1.

Rahvusvaheliste maanteekaubaveoteenuste osutamisele Euroopa Liidu piires ei kehti ühtegi kvooti ega piirangut teenuse mahu või sageduse suhtes. ( 2 ) Seevastu kabotaažvedudele, mida võib määratleda kui riigisiseste maanteekaubaveoteenuste osutamist, kehtib piiranguid, kui vedajad ei ole residendid. Kuigi mitteresidendist vedajate poolt kabotaažiteenuste osutamise suhtes kvoote ei kohaldata, lubatakse nendel vedajatel pärast rahvusvahelist vedu teisest liikmesriigist või kolmandast riigist määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 2 kohaselt teha vaid kuni kolm kabotaažvedu. Pealegi peavad need kolm vedu mahtuma seitsme päeva sisse alates rahvusvahelise veose mahalaadimisest.

2.

Määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõiget 2, mida tuntakse kui „kolm-seitsmega-reeglit“, ( 3 ) on tõlgendatud siseriiklikul tasandil eri viisidel. ( 4 ) Raskusi on tekkinud muu hulgas kabotaažvedude loendamisega.

3.

Käesolevas asjas on vaatluse all Taani siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt võib üks kabotaažvedu hõlmata mitut laadimiskohta või mitut mahalaadimiskohta, ent mitte mõlemat.

4.

Euroopa Komisjon aga on seisukohal, et kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta. Sellest lähtudes on ta pöördunud ELTL artikli 258 teise lõigu alusel Euroopa Kohtusse palvega tuvastada, et keeldudes lugemast mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta hõlmavat kabotaažvedu üheks kabotaažveoks, on Taani jätnud täitmata oma kohustused, mis tulenevad määrusest nr 1072/2009.

5.

Juhin tähelepanu, et kuigi kabotaaž moodustab Taanis väga väikese osa riigisisestest maanteevedudest ( 5 ) ja ebaseaduslikku kabotaaži esineb vähe, ( 6 ) võib „kolm-seitsmega-reegli“ tõlgendus olla selle liikmesriigi jaoks siiski oluline, sest Taani näib olevat eriti mõjutatud nn süstemaatilisest kabotaažist, mille puhul „vedajad tegelevad suurema osa ajast riigisisese transpordiga teises Euroopa Liidu riigis“. See näib olevat tingitud Taani autojuhtide suhteliselt kõrgest palgatasemest ( 7 ) ja selle liikmesriigi geograafilistest oludest.

6.

Määruse nr 1072/2009 artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“

7.

Määruse nr 1072/2009 artiklis 8 on sätestatud:

„1.   Rendi või tasu eest veoste vedajal, kellel on [liidu] tegevusluba ja kelle juhil, kui ta on kolmanda riigi kodanik, on juhitunnistus, on käesolevas peatükis sätestatud tingimustel õigus teha kabotaažvedusid.

2.   Kui saabuva rahvusvahelise veoga veetud veosed on kohale toimetatud, lubatakse lõikes 1 osutatud vedajal pärast teisest liikmesriigist või kolmandast riigist vastuvõtvasse liikmesriiki toimuvat rahvusvahelist vedu teha ühe ja sama sõidukiga või ühendatud autorongi puhul sama sõiduki mootorsõidukiga kuni kolm kabotaažvedu. Kabotaažveo raames toimuv viimane koorma mahalaadimine enne vastuvõtvast liikmesriigist lahkumist leiab aset seitsme päeva jooksul alates saabuva rahvusvahelise veo raames toimunud viimasest mahalaadimisest vastuvõtvas liikmesriigis.

Vedajad võivad esimeses lõigus osutatud tähtaja jooksul teha mõned või kõik esimese lõigu kohaselt lubatud kabotaažveod kõigis liikmesriikides, tingimusel et need piirduvad ühe kabotaažveoga liikmesriigi kohta kolme päeva jooksul pärast sõiduki tühjana saabumist kõnealuse liikmesriigi territooriumile.

[…]“

8.

Transpordiameti (Trafikstyrelsen) poolt tema veebisaidil 21. mail 2010 avaldatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1072/2009 (rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta) maanteekabotaaži eeskirju käsitlevate suuniste ( 8 ) (edaspidi „kabotaažisuunised“) punktis 3 on ette nähtud:

„Kabotaažvedu on määratletud kui veose riigisisene vedu alates kaupade pealevõtmisest kuni nende saajale toimetamiseni, nagu saatekirjas ette nähtud. Üks kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimiskohta või mitut kohaletoimetamist.

[…]“

9.

Komisjon palus 9. septembri ja 2. oktoobri 2013. aasta kirjades Taani Kuningriigilt EU Pilot menetluse ( 9 ) raames teavet kabotaaži käsitlevate siseriiklike eeskirjade kohta. Taani Kuningriik vastas 18. novembri ja 12. detsembri 2013. aasta kirjades.

10.

Nende vastustega rahule jäämata saatis komisjon 11. juulil 2014 Taani Kuningriigile ametliku märgukirja, väites eeskätt seda, et Taani on rikkunud määruse nr 1072/2009 artikleid 2 ja 8. Komisjoni arvates on kabotaažisuunised, mille kohaselt kabotaažvedu võib hõlmata kas mitut laadimis‑ või mitut mahalaadimiskohta, ent mitte mõlemat, nende sätetega vastuolus, sest nendes sätetes ei ole laadimis‑ ega mahalaadimiskohtade arvu ülempiiri ette nähtud.

11.

Taani esitas 9. septembri 2014. aasta kirjas oma seisukoha ametliku märgukirja kohta.

12.

Komisjon saatis 25. septembril 2015 Taani Kuningriigile põhjendatud arvamuse. Ta märkis muu hulgas, et kabotaažvedude määratlemine nii, et need hõlmavad kas mitut laadimis‑ või mitut mahalaadimiskohta, ei ole kooskõlas määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktiga 6 ega artikli 8 lõikega 2.

13.

Taani Kuningriik esitas oma seisukoha põhjendatud arvamuse kohta 25. novembri 2015. aasta kirjas.

14.

Komisjon, keda Taani Kuningriigi argumendid ei veennud, palus 25. oktoobril 2016 algatada käesoleva kohtuasja.

15.

Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada, et Taani Kuningriik on jätnud täitmata oma kohustused, mis tulenevad määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktist 6 ja artiklist 8, ning mõista Taani Kuningriigilt välja kohtukulud.

16.

Taani Kuningriik palub Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata, sest ta ei ole rikkunud määruse nr 1072/2009 sätteid kabotaaži kohta. Samuti palub Taani Kuningriik mõista kohtukulud välja komisjonilt.

17.

Komisjon ja Taani Kuningriik on esitanud kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil, mis peeti 11. oktoobril 2017, esitasid Taani Kuningriik ja komisjon oma suulised seisukohad.

18.

Komisjoni väitel on Taani Kuningriik jätnud täitmata määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktist 6 ja artiklist 8 tulenevad kohustused, lubades kas mitme laadimis‑ või mitme mahalaadimiskohaga kabotaažvedusid, ent mitte mõlemat.

19.

Esiteks väidab komisjon, et määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 ei ole ette nähtud ühe ja sama kabotaažveo laadimis‑ ega mahalaadimiskohtade arvu ülempiiri. Seega võib üks kabotaažvedu hõlmata mis tahes arvul laadimis‑ ja/või mahalaadimiskohti. Seetõttu on kabotaažisuunistes, mille kohaselt kabotaažveol võib olla kas mitu laadimis‑ või mitu mahalaadimiskohta, ent mitte mõlemat, lisatud määruses nr 1072/2009 sätestatutele uus tingimus. Rahvusvahelisele veole järgneda võivate kabotaažvedude arv on selles määruses tõepoolest piiratud. Selles ei ole aga piiratud laadimis‑ ega mahalaadimiskohtade arvu ühe kabotaažveo piires.

20.

Teiseks märgib komisjon, et kabotaažveo määratlust reguleerivad ammendavalt määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkt 6 ja artikli 8 lõige 2. Seetõttu ei ole liikmesriikidel sel teemal kaalutlusruumi. Kabotaažveo mõiste kohta saab olla ainult üks tõlgendus. See tõlgendus leidub dokumendis, mille on vastu võtnud komisjon küsimuste ja vastuste vormis (edaspidi „küsimused-vastused“) ( 10 ) ja mis on avaldatud komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi veebisaidil. See dokument on siduv kõikidele liikmesriikidele. Selles suhtes ei ole oluline, et liikmesriikide esindajatest koosnev maanteevedude komitee selle dokumendi üle ei hääletanud, sest hääletus ei olnud nõutav.

21.

Kolmandaks tunnistab komisjon, et maanteevedude komitee asus kõigepealt seisukohale, et kabotaažvedu saab hõlmata ainult „mitut mahalaadimiskohta või mitut kohaletoimetamist“. Sellele seisukohale asuti aga komitee 17. novembri 2009. aasta koosolekul, s.o enne määruse nr 1072/2009 kohaldatavaks muutumist. Kui määruse nr 1072/2009 artiklid 8 ja 9 muutusid 14. mail 2010 kohaldatavaks, ( 11 ) tekkis probleeme seoses kabotaažveo määratlusega. Seetõttu arutas maanteevedude komitee seda küsimust 25. oktoobri 2010. aasta koosolekul uuesti. Sellel koosolekul jõudsid liikmesriikide esindajad kokkuleppele. Nad otsustasid, et kabotaažvedu võib hõlmata „mitut laadimiskohta, mitut kättetoimetamiskohta või vajadust mööda ka mitut laadimis‑ ja kättetoimetamiskohta“. Selle kabotaažveo mõiste tõlgenduse avaldas komisjon seejärel eespool nimetatud küsimuste-vastuste kujul.

22.

Neljandaks ei saa komisjoni arvates väita, et kui lubada, et kabotaažvedu hõlmab mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta, on see vastuolus määruse nr 1072/2009 eesmärgiga ja sellega, et kabotaaž on olemuselt ajutine. Nimelt tuleneb selle ajutisus määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 sätestatud „kolm-seitsmega-reeglist“.

23.

Viiendaks väidab komisjon, et vastupidi Taani Kuningriigi väidetele ei vasta kabotaažisuunistes ette nähtud mõiste „kabotaažvedu“ tõlgendus proportsionaalsuse põhimõttele. Kui keelata mitteresidendist vedajatel läbi viia mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta hõlmavaid kabotaažvedusid, piirab see nende vedajate võimalusi kabotaažvedude läbiviimisel. Seevastu kui lubada mitteresidendist vedajatel läbi viia mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta hõlmavaid kabotaažvedusid, hoitakse sellega ära tühisõite ja suurendatakse vedude tõhusust.

24.

Taani Kuningriik väidab, et lubades kabotaažveol hõlmata kas mitut laadimis‑ või mitut mahalaadimiskohta, ent mitte mõlemat, ei ole ta määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkti 6 ega artiklit 8 rikkunud.

25.

Taani Kuningriik märgib, et määrus nr 1072/2009 ei reguleeri kabotaažvedusid ammendavalt, sest selle määruse sätetes kabotaaži kohta napib selgust. Seetõttu võivad liikmesriigid võtta meetmeid nende sätete kohaldamiseks, kui need meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

26.

Esiteks väidab Taani Kuningriik, et määruses nr 1072/2009 ei ole kabotaažveod selgelt määratletud. Selles määruses ei ole täpsustatud, kui palju laadimis‑ ja/või mahalaadimiskohti võib kabotaažvedu hõlmata. Seetõttu ei saa kindlaks teha, kas määruse artikli 8 lõikes 2 ette nähtud kolmeveoline piirnorm on täitunud. Sellest selguse puudusest annab tunnistust ka asjaolu, et 1) komisjon oli algul samal seisukohal nagu Taani Kuningriik ja muutis meelt alles maanteevedude komitee koosolekul 25. oktoobril 2010; 2) komisjon ise tunnistas 2014. aastal aruandes, ( 12 ) et kabotaaži määratlus määruses nr 1072/2009 on ebaselge ja seda tuleb täpsustada; ning 3) liikmesriigid tõlgendavad seda mõistet lahknevalt.

27.

Teiseks väidab Taani Kuningriik, et kabotaažisuunised sobivad määruse nr 1072/2009 eesmärgi saavutamiseks. Määruse eesmärk on takistada vastuvõtvas liikmesriigis mitteresidendist vedajate alalist kabotaažitegevust. Kui kabotaažvedu saaks hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta, võiks suurt arvu sõite pidada üheks kabotaažveoks. Määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud kolmeveoline piirnorm jääks sisutühjaks. Kabotaaž ei oleks enam „ajutine“, nagu on ette nähtud selle määruse artikli 2 punktis 6.

28.

Kolmandaks väidab Taani Kuningriik, et kabotaažisuunised ei ulatu kaugemale määruse nr 1072/2009 eesmärgi saavutamiseks vajalikust. Muu hulgas ei ole nendes nõutud, et kabotaažveol oleks üks laadimis‑ ja üks mahalaadimiskoht. Samuti ei ole Taani õiguses piiratud kaubasaatjate ega printsipaalide arv. Seega on kabotaažisuunised proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

29.

Alustan selgitamisest, et määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkt 6 ega artikli 8 lõige 2 ei käsitle küsimust, kas kabotaažveol võib olla mitu laadimis‑ ja mitu mahalaadimiskohta. Seejärel kaalun, kas need sätted annavad liikmesriikidele kaalutlusõiguse võtta rakendusmeetmeid nende sätete kohaldamiseks. Kuna minu arvates on see nii, siis hindan ma seejärel kabotaažisuuniste proportsionaalsust. Lõpuks käsitlen küsimust, milline õigusjõud on komisjoni veebisaidil avaldatud küsimustel-vastustel, kus on kirjeldatud, kuidas komisjon kabotaažveo mõistet tõlgendab.

30.

Täheldan, et määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktis 6 ei ole laadimis‑ ega mahalaadimiskohtadele viidatud. Selles sättes on kõigest toonitatud kabotaažveo „ajutis[ust]“.

31.

Ka määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 ei ole laadimis‑ ega mahalaadimiskohtadele viidatud. Selle sätte kohaselt võib pärast rahvusvahelist vedu teha seitsme päeva jooksul kuni kolm kabotaažvedu. ( 13 ) Määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 on tõepoolest ette nähtud, et kabotaažveol võib olla mitu mahalaadimiskohta. Selle sätte esimese lõigu viimases lauses on nimelt sätestatud, et „[k]abotaažveo raames toimuv viimane koorma mahalaadimine […] leiab aset seitsme päeva jooksul alates saabuva rahvusvahelise veo raames toimunud viimasest mahalaadimisest […]“. ( 14 ) Artikli 8 lõikes 2 aga ei ole täpsustatud, kas kabotaažvedu võib hõlmata ka mitut laadimiskohta. Seega ei ole selles sättes ette nähtud, kas kabotaažveol võib olla mitu laadimis‑ ja mitu mahalaadimiskohta.

32.

Teisisõnu, määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkt 6 ja artikli 8 lõige 2 lihtsalt ei käsitle küsimust, kas kabotaažveol võib olla mitu laadimis‑ ja mitu mahalaadimiskohta.

33.

Seevastu kabotaažisuunistes on selgelt märgitud, et „kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimiskohta või mitut kohaletoimetamist“, ( 15 ) mis seega välistab mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta hõlmavad kabotaažveod. On selge, et kabotaažisuuniseid vastu võttes käsitles Taani Kuningriik seda küsimust ja tegi selle kohta otsuse.

34.

Niisiis on vaja kindlaks teha, kas määrus nr 1072/2009 andis Taani Kuningriigile kaalutlusõiguse võtta vastu kabotaažisuunised, milles selgitatakse selle määruse artikli 2 punktis 6 ja artikli 8 lõikes 2 ette nähtud kabotaažvedude mõistet ja „kolm-seitsmega-reeglit“.

35.

Toonitaksin, et liidu õigusakt, mille sätteid Taani Kuningriik väidetavalt rikkus, on määrus, mitte direktiiv.

36.

Erinevalt direktiividest on määrused ELTL artikli 288 kohaselt tervikuna siduvad ja vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides. Seega on liikmesriikidel keelatud võtta määruse teksti reprodutseerivaid siseriiklikke meetmeid. ( 16 ) Samuti on neil keelatud võtta siseriiklikke meetmeid, mille eesmärk on piirata määruse ulatust ( 17 ) või selle sätteid.

37.

See aga ei tähenda, nagu ei tohiks liikmesriigid üldse määruste rakendusmeetmeid võtta. Nimelt võib olla mõne määruste sätte rakendamiseks vaja, et liikmesriigid võtaksid rakendusmeetmeid. ( 18 ) Teisisõnu ei pruugi määrused küsimust ammendavalt reguleerida ja võivad anda liikmesriigile kaalutlusõiguse võtta meetmeid nende rakendamiseks. ( 19 )

38.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad liikmesriigid võtta määruse rakendusmeetmeid tingimusel, et nad ei takista määruse vahetut kohaldatavust, ei varja asjaolu, et tegemist on ühenduse meetmega, ning täpsustavad neile määrusega antud hindamisruumi kasutamise tingimusi, jäädes samas kõnealuste sätetega kehtestatud piiridesse. ( 20 )

39.

Kõnealuse määruse asjakohaste sätete põhjal – tõlgendades neid määruse eesmärke arvestades – tuleb kindlaks teha, kas need sätted keelavad, kohustavad või lubavad liikmesriikidel teatud rakendusmeetmeid võtta, ning viimati nimetatud juhul kontrollida, kas asjaomane meede jääb igale liikmesriigile antud kaalutlusruumi raamesse. ( 21 )

40.

Käesoleval juhul ei viita määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkt 6 ega artikli 8 lõige 2 siseriiklikule õigusele. Kumbki nimetatud säte ei anna liikmesriikidele sõnaselgelt volitust võtta meetmeid kabotaažveo mõiste määratlemise ega „kolm-seitsmega-reegli“ suhtes. Seda ei tee ka ükski muu määruse nr 1072/2009 säte. ( 22 )

41.

Liikmesriigid võivad siiski võtta rakendusmeetmeid, kuigi nad ei ole sõnaselgelt volitatud seda tegema. ( 23 )

42.

Näiteks nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2005 ( 24 ) artikli 3 teise lõigu kohaselt on üks tingimus, millele loomade vedamine peab vastama, see, et „ruum on piisavalt kõrge, arvestades loomade suurust ja kavandatavat teekonda“. Sigade maanteeveo osas aga ei ole määruses nr 1/2005 veoruumide kohta, milles loomi veetakse, arvulisi eeskirju sätestatud. Samuti ei ole antud liikmesriikidele sõnaselget volitust selliseid nõudeid kehtestada. Sellegipoolest on otsustatud, et liikmesriigid võivad võtta rakendusmeetmeid, millega kehtestatakse arvulised nõuded sigade veoruumi sisemise kõrguse kohta. ( 25 )

43.

Samamoodi on nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 ( 26 ) artiklis 5 loetletud karistused, mis „võivad“ kohalduda liidu eelarvet riivava liidu õigusnormide rikkumise tagajärjel. ( 27 ) Määruse nr 2988/95 artiklis 7 on ette nähtud, et neid karistusi võib kohaldada sellise rikkumise toime pannud ettevõtja või isiku suhtes, kes peab rikkumise eest vastutuse võtma või tagama, et seda toime ei pandaks. Määruses nr 2988/95 ei ole aga täpsustatud, millises olukorras või kelle suhtes ükski artiklis 5 loetletud karistus kohaldub. Samuti ei ole seal antud liikmesriikidele sõnaselget volitust võtta vastu sellekohaseid õigusnorme. ( 28 ) Sellegipoolest on otsustatud, et liikmesriigid võivad ja koguni peavad selles valdkonnas õigusnorme vastu võtma. ( 29 )

44.

Juhiksin tähelepanu, et nagu väidab Taani Kuningriik, annab see, kui määruse säte on üldsõnaline või ebatäpselt sõnastatud, tunnistust vajadusest siseriiklike rakendusmeetmete järele. Nagu Euroopa Kohus oma otsuses Zerbone märkis, „võib tõlgendamisraskuste korral olla vaja, et siseriiklik haldus võtaks vastu üksikasjalikud eeskirjad [liidu] määruse rakendamiseks ja samal ajal võimalike tekkinud kahtluste lahendamiseks“. ( 30 ) Kohtuasjas Danske Svineproducenter tunnistati, et liikmesriikidel on teatav hindamisruum arvuliste eeskirjade kehtestamiseks sigade maanteeveo veoruumide kõrguse kohta, sest kohaldatavas määruses ei olnud selliste veoruumide kõrgust „täpselt“ määratletud, st määruses endas ei olnud arvulisi eeskirju ette nähtud. ( 31 ) Samamoodi tunnistati kohtuajas SGS Belgium, et liikmesriikidel on õigus võtta rakendamismeetmeid, millega kehtestatakse karistusi, sest määruse nr 2988/95 asjakohased sätted „kehtestavad […] vaid […] üldnormid“ ja „ei määratle […] täpselt, millist […] artiklis 5 nimetatud sanktsiooni tuleb kohaldada […], ega nende isikute kategooriat, kelle suhtes saab kohaldada sellisel juhul asjaomast sanktsiooni“. ( 32 )

45.

Käesolevas asjas olen seisukohal, et järgnevalt kirjeldatud põhjustel on määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkti 6 ja artikli 8 lõike 2 tõttu vaja võtta siseriiklikke rakendusmeetmeid, ehkki nendes sätetes ei ole niisuguste meetmete võtmist sõnaselgelt ette nähtud.

46.

Esiteks, et kindlaks teha, kas määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud kolmeveoline piirnorm on täitunud, on vaja otsustada, kas mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta hõlmav vedu läheb arvesse ühe, kahe või enama kabotaažveona. Kui liikmesriigid ei ole seda selgitanud, ei saa kolmeveolist piirnormi kohaldada.

47.

Teiseks on kabotaažveod määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktis 6 määratletud üldsõnaliselt, pelgalt märkides, et need on „riigisisesed veod“, mida teostatakse „ajutiselt“. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 44 märgitud, annab see, kui säte on sõnastatud ebatäpselt, tunnistust vajadusest siseriiklike rakendusmeetmete järele.

48.

Kolmandaks on see, kui liikmesriigid tõlgendavad kabotaažveo mõistet erinevalt, ( 33 ) märk määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkti 6 ja artikli 8 lõike 2 ebaselgusest ja ebatäpsusest.

49.

Mõned liikmesriigid, nagu Madalmaad ( 34 ) ja Rootsi, ( 35 ) on komisjoniga nõustunud, et kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta. Teised liikmesriigid, nagu Taani ja kuni viimase ajani ka Soome, on seisukohal, et kabotaažvedu ei tohi hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta. ( 36 ) Teatavate siseriiklike õigusaktide kohaselt kehtivad viimati nimetatud seisukoha suhtes erandid, kui tegu on üheainsa kaubaveolepinguga, milles on ette nähtud mitu laadimis‑ ja mahalaadimiskohta, või kui pealelaadimise eri asukohtadest ja/või kohaletoimetamise eri asukohtadesse on tellinud üks ja sama kaubasaatja ja/või üks ja sama kaubasaaja. ( 37 ) Mainiksin ka Ühendkuningriigi ametiasutuste seisukohta, kes mitme pealelaadimise ja mitme kohaletoimetamise korral lähtuvad kabotaažvedude loendamisel „kas pealelaadimiste arvust või kohaletoimetamiste arvust, olenevalt sellest, kumb on väiksem“. ( 38 )

50.

Neljandaks on komisjon ise maanteeveoturu aruandes tunnistanud vajadust selgitada kabotaažveo mõistet, märkides, et „[määruse nr 1072/2009] [l]äbivaatamise eesmärk oleks […] täpsustada [määruse] problemaatilisi termineid, eeskätt […] kabotaaži määratlust […]“. ( 39 )

51.

Seetõttu ei näe ma, kuidas saaks Taani Kuningriigile ette heita siseriiklike eeskirjade vastuvõtmist määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkti 6 ja artikli 8 lõike 2 rakendamiseks.

52.

Lõpuks tuleb toonitada, et seda järeldust ei sea küsimärgi alla tõsiasi, et 2017. aastal tegi komisjon ettepaneku muuta kabotaažveo määratlust nii, et üks kabotaažvedu võib selle kohaselt hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta. ( 40 )

53.

Komisjoni 2017. aasta ettepaneku artikli 2 lõike 2 kohaselt asendataks määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkt 6 järgmisega: „„kabotaažveod“ – rendi või tasu eest tehtavad riigisisesed veod, mida teostatakse vastuvõtvas liikmesriigis ajutiselt ja mis hõlmavad vedu alates kaupade pealevõtmisest ühes või mitmes laadimiskohas kuni nende kättetoimetamiseni ühte või mitmesse kättetoimetamiskohta vastavalt saatekirjale“. ( 41 )

54.

See, kui komisjon teeb ettepaneku muuta määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkti 6 nii, et kabotaažvedu võib selle kohaselt hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta, ei tähenda enne selle muudatuse tegemist või selle muudatuse puududes, et liikmesriigid ei või lubada ühel kabotaažveol hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta. Samuti ei tähenda see, et enne selle muudatuse tegemist või selle muudatuse puududes on liikmesriigid kohustatud lubama ühel kabotaažveol hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta. Nagu olen selgitanud, ei ole seda küsimust määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktis 6 üldse käsitletudki. Komisjoni 2017. aasta ettepanekus on valitud üks tõlgendus. See ettepanek ei muuda seda, et praegune kabotaažveo määratlus on väga üldsõnaline ja annab niisiis liikmesriikidele kaalutlusõiguse valida üks või teine tõlgendus.

55.

Osutaksin ka, et 2017. aastal tegi komisjon samuti ettepaneku loobuda „kolm-seitsmega-reeglist“. Kui praegu lubatakse mitteresidendist vedajatel teha pärast rahvusvahelise veose viimast mahalaadimist kolm kabotaažvedu seitsme päeva jooksul, siis komisjoni 2017. aasta ettepaneku kohaselt oleks neil lubatud teha lühema ajavahemiku, s.o viie päeva jooksul alates rahvusvahelise veose viimasest mahalaadimisest piiramata arvul vedusid. ( 42 )

56.

Kui teha määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikesse 2 komisjoni pakutud muudatused, ei oleks enam vaja kabotaažvedusid loendada, sest kontrollperioodi kestel lubatud kabotaažvedude arv ei oleks enam piiratud. Seega muutuks küsimus, kas kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta, ebaoluliseks ning väljapakutud määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkti 6 muudatus sisutuks.

57.

Igal juhul on komisjoni 2017. aasta ettepanek praegu arutusel ja mitu liikmesriiki on teatanud, et nad ei ole sellega nõus. ( 43 ) Käesoleva ettepaneku kirjutamise ajal on see, et määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkti 6 tuleb eespool kirjeldatud viisil muuta, kõigest komisjoni seisukoht.

58.

Seega ei tule teha mingeid järeldusi komisjoni 2017. aasta ettepanekust muuta määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkti 6 nii, et kabotaažvedu võiks selle kohaselt hõlmata mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta.

59.

Järeldan, et määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkt 6 ja artikli 8 lõige 2 annavad liikmesriikidele kaalutlusõiguse võtta rakendusmeetmeid, millega selgitatakse kabotaažveo mõistet.

60.

Meetmed, mida liikmesriigid võtavad määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkti 6 ja artikli 8 lõike 2 rakendamiseks, peavad siiski vastama liidu õiguse üldpõhimõtetele, sealhulgas proportsionaalsuse põhimõttele. ( 44 )

61.

See põhimõte, mida peavad järgima eeskätt liikmesriikide seadus‑ ja määrusandlikud organid liidu õiguse kohaldamisel, nõuab, et õigusnormiga rakendatud abinõud oleksid taotletud eesmärgi saavutamiseks kohased ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. ( 45 )

62.

Minu arvates vastavad kabotaažisuunised proportsionaalsuse põhimõttele.

63.

Esiteks on need kohased määruse nr 1072/2009 eesmärgi saavutamiseks kabotaaži osas.

64.

Määruse nr 1072/2009 eesmärk on näha kabotaaži osas ette „ajutine […]kord“. ( 46 )„[Kabotaaži] täiendav[…] avami[ne]“ ja suurem liberaliseerimine võetakse teoksile ainult „vajaduse korral“, arvestades „kontrolli[…] tõhusust ja töölevõtutingimuste arengut asjaomasel kutsealal ning eeskirjade ühtlustamist, muu hulgas jõustamise ja maanteekasutusmaksude ning sotsiaal- ja ohutusealase õigusloome valdkonnas“. ( 47 ) Selles aspektis on usaldatud määruse nr 1072/2009 artikli 17 lõikes 3 komisjonile ülesanne anda hinnang küsimuses, kas eeskirjade ühtlustamine nendes valdkondades „on edenenud sellisel määral, et võiks kavandada riigisiseste autoveoturgude edasist avamist, sealhulgas kabotaaži osas“. ( 48 )

65.

Teisisõnu ei ole määruse nr 1072/2009 eesmärk riigisiseseid turge mitteresidendist vedajatele kabotaaži osas täielikult avada. Sel põhjusel on kabotaaž määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 2 kohaselt lubatud ainult pärast rahvusvahelist vedu ja peab piirduma kolme veoga seitsme päeva jooksul alates selle rahvusvahelise veose mahalaadimisest. Juhin selles suhtes tähelepanu, et määruse nr 1072/2009 eelnõu koostades kaalus komisjon võimalust lubada mitteresidendist vedajatel teha ühe kuu jooksul piiramata arvul kabotaažvedusid ja praakis selle välja. ( 49 ) See on ka põhjus, miks määruse nr 1072/2009 põhjenduses 13 ja artikli 2 punktis 6 on toonitatud kabotaaži „ajutis[ust]“ ning põhjenduses 15 rõhutatud, et kabotaaži ei tohi teostada „alaliselt“ ega „pidevalt“.

66.

Kui lubada mitteresidendist vedajatel teha kolm kabotaažvedu, mis hõlmavad piiramata arvul laadimis‑ ja piiramata arvul mahalaadimiskohti, muudaks see määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 2 sätestatud kolmeveolise piirnormi mõttetuks. Näiteks võiks mitteresidendist vedaja laadida kaubad peale kohas A, laadida osa kaupu maha kohas B, laadida teisi kaupu peale kohas C, laadida mõned kaubad maha kohas D, laadida teisi kaupu peale kohas E, seejärel laadida kõik kaubad maha kohas F ning ikkagi olla teinud vaid ühe kabotaažveo. Kabotaaži ajutisuse tagaks seega üksnes seitsmepäevane tähtaeg.

67.

Toonitan, et nagu eespool punktis 65 mainitud, praakis komisjon oma ettepanekust, millest hiljem sai määrus nr 1072/2009, välja võimaluse lubada teatava tähtaja (mööndavasti mitte seitsme päeva, vaid ühe kuu) jooksul piiramata arvul kabotaažvedusid. Alles hiljuti esitati selline võimalus (lühema, nimelt viiepäevase tähtajaga) komisjoni 2017. aasta ettepanekus. ( 50 )

68.

Sellepärast näib mulle, et piiramata arvul laadimis‑ ja piiramata arvul mahalaadimiskohti hõlmavate kabotaažvedude lubamine oleks vastuolus määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktis 6 ette nähtud kabotaaži ajutisusega, artikli 8 lõikes 2 sätestatud kolmeveolise piirnormiga ning määruse nr 1072/2009 eesmärgiga kabotaaži osas.

69.

Seevastu mitteresidendist vedajatele mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta hõlmavate kabotaažvedude keelu kehtestamise eesmärk on tagada, et kabotaaž on ajutine, ning kabotaažiturg piiratud ulatuses liberaliseerida.

70.

Sellepärast on kabotaažisuunised kohased määruse nr 1072/2009 eesmärgi saavutamiseks kabotaaži osas.

71.

Teiseks ei ulatu kabotaažisuunised kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust.

72.

Põhjus on selles, et nagu märgib Taani Kuningriik, ei keela kabotaažisuunised vedusid, mis hõlmavad mitut laadimis‑ ja ühte mahalaadimiskohta, ega vedusid, mis hõlmavad ühte laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta. Nendega on keelatud vaid mitut laadimis‑ ja mitut mahalaadimiskohta hõlmavad veod. Põhjus on ka selles, et nagu Taani Kuningriik märgib, ei piira kabotaažisuunised kaubasaatjate ega printsipaalide arvu.

73.

Järeldan, et Taani Kuningriigil oli kaalutlusõigus võtta vastu kabotaažisuunised ja et need suunised vastavad proportsionaalsuse põhimõttele ja et seega ei jätnud Taani Kuningriik neid vastu võttes täitmata oma kohustusi, mis tulenevad määruse nr 1072/2009 artikli 2 punktist 6 ja artikli 8 lõikest 2.

74.

Seda järeldust ei küsimärgista asjaolu, et komisjon võttis vastu küsimused-vastused, ( 51 ) mis avaldati tema liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi veebisaidil ja milles on märgitud, et „kabotaažvedu võib hõlmata mitut laadimiskohta, mitut kättetoimetamiskohta või vajadust mööda ka mitut laadimis‑ ja kättetoimetamiskohta“. ( 52 )

75.

Selle kohta väidab komisjon, et see, kuidas ta küsimuste-vastuste kohaselt kabotaažveo mõistet tõlgendab, on liikmesriikidele siduv, kuna liikmesriikide esindajad arutasid seda tõlgendust ja leppisid selles kokku 25. oktoobril 2010 maanteevedude komitee koosolekul ning kuna see avaldati komisjoni veebisaidil. ( 53 )

76.

Selle argumendiga ei saa minu arvates nõustuda. Küsimusi-vastuseid ei saa lugeda liikmesriikidele siduvateks järgmistel põhjustel.

77.

Esiteks, kuigi küsimused-vastused avaldati, nagu komisjon väidab, liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi veebisaidil, ei avaldatud neid Euroopa Liidu Teatajas.

78.

Teiseks rõhutan, et erinevalt komisjoni väidetust ei leppinud liikmesriikide esindajad kokku selles kabotaažvedude mõiste tõlgenduses, mis on küsimustes-vastustes märgitud.

79.

Selles suhtes tuleb toonitada, et määruse nr 1072/2009 artikli 2 punkt 6 ega artikli 8 lõige 2 ei volita komisjoni võtma vastu õigusakti, mis selgitab kabotaažveo mõistet või „kolm-seitsmega reeglit“. Selleks ei volita teda ka ükski muu selle määruse säte.

80.

Seevastu on määruse nr 1072/2009 artikli 4 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud, et komisjon „kohandab“ vedajatele antava liidu litsentsi kehtivusaega tehnika arenguga. Samamoodi on määruse nr 1072/2009 artikli 4 lõikes 4 ja artikli 5 lõikes 4 ette nähtud, et komisjon „kohandab“ selle määruse vastavalt I ja II ning III lisa tehnika arenguga. ( 54 ) Määruse nr 1072/2009 artikli 4 lõike 2 kolmas lõik, artikli 4 lõike 4 teine lõik ning artikli 5 lõige 4 kohustavad komisjoni, kui ta asjassepuutuvaid osi tehnika arenguga „kohandab“, järgima regulatiivkomitee menetlust sama määruse artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga. Selles menetluses, mille kord on ette nähtud nõukogu otsuse 1999/468/EÜ ( 55 ) nõukogu otsusega 2006/512/EÜ ( 56 ) muudetud redaktsiooni artikli 5a lõigetes 1–4, on nõutav hääletus asjaomases komitees, milleks on käesoleval juhul maanteevedude komitee. ( 57 )

81.

Kuna ükski määruse nr 1072/2009 säte ei volita komisjoni vastu võtma õigusakte, mis selgitaksid kabotaažveo mõistet või „kolm-seitsmega reeglit“, ei kohusta ükski selle määruse säte neid õigusakte maanteevedude komitees hääletusele panema. Ei ole kahtlust, et regulatiivkomitee menetlus koos kontrolliga või muu menetlus, milles on vaja hääletust selles komitees, ( 58 ) ei kehti küsimuste-vastuste vastuvõtmise suhtes. Seda tunnistas komisjon oma kirjalikes seisukohtades ka ise. ( 59 )

82.

Samuti on maanteevedude komitee kodukorra ( 60 ) artikli 2 lõikes 2 ette nähtud, et iga koosoleku jaoks koostatud päevakorras „eristatakse“ ühelt poolt „väljapakutud meetmeid, mille kohta palutakse [sellel] komiteel anda oma arvamus vastavalt regulatiivkomitee menetlusele koos kontrolliga“, ja teiselt poolt „muid teemasid, mis on esitatud [sellele] komiteele teavitamise või lihtsalt seisukohtade jagamise eesmärgil“.

83.

Kohtutoimikust nähtub, et kabotaažveo mõiste tõlgendamine oli kahel korral maanteevedude komitee koosoleku päevakorras. Need koosolekud peeti 17. novembril 2009 ja 25. oktoobril 2010. Mõlemal koosolekul kõigest arutati seda küsimust. ( 61 ) Hääletusele seda ei pandud. ( 62 ) See tähendab, nagu Taani Kuningriik kohtuistungil märkis, et see küsimus oli üks maanteevedude kodukorra artikli 2 lõikes 2 nimetatud „muudest teemadest“, mis esitatakse sellele komiteele teavitamise või lihtsalt seisukohtade jagamise eesmärgil“.

84.

Seega ei ole küsimustes-vastustes ette nähtud kabotaažveo mõiste määratlus kaugeltki liikmesriikide enamuse vahel kokku lepitud, vaid on pelgalt komisjoni tõlgendus selle mõiste kohta.

85.

Samuti täheldan, et kui regulatiivkomitee menetlus koos kontrolliga oleks olnud kohaldatav, ei oleks see, kui maanteevedude komitee oleks hääletanud komisjoni poolt välja pakutud kabotaažveo mõiste tõlgenduse poolt, ise seda tõlgendust liikmesriikidele siduvaks muutnud. Põhjus on selles, et otsuse 1999/468 otsusega 2006/512 muudetud redaktsiooni artikli 5a lõike 3 kohaselt on sel otstarbel vaja astuda muid samme. ( 63 )

86.

Kolmandaks toonitan, et komisjon tunnistas oma 2017. aasta ettepaneku mõjuhinnangus ka ise, et küsimused-vastused „ei ole õiguslikult siduvat laadi“. ( 64 ) Sedasama kordas komisjoni esindaja kohtuistungil. ( 65 )

87.

Seetõttu ei saa küsimusi-vastuseid minu arvates pidada liikmesriikidele siduvateks.

88.

Seega ei ole komisjon tõendanud, et Taani Kuningriik on määruse nr 1072/2009 artikli 2 lõikest 6 ja artiklist 8 tulenevad kohustused täitmata jätnud.

89.

Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku: