1.

Käesolevas eelotsusetaotluses palutakse Euroopa Kohtult taas kord suuniseid selle kohta, millise ulatusega on Dublini III määruse ( 2 ) artikli 27 lõikes 1 ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsele. Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) eesmärk on kindlaks teha, kas rahvusvahelise kaitse taotleja saab Dublini III määruse artikli 27 lõikest 1 tulenevaid õigusi kasutades tugineda sellele, et liikmesriik A (palve esitanud riik) on jätnud oma otsuse anda ta üle liikmesriigile B (palve saanud riik) Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud tähtaja jooksul täide viimata. Kuidas kohaldada artikli 29 lõikes 2 sätestatud õigusnorme, mis reguleerivad palve esitanud riigi ja palve saanud riigi vahelist olukorda, kui isikut ettenähtud tähtaja jooksul üle ei anta?

2.

Põhjenduses 5 on muu hulgas märgitud, et peaks olema võimalik kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki. Põhjenduses 19 on selgitatud: „Selleks et tagada asjaomaste isikute õiguste tõhus kaitse, tuleks vastutavale liikmesriigile üleandmise otsustega seoses ette näha õiguslikud tagatised ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, kooskõlas eelkõige [harta ( 3 )] artikliga 47. Rahvusvahelise õiguse täitmise tagamiseks peaks tõhus õiguskaitsevahend hõlmama nii käesoleva määruse kohaldamise kui ka selle liikmesriigi õigusliku tegeliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse.“

3.

Põhjenduses 32 on meenutatud, et rahvusvahelise kaitse taotlejate suhtes „on liikmesriigid seotud oma kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohasest väljakujunenud kohtupraktikast“. Põhjenduses 39 on märgitud, et Dublini III määruses austatakse põhiõigusi ning järgitakse hartas tunnustatud põhimõtteid.

4.

Dublini III määruse artikli 1 kohaselt on kõnealuses määruses sätestatud kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. ( 4 )

5.

Artikli 3 lõike 1 kohaselt seisneb Dublini III määruse üldpõhimõte selles, et liikmesriigid vaatavad läbi liikmesriigi territooriumil rahvusvahelist kaitset taotleva kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku rahvusvahelise kaitse taotluse. Iga niisuguse taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik. ( 5 )

6.

Rahvusvahelise kaitse taotlejatele on antud teatavad õigused taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluses. Nii annab artikli 4 lõige 1 taotlejatele õiguse saada teavet muu hulgas üleandmisotsuse vaidlustamise ja vajaduse korral üleandmise peatamise taotlemise võimaluse kohta. Artikli 5 lõike 1 kohaselt on taotlejatel samuti õigus isiklikule vestlusele.

7.

III peatüki pealkiri on „Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid“. Artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud, et neid kriteeriume kohaldatakse selles peatükis esitatud järjestuses. Vastutav liikmesriik määratakse olukorra põhjal, mis valitses hetkel, mil taotleja esitas esimest korda rahvusvahelise kaitse taotluse (artikli 7 lõige 2). Nimetatud järjestuses esikohal on alaealisi (artikkel 8) ja pereliikmeid (artiklid 9, 10 ja 11) käsitlevad kriteeriumid. Kõige sagedamini kohaldatav kriteerium on artikli 13 lõikes 1 sätestatu, mis on seotud taotlejatega, kes on kolmandast riigist tulles ületanud liikmesriigi piiri ebaseaduslikult. Niisugustel juhtudel vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest see liikmesriik, kus esimest korda Euroopa Liidu territooriumile siseneti.

8.

Vastutava liikmesriigi kohustused on sätestatud V peatükis. Nende hulka kuulub kohustus võtta tagasi taotleja, kelle taotlus on läbivaatamisel ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis (artikli 18 lõike 1 punkt b). ( 6 )

9.

Tagasivõtmispalvete esitamise kord on sätestatud VI peatüki III jaos. Artikli 23 lõikes 1 on sätestatud, et kui liikmesriik, kellele isik on esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse, leiab, et vastutab mõni muu liikmesriik, võib ta paluda sellisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta. Artikli 25 lõikes 1 on ette nähtud, et palve saanud liikmesriik peab tegema sellise palve suhtes otsuse võimalikult kiiresti. ( 7 ) Ettenähtud tähtaja jooksul selle otsuse tegemata jätmine loetakse tagasivõtmispalve rahuldamiseks (artikli 25 lõige 2).

10.

VI peatüki IV jaos on taotlejatele ette nähtud teatavad menetluslikud tagatised. Artikli 26 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriik peab üleandmisotsustest taotlejatele teatama. See teade peab sisaldama teavet võimalike õiguskaitsevahendite, sealhulgas õiguse kohta taotleda vajaduse korral täitmise peatamist, samuti tähtaegade kohta, mida kohaldatakse selliste õiguskaitsevahendite kasutamise suhtes ja üleandmise teostamise suhtes (artikli 26 lõige 2).

11.

Artikli 27 lõike 1 kohaselt peab taotlejal olema „õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus“. Artikli 27 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses taotleja seisundi kaitseks sätestama, et üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral lubatakse taotlejal jääda asjaomasesse liikmesriiki, kuni selguvad vaidlustamise või läbivaatamise tulemused (võimalus a); üleandmine peatub automaatselt (võimalus b); või taotlejale tagatakse võimalus taotleda kohtult üleandmisotsuse täideviimise peatamist kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni (võimalus c).

12.

VI jao pealkiri on „Üleandmine“. Artiklis 29 on sätestatud:

„1.   Palve esitanud liikmesriik annab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3.

[…]

2.   Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.

3.   Kui isik antakse üle ekslikult või kui üleandmisotsus lükatakse pärast üleandmist ümber otsuse vaidlustamise või läbivaatamise tulemusel, peab üleandnud liikmesriik isiku viivitamata tagasi võtma.

[…]“.

13.

Üksikasjalikud eeskirjad Dublini III määruse tõhusaks rakendamiseks on sätestatud rakendusmääruses. ( 8 ) Rakendusmääruse artikli 9 lõikes 2 on sätestatud: „Liikmesriik, kes ei saa teostada üleandmist ühel [Dublini III määruse] artikli 29 lõikes 2 sätestatud põhjustest tavapärase kuuekuulise tähtaja jooksul asjaomase isiku vastuvõtmise või tagasivõtmise palve rahuldamisest või kaebuse või uuesti läbivaatamise suhtes tehtud lõplikust otsusest, kui sellel on peatav toime, teatab sellest vastutavale liikmesriigile enne selle tähtaja lõppu. Vastasel juhul jääb vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ja muude [Dublini III määruse] kohaste kohustuste täitmise eest palve esitajaks olevale liikmesriigile kooskõlas kõnealuse määruse artikli 29 lõikega 2.“

14.

Madjid (teises variandis Madzhdi) Shiri on Iraani kodanik. Selle kohta, millal täpselt ta Iraanist lahkus, puuduvad andmed, kuid näib, et ta tegi seda 2014. aasta lõpu paiku. Ta reisis Türgi kaudu Euroopa Liitu. M. Shiri saabus Bulgaariasse ja esitas selles liikmesriigis 19. veebruaril 2015 rahvusvahelise kaitse taotluse. Seejärel läks ta Austriasse ja esitas 7. märtsil 2015 sealgi rahvusvahelise kaitse taotluse.

15.

Austria ametiasutused palusid 9. märtsil 2015, et Bulgaaria ametiasutused võtaksid M. Shiri Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b kohaselt tagasi. Bulgaaria nõustus 23. märtsil 2015 sõnaselgelt selle tagasivõtmispalve täitma.

16.

Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl (Austria föderaalne migratsiooni‑ ja pagulasamet; edaspidi „BFA“) jättis 2. juulil 2015 M. Shiri rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata. Samuti andis BFA korralduse M. Shiri välja saata ja kinnitas, et ta võidakse anda üle Bulgaariale (edaspidi „BFA esimene otsus“). M. Shiri esitas selle otsuse peale kaebuse Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus, Austria) ning taotles üleandmisotsuse täideviimise peatamist. Nimetatud kohus rahuldas 20. juuli 2015. aasta kohtumäärusega M. Shiri kaebuse, tühistas BFA esimese otsuse ja saatis asja BFAsse tagasi uue otsuse tegemiseks. Üleandmisotsuse täideviimise peatamise taotluse suhtes ta otsust ei teinud. M. Shiri asja pädevatele ametiasutustele tagasi saates palusid siseriiklikud kohtud BFA‑l muu hulgas kaaluda, kas M. Shiri on kaitsetus seisundis, sest tema tervise suhtes oli väljendatud muret. Siseriiklikud kohtud soovisid tagada, et võimalik otsus tema üleandmise kohta on kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga. ( 9 )

17.

Sellele järgnenud 3. septembri 2015. aasta otsusega jättis BFA veel kord M. Shiri rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata (edaspidi „BFA teine otsus“). Ta asus seisukohale, et M. Shiri rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on Bulgaaria, ning andis uuesti korralduse ta välja saata ja Bulgaariale üle anda.

18.

M. Shiri esitas 17. septembril 2015 selle otsuse peale kaebuse Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus, Austria), kes ei teinud otsust täideviimist peatava toime taotluse suhtes, mis oli selle kaebusega esitatud. BFA esimesest otsusest lähtudes väitis M. Shiri, et vastutus tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest on läinud üle Austriale, sest Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud kuuekuuline üleandmise tähtaeg on möödunud, ilma et teda oleks Bulgaariale üle antud. Tema väitel algas kuuekuuline üleandmise täideviimise tähtaeg 23. märtsil 2015 (kuupäeval, mil Bulgaaria nõustus Austria esitatud tagasivõtmispalvega) ning lõppes 23. septembril 2015, sest siseriiklik kohus ei teinud otsust selle kohta, et tema kaebusel BFA esimese otsuse peale on täideviimist peatav toime.

19.

M. Shiri kaebus jäeti rahuldamata 30. septembril 2015. Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus, Austria) asus seisukohale, et BFA esimese otsuse tühistamise ja M. Shiri asja teise otsuse tegemiseks BFAsse tagasisaatmise õiguslikud tagajärjed olid niisugused, et teda ei saanud Bulgaariasse tagasi saata, enne kui BFA tema asja uuesti läbi vaatab. Seega oli nimetatud kohtu 20. juuli 2015. aasta otsus samaväärne üleandmisotsuse täideviimise peatamisega Dublini III määruse artikli 27 lõike 3 tähenduses koostoimes artikli 29 lõikega 1.

20.

M. Shiri vaidlustas selle otsuse 4. oktoobril 2015 avaldusega, mille ta esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. ( 10 ) Tema väitel ei ole üleandmisotsus Austria õigusnormide järgi automaatselt peatunud, sest Austria on otsustanud rakendada Dublini III määruse artikli 27 lõiget 3 nii, et taotlejatele antakse artikli 27 lõike 3 punkti c kohaselt võimalus taotleda üleandmisotsuse täideviimise peatamist. ( 11 )

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub suuniseid selle kohta, kas rahvusvahelise kaitse taotlejal on põhimõtteliselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 tähenduses üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise kaudu selle alusel, et vastutus tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest lasub palve esitanud liikmesriigil, sest Dublini III määruse artikli 29 lõikes 2 koostoimes artikli 29 lõikega 1 ette nähtud kuuekuuline üleandmise tähtaeg on möödunud.

22.

Niisiis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:

23.

M. Shiri, Austria, Tšehhi Vabariik, Šveits, Ühendkuningriik ja Euroopa Komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil, mis peeti 14. märtsil 2017, esitasid nimetatud menetlusosalised peale Tšehhi Vabariigi ja Šveitsi oma suulised seisukohad.

24.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on M. Shiri kohtuasjas tekkinud oluline põhimõtteline küsimus, kas see, kui liikmesriik A jätab rahvusvahelise kaitse taotleja Dublini III määruses otsuse täideviimiseks ette nähtud tähtajal liikmesriigile B üle andmata, allub kohtulikule kontrollile. ( 12 )

25.

M. Shiri palub Euroopa Kohtul selle põhimõttelise küsimuse lahendamisel samuti analüüsida laiemaid küsimusi nagu see, kas Dublini III määrus on hartas sätestatud põhiõigustega kooskõlas. See küsimus puudutab määruse enda õiguspärasust. Arvestades siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole seda konkreetset küsimust esitanud, jääb see käesoleva eelotsusetaotluse lahendamise ulatusest välja. Ka esitatud eelotsuse küsimustele vastamiseks ei ole vaja seda küsimust lahendada.

26.

Esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Dublini III määruse sätteid, kus on ette nähtud tõhus õiguskaitse üleandmisotsuse vastu, eeskätt artikli 27 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus väita, et tema taotluse läbivaatamise eest vastutab palve esitanud liikmesriik (käesoleval juhul Austria) selle alusel, et üleandmisotsuse täideviimise tähtaeg, mis on ette nähtud sama määruse artikli 29 lõikes 1, on möödunud.

27.

M. Shiri, Austria, Tšehhi Vabariik ja Šveits märgivad kõik, et üleandmisotsuse vaidlustamine või läbivaatamine niisugusel alusel kuulub artikli 27 lõike 1 kohaldamisalasse. Ka komisjon leidis oma kirjalikes seisukohtades sedasama. Kohtuistungil aga muutis komisjon meelt ja toetab nüüd Ühendkuningriigi seisukohta, mis vastandub kõikide teiste menetlusosaliste omadele.

28.

Olen nõus, et Dublini III määruses ei ole artikli 27 lõikes 1 ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsele sõnaselgelt piiritletud. Samas näib mulle, et määruse eesmärk, süsteem ja kontekst toetavad selle sätte tõlgendamist nii, et see hõlmab olukorda, kus liikmesriik on jätnud üleandmisotsuse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud kuuekuulise tähtaja jooksul täide viimata. ( 13 )

29.

Olen seisukohal, et Dublini III määrusega tehtud muudatuste (ühes liikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume ja mehhanisme sätestavate õigusnormide kolmas kehtestamine) ( 14 ) tulemusel on Euroopa Kohtu otsus Abdullahi, ( 15 ) mis käsitles Dublini II määruse ( 16 ) tõlgendamist, asendatud. Seda seisukohta kinnitavad suurkoja hilisemad kohtuotsused Ghezelbash ( 17 ) ja Karim ( 18 ).

30.

Kohtuasjas Abdullahi otsustas Euroopa Kohus, et liikmesriikidevahelist kokkulepet seoses vastuvõtmispalvega selle alusel, et liikmesriik, kuhu asjaomane isik esimest korda Euroopa Liidu territooriumile sisenes, võtab vastutuse selle isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, saab vaidlustada vaid siis, kui taotleja tugineb selles liikmesriigis taotlejate vastuvõtmise tingimustes esinevatele süsteemsetele puudustele, mis annavad põhjendatult alust arvata, et kui ta sellesse liikmesriiki saadetakse, võidakse teda tõepoolest kohelda ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses. ( 19 )

31.

Kohtuasjas Ghezelbash Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 tõlgendades vaatas Euroopa Kohus oma otsuse Abdullahi ( 20 ) uuesti üle, arvestades selle määrusega Dublini II määruse õigusnormidesse tehtud muudatusi. Oma otsuses Ghezelbash märkis Euroopa Kohus, et: 1) artikli 27 lõikes 1 ette nähtud õiguskaitse peab olema tõhus ning hõlmama nii faktilisi kui ka õiguslikke küsimusi; 2) argumentidele, mida rahvusvahelise kaitse taotleja võib selle sätte alusel esitada, ei ole piiranguid; 3) õigusel üleandmisotsus edasi kaevata või paluda selle uuesti läbivaatamist ei ole konkreetset seost Dublini III määruse artikli 3 lõikega 2; ja 4) Dublini III määruse põhjenduses 19 on selgitatud, et õigus tõhusale õiguskaitsele peaks hõlmama nii selle määruse kohaldamise hindamist kui ka selle liikmesriigi õigusliku ja faktilise olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse. ( 21 )

32.

Need üldpõhimõtted on kohaldatavad ka käesolevas asjas.

33.

Kohtuasjas Ghezelbash oli küsimus selles, kas asjakohaseid III peatüki kriteeriume vastutava liikmesriigi määramiseks on kohaldatud õigesti. ( 22 ) Kohtuotsuses Ghezelbash kasutatud põhjenduskäiku kohaldati ka kohtuotsuses Karim, mis käsitles küsimust, kas rahvusvahelise kaitse taotleja saab tugineda sellele, et vastutava liikmesriigi määramisel ei ole Dublini III määruse artikli 19 lõiget 2 õigesti kohaldatud. ( 23 ) Euroopa Kohus märkis seal, et Dublini III määruse artikli 19 lõige 2 määrab kindlaks raamistiku, milles tuleb hinnata kohaldatavaid III peatüki kriteeriume. ( 24 )

34.

Kohtuasjad Ghezelbash ja Karim puudutasid tõepoolest Dublini III määruse kohase menetluse aspekte, mis eelnevad üleandmisotsuse tegemisele liikmesriigi ametiasutuste poolt. M. Shiri juhtum on teistsugune, kuivõrd see puudutab sellise otsuse tegemisele järgnevat menetlust. ( 25 ) See aga ei tähenda minu arvates, et õigus tõhusale õiguskaitsele lakkab kehtimast.

35.

Nimetatud erinevus ei muuda põhimõttelist asjaolu, et õigus tõhusale õiguskaitsele kaasneb õigusega vaidlustada Dublini III määruse nõuetekohaselt kohaldamata jätmine. See seisukoht on täielikus kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. ( 26 )

36.

Dublini III määrusega tehti palju muudatusi varasemasse korda, mida reguleeris Dublini II määrus. Põhjenduses 19 on esile tõstetud üks olulistest muudatustest, mille liidu seadusandja kehtestas taotlejatele laiendatud individuaalse kaitse andmiseks. ( 27 ) Nii erineb Dublini III määrus oluliselt Dublini II määrusest.

37.

Peale selle on vaja täita Dublini III määruse eesmärgid, tagades selle määruse kohaldamise nii, et liikmesriigid saavad tegutseda vastavalt oma kohustustele rahvusvahelises õiguses. ( 28 ) Selle määruse eesmärk on ka tagada põhiõiguste järgimine. ( 29 ) Õigus heale haldusele ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile (harta artiklid 41 ja 47) eeldavad standardeid, mis on iseäranis asjakohased Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 õigel tõlgendamisel. ( 30 )

38.

Ühendkuningriik on esitanud mitu argumenti vastupidise tõlgenduse põhjenduseks. Esiteks toonitab ta, et Dublini III määrust tuleb tõlgendada teleoloogiliselt. Põhieesmärk on see, et iga rahvusvahelise taotluse läbivaatamise eest peab vastutama üks liikmesriik, nagu artikli 3 lõikes 1 ette nähtud. ( 31 ) Olen selle väitega nõus, kuid ei arva, et kui liikmesriik ei pea kinni Dublini III määruses ette nähtud tähtaegadest, oleks luba seda kohtulikult kontrollida vastuolus Dublini süsteemi selle aluspõhimõttega.

39.

Teiseks on Ühendkuningriik väljendanud muret, et kui taotlejad saavad üleandmisotsuseid vaidlustada selle alusel, et nende otsuste täideviimise tähtaeg on möödunud, ei ole see kooskõlas Dublini III määrusele seatud eesmärgiga hoida ära „varjupaigaostlemist“. Niivõrd kui see väljend seostub aga sellega, et üks ja sama taotleja esitab mitu rahvusvahelise kaitse taotlust mitmes liikmesriigis, ( 32 ) on see küsimus lahendatud Dublini III määruses endas. ( 33 )

40.

Dublini III määruse artikli 29 lõikes 2 on sätestatud, et kui palve esitanud liikmesriik kuuekuulisest üleandmistähtajast kinni ei pea, langeb vastutus kõnealuse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest seetõttu talle endale. Seega jääb asjaomane isik palve esitanud liikmesriiki. See tagajärg tekib Dublini III määruses endas sätestatud eeskirjade toimest. Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 eesmärk on ajendada palve esitanud liikmesriiki järgima ühist eesmärki pidada kinni ettenähtud tähtaegadest, et tagada taotluste kiire menetlemine ja hoida ära niisuguste olukordade teket, kus rahvusvahelise kaitse taotleja jääb „orbiidile“ ja ühtegi liikmesriiki ei ole määratud tema rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama. ( 34 ) Juhuks kui M. Shiri olukorras olev taotleja taotleb rahvusvahelist kaitset rohkem kui ühes liikmesriigis, on liidu seadusandja kaalutletult otsustanud luua stiimuli, et palve esitanud liikmesriik üleandmise kiiresti täide viiks. Kui palve esitanud liikmesriik seda põhieesmärki ei täida, jääb taotleja selle tagajärjel palve esitanud liikmesriiki. Just nii ongi see õigusakt mõeldud toimima. See ei ole sama mis „varjupaigaostlemine“ ega sellega samaväärne.

41.

Kolmandaks, ehkki see, kuidas Ühendkuningriik püüab eristada materiaal‑ ja menetlusõiguslikke küsimusi, tundub pealtnäha atraktiivne, ei kannata see lähemat kriitikat. See eristamine ei lahenda vaidlusalust küsimust. Kindlasti hõlmavad Dublini III määruses ette nähtud tähtajad menetlusõiguslikke küsimusi, ent neil on ka materiaalõiguslikud tagajärjed nii taotlejatele kui ka asjaomastele liikmesriikidele. Taotlejatele annavad tähtajad teatava kindlustunde ja neil on ka materiaalõiguslikud tagajärjed seoses sellega, milline liikmesriik vaatab läbi rahvusvahelise kaitse taotluse. Ettenähtud tähtaegade materiaal‑ ja menetlusõiguslikud aspektid on samamoodi põimunud ka liikmesriikide suhtes.

42.

Neljandaks näib mulle, et Ühendkuningriigi mured seoses siseriikliku menetlusautonoomiaga ei ole asjakohased. Põhimõtteline küsimus, milles Euroopa Kohtul tuleb otsus teha, ei puuduta siseriiklike menetlusnormide kui selliste toimimist.

43.

Lõpuks ei tähenda taotleja õigus üleandmisotsus vaidlustada või taotleda selle kontrollimist selle alusel, et kuuekuuline tähtaeg selle otsuse täideviimiseks on möödunud, seda, et kõik niisugused taotlused on tingimata edukad. Mulle näib hoopis, et siseriiklikud kohtud saavad hinnata ja peaksidki hindama iga niisuguse vaidlustamise või kontrollitaotluse põhjendatust. Seda tehes on vaja arvesse võtta vaidlusaluste sätete eesmärki. Kuuekuuline tähtaeg üleandmisotsuse täideviimiseks seati esialgu selleks, et liikmesriigid saaksid panna paika praktilised üksikasjad üleandmise täideviimiseks. ( 35 ) Nagu olen juba märkinud, peab eesmärk, mis seisneb nii tähtajas kui ka liikmesriikide ajendamises sellest tähtajast kinni pidama, tagama, et taotlejad ei jää olukorda, kus ükski liikmesriik nende rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest vastutust ei võta. Selle kindlakstegemisel, kas ühel või teisel juhul tuleb artikli 29 lõiget 2 kohaldada, on samuti vaja tuvastada, kas asjaomane isik on olnud või võib tõenäoliselt olla selles suhtes ohus. ( 36 )

44.

Sellepärast olen seisukohal, et Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja saab põhimõtteliselt seada üleandmisotsuse küsimärgi alla selle alusel, kui palve esitanud liikmesriik on jätnud üleandmise sama määruse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud kuuekuulise tähtaja jooksul täide viimata.

45.

Teises küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus suuniseid Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 tõlgendamise kohta. ( 37 ) Kas olukorras, kus palve esitanud liikmesriik jätab üleandmisotsuse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud tähtajal täide viimata, vabaneb palve saanud liikmesriik vastutusest asjaomase isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ainuüksi seetõttu, et see tähtaeg on möödunud? Või kohaldatakse enne, kui vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest asetatakse palve esitanud liikmesriigile, ka lisatingimust: nimelt kas palve saanud liikmesriik peab palve esitanud liikmesriigile teatama, et ta nüüd keeldub seda rahvusvahelise kaitse taotlejat tagasi võtmast?

46.

Kõik käesolevas menetluses kirjalikke seisukohti esitanud menetlusosalised peale Ühendkuningriigi on ühte meelt, et Dublini III määruse artikli 29 lõiget 2 ei tule tõlgendada sellist lisatingimust kehtestavana. Ühendkuningriik seevastu märgib, et vastutuse üleminekuks palve esitanud liikmesriigile ei piisa ainult tähtaja möödumisest ning palve saanud liikmesriigile jääb kaalutlusõigus asjaomase isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks.

47.

Ma ei jaga Ühendkuningriigi seisukohta.

48.

Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 sõnastusest („Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. […]“) ei nähtu, nagu oleks seadusandja kehtestanud palve esitanud liikmesriigi ja palve saanud liikmesriigi vahelisse menetlusse lisatingimuse. Ühendkuningriik tugineb sellele, et sõnastusest „vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile“ (inglise keeles „responsibility shall then be transferred to the requesting Member State“) nähtuvalt peab palve saanud liikmesriik enne kohustustest vabanemist ka ise midagi tegema. Mina siiski näen nendes sõnades pelgalt seda tähendust, et kuue kuu möödudes langeb vastutus palve esitanud liikmesriigile. Sõnastusest ei nähtu, nagu oleks menetluses peale artikli 29 lõikes 1 ette nähtud kuuekuulise tähtaja möödumise veel üks edasine (nimetamata) samm, mis tuleb astuda selleks, et vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest langeks palve esitanud liikmesriigile. Vastutuse üleminek tuleneb artikli 29 lõike 2 kohaldamisest endast. ( 38 )

49.

See seisukoht vastab täiesti kõnealuse sätte eesmärgile. ( 39 ) Lisatingimuse kehtestamine palve esitanud liikmesriigi ja palve saanud liikmesriigi vahelisse menetlusse ei ole kooskõlas eesmärgiga kiiresti määrata vastutav liikmesriik. Samuti ei oleks see kooskõlas Dublini süsteemi ühe peamise eesmärgiga: tagada, et taotleja ei jää olukorda, kus tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ei võta vastutust ükski liikmesriik.

50.

Dublini III määruse süsteemis on ette nähtud, et vastutus läheb palve esitanud liikmesriigile, kui see riik ei pea kinni vastuvõtmispalvete (artikli 22 lõige 7) või tagasivõtmispalvete (artikli 25 lõige 2) esitamise tähtajast. Kummalgi juhul lisatingimusi ei ole. Selle süsteemiga ei oleks kooskõlas niisuguse tingimuse kehtestamine juhuks, kui palve esitanud liikmesriik ei pea kinni üleandmisotsuse täideviimise tähtajast (artikli 29 lõiked 1 ja 2). Lõpuks, nagu märgivad Austria, Tšehhi Vabariik ja Šveits, nähtub Dublini süsteemi laiemast skeemist, et riikidevahelises menetluses sellist lisatingimust ei ole. Dublini rakendusmääruse artikli 9 lõikes 2 ei ole midagi seesugust. ( 40 )

51.

Sellepärast olen seisukohal, et Dublini III määruse artikli 29 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et seoses palve esitanud liikmesriigi ja palve saanud liikmesriigi vaheliste kokkulepetega üleandmise kohta piisab artikli 29 lõikes 1 ette nähtud tähtaja möödumisest endast selleks, et vastutus asjaomase isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest langeks palve esitanud liikmesriigile.

52.

M. Shiri asjas tekib keerukas küsimus, kuidas tõlgendada Dublini III määruse artikli 27 lõikes 1 sätestatud õigusnorme, mis reguleerivad taotleja õigust tõhusale õiguskaitsele, koostoimes artikliga 29, mis käsitleb üleandmisotsuste täideviimise korraldamist ja tähtaegu.

53.

M. Shiri märgib, et tema puhul algas üleandmisotsuse täideviimise tähtaeg 23. märtsil 2015, mil Bulgaaria ametiasutused Austria asutuste esitatud tagasivõtmispalve aktsepteerisid. Ta on seisukohal, et see tähtaeg lõppes kuus kuud hiljem, 23. septembril 2015. Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 kohaselt ei saa teda sellest tulenevalt Bulgaariale üle anda: see liikmesriik on vabanenud kohustusest ta tagasi võtta, sest ta jäi ettenähtud kuuekuulise tähtaja jooksul üle andmata. Kokkuvõttes väidab M. Shiri, et nüüd on liiga hilja üleandmisotsust täide viia. Ta lisab, et Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus, Austria) ei lahendanud tema taotlust üleandmisotsuse täideviimine peatada.

54.

Minu arvates ei ole olukord nii lihtne, nagu M. Shiri väidab.

55.

Tema juhtumi konkreetseid asjaolusid uurides on kõigepealt vaja eristada Dublini III määruse artikli 27 lõikes 3 sätestatud õigusnorme, mis reguleerivad üleandmisotsuste täideviimise peatamist, ning artikli 29 sätteid, mis käsitlevad selliste otsuste täideviimise korraldamist ja tähtaegu, ning alles seejärel uurida, kuidas saaks neid õigusnorme koostoimes käsitada.

56.

Artikli 27 lõikes 3 on ette nähtud, et liikmesriigid peavad siseriiklikus õiguses ette nägema üleandmisotsuste täideviimise peatamise. Liikmesriigid võivad otsustada: 1) anda asjaomasele isikule õiguse jääda asjaomasesse liikmesriiki, kuni selguvad vaidlustamise või läbivaatamise tulemused, ( 41 ) või 2) näha ette, et üleandmine peatub automaatselt, ( 42 ) või 3) tagada asjaomasele isikule võimaluse esitada mõistliku aja jooksul kohtule taotlus peatada üleandmisotsuse täideviimine kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni. ( 43 ) Seadusandja eesmärk, miks liikmesriikide pädevatel asutustel lubatakse otsustada, kas peatada üleandmisotsuse täideviimine, oli tugevdada rahvusvahelise kaitse taotlejate õiguslikke tagatisi ja võimaldada neil oma õigusi senisest paremini kaitsta. ( 44 )

57.

Artikli 27 lõigete 1 ja 3 sõnastus ning nende sätete üldised eesmärgid ei laiene reguleerima Dublini III määruse artiklis 29 ette nähtud tähtaegade toimet. Ent kui üleandmisotsus vaidlustatakse – nagu M. Shiri puhul – on vaja käsitada mõlemat normistikku järjepidevuses ja kooskõlas selle õigusakti süsteemiga. Üldiselt, kui rahvusvahelise kaitse taotleja vaidlustab üleandmisotsuse selle alusel, et asjaomane liikmesriik ei pidanud kinni Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud kuuekuulisest tähtajast, toimivad eeskirjad minu arusaama järgi järgmiselt. Tuleb meeles pidada, et niisugune vaidlustamine järgneb III peatüki kriteeriumide kohaselt vastutavat liikmesriiki määrava otsuse tegemisele. Vastutav liikmesriik (M. Shiri puhul Bulgaaria) on kohustatud taotleja tagasi võtma. ( 45 )

58.

On võimalik, et Austrias muutuvad üleandmisotsused täitmisele pööratavaks niipea, kui pädevad ametiasutused need on teinud: kas see õigupoolest paika peab, on siseriikliku õiguse küsimus.

59.

Artikli 29 lõikes 1 on ette nähtud, et palve esitanud liikmesriik (käesoleval juhul Austria) peab andma taotleja vastutavale liikmesriigile (käesoleval juhul Bulgaariale) üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik vastu‑ või tagasivõtmispalve aktsepteeris (edaspidi „esimene tingimus“) või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3 (edaspidi „teine tingimus“). Esimene tingimus põhineb eeldusel, et kindlaks määrata tuleb veel ainult täideviimise praktilised üksikasjad, sealhulgas täideviimise kuupäev. ( 46 ) Teine tingimus põhineb eeldusel, et asjaomane liikmesriik rakendab Dublini III määruse artikli 27 lõikes 3 ette nähtud üleandmisotsuste täideviimise peatamise menetluse.

60.

Lisan, et artikli 29 lõikes 3 on sätestatud, et kui isik antakse üle ekslikult või kui üleandmisotsus lükatakse pärast üleandmist ümber otsuse vaidlustamise või läbivaatamise tulemusel, peab üleandnud liikmesriik isiku viivitamata tagasi võtma. Kui üleandmisotsuse täideviimine peatatakse kuni kohtulahendi selgumiseni, artikli 29 lõikele 3 loomulikult ei tugineta. ( 47 ) Hoolimata sellest, et üleandmisotsuse täideviimist M. Shiri suhtes ei peatatud, jäi ta tegelikult Austriasse. Seega ei ole küsimus artikli 29 lõikes 3.

61.

M. Shiri juhtum ei sobi hästi esimesse ega ka teise artikli 29 lõikes 1 sätestatud tingimuse kohaldamisalasse. Selleks et lahendada M. Shiri taotlus, milles on vaidlustatud BFA üleandmisotsus, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul siiski tegelda keeruka küsimusega, kuidas Dublini III määruse õigusnormid ja asjakohased siseriikliku õiguse sätted omavahel seostuvad ja kohalduvad. Pakun omalt poolt järgmised kommentaarid.

62.

Kuigi Austria on Dublini III määruse artikli 27 lõike 3 rakendanud, niivõrd kui selles on sätestatud, et taotlejad saavad paluda kohtul peatada üleandmisotsuse täitmine, on pooled BFA esimese otsuse suhtes ühel nõul, et M. Shiri puhul sellist kohtuotsust ei olnud. Faktiliselt aga oli olukord selline, et tal lubati Austriasse jääda. Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud üleandmistähtaeg algas 23. märtsist 2015. See tähtaeg peatus, kui BFA esimene otsus 20. juulil 2015 tühistati. Sellest hetkest alates ei olnud üleandmisotsust, mida täitmisele pöörata: siseriiklik kohus saatis M. Shiri asja BFAsse uue otsuse tegemiseks tagasi. ( 48 ) Seda, kas BFA esimene otsus oli ex nunc (kehtetu alates 20. juulist 2015, see tähendab kohtuotsuse kuupäevast) või ex tunc (käsitletav nii, nagu ei oleks BFA esimest, 2. juuli 2015. aasta otsust kunagi tehtud), Dublini III määrus ei reguleeri. See on üksnes Austria õiguse küsimus.

63.

Seega, kuna puudus üleandmisotsus, mis oleks kehtinud (vähemalt) alates 20. juulist 2015, ei olnud artikli 29 lõikes 1 sätestatud esimene ega teine tingimus sel hetkel täidetud. Niisiis ei tulene artikli 29 lõikest 2, et Bulgaaria vabanes kohustusest M. Shiri tagasi võtta.

64.

BFA teise otsuse kohta, mis tehti enne 23. septembrit 2015 (see tähendab enne kuuekuulise tähtaja lõppu), märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Bulgaaria ametiasutustelt ei ole rohkem teateid tulnud. See ei ole üllatav, sest ükski määruse säte ei kohusta Bulgaariat aktsepteerimist kinnitama.

65.

Ent M. Shiri juhtum ei ole ikkagi kooskõlas Dublini III määruse artikli 29 lõike 1 esimese ega teise tingimuse taga oleva eeldusega. Sellest sättest ei nähtu, millal üleandmisotsuse täideviimise tähtaeg niisugustel asjaoludel algab. Nimetatud sätte sõnastusest tulenevalt põhineb esimene tingimus sellel, et seda kohaldatakse olukorras, kus ei ole vaidlustamist ega läbivaatamist artikli 27 lõike 1 alusel. Seega, kui praktilised üksikasjad kindlaks määratakse, on üleandmisotsus tegelikult jõustunud. ( 49 ) On selge, et see ei ole olnud nii M. Shiri juhtumi puhul, kus on olnud järjestikused kohtumenetlused ning BFA teine otsus on praegu vaidlustatud. Selle otsuse põhjendatus alles tuleb kindlaks teha. Seetõttu ei kuulu M. Shiri juhtum selle tingimuse kohaldamisalasse.

66.

M. Shiri on esitanud BFA teise otsuse peale kaebuse. De jure ei ole peatavat toimet tekkinud, sest siseriiklikud kohtud ei ole lahendanud taotlust, mille ta esitas Dublini III määruse artikli 27 lõiget 3 rakendavate siseriiklike õigusnormide alusel. Nii ei ole ka artikli 29 lõikes 1 sätestatud teise tingimuse nõuded M. Shiri puhul täidetud. ( 50 ) Põhjus võib olla selles, et Austria õigusnormide kohaselt üleandmisotsuse peale kaebuse esitamise faktist piisab, et asjaomast isikut ei antaks üle teisele liikmesriigile; või võib see, et peatava toime taotlusi ei lahendata, olla Austrias üldine praktika (nagu väidab M. Shiri). M. Shiri juhtum näitab, et Austrias kehtivas seaduses võib olla lünk. ( 51 )

67.

Minu arvates on artikli 29 lõikes 1 ette nähtud, et üleandmise täideviimise tähtaeg hakkab kulgema siis, kui tulevane üleandmine on põhimõtteliselt otsustatud ja kindel ning kindlaks on vaja määrata veel vaid praktilised üksikasjad. ( 52 ) Olukord on seda enam selline, kui üleandmisotsuse peale esitatud kaebust menetlev siseriiklik kohus ei ole veel põhjendatuse suhtes otsust teinud ning kohtumenetlus peatatakse Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemise tõttu. Üleandmisotsuse täideviimine ei saa olla kindel enne, kui niisugune menetlus on lõpule viidud.

68.

Järeldan sellest, et M. Shiri juhtumi konkreetsetel asjaoludel saab üleandmise täideviimise tähtaeg hakata kulgema üksnes alates sellest, kui tulevane üleandmine on põhimõtteliselt otsustatud ja kindel ning kindlaks on vaja määrata veel vaid praktilised üksikasjad. Selle teevad kindlaks pädevad siseriiklikud ametiasutused vastavalt palve esitanud liikmesriigi siseriiklikele õigusnormidele. Rahvusvahelise kaitse taotleja tuleb palve esitanud liikmesriigilt palve saanud liikmesriigile üle anda esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul alates sellest, kui kohtu otsus üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise põhjendatuse kohta on jõustunud.

69.

Kõikidel nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgerichthofi (Austria kõrgeim halduskohus) küsimustele järgmiselt: