õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta järeldas, et Sernami varade kogumi võõrandamisel ei järgitud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 kehtestatud tingimusi; viienda kohaselt rikkus komisjon õigusnormi, kui ta järeldas, et otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud 41 miljoni euro suuruse riigiabi tagasinõudmise kohustus oli läinud üle Financière Sernamile ja selle tütarettevõtjatele, ja lõpetuseks kuuenda kohaselt rikkus komisjon õigusnormi, kui ta järeldas, et 21. juuli 2005. aasta vastastikuse mõistmise memorandumis ette nähtud meetmed sisaldasid uut riigiabi Sernam Xpressi ja Financière Sernami kasuks.

17

Võtmata seisukohta komisjoni poolt esimese kohtuastme hagi suhtes esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta, jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses hagi tervikuna rahuldamata, kuigi ta nõustus SNCFi argumendiga, et komisjon tegi väära järelduse, et Sernami varade kogumi võõrandamine negatiivse hinnaga ei kujutanud endast müüki. Nagu ilmneb ka vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 100–108, leiab Üldkohus, et mõiste „müük“ puhul ei ole tingimata välistatud, et asjaomane võõrandamine toimub negatiivse hinnaga.

18

SNCF palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

19

Komisjon, Mory SA ja Mory Team paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

20

Esimese väite esimeses osas heidab hageja Üldkohtule ette vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194 ja 195 tehtud järeldust, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärk oli katkestada Sernami majandustegevus.

21

Kõigepealt põhineb see väide seisukohal, et rikutud on õigusnormi. Otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud varade kogumi müük tähendab, et kõik ettevõtja varad võõrandatakse kogumina ühele ostjale. Seega on varade kogumi võõrandamise vältimatu tagajärg ettevõtja tegevuse jätkumine.

22

Selles osas on Üldkohus jätnud vaidlustatud kohtuotsuse piisavalt põhjendamata, kuna ta ei selgitanud, kuidas Sernami varade ühes kogumis võõrandamine ainult ühele ostjale, kes ülejäänud osas, nagu on märgitud otsuse Sernam 2 põhjenduses 217, on kohustatud üle võtma Sernamist vabaks jääva turuosa, võis viia tema majandustegevuse katkemiseni.

23

Lisaks heidab hageja repliigi staadiumis komisjonile ette seisukohta, et Sernami varade kogumi võõrandamise eesmärk on viimase tegevuse katkestamine, samas kui komisjon ise on kohtuasjades, milles tehti 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus, Saksamaa vs. komisjon (C‑277/00, EU:C:2004:238, punktid 68–70), ja 19. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus, CDA Datenträger Albrechts vs. komisjon (T‑324/00, EU:T:2005:364, punkt 73), selgitanud, et niisuguse võõrandamise eesmärk oli ettevõtja majandustegevuse jätkumine.

24

Edasi leiab hageja, et otsuse Sernam 2 põhjendusest 217 ilmneb selgelt Sernami varade kogumi võõrandamise eesmärk, nimelt see, et Sernam ei tegutse enam oma varasemas õiguslikus vormis ning et tema turuosad vabastatakse sõltumatu ostja kasuks. Taotletud eesmärk, nagu ilmneb selle otsuse artikli 3 lõikest 2 koostoimes selle otsuse põhjendusega 217, oli katkestada tulevikus igasugune kapitalisuhe SNCFi ja tema tütarettevõtja vahel, et vältida uue riigiabi andmist.

25

Märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194 ja 195, et Sernami varade kogumi võõrandamise eesmärk oli tema majandustegevuse katkestamine, leidis Üldkohus, et eesmärk on niisugune, mis ei ilmne ei otsuse Sernam 2 resolutsioonist ega põhjendustest. Samuti heidab hageja Üldkohtule ette, et see mainis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 218 ostjat, kes kaasas Sernami varad omaenese äristrateegiasse, samas kui see tingimus ei sisaldu otsuse Sernam 2 põhjenduse 217 sõnastuses, kus viidatakse üksnes sõltumatule ostjale ehk teisisõnu ostjale, kellel ei ole SNCFiga õiguslikku seost. Seda tehes tõlgendas Üldkohus selle otsuse sõnastusest erinevalt, samas kui see sõnastus ei ole vähimalgi määral mitmetimõistetav.

26

Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt tuleb akti resolutsiooni tõlgendamisel arvestada põhjusi, mis viisid akti vastuvõtmiseni, üksnes juhul, kui see resolutsioon ei ole piisavalt sõnaselge (19. juuni 1980. aasta kohtuotsus, Roudolff, 803/79, EU:C:1980:166, punkt 7). Kuna Üldkohus kohaldas käesolevas asjas seda tõlgenduspõhimõtet, kuigi otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 sõnastus seda ei toeta, siis moonutas ta seda otsust.

27

Lõpetuseks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsust vastuoluliselt põhjendanud, kuna ta järeldas selle kohtuotsuse punktides 194 ja 195, et otsuse Sernam 2 põhjenduses 217 on selgelt väljendatud, et varade kogumi võõrandamise eesmärk oli katkestada Sernami majandustegevus, kuid leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 218 siiski, et samast põhjendusest võib „jääda mulje, et [Sernami] majandustegevus jätkub“.

28

Komisjon, keda toetavad Mory ja Mory Team, leiab, et esimese väite teine väiteosa tuleb tagasi lükata.

29

Alustuseks tuleb jätta kõrvale etteheide Üldkohtu rakendatud tõlgendamismeetodite kohta. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86 ja 87 tuletatakse kohaldamise eesmärgil meelde Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ühelt poolt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavat eesmärki, mille osa säte on (vt eelkõige 27. septembri 2017. aasta kohtuotsus, Nintendo, C‑24/16 ja C‑25/16, EU:C:2017:724, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika) ning teiselt poolt on liidu õigusakti resolutiivosa põhjendava osaga lahutamatult seotud, mistõttu seda tõlgendades tuleb vajaduse korral arvesse võtta kaalutlusi, mis viisid akti vastuvõtmiseni (25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, eDate Advertising jt, C‑509/09 ja C‑161/10, EU:C:2011:685, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Mis puudutab hageja etteheidet – sealhulgas väidet otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 moonutamise kohta –, et Üldkohus rikkus selle sätte eesmärki hinnates õigusnormi, siis tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191 märkis Üldkohus, et selle otsuse põhjendustest 200 ja 208–211, mis jäävad osasse „Konkurentsimoonutuste ennetamine – spetsiifilised kohustused“, tuleneb, et nimetatud otsusega soovitakse kehtestada vastukohustused Sernamile antud abi ja selle kuritarvitusliku rakendamise eest, nõudes, et ta „tõmbuks kestvalt tagasi põhimõtteliselt ületootlusega turusegmentidelt“, et vältida, et „[üks ettevõte], kes oleks pidanud oma tegevuse lõpetama avaldunud raskuste tõttu, [ei hõiva] kunstlikult äärmiselt suure nõudlusega turuosi konkureerivate ja rahaliselt elujõuliste ettevõtete arvelt“.

31

Sellest tuleneb, nagu ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192 nentis, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 1 eesmärk oli „kõrvaldada Sernam ülevõimsusega toimivalt turult, vältimaks igasuguseid konkurentsimoonutusi, mis võisid tuleneda 503 miljoni euro suuruse ümberkorraldusabi andmisest“, nõudes maanteeveotegevuse ülevõtmist teiste ettevõtjate poolt ja Sernami tegevuse mitmekesistamist raudteekaubavedude suunas.

32

Samuti tasub meelde tuletada, et ühelt poolt on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 193 tuvastanud, et otsuse Sernam 2 põhjendus 217, mis viitab turuosade vabastamisele sõltumatu ostja kasuks, kuulub sarnaselt selle otsuse põhjendustega 200 ja 208–211 sellesse ossa, mis käsitleb konkurentsimoonutuste ennetamist, ja teiselt poolt on ta selle kohtuotsuse punktis 194 märkinud, et „otsuse Sernam 2 artikli 3 kaks lõiget, mis on alternatiivsed, seadsid 503 miljoni euro suurusele ümberkorraldusabile tingimused ja taotlesid sama eesmärki – ennetada sellest abist tingitud konkurentsimoonutusi“.

33

Sellest tulenevalt võis Üldkohus sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194 ja 195 õigusega järeldada, et Sernami varade kogumi müügi eesmärk, mis oli ette nähtud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 koostoimes selle otsuse põhjendusega 217, oli Sernami majandustegevuse katkestamine ja selle ettevõtja turult kadumine, mis oleks muutnud kasutuks selle otsuse artikli 3 lõikes 1 esinevate tingimuste järgimise.

34

Põhjendamiskohustuse täitmise osas tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kohtuotsuse põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma Üldkohtu arutluskäik, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista tehtud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohus saaks teostada oma kohtulikku kontrolli (vt eelkõige 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus, ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Olgu märgitud, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 191–195, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 30–33, esitavad õiguslikult piisavalt põhjused, miks Üldkohus järeldas, et Sermani varade kogumi võõrandamine oli mõeldud ettevõtja majandustegevuse katkestamiseks.

36

Samuti ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt Üldkohus esitas vastuolulisi põhjendusi. Nimelt tuleb märkida, et kuigi Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 218 järelduse, et otsuse Sernam 2 põhjenduse 217 kohaselt võib varade kogumi ostja de facto jätkata iseenda tegevusi Sernami varadega, millest võib jääda mulje, et ettevõtja majandustegevus jätkub, siis täpsustas ta kohe, et „tegemist peab olema muu ettevõtja tegevusega kui Sernam, see tähendab ostja, kes on integreerinud Sernami varad oma äristrateegiasse, ilma milleta ei saaks abisaaja turuosi käsitada „vabastatuna““.

37

Pealegi Üldkohus selle täpsustusega üksnes kinnitas, ilma otsust Serman 2 moonutamata, et selle otsuse artikli 3 lõike 2 kohaldamine eeldab Sernami varade müüki sõltumatule ostjale.

38

Lisaks tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata argument, mis lähtub sellest, et kostja vastuses komisjoni toetatud seisukoht oli erinev sellest, mida ta kaitses kohtuasjades, milles tehti 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus, Saksamaa vs. komisjon (C‑277/00, EU:C:2004:238, punktid 68–70) ja 19. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus, CDA Datenträger Albrechts vs. komisjon (T‑324/00, EU:T:2005:364, punkt 73), samas kui ta ei näidanud, milles Üldkohus rikkus õigusnormi oma hinnangus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärgi osas (vt analoogia alusel 14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus, SV Capital vs. ABE, C‑577/15 P, EU:C:2016:947, punkt 69).

39

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimese väite esimene osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

40

Oma esimese väite teises osas heidab hageja Üldkohtule ette vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 antud tõlgendust otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 mainitud mõistele „müük“, mille kohaselt see viitab 30. juunile 2005, mil toimus varade tegelik ülekandmine. Otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ega põhjendus 217 niisugusele tegelikule ülekandmisele aga ei viita. Lisaks tuleneb Prantsuse õigusest ja konkreetselt tsiviilseadustiku artiklist 1583, et müük toimub ostja ja müüja vahelise kokkuleppe alusel hetkest, kui nad on lepingu esemes ja hinnas kokku leppinud, ja sama kehtib isegi siis, kui lepingu ese ei ole veel üle antud ega tasu makstud. Seega, andes mõistele „müük“ tähenduse, mis – minnes komisjoni kasutatud ühetähenduslikust sõnastusest kaugemale – ei tulene ei otsuse Senam 2 resolutsioonist ega põhjendustest ja millel on siseriiklikes õiguskordades sellele mõistele antud tähendus, moonutas Üldkohus mõistet „müük“, rikkudes seeläbi õigusnormi.

41

Komisjon leiab, et esimese väite teine väiteosa tuleb tagasi lükata.

42

Olgu märgitud, et nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 30–33, on otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 koostoimes selle otsuse põhjendusega 217 eesmärk tagada turuosade tegelik vabastamine sõltumatu ostja kasuks.

43

Seega tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 ilma õigusnormi rikkumata järelduse, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2, mida kohaldatakse juhul, „[k]ui Sernam müüb oma aktivad paketina alates käesolevast hetkest kuni 30. juunini 2005“, ette nähtud ajutise tingimuse järgimine eeldab varade tegelikku ülekandmist sellel kuupäeval, ja sedastas selle kohtuotsuse punktis 91, et seda tähtaega ei olnud järgitud.

44

Seega tuleb esimese väite teine väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

45

Esimese väite kolmandas osas väidab hageja, et Üldkohus rikkus õigusnormi ega põhjendanud vaidlustatud kohtuotsust piisavalt, kui ta järeldas selle kohtuotsuse punktides 118 ja 124, et Sernami varade müük, mis oli ette nähtud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2, pidi hõlmama ainult varasid.

46

Esiteks väidab hageja, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 ja selle otsuse põhjendust 217 pelgalt kopeerides – ühelt poolt kinnitamaks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117, et otsus Sernam 2 vastandab „selgelt „Sernami tervikuna müügi (varad ja kohustused)“ Sernami „varade kogumi müügile““, ning teiselt poolt järeldamaks sellest selle kohtuotsuse punktides 118 ja 124, et komisjon oli õigesti sedastanud, et varade kogumi müük pidi hõlmama vaid varad ja välistama kohustused – esitas Üldkohus lihtsalt kategoorilise väite ja jättis nimetatud kohtuotsuse seeläbi piisavalt põhjendamata.

47

Teiseks leiab hageja, et Üldkohtu poolt Sernami tervikuna müügi, sealhulgas varad ja kohustused, ning kohustusi välistades varade kogumi müügi vastandamine on ekslik.

48

Kõigepealt moonutaks niisugune vastandamine otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2, kuna selles sättes ei ole kuidagi täpsustatud, et varad tuleb müüa eraldi ja kõiki kohustusi välistavalt.

49

Järgmiseks vaidlustab hageja Üldkohtu järelduse, mis on tehtud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 ja mille kohaselt tähendaks see, kui varade kogumi müüki tõlgendada kohustusi hõlmavalt, otsuse Sernam 2 artikli 3 kahes lõikes ette nähtud kahe alternatiivse tingimuse ja selle otsuse põhjenduses 217 kirjeldatud kahe müügistsenaariumi vahelise erinevuse eitamist.

50

Esimese stsenaariumiga seotud tingimuste, nimelt Sernami tervikuna müügi tingimuse eesmärk oli leevendada Sernami turulejäämise kahjulikku mõju konkurentidele, kehtestades Sernami maanteetegevuse ülevõtmise teiste ettevõtete poolt ja Sernami tegevuse mitmekesistamise raudteevedude suunas. Need tingimused ei ole põhjendatud teise stsenaariumi puhul, mis puudutab Sernami varade kogumi võõrandamist, kuna Sernam ei tegutsenud enam oma endises õiguslikus vormis ja oli vabastanud oma turuosad sõltumatu ostja kasuks. Nende kahe stsenaariumi tingimused olid seega väga erinevad.

51

Lõpetuseks väidab hageja, et võttes arvesse otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 väidetavat eesmärki, ei oma varadele kohustuste lisamine mingit mõju majandustegevuse jätkamisele, vaid sel võib olla mõju üksnes hindamisele.

52

Kui otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärk oli Sernami majandustegevuse katkestamine, oleks see säte pidanud viitama võõrandamisviisile, mis võimaldaks selle eesmärgi saavutada – nagu varade võõrandamine eraldi või rühmakaupa.

53

Komisjon leiab, et esimese väite kolmas väiteosa tuleb tagasi lükata.

54

Mis esiteks puudutab argumenti, et Üldkohtu poolt Sernami tervikuna müügi, sealhulgas varad ja kohustused, ning kohustusi välistava varade kogumi müügi vastandamine on ekslik, tuleb alustuseks meede tuletada, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 30–33 on märgitud, teenivad kahte alternatiivset võimalust sisaldavad otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiked 1 ja 2 sama eesmärki, milleks on Sernami majandustegevuse katkestamine ülevõimsusega toimival turul.

55

Selles osas tuleb märkida, et otsuse Sernam 2 põhjendus 217 täpsustab, et kui Sernami tegevus peaks tema tervikuna müügi korral, sealhulgas aktivad ja passivad, jätkuma, siis tuleks kohaldada selle otsuse artikli 3 lõikes 1 sätestatud tingimusi. Nii ei oleks aga Sernami varade kogumi võõrandamisel, kuna tema tegevuse katkestamine on tingitud selle äriühingu turuosade vabastamisest sõltumatu ostja kasuks ja tema ülevõimsusega turult tagasitõmbumisest.

56

Seega võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 õigustatult sedastada, et otsuses Sernam 2 oli Sernami tervikuna müümine, sealhulgas aktivad ja passivad, selgelt vastuolus tema varade kogumi müügiga, ning selle kohtuotsuse punktides 118 ja 124 sellest järeldada, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2, koostoimes selle otsuse põhjendusega 217 ette nähtud Sernami varade kogumi võõrandamist tuleb mõista nii, et see välistab kohustused.

57

Vastupidi hageja väitele tähendaks teistsugune tõlgendus – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 märkis – otsuse Sernam 2 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kahe alternatiivse tingimuse erinevuse eitamist.

58

Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 märkis, oleks hageja arutluskäiku järgides võimalik müüa Sernam peaaegu tervikuna ning et ta jätkab oma majandustegevust, ilma et oleks vaja nõuda otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud vastukohustuse täitmist, mis võtab selle otsuse artikli 3 lõikelt 2 igasuguse kasuliku mõju.

59

Teiseks, mis puudutab hageja väidet, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole põhjendatud, siis tuleb sedastada, et võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 34 meelde tuletatud kohtupraktikat, vastab vaidlustatud kohtuotsus Üldkohtul lasuvatele põhjendamisnõuetele, kuna viimane esitas kohtuotsuse punktides 117–119 ülevaate põhjustest, miks ta leidis, et varade kogumi müük peab hõlmama üksnes aktivat.

60

Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Sellest tulenevalt tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

61

Teise väitega heidab hageja ette, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 163 ja 164 leidis, et Sernami varade kogumi võõrandamine ei olnud avatud ja läbipaistva pakkumismenetluse tulemus, mida nõuti otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2, kuna see oli 5. pakkujast ja Sernami juhatuse meeskonnast koosnev konsortsium, kes esialgu pakkumismenetluses osales, mitte aga selle konsortsiumi liikmed eraldi, ning et juhatuse meeskond ei olnud seega menetluses algusest peale osalenud iseseisvalt. Otsusest Sernam 2 ega liidu õigusest ei ilmne, et pakkumismenetluse lõpus välja valitud pakkujad peavad olema menetluses algusest peale osalenud iseseisvalt.

62

Hageja tuletab meelde, et 5. pakkuja ja Sernami juhatuse meeskond olid konsortsiumi sees olnud pakkumismenetlusega seotud menetluse algusest peale ning nad olid pakkunud varade kogumi eest kõige negatiivsema väärtuse. Alles pärast 5. pakkuja äralangemist otsustas Sernami juhatuse meeskond menetlusega jätkata ja esitada üksi ülevõtmispakkumuse, mille esialgu oli esitanud konsortsium. Seega leiab hageja, et niisugused asjaolud vastavad pakkumismenetluse avatuse ja läbipaistvuse nõuetele, nagu need tulenevad komisjoni otsustuspraktikast ja Euroopa Kohtu praktikast.

63

Nimelt eeldab komisjon selles osas oma otsustuspraktikas, et kõigil osapooltel – olemata sellest, kas nende poole pöörduti või mitte – kes võisid olla kõnealusest ülevõtmisest huvitatud, on olnud võimalus esitada pakkumus ning neil on selleks olnud võimalus saada teavet ja samad tähtaja tingimused. Lisaks on Euroopa Kohus 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (C‑277/00, EU:C:2004:238, punkt 95) ja 19. oktoobri 2005. aasta kohtuotsuses CDA Datenträger Albrechts vs. komisjon (T‑324/00, EU:T:2005:364, punkt 73) sedastanud, et asjaolu, et varade müük ei toimunud kohe, vaid et sellele eelnesid ebaõnnestunud püüdlused ühe teise äriühinguga, kujutab endast tõendit selle kohta, et järgitud menetlus oli piisavalt avatud ja läbipaistev.

64

Pealegi võib hageja arvates möönda, et avatuse ja läbipaistvuse põhimõtteid hangete valdkonnas võib kohaldada analoogia alusel ka varade võõrandamise menetlustele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivist 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) nagu ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivist 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT 2014, L 94, lk 1) ilmneb aga, et liidu õigus lubab ettevõtjaga niisuguse hankelepingu sõlmida ilma eelneva hanketeate avaldamiseta ja hankemenetluseta pärast seda, kui esimene hankemenetlus on kehtetuks tunnistatud, isegi kui see ettevõtja ei ole selles esimeses hankemenetluses osalenud, ning ilma et sellega rikutaks avatuse ja läbipaistvuse põhimõtteid. Ammugi tuleb asuda seisukohale, et neid põhimõtteid on järgitud siis, kui varad võõrandati viimasele asjast huvitatud isikule, kes tegi ainsana siduva pakkumuse, ja kui ta osales kogu menetluses, esialgu konsortsiumi koosseisus, mille teine osaline lahkus menetlusest.

65

Komisjon leiab, et teine väide on vastuvõetamatu või teise võimalusena põhjendamatu.

66

Kõigepealt, ilma et oleks vaja teha otsust võimaliku analoogia kohta käesolevat kohtuasja puudutava hanke ja hangetele kohaldatavate põhimõtete vahel, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 64, tuleb märkida, et hageja argument selle võimaliku analoogia kohta lähtub asjaolust, et pakkumismenetluse lõpus ei olnud esitatud ühtegi pakkumust või asjakohast pakkumust. Niisuguse väitega saab nõustuda vaid juhul, kui kahtluse alla oleks seatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170 Üldkohtu tuvastatud faktiline asjaolu, et „läbipaistava ja avatud pakkumismenetluse „viimaseks huvitatud isikuks“ oli 4. pakkuja. […] Kuid nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades rõhutab, oleks pärast 5. pakkuja äralangemist tulnud pöörduda 4. pakkuja poole, kes osales menetluses algusest peale ja oli samuti väljendanud teise vooru lõpus oma huvi“. Nimetatud argument, mis kutsub Euroopa Kohut üles asendama Üldkohtu poolt faktide ja tõendite sõltumatu hindamise käigus tehtud analüüs oma analüüsiga, on seega vastuvõetamatu ning tuleb kõrvale jätta.

67

Järgmiseks ei saa praktika, mida komisjon oma otsustes või suunistes järgib, isegi kui see toetab hageja argumenti, igal juhul olla Euroopa Kohtule liidu õigusnormide tõlgendamisel siduv (vt selle kohta 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, Electrabel ja Dunamenti Erőmű vs. komisjon, C‑357/14 P, EU:C:2015:642, punkt 68).

68

Igal juhul, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 183 õigustatult meelde tuletab, hinnatakse pakkumismenetluse avatust ja läbipaistvust Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt rea iga kohtuasja asjaoludele omaste näitajate alusel (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus, Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punkt 95).

69

Kuna arvestades käesoleva kohtuasja asjaolusid, mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 170 ja 171, ei tulnud edukaks tunnistatud pakkumus niisuguselt pakkujalt, kes menetluse algusest peale osales pakkumismenetluses iseseisvalt, võis Üldkohtul selle kohtuotsuse punktis 174 õigesti järeldada, et menetluse avatuse ja läbipaistvuse nõuet ei olnud järgitud.

70

Seega tuleb teine väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

71

Kolmandas väites väidab hageja, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–167 ja 170 õigusnormi ja moonutas fakte, kui ta järeldas, et Sernami juhatuse meeskonna siduvat pakkumust ei saa käsitada avatud ja läbipaistvas pakkumismenetluses esitatuna, kuna see pakkumus oli müüjale palju ebasoodsam kui pakkumismenetluse teises voorus 4. ja 5. pakkuja esitatud mittesiduvad pakkumused.

72

See analüüs lähtub käesoleva kohtuasja faktide moonutamisest. Üldkohus ei ole arvesse võtnud asjaolu, et nende kahe pakkuja pakutud rekapitaliseerimissumma eeldas tingimata, et tehingu toimumise kuupäeval jääb 2004. aasta bilansis toodud summa ehk 49,2 miljonit eurot Sernami rahareservi. Sernami juhatuse meeskonna poolt 30. juunil 2005 esitatud pakkumus, milles viidatakse kuni 59 miljoni euro suurusele rekapitaliseerimisele, võttis iseenesest arvesse Sernami rahareservi olulist vähenemist ajavahemikus 31. detsembrist 2004 kuni 30. juunini 2005.

73

Komisjon leiab, et kolmas väide on tulemusetu või teise võimalusena põhjendamatu.

74

Mis puudutab hageja kriitikat selle kohta, kuidas Üldkohus hindas Sernami juhatuse meeskonna ning 4. ja 5. pakkuja koostatud pakkumusi, siis piisab sedastusest, et selles hinnangus seatakse kahtluse alla üks tõenditest, mis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 174 viis Üldkohtu järeldusele, et selle juhatuse meeskonna pakkumus ei ole esitatud avatud ja läbipaistva pakkumismenetluse tulemusel.

75

Nagu aga ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 68 ja 69 toodud analüüsist, mis käesoleva kohtuasja asjaolusid arvesse võttes käsitleb apellatsioonkaebuse teist väidet, siis tõsiasjast, et Sernami juhatuse meeskond ei osalenud pakkumismenetluses algusest peale iseseisvalt, piisab tuvastamaks, et selle menetluse avatuse ja läbipaistvuse nõuet, mis on kirjas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2, ei järgitud.

76

Järelikult tuleb kolmas väide ainetuse tõttu tagasi lükata.

77

Neljanda väitega heidab hageja Üldkohtule ette vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 tehtud järeldust, et komisjon ei ajanud segi müügieset ja müügihinda, kui ta leidis, et Sernami ja seejärel Sernam Xpressi järjestikuse rekapitaliseerimise kaudu oli varadele lisatud 57 miljoni euro suurune netosumma, mis rikub otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2.

78

Esiteks, kinnitades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 kategooriliselt, et „piisab, kui märkida, et komisjon ei aja mingil moel segamini müügieset ja müügihinda“, jättis Üldkohus selle otsuse piisavalt põhjendamata.

79

Teiseks, olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 keeldunud tunnistamast, et 57 miljoni euro suurune rekapitaliseerimine kujutas endast Sernami varade kogumi eest „makstud“ negatiivset hinda, andis Üldkohus vaidlustatud otsusele ka vastukäivaid põhjendusi, sest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103 ja 107 oli ta nõustunud, et riigiabiõigus ei hooli vorminõuetest, milles tehingud võidakse teha, vaid tehingute majanduslikust tegelikkusest ning et negatiivse hinnaga on võimalik müüa eelneva müüjapoolse rekapitaliseerimise teel.

80

Kolmandaks rikkus Üldkohus mitut õigusnormi. Ühelt poolt oli väär tema vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 antud hinnang, et 57 miljoni euro suurune netosumma lisati Sernami ja seejärel Sernam Xpressi järjestikuse rekapitaliseerimise kaudu nende äriühingute varale. Hageja sõnul ei kujuta 57 miljoni euro ulatuses rekapitaliseerimine endast lisamist võõrandatud varadele, vaid vastab Sernami varade kogumi võõrandamise eest makstud negatiivsele hinnale.

81

Teiselt poolt heidab hageja ette, et Üldkohus rikkus veel üht õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 154 ja 158 sedastas, et negatiivne hind tuleneb sellest, et kohustust müüa vaid Sernami varad ilma kohustusteta ei järgitud ning et kui hageja oleks seda nõuet täitnud, oleks nende müügihind olnud positiivne või null. Hageja on seisukohal, et kuna varade kogumi müük tooks kaasa Sernami tegevuse jätkumise, siis võõrandatud tegevuse struktuurne kahjumlikkus ja töölepingute automaatne üleminek, nagu Prantsuse õigus ette näeb, annab kindlasti alust tegevuse negatiivseks hinnanguks. Seega oli negatiivne hind tingitud mitte teatavate kohustuste lisamisest, vaid struktuurselt kahjumliku üksuse võõrandamisest.

82

Komisjon leiab, et neljas väide on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

83

Mis kõigepealt puudutab kriitikat vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudumise kohta, siis olgu märgitud, et selle kohtuotsuse punktis 152 tuvastas Üldkohus, et komisjon oli otsuse Sernam 3 põhjenduses 117 märkinud, et „Sernami ja Sernam Xpressi rekapitaliseerimisega lisati Sernami varadele 57 miljonit eurot ning selline varade lisamine ei ole lubatud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2“.

84

Käesoleva kohtuotsuse punktis 34 meelde tuletatud kohtupraktikat arvesse võttes järeldub sellest, et Üldkohus esitas nõutud selgusega põhjused, miks komisjon ei olnud müügieset ja müügihinda segi ajanud.

85

Teiseks ei saa nõustuda väitega, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 153 on vastuolus sama kohtuotsuse punktidega 103 ja 107. Nimelt puudutavad viimati nimetatud punktid mõiste „müük“ analüüsi, milles Üldkohus esimeses kohtuastmes esitatud neljanda väite teise väiteosa raames leidis, et müük võib toimuda negatiivse hinnaga, see tähendab eelneva müüjapoolse rekapitaliseerimise teel.

86

See küsimus eristub küsimusest, kas käesoleval juhul võis komisjon järeldada, nagu ta otsuse Sernam 3 põhjenduses 117 tegi, et varade lisamine toimus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 rikkudes – küsimus, mida Üldkohus on talle esitatud neljanda väite neljanda osa raames selgitanud ja millele viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153.

87

Kolmandaks, osas, milles hageja heidab ette, et Üldkohus rikkus käesoleva kohtuotsuse punktides 80 ja 81 viidatud õigusnorme, tuleb ühelt poolt nentida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 piirdub Üldkohus märkusega, et 57 miljoni euro suurune netosumma lisati vara hulka Sernami rekapitaliseerimisel ning pooled ei ole seda faktilist asjaolu vaidlustanud.

88

Teiselt poolt, nagu ilmneb ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 54–58, on Üldkohus õigesti järeldanud, et kohustuste hõlmamine Sernami varade kogumi müügis ei järginud otsusega Sernam 2 kehtestatud kohustust. Järeldus, mis sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 154 ja 158 tuletati, olles tuvastanud, et Sernami varade eest makstud negatiivne hind oleks vaid varade müügi korral olnud positiivne või null, kuulub iseenesest faktilise hindamise alla. Kuna hageja ei ole faktide moonutamist väitnud, tuleb tema argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

89

Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

90

Viienda väitega heidab hageja ette, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278 otsuse Sernam 2 artiklit 4 ning tegi selle kohtuotsuse punktis 279 väära järelduse, et kuna Sernam jätkas majanduslikult eksisteerimist Sernam Xpressis ja hiljem Financière Sernamis, siis 41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmisele vastava nõude kandmine Sernami likvideerimisel kohustuste alla rikkus seda õigusnormi.

91

Esiteks heidab hageja ette, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278 järelduse, et „Sernami jätkuvale eksisteerimisele viitamine otsuse Sernam 2 artiklis 4 sai tähendada vaid viidet sellele, et Sernami majandustegevus jätkub“, samas kui see säte nägi ette üksnes seda, et „41 miljoni euro suurune abi [tuleb] tagastada […] Sernam[ile], kui see veel eksisteerib“.

92

Kuna nimetatud säte on üheselt mõistetav, tuleb seda tõlgendada grammatiliselt. Seega tuleb viidet „Sernami“ eksisteerimisele mõista kui viidet Sernamina eksisteerivale juriidilisele isikule. Otsuse Sernam 2 artikkel 4 piirdub seega eristamisega lähtuvalt sellest, kas juriidiline isik Sernam jätkab eksisteerimist või mitte, võtmata otseselt või kaudselt arvesse küsimust tema majandustegevuse katkestamisest.

93

Viidates 20. septembri 2001. aasta kohtuotsuse Banks (C‑390/98, EU:C:2001:456) punktile 77, ja 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (C‑277/00, EU:C:2004:238) punktile 80, väidab hageja, et niisugune tõlgendamine on kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt juhul, kui riigiabi saanud äriühing müüb oma varad turuhinnaga kolmandale isikule, arvatakse abi turuhinna sisse, mistõttu kasutab abi tegelikult müüja.

94

Andes otsuse Sernam 2 artiklile 4 niisuguse tähenduse ja ulatuse, mida sel olla ei saa, arvestades selle üheselt mõistetavat sõnastust, moonutas Üldkohus seda sätet ja rikkus õigusnormi.

95

Teiseks, 13. septembri 2010. aasta kohtuotsuse Kreeka jt vs. komisjon (T‑415/05, T‑416/05 ja T‑423/05, EU:T:2010:386) punkti 135, ja 28. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Ryanair vs. komisjon (T‑123/09, EU:T:2012:164) punkti 155 alusel märgib hageja, et riigiabi saanud äriühingu ja tema varad omandanud ostja vahelise majandusliku järjepidevuse kindlakstegemine, mis seetõttu tähendab abi saajaga seotud konkurentsieelise üleminekut nimetatud varade ostjale, toimub järgmiste tegurite alusel: ülemineku ese, ülemineku hind, kes on ülevõtva ja algse ettevõtja aktsionärid või omanikud, ülemineku ajastus või tehingu majanduslik loogika. Rakendades neid kriteeriume oma hinnangus Sernami ja tema varade kogumi ostja vahelise majandusliku järjepidevuse kohta, rikkus Üldkohus mitut õigusnormi.

96

Kõigepealt, mis puudutab aktsionäride isikuid, siis tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 242 väära järelduse, et Sernami ja Sernam Xpressi vahelist majanduslikku järjepidevust tuli hinnata. Kuna Prantsuse õiguses ei tunnistata muu hulgas seda, et müügilepingus võiks olla sätestatud negatiivne hind, siis otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 kinnitatud tingimused oleksid muutnud võimatuks Sernami varade kogumi otsemüügi Financière Sernamile. Valitud lähenemisviis ehk sissemakse-võõrandamise meetod, millele eelnes rekapitaliseerimine, tagas nende siseriiklike õiguslike takistuste raames selle, et tehingu majanduslik tegelikkus oleks Sernami varade kogumi võõrandamine Financière Sernamile.

97

Olles analüüsinud Sernami ja Sernam Xpressi vahelist suhet, jagas Üldkohus ühe tehingu kunstlikult ja rikkus seeläbi põhimõtet, mille kohaselt riigiabiõigus ei hooli vorminõuetest, milles tehingud võidakse teha, vaid tehingute majanduslikust tegelikkusest. Üldkohus andis lisaks vastukäivaid põhjendusi seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 meelde tuletatud põhimõttega, et müük võib toimuda negatiivse hinnaga.

98

Järgmiseks, mis puudutab üleminekuhinda, siis heidab hageja ette, et Üldkohus keeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 255 võtmast arvesse Sernami varade eest makstud turuhinda, samas kui see kriteerium on eelkõige 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (C‑277/00, EU:C:2004:238, punkt 86) ja 19. oktoobri 2005. aasta kohtuotsuse CDA Datenträger Albrechts vs. komisjon (T‑324/00, EU:T:2005:364, punktid 97–99) alusel üks kõige olulisematest kriteeriumidest majandusliku järjepidevuse puudumise tuvastamiseks.

99

Lisaks, mis puudutab ülemineku eset, siis tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240 väära järelduse, et see kriteerium oli täidetud, kuna kogu ettevõtja oli võõrandatud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 rikkudes. Varadele lisati üksnes käitamisega seotud kohustused, mitte aga kohustuste kogum, mis muudab Üldkohtu analüüsi ainetuks.

100

Lisaks kritiseerib hageja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 246 Üldkohtu antud hinnangut ülemineku aja osas, mille kohaselt ta leidis, et ebaseadusliku abi tagasinõudmise otsuse rakendamise hetk on niisuguse abi tagasinõudmise kohustuse täitmisest kõrvalehoidmiseks vähemalt sama soodne kui ametliku uurimismenetluse etapp. Käesoleval juhul ei saa kõnelda mingist kõrvalehoidmisest, sest komisjon ise nägi ette Sernami varade kogumi võõrandamise võimaluse ning need varad võõrandati turuhinnaga.

101

Lõpuks, mis puudutab tehingu majanduslikku loogikat, siis leiab hageja, et Üldkohus tegi väära järelduse otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärgi rikkumise kohta, kuna Sernami tegevust ei katkestatud. Just selle sätte alusel oli võimalik Sernami tegevus üle kanda, võimaldades Sernami varade kogumi võõrandamist.

102

Komisjon leiab, et viienda väite põhjenduseks esitatud argumendid on tulemusetud või teise võimalusena põhjendamatud.

103

Kuna hageja kritiseerib esmalt seda tähendust, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278 andis Sernami jätkuvale eksisteerimisele, siis tuleb märkida, et kuigi hageja väitel moonutati otsuse Sernam 2 artiklit 4, soovib ta tegelikult vaidlustada tõlgendust, mille Üldkohus sellele sättele andis.

104

Selles osas tuleb meeles pidada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ebaseaduslikult antud riigiabi tagasimaksmise peamine eesmärk kõrvaldada konkurentsimoonutus, mille on põhjustanud ebaseadusliku abiga tagatud konkurentsieelis (vt eelkõige 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, Electrabel ja Dunamenti Erőmű vs. komisjon, C‑357/14 P, EU:C:2015:642, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika). Ebaseadusliku või siseturuga kokkusobimatu abi andmisele eelnenud olukorra ennistamise nõue on vajalik aluslepingute riigiabi käsitlevate õigusnormide kasuliku mõju säilitamiseks (20. septembri 2001. aasta kohtuotsus, Banks, C‑390/98, EU:C:2001:456, punkt 75).

105

Selles osas tuleb meelde tuletada, et vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 on juhul, kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, igasugune liikmesriigipoolne või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust (vt eelkõige 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Aer Lingus ja Ryanair Designated Activity, C‑164/15 P ja C‑165/15 P, EU:C:2016:990, punkt 39).

106

Seega, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 277 meelde tuletas, tuleb ebaseaduslik abi tagasi nõuda sellelt äriühingult, kes jätkab seda abi saanud ettevõtja majandustegevust, kui on tuvastatud, et see äriühing kasutab tegelikult nimetatud abiga seotud konkurentsieelist (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Hispaania, C‑529/09, EU:C:2013:31, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

107

Järelikult tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278 õige järelduse, et Sernami jätkuvale eksisteerimisele viitamine otsuse Sernam 2 artiklis 4 „sai tähendada vaid viidet sellele, et Sernami majandustegevus jätkub“.

108

Mis teiseks puudutab väidetavaid õigusnormi rikkumisi seoses majandusliku järjepidevuse analüüsiga, siis tuleb meelde tuletada, et niisugust järjepidevust varade ülemineku osapoolteks olevate äriühingute vahel hinnatakse järgmiste tegurite alusel: ülemineku ese ehk varad ja kohustused, tööjõu säilitamine, varade kogum; ülemineku hind, kes on ülevõtva ja algse ettevõtja aktsionärid või omanikud, ülemineku ajastus st pärast uurimise algust, menetluse algatamist või lõplikku otsust, või tehingu majanduslik loogika (vt eelkõige 8. mai 2003. aasta kohtuotsus, Itaalia ja SIM 2 Multimedia vs. komisjon, C‑328/99 ja C‑399/00, EU:C:2003:252, punkt 78).

109

Esiteks, mis puudutab ülemineku eset, siis olgu märgitud, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240 tuletab Üldkohus üksnes meelde selle kohtuotsuse punktides 134–137 tehtud faktilisi järeldusi, mille kohaselt ei olnud ülemineku ese piiratud Sernami varade müügiga, vaid puudutas Sernami tervikuna ülekandmist, sealhulgas varad ja kohustused. Olgu öeldud, et hageja ei ole neid järeldusi apellatsioonkaebuse raames vaidlustanud.

110

Teiseks tuleb märkida, et nagu ilmneb ka käesoleva kohtuotsuse punktides 66–69 esitatud analüüsist, võis Üldkohus õigesti hinnata, et Sernami juhatuse meeskonna pakkumus ei olnud avatud ja läbipaistva pakkumismenetluse tulemus. Seega on ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 255 õigesti järeldanud, et sel põhjusel ei olnud makstud negatiivne hind käesolevas asjas turuhind.

111

Lisaks esitas Üldkohus selle lahenduse kinnitamiseks teisigi tõendeid, mida hageja ei ole vaidlustanud, muu hulgas märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 256 ja 260, et väidetav turuhind vastas tegevusabile ning et esitatud ekspertiisid kinnitavad seisukohta, et võõrandamise hind oli turuhind. Järelikult ei saa hageja heita ette, et Üldkohus keeldus turuhinna kriteeriumi arvesse võtmast.

112

Kolmandaks, mis puudutab hageja väidetud õigusnormi rikkumist seoses aktsionäride isikusamasuse kriteeriumi kohaldamisega, siis tuleb märkida, et ehkki riigiabi majanduslikul tegelikkusel on kaalu, võib riigiabi õiguslik vorm osutuda selle majandusliku tegelikkuse hindamisel sama asjakohaseks. Nimelt hinnatakse abi ülekandmise küsimust erinevalt, sõltuvalt sellest, kas see toimub aktsiate müügi raames või üksikvarade või kogu vara müümisel (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus, Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punktid 78 ja 84).

113

Selles tuleneb, et Üldkohtul oli õigus, kui ta ei pidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 242 probleemiks seda, et komisjon arvestas Sernami ja Sernam Xpressi suhet järeldamaks, et Sernam Xpressil lasus ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kohustus – kohustus, mis läks lõpuks üle Financière Sernamile tänu tema ühinemisele Sernam Xpressiga.

114

Lisaks, samadel põhjustel, mis käesoleva kohtuotsuse punktides 85 ja 86 esitatud, ei saa hageja väita, et Üldkohus läks oma analüüsis aktsionäride isikusamasuse kriteeriumi kohta vastuollu järeldusega, mille ta esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 seoses võimalusega müüa negatiivse hinnaga.

115

Mis lisaks puudutab ülekandmise hetke, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 246 piirdunud selgitusega, et „sellise otsuse täitmise hetk, milles nähakse ette võimalus müüa abisaaja varade kogum ning kohustus nõuda tagasi ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi, on tagasinõudmise kohustuse täitmisest kõrvalehoidmiseks vähemalt sama soodne kui ametliku uurimismenetluse etapp“, mida ei saa pidada õigusnormi rikkumiseks.

116

Mis puutub hageja väitesse, et mingit kõrvalehoidmist ei saa väita, kuna Sernami varade kogumi võõrandamise võimalus oli ette nähtud otsusega Sernam 2, siis piisab meeldetuletusest, et eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktidest 54–58 ja 109–111 ilmneb, et see võõrandamine ei piirdunud üksnes Sernami varadega ning see ei toimunud turuhinnaga. Seetõttu ei ole täidetud ka otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 esitatud tingimused.

117

Lõpetuseks ei saa nõustuda argumendiga, millega hageja heidab ette, et Üldkohus tegi võõrandamistehingu majandusliku loogika hindamisel järelduse, et kuna Sernami majandustegevust ei katkestatud, siis otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärki ei olnud järgitud. Nimelt piisab meeldetuletusest, et käesoleva kohtuotsuse punktidest 30–33 ilmneb, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärk seisnes tõepoolest nimetatud katkestamises.

118

Järelikult ei ole hageja väited, et Üldkohus rikkus Sernami ja tema varade kogumi ostjate majandusliku järjepidevuse analüüsi puhul õigusnormi, põhjendatud.

119

Eelnevat arvestades tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

120

Kuuenda väite esimeses osas heidab hageja ette, et Üldkohus võttis arvesse ainult ühe nendest põhjendustest, mille komisjon esitas Sernami varade kogumi võõrandamise suhtes erainvestori kriteeriumi kohaldamata jätmiseks, ning kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 312, olles eelnevalt tuvastanud, et see kriteerium ei olnud kohaldatav seetõttu, et niisugune otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 lubatud võõrandamine oli võrdväärne otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 sätestatud tasakaalustavate meetmetega, et „puudub vajadus analüüsida argumente, mis puudutavad komisjoni esimest põhjendust – mis põhineb riigiabi „tagasinõudmise“ kontekstil – selle kohta, et eraõigusliku investori kriteerium ei ole kohaldatav“. Seda tehes jättis Üldkohus selle kohtuotsuse põhjenduses vastamata, kuna ta ei võtnud arvesse hageja poolt esimeses kohtuastmes esitatud etteheiteid seoses erainvestori kriteeriumi kohaldamatusega tulenevalt väidetavast tagasinõudmise olukorrast.

121

Hageja leiab veel, et need kaks põhjendust, millele komisjon erainvestori kriteeriumi kohaldamata jätmisel tugines, on omavahel vastuolus. Nimelt ei saanud komisjon selle kriteeriumi väljajätmist õigustada samal ajal nii tagasinõudmise olukorra alusel – väites, et kõnealune abi on siseturuga kokkusobimatu – ja tasakaalustava meetme olemasolu alusel – väites, et see abi on nimetatud turuga kokkusobiv. Üldkohus ei käsitlenud seega otsuse Sernam 2 põhjendavas osas sisalduvate põhjenduste vastuolulisust.

122

Euroopa Komisjon leiab, et kuuenda väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

123

Esmalt tuleb jätta kõrvale argument, milles hageja heidab ette, et Üldkohus ei määranud karistust nende vastuoluliste põhjenduste eest, millele otsus Sernam 2 tugineb. Nimelt ei ole niisugust argumenti, mille hageja esitas alles repliigi staadiumis, Üldkohtus tõstatatud. Üldkohtule ei saa ette heita niisuguse argumendi uurimata jätmist, mida talle esitatud ei ole.

124

Mis puudutab hageja argumenti vastamata jätmise kohta, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 286 ja 287 on Üldkohus välja toonud põhjendused, mille komisjon esitas erainvestori kriteeriumi kohaldamata jätmiseks. Nagu Üldkohus meelde tuletab, tugines komisjon otsuse Sernam 3 põhjendustes 154 ja 155 kahele põhjendusele, nimelt esiteks, et see kriteerium ei ole kohaldatav abi tagasinõudmise olukorras, ning teiseks, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 lubatud Sernami varade kogumi müük kujutab endast tasakaalustamise olukorda, mis välistab aruka erainvestori põhimõtte arvessevõtmise.

125

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 288–311 uuris Üldkohus erainvestori kriteeriumi kohaldatavust tasakaalustavatele meetmetele ja tegi järelduse selle kriteeriumi kõrvalejätmiseks, olles selle kohtuotsuse punktis 309 märkinud, et „otsuse [Sernam 3] põhjenduses 155 meenutatud Sernami varade kogumi müügi tasakaalustav loogika oli erinev eraõigusliku ettevõtja loogikast, kes püüab oma kasumit maksimeerida või teatavatel juhtudel kahjumit minimeerida“.

126

Seetõttu olgu sedastatud, et argument selle kohta, et komisjon võis rikkuda õigusnormi, kui ta järeldas, et erainvestori kriteerium oli kohaldamatu ka tagasinõudmise olukorra tõttu, mille alla Sernami varade kogumi müük kuulus, oli igal juhul tulemusetu. Järelikult võis Üldkohus, ilma et ta oleks vaidlustatud kohtuotsuses jätnud vastuse andmata, järeldada selle kohtuotsuse punktis 312, et seda argumenti ei ole vaja enam uurida.

127

Arvestades eeltoodut, tuleb kuuenda väite esimene osa tunnistada põhjendamatuks.

128

Kuuenda väite teises osas leiab hageja, et nõustudes komisjoni poolt otsuse Sernam 3 põhjenduses 155 pakutud lähenemisviisiga, mille kohaselt aruka erainvestori põhimõte ei ole kohaldatav, kuna Sernami varade kogumi müük kujutab endast tasakaalustavat meedet, moonutas Üldkohus otsust Sernam 2. Selle teise väiteosa põhjenduseks esitab hageja neli argumenti.

129

Esiteks oli Üldkohus moonutanud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 teksti mõtet. Selles sättes ette nähtud kohustus võõrandada Sernami varade kogum turuhinnaga ning teha seda läbipaistva ja avatud pakkumismenetluse tulemusena, vastab täpselt aruka erainvestori kriteeriumi kohaldamisele. Niisugune järeldus tuleneb komisjoni teatisest riigiabi mõiste kohta [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses (ELT 2016, C 262, lk 1). Jättes aruka erainvestori kriteeriumi kohaldamata Sernami varade kogumi võõrandamise suhtes, moonutas Üldkohus kohtuvaidluse asjaolusid ja otsuse Sernam 2 sisu, asendades selles otsuses sisaldunud põhjendused enda omadega.

130

Teiseks moonutas Üldkohus otsust Sernam 2, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301 järeldas, et „[k]una varade kogumi müük välistas kohustused, siis […] oli käesolevas asjas negatiivse hinna saamine juba määratluse kohaselt välistatud“. Järeldades aga, et Sernami varade kogumi võõrandamine välistas kõik kohustused, moonutas Üldkohus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 – mida hageja ka apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osa põhjenduseks väitis, nagu on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 47–52. Ta tegi sama, lisades tingimuse, mida otsuses Sernam 2 ei olnud ette nähtud, järeldades, et Sernami varade kogumi võõrandamise hind ei tohtinud olla negatiivne. Nimelt mainitakse otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 üksnes turuhinda, mis kohtupraktika kohaselt võib olla negatiivne, nagu ilmneb 28. jaanuari 2003. aasta kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon (C‑334/99, EU:C:2003:55, punkt 133) ja 13. mai 2015. aasta kohtuotsusest Niki Luftfahrt vs. komisjon (T‑511/09, EU:T:2015:284, punkt 139).

131

Kolmandaks heidab hageja ette, et Üldkohtu põhjendused olid vastuolulised, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301 järeldas, et „käesolevas asjas oli negatiivse hinna saamine juba määratluse kohaselt välistatud“. Niisugune sedastus läheb vastuollu selle kohtuotsuse punktis 100 sisalduva kinnitusega, vastavalt millele otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 kohaselt „ainus nõue hinna osas oli see, et tegemist oleks turuhinnaga“.

132

Neljandaks leiab hageja, et turuhinna positiivne või negatiivne väärtus ei omanud mingit mõju otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 taotletud eesmärgi saavutamisele. Selle otsuse põhjendusest 217 tulenevalt seisneb eesmärk selles, et Sernam vabastab oma turuosa sõltumatu ostja kasuks ega tegutse enam oma varasemas õiguslikus vormis, ilma et oleks ilmnenud positiivse hinna vajadus. Hageja sõnul oleks aga niisugused eesmärgid täidetud Sernami varade võõrandamisel – kuigi negatiivse – turuhinnaga, järgides läbipaistvat ja avatud pakkumismenetlust. Järelikult moonutas Üldkohus ka otsust Sernam 2, sedastades, et Sernami varade kogumi võõrandamine ei saanud juba definitsiooni poolest toimuda negatiivse hinnaga.

133

Lisaks tuleneb komisjoni suuniste raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (ELT 2014, C 249, lk 1) punktist 80, et konkurentsimoonutuste piiramise meetmed „peaksid seetõttu olema üldiselt võõrandamised tegevuse jätkuvuse põhimõttel, et ettevõtjad saaksid sobiva ostja korral elujõulisena jätkata ning tõhusalt konkureerida pikas perspektiivis“. Otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärk haakub täiuslikult selle loogikaga, tagades Sernami turuosa vabastamise tema aktsiate ostja kasuks ning võimaldades sellel tõhusalt konkureerida pikas perspektiivis. Selles osas ei oma turuhinna väärtus mingit mõju.

134

Euroopa Komisjon leiab, et kuuenda väite teine osa tuleb tagasi lükata.

135

Esmalt tuleb märkida, et isegi kui hageja väidab, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 on moonutatud, soovib ta tegelikult viidata väärale tõlgendusele, mille Üldkohus sellele sättele tema hinnangul andis, jõudes järeldusele, et aruka erainvestori kriteerium tuleb kõrvale jätta.

136

Esiteks väidab hageja vääralt, et läbipaistva ja avatud pakkumismenetluse tulemusel turuhinnaga müümise kohustus vastab aruka erainvestori kriteeriumi kohaldamisele.

137

Selles osas tuleb meeles pidada, et kõnesoleva kriteeriumi puhul tuleb vahet teha selle kohaldatavusel ja selle kohaldamisel (vt selle kohta eelkõige 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punktid 29 ja 33).

138

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 292 õigustatult märkis, sõltub erainvestori kriteeriumi kohaldamine lõpuks sellest, kas asjaomane liikmesriik annab aktsionärina, mitte aga avaliku võimu kandjana majandusliku eelise temale kuuluvale ettevõtjale (vt eelkõige 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 81, ja 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punkt 31).

139

Kuna avalik-õigusliku isiku kui aktsionäri sekkumine on tuvastatud ning erainvestori kriteeriumi kohaldatavus kindlaks määratud, kohaldatakse seda kriteeriumi seejärel selleks, et teha kindlaks, kas riigi osalusega ettevõtjale riigi vahenditest mis tahes vormis antud majanduslik eelis oma mõju tõttu moonutab või võib moonutada konkurentsi ja kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust (5. juuni 2012. aasta kohtuotsus, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 89).

140

On selge, et mis puudutab erainvestori kriteeriumi kohaldamist, siis tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et turuhind on kõrgeim hind, mida erainvestor on valmis maksma tavaliste konkurentsitingimuste korral niisuguses olukorras oleva äriühingu eest, ning juhul kui ametivõimud müüvad neile kuuluva ettevõtja avatud, läbipaistvat ja tingimusteta pakkumismenetlust kasutades, võib eeldada, et turuhind vastab kõrgeimale pakkumusele (vt eelkõige 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punktid 92 ja 94, ning 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus, BVVG, C‑39/14, EU:C:2015:470, punkt 32).

141

Sellegipoolest, ja vastupidi hageja väidetule, ei saa aruka erainvestori kriteeriumi kohaldatavust tuletada tingimusest, mis tavaliselt kuulub selle kohaldamise alla. Seetõttu ei saa järeldada, et turuhinnaga ning avatud ja läbipaistva pakkumismenetluse teel võõrandamine kujutab endast tingimata selle kriteeriumi rakendamist.

142

Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 142 märkis, kujutab nõudmine, et tasakaalustavad meetmed võetaks tingimustel, mis taastavad vaba konkurentsi, endast tasakaalustamise olemust, kuid ei eelda kuidagi, et riik etendaks nende elluviimisel mingit rolli.

143

Teiseks, mis puudutab seda, et hageja vaidlustab Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301 tehtud järelduse Sernami varade kogumi müügihinna kohta, siis tuleb märkida, et Üldkohus tegi sellest võõrandamisest kohustuste välistamise kohustust silmas pidades järelduse, et negatiivse hinna saamine oli juba määratluse kohaselt välistatud. Nagu aga ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 54–58, tegi kohus õige järelduse, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 tuleb mõista nii, et see nõuab niisugust kohustuste välistamist. Järelikult ei saa väita, et seda tehes lisas Üldkohus tingimuse, mida otsuses Sernam 2 ei olnud ette nähtud.

144

Kolmandaks, mis puudutab hageja väidet, et Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuses vastuolulisi põhjendusi, siis tuleb märkida, et ta esitab väite, mis on analoogiline neljanda väite raames esitatud argumendiga, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 79. Selles osas tuleb meeles pidada, et nagu ka käesoleva kohtuotsuse punktis 85 on sedastatud, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 toodud kinnitus, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 grammatilise tõlgenduse kohaselt oli ainus nõue hinna osas see, et tegemist oleks turuhinnaga ning läbipaistva ja avatud menetlusega, käsitles mõiste „müük“ analüüsi, millega Üldkohus esimeses kohtuastmes esitatud neljanda väite teise osa raames leidis, et müük võib põhimõtteliselt olla toimunud ka negatiivse hinnaga.

145

See järeldus puudutab seega küsimust, mis erineb sellest, mida Üldkohus uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301, nimelt seda, kas käesoleval, Sernami varade kogumi müüki puudutaval juhul oli negatiivse hinnaga müük võimalik. Neil põhjustel ei ole nimetatud põhjenduse vastuolu puudutav argument põhjendatud.

146

Neljandaks, mis puudutab hageja arvamust, et võõrandamise positiivne või negatiivne hind ei omanud mingit mõju otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 taotletud eesmärgile, siis tuleb märkida, et kuivõrd selle hinna hindamine sõltub sellest, kas kohustused võõrandamisse kaasatakse või jäetakse sellest välja, läheb see argument segi esimese väite kolmandas osas esitatud argumendiga, mille kohaselt kohustuste lisamine Sernami varade kogumi müügile ei omanud selle eesmärgi suhtes mingit mõju. Nimetatud argument tuleb seega tagasi lükata samadel põhjustel kui need, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 54–58.

147

Arvestades eeltoodut, tuleb kuuenda väite teine osa põhjendamatuna tagasi lükata.

148

Kuuenda väite kolmandas osas väidab hageja, et nõustudes argumendiga, mille kohaselt aruka erainvestori põhimõte ei olnud kohaldatav Sernami varade kogumi võõrandamisele, tulenevalt selle võõrandamise tasakaalustavast olemusest, rikkus Üldkohus ELTL artikli 107 lõiget 1.

149

Hageja arvates jäävad tasakaalustava meetme rakendamise kulud abi saaja kanda, kes võib olla ühtmoodi nii riigi osalusega kui ka eraettevõtja, mitte riigi kui avaliku võimu kanda. Järelikult, mitte miski ei õigusta seda, et erainvestori põhimõtet ei kohaldata tasakaalustava meetme rakendamise korral.

150

Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu kohtupraktikast ja eelkõige 5. juuni 2012. aasta kohtuotsusest komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 78) ja 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punktid 32–37), et nimetatud põhimõtte kohaldamine on vältimatu ning komisjon on kohustatud seda tegema enne, kui ta saab teha järelduse riigiabi olemasolu kohta ELTL artikli 107 lõike 1 alusel.

151

Kui otsus Sernam 2 nõuab täpse eesmärgi täitmist, siis on ilmne, et õiguslikult pidi hageja kui Sernami aktsionär selle eesmärgi saavutamiseks tegutsema majanduslikult mõistlikult, nagu seda teeks erainvestor, vastasel juhul annab ta uue riigiabi.

152

Selles osas on kohtupraktikas ja eelkõige 11. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Corsica Ferries France vs. komisjon (T‑565/08, EU:T:2012:415, punktid 83 ja 84) võetud täielikult arvesse asjaolu, et erainvestorid valivad piirangute raames ja seadusega sätestatud piirides majanduslikult ratsionaalseima käitumise. Pidades silmas käesoleva asja asjaolusid, oleks igasugune muu lahendus peale selle, mida tegelikult rakendati, eelkõige likvideerimismenetlus, olnud liiga kulukas. Olles keeldunud võrdlemast hageja käitumist samasse olukorda asetatud erainvestori majandusliku ratsionaalsusega, ja järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 309, et Sernami varade kogumi müügi tasakaalustav loogika erines eraõigusliku ettevõtja loogikast, kes püüab oma kasumit maksimeerida või teatavatel juhtudel kahjumit minimeerida, rikkus Üldkohus ELTL artikli 107 lõiget 1.

153

Lisaks, kuna hageja käitumise majanduslik ratsionaalsus peab kehtima kõigile võõrandamise elementidele, rikkus Üldkohus õigusnorme ja ELTL artikli 107 lõiget 1 vaidlustatud kohtuotsuse punktides 323 ja 327, mis käsitlevad komisjoni tuvastatud uut abi, nimelt vastavalt Sernami likvideerimisel võlakohustuste kandmine kohustuste alla ja kohustuste garantiid, mis anti isikule, kellele need võõrandati.

154

Lisaks, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 310, et „vaidlusalused meetmed tulenevad seega otseselt otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 rikkumisest ning neil ei ole mingisugust seost eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisega“, siis rikkus Üldkohus õigusnormi, kuivõrd selles järelduses keeldutakse kohaldamast erainvestori kriteeriumi, rikkudes ELTL artiklit 107.

155

Euroopa Komisjon leiab, et kuuenda väite kolmas osa tuleb tagasi lükata.

156

Mis puudutab hageja etteheidet, et Üldkohus välistas eraõigusliku investori kriteeriumi arvessevõtmise, siis kõigepealt tuleb meeles pidada, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 138 mainitud kohtupraktikale sõltub selle kriteeriumi kohaldamine sellest, kas asjaomane liikmesriik tegutseb aktsionärina, mitte aga avaliku võimu kandjana. Selles osas peab komisjon seejärel andma üldhinnangu, võttes lisaks asjaomase liikmesriigi toodud tõenditele arvesse kõik ülejäänud antud juhul asjakohased tõendid, mis võimaldavad tal tuvastada, kas kõnealune meede pärineb liikmesriigilt kui aktsionärilt või kui nimetatud liikmesriigi avaliku võimu kandjalt (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 86; 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punkt 60, ning 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, Electrabel ja Dunamenti Erőmű vs. komisjon, C‑357/14 P, EU:C:2015:642, punkt 102).

157

Järgmiseks tuleb märkida, et riigiabi olemasolu tuvastamisel võimaldab erainvestori kriteerium teha kindlaks, kas asjaomase liikmesriigi võetud meetmed võtsid arvesse majandusliku ratsionaalsuse kriteeriumi, nii et erainvestor saaks samuti selle heaks kiita (vt eelkõige 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punkt 36). Selle kriteeriumi kohaselt ei ole seega tingimused, millele peab vastama meede, et kuuluda ELTL artikli 107 tähenduses mõiste „abi“ alla, täidetud, kui riigi osalusega ettevõtja, kes sai abi, võiks saada sama eelise nagu see, mille ta sai riigi vahenditest, tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel (vt eelkõige 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus, SNCM ja Prantsusmaa vs. Corsica Ferries France, C‑533/12 P ja C‑536/12 P, EU:C:2014:2142, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

158

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb sedastada, et erainvestori kriteerium eeldab, et avalik-õigusliku isiku tegevus võiks olla võrreldav investoriga, kes tegutseb tavalistes turutingimustes.

159

Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 30–32 ning nagu märgib ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 305 ja 306, kujutab otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud Sernami varade kogumi võõrandamine tasakaalustavat meedet, mille eesmärk on ennetada konkurentsimoonutusi. Seetõttu võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 307 ja 308 õigesti järeldada, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud meetmed ei vastanud tavapärastele turutingimustele ning seega, nagu on märgitud selle kohtuotsuse punktis 309, „oli Sernami varade kogumi müügi tasakaalustav loogika erinev eraõigusliku ettevõtja loogikast, kes püüab oma kasumit maksimeerida või teatavatel juhtudel kahjumit minimeerida“, ning sellest nimetatud kohtuotsuse punktis 311 tuletada, et komisjonile ei saa ette heita niisugustel põhjustel erainvestori kriteeriumi kõrvalejätmist otsuse Sernam 3 põhjenduses 155.

160

On selge, et see kriteerium ei jäta arvestamata ettevõtjatel lasuvaid kohustusi (vt selle kohta 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus, SNCM ja Prantsusmaa vs. Corsica Ferries France, C‑533/12 P ja C‑536/12 P, EU:C:2014:2142, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski ei saa tavapäraseid turutingimusi kujundavad kohustused minna segi nendega, mille eesmärk on ennetada konkurentsimoonutusi sellel turul.

161

Kuigi otsuse Sernam 2 rakendamine, nagu väidab hageja, tähendas seda, et ta käitub majanduslikult ratsionaalselt, ei saanud see rakendamine siiski rikkuda selle otsuse artikli 3 lõiget 2, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 310 leidis. Lisaks tuleb sedastada, et mis puudutab hageja seisukohta, et otsust Sernam 2 kohaldav eraettevõtja valiks majanduslikust ratsionaalsusest lähtuvalt samad varade kogumi võõrandamise tingimused kui need, mis valiti käesoleval juhul, siis tugineb tema argument väärale eeldusele, et need võõrandamismeetmed on kooskõlas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärgi ja seal kehtestatud kohustustega.

162

Lisaks, nagu ka hageja tunnistab, ei ole meetmed, mida komisjon peab uueks riigiabiks, lahutatavad otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 kohaldamisest. Neid meetmeid ei saa seega hinnata selle sätte tasakaalustavast eesmärgist sõltumatult, ja seega oli Üldkohtul õigus, kui ta jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 323 ja 327 kohaldamata aruka eraõigusliku investori kriteeriumi nendele uutele soodustustele.

163

Eelnevat arvestades tuleb kuuenda väite kolmas osa tagasi lükata. Järelikult tuleb kuues väide tervikuna tagasi lükata.

164

Järelikult tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

165

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

166

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

167

Kuna komisjon, Mory ja Mory Team on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja ka komisjoni, Mory ja Mory Teami kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: