1.

Käesoleva eelotsusetaotluse aluseks olevas kohtuvaidluses on pooled kaks samalaadsete, kui mitte identsete, sama nimetusega „Baucherlwärmer“ toodete (kangele alkoholile lisatavad ürdisegud) turustajat. Üks neist toodetest on lisaks kaitstud Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis (EUIPO) registreeritud ELi kaubamärgiga. ( 2 )

2.

Selle eristava tähise omanik (Hansruedi Raimund) esitas oma kaubamärgi õiguste rikkumise hagi, kuna ta leidis, et Michaela Aigner, kes müüs oma kaupa sama nimetusega, rikkus registreerimisega antud kaitsest tulenevaid õigusi.

3.

M. Aigner vastas sellele nõudele, esitades kaubamärgi kehtetuse vastuväite ( 3 ) ja kaks aastat hiljem ( 4 ) vastuhagi. Nendes mõlemas pani ta H. Raimundile süüks tähise „Baucherlwärmer“ registreerimise taotlemist pahauskselt, sest tema kasutas seda tähist juba enne seda, kui H. Raimund oli saanud intellektuaalomandi õiguse.

4.

Vaidluse suhtes algatati kaks menetlust, mis esimeses astmes toimuvad Austria ELi kaubamärkide kohtus Handelsgericht Wienis (Viini kaubanduskohus, Austria) ja apellatsiooniastmes Oberlandesgericht Wienis (Viini kõrgem piirkondlik kohus, Austria). Sel ajal kui vastuhagi on veel esimeses astmes arutamisel, on kaubamärgiõiguste rikkumise menetluses esimeses ja apellatsiooniastmes kohtuotsused tehtud. Selle viimase üle peab kassatsioonimenetluses otsustama Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus).

5.

Oberster Gerichtshof (kõrgeim kohus) peab konkreetselt otsustama, kas kaubamärgiõiguste rikkumise menetluses sai teha kehtivalt kohtuotsuse enne, kui on tehtud kohtulahend vastuhagi kohta. Selles suhtes kahtluste kõrvaldamiseks esitab ta eelotsuse küsimused Euroopa Kohtule, kes peab otsustama määruse (EÜ) nr 207/2009 ( 5 ) ulatuse kohta, pidades silmas kahte olulist tegurit: a) ELi kaubamärkide kehtivuse presumptsioon; ja b) nende kaubamärkide rikkumise hagide ja nende hagide vastu kostjate esitatavate võimalike kehtetuks tunnistamise vastuhagide vastastikune toime.

6.

Määruse põhjenduses 16 on ette nähtud:

„Ühenduse kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevad otsused peavad jõustuma kogu ühenduses ja hõlmama kogu ühenduse territooriumi, sest ainult nii saab vältida vastuoluliste otsuste tegemist kohtutes ja ametis ning tagada, et [ELi] kaubamärgi ühtsust ei kahjustata. […]“

7.

Põhjenduses 17 on märgitud:

„Samu toiminguid ja samu isikuid käsitlevates kohtuasjades [ELi] kaubamärgi ja paralleelsete siseriiklike kaubamärkide kohta tuleks vältida vastandlikke otsuseid. […]“

8.

I jaotise üldsätete hulgas on artikli 1 lõikes 2 sätestatud:

9.

VI jaotises, mis käsitleb loobumist, tühistamist ja kehtetuks tunnistamist, reguleerib 3. jagu Euroopa Liidu kaubamärkide kehtetuks tunnistamise põhjuseid ja selle artiklis 52 on sätestatud absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused, mis on käesoleva asja jaoks olulised, järgmises sõnastuses:

10.

Artikkel 53 käsitleb suhtelisi kehtetuks tunnistamise põhjuseid, mis käesolevas kohtuasjas asjasse puutuvad, järgmiselt:

11.

X jaotis („Ühenduse kaubamärkidega seotud kohtuasjade kohtualluvus ja menetlusnormid“) sisaldab 2. jaos, mis käsitleb vaidlusi ühenduse kaubamärkide rikkumise ja kehtivuse üle, artiklit 95, mille lõikes 1 on sätestatud:

12.

Artiklis 96 („Õiguste rikkumise ja kehtivuse asjade kohtualluvus“) on ette nähtud:

„[ELi] kaubamärkide kohtute ainupädevusse kuuluvad:

[…]

13.

Artiklis 99 („Kehtivuse presumptsioon. Põhjendamine“) on sätestatud:

14.

Artiklis 100 on ette nähtud:

15.

Juhtude kohta, kus kohtutele esitatud või ELi kaubamärkide kohtule ja EUIPO-le esitatud hagid või kaebused on seotud, on artiklis 104 märgitud:

16.

M. Aigneri isa turustas möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel muude toodete hulgas ürte ning vürtsi- ja ürdipreparaate, mida ta pakkus oma kaupluses ning rändkaubanduses ka laatadel, turgudel ja tänavatel.

17.

M. Aigner võttis 2000. aastal isa äri üle ärinimega „Kräuter Paul“ („Pauli rohupood“) ja müüb eelkõige ürdisegusid kanges alkoholis tõmmise tegemiseks nimega „Baucherlwärmer“. ( 8 )

18.

H. Raimund töötas koos M. Aigneri isaga aastani 1998, kui ta hakkas viimasega konkureerima. Ta turustab ärinime „Bergmeister“ all vürtsipreparaati, mida ta ligikaudu alates aastast 2000 nimetab samuti „Baucherlwärmeriks“ ja mis on sama kasutuse ning samade omaduste ja toimega nagu selle toote rivaal.

19.

Et kindlustada endale ainuõigused tähisele, laskis H. Raimund 28. aprillil 2006 registreerida ELi kaubamärgi (sõnamärk) „Baucherlwärmer“ Nizza kokkuleppe ( 9 ) klasside 5, 29, 30 ja 33 jaoks prioriteediga alates 17. maist 2005, s.o taotluse kuupäevast.

20.

H. Raimund väidab, et ühel laadal Waldviertelis (Alam-Austria) ja teistel turgudel Ülem-Austria piirkonnas ja Salzburgis 2006. aasta juulis ta täheldas, et M. Aigner pakkus ja müüs oma toodet nimetusega „Baucherlwärmer“.

21.

Kuna ta leidis, et M. Aigner rikub tema ELi kaubamärgist tulenevaid õigusi, esitas H. Raimund tema vastu hagi kaubamärgi rikkumise tõttu Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus), mis toimib selles riigis ELi kaubamärkide kohtuna esimeses astmes.

22.

H. Raimund nõudis oma kaubamärgiõiguse rikkumise menetluses, et M. Aignerit kohustataks: i) lõpetama tähise „Baucherlwärmer“ kasutamine nimetatud klassidesse kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks (rikkumise lõpetamise nõue); ii) võtma kaubandusest tagasi kõik tooted või hoiduma igasugustest tegudest, millega rikutakse kaubamärgiõigust (kõrvaldamisnõue); ( 10 ) ja iii) et kohtuotsus avaldataks (levitamisnõue).

23.

M. Aigner väitis enda kaitseks muude põhjenduste hulgas, et H. Raimund oli omandanud ELi kaubamärgi pahauskselt ja vastuolus heade kommetega. Samade argumentide põhjal esitas ta teatud aja pärast vastuhagi H. Raimundi registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes.

24.

Esimeses astmes peatas Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) vastuhagi menetluse, kuni tehakse lõplik kohtuotsus rikkumise asjas.

25.

Oberlandesgericht Wien (Viini kõrgem piirkondlik kohus) aga tühistas menetluse peatamise otsuse pärast vastavat apellatsioonkaebust, mistõttu vastuhagi on jätkuvalt esimeses astmes menetlemisel, ( 11 ) ilma et tänaseks oleks kohtuotsust tehtud. Õiguste rikkumise hagi seevastu jäeti esimese astme kohtu 17. mai 2015. aasta otsusega rahuldamata, kuna loeti tõendatuks, et H. Raimund oli kaubamärgi registreerimist taotledes toiminud pahauskselt, nagu M. Aigner oli vastu väitnud.

26.

Apellatsioonikohus jättis esimese astme kohtuotsuse oma 5. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusega muutmata. Tema arvates on määruse nr 207/2009 artikli 99 kohaselt lubatud, et kaubamärgi rikkumise kohtuvaidlustes võib kostja vastu väita, et tähise omanik (sel ajal taotleja) toimis pahauskselt, kui see sama kostja vaidlustab registreeritud kaubamärgi kehtivuse vastuhagiga, isegi kui seda vastuhagi ei ole veel lahendatud. Seega on tema arvates määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 1 nõue täidetud.

27.

Apellatsioonikohus on seisukohal, et kui H. Raimund taotles kaubamärgi registreerimist, teadis ta juba ammu, et M. Aigner ja enne teda tema isa kasutasid tähist „Baucherlwärmer“ H. Raimundi tootega väga sarnase toote jaoks. H. Raimund tahtis oma taotlusega takistada M. Aigneril seda eristavat tähist edasi kasutada.

28.

Oberlandesgericht Wien (Viini kõrgem piirkondlik kohus) kinnitas lõplikult, et H. Raimundi registreeritud kaubamärk on vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktile b kehtetu, kuna ta toimis taotluse esitamisel pahauskselt. Seepärast ei saa kaubamärgile M. Aigneri vastu tugineda.

29.

Oberster Gerichtshof (kõrgeim kohus) peab lahendama kassatsioonkaebuse, mis esitati apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse peale, s.o kaubamärgiõiguse rikkumise tõttu algatatud menetluses. Kaubamärgi omanik H. Raimund väidab kassatsioonikohtus, et madalamates kohtuastmetes ei oleks tohtinud kaubamärgi rikkumise menetluses pahausksuse vastuväidet lahendada ilma kahte menetlust (õiguste rikkumise hagi ja kehtetuks tunnistamise vastuhagi) enne liitmata või vastuhagi menetluses lõplikku kohtuotsust tegemata.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 99 lõikele 1 saab kehtetuse vastuväide olla tulemuslik ainult siis, kui kostja on õiguste rikkumise menetluses „vaidlustanud“ kaubamärgi „kehtivuse“ vastuhagiga. Ta kinnitab, et selle õigusnormi grammatilise tõlgenduse kohaselt on selles sätestatud nõue täidetud ainult vastuhagi esitamise korral. Kui lähtuda aga õigusnormi eesmärgist, siis tuleb tõdeda, et sellega püütakse vältida erinevusi õiguste rikkumise menetlusest tulenevate inter partes õiguslike olukordade ja selliste olukordade vahel, mis on omased vastuhagi menetluses kaubamärgi kehtetuks tunnistamise kohtuotsuse erga omnes mõjule.

31.

Asja arutav kohus on seisukohal, et kuigi liidu seadusandja on kehtestanud põhimõtte, et õiguste rikkumise hagi saab rahuldamata jätta ainult siis, kui on nõuetekohaselt tuvastatud kaubamärgi kehtetuse põhjus, millel on erga omnes‑mõju, ei ole see liikmesriigi õiguses täpselt nii. Ühelt poolt ei ole siseriiklike kaubamärkide rikkumise menetluste regulatsioonis ette nähtud vastuhagi alusel nende erga omnes kehtetuks tunnistamist. ( 12 ) Teiselt poolt on sama siseriikliku kaubamärgi rikkumise hagi menetluses kehtetuks tunnistamine võimalik „eelküsimusena“ ainult inter partes-mõjuga.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et selleks, et tagada, et ELi kaubamärkide küsimuses võiks õiguste rikkumise menetluses esitatud kehtetuse vastuväide tulemuslik olla, peaks see kaubamärk olema menetluses kehtetuks tunnistatud samal ajal.

33.

Oberster Gerichtshof (kõrgeim kohus) esitab kokkuvõtlikult sellises sõnastuses kolm varianti, mis talle küsimusi tekitavad, ja vastavad küsimused:

34.

Nendel asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 1. augustil 2016.

36.

Mõlemad põhikohtuasja pooled esitasid kirjalikud seisukohad.

37.

Kohtuistungi korraldamist ei peetud vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõikele 2 vajalikuks.

38.

H. Raimund toetab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmest variandist viimast, see tähendab, et kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi sisuliselt rahuldamata jätmiseks peab vastuhagi alusel (või kui see on asjakohane, siis halduskorras) kehtetuks tunnistamise otsus olema jõustunud.

39.

Ta põhjendab esimese variandi (et piisab lihtsalt vastuhagi esitamisest selleks, et määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 1 nõue oleks täidetud) välistamist sellega, et see on nimetatud õigusnormi eesmärgiga ühitamatu. Ta nõustub seega eelotsusetaotluse esitanud kohtuga selles, et määruse nr 207/2009 süsteemis eelistatakse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise korral ka selle määruse artiklit 104 silmas pidades vastuhagisid vastuväidetele õiguste rikkumise menetlustes. See eelistus tuleneb sellest, et vastuhagi kohta tehtud kohtuotsusel on erga omnes-mõju, samas kui teisena nimetatud menetluses tehtud kohtuotsusel on mõju ainult inter partes.

40.

Ta peab samuti mõeldamatuks, et liidu seadusandja lepiks lihtsalt vastuhagi esitamise formaalse toiminguga. Selle teesiga nõustumine, et pidada määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 1 nõuet täidetuks, muudaks artikli 100 lõike 7 sisutühjaks.

41.

Teise variandiga (et on vaja samaaegseid kohtuotsuseid õiguste rikkumise menetluses ja vastuhagi menetluses) ei nõustu H. Raimund seepärast, et see ei väldiks vastuoluliste otsuste tegemist, nagu Oberster Gerichtshof (kõrgeim kohus) ise eelotsusetaotluses tunnistas. ( 14 )

42.

H. Raimund pooldab seega kolmandat varianti (et õiguste rikkumise hagi ei lahendata enne, kui kohtuotsus kehtetuks tunnistamise vastuhagi menetluses on jõustunud), sest see vastab nõudele, et vastuhagi alusel kaubamärgi kehtetuks tunnistamise kohtuotsustel on erga omnes-mõju. Ta põhjendab selle tõlgenduse pooldamist menetlusökonoomia kaalutlustega.

43.

M. Aigner omakorda pooldab eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud esimest varianti. Ta põhjendab oma arvamust määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 1 grammatilise tõlgendusega. Tema arvates nõuab see õigusnorm ainult, et vastuhagi oleks esitatud (piisab sellest, kui kaubamärgi kehtivus „vaidlustatakse“), aga mitte, et see peab olema kohtuotsusega lahendatud, ja veelgi vähem, et kohtuotsus peab olema jõustunud.

44.

Lisaks on määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 3 kohaselt võimalik õiguste rikkumise hagile vastu väita, et kaubamärk on kehtetu, kuna selle omanik on toiminud pahauskselt, sest selle kaubamärgi „võib tühistada“, kui kostjal on varasem õigus, ilma et oleks nimetatud juba jõustunud kohtuotsust kehtetuks tunnistamise kohta.

45.

M. Aigner rõhutab, et määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 1 sisust ega eesmärgist ei leia kinnitust huvile vältida kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise menetluses (inter partes-mõjuga) ja kehtetuks tunnistamise menetluses (erga omnes-mõjuga) lahknevate otsuste tegemist. See probleem, mis on liidu seadusandjale juba teada ja mida ta tunnistab, tuleb lahendada liikmesriigi õiguses, kusjuures ka hilisema määrusega 2015/2424 ei ole asjaomaseid sätteid muudetud.

46.

Lõpuks teise võimalusena, juhuks kui Euroopa Kohus tema seisukohaga ei nõustu, pakub M. Aigner teisele eelotsuse küsimusele vastuseks, et kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi rahuldamata jätmine eeldab vähemalt samal ajal vastuhagiga kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, mis nõuab menetluste liitmist. Vastasel juhul ei kõrvaldataks sisulistes küsimustes lahknevate kohtuotsuste riski.

47.

Käesoleva kohtuvaidluse eripära võib segadusse viia neid, kes on harjunud tsiviilkohtumõistmise süsteemiga, kus vastuhagi (mitte ainult kaubamärgiõiguse kontekstis) esitatakse samas menetluses ja samale kohtule, mis arutab esimesena esitatud hagi ja mis lahendab samal ajal mõlemad hagid ühe ja sama kohtuotsusega. ( 15 )

48.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Austria tsiviilmenetlusõigus ei vasta tingimata sellele mudelile, mistõttu pean kohaseks mõnda aspekti arutada, et vaidlusküsimusi paremini mõista.

49.

Esiteks märgib Oberster Gerichsthof (kõrgeim kohus), et vastavalt Austria tsiviilkohtumenetluse seadustikule „kohus kontrollib siseriikliku kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlust kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumist käsitlevas kohtuasjas (eelküsimuse korras) ka siis, kui kostja ei ole taotlenud asjaomase kaubamärgi kustutamist Austria patendiametis (vastuhagid ei ole siseriiklike kaubamärkide puhul ette nähtud)“. ( 16 ) See kohus tunnistab aga, et ELi kaubamärkide puhul see nii ei ole.

50.

Teiseks, kui vastuhagi all mõeldakse üldiselt vastunõuet, mille esitab kostja menetluses, mis on tema vastu hagi alusel algatatud samas kohtus, ( 17 ) siis ei eksinud M. Aigner kohtuvaidluses vastuhagi esitades vorminõuete vastu, sest ta esitas oma vastuhagi pädevale ELi kaubamärkide kohtule Austrias. ( 18 )

51.

Kolmandaks tuleb teisest vaatekohast arvesse võtta, et asja arutav kohus esitab oma küsimused eeldusel, et kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi ei saanud käesolevas asjas rahuldamata jätta muudel põhjustel (nagu vaidlevate poolte kaupade segiajamise tõenäosuse puudumine) kui kaubamärgi registreerimise taotleja pahausksus. Ta peab iseenesest mõistetavaks, et nende teiste asjaolude esinemise korral ei oleks tingimata vaja vastuhagi eelnevalt lahendada.

52.

Kas määruse nr 207/2009 artikli 99 lõikega 1 on lubatud kaubamärgi rikkumise hagi rahuldamata jätta põhjusel, et kaubamärgi taotleja on toiminud pahauskselt, kui kostja on omakorda esitanud vastuhagi (samal pahausksuse alusel) kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes ja nimetatud vastuhagi ei ole veel lahendatud? See on sisuliselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu algne küsimus.

53.

Arvan, et oleks liiga lihtsustav vastata ainult määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 1 grammatilisest sisust lähtudes. Kuna muid viiteid kohtupraktikale ei ole (sest – kui ma ei eksi – Euroopa Kohus ei ole seda õigusnormi varem tõlgendanud), tuleb vastuses lähtuda kahest tõlgendatava artikli ja samasse normatiivsesse konteksti kuuluvate teiste artiklite aluseks olevast elemendist.

54.

Esimene nendest elementidest on ELi kaubamärgi ühtsus, mille tähtsusest ei saa mööda minna. Määruse nr 207/2009 põhjenduse 3 kohaselt on määruse eesmärk kehtestada liidu kaubamärgikord, mis annab kaubamärkidele ühtse kaitse, mis kehtib kogu liidu territooriumil.

55.

Nimetatud eesmärk on sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 1 lõikes 2, mille kohaselt on ELi kaubamärk ühtne, selle mõju on kogu liidus ühetaoline ja seda saab registreerida, üle anda või sellest loobuda, sellega seotud õigusi ära võtta või seda kehtetuks tunnistada ja selle kasutamist keelata üksnes kogu liidus. ( 19 )

56.

Sama määruse põhjendused 16 ja 17 rõhutavad liidu tööstusomandi õiguse ühtsust. Nende kohaselt on ühelt poolt tingimata vajalik, et ELi kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevad otsused peavad jõustuma kogu liidus, et vältida kohtutes ja ametis vastuoluliste otsuste tegemist, mis kahjustaksid nende kaubamärkide ühtsust. Teiselt poolt kinnitavad need vajadust vältida samu toiminguid ja samu isikuid käsitlevates kohtuasjades ELi kaubamärgi ja paralleelsete siseriiklike kaubamärkide kohta vastandlike otsuste tegemist. ( 20 )

57.

Teine oluline element on ELi kaubamärkide kehtivuse presumptsioon pärast EUIPO tehtud kontrolli registreerimistaotluse läbivaatamisel. Seaduslikkuse põhimõtte järgimine tähendab, et tunnistatakse nende kaubamärkide täielikku toimet (kuna nende registreerimine on liidu organi akt), kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud pädeva organi poolt välja antud teise, vastupidise toimega aktiga, mis on jõustunud. ( 21 )

58.

Seda eeldust reguleerib ka määruse nr 207/2009 artikli 99 lõige 1, mis kohustab kõiki asjaomaseid isikuid, kaasa arvatud liikmesriikide kohtuid pidama üldjuhul ELi kaubamärke kehtivaks.

59.

Kehtivuse vaidlustamise mehhanismid on sätestatud sama õigusakti artikli 52 lõikes 1 ja need taanduvad kahele: a) haldusmenetlus EUIPOs ühe poole nõudmisel; ( 22 ) ja b) vastuhagi kaubamärgi rikkumise hagile, s.o kohtumenetlus liikmesriikide ELi kaubamärkide kohtutes.

60.

Nendest õigusnormidest koostoimes nähtub, et ELi kaubamärkide kohtutel on keelatud analüüsida kaubamärgi kehtetust omal algatusel ja et nendes kohtutes algatatud kohtuvaidlustes tuleb kostjal vastuhagiga nõuda niisuguse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, ( 23 ) mille rikkumises teda põhimenetluses süüdistatakse. ( 24 )

61.

Määruse nr 207/2009 artikli 99 lõikega 3 on siiski lubatud kostjal esitada kaubamärgi rikkumise menetluses ( 25 ) väide kehtetuse kohta, ilma et ta oleks kohustatud esitama vastuhagi, kuid ainult siis, kui ta tugineb enda varasemale õigusele asjaomasele tähisele. ( 26 ) Sellega ei ole käesolevas asjas tegu.

62.

Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõikest 1 ja artikli 53 lõikest 1 koostoimes artikli 99 lõigetega 1 ja 3 ja artikli 100 lõikega 1 tuleneb, et ELi kaubamärkide kohtus kehtetuks tunnistamist saab nõuda ainult vastuhagiga. See peab põhinema ühel või mõnel selle määruse artiklites 52 (absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused) ja 53 (suhtelised kehtetuks tunnistamise põhjused) loetletud põhjustest. Sellest reegli ainus erand, mis sisaldub artikli 99 lõikes 3 ja millele ma enne viitasin, ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav.

63.

See liidu seadusandja valik on kooskõlas kaubamärgi ühtsusega ja eesmärgiga, et ühe ja sama eristava tähise kohta, mille EUIPO on registreerinud, ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid.

64.

ELi kaubamärkide rikkumise menetlustes tehtud kohtuotsustel on inter partes-mõju, mistõttu kui need on lõplikult jõustunud, on jõustunud kohtuotsuse seadusjõud siduv ainult vastavas menetluses osalenutele. Seevastu kohtuotsustel, millega tunnistatakse vastuhagi rahuldades kaubamärk kehtetuks, on mõju erga omnes. Siit ka nõue, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 100 lõikele 6 peab EUIPO tegema registrisse „märkuse [kehtetuks tunnistava kohtu]otsuse kohta“, millel on tagasiulatuv jõud, s.o ex tunc. ( 27 )

65.

Kui möönda, et iga kostja kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagis võib lihtsalt vastuväitena esitada (absoluutseid või suhtelisi) kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjuseid, esineks oht, et õiguse omaja poolt eri kohtutes esitatud sarnastes hagides tunnistatakse mõnel juhul kaubamärk kehtetuks ja teistel juhtudel tehakse vastupidine lahendus. Tuleks arvesse võtta, et määruse nr 207/2009 artikli 97 lõike 5 alusel võib õiguse omaja rikkumishagi esitamiseks valida kostja elukoha järgse kohtu alternatiivina forum delicti commissi. ( 28 )

66.

Liidu seadusandja soovis seega, et seda tüüpi kaubamärkide kehtivust vaidlustataks vastuhagiga ainult liikmesriikide kohtutes. Samal ajal kehtestas ta turvamehhanismi, et toime tulla võimaliku nii õiguste rikkumise hagide kui ka vastuhagide paljususega: hagi peatamine määruse nr 207/2009 artikli 104 lõikes 1 ette nähtud tingimustel.

67.

Selle taustal ei saa M. Aigneri välja pakutud määruse nr 207/2009 artikli 99 lõike 1 tõlgendusega nõustuda. Tema arvates võib kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuväitega õiguste rikkumise menetluses nõustuda, kui on esitatud vastuhagi (kuid seda ei ole veel lahendatud).

68.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigusega kinnitab, on see lahendus õigusnormi eesmärgiga vastuolus. Ei oleks mõistetav, miks kohustab liidu seadusandja sama asja kohta lahknevate kohtuotsuste vältimise meetmena hagi peatama, kui kahes kaubamärkides kohtus on kohtuasjad pooleli, kuid ei kehtesta seda kohustust, kui õiguste rikkumise hagi ja vastuhagi määratakse samale ELi kaubamärkide kohtule (ehkki see tegutseb kahes eri kohtu koosseisus).

69.

Kindel on, et menetlusautonoomia alusel ( 29 ) on iga liikmesriigi ülesanne määrata kindlaks oma ELi kaubamärkide kohtute korraldus ning kehtestada nende menetlusnormid, kahjustamata määruse nr 207/2009 sätete järgimist. Kuid liikmesriikide ELi kaubamärkide kohtutele pädevuse andmise süsteem (ja samamoodi kohtuasjade jagamise süsteem samas kohtus, kus on mitu kohtu koosseisu) ei või ohtu seada eesmärki vältida sama kaubamärgi kohta vastuoluliste kohtuotsuste tegemist.

70.

ELi kaubamärkide kohtus vaidlustamise süsteemis eristatakse sisulisi kaitseargumente (vastuväited) ja vastuhagisid. Kostja võib õiguste rikkumise hagi vastu tugineda kaubamärgi kehtetuse vastuväitele ainult siis, kui tal endal on tähisele varasem õigus (eespool viidatud määruse nr 207/2009 artikli 99 lõige 3). ( 30 )

71.

Muudel juhtudel peale selle peab igaüks, kelle vastu on esitatud hagi ELi kaubamärgi rikkumises ja kes väidab, et kaubamärk on kehtetu, järgima vastuhagi korda. Selliselt esitatud kehtetuse väide osutub paratamatult kahjustavaks õiguste rikkumise hagi enda suhtes, sest kaubamärgi kehtivuse presumptsioon seatakse kahtluse alla. Enne analüüsimist, kas kaubamärgist tulenevaid õigusi on rikutud, tuleb eelnevalt lahendada küsimus sine qua non, kas see eristav tähis on kehtiv, mille on kostja oma vastuhagiga just nimelt vaidlustanud.

72.

Menetluse seisukohalt ei oleks loogiline jätta õiguste rikkumise hagi rahuldamata (välja arvatud juhul, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus), hajutamata vastuhagis avaldatud kahtlusi kaubamärgi kehtetuse suhtes. Ja see on ebaloogiline nii siis, kui kohtuvaidlusi menetletakse erinevates ELi kaubamärkide kohtutes, kui ka siis, kui neid menetletakse ühes ja samas kohtus (käesoleval juhul Handelsgericht Wienis (Viini kaubanduskohus)), kui see tegutseb eri kohtu koosseisudes, mis menetlevad neid kohtuasju eraldi.

73.

Seepärast tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et määruse nr 207/2009 artikli 99 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui on esitatud vastuhagi, milles nõutakse ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamist seetõttu, et selle omanik toimis kaubamärgi registreerimisel pahauskselt, ei või kohus, kes on pädev menetlema nimetatud kaubamärgi rikkumise hagi, selle vastuväite korras esitatud kehtetuse väitega nõustuda enne, kui vastuhagi kohta on tehtud otsus.

74.

Oberster Gerichtshofi (kõrgeim kohus) teine eelotsuse küsimus on esitatud juhuks, kui vastus esimesele on eitav, nagu ma välja pakun.

75.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse eelduseks on nüüd, et esitatud asjaoludel peab ELi kaubamärkide kohus kaubamärgi rikkumise üle otsuse tegemiseks ära ootama, kuni vastuhagi kohta tehakse kohtuotsus. Kas aga piisab sellest, et see otsus tehakse, või on vaja, see on jõustunud?

76.

Kui vastuhagi lahendus on kostja jaoks soodne (st kui eristav tähis tunnistatakse kehtetuks), võib kaubamärkide kohus olenevalt sellest, mis on tema siseriiklikus õiguses sätestatud, ( 31 ) rikkumishagi nii rahuldamata jätta kui ka tuvastada, et selle ese on ära langenud, sest ei ole võimalik rikkuda kaubamärki, mis on registreerimisega antava kaitse ex tunc kaotanud.

77.

Seades õiguste rikkumise menetluses otsuse tegemise tingimuseks, et eelnevalt tuleb lahendada vastuhagi, täidab pädev kohus eesmärki vältida vastuolulisi kohtuotsuseid, mis võiksid ohustada ELi kaubamärgi ühtsust.

78.

Oberster Gerichtshof (kõrgeim kohus) kardab aga, et poolte käitumine õiguste rikkumise menetluses ja vastuhagi menetluses võiks samaaegsete kohtuotsustega saavutatud ühtsust uuesti õõnestada, näiteks kui kõrgemale astmele edasi kaevatakse ainult üks nendest kohtuotsustest. ( 32 )

79.

Sellisel juhul tekib tal küsimus, kas just selleks, et vältida võimalikku vastuolu, tuleks esimeselt kohtult nõuda, et ta ei lahendaks vaidlust kaubamärgi rikkumise üle enne, kui vastuhagi jaoks soodne kohtuotsus on lõplikult jõustunud.

80.

Minu arvates ei anna määrus nr 207/2009 kindalt reeglit, et pädev kohus peab ootama, kuni vastuhagi rahuldav kohtuotsus lõplikult jõustub. See ei sisalda ka ühtegi reeglit, mis seda takistaks.

81.

Määruse nr 207/2009 artiklitest, milles on sõnaselgelt nimetatud „jõustunud kohtuotsuse“ mõju, ( 33 ) on artikli 56 lõikes 3 see mõju seotud tingimusega, et liikmesriigi kohus on samas küsimuses, sama hagi alusega ja samade poolte vahelises vaidluses juba otsuse teinud ja et see otsus on jõustunud (s.o tühistamatu, selle peale ei saa enam edasi kaevata). ( 34 )

82.

Nendest artiklitest ei saa aga mingit selgust küsimuses, mis on ette nähtud vastavates kohtuvaidlustes tehtavate kohtuotsuste suhtes seni, kui need ei ole jõustunud. Selle reguleerimata jätmine on seletatav tõenäoliselt sellega, et määrus nr 207/2009 käsitleb kohtuotsuste jõustumist ameti ja liikmesriikide ELi kaubamärkide kohtute otsuste vahelise ühtsuse seisukohast. Sellel aspektil tuleks hetkeks peatuda.

83.

Erinevalt ELi kaubamärkide registreerimise menetlusest, mis on määruse nr 207/2009 süsteemis välja töötatud ainult EUIPO ülesandena, mida ükski liikmesriikide kohtu otsus ei mõjuta, ( 35 ) on ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise pädevus jagatud liikmesriikide ELi kaubamärkide kohtute ja ameti vahel.

84.

Seda pädevust teostatakse siiski alternatiivselt ja välistavalt, mis tähenda, et tööstusomandi õiguse kehtivuse üle võib otsustada ainult esimene nende kahest organist, kes vaidlust arutab ( 36 ) (kas ELi kaubamärkide kohus, kus on esitatud vastuhagi, või siis EUIPO, kui talle on esitatud kehtetuks tunnistamise taotlus). Vastuoluliste otsuste vältimiseks peab teine organ vastavalt määruse nr 207/2009 artiklile 104 oma menetluse peatama, kuni esimeses menetluses tehakse otsus.

85.

Selline peatamine ( 37 ) ja liikmesriigi ELi kaubamärkide kohtu kohustus (sama määruse artikli 100 lõige 6) saata oma kohtuotsus EUIPO‑le, kui ühe nendest kaubamärkidest vastuhagi alusel kehtetuks tunnistav kohtuotsus on jõustunud, on mehhanismid, millega seadusandja püüab kindlustada kehtetuse kohta tehtavate otsuste ühtsuse ja ELi kaubamärkide registri vastavuse selles registreeritud tähiste tegelikkusele.

86.

Kui kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi ja vastuhagi, milles nõutakse selle eristava tähise kehtetuks tunnistamist, peab eri ajal lahendama üks ja sama kohus, takistab ühtsus tema enda otsusega vastuhagi kohta seda, et otsus õiguste rikkumise kohta on vastuoluline. Kuid määruse nr 207/2009 seisukohast ei näe ma alust nõuda, et ta peab (teise) otsuse tegemise peatama, kuni saab võtta arvesse kohtuvaidluse võimalikke pöördeid kõrgemates astmetes.

87.

ELi kaubamärkide kohtu kohustus, mida ma nimetasin esimese eelotsuse küsimuse analüüsimisel, sunnib teda vastuhagi tulemuse ära ootama, et lahendada (samal ajal või pärast seda, olenevalt sellest, kuidas on liikmesriigi menetlusnormidega lubatud) õiguste rikkumise hagi. Kui esimese kohta on kohtuotsus tehtud, arvan, et seda kohustust ei määra tingimata poolte menetluslik strateegia, mis sõltub suuremal või vähemal määral nende edasiste kaebuste edukuse tõenäolisusest.

88.

Nõustun Oberster Gerichtshofiga (kõrgeim kohus) selles, et õiguste rikkumise menetluse lahendamise sidumine sellega, kuidas pooled toimivad seoses edasiste kaebustega vastuhagi rahuldava kohtuotsuse peale, tooks väga tõenäoliselt kaasa olulise viivituse kohtuasja lahendamises. Eesmärk vältida lahknevaid kohtuotsuseid sama kaubamärgi kohta on täidetud, kui prioriteetseks peetakse vastuhagi kohta tehtud kohtuotsust, millest tulenevalt arutatakse õiguste rikkumise hagi.

89.

Kuna mõlema kohtuvaidluse pooled on samad, ehkki vastupidises menetlusseisundis, on nende käsutuses ühesugused kaitsevahendid ja nad peavad vastutama oma tegude tagajärgede eest. Mõlemad võivad mõistagi oma edasiste kaebustega esimese astme kohtuotsuste jõustumist edasi lükata, kuid see võimalus ei pea üles kaaluma kohtu kohustust, kes peab talle esitatud kohtuvaidluse lahendama.

90.

Eespool öeldut arvestades tahan täpsustada, et kuigi määrus nr 207/2009 ei nõua, et õiguste rikkumise hagi arutav kohus peab ootama, kuni vastuhagi lahendav kohtuotsus jõustub, ei tuvasta ma nimetatud õigusakti tekstis ka ühtegi sätet, mis niisugust edasilükkamist takistaks. Iga liikmesriigi menetlusnormides võidakse olenevalt sellest, kuidas nende kõrgeimad kohtud neid tõlgendavad, otsustada ühe või teise lahenduse kasuks, kuna selles valdkonnas liidu õigusnormid puuduvad.

91.

Võib juhtuda, et vastuhagi kohta tehtud kohtuotsust ei vaidlustata, ning sel juhul peab kohus, kes selle kohtuotsuse tegi, teatama oma res judicata jõuga kohtuotsusest EUIPO-le. Kui edasikaebamistähtaeg ei ole ülemäära pikk, ei näe ma mingit takistust sellele, et liikmesriigi kohus võib enne õiguste rikkumise hagi lahendamist ära oodata, kuni vastuhagi kohta tehtud kohtuotsus on jõustunud. Kui aga viimati nimetatud kohtuotsus vaidlustatakse, tuleks kaaluda õiguste rikkumise menetluse erilisi asjaolusid ( 38 ) ja, kui on asjakohane, siis see menetlus peatada kuni vastuhagi kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni.

92.

Esitatud selgitusi arvestades olen seisukohal, et teisele eelotsuse küsimusele tuleks vastata, et ELi kaubamärkide kohus võib jätta kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi rahuldamata põhjusel, et kaubamärgi registreerimise taotleja toimis pahauskselt, kui vähemalt samal ajal rahuldatakse vastuhagi, milles nõutakse samal põhjusel selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamist. Liidu õigus ei kohusta õiguste rikkumise hagi lahendamiseks ära ootama, kuni kohtuotsus vastuhagi kohta on jõustunud, aga ka ei keela seda.

93.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim kohus) esitatud küsimustele järgmiselt: