1.

Käesoleva eelotsusetaotlusega küsib Østre Landsret (ida piirkonna apellatsioonikohus, Taani) Euroopa Kohtult, kas kapitali vaba liikumisega (EÜ artikkel 56, nüüd ELTL artikkel 63) ja teenuste osutamise vabadusega (EÜ artikkel 49, nüüd ELTL artikkel 56) on kooskõlas Taani õigusnorm, millega antakse nendele Taanis asutatud vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjatele (edaspidi „eurofondid“), kes kohustuvad tegelikult või tehniliselt jaotama oma osakuomanikele minimaalse osa kasumist, Taani äriühingute makstavatelt dividendidelt kinnipeetavast maksust vabastus, kuid teistes liikmesriikides asutatud eurofondide puhul mitte.

2.

See küsimus tõstatati kohtuvaidluses, mille üheks pooleks on mitu nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/611/EMÜ avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta ( 2 ) tähenduses eurofondi, mille registrijärgne asukoht on Ühendkuningriigis ja Luksemburgis, sealhulgas Fidelity Funds, ning teiseks pooleks Skatteministeriet (Taani maksuministeerium), ning mille ese on nendele eurofondidele aastatel 2000–2009 Taani äriühingute makstud dividendidelt kinnipeetud maksu tagastamise nõuded. Need eurofondid nõuavad maksu tagastamist põhjusel, et neile peaks olema antud maksuvabastus, mida saavad Taanis residentidest eurofondid. Nimelt on Taani õigusnormides nende sõnul ette nähtud erinev kohtlemine, mis on vastuolus liidu õigusega tagatud kapitali vaba liikumisega ja teenuste osutamise vabadusega.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud õiguslikust raamistikust nähtub, et ettevõtte tulumaksuseaduse (lov om indkomstbeskatning af aktieselskaber m.v (selskabsskatteloven); edaspidi „ettevõtte tulumaksu seadus“) kohaselt maksustatakse Taani maksuresidentidest eurofondide kogu tulu Taanis tulumaksuga. Eurofondidel ja muudel investeerimisfondidel, mille maksuresidentsus ei ole Taanis, maksustatakse omakorda ainult dividende, mida maksavad neile Taani äriühingud, kusjuures see piiratud maksukohustus hõlmab ainult Taanis teenitud tulu.

4.

Kinnipeetava maksu seaduse (kildeskatteloven, edaspidi „kinnipeetava maksu seadus“) § 65 lõike 1 kohaselt tuleb igas Taani äriühingu poolt dividendide jaotamise otsuses ette näha, et väljamakstava kogusumma pealt peetakse kinni teatud protsent, kui õigusnormides ei ole sätestatud teisiti. Kinnipeetava maksu määraks oli 2000. aastal kehtestatud 25%, mida tõsteti ajavahemikul 2001–2009 28%‑ni, kui topeltmaksustamise vältimise lepingus ei ole ette nähtud soodsamad sätted. Kui lõplik maksumäär on kinnipeetud maksu määrast madalam, võib eurofond taotleda ülemääraselt tasutud maksu tagastamist.

5.

Kinnipeetava maksu seaduse eeskirjad on kohaldatavad ka Taani eurofondidele, kellele seega a priori kohaldatakse neid dividendide maksustamise õigusnorme. Kinnipeetava maksu seaduse § 65 lõikest 8 tuleneb siiski, et Taani maksuminister võib vastu võtta eeskirjad, mille järgi on dividendide väljamaksed fondidele, mis kuuluvad riikliku tulumaksu seaduse (lov om påligningen af indkomstskat til staten (ligningsloven); edaspidi „ligningslov“) § 16 C kohaldamisalasse (edaspidi „§ 16 C fondid“), kinnipeetavast maksust vabastatud. Ligningslovi täpsustava ministri määruse (edaspidi „ministri määrus“) vastuvõtmisel kasutas Taani maksuminister seda õigust, et Taani residentidest § 16 C fondid kinnipeetavast maksust vabastada.

6.

Ministri määruse artikli 38 kohaselt võib iga eurofond lasta endale väljastada maksuvabastustõendi ja kasutada dividendidelt kinnipeetava maksu vabastust, tingimusel et ta on ühelt poolt ettevõtte tulumaksu seaduse § 1 lõike 1 punkti 6 kohaldamisalasse kuuluv (ja seega Taani residendist) ettevõtja ja teiselt poolt § 16 C fondi staatuses. Taani residendist eurofond, kes ei vasta ligningslovi § 16 C tingimustele, ei ole dividendidelt kinnipeetavast maksust vabastatud.

7.

Ligningslovi §‑s 16 C on määratletud, mida tähendab „§ 16 C fond“. Nii pidi vastavalt 1. juunini 2005 kehtinud õigusnormidele eurofond selleks, et teda saaks kvalifitseerida „§ 16 C fondiks“, välja maksma kindlaks määratud miinimumsumma (edaspidi „minimaalne jaotatav kasum“). Minimaalne jaotatav kasum on fondi tulude maksustatav summa, mis makstakse välja fondi osakuomanikele.

8.

Pärast 1. juuni 2005. aasta seaduse nr 407 vastuvõtmist ja alates sellest kuupäevast ei ole „§ 16 C fondi“ staatuse saamiseks enam nõutav, et osakuomanikele makstakse tegelikult minimaalne jaotatav kasum. Selle staatuse saamise tingimuseks on endiselt, et eurofond määrab kindlaks minimaalse jaotatava kasumi, mida maksustatakse tema osakuomanikele väljamaksmisel fondi poolt maksu kinnipidamisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest selle seaduse seletuskirja kohta nähtub, et selle seadusemuudatuse eesmärk oli võimaldada välisriigi eurofondidel saada kergemini § 16 C fondi staatust, et enam ei nõutaks nendelt fondidelt oma dividendide jaotamise põhimõtete kohandamist Taani maksuõigusnormidele, mis on nende fondide huvides, milles on Taani osakuomanikel väga väike osakaal. Huvitatud isikute seisukohtadest tuleneb, et mõned eurofondid, kes ei ole Taani residendid, on ligningslovi §‑s 16 C ette nähtud minimaalse jaotatava kasumi nõuded täitnud.

9.

Veel on oluline märkida, et neid eeskirju on täpsustatud ligningslovi § 16 C lõigetes 2–6. Vastavalt selle paragrahvi lõikele 2 on minimaalne jaotatav kasum majandusaasta jooksul laekunud tulude ja netosummade summa, millest on maha arvatud kahjum ja kulud. Ligningslovi § 16 C lõikes 3 on ette nähtud, et see kindlaksmääratav summa sisaldab tervet hulka selles paragrahvis loetletud tulusid, nimelt intresse, aktsiadividende, kasumit nõuetelt ja finantslepingutelt, nagu ka aktsiate võõrandamiselt. Vastavalt ligningslovi § 16 C lõigetele 4 ja 5 võivad § 16 C fondid sellest summast maha arvata maksukahjumi ja halduskulud.

10.

Selle õigusnormi seisukohast väidavad Fidelity Funds ja NN (L) SICAV, et nad ei saa oma olemuse tõttu täita esimest tingimust, mis puudutab maksuresidentsust Taanis, selleks et saada kinnipeetava maksu vabastust. See tingimus kujutab endast seega eurofondide erinevat maksustamist nende asukohariigi järgi, ning on nende põhikohtuasja poolte arvates vastuolus EÜ artikliga 56, ilma et seda saaks õigustada ülekaalukast üldisest huvist tulenevate põhjustega. Teise tingimuse kohta, mis puudutab minimaalse jaotatava kasumi kindlaksmääramist, täpsustavad Fidelity Funds ja NN (L) SICAV, et neil ei ole mingit stiimulit seda täita, sest esimese tingimuse tõttu ei saa nad igal juhul § 16 C fondidele võimaldatud korda kasutada. Teine tingimus on nende sõnul iseenesest vastuolus EÜ artikliga 49 tagatud teenuste osutamise vabadusega, sest eurofondid asutatakse mitte iga selle liikmesriigi õigusnormide alusel, mille residendid võivad olla nende osakuomanikud, vaid vastavalt nende elukohaliikmesriigi õigusnormidele. Kui igale mitteresidendist eurofondile kehtestataks niisugune nõue, siis muudaks see direktiiviga 85/611 läbi viidud ühtlustamise, nagu ka õiguse teenuste osutamise vabadusele sisutühjaks.

11.

Tuvastades, et põhikohtuasja lahendus sõltub EÜ artiklite 49 ja 56 tõlgendamisest, otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas niisugune maksustamiskord, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt maksustatakse dividendide, mida maksavad Taani ettevõtjad […] direktiivi [85/611] kohaldamisalasse kuuluvatele välisriigi eurofondidele, on vastuolus kapitali vaba liikumist käsitleva EÜ artikliga 56 (nüüd ELTL artikkel 63) või teenuste osutamise vabadust käsitleva EÜ artikliga 49 (nüüd ELTL artikkel 56), kui nendega sarnased Taani eurofondid võivad saada kinnipeetavast maksust vabastuse, kas seepärast, et nad maksavad oma osakuomanikele dividendidelt maksu kinnipidamise asemel välja minimaalse jaotatava kasumi, või siis seepärast, et nad arvutavad tehniliselt välja minimaalse jaotatava kasumi, mille pealt peetakse maks kinni osakuomanikele väljamaksmisel?“

12.

Selle küsimuse kohta esitasid kirjalikud seisukohad Fidelity Funds, NN (L) SICAV, Taani, Saksamaa ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon. Nende menetlusosaliste suulised seisukohad kuulati ära ka ka 5. oktoobri 2017. aasta kohtuistungil.

13.

Alustuseks tuleb kohe ära märkida, et vastupidiselt sellele, mida oleks võinud arvata nimelt Fidelity Fundsi argumentidest eelotsusetaotluse esitanud kohtus, ei küsi viimane Euroopa Kohtult direktiivi 85/611 tõlgendamise kohta.

14.

Nimelt, nagu Euroopa Kohus 26. mai 2016. aasta kohtuotsuses NN (L) International (C‑48/15, EU:C:2016:356, punkt 32) otsustas, ei ole eurofondide maksustamine selle direktiiviga reguleeritud valdkond, sest kõnealune direktiiv ei sisalda ühtegi sellekohast sätet. Selles samas kohtuotsuses Euroopa Kohus küll tuletas meelde, et direktiivi 85/611 artikli 44 lõige 3 nõudis, et liikmesriigis kehtivaid eurofondide suhtes kohaldatavaid õigus‑ ja haldusnorme, mis ei kuulu selle direktiiviga reguleeritavasse valdkonda, tuleb kohaldada diskrimineerimiseta, mis tähendab, et direktiiviga 85/611 ei ole vastuolus oma osakuid liikmesriigis turustavate eurofondide maksustamine iga‑aastase maksuga, tingimusel et seda maksu kohaldatakse mittediskrimineerivalt ( 3 ). Euroopa Kohus analüüsis siiski väga loogiliselt, kas niisuguse maksu nõudmine eurofondidelt, nagu oli kõne all selles kohtuasjas, oli aluslepinguga tagatud liikumisvabaduste seisukohast mittediskrimineeriv ja tõkestav ( 4 ). Seepärast on täiesti mõistetav, et seoses küsimusega – nagu põhikohtuasjas –, kas õigusnormid, mis näevad ette eurofondide maksustamisel erineva kohtlemise kriteeriumi põhjal, mida rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt tunnistatakse ja mida tunnistab Euroopa Kohus, s.o koht, kus asjaomased ettevõtjad on maksuresidendid ( 5 ), piirdus eelotsusetaotluse esitanud kohus sellega, et küsis Euroopa Kohtult niisuguse õigusnormi kooskõla kohta kapitali vaba liikumise ja teenuste osutamise vabadusega.

15.

Seda täpsustust arvestades puudutab Taani õigusnormist tingitud erinev kohtlemine maksustamisel nelja aspekti, millest ainult kahte viimast on vaja lähemalt analüüsida. Nimelt, kuigi ei ole kahtlust, et käesolevas kohtuasjas on asjassepuutuv kapitali vaba liikumine (A) ja et Taani õigusnorm piirab seda vabadust (B), siis Taani residentidest ja mitteresidentidest eurofondide olukorra sarnasus (C) ja seda piirangut õigustavad põhjendused (D) on keerulisemad küsimused, nagu seda on näidanud arutelud Euroopa Kohtus.

16.

Nagu eelotsuse küsimuse sõnastusest paistab, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, millise vabaduse seisukohast tuleb põhikohtuasjas kõne all olevat õigusnormi hinnata. Täpsemalt tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas Taani õigusnorm on vastuolus kapitali vaba liikumist käsitleva EÜ artikliga 56 (nüüd ELTL artikkel 63) või siis teenuste osutamise vabadust käsitleva EÜ artikliga 49 (nüüd ELTL artikkel 56).

17.

Kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et kindlaks teha, kas siseriiklikud õigusnormid kuuluvad aluslepinguga tagatud ühe või teise põhivabaduse kohaldamisalasse, tuleb arvesse võtta põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide eset ( 6 ).

18.

Selles suhtes ei reguleeri Taani õigusnorm mitte mitteresidentidest eurofondide liikmesriigi turule, käesoleval juhul Taani Kuningriigi turule pääsemise tingimusi, vaid nende ettevõtjate tulu maksustamist, mis koormab seega otseselt investeeringuid, mida nad Taanis teevad. Lihtsalt sellest faktist peaks minu arvates juba piisama selleks, et välistada teenuste osutamise vabaduse kohaldatavus.

19.

Lisaks, vastupidiselt olukorrale, mis oli aluseks 3. oktoobri 2006. aasta kohtuotsusele Fidium Finanz (C‑452/04, EU:C:2006:631, punkt 2 ning punktid 45–47), mis puudutas Šveitsi äriühingule Saksa ametiasutuste kehtestatud keeldu anda majandustegevusena Saksa klientidele krediiti, põhjusel et sellel äriühingul ei olnud sellel tegevusalal tegutsemiseks vajalikku tegevusluba, ja mille kohta Euroopa Kohus otsustas, et see olukord kuulub teenuste osutamise vabaduse kohaldamisalasse, ei ole Taani äriühingutelt dividende saavate mitteresidentidest eurofondide põhikohtuasjas kõne all oleva Taani õigusnormiga ette nähtud maksuvabastusest ilma jätmise tagajärjeks nende ettevõtjate Taani turule pääsemise takistamine.

20.

On tõsi, et niisuguse õigusnormi kohaldamine võib muuta mitteresidentidest eurofondide finantsteenuste osutamise Taani investoritele kulukamaks kui samadel tingimustel Taani eurofondide teenuste osutamise ( 7 ).

21.

Kuigi maksustamine, mida kohaldatakse mitteresidentidest eurofondidele, aga residentidest eurofondidele mitte, võib seega mõjutada teenuste osutamise vabadust, sest see erinevus võib mõjutada finantsteenuseid, mida esimesed Taanis pakuvad, on see vabadus kapitali vaba liikumisega võrreldes siiski teisejärguline ja seda võib igal juhul viimasega koos käsitleda ( 8 ).

22.

Igaks juhuks lisan, et kohtutoimiku dokumentidest ja huvitatud isikute seisukohtadest nähtub, et Fidelity Fundsile ja NN (L) SICAV‑ile Taani äriühingutes kuuluvad osakud omandati ainuüksi finantsinvesteeringu eesmärgil, ilma kavatsuseta mõjutada ettevõtte juhtimist või kontrolli selle üle, nii et asjassepuutuv näib ainult kapitali vaba liikumine, mitte asutamisvabadus ( 9 ).

23.

Järelikult, nagu põhjendatult soovitasid Madalmaade valitsus ja komisjon, leian, et põhikohtuasjas kõne all olevat õigusnormi tuleb analüüsida kapitali vaba liikumise seisukohast, nagu see on tagatud EÜ artikliga 56.

24.

EÜ artikli 56 lõikega 1 keelatud meetmete hulka kuuluvad sellised kapitali liikumise piirangud, mis võivad pärssida mitteresidendi tahet investeerida liikmesriiki ( 10 ).

25.

Käesoleval juhul olid põhikohtuasja faktiliste asjaolude ajal kohaldatava Taani õigusnormiga, nagu see nähtub eelotsusetaotlusest, dividendid, mida maksis residendist äriühing mitteresidendist eurofondile, põhimõtteliselt maksustatavad maksu kinnipidamise kohaldamisega 2000. aastal määras 25%, mida tõsteti aastatel 2001–2009 määrani 28%, välja arvatud juhul, kui topeltmaksustamise vältimise lepingus on ette nähtud teistsugune maksumäär, samas kui residendist eurofondile makstavad niisugused dividendid olid maksuvabad, tingimusel et see ettevõtja vastab lisaks § 16 C fondi staatusele, st kuni 31. maini 2005, et ta maksab oma osakuomanikele välja tõepoolest minimaalse jaotatava kasumi, või alates 1. juunist 2005, et ta määrab niisuguse minimaalse jaotatava kasumi tehniliselt kindlaks ( 11 ).

26.

Järelikult said maksuvabastuse ainult Taani residentidest eurofondid, kellel oli § 16 C fondi staatus, kusjuures mitteresidentidest eurofondide puhul oli see süstemaatiliselt välistatud, isegi kui – nagu näib, et see oli põhikohtuasjas – mitteresidentidest eurofondidele võimaldati topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaselt dividendide maksustamist vähendatud määras või kui – millega näib aga, et põhikohtuasjas ei olnud tegemist – nad maksavad tõepoolest oma osakuomanikele välja minimaalse jaotatava kasumi või määravad selle tehniliselt kindlaks.

27.

Niisugune eurofondide erinev kohtlemine dividendide maksustamisel konkreetselt selle koha järgi, kus nad on residendid, võib pärssida ühelt poolt mitteresidentidest eurofondide tahet investeerida Taanis asutatud äriühingutesse ja teiselt poolt selle riigi residentidest investorite tahet omandada osalusi mitteresidentidest eurofondides ( 12 ).

28.

Järelikult, nagu muide Taani valitsus tunnistab, on niisugune maksuõiguse säte kapitali vaba liikumise piirang, mis on põhimõtteliselt EÜ artikliga 56 vastuolus.

29.

Väljaselgitatud kapitali vaba liikumise piirang võib aga olla liidu õiguses lubatav, kui vastavalt EÜ artikli 58 lõike 1 punktile a see erinev kohtlemine, millel piirang põhineb, puudutab olukordi, mis ei ole objektiivselt sarnased või kui see on õigustatud ülekaaluka üldise huvi põhjusel ( 13 ).

30.

Nagu eespool märgitud, tuleb üksikasjalikumalt käsitleda just nii põhikohtuasjas kõne all olevate olukordade sarnasust kui ka Taani õigusnormist tingitud kapitali vaba liikumise piirangu õigustatust.

31.

Tuleks meelde tuletada, et piiriülese ja riigisisese olukorra sarnasust tuleb hinnata asjaomaste siseriiklike õigusnormide eesmärgi ning nende reguleerimiseseme ja sisu alusel ( 14 ).

32.

Kõnealuse Taani õigusnormi eesmärkide kohta nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest ja Taani valitsuse seisukohtadest, et selle õigusnormi eesmärk on ühelt poolt vältida järjestikust topeltmaksustamist eurofondi kaudu investeerimise korral ja teiselt poolt tagada, et Taani äriühingute jaotatavad dividendid ei jääks nende maksuvabastuse tõttu residentidest eurofondide tasandil Taani maksustamispädevusest välja ja oleksid tegelikult selles pädevuses üks kord nende väljamaksmisel nimetatud ettevõtjate osakuomanikele.

33.

Esiteks, mis puutub eesmärki vältida järjestikust maksustamist, siis kohtupraktikast küll tuleneb, et liikmesriigi võetud meetmete suhtes, mille eesmärk on vältida või vähendada residendist äriühingu jaotatud kasumi järjestikust maksustamist või topeltmaksustamist, ei ole dividende saavad residendist äriühingud, maksumaksjad või aktsionärid tingimata olukorras, mis sarnaneb dividende saavate mõne teise liikmesriigi residendist äriühingute, maksumaksjate või aktsionäride olukorraga ( 15 ).

34.

Kuid alates hetkest, mil liikmesriik maksustab ühepoolselt või kahepoolsete lepingute alusel tulumaksuga mitte üksnes residendist äriühingute, maksumaksjate või aktsionäride tulu, vaid ka mitteresidendist äriühingute, maksumaksjate või aktsionäride tulu, mis on saadud residendist äriühingu makstud dividendidest, hakkab mainitud mitteresidendist äriühingute olukord sarnanema residendist äriühingute olukorraga ( 16 ).

35.

Nimelt, ainuüksi see, et nimetatud liikmesriik otsustab oma maksupädevust teostada, tekitabki järjestikuse maksustamise või majandusliku topeltmaksustamise ohu, sõltumata mis tahes maksustamisest teises liikmesriigis. Selleks, et niisugusel juhul mitte seada dividende saavatele mitteresidendist äriühingutele kapitali vaba liikumise piirangut, mis on EÜ artikliga 56 põhimõtteliselt keelatud, on dividende jaotava äriühingu asukohariik kohustatud tagama, et siseriikliku õigusega ette nähtud järjestikuse või topeltmaksustamise vältimise või vähendamise mehhanismi rakendamisel koheldaks mitteresidendist äriühinguid, maksumaksjaid või aktsionäre võrdselt residendist äriühingute, maksumaksjate või aktsionäridega ( 17 ).

36.

Kuna põhikohtuasjas on Taani Kuningriik otsustanud teostada oma maksupädevust dividendide suhtes, mida saavad mitteresidentidest eurofondid Taani äriühingutelt, on need eurofondid järelikult Taani äriühingute makstavate dividendide järjestikuse maksustamise ohu poolest residentidest eurofondidega sarnases olukorras.

37.

Teiseks, mis puutub eesmärki seada residentidest eurofondide maksuvabastuse tingimuseks, et maksustamine liigub edasi nende ettevõtjate osakuomanike tasandile, siis võib see tekitada küsimuse, kas olukordade sarnasuse hindamisel tuleks arvesse võtta osakuomanike maksuseisundit.

38.

Siinkohal tuleks meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale selleks, et hinnata, kas kohtlemine jaotatavate dividendide maksustamisel on erinev, tuleb arvesse võtta üksnes põhikohtuasjas kõne all olevas siseriikliku maksuõiguse sättes ette nähtud eristuskriteeriumeid ( 18 ).

39.

Nagu ma juba mainisin, põhineb põhikohtuasjas eurofondidele antud kinnipeetava maksu vabastus kahel tingimusel. Ühelt poolt peavad eurofondid olema Taani residendid. Teiselt poolt pidid need ettevõtjad kuni 31. maini 2005 välja maksma minimaalse jaotatava kasumi, nii et jaotatavalt kasumilt peeti kinni maks nende osakuomanikele väljamaksmisel, kusjuures see nõue muudeti alates 1. juunist 2005 lihtsalt selle minimaalse jaotatava kasumi tehniliseks kindlaksmääramiseks, maksustades osakuomanikke endiselt jaotatava kasumi väljamaksmisel eurofondi poolt maksu kinnipidamisega.

40.

Need kaks iseloomulikku tunnust eristavad minu arvates Taani õigusnormi Prantsuse õigusnormist, mille kohta tehti 10. mai 2012. aasta kohtuotsus Santander Asset Management SGIIC jt (C‑338/11–C‑347/11, EU:C:2012:286). Selles kohtuotsuses nimelt analüüsis Euroopa Kohus Prantsusmaa residentidest ja mitteresidentidest eurofondide objektiivset sarnasust, välistades eurofondide osakuomanike maksuseisundi arvesse võtmise, kuna Prantsuse õigusnorm põhines ainult ühel eristuskriteeriumil, nimelt nende ettevõtjate asukohal.

41.

Arvestades Prantsuse ja Taani maksuõigusnormide erinevust, mida ma just esile tõin, ja kuigi huvitatud isikud vaidlesid eelkõige selle üle, milliseid järeldusi tuleks teha 10. mai 2012. aasta kohtuotsusest Santander Asset Management SGIIC jt (C‑338/11–C‑347/11, EU:C:2012:286) käesoleva kohtuasja jaoks, on huvitav märkida, et ükski kolmest valitsusest, kes esitasid kirjalikud seisukohad, ei toetanud põhiseisukohta, et olukordade sarnasuse hindamisel tuleb arvesse võtta osakuomanike maksuseisundit. Nimelt, kui Taani valitsus piirdus sellele kohtuotsusele viidates küll sellega, et tõi asjaomase õigusnormi õigustuseks maksusüsteemi ühtsuse säilitamise ning lühidamalt maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotuse ( 19 ), siis Saksamaa ja Madalmaade valitsus keskendusid oma vastavates märkustes olukordade objektiivse sarnasuse kohta ainult investeerimisvahenditele, milleks on eurofondid.

42.

Nõustudes põhiseisukohaga, et võrrelda on vaja ainult eurofondide olukorda, mitte nende osakuomanike maksuseisundit, põhjendasid lõppkokkuvõttes Fidelity Funds ja NN (L) SICAV ning vähemal määral komisjon kõige selgepiirilisemalt, millisel tasandil tuleb olukordade sarnasust hinnata. Täpsemalt on NN (L) SICAV‑i sõnul Taani õigusnormiga kehtestatud eristuskriteerium ainult dividende saava eurofondi asukoha põhjal ning residentidest eurofondidele antud maksuvabastuse tingimuseks ei ole seatud, et jaotatavat tulu tuleb maksustada nende ettevõtjate osakuomanikele väljamaksmisel. Taani õigusnormis ei ole mingit seost nende dividendide maksustamise korra, mida saavad oma riigist tavalised (ehk reinvesteerivad) eurofondid, ja nende osakuomanike maksuseisundi vahel. Paragrahvi 16 C fondide puhul, kes jaotavad osa saadud dividendidest edasi, ei ole Taani õigusnormis nende sõnul samuti nende fondide osakuomanike maksuseisundist arvesse võetud. Mitteresidendist eurofondile jaotatud dividendide pealt kinnipeetavat maksu ei ole seega vähendatud, kui sellel ettevõtjal on Taani residentidest osakuomanikke, kelle maksuseisund on sarnane Taani residentidest eurofondide osakuomanike omaga. Lisaks väidab komisjon, et residentidest ja mitteresidentidest eurofondid on sarnases olukorras, isegi kui võrdluses võetakse arvesse osanike olukorda. Lõpuks lisab Fidelity Funds, et kuna direktiiv 85/611 reguleerib mitteresidentidest eurofonde, tuleb neid võrrelda Taani residentidest eurofondidega.

43.

Kaldun ise käesolevas ettepanekus järgnevalt esitatud põhjustel arvama, et olenemata sellest, millisest aspektist tuleks olukordade sarnasust hinnata, on põhikohtuasjas kõne all olevad olukorrad objektiivselt sarnased, nii et tuleks lõppkokkuvõttes analüüsida, kas Taani õigusnormi saab õigustada, eelkõige lähtudes vajadusest säilitada maksusüsteemi ühtsus.

44.

Kõigepealt ma ei jaga Fidelity Fundsi argumenti, et eurofondi staatusest, mida reguleerib direktiiv 85/611, piisab selleks, et tuvastada mitteresidentidest eurofondide ja Taani eurofondide objektiivset sarnasust Taani maksuõiguse sätte seisukohast. Nimelt lisaks sellele, nagu ma juba mainisin, et eurofondide maksustamine ei ole direktiiviga 85/611 reguleeritud valdkond ( 20 ), puudutab sarnasuse hindamine kapitali vaba liikumise aspektist mitte asjaomaste ettevõtjate õiguslikku staatust, vaid nende olukorda kõnealuse maksuõiguse sätte seisukohast ( 21 ). Ettevõtjate olukordade sarnasuse hindamisel on Euroopa Kohus muide varem välistanud eurofondi staatuse asjassepuutuvuse, kuna viimane ei kuulu eristuskriteeriumi(de) alla, millel kohaldatav maksuõiguse säte põhineb ( 22 ).

45.

Seejärel selleks, et kindlaks teha, millisel tasandil peaks olukordade sarnasus esinema, nimelt kas ainult eurofondi tasandil või ka osakuomanike tasandil, vaidlesid huvitatud isikud Euroopa Kohtu palvel küsimuse üle, kas mõlemad kriteeriumid, millel liikmesriigi õigusnorm põhineb, on autonoomsed või omavahel lahutamatult seotud.

46.

Nimelt võiks ühene vastus sellele küsimusele, mis puudutab eurofondi residentsuse kriteeriumi autonoomsust või eraldatavust võrreldes minimaalse (tegeliku või tehnilise) jaotatava kasumi nõude kriteeriumiga, sel juhul viidata kindlalt sellele, et Taani õigusnorm ei ole lõppkokkuvõttes kaugel Prantsuse õigusnormist, mis olid aluseks kohtuasjale, milles tehti 10. mai 2012. aasta kohtotsus Santander Asset Management SGIIC jt (C‑338/11‑C‑347/11, EU:C:2012:286), või Poola õigusnormist, mis oli aluseks kohtuasjale, milles tehti 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (C‑190/12, EU:C:2014:249). Teisisõnu, kuna mõlemad õigusnormid põhinesid ainult või peamiselt asjaomaste eurofondide asukohal, leidis Euroopa Kohus, et olukordade sarnasust tuleb hinnata ainult nende ettevõtjate tasandil ( 23 ).

47.

Käesoleval juhul, sõltumata NN (L) SICAV‑i kriitikast, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on väidetavalt tõlgendanud Taani õigusnormi vääralt, mida Euroopa Kohus ei saa ELTL artikliga 267 kehtestatud kohtuliku koostöö korra raames ( 24 ) kontrollida, räägivad mõned asjaolud minu arvates selle poolt, et eurofondi asukoha kriteerium on mitte ainult minimaalse jaotatava (tegeliku või tehnilise) kasumi kriteeriumist lahutatav, vaid ka kaalub selle üles. Nimelt on ühelt poolt oluline märkida, et mõlemad ministri määruse §‑s 38 üle võetud kriteeriumid esinevad kahes erinevas siseriiklikus õigusaktis ( 25 ). Lisaks tunnistas Taani valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et teist kriteeriumit võib vajaduse korral kohaldada sõltumatult eurofondi asukoha kriteeriumist. Teiselt poolt – nagu väitsid Fidelity Funds ja NN (L) SICAV ja nagu möönis Taani valitsus – kui mõned mitteresidentidest eurofondid võivad täiesti täita (ja praktikas täidavad) teist kriteeriumit, siis Taani residentsuse kriteeriumit võivad täita ainult Taani eurofondid.

48.

Nendel tingimustel esineb olukordade sarnasus väidetavalt ainult põhilise ja ülekaaluka Taani õigusnormis aluseks võetud kriteeriumi osas, mis on nimelt eurofondi asukoht, ning tuleks seega sedastada, samamoodi nagu 10. mai 2012. aasta kohtuotsuses Santander Asset Management SGIIC jt (C‑338/11–C‑347/11, EU:C:2012:286) ja 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (C‑190/12, EU:C:2014:249, punktid 63 ja 69), et võrrelda tuleb ainult eurofondide olukorda selle järgi, kas nad on Taani residendid või mitte, ja et lõppkokkuvõttes on need investeerimisvahendid Taani äriühingutelt saadavate dividendide maksustamise osas objektiivselt sarnastes olukordades.

49.

Sellegipoolest on Taani õigusnormi aluseks olev loogika, et kinnipeetava maksu vabastust antakse residentidest eurofondidele ainult siis, kui sellega kaasneb minimaalse (tegeliku või tehnilise) kasumi jaotamine nende fondide osakuomanikele, kellele väljamakse tegemisel peavad need ettevõtjad maksu kinni. Ent Taani Kuningriik annab kinnipeetava maksu vabastust Taani eurofondidele ainult siis, kui ta on kindel, et ta saab teostada oma maksupädevust dividendide suhtes, mida see eurofond jaotab edasi oma osakuomanikele.

50.

Sellest tulenevalt on vastupidiselt olukorrale, mis oli aluseks 10. mai 2012. aasta kohtuotsusele Santander Asset Management SGIIC jt (C‑338/11–C‑347/11, EU:C:2012:286) ja 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsusele Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (C‑190/12, EU:C:2014:249), Taani õigusnormiga loodud seos residentidest eurofondide maksuvabastuse andmise ja nende fondide osakuomanike maksuseisundi vahel, nagu komisjon ka oma kirjalikes seisukohtades tunnistas. Leian seega, et viimaste olukorda võiks olukordade sarnasuse hindamisel samuti arvesse võtta.

51.

Eurofondide osakuomanike olukorra arvessevõtmine ei tähenda minu arvates siiski, et need olukorrad tervikuna hinnates ei ole objektiivselt sarnased, nii et Taani õigusnormist tingitud erinev kohtlemine oleks lubatav. Taani õigusnorm ei hõlma nimelt eurofondide osakuomanike olukorda täielikult, nii et sellest lüngast tingitud erinevat kohtlemist ei saa õigustada olukorra objektiivse erinevusega ( 26 ).

52.

Selles suhtes leian, et osakuomanike maksuseisundit saab hinnata kolmest eri aspektist. Esiteks on mõeldav võrrelda residentidest osakuomanike maksuseisundit selle järgi, kas nad investeerivad residendist eurofondi või mitteresidendist eurofondi. Teiseks võib võrrelda residendist eurofondi residendist osakuomaniku maksuseisundit ja mitteresidendist eurofondi mitteresidendist osakuomaniku maksuseisundit. Lõpuks kolmandaks on samuti võimalik hinnata mitteresidentidest osakuomanike olukordade sarnasust selle järgi, kas nad teevad investeeringuid mitteresidentidest või residentidest eurofondidesse ( 27 ).

53.

Esimese võimaluse puhul ma ei näe ühel Taani osakuomanikul ja teisel Taani osakuomanikul objektiivset vahet selle järgi, kas nad investeerivad residendist või mitteresidendist eurofondi. Mõlemad osakuomanikud kuuluvad Taani Kuningriigi maksupädevusse ja neid tuleks põhimõtteliselt kohelda mittediskrimineerivalt. Siiski, kui Taani osakuomanikule, kes investeerib mitteresidendist eurofondi ‐ kes, isegi kui teda võib kvalifitseerida „§ 16 C fondiks“, on kohustatud maksu kinni pidama ‐, kohaldatakse alati, nagu Taani valitsus tunnistas, järjestikust maksustamist, siis Taani osakuomanik, kes investeerib residendist eurofondi, kes on kvalifitseeritud „§ 16 C fondiks“ ja on kinnipeetavast maksust vabastatud, võib kinnipeetava maksu maha arvata tulumaksust või ettevõtte tulumaksust, mida ta peab lisaks tasuma.

54.

Teine võimalus, s.o residendist eurofondi residendist osakuomanike maksuseisundi ja mitteresidendist eurofondi mitteresidendist osakuomanike olukorra võrdlemine, ei anna minu arvates teistsugust tulemust. Mõlemad on Taani õigusnormi seisukohast objektiivselt sarnases olukorras, kui nad investeerivad eurofondidesse, kes ei jaota Taani äriühingutelt saadud dividende edasi.

55.

Kasumit jaotavate mitteresidentidest eurofondide mitteresidentidest osakuomanike ja Taanis asuvate artikli 16 C fondide residentidest osakuomanike kohta märgin, et 17. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Miljoen jt (C‑10/14, C‑14/14 ja C‑17/14, EU:C:2015:608, punkt 74) otsustas Euroopa Kohus residentidest ja mitteresidentidest maksumaksjate selle liikmesriigi poolt, kus neile makstavad dividendid pärinesid, maksustamise objektiivse sarnasuse hindamise kohta, et „kui liikmesriik peab dividendimaksu kinni selles riigis asuvate äriühingute jaotatud dividendidelt, tuleb mitteresidendist maksumaksja ja residendist maksumaksja maksualase kohtlemise võrdlemisel silmas pidada ühelt poolt dividendimaksu, mida on kohustatud tasuma mitteresidendist maksumaksja, ja teiselt poolt füüsiliste isikute tulumaksu või äriühingute tulumaksu, mida on kohustatud tasuma residendist maksumaksja ja millega maksustatava summa sisse kuulub tulu aktsiatelt, millelt on saadud dividende“. Nimelt ei ole Euroopa Kohtu hinnangul EÜ artikli 58 lõike 1 punkti a (nüüd ELTL artikli 65 lõike 1 punkt a) kohaldamiseks piisav ainult dividendimaksu kui sellise arvessevõtmisest, vaid analüüs peab hõlmama liikmesriigis asuvate äriühingute aktsiate omamise tõttu saadud füüsiliste isikute tulu või äriühingute kasumi maksustamist tervikuna ( 28 ).

56.

Käesolevale kohtuasjale kohaldatuna tähendab tulu saamise liikmesriigi residentidest ja mitteresidentidest maksumaksjate tegeliku maksukoormuse võrdlemise kriteerium, et ei oleks õige piirduda sellega, et ainult märkida, et „§ 16 C fondiks“ kvalifitseeritava mitteresidendist eurofondi mitteresidentidest osakuomanikele kohaldatakse kaudselt sellelt ettevõtjalt kinnipeetud maksu, samas kui Taani § 16 C fondi osakuomanike puhul peab see fond otseselt maksu kinni, millest järeldub, et need osakuomanikud ei ole objektiivselt sarnases olukorras. Tervikuna analüüsitult on mitteresidendist osakuomaniku maksustamine lõplik, samas kui residendist osakuomanik võib alati kinnipeetud maksu maha arvata tulumaksust või ettevõtte tulumaksust, mida tal tuleb Taanis maksta.

57.

Mitteresidendist osakuomanik kuulub tulude maksustamise osas küll teise liikmesriigi maksupädevusse. Kuid näib siiski, et üldjuhul ja tingimusel, et osakuomaniku elukohaliikmesriik kohaldab topeltmaksustamise vältimiseks maksu mahaarvamise meetodit, ei saa dividendidelt kinni peetud maksu – või vähemasti täielikult – selles liikmesriigis tagastada või tulumaksust või ettevõtte tulumaksust maha arvata ( 29 ). Igal juhul, sõltumata topeltmaksustamise vältimise lepingust, kui see on olemas, ei saa liikmesriik EÜ lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmiseks tugineda mõne liikmesriigi ühepoolselt antud eelisele ( 30 ).

58.

Lõpuks, mis puutub nende mitteresidentidest osakuomanike võrdlemisse, kes investeerivad kas mitteresidendist eurofondi, mida võib kvalifitseerida „§ 16 C fondiks“, või siis Taanis asuvasse § 16 C fondi, siis kui esimesel juhul, nagu komisjon märkis, kohaldatakse alati mitteresidendist eurofondile maksu kinnipidamist, mis seega põhineb jaotatavatel dividendidel, võtmata arvesse võimalikke kulusid ja kahjumit, siis osakuomanikule, kes investeerib Taanis asutatud § 16 C fondi, kohaldatakse maksu kinnipidamist, mille baasiks on minimaalne jaotatav kasum, millest võib vastavalt ligningslovi § 16 C lõigetele 2, 4 ja 5 maha arvata ka ettevõtja kahjumi ja halduskulud. Maksukoormus tervikuna on seega teiste puhul soodsam kui esimestel, ilma et seda õigustaks minu arvates kõikide mitteresidentidest osakuomanike objektiivselt erinev olukord selle riigi seisukohast, kus dividende makstakse.

59.

Kuna minu arvates ei saa põhikohtuasjas kõne all olev Taani õigusnorm kehtima jääda põhjusel, et seda kohaldatakse objektiivselt erinevatele olukordadele, peab see Taani õigusnorm selleks, et jõusse jääda, olema õigustatud ülekaaluka üldise huvi põhjusega.

60.

Taani ja Madalmaade valitsus on seisukohal, et Taani õigusnormist tingitud erinev kohtlemine on õigustatud vajadusega tagada nii maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus (1) kui ka maksusüsteemi ühtsus (2). Märgin kohe ära, et kuigi esimene põhjendus mind ei veena, siis kaldun arvama, et Taani süsteemi saaks põhjendada vajadusega säilitada maksusüsteemi ühtsus, kuid see süsteem on nimetatud eesmärgi seisukohast siiski ebaproportsionaalne.

61.

Taani valitsus tuletab meelde, et välisriigi osakuomanikel on piiratud maksukohustus (kinnipeetav maks) minimaalse kasumi jaotuse pealt, mida maksavad regulaarselt § 16 C fondid, mis asuvad Taanis, samas kui kasumit, mida maksavad neile mitteresidentidest eurofondid, mis ei kuulu Taani maksustamispädevusse, isegi kui selliselt jaotatavad rahalised vahendid on teenitud nimetatud eurofondide investeeringutelt Taani äriühingutesse. Selle valitsuse sõnul oleks mitteresidentidest eurofondide Taani äriühingute makstavatelt dividendidelt maksu kinnipidamise vabastamise tagajärjeks see, et välisriigi osakuomanikud pääseksid täielikult Taani dividendimaksust Taani äriühingute makstud dividendidelt ainuüksi seetõttu, et nende investeeringud niisugustesse äriühingutesse on tehtud mitteresidentidest eurofondide vahendusel, mis ohustaks Taani õigust teostada oma maksupädevust tema territooriumil toimuva tegevuse suhtes.

62.

Need põhjendused mind üldse ei veena.

63.

On tõsi, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotuse säilitamise vajadusele tugineda siis, kui asjaomase korra eesmärk on vältida käitumist, mis ohustab liikmesriigi õigust teostada maksustamispädevust tema territooriumil teostatava tegevuse suhtes ( 31 ).

64.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski ka, et kui liikmesriik on otsustanud residendist eurofonde riigisiseselt saadud dividendide osas mitte maksustada, ei ole liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotuse tagamise vajadusele võimalik tugineda, selleks et põhjendada niisugust tulu saavate mitteresidendist eurofondide maksustamist ( 32 ).

65.

Kuna käesoleval juhul on Taani Kuningriik otsustanud ( 33 ) vabastada maksust ainult dividendid, mida saavad Taanis asuvad § 16 C fondid, mitte aga mitteresidentidest eurofondid, sealhulgas eriti need, kes võivad täita või täidavad ligningslovi §‑s 16 C ette nähtud jaotamise tingimusi, ei saa ainult mitteresidendist eurofondide maksustamist õigustada eesmärgiga mitte ohustada selle liikmesriigi maksupädevuse teostamist.

66.

Järelikult tuleb põhjendus seoses liikmesriikide vahel maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotusega minu arvates tagasi lükata.

67.

Taani, Saksamaa ja Madalmaade valitsus väidavad, et Euroopa Kohtu praktika tähenduses on otsene seos kinnipeetava maksu vabastuse kujul antud maksusoodustuse ja selle soodustuse tasakaalustamise vahel osakuomanikele makstava eurofondi kasumi vahetu maksustamise teel. See otsene seos nende sõnul säilib isegi siis, kui summad, mida eurofondid osakuomanikele maksavad, on väiksemad kui dividendid, mis on kinnipeetavast maksust vabastatud. Nende sõnul tuleneb nimelt 20. mai 2008. aasta kohtuotsusest Orange European Smallcap Fund (C‑194/06, EU:C:2008:289) ja 27. novembri 2008. aasta kohtuotsusest Papillon (C-418/07, EU:C:2008:659), et otsene seos võib esineda isegi juhul, kui maksusoodustust ei tasakaalustata täielikult, see tähendab isegi siis, kui dividendid, mis on kinnipeetavast maksust vabastatud, jaotatakse tervikuna edasi. Peale selle säilib Saksamaa valitsuse sõnul otsene seos isegi siis, kui see puudutab kahte eri maksumaksjat, nagu näitab tema sõnul Euroopa Kohtu praktika.

68.

Fidelity Funds, NN (L) SICAV ja komisjon on vastupidisel arvamusel. Konkreetselt komisjon leiab ühelt poolt, et residendist eurofondi osakuomanikele kohaldatav maksubaas ei ole samaväärne mitteresidendist eurofondidele makstud dividendidelt maksu kinnipidamisega, ja kinnipeetav maks ei ole piisav nende soodustuste tasakaalustamiseks, mis on residentidest eurofondide osakuomanikel võrreldes mitteresidentidest eurofondide osakuomanikega. Teiselt poolt märgib komisjon, et Taani residendist isikul või äriühingul, kellel on osakuid mitteresidendist eurofondis, maksustatakse Taanis mitteresidendist eurofondist saadud tulu, sõltumata sellest, et nimetatud ettevõtjat juba maksustatakse Taanis talle Taani äriühingute makstud dividendidelt kinnipeetava maksuga. Sellist majanduslikku topeltmaksustamist ei teki Taani residendist isiku või äriühingu puhul, kellel on osakuid residendist eurofondis, millel on ligningslovi § 16 C alusel kasumit jaotava ettevõtja staatus. Maksusoodustust, mida saavad need residendist eurofondid, ei ole Taani õigusnormis teiste elementidega tasakaalustatud.

69.

Siinkohal on oluline meelde tuletada, et nüüdseks on kindlalt väljakujunenud kohtupraktika, et selleks, et maksusüsteemi ühtsuse säilitamine võiks õigustada liikumisvabaduse piiramist, peab olema tõendatud otsene seos asjakohase maksusoodustuse ja soodustust tasakaalustava konkreetse maksu vahel ning otsest seost hinnates tuleb lähtuda asjaomaste õigusnormide eesmärgist ( 34 ). Peale selle tuleb maksuühtsusel põhinevat õigustust põhimõtteliselt analüüsida ühest ja samast maksusüsteemist lähtuvalt ( 35 ).

70.

18. juuni 2009. aasta kohtuotsuses Aberdeen Property Fininvest Alpha (C‑303/07, EU:C:2009:377, punkt 73), 10. mai 2012. aasta kohtuotsuses Santander Asset Management SGIIC jt (C‑338/11‑C‑347/11, EU:C:2012:286, punkt 52) ja 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (C‑190/12, EU:C:2014:249, punkt 93) lükkas Euroopa Kohus tagasi väite otsese seose olemasolu kohta, põhjusel et nendes kohtuasjades kõne all olnud dividendidelt kinnipeetava maksu vabastusele ei olnud seatud tingimuseks, et asjaomased äriühingud, investeerimisfondid või eurofondid peavad dividendid, mida nad saavad, edasi jaotama ja et nende maksustamine nende äriühingute ja ettevõtjate osakuomanikele võimaldab kinnipeetava maksu vabastust tasakaalustada.

71.

Nagu ma juba olen täpsustanud teistes ettepanekutes ( 36 ), ei välista seega Euroopa Kohus enam ‐ ja kolm eespool viidatud kohtuotsust illustreerivad seda täielikult ‐, et otsese seose olemasolu tingimus võib olla täidetud, isegi kui maksusoodustus ja teatud kindel maks, mis on mõeldud selle soodustuse tasakaalustamiseks, ei seondu ühe ja sama maksukohustuslasega.

72.

Vastupidiselt liikmesriikide õigusnormidele, millega seoses tehti kolm käesoleva ettepaneku punktis 70 viidatud kohtuotsust, ja nagu ma eespool välja tõin, seab Taani süsteem residentidest eurofondide maksuvabastuse tingimuseks, et nende osakuomanikele tuleb jaotada minimaalne (tegelik või tehniline) kasum, mille pealt tuleb nimetatud ettevõtjatel nende osanike nimel maks kinni pidada. Selliselt residendist eurofondidele kinnipeetava maksu vabastuse kujul antud soodustus tasakaalustatakse seega nende dividendide, mida need ettevõtjad edasi jaotavad, maksustamisega viimaste osakuomanikele väljamaksmisel.

73.

Niisuguse otsese seose olemasolu põhimõtteliselt kahtluse alla seadmata väidab komisjon sisuliselt, et Taanis asuvatele § 16 C fondidele antud soodustust nende osakuomanike maksustamine täielikult või tervikuna ei tasakaalusta, nii et see ohustab maksusüsteemi ühtsust.

74.

Märgin aga, et komisjoni nimetatud tingimust, et maksustamine peaks antud soodustuse tervikuna tasakaalustama, Euroopa Kohtu praktikast ei nähtu, ning komisjon ei tugine pealegi ühelegi sellekohasele pretsedendile.

75.

Tegelikult ja üldisemalt nähtub sellest kohtupraktikast, et nõutav otsene seos antud soodustuse ja teatud kindla maksu vahel on rohkem õiguslikku laadi kui nende kahe elemendi vahelise enam‑vähem täpse aritmeetilise suhte tulemus. See lähenemisviis on ka kergesti arusaadav, sest seda, kas seos on otsene, tuleb – nagu ma tähelepanu juhtisin – hinnata siseriikliku õigusnormi eesmärgi seisukohast. Seega on tegemist pigem soodustuse ja maksu vahelise loogika analüüsimisega kui analüüsiga, mis seisneks selle maksu tegeliku ja a fortiori tervikliku tasakaalustava efekti väljaarvutamises.

76.

Tõsi küll, Euroopa Kohus on vahel olnud seisukohal, et seose olemus eeldab „tihedat omavahelist seost“ mahaarvamise, st soodustuse, ja maksustamise elemendi vahel ( 37 ).

77.

Siiski on oluline märkida, et see täpsustus tehti põhiliselt asjaoludel, mis tõid esile, et nendes kohtuasjades ei olnud maksusüsteemi väidetav ühtsus tõendatud ühe ja sama maksusüsteemi raames, vaid teisel tasandil, nimelt topeltmaksustamise vältimise lepingute osalisriikidele kohaldatavate eeskirjade vastastikkuse tasandil ( 38 ). Pealegi ei ole üheski nimetatud kohtuotsustes märgitud, et selline „tihe seos“ tähendaks antud soodustuse summa ja selle eelise tasakaalustamiseks nõutava maksusumma täielikku vastavust.

78.

Siiski peab selleks, et piirang oleks lubatav, olema see ka sobiv ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga säilitada maksusüsteemi ühtsus.

79.

Siinkohal olen valmis tunnistama, nagu rõhutab Taani valitsus, et otsene seos kinnipeetava maksu vabastuse kujul antud maksusoodustuse ja selle tasakaalustamiseks jaotatava kasumi vahetu maksustamise vahel kaoks, kui see soodustus tuleks anda ka eurofondidele, kes ei ole kohustatud kasumit regulaarselt jaotama.

80.

Kuna aga Taani Kuningriik tunnistas, et mitteresidentidest eurofondid võivad Taani õigusnormiga ette nähtud jaotamistingimusi vabatahtlikult täita ja sellest lähtuvalt olla nõuetekohaselt kvalifitseeritud „§ 16 C fondideks“, ei näe ma samamoodi nagu komisjon põhjust, miks need ettevõtjad ei võiks saada kinnipeetava maksu vabastust, tingimusel et selle liikmesriigi maksuasutused veenduvad nende ettevõtjatega täielikku koostööd tehes, et viimased maksavad maksu, mis on samaväärne maksuga, mida peavad Taani § 16 C fondid selle sätte järgi välja arvutatud minimaalse jaotatava kasumi pealt kinnipeetava maksuna kinni pidama. Niisugune meede oleks minu arvates vähem piirav kui praegune süsteem, ilma et see mõjutaks tingimusi ja sisemist ühtsust.

81.

Kuna põhikohtuasjas ei paista, et Fidelity Funds oleks põhikohtuasjas kõne all olevatel majandusaastatel püüdnud kasvõi ettevaatusabinõuna ligningslovi §‑s 16 C ette nähtud minimaalse jaotatava kasumi nõudeid täita, näib mulle, et vaatamata jaatavale vastusele, mis tuleb anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule, ei saa tema kaebust tõenäoliselt rahuldada.

82.

Kõiki esitatud põhjendusi arvestades teen ettepaneku vastata Østre Landsreti (ida piirkonna apellatsioonikohus, Taani) küsimusele järgmiselt:

EÜ artiklit 56 (nüüd ELTL artikkel 63) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune liikmesriigi maksustamiskord, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille alusel saavad selle liikmesriigi residentidest vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad (eurofondid) residentidest äriühingute makstud dividendidelt kinnipeetava maksu vabastuse kas seepärast, et nad maksavad oma osakuomanikele dividendidelt maksu kinnipidamise asemel välja minimaalse jaotatava kasumi, või siis seepärast, et nad arvutavad tehniliselt välja minimaalse jaotatava kasumi, mille pealt peetakse kinni maks osakuomanikele väljamaksmisel, samas kui samalaadseid mitteresidentidest eurofonde maksustatakse residentidest äriühingute makstud dividendidelt kinnipeetava maksuga.