1.

Käesoleva apellatsioonkaebusega palub Euroopa Liidu Nõukogu Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. juuni 2016. aasta otsuse Marquis Energy vs. nõukogu (T‑277/13, ei avaldata, EU:T:2016:343), millega Üldkohus nõustus esiteks, et tühistamishagi, millega Marquis Energy LCC vaidlustas nõukogu 18. veebruari 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 157/2013, millega kehtestatakse Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, ( 2 ) on vastuvõetav, ning tühistas teiseks selle määruse osas, mis puudutas Marquis Energy’d.

2.

Nagu ma nõukogu apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osa analüüsi raames näitan, arvan ma, et Üldkohus eksis, kui leidis, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’d otseselt. Vaidlustatud kohtuotsus tuleb minu meelest seega tühistada ja esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata jätta.

3.

Kui Euroopa Kohus nõustub minu analüüsiga, ei ole vaja seisukohta võtta nõukogu sisuliste väidete kohta, mille eesmärk on – täpselt samuti nagu samaaegses kohtuasjas C‑465/16 P: (nõukogu vs. Growth Energy ja Renewable Fuels Association), milles ma esitan oma ettepaneku samuti täna – saavutada selle tuvastamine, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed ( 3 ) (edaspidi „algmäärus“), artikli 9 lõiget 5 valesti, arvestades 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise lepingut ( 4 ) (edaspidi „WTO dumpinguvastane leping“). Piirdun seega sellega, et viitan arutluskäikudele, mis käsitlevad neid väiteid teise võimalusena minu ettepanekus, mis on esitatud kohtuasjas C‑465/16 P (nõukogu vs. Growth Energy ja Renewable Fuels Association).

4.

Üldkohus on vaidluse tausta kirjeldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–14. Järgnevas arutluskäigus on ära toodud ainult need üksikasjad, mis on hädavajalikud, et mõista poolte apellatsioonkaebuse raames esitatud argumente.

5.

Euroopa Komisjon avaldas 25. novembril 2011 ühe kaebuse tulemusena Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli Euroopa Liitu importimist puudutava dumpinguvastase menetluse algatamise teate ( 5 ), milles ta andis teada oma kavatsusest kasutada nende Ameerika Ühendriikide eksportivate tootjate väljavalimiseks, kes võetakse uurimise alla, valimi meetodit.

6.

Komisjon teatas 16. jaanuaril 2012 viiele Growth Energy’sse ja Renewable Fuels Associationisse kuuluvale äriühingule, nimelt Marquis Energy’le, Patriot Renewable Fuels LLC‑le, Plymouth Energy Company LLC‑le, POET LLC‑le ja Platinum Ethanol LLC‑le, et nad kaasati eksportivate tootjate valimisse. ( 6 )

7.

Komisjon edastas 24. augustil 2012 Marquis Energy’le esialgse avalikustamise dokumendi, milles teatati, et uurimist jätkatakse ajutisi meetmeid kehtestamata ning et seda laiendatakse kauplejatele/segajatele. Selles dokumendis oli märgitud, et selles etapis ei ole võimalik hinnata, kas Ühendriikidest pärit bioetanooli eksport toimus dumpinguhindadega, sest valimisse kaasatud tootjad ei eristanud riigisisest müüki eksportmüügist ning kogu nende müük toimus Ameerika Ühendriikides asuvate sõltumatute kauplejate/segajate kaudu, kes segasid bioetanooli bensiiniga ja müüsid seda edasi.

8.

Komisjon saatis 6. detsembril 2012 Marquis Energy’le lõpliku avalikustamise dokumendi, milles ta analüüsis sõltumatute kauplejate/segajate andmete alusel sellise dumpingu olemasolu, mis põhjustab liidu tootmisharule kahju, ning kavatses kehtestada kolmeks aastaks üleriigilise lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määraga 9,6%.

9.

Nõukogu võttis selle algmääruse põhjal 18. veebruaril 2013 vastu vaidlusaluse määruse, millega ta kehtestas Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanoolile, mida nimetatakse etanoolkütuseks, viieks aastaks üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu maksumääraga 9,5%.

10.

Üldkohus märkis ka esiteks, et vaidlusaluse määruse põhjendustes 12–16 nentis nõukogu, et uurimine näitas, et ükski valimisse kaasatud tootja ei ole bioetanooli liidu turule eksportinud ning et asjaomast toodet ei eksportinud liitu mitte Ameerika Ühendriikide bioetanoolitootjad, vaid kauplejad/segajad, seepärast tugines nõukogu dumpingut käsitleva uurimise lõpuleviimiseks kahe uurimise raames koostööd tegema nõustunud kaupleja/segaja andmetele (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 16). Teiseks märkis ta, et nõukogu selgitas vaidlusaluse määruse põhjendustes 62–64, et ta peab vajalikuks kehtestada üleriigiline dumpingumarginaali, sest bioetanoolitööstuse struktuuri ja viisi tõttu, kuidas vaatlusalust toodet toodetakse ja müüakse Ameerika Ühendriikide turul ning liitu eksporditakse, on Ameerika Ühendriikide tootjate jaoks individuaalsete dumpingumarginaalide kindlaksmääramine võimatu (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 17).

11.

Seejärel võttis Üldkohus seisukoha Marquis Energy kui bioetanoolitootja esitatud hagi vastuvõetavuse kohta.

12.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–67 tuvastas Üldkohus esiteks, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’d otseselt, lükates peale selle vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–80 tagasi mitmesugused vastupidised argumendid, mille nõukogu ja Euroopa Komisjon olid esitanud.

13.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–92 tuvastas Üldkohus, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’d isiklikult, ning lükkas selle kohtuotsuse punktides 93–106 tagasi nõukogu ja komisjoni vastupidised argumendid ning nende institutsioonide muud vastuväited, mis puudutasid hagi vastuvõetavust ja mida analüüsiti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–118.

14.

Mis puudutab sisulisi küsimusi, siis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121–168 nõustus Üldkohus Marquis Energy esimese väite teise osaga, mille kohaselt eirati vaidlusaluse määrusega algmääruse artikli 9 lõiget 5, ning tühistas seega vaidlusaluse määruse osas, mis puudutab Marquis Energy’d, analüüsimata selle väite teisi osi ega ülejäänud üheksat väidet, mille Marquis Energy esimeses kohtuastmes esitas.

15.

Üldkohus otsustas sisuliselt, et nõukogu eksis, kui leidis, et algmääruse artikli 9 lõike 5 kohaselt on tal õigus kehtestada üleriigiline dumpingumarginaal ning ta ei ole kohustatud arvutama individuaalseid dumpingumarginaale igale vaidlusaluse määruse valimisse kaasatud Ameerika Ühendriikide tootjale.

16.

Selle teema lõpetuseks märkis Üldkohus esiteks, et algmääruse artikli 9 lõikega 5 soovis liidu seadusandja viia ellu WTO kokkulepete raames võetud konkreetse kohustuse, mis on toodud WTO dumpinguvastase lepingu artiklites 6.10 ja 9.2, ning seega tuleb algmääruse artikli 9 lõiget 5 tõlgendada kooskõlas nende artiklitega (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 129–139).

17.

Teiseks leidis Üldkohus, et kuna komisjon jättis Marquis Energy Ameerika Ühendriikide tootjate ja eksportijate valimisse, nõustus ta sellega, et Marquis Energy on dumpingutoote „tarnija“ ning nõukogu on algmääruse artikli 9 lõike 5 järgi põhimõtteliselt kohustatud arvutama individuaalse dumpingumarginaali ning määrama kindlaks individuaalse dumpinguvastase tollimaksu (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 140–168).

18.

Kolmandaks ja viimaseks leidis Üldkohus, et kuigi algmääruse artikli 9 lõike 5 järgi eksisteerib erand reeglist, mille kohaselt tuleb tollimaksu summa arvutada individuaalselt, ning seda juhuks, kui „see on võimatu“ – erand, mis lubab siis lihtsalt ära näidata tarnijariigi nimetuse, st kehtestada üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu –, tuleb terminit „võimatu“ tõlgendada vastavalt samalaadsele terminile, mida on kasutatud WTO dumpinguvastase lepingu artiklites 6.10 ja 9.2 (vt selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punkt 188). Lähtudes nendest õigusnormidest, otsustas Üldkohus aga, et algmääruse artikli 9 lõige 5 ei võimalda teha mingit erandit kohustusest määrata uurimises koostööd teinud valimisse kaasatud tootjale kindlaks individuaalne dumpinguvastane tollimaks juhul, kui institutsioonid leiavad, et ei ole võimelised määrama tootja individuaalset ekspordihinda (vt selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punkti 188 viimane lause). Üldkohus järeldas sellest seega, et institutsioonide selgitusi arvestades leidis nõukogu ekslikult, et individuaalsete dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine valimisse kaasatud Ameerika Ühendriikide eksportijatele on algmääruse artikli 9 lõike 5 tähenduses „võimatu“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 197), ning et asjaolust, et institutsioonide hinnangul oli neil raskusi kõikide müügitehingute eraldi jälgimise ja normaalväärtuste vastavate ekspordihindadega võrdlemisega valimisse kaasatud tootjate puhul, ei piisa selle erandi kasutamise põhjendamiseks (vt selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktid 198–200). Üldkohus tühistas seega vaidlusaluse määruse põhjendusel, et oli rikutud algmääruse artikli 9 lõiget 5, ja osas, mis puudutas Marquis Energy’d.

19.

Nõukogu palub esimese võimalusena Euroopa Kohtul:

20.

Teise võimalusena palub nõukogu Euroopa Kohtul:

21.

Komisjon palub esimese võimalusena Euroopa Kohtul:

22.

Teise võimalusena palub komisjon Euroopa Kohtul:

23.

Marquis Energy palub Euroopa Kohtul:

24.

Nõukogu, keda toetab komisjon, põhjendab apellatsioonkaebust kolme väitega. Esimene puudutab esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetavust ning selle kohaselt tõlgendati valesti ELTL artikli 263 neljandat lõiku ja rikuti vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kaks ülejäänud väidet puudutavad Üldkohtu hinnangut sisulistes küsimustes ning nende mõlema kohaselt on tõlgendatud ja kohaldatud valesti algmääruse artikli 9 lõiget 5. Nagu ma oma sissejuhatavates märkustes täpsustasin, piirdun nõukogu apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osa analüüsimisega, sest arvan, et sellega tuleb nõustuda ning vaidlustatud kohtuotsus seega tühistada.

25.

Enne nõukogu apellatsioonkaebuse analüüsimist tuleb siiski vastata argumentidele, mille esitas komisjon oma vasturepliigis ja mille kohaselt on Marquis Energy vastus apellatsioonkaebusele vastuvõetamatu.

26.

Komisjon väidab, et Marquis Energy vastuse apellatsioonkaebusele allkirjastas digitaalselt isik, kelle puhul ei ole tõendatud ei seda, et ta on advokaat, ega ka seda, et tal on volitus. Nende asjaolude tõttu – kui parandusi ei tehta – tuleb vastus apellatsioonkaebusele tunnistada vastuvõetamatuks.

27.

Komisjoni argumendid tuleb minu arvates tagasi lükata, sest need on faktiliselt põhjendamatud.

28.

Meenutan, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 119 lõike 2 kohaselt, mida kohaldatakse selle kodukorra artikli 173 lõike 2 alusel apellatsioonkaebuse raames apellatsioonkaebusele esitatava vastuse suhtes, peavad esindajad ja advokaadid esitama kohtukantseleisse ametliku dokumendi või volikirja, mille on andnud pool, keda nad esindavad.

29.

Ka tuleneb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 44 lõikest 1, et selle kodukorra artiklis 43 nimetatud privileegide, puutumatuse ja soodustuste saamiseks tõendavad advokaadid eelnevalt oma staatust, esitades juhul, kui pool, keda nad esindavad, on eraõiguslik juriidiline isik, selle isiku antud volikirja.

30.

Sellest järeldub, et eraõigusliku juriidilise isiku esindamiseks Euroopa Kohtus, sh apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse raames, peab advokaadil olema ametlik dokument või selle poole antud volikiri.

31.

Käsitletaval juhul tuleb märkida, et olenemata sellest, mis staatus on isikul, kes esitas Marquis Energy vastuse apellatsioonkaebusele elektrooniliselt Euroopa Kohtu kantseleile, kasutades kontot, mis tagab talle juurdepääsu infotehnoloogilisele rakendusele e-Curia, ( 7 ) allkirjastas apellatsioonkaebusele esitatud vastuse originaali advokaat Vander Schueren, kelle puhul ei ole komisjon ei tema advokaadistaatust ega volitust kahtluse alla seadnud.

32.

Seega ei ole komisjoni vastuväide faktiliselt põhjendatud. Marquis Energy vastus apellatsioonkaebusele on seega täiesti vastuvõetav.

33.

Sisuliselt jaguneb see väide kaheks osaks. Esimese väite esimeses osas väidab nõukogu, et järeldusega, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’d otseselt, eiras Üldkohus selle ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuse tõlgendust. Teises osas heidab nõukogu Üldkohtule ette, et viimane tõlgendas valesti ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud isikliku puutumuse tingimust, selgitamata või tõendamata, mille poolest erineb Marquis Energy teistest Ameerika Ühendriikide bioetanoolitootjatest.

34.

Nagu ma juba märkisin, olen arvamusel, et nõukogu väite esimese osaga tuleb nõustuda, mis muudab seetõttu, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud vastuvõetavuse tingimused on kumulatiivsed, teise osa analüüsimise ülearuseks.

35.

Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab, et Üldkohus eiras ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud otsese puutumuse tingimust niisugusena, nagu Euroopa Kohus seda on tõlgendanud, kui ei leidnud, et vaidlusalune määrus avaldab otsest mõju Marquis Energy õiguslikule olukorrale, vaid rõhutas ainult parimal juhul kaudset mõju nende tootjate majanduslikule olukorrale, kes ei ekspordi oma tooteid liidu turule. Nende institutsioonide sõnul on Euroopa Kohus aga juba – eelkõige 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon (C‑456/13 P, EU:C:2015:284) – tagasi lükanud väite, et selleks, et otsese puutumuse tingimus oleks täidetud, piisab selle tõendamisest, et vaidlusalune meede toob kaasa puhtalt majanduslikud tagajärjed või ebasoodsa konkurentsiolukorra. Käsitletaval juhul ilmneb õigusnormide rikkumine, mille Üldkohus on toime pannud, eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 72, 73, 76, 78 ja 79. Komisjon lisab, et otsese puutumuse tingimust käsitleva kohtupraktika kohaldamisel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–67 ekslikult, et selle puutumuse tõendamiseks piisab, kui Marquis Energy valmistas toodet, mille suhtes kohaldatakse kolmanda isiku poolt liitu eksportimise korral dumpinguvastast tollimaksu. Niisuguse lähenemise puhul aetakse omavahel segi otsene ja kaudne ning õiguslik ja majanduslik. Komisjoni meelest ei muuda seda analüüsi Marquis Energy katse ähmastada oma Euroopa Kohtule esitatud menetlusdokumentides vaidlusaluse kohtuotsuse faktilist konteksti.

36.

Marquis Energy väidab vastu esiteks, et nõukogu palub Euroopa Kohtul uuesti hinnata faktilisi asjaolusid, mille tuvastas Üldkohus, mis aga ei kuulu apellatsioonikohtu pädevusse. See kriitika, mis puudutab hinnangut faktilistele asjaoludele, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66 ja 76, on seega vastuvõetamatu. Teiseks leiab Marquis Energy, et asjaolu, et suur kogus bioetanooli, mille ta valmistas, eksporditi liitu ning ta kvalifitseeriti vaidlusaluses määruses tootjaks/eksportijaks, oli piisav selleks, et Üldkohus sai tuvastada, et see määrus puudutab teda otseselt. Üldkohtul oli õigus, kui ta leidis, et Marquis Energy on Ameerika Ühendriikide bioetanoolitootja, kes ekspordib oma toodangut liitu, ning kuna selle toodangu suhtes kohaldati dumpinguvastast tollimaksu, kahjustas see selle äriühingu õiguslikku seisundit. Igal juhul ei puutu otsese müügi puudumine asjasse, kuna valimisse kaasatud tootjad teadsid, et nende toodangut müüakse liitu eksportimiseks, ja sellel oli seega ekspordihind. Marquis Energy sõnul on puutumus täpselt sama otsene ka siis, kui tegemist on asjaomase toote potentsiaalse liitu eksportijaga. Lisaks ei ole Euroopa Kohtu praktika, millele institutsioonid oma väite põhjendamiseks viitavad, Marquis Energy sõnul asjakohane, sest ei puuduta otsese puutumuse kriteeriumi või puudutab olukordi, mis ei ole faktiliselt sarnased.

37.

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 õigesti meenutas – kusjuures selle punkti üle käsitletaval juhul vaidlust ei ole –, nõuab ELTL artikli 263 neljandas lõigus silmas peetud mõiste „otsene puutumus“, et kumulatiivselt oleksid täidetud kaks tingimust. Esiteks peab vaidlusalune akt avaldama otseselt mõju selle isiku õiguslikule olukorrale, kes selle tühistamist taotleb. Teiseks ei tohi akt jätta meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust: akti rakendamine peab olema puhtautomaatne ja tulenema ainult liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. ( 8 )

38.

Käsitletaval juhul kritiseerivad nõukogu ja komisjon vaidlustatud kohtuotsuse juures ainult esimese kriteeriumi kohaldamist, st selle kriteeriumi kohaldamist, mille kohaselt peab vaidlusalune määrus avaldama Marquis Energy õiguslikule olukorrale otsest mõju.

39.

Selles küsimuses tuleb kõigepealt tagasi lükata Marquis Energy väited, et nõukogu apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga püütakse seada Euroopa Kohtus kahtluse alla Üldkohtu tuvastusi ja tema hinnangut faktilistele asjaoludele.

40.

Nagu ma allpool üksikasjalikumalt selgitan, on nõukogu täiesti õigesti tõlgendanud faktilisi eeldusi, millele Üldkohus rajas oma õigusliku järelduse, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’d otseselt: järeldus, millele institutsioonid vastu vaidlevad. Vastupidi, Üldkohtu tuvastusi ja tema hinnangut faktilistele asjaoludele vaidlustatud kohtuotsuses püüab mitmel korral oma menetlusdokumentides moonutada hoopis Marquis Energy.

41.

Ma selgitan enda seisukohta.

42.

Menetlusosalised Üldkohtus arutasid kaua küsimust, kas viis valimisse kaasatud Ameerika Ühendriikide bioetanoolitootjat, sh Marquis Energy eksportisid uurimise jooksul oma bioetanoolitoodangut liitu või tegid seda hoopis sõltumatud kauplejad/segajad.

43.

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 meenutas, on vaidlusaluses määruses täpsustatud, et kuna ükski viiest valimisse kaasatud tootjast ei eksportinud bioetanooli liidu turule ise, siis müüsid nad oma toodangu omamaistele (Ameerika Ühendriikide) sõltumatutele kauplejatele/segajatele, kes segasid bioetanooli bensiiniga ning müüsid segu edasi oma riigis ja ekspordiks eelkõige liitu.

44.

Mitmesuguste asjaolude tulemusena, mis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–65 tuvastas ja millele ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames vastu vaieldud, tegi Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 66 järelduse, et „oli piisavalt kindlaks tehtud, et märkimisväärsed bioetanooli kogused, mille kaheksa uurimisse kaasatud kauplejat/segajat ostsid uurimisperioodi jooksul viielt valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat, sh [Marquis Energy], eksporditi suures osas liitu. […]“.

45.

Kasutades umbisikulist ja kaudset vormi, mida oli õigupoolest kasutatud juba vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 („[…] uurimisperioodil eksporditi liitu regulaarselt olulisi bioetanooli koguseid, mis pärinesid [Marquis Energy’lt]“), ei otsustanud Üldkohus isegi mitte kaudselt – vastupidi sellele, mida väidab Marquis Energy Euroopa Kohtus –, et need äriühingud ekspordivad ise oma toodangut liitu.

46.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 66 ilmneb paratamatult, et Üldkohus nõustus, et bioetanooli, mida Marquis Energy tootis, „ostsid“ ära uurimisalused sõltumatud kauplejad/segajad enne seda, kui nad eksportisid selle suures osas liitu. Nagu märgib komisjon, tuvastas Üldkohus seega lihtsalt, et bioetanooli, mida Marquis Energy tootis, lähetati kaudselt liidu turule, st sõltumatute kauplejate/segajate poolt pärast seda, kui nad selle bensiiniga segasid.

47.

Vaidlustatud kohtuotsuse ükski lõik ei näita, et Üldkohus oleks nõustunud, et Ameerika Ühendriikide bioetanooli tootjad on eksportijad. See, et eksportijaks olemist ei tunnustatud, ilmneb sõnaselgelt vaidlustatud kohtuotsuse punktist 72, mille kohaselt leidis Üldkohus, et liitu imporditud toote suhtes selliste dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine võib tootjat „mõjutada märkimisväärselt“, „isegi kui ta ei ole nende toodete eksportija“. Seda kinnitab veel selle kohtuotsuse punkt 73, mille kohaselt „[tootis] Marquis Energy […] uurimisperioodi vältel puhast etanooli ning kauplejad/segajad segasid tema toote bensiiniga ja eksportisid liitu“.

48.

Sellest järeldub, et vastupidi Marquis Energy väitele ei palu nõukogu täpselt samuti nagu komisjongi sugugi Euroopa Kohtul faktilisi asjaolusid uuesti hinnata. Need institutsioonid hoopis tõlgendavad vaidlustatud kohtuotsuse asjasse puutuvaid punkte õigesti.

49.

Nõukogu kriitika piirdub nagu komisjoni omagi sellega, et vaieldakse vastu Üldkohtu õiguslikule järeldusele, mille kohaselt tõi vaidlusaluses määruses ette nähtud dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine sisuliselt otseselt kaasa mõju Marquis Energy õiguslikule olukorrale, ja seda seetõttu, et ta oli Ameerika Ühendriikide bioetanooli tootja, kelle toodangust üks osa eksporditi liitu.

50.

Leian, et see kriitika on põhjendatud, sest Üldkohtu põhjendused, millele tuginedes ta järeldas, et vaidlusalune määrus avaldab Marquis Energy õiguslikule olukorrale otsest mõju, on minu arvates ebapiisavad ja ekslikud.

51.

Meenutan ennekõike, et Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 selle kohtuotsuse punktides 60–66 toodud hinnangu põhjal, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’d otseselt, eelkõige selle kohtuotsuse punktis 44 viidatud kohtupraktika tähenduses, samas kui sama kohtuotsuse punktides 69–79 lükkas ta üksteise järel tagasi vastuväited sellele järeldusele, mille nõukogu ja komisjon olid esitanud.

52.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 60–65 on esitatud ainult kaalutlused, mis puudutavad nende valimisse kaasatud Ameerika Ühendriikide bioetanoolitootjate, sh Marquis Energy toodangu adressaate, mahtu ja omadusi. Nagu juba mainitud, järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 nendest kaalutlustest, et on piisavalt kindlaks tehtud, et märkimisväärsed bioetanooli kogused, mille sõltumatud kauplejad/segajad ostsid valimisse kaasatud tootjatelt, eksporditi suures osas liitu.

53.

Kuigi niisugune majanduslikku laadi hinnang ei ole väär ja igal juhul ei ole nõukogu sellele vastu vaielnud, ei ole see siiski piisav selle tõendamiseks – nagu Üldkohus sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 leidis –, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks puudutab Marquis Energy õiguslikku olukorda otseselt.

54.

Tuvastatud asjaolu, et enne dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist sattus valimisse kaasatud tootjate, sh Marquis Energy bioetanoolitoodang liidu turule sõltumatute kauplejate/segajate vahendusel pärast seda, kui see segati bensiiniga, ei tähenda veel, et on tõendatud, et selle tollimaksu kehtestamine muutis Marquis Energy õiguslikku olukorda.

55.

Kui asuda seisukohale, et muudab, tähendaks see, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine nende toodete suhtes mõjutab otseselt iga kolmanda riigi tootjat, kelle tooted on liidu turul, ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses niisugusena, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud.

56.

Tuleb aga meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on dumpinguvastase tollimaksu kehtestavad määrused oma olemuselt ja ulatuselt normatiivset laadi, sest neid kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes, ning ainult teatavate eriasjaolude tõttu võivad nende määruste sätted puudutada otseselt (ja isiklikult) neid vaatlusaluse toote tootjaid ja eksportijaid, kellele nende äritegevust käsitlevaid andmeid kasutades pannakse süüks dumpingut. ( 9 )

57.

Ainuüksi asjaolust, et toode on liidu turul kas või märkimisväärses koguses, ei piisa, et asuda seisukohale, et kui selle toote suhtes kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks, mõjutab see maks otseselt selle tootja õiguslikku olukorda.

58.

Kui see oleks nii, oleks dumpinguvastaste määruste normatiivsus täiesti alusetu. Teisisõnu peetaks iga niisuguse toote tootjat, mille suhtes kehtib dumpinguvastane tollimaks, automaatselt seetõttu, et ta on selle toote tootja, vaikimisi tootjaks, keda selle tollimaksu kehtestanud määrus otseselt puudutab.

59.

Asjaolu, et see tootja osales uurimises, olles kaasatud valimisse, mida kasutati menetluses, mille tulemusena vaidlusalune määrus anti, seda hinnangut ei muuda. Ettevõtja kaasamine valimisse komisjoni uurimise raames võib äärmisel juhul kujutada endast vihjet ettevõtja isiklikule puutumusele. ( 10 ) See ei tähenda, et lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine selle uurimise tulemusena mõjutab otseselt selle tootja õiguslikku olukorda.

60.

Järeldus, millele Üldkohus ennatlikult vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 jõudis, on minu arvates seda vääram, et samal ajal ei vaielnud Üldkohus kunagi vastu vaidlusaluses määruses tuvastatule, mida on meenutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, st sellele, et kõnesolevad tootjad müüsid oma toodangu riigisisesel (Ameerika Ühendriikide) turul sõltumatutele kauplejatele/segajatele, et viimased müüksid selle edasi nii Ameerika Ühendriikide siseturul kui ka ekspordiks, ega sellele, mida on ka meenutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et ei ole võimalik võrrelda normaalväärtusi vastavate ekspordihindadega: tuvastatud asjaolud, mis kinnitavad institutsioonide väidet, et Marquis Energy müüs oma toodangut Ameerika Ühendriikide riigisisesel turul nendele kauplejatele/segajatele ega määranud kuidagi ise kindlaks adressaate ja hindu ekspordiks müümise korral.

61.

Samuti ei veena mind hinnang, mis on antud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70–74 ja 76–79 nende argumentide tagasilükkamise näol, mis nõukogu ja komisjon esitasid järelduse kohta, millele Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67.

62.

Esiteks ei vasta Üldkohtu vaidlusaluse kohtuotsuse punktides 70–72 esitatud kaalutlused – mille kohaselt ei sõltu see, kas dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus puudutab ettevõtjat otseselt, sellest, kas ta on tootja või eksportija, sest dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine asjaomase toote suhtes võib „mõjutada märkimisväärselt“ tootjat, kes ei ekspordi eksporditavaid tooteid, mille suhtes kohaldatakse dumpinguvastast tollimaksu – kokkuvõttes küsimusele, kas dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine vaidlusaluse määrusega mõjutab otseselt Marquis Energy õiguslikku olukorda.

63.

Ma olen mõistagi valmis nõustuma, et ainuüksi sellest, et ettevõtja on tootja, ei piisa, et välistada ipso jure võimalus, et selle ettevõtja otsese puutumuse tingimus ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses on täidetud.

64.

Üldkohus ei ole siiski selgitanud, miks kolmanda riigi tootja, kes müüb oma tooteid üksnes selle riigi turul teistele ettevõtjatele, kes müüvad toodet pärast sellesse teise aine lisamist ise sellel riigisisesel turul ja ekspordiks edasi, õiguslikku olukorda otseselt muudab liidu turul kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine asjaomase toote suhtes. Asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 kasutas Üldkohus väljendit „mõjutada märkimisväärselt“ – mis on seotud isikliku puutumuse, mitte otsese puutumuse tingimusega –, näib andvat tunnistust mitte ainult terminoloogilisest ebamäärasusest, vaid palju tõsisemast puudusest, st sellest, et tegelikult ei analüüsitud ei dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise mõju valimisse kaasatud Ameerika Ühendriikide bioetanoolitootjate õiguslikule olukorrale, mis on seotud ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud otsese puutumuse tingimusega, ega institutsioonide argumenti, et vaidlusalune määrus avaldab nende tootjate olukorrale ainult kaudset majanduslikku laadi mõju.

65.

Sama laadi kaalutlused peavad paika Üldkohtu hinnangu puhul, mis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–78.

66.

Esiteks täpsustab Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 76 – mis tuleks tervikuna ära tuua –, et „[i]segi kui eeldada, et dumpinguvastane tollimaks koormab kauplejaid/segajad, ning kui osutub tõeks, et bioetanooli tarneahel katkeb ja seetõttu ei suuda nad dumpinguvastast tollimaksu enam tootjatele üle kanda, tuleb siiski meenutada, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine muudab õiguslikke tingimusi, mille alusel toimub nelja valimisse kaasatud tootja toodetud bioetanooli turustamine liidu turul. Seetõttu mõjutatakse kõnealuste tootjate õiguslikku seisundit liidu turul igal juhul otseselt ja oluliselt“. Lisaks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 tagasi komisjoni argumendi, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine avaldab Marquis Energy olukorrale ainult kaudset mõju, märkides, et komisjon „vaidlustab ekslikult asjaolu, et tarneahela osaks olev muu ettevõtja, kes ei ole viimati mainitud eksportija, kelle puhul on tuvastatud, et ta kasutab dumpingut, võib vaidlustada dumpinguvastase tollimaksu […]“.

67.

Mulle näib, et vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides on rikutud kahte õigusnormi.

68.

Esiteks ei selgita Üldkohus, kuidas saab sõltumatute ettevõtjate eksporditava toote suhtes dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine avaldada otsest mõju kolmanda riigi niisuguse tootja õiguslikule olukorrale nagu Marquis Energy, kes üksnes müüb oma toote riigisisesel turul sõltumatutele ettevõtjatele, kelle puhul tuvastati, et nad tegelevad dumpinguga, kui need viimased ei saa dumpinguvastast tollimaksu sellele tootjale üle kanda.

69.

Teiste sõnadega võib öelda, et kui sõltumatud kauplejad/segajad tegelevad olukorras, mida Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 77, dumpinguga ja kogu vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks liidu turul jääb nende kanda, on mul raske taibata, kuidas võiks selle tollimaksu kohaldamine otseselt mõjutada asjaomase toote tootjate õiguslikku olukorda, kui viimased müüvad ainult seda toodet Ameerika Ühendriikide riigisisesel turul.

70.

Niisugusel juhul on küll võimalik – nagu väidab komisjon –, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine avaldab mõju bioetanoolitootjate müügimahule Ameerika Ühendriikide riigisisesel turul, st sellele, kui palju nad müüvad toodet sõltumatutele kauplejatele/segajatele; võib nimelt juhtuda, et viimased ostavad toodet vähem ekspordiks liitu, suutmata korvata seda vähenemist sellega, et nad ostavad toodet rohkem Ameerika Ühendriikide riigisisesel turul müümiseks või eksportimiseks muudele eksporditurgudele peale liidu. Need tagajärjed on siiski majanduslikku laadi ja nendest ei piisa minu arvates seega selle tõendamiseks, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine muudab otseselt kõnesolevate tootjate õiguslikku olukorda liidu turul. Tegelikult ei ole Ameerika Ühendriikide bioetanoolitootjatel niisugusel juhul – ja vastupidi sellele, mida märgib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 76 teises lauses – „õiguslikku seisundit“ liidu turul.

71.

Teiseks leian ma, et Üldkohus omistab – vähemalt kaudselt – tähtsust asjaolule, et kõnesolevad tootjad osalesid uurimises, mille komisjon läbi viis. Nagu ma aga käesoleva ettepaneku punktis 64 juba märkisin, võib niisugune osalemine olla asjakohane äärmisel juhul selle kontrollimisel, kas täidetud on ettevõtja isikliku puutumuse tingimus, kuid mitte selle analüüsimisel, kas täidetud on otsese puutumuse tingimus ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

72.

Teiseks ei väära ka hinnang, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 andis, äsja märgitut, ega põhjenda järeldust, et Üldkohus tuvastas õigesti, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’d otseselt.

73.

Ühest küljest on minu arvates vale väita, et „ettevõtjatevaheliste lepinguliste kokkulepete struktuur bioetanooli tarneahelas ei mõjuta kuidagi seda, kas vaidlus[alune] määrus puudutab bioetanooli tootjat otseselt või mitte“, ning et vastupidine väide „tähendaks […], et määrus[…] puudutab otseselt ainult tootjat, kes müüb oma toodet liitu importijale otse; algmäärusest aga midagi sellist ei nähtu“.

74.

Euroopa Kohtu praktika – millele Üldkohus muide vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48 õigesti viitab – näitab, et olukordades, milles Euroopa Kohus on leidnud, et hagid, mille ettevõtjad on esitanud dumpinguvastase tollimaksu kehtestavate määruste peale, on vastuvõetavad, on eelkõige arvesse võetud teiste ettevõtjatega olemasolevate ärisuhete eripära, eelkõige liitu eksportimise hinna väljatöötamisel.

75.

Ma ei saa seega aru, miks ei peaks seda loogikat kohaldama Ameerika Ühendriikide bioetanoolitootjate ja sõltumatute kauplejate/segajate vahel olemasolevate lepinguliste kokkulepete struktuuri eripära suhtes, isegi kui selle arvesse võtmine välistab võimaluse, et vaidlusalune määrus puudutab neid tootjaid otseselt.

76.

Lisaks eelöeldule ei saa ma nõustuda väitega, et see järeldus tähendab, et nõustutakse, et meede puudutab tootjat otseselt ainult siis, kui viimane müüb oma toodangut otse liidu turul. On muidki võimalusi olenevalt just niisugustest ärikokkulepetest, nagu müük kõnesoleva tootjaga seotud vahendajatele/eksportijatele. Igal juhul ei ole – nagu Üldkohus märkis – tähtsust asjaolul, et algmäärus ei ütle selle kohta midagi, sest niisuguse tühistamishagi vastuvõetavuse tingimusi, millega on tegemist käsitletaval juhul, reguleerib ELTL artikli 263 neljas lõik.

77.

Teiseks, vastupidi sellele, mida Üldkohus väitis vaidlustatud kohtuotsuse punkti 78 viimases lauses, ei „piiraks“ institutsioonide lähenemine – millega mina nõustun – „niisuguste tootjate õiguskaitset, kelle tooted on hõlmatud dumpinguvastase tollimaksuga ainult ekspordi kaubandusstruktuuri tõttu“.

78.

See lähenemine põhineb – nagu ma juba märkisin – ELTL artikli 263 neljanda lõiguga reguleeritud nende tootjate otsese puutumuse tingimuste analüüsil.

79.

Lisaks tuleb märkida, et kui minu ettepaneku kohaselt tuvastatakse, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui nõustus, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’d otseselt, ei tähenda see, et sellel tootjal ei oleks õiguskaitset.

80.

Ettevõtjal, kelle puhul tuvastatakse, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus ilma igasuguse kahtluseta ei puuduta teda otseselt ja isiklikult, ei saa takistada – sh minu meelest vabatahtliku menetlusse astumisega – väitmast liikmesriigi kohtus, kes peab lahendama vaidluse maksu küsimuses, mis tuleb pädevatele tolli‑ või maksuasutustele tasuda, et niisugune määrus on õigusvastane. ( 11 )

81.

Seega rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses minu arvates mitut õigusnormi, kui järeldas, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’d otseselt.

82.

Teen niisiis ettepaneku, et Euroopa Kohus nõustuks nõukogu apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga ja tühistaks vaidlustatud kohtuotsuse.

83.

Nõukogu sisulisi väiteid, mida toetab komisjon ning mille kohaselt tõlgendati ja kohaldati algmääruse artikli 9 lõiget 5 valesti, tuleb seega analüüsida ainult teise võimalusena.

84.

Et need väited on – nagu ma oma sissejuhatavates märkustes juba nentisin – identsed väidetega, mille nõukogu esitas kohtuasjas C‑465/16 P, viitan selles kohtuasjas täna esitatud ettepanekus teise võimalusena toodud arutluskäikudele.

85.

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

86.

Ma arvan, et menetlusstaadium võimaldab Euroopa Kohtul teha otsuse küsimuses, kas esimeses kohtuastmes esitatud hagi on vastuvõetav, millele nõukogu vastu vaidleb. Minu arvates piisab selle tuvastamisest, et Marquis Energy hagi on vastuvõetamatu, kuna see ettevõtja ei tõendanud, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine vaidlusaluse määrusega puudutab teda otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

87.

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Kodukorra artiklis 138, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on lõikes 1 sätestatud, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 140 lõikes 1 on ette nähtud, et menetlusse astunud institutsioonid kannavad ise oma kohtukulud, ja sama artikli lõike 3 kohaselt võib Euroopa Kohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole eelmistes lõigetes nimetatud, kannab ise oma kohtukulud.

88.

Et nõukogu apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga tuleb minu arvates nõustuda ja esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata jätta, teen ettepaneku mõista nõukogu poolt nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonkaebuse menetluse raames kantud kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja Marquis Energy’lt.

89.

Lisaks teen ettepaneku jätta komisjoni kohtukulud esimeses kohtuastmes ja käesolevas menetluses tema enda kanda.

90.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus: