1

Oma apellatsioonkaebustes palub Kenzo Tsujimoto tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 2. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Tsujimoto vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Kenzo (KENZO ESTATE) (T‑414/13, ei avaldata, EU:T:2015:923) ja 2. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Tsujimoto vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Kenzo (KENZO ESTATE) (T‑522/13, ei avaldata, EU:T:2015:922) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused“), millega see kohus jättis rahuldamata tema hagid nõudega tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 22. mai 2013. aasta otsuse (asi R 333/2012‑2) ja 3. juuli 2013. aasta otsuse (asi R 1363/2012‑2), mis käsitlevad Kenzo ja K. Tsujimoto vahelist vastulausemenetlust.

2

Hageja esitas kõnealused registreerimistaotlused, tuginedes nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), muudetud redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 40/94“) ja nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu] kaubamärgi kohta (EÜT 2009, L 78, lk 1), mis jõustus 13. aprillil 2009 ning millega kodifitseeriti ning tunnistati kehtetuks määrus nr 40/94.

3

Määruse nr 207/2009 artikli 8 „Suhtelised keeldumispõhjused“ lõige 5 sätestab:

„Lõike 2 tähenduses ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema [ELi] kaubamärgi olemasolul on see omandanud [Euroopa Liidus] maine ja varasema siseriikliku kaubamärgi olemasolul on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.“

4

Nimetatud määruse artikli 76 „Faktide kontrollimine ameti omal algatusel“ lõige 2 näeb ette:

„Amet võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.“

5

Määrus (EÜ) nr 40/94 rakendati komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 2868/95 (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), muudetud komisjoni 29. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1041/2005 (ELT 2005, L 172, lk 4), (edaspidi „rakendusmäärus“). See rakendusmäärus on kohaldatav ka seoses määrusega nr 207/2009.

6

Rakendusmääruse eeskiri 19 „Faktid, tõendid ja seisukohad vastulause toetuseks“ sätestab lõigetes 1 ja 2:

„1.   Amet võimaldab vastulause esitajal esitada vastulauset toetavaid fakte, tõendeid ja argumente või täiendada juba eeskirja 15 lõike 3 kohaselt esitatud fakte, tõendeid ja argumente ameti määratud tähtaja jooksul, mis ei tohi olla lühem kui kaks kuud alates päevast, mil vastulausemenetlus eeskirja 18 lõike 1 kohaselt alustatuks loetakse.

2.   Lõikes 1 sätestatud perioodil esitab vastulause esitaja tõendeid oma varasemate kaubamärkide või õiguste olemasolu, nende kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, samuti tõendeid oma vastulause esitamise õiguse kohta. Eelkõige esitab vastulause esitaja järgmised tõendid:

[…]“.

7

Rakendusmääruse eeskirja 20 „Vastulause läbivaatamine“ lõige 1 näeb ette:

„Kui vastulause esitaja ei ole enne eeskirja 19 lõikes 1 nimetatud tähtaja lõppu tõendanud oma varasema märgi või õiguse olemasolu, kehtivust ja ulatust ega oma õigusi vastulause esitamiseks, lükatakse vastulause põhjendamatuna tagasi.“

8

Rakendusmääruse eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik on järgmine:

„Kui vaidlustatakse vastulausete osakonna otsus, piirdub apellatsioonikoda kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud vastulausete läbivaatustalituse poolt määruse ja käesolevate eeskirjade alusel määratud või täpsustatud tähtaegade jooksul, välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda leiab, et tuleks arvestada määruse [nr 207/2009] artikli [76] lõike 2 kohaseid lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid.“

9

Hageja esitas 21. jaanuaril 2008 liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu taotluse, mis määruse nr 40/94 alusel tehti EUIPO-le teatavaks 13. märtsil 2008.

10

Kaubamärk, mille jaoks registreeringut taotleti, on sõnamärk „KENZO ESTATE“.

11

Kaubad, mille jaoks rahvusvahelist registreeringut taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 33 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „Vein; alkohoolsed joogid puuviljadest; Läänemaade liköörid (üldiselt)“.

12

Registreerimistaotlus avaldati 17. märtsi 2008. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 12/2008.

13

Kenzo esitas 16. detsembril 2008 määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel taotletava kaubamärgi rahvusvahelisele registreeringule vastulause kõigi eespool punktis 11 nimetatud kaupade osas.

14

Vastulause aluseks oli varasem ühenduse sõnamärk KENZO, mis oli 20. veebruaril 2001 numbri 720706 all registreeritud muu hulgas kaupade jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 3, 18 ja 25 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

15

Vastulause esitamise alusena tugineti määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5.

16

Vastulausete osakond lükkas vastulause 20. detsembri 2011. aasta otsusega tagasi.

17

Kenzo esitas 15. veebruaril 2012 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel EUIPO-le vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.

18

Ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 22. mai 2013. aasta otsusega kaebus rahuldati. Apellatsioonikoja sõnul oli määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise kolm kumulatiivset tingimust kõnealuses asjas täidetud. Esimese tingimuse osas märkis apellatsioonikoda, et vastandatud kaubamärgid on asjaomase avalikkuse olulise osa jaoks ülimalt sarnased. Teise tingimuse suhtes leidis apellatsioonikoda vastulausete osakonnast erinevalt, et Kenzo oli tõendanud, et varasem kaubamärk on omandanud maine. Kolmanda tingimuse osas leidis apellatsioonikoda, et on ülimalt tõenäoline, et kaubamärk, mille registreerimist taotletakse ja mille kasutamiseks tungiva põhjuse olemasolu ei ole tõendatud, asub varasema maineka kaubamärgi kiiluvette, et saada kasu selle kaubamärgi ligitõmbavusest, tuntusest ja mainest ning kasutada rahalist hüvitist maksmata ära viimati nimetatud kaubamärgi omaniku ärilist panust selle kaubamärgi kuvandi loomisesse ja säilitamisse. Apellatsioonikoda tegi järelduse, et rahvusvahelisele registreeringule liidus taotletud kaitse kasutamisel on oht, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses kasutatakse ära varasema kaubamärgi mainet.

19

Apellant esitas eelnimetatud otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. augustil 2013. Oma hagi põhjendamiseks esitas ta kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2 ja teise kohaselt on rikutud sama määruse artikli 8 lõiget 5.

20

Üldkohus lükkas kõik need väited tagasi ning jättis hagi tervikuna rahuldamata.

21

Apellant esitas 18. augustil 2009 liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu taotluse, mis määruse nr 207/2009 alusel tehti EUIPO-le teatavaks 5. novembril 2009.

22

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk „KENZO ESTATE“.

23

Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 29, 30, 31, 35, 41 ja 43 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

24

Registreerimistaotlus avaldati 16. novembri 2009. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 44/2009.

25

Kenzo esitas 12. augustil 2010 määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele kõigi eespool punktis 23 nimetatud kaupade osas vastulause.

26

Vastulause aluseks oli varasem ühenduse sõnamärk KENZO, mis oli 20. veebruaril 2001 numbri 720706 all registreeritud eeskätt kaupade jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 3, 18 ja 25 ning vastavad neis klassides eespool punktis 14 esitatud kirjeldusele.

27

Vastulause põhjendamiseks tugineti määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5.

28

Vastulausete osakond lükkas vastulause 24. mai 2012. aasta otsusega tagasi.

29

Kenzo esitas 23. juulil 2012 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel EUIPO-le vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.

30

EUIPO teise apellatsioonikoja 3. juuli 2013. aasta otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Apellatsioonikoja sõnul oli määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise kolm kumulatiivset tingimust kõnealuses asjas taotletud registreeringuga hõlmatud teenuste osas täidetud. Esimese tingimuse kohta märkis apellatsioonikoda, et vastandatud kaubamärgid on ülimalt sarnased. Teise tingimuse osas leidis apellatsioonikoda vastulausete osakonnast erinevalt, et Kenzo oli tõendanud, et varasem kaubamärk on omandanud maine. Kolmanda tingimuse osas tõdes apellatsioonikoda, et seoses teenustega, mida hõlmab kaubamärk, mille registreerimist taotletakse, on ülimalt tõenäoline, et see kaubamärk, mille puhul ei ole tõendatud, et selle kasutamiseks oleks mingi tungiv põhjus, asub varasema maineka kaubamärgi kiiluvette, et saada kasu selle kaubamärgi ligitõmbavusest, tuntusest ja mainest ning kasutada rahalist hüvitist maksmata ära viimati nimetatud kaubamärgi omaniku ärilist panust selle kaubamärgi kuvandi loomisesse ja säilitamisse.

31

Küll aga leidis apellatsioonikoda seoses taotletud registreeringus nimetatud ning Nizza kokkuleppe klassidesse 29–31 kuuluvate kaupadega, et neid ei peeta luksuskaupadeks ning need ei ole eranditult seotud ainult glamuuri- või moemaailmaga. Tegemist on tavalise laiatarbe toidukaubaga, mida on võimalik osta igast kohalikust nurgapoest ja selle seos Kenzo kaupadega on üksnes piiripealne. Apellatsioonikoja sõnul ei ole Kenzo põhjendanud, miks taotletud registreering tähendaks KENZO varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist. Apellatsioonikoda lükkas vastulause nende kaupade osas tagasi.

32

Hageja esitas 3. juuli 2013. aasta otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. septembril 2013. Oma hagi põhjendamiseks esitas ta kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2 ja teise kohaselt on rikutud sama määruse artikli 8 lõiget 5.

33

Üldkohus lükkas mõlemad väited tagasi ning jättis hagi tervikuna rahuldamata.

34

Euroopa Kohtu presidendi 18. mai 2016. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑85/16 P ja C‑86/16 P menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

35

Apellant palub apellatsioonkaebustes Euroopa Kohtul:

36

EUIPO ja Kenzo paluvad Euroopa Kohtul jätta mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

37

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuste põhjendamiseks kaks väidet, mille aluseks on vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 ning sama määruse artikli 8 lõike 5 rikkumine.

38

Esimeses väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuste punktis 23, et apellatsioonikoda leidis põhjendatult, et tõendid kasutamise ja maine kohta on lahutamatult seotud, nii et esimesena nimetatuid on võimalik esitada teiste asemel. Apellant on seisukohal, et nii otsustades eiras Üldkohus asjaolu, et apellatsioonikoja poolt kaalutlusõiguse teostamine artikli 76 lõike 2 alusel on piiritletud määruse nr 207/2009 eeskirja 20 lõikega 1 ja eeskirja 19 lõigetega 1 ja 2.

39

Apellandi arvates tuleneb nendest sätetest, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikel 5 põhinev vastulause tuleb tagasi lükata, kui vastulause esitaja ei esita tõendeid varasema kaubamärgi maine kohta tähtaja jooksul, mille EUIPO on määranud varasema õiguse olemasolu ja kehtivuse tõendamiseks. Sellist tõlgendust kinnitab tema väitel 13. juuni 2002. aasta kohtuotsus Chef Revival USA vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Massagué Marín (Chef) (T‑232/00, EU:T:2002:157, punkt 44).

40

Apellant leiab, et vaidlustatud kohtuotsuste punktist 23 nähtub, et apellatsioonikoja eeskujul võttis Üldkohus varasema kaubamärgi maine hindamisel vääralt arvesse neid dokumente, mis esitati pärast seda, kui oli möödunud varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks määratud tähtaeg, nimelt Kenzo seisukohtade lisasid 1–21. Apellant leiab, et ei määrus nr 207/2009 ega ka rakendusmäärus ei näe ette, et kasutamise tõendamiseks esitatud dokumentidega, mis esitatakse pärast varasemate õiguste tõendamiseks määratud tähtaja möödumist, võib tõendada varasema kaubamärgi mainet.

41

Kenzo väidab esimese võimalusena, et esimene väide on vastuvõetamatu. Teise võimalusena väidab ta, et see on ka põhjendamata. EUIPO leiab, et esimene väide on põhjendamata.

42

Mis puudutab esimese väite vastuvõetavust, siis tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Seega on ainult Üldkohus pädev tuvastama ja hindama asjakohaseid fakte ning hindama tõendeid. Välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud, ei ole nende faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuulub Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (vt eelkõige 2. septembri 2010. aasta kohtuotsus Calvin Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑254/09 P, EU:C:2010:488, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Selles osas piisab, kui tõdeda, et esimene väide tõstatab õigusküsimuse, mis puudutab määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 2 tuleneva apellatsioonikoja kaalutlusõiguse olemust, arvestades seejuures rakendusmääruse eeskirja 20 lõiget 1 ja eeskirja 19 lõikeid 1 ja 2. Järelikult on esimene väide vastuvõetav.

44

Mis puutub selle väite põhjendatusse, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuses Rintisch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑120/12 P, EU:C:2013:638) sisuliselt otsustanud, et kaalutlusõigust, mis apellatsioonikojal on määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 alusel, tuleb teostada rakendusmääruse eeskirja 50 lõike 1 kolmandast lõigust ja eeskirja 20 lõikest 1 lähtudes. Euroopa Kohus nimelt otsustas selle kohtuotsuse punktis 32, et rakendusmäärus näeb sõnaselgelt ette, et apellatsioonikojal on vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel rakendusmääruse eeskirja 50 lõike 1 kolmandast lõigust ja määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 2 tulenev kaalutlusõigus otsustamaks, kas võtta arvesse uusi või täiendavaid fakte ja tõendeid, mida ei esitatud vastulausete osakonna määratud või täpsustatud tähtaja jooksul. Järelikult on apellatsioonikojal sellist kaebust menetledes nendest sätetest tulenev võimalus vastu võtta või võtmata jätta need hilinenult esitatud dokumendid, mis puudutavad varasema kaubamärgi olemasolu, kehtivust ja kaitse ulatust.

45

Nimetatud kohtuotsuse punktis 38 täpsustas Euroopa Kohus, et kui EUIPO lahendab asja vastulausemenetluse raames, siis peab selleks, et ta saaks kasutada tal olevat kaalutlusõigust hilinenult esitatud faktiliste asjaolude või tõendite arvesse võtmiseks, olema täidetud esiteks tingimus, et hilinenult esitatud tõendid võivad esmapilgul olla tegelikult asjakohased seoses sellega, millise otsuse EUIPO vastulause kohta langetab, ja teiseks ei või menetlusstaadium, milles hilinenud esitamine toimub, ega sellega seonduvad asjaolud sellist arvessevõtmist välistada.

46

Käesoleval juhul juhtis Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuste punktides 16 ja 17 tähelepanu sellele Euroopa Kohtu praktikale ning märkis kummagi otsuse punktis 18 põhjendatult, et apellatsioonikoja kaalutluspädevust tuleb tõlgendada ainult rakendusmääruse eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu, mitte selle määruse eeskirja 20 lõike 1 alusel.

47

Teiseks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktides 19–23 seda, kas käesoleval juhul oli apellatsioonikojal võimalik neid tõendeid arvesse võtta sellel alusel, et need võivad tegelikult osutuda asjakohaseks, ja kas menetlusstaadium ning juhtumi teatavad asjaolud seda võimaldavad. Kummagi kohtuotsuse punktis 23 sedastas Üldkohus, et mõlemad tingimused on täidetud, kuna „märkides, et tõendid kasutamise kohta ja tõendid maine kohta on lahutamatult seotud ning keeld esitada tõendeid kasutamise kohta tõenditena maine kohta võib tuleneda üksnes ülemäärasest ning õigusvastasest formalismist, kasutas apellatsioonikoda oma kaalutlusõigust määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 alusel selleks, et otsustada, et nende tõendite arvesse võtmine on asjakohane“.

48

Nii otsustades kohaldas Üldkohus õigesti määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2 koostoimes rakendusmääruse eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõiguga. Sellest tuleneb, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

49

Apellandi teise väite kohaselt, mille aluseks on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 väidetav rikkumine, rikkus Üldkohus õigusnormi, hinnates kõiki selles sättes ette nähtud nelja tingimust, mille alusel võib keelduda kaubamärgi registreerimistaotluse rahuldamisest. Seetõttu jaguneb tema väide neljaks osaks, põhinedes õigusnormi rikkumisel, mille Üldkohus väidetavalt toime pani, esiteks hinnates vastandatud kaubamärkide sarnasust, teiseks varasema kaubamärgi mainet, kolmandaks ärakasutamise puudumist ning neljandaks seda, kas on olemas tungiv põhjus kasutada registreeringutaotluste esemeks olevat kaubamärki

50

Teise väite esimeses osas märgib apellant kõigepealt, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et andis vaidlustatud kohtuotsuste punktides 31–33 hinnangu vastandatud kaubamärkide sarnasusele, ilma et oleks seejuures analüüsinud igat kaubamärki kui tervikut. Apellant leiab, et Üldkohus tegi vea, viies läbi nõutava võrdluse varasema kaubamärgiga, lähtudes registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgi ainult ühest koostisosast. Ta väidab, et kui Üldkohus oleks võrrelnud vastandatud kaubamärke visuaalsest, foneetilisest ja kontseptuaalsest küljest, siis oleks ta järeldanud, et need ei ole üldse sarnased. Apellandi sõnul on osal „estate“ registreeringutaotluste esemeks olevas kaubamärgis oluline koht, kuna see koosneb kuuest tähest ning on seega pikem kui viiest tähest koosnev osa „kenzo“. Samuti lisab osa „estate“ oluliselt sellele kaubamärgile pikkust visuaalsest ja foneetilisest küljest vaadelduna ning tekitab vastandatud kaubamärkide olulise erinevuse nii nende kõla kui rütmi seisukohalt.

51

Seejärel väidab apellant, et Üldkohus ei põhjendanud oma hinnangut, mille kohaselt kaubamärgi „KENZO ESTATE“ domineeriv osa on „kenzo“. Apellandi arvates omab registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste seisukohalt eristusvõimet hoopis osa „estate“. Isegi kui eeldada, et esineb seos selle sõna ning asjaomaste kaupade ja teenuste vahel, ei ole seos piisavalt otsene, et selle tõttu minetaks osa „estate“ täielikult eristusvõime ning „kenzo“ muutuks automaatselt domineerivaks osaks.

52

Lõpetuseks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane jättis vaidlustatud kohtuotsuste punktis 34 ekslikult kohaldamata kohtupraktika, mis tuleneb 7. mai 2009. aasta kohtuotsusest Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Zafra Marroquineros (CK CREACIONES KENNYA) (T‑185/07, EU:T:2009:147) ja 2. septembri 2010. aasta kohtuotsusest Calvin Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑254/09 P, EU:C:2010:488).

53

Kenzo ja EUIPO väitel on teise väite esimene osa vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamata.

54

Mis puutub teise väite esimese osa vastuvõetavusse, siis tuleb nentida, et hageja argumendid, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et ei võrrelnud vastandatud kaubamärke tervikuna ning ei kohaldanud 7. mai 2009. aasta kohtuotsust Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Zafra Marroquineros (CK CREACIONES KENNYA) (T‑185/07, EU:T:2009:147) ja 2. septembri 2010. aasta kohtuotsust Calvin Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑254/09 P, EU:C:2010:488) ning ei põhjendanud hinnangut, et kaubamärgi KENZO ESTATE domineeriv osa on „kenzo“, tõstatavad õigusküsimusi. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 42 osundatud kohtupraktikale saab apellatsioonkaebuse esitada õigusküsimustes.

55

Seevastu on vastuvõetamatud apellandi argumendid, mille kohaselt on sõna „estate“ eristusvõimeline, sest nendega soovib apellant tegelikult vaidlustada Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsustuse punktis 33 faktilistele asjaoludele antud hinnangu, mille kohaselt puudub sõnal „estate“ seoses registreeringutaotlustes märgitud kaupade ja teenustega eristusvõime märkimisväärse osa asjaomase avalikkuse jaoks.

56

Mis esiteks puutub sellesse, kas on põhjendatud argument, et Üldkohus ei võrrelnud vastandatud kaubamärke tervikuna, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb varasema kaubamärgi ja registreerimistaotluse esemeks oleva kaubamärgi vahelist seost määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid, mille hulka kuuluvad nii varasema kaubamärgi eristusvõime tugevus kui ka see, mil määral on vastandatud kaubamärgid omavahel sarnased, mis eeldab eeskätt visuaalselt, kõlaliselt ja kontseptuaalselt sarnaste osade olemasolu (vt 23. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Adidas-Salomon ja Adidas Benelux, C‑408/01, EU:C:2003:582, punkt 28, ja 24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Ferrero vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑552/09 P, EU:C:2011:177, punktid 52 ja 64).

57

Käesoleval juhul märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktides 31 ja 32, et asjaolu, et kaubamärk koosneb üksnes varasemast kaubamärgist, millele on lisatud teine sõna, annab tunnistust nende kahe kaubamärgi sarnasusest ning et üldjuhul pöörab tarbija rohkem tähelepanu tähise algusele kui selle lõpule. Seoses osa „estate“ eristusvõime puudumisega märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 33, et „inglise keelt kõnelejate jaoks võib see sõna tähistada paika, kus kasvatatakse viinamarju ja toodetakse veini ning seotud tooteid, niivõrd, kuivõrd „estate“ tähendab suurt maavaldust“. Seega otsustas Üldkohus, et apellatsioonikoda sai põhjendatult otsustada, et asjaomased tarbijad pööravad sellele sõnale vähem tähelepanu ja keskenduvad esimesele osale, nimelt sõnale „kenzo“, mis on eristavam.

58

Vaidlustatud kohtuotsuste punktidest 31–33 ilmneb, et vastandatud kaubamärkide sarnasust hinnates leidis Üldkohus esiteks, et registreeringutaotluste esemeks olev kaubamärk koosneb ainult varasemast kaubamärgist, millele oli lisatud osa „estate“, millel puudub eristusvõime, ning teiseks, et kuna tarbija pöörab üldjuhul rohkem tähelepanu tähise algusele kui lõpule, siis keskendub asjaomane avalikkus esimesele eristavamale osale „kenzo“.

59

Kuna vastandatud kaubamärgid on sõnamärgid, millest üks koosneb ainult varasemast kaubamärgist, millele on lisatud osa, millel puudub eristusvõime, sai Üldkohus eeltoodud asjaoludel põhjendatult järeldada, et tervikuna vaadelduna on need kaubamärgid sarnased.

60

Mis teiseks puutub hageja argumenti, mille kohaselt ei ole vaidlustatud kohtuotsused põhjendatud osa „kenzo“ domineeriva olemuse osas, siis tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

61

Nimelt juhtis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 32 tähelepanu kohtupraktikale, mille kohaselt pöörab tarbija üldjuhul rohkem tähelepanu tähise algusele kui selle lõpule. Nende kohtuotsuste punktis 33 tõdes Üldkohus, et sõnal „estate“ puudub registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenustega seoses eristusvõime märkimisväärse osa asjaomase avalikkuse jaoks. Sellest järeldas Üldkohus, et „apellatsioonikoda sai põhjendatult otsustada, et asjaomased tarbijad pööravad sellele sõnale vähem tähelepanu ja keskenduvad esimesele osale, nimelt sõnale „kenzo“, mis on eristavam“.

62

Mis kolmandaks puutub apellandi argumenti, et Üldkohus tegi vea, jättes kohaldamata kohtupraktika, mis tuleneb 7. mai 2009. aasta kohtuotsusest Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Zafra Marroquineros (CK CREACIONES KENNYA) (T‑185/07, EU:T:2009:147) ja 2. septembri 2010. aasta kohtuotsusest Calvin Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑254/09 P, EU:C:2010:488), siis tuleb see põhjendamatuna tagasi lükata.

63

Nagu nimelt Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 34 põhjendatult tuvastas, erinevad eelmises punktis viidatud kohtuotsuste faktilised asjaolud käesolevate kohtuasjade omadest ja seetõttu piisab, kui sedastada, et esimesena viidatud kohtuasjades olid vastandatud sõnalisest tähisest koosnev taotletud kaubamärk ja varasemad kaubamärgid, mis koosnesid kujutismärgist, samas kui käesolevates kohtuasjades on omavahel vastandatud sõnamärgid. Seetõttu leidis Üldkohus, et kohtuasjades, milles tehti eespool viidatud kohtuotsused, ei ole vastandatud kaubamärkide eristavad ja domineerivad osad ühtelangevad, samas kui käesolevas asjas leidis Üldkohus, et sõna „kenzo“, mis esineb mõlemas vastandatud kaubamärgis, on nende kaubamärkide kõige eristavam osa.

64

Järelikult tuleb teise väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

65

Teise väite teises osas väidab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 41 õigusnormi, otsustades, et apellatsioonikoda kinnitas põhjendatult, et varasem kaubamärk KENZO on omandanud liidus maine rõivaste, kosmeetikavahendite ja parfüümide suhtes, niivõrd, kuivõrd sellekohased tõendid esitati hilinenult ning neid ei oleks tulnud arvesse võtta.

66

Kenzo ja EUIPO paluvad selle väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

67

Tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuste punktis 41 olev Üldkohtu hinnang puudutab hageja argumenti, et apellatsioonikoda ei oleks tohtinud arvesse võtta tõendeid, mille Kenzo esitas vastulausete osakonnale enne 17. maid 2010 kohtuasjas C‑85/16 P ja enne 14. veebruari 2011 kohtuasjas C‑86/16 P, et tõendada varasema kaubamärgi mainet, kuna neile tõenditele ei olnud lisatud mingit selgitust. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuste punktis 41, et asjaomaste juhtumite puhul oli kaubamärgi KENZO ESTATE rahvusvaheliste registreeringute jõustumise kuupäeva, nimelt 21. jaanuari 2008. aasta ja 18. augusti 2009. aasta seisuga varasema kaubamärgi maine tõendatud, arvestades varasemate juhtumite puhul esitatud tõendeid, millele vastulausete osakond käesolevate juhtumite puhul tugines.

68

Seega ei saa apellant teise väite teises osa raames tulemuslikult väita, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kõnealuses punktis 41 võttis arvesse varasema kaubamärgi KENZO maine kohta hilinenult esitatud tõendeid, kuna Üldkohtu hinnang ei puuduta tõendite hilinenult esitamist.

69

Neil asjaoludel on teise väite teine osa tulemusetu ja tuleb seetõttu tagasi lükata.

70

Teise väite kolmandas osas väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, tehes järelduse, et registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgi KENZO ESTATE kasutamine tähendaks varasema kaubamärgi maine ärakasutamist, kuigi ta ei hinnanud vastandatud kaubamärke igakülgselt, võttes arvesse kõiki juhtumiga seotud asjakohaseid tegureid, sealhulgas nende kaupade või teenuste laadi, mille jaoks need kaubamärgid on registreeritud, ja muu hulgas seda, mil määral on need kaubad või teenused sarnased või erinevad. Apellant täpsustab, et rõivaste, parfüümide ja kosmeetikavahendite, mis on varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad, edukuse seisukohalt on kontseptsioon, värv ja lõhn asjakohased tegurid, kuid ükski neist aspektidest ei ole selline tegur, mis annaks väärtuse registreeringutaotluste esemeks olevate kaubamärkidega hõlmatud kaupadele. Kui pealegi arvestada seda, kuivõrd erinevat laadi on asjaomased ärivaldkonnad, on ülimalt vähetõenäoline, et rõivaste, parfüümide ja kosmeetikavahenditega seonduvat eksklusiivsuse ja luksuse kuvandit on võimalik üle kanda mõnele kaubale, mis on hõlmatud registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgiga, millega tähistatakse supermarketites müüdavaid laiatarbekaupu.

71

Veel väidab apellant, et Üldkohtu põhistuskäik rajaneb pelgalt oletustel ja spekulatsioonidel ning seda ei toeta ükski tõend.

72

Kenzo ja EUIPO paluvad selle väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

73

Tuleb tõdeda, et apellandi argumendid, millega ta heidab Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud arvesse vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaupade ja teenuste laadi ning erinevaid aspekte, tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 42 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Apellandi nende argumentide eesmärk on tegelikult seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuste punktides 50–53 esitatud Üldkohtu hinnang faktilistele asjaoludele, mille kohaselt võivad registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja teenused kuuluda luksuskaupade sektorisse sarnaselt rõivaste, parfüümide ja kosmeetikavahenditega.

74

Niivõrd, kui apellandi argumentide kohaselt ei hinnanud Üldkohus igakülgselt kõiki varasema kaubamärgi maine ärakasutamise ohu hindamise seisukohalt asjakohaseid tegureid ega põhjendanud oma sellekohast hinnangut nõuetekohaselt, tuleb tõdeda, et apellant on selles osas tõstatanud õigusküsimuse, mis on apellatsioonkaebuse raames vastuvõetav vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 42 viidatud kohtupraktikale.

75

Siiski põhinevad need argumendid vaidlustatud kohtuotsuste valel tõlgendamisel.

76

Nimelt tuleb märkida, et Üldkohus juhtis vaidlustatud kohtuotsuste punktides 45–49 tähelepanu kohtupraktikale, mis käesoleval juhul on asjakohane, et teha kindlaks, kas registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgi kasutamine tähendaks varasema kaubamärgi maine ärakasutamist. Nende kohtuotsuste punktides 50 ja 51 analüüsis Üldkohus asjaomaste kaupade ja teenuste laadi ning seda, mil määral on need sarnased. Kõnealuste kohtuotsuste punktis 53 kinnitas ta apellatsioonikoja järeldusi, mis käsitlesid võimaliku seose, nimelt luksuskaupade sektorisse kuulumise tuvastamist varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgiga tähistatud kaupade ja teenuste vahel, nimelt kuulumist luksuskaupade sektorisse. Nimetatud kohtuotsuste punktis 54 kiitis Üldkohus heaks apellatsioonikoja järelduse, et on ülimalt tõenäoline, et kaubamärgi kasutamine tähendaks varasema kaubamärgi maine ärakasutamist, tuginedes seejuures vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaupade ja teenuste vahelisele seosele, varasema kaubamärgi märkimisväärsele mainele, nende kaubamärkide suurele sarnasusele ning varasema kaubamärgiga edasi antavale arenenud maitse ja sümboolsuse kuvandile. Kohtuasjas C‑86/16 P tehtud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 lisas Üldkohus, et registreeringutaotluses nimetatud teenused, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 35 ja 43, võib siiski määratleda veini tootmise ja müügi suhtes täiendavate teenustena.

77

Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei hinnanud igakülgselt kõiki asjakohaseid tegureid, et teha kindlaks, kas registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgi kasutamine tähendaks varasema kaubamärgi maine ärakasutamist, ning jättis oma hinnangu põhjendamata.

78

Seega tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu.

79

Teise väite neljanda osa raames väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsused on puudulikult põhjendatud, kuna Üldkohus piirdus talle esitatud teise väite neljanda osa tagasilükkamisel sedastusega, et „ühegi tungiva põhjuse esinemist ei ole tõendatud“.

80

Apellant väidab, et apellatsioonikoda ja Üldkohus rikkusid õigusnormi ka sellega, et ei arvestanud piisavalt asjaoluga, et kaubamärgis „KENZO ESTATE“ tähistab osa „kenzo“ apellandi eesnime. Apellant täpsustab, et ta ei ole üritanud varasema kaubamärgi mainet ära kasutada ega ole tegutsenud pahauskselt.

81

Kenzo väidab, et teise väite neljas osa on põhjendamata. EUIPO väidab, et kuna hageja väide vea kohta on suunatud apellatsioonikoja otsuste vastu, siis on see selle tõttu vastuvõetamatu. EUIPO leiab, et igal juhul on see väiteosa põhjendamata.

82

Mis puudutab teise väite neljanda osa põhjendamiseks esitatud esimest argumenti, siis tuleb tõdeda, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei nõua Euroopa Kohus, et Üldkohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest, ja et Üldkohtu põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, mille tõttu Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavat teavet oma kontrolli teostamiseks (11. mai 2017. aasta otsus kohtuasjas Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Kohtuasjas C‑85/16 P tehtud vaidlustatud kohtuotsuse punktist 58 ja kohtuasjas C‑86/16 P tehtud vaidlustatud kohtuotsuse punktist 59 nähtub, et Üldkohus uuris apellandi argumenti, mille kohaselt apellandi nime kasutamine registreeringutaotluste esemeks olevas kaubamärgis on tungiv põhjus määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses, mis võimaldab tal seda tähist kasutada. Üldkohus asus seisukohale, et ehkki apellatsioonikoja vastus sellele argumendile on lühike, on see siiski piisav, kuna määrus nr 207/2009 ei anna tingimusteta õigust registreerida perekonnanimi või eesnimi ELi kaubamärgina. Sellest järeldas üldkohus, et asjaolu, et Kenzo on apellandi eesnimi, ei kujuta endast tungivat põhjust kõnealuse sätte tähenduses.

84

Järelikult ei saa Üldkohtule ette heita hageja argumendi tagasilükkamise põhjuste märkimata jätmist.

85

Mis puudutab teise väite neljanda osa põhjendamiseks esitatud teist argumenti, et hageja eesnime kasutamine registreeringutaotluste esemeks olevas kaubamärgis kujutab endast tungivat põhjust määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses, siis tuleb tõdeda, et see argument on vastuvõetamatu, kuna see on suunatud teise apellatsioonikoja 22. mai ja 3. juuli 2013. aasta otsuste vastu (26. mai 2016. aasta kohtumäärus Dairek Attoumi vs. EUIPO, C‑578/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:377, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Kuivõrd see argument on suunatud vaidlustatud kohtuotsuste vastu, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba tõlgendanud mõistet „tungiv põhjus“21. detsembri 1988. aasta esimese nõukogu direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 5 lõike 2 tähenduses nii, et lisaks objektiivselt ülekaalukatele põhjustele võib see hõlmata ka sellise kolmanda isiku subjektiivseid huve, kes kasutab tähist, mis on identne või sarnane maineka kaubamärgiga (vt 6. veebruari 2014. aasta kohtuotsus, Leidseplein Beheer ja de Vries, C‑65/12, EU:C:2014:49, punkt 45).

87

Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et kuna esimese direktiivi 89/104 artikli 5 lõige 2 ja artikli 4 lõike 4 punkt a on sõnastatud sisuliselt identselt ning nende eesmärk on maineka kaubamärgi kaitse, siis kehtib esimese sätte tõlgendus ka teise sätte suhtes (vt 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punkt 25, ja 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Davidoff, C‑292/00, EU:C:2003:9, punkt 17).

88

Kuna esimese direktiivi 89/104 artikli 4 lõike 4 punkti a sõnastus on identne määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 sõnastusega, siis on tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud kõnealuse direktiivi artikli 5 lõike 2 kohta, üle kantav ka määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5.

89

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 34 märkis, on seega selle määruse artikli 8 lõikes 5 mainekatele kaubamärkidele antud ulatuslik kaitse. Asjaomase kaitse eritingimus on registreeritud kaubamärgiga identse või sarnase tähise tungiva põhjuseta kasutamine, mis tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist (vt eelkõige 6. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Leidseplein Beheer ja de Vries, C‑65/12, EU:C:2014:49, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

90

Sellegipoolest võib maineka kaubamärgiga sarnase tähise kasutaja vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5 tugineda selle tähise kasutamise „tungivale põhjusele“, mis väljendab selle määruse üldist eesmärki tasakaalustada ühelt poolt kaubamärgiomaniku huvi kaitsta kaubamärgi peamist ülesannet ja teiselt poolt kolmanda isiku huvides kasutada kaubandustegevuse käigus seda tähist enda turustatavate kaupade ja teenuste tähistamiseks (vt selle kohta 6. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Leidseplein Beheer ja de Vries, C‑65/12, EU:C:2014:49, punktid 41 ja 43).

91

Seejuures ei tähenda see, kui kolmas isik tugineb maineka kaubamärgiga sarnase tähise kasutamiseks tungivale põhjusele, registreeritud kaubamärgiga seotud õiguste tunnustamist selle kolmanda isiku kasuks, vaid kohustab maineka kaubamärgi omanikku ainult taluma sarnase tähise kasutamist (vt selle kohta 6. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Leidseplein Beheer ja de Vries, C‑65/12, EU:C:2014:49, punkt 46).

92

Käesolevas asjas kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 54 apellatsioonikoja järeldust, mille kohaselt on sisuliselt ülimalt tõenäoline, et registreeringutaotluste esemeks oleva kaubamärgiga kasutatakse ära varasemat kaubamärki. Kohtuasjas C‑85/16 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 ja kohtuasjas C‑86/16 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 otsustas Üldkohus, et hageja eesnime Kenzo kasutamine kaubamärgi KENZO ESTATE osana ei olnud piisav, et kujutada endast määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses tungivat põhjust nimetatud tähise kasutamiseks.

93

Seega sai Üldkohus õigusnormi rikkumata järeldada, et apellandil ei õnnestunud tõendada, et tema seisukohalt on olemas tungiv põhjus asjaomase tähise kasutamiseks.

94

Ainuüksi asjaolu, et sõna „kenzo“ kaubamärgi KENZO ESTATE osana vastab apellandi eesnimele, ei oma tähtsust selle üle otsustamisel, kas selle sõna kasutamiseks on olemas tungiv põhjus määruse nr 207/2009. artikli 8 lõike 5 tähenduses, kuna asjaomaste huvide tasakaalustamine ei tohi kahjustada varasema kaubamärgi peamist ülesannet tagada kauba päritolu, nagu sisuliselt märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 38.

95

Seega sai Üldkohus asjaomaste huvide tasakaalustamise raames asuda põhjendatult seisukohale, et mainekatele kaubamärkidele määrusega nr 207/2009 antud kaitset arvestades leidis apellatsioonikoda õigesti, et apellant ei olnud tõendanud tungiva põhjuse esinemist, ja seega soovis apellant 21. jaanuaril 2008 ja 18. augustil 2009 taotletud registreeringutega kasutada ära 20. veebruaril 2001 registreeritud kaubamärgi KENZO mainet.

96

Sellest tuleneb, et teise väite neljanda osa toetuseks esitatud teine argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Järelikult tuleb teine väide samuti tagasi lükata.

97

Kõigist eelnenud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebused jätta tervikuna rahuldamata.

98

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO ja Kenzo on kohtukulude hüvitamist nõudnud ning K. Tsujimoto on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista temalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: