1. 

Käesolevas kohtuasjas küsib Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus, Rumeenia) meilt vaidluse raames, mille pooled on pank ja mitu eraõiguslikust isikust laenuvõtjat, kuidas tõlgendada direktiivi 93/13/EMÜ ( 2 ) artikli 3 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 2. See vaidlus tekkis nõuete tõttu tuvastada, et on tühised mõned väidetavalt ebaõiglased lepingutingimused, mis on lisatud välisvaluutas sõlmitud tarbijakrediidilepingutesse, eelkõige tingimused, mis puudutavad „vahetuskursiriski“ ja kohustust tagastada krediit välisvaluutas, milles see anti.

2. 

Kuigi Euroopa Kohus on juba pidanud andma mõningaid selgitusi direktiivi 93/13 sätete tõlgendamise kohta välisvaluutas sõlmitud krediidilepingute väga eripärases kontekstis, palutakse käesolevas eelotsusetaotluses Euroopa Kohtul esitada täiendavad täpsustused esiteks hetke kohta, mille seisuga tuleb hinnata, kas eksisteerib „oluline tasakaalustamatus“ tarbija kahjuks selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, ning teiseks selle direktiivi artikli 4 lõike 2 ulatuse kohta – säte, mille kohaselt ei hinnata ebaõiglast laadi eeskätt tingimuste puhul, millega määratakse kindlaks lepingu „põhiobjekt“. Üldisemalt annab kohtuasi võimaluse võtta seisukoht, kas välisvaluutas laenude kasutamine on üldse õiguspärane ( 3 ) eriti tundlikus valdkonnas. ( 4 )

3.

Direktiivi 93/13 artiklis 1 on nähtud ette:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.

2.   Lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel ning nende rahvusvaheliste konventsioonide sätetel või põhimõtetel, millega liikmesriigid või ühendus on ühinenud, eelkõige transpordi valdkonnas, ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.“

4.

Selle direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt „[loetakse l]epingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, […] ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat“.

5.

Direktiivi 93/13 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste [ega hinna ja tasu sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest], kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“ [täpsustatud tõlge]

6.

Selle direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. […]“

7.

10. novembri 2000. aasta seadusega nr 193/2000 ebaõiglaste tingimuste kohta müüja või teenuseosutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingutes (Legea nr. 193/2000 privind clauzele abuzive din contractele încheiate între comercianţi şi consumatori) uuesti avaldatud redaktsioonis ( 5 ) (edaspidi „seadus nr 193/2000“) on direktiiv 93/13 riigisisesesse õiguskorda üle võetud.

8.

Selle seaduse artiklis 4 on nähtud ette:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole tarbijaga eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see kutsub vastuolus heausksuse nõudega üksi või koos lepingu teiste tingimustega esile lepingupoolte õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

[…]

6.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase olemuse hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste ega hinna ja tasu sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“

9.

Seaduse nr 193/2000 lisa punkti 1 alapunktis p on sätestatud, et ebaõiglasteks lepingutingimusteks tunnistatakse lepingutingimused, mis näevad ette, et „kauba hind määratakse kindlaks üleandmise hetkel, või võimaldavad müüjal või teenuseosutajal hindu tõsta ilma, et tarbija saaks kummalgi juhul lepingust taganeda, kui lõpphind on lepingu sõlmimise hetkel kokku lepitud hinnaga võrreldes liiga kõrge“. On täpsustatud, et „[k]äesolev punkt ei takista sätestada tingimusi, millega nähakse ette hinna indekseerimine, kui see on seadusega lubatud, kuid tingimusel, et hinna muutumise korda on sõnaselgelt kirjeldatud“.

10.

Selle lisa punktis 2 on nähtud ette:

„Lõike 1 punkte a, p ja t ei kohaldata:

11.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et artikli 4 lõige 6 ja selle lisa punkt 2 lisati seadusega nr 363/2007, mis jõustus 31. detsembril 2007, ning et enne seaduse nr 363/2007 jõustumist oli lisa punkti 1 alapunkt p sõnastatud järgmiselt:

„Ebaõiglasteks tingimusteks loetakse lepingutingimusi, mis võimaldavad üleandmise hetkel hinna kindlaks määrata või seda lepingu sõlmimisel kindlaks määratud hinnaga võrreldes tõsta, kui tarbijal ei ole õigust lepingut üles öelda, kui ta leiab, et hind on võrreldes esialgu kindlaks määratud hinnaga liiga kõrge.“

12.

Tsiviilseadustiku artikli 1578 lepingute sõlmimise kuupäeval kehtinud redaktsioonis oli sätestatud:

„Laenuga kaasnev kohustus on alati piiratud lepingus sätestatud summaga.

Kui kurss peaks enne maksetähtpäeva tõusma või langema, peab võlgnik tagastama laenatud summa ning ta on kohustatud selle tagastama ainult maksmise hetkel kehtivas valuutas.“

13.

Tsiviilseadustiku artikli 970 lepingute sõlmimise kuupäeval kehtinud redaktsioon oli sõnastatud järgmiselt:

„Lepingud tuleb täita heauskselt.

Lepingud ei kohusta mitte ainult neis sõnaselgelt ettenähtuks, vaid ka kandma olemuselt kohustuslikke tagajärgi, mis tulenevad õiglusest, tavast või seadusest.“

14.

Seaduse nr 190/1999 kinnisvarainvesteeringuteks mõeldud hüpoteeklaenu kohta (edaspidi „seadus nr 190/1999“) artikli 8 asjaomaste lepingute sõlmimise kuupäeval kehtinud redaktsioonis oli nähtud ette:

„Enne kinnisvarainvesteeringuks mõeldud hüpoteeklaenu lepingu allkirjastamist teeb volitatud kontor laenuvõtjale kirjaliku pakkumuse, milles on kõik lepingu tingimused ja pakkumuse kehtivusaeg, mis ei tohi olla alla 10 päeva alates sellest, kui potentsiaalne võlgnik pakkumuse kätte saab.“

15.

Seaduse nr 190/1999 artikli 14 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kinnisvarainvesteeringuks mõeldud hüpoteeklaenu lepingus võib laenusumma olla leudes või konverteeritavas valuutas ning see antakse laenuvõtja käsutusse ühe või mitme maksena.“

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Banca Naţională a Romaniei (Rumeenia keskpank) 12. märtsi 2007. aasta määruse nr 3 krediidiriski piiramise kohta füüsilistele isikutele mõeldud krediitide korral artikkel 4 jõustus 22. augustil 2008 ja selles on nähtud ette:

„Laenuandjad on kohustatud kliente teavitama, näidates krediidilepingutega seotud krediidi tagastamise graafikute raames või juhul, kui krediidi tagastamise graafikut ei koostata, krediidilepingutes eraldi märkega ära, et võlgnetavad summad võivad suureneda, kui realiseerub vahetuskursirisk või intressimäärarisk või kui krediidi kulukus tõuseb vahendustasude ja muude lepingus ette nähtud krediidi haldamise tasude tõttu.“

17.

Põhikohtuasja faktiliste asjaolude kirjeldusest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on teinud, ilmneb, et ajavahemikul 2007. aasta aprillist 2008. aasta oktoobrini sõlmisid Ruxandra Paula Andriciuc ja 68 teist isikut (edaspidi „laenuvõtjad“) pangaga Banca Românească SA (edaspidi „pank“) krediidilepingud Šveitsi frankides (CHF) kinnisvara ostuks, muude laenude rahastamiseks või isiklikeks vajadusteks.

18.

Iga laenuvõtja allkirjastatud lepingu artikli 1 lõike 2 kohaselt olid viimased kohustatud tasuma krediidi kuumakseid Šveitsi frankides. Selle lepingu artikli 8 lõikes 2 oli sätestatud, et „[k]õik maksed, mis laenuvõtja krediidi tagastamiseks teeb, peavad olema valuutas, milles krediit anti“. Lisaks sisaldasid selle lepingu artiklid 9.1 ja 10.3.9 kahte tingimust, mis võimaldasid siis, kui kuumaksete tähtpäev on mööda lastud või kui laenuvõtja ei järgi nendest lepingutest tulenevaid kohustusi, pangal laenuvõtja kontot debiteerida ja vajaduse korral konverteerida tema kontol olevad likviidsed vahendid lepingu valuutasse vahetuskursiga, mida pank selle tehingu päeval kasutab. Nende tingimuste alusel jäi igasugune vahe vahetuskursis ainuüksi laenuvõtja kanda.

19.

Laenuvõtjate sõnul oli pank suuteline Šveitsi frangi vahetuskursi arengut ja kõikumisi ette nägema. Nad väidavad, et kuna pank ei informeerinud neid nendest kõikumistest läbipaistvalt, rikkus ta oma teavitamise, hoiatamise ja nõustamise kohustusi ning oma kohustust koostada lepingutingimused lihtsas ja arusaadavas keeles, et laenuvõtja saaks hinnata nende kohustuste ulatust, mis tema sõlmitud lepingust tulenevad.

20.

Leides, et tingimused, millega nähakse ette krediidi tagastamine Šveitsi frankides ja jäetakse vahetuskursirisk laenuvõtjate kanda, kujutavad endast ebaõiglasi tingimusi, esitasid laenuvõtjad seega 2. aprillil 2014 Tribunalul Bihorile (Bihori esimese astme kohus, Rumeenia) hagi, milles nad palusid sisuliselt tuvastada, et need tingimused on tühised, ning kohustada panka koostama iga krediidilepingu puhul uus maksegraafik, milles on nähtud ette laenu konverteerimine Rumeenia leudesse vahetuskursiga, mis kehtis krediidilepingu sõlmimise hetkel.

21.

Tribunalul Bihor (Bihori esimese astme kohus) jättis hagi 30. aprilli 2015. aasta otsusega nr 280/COM rahuldamata.

22.

Laenuvõtjad esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kellel oli kahtlusi, kuidas direktiivi 93/13 mõningaid sätteid tuleb tõlgendada, ning kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Seisukohad esitasid laenuvõtjad, pank, Rumeenia ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon.

24.

9. veebruaril 2017 toimus kohtuistung, millest võtsid osa laenuvõtjad, pank, Rumeenia valitsus ja komisjon.

25.

Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste ükshaaval analüüsimist sooviksin kõigepealt esitada mõned märkused käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta, millele pank on vastu vaielnud.

26.

Pank on nimelt avaldanud kahtlust, kas esitatud küsimused on vastuvõetavad. Ta arvab, et eelotsuse küsimused ei olnud ei vajalikud – võttes arvesse selles valdkonnas juba olemasolevat kohtupraktikat – ega ka asjakohased – võttes arvesse põhikohtuasja laadi. Eelotsusetaotlusega soovitakse tema väitel tegelikult saada individuaalset lahendit, et lahendada konkreetselt põhikohtuasi.

27.

Selles küsimuses piisab, kui meenutada, et esiteks eeldatakse eelotsusetaotluste puhul, et need on asjakohased, ning teiseks ei ole ilmselge, et käsitletaval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kes on kõige pädevam hindama eelotsusetaotluse esitamise vajalikkust, esitatud küsimustest mingit kasu. ( 6 )

28.

Selles küsimuses on hästi välja kujunenud, et Euroopa Kohus saab liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamisest keelduda vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud, mida on vaja, et anda talle esitatud küsimusele vastus, milleks oleks kasu. ( 7 )

29.

Käsitletaval juhul esitatud küsimuste sisu kohta tuleb seejärel märkida, et esiteks puudutavad need küsimust, kuidas käsitleda direktiivist 93/13 lähtudes muutust, mis on toimunud pärast lepingu sõlmimist, teiseks niisuguses kontekstis selle hindamist, kas lepingutingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, ning kolmandaks selle määratlust, mis on hõlmatud „lepingu põhiobjekti“ või „hinna sobivusega“ selle direktiivi artikli 4 lõike 2 tähenduses.

30.

Nagu väitis Rumeenia valitsus, näib mulle, et neid küsimusi tuleb analüüsida vastupidises järjekorras, kui need on esitatud. Küsimus, kas on kohaldatav direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2, mis välistab teatavate lepingutingimuste ebaõiglase laadi hindamise, ning küsimus, kas kõnesolevad tingimused on koostatud „lihtsas ja arusaadavas keeles“, kerkivad enne iga sisulist hindamist, kas need tingimused on ebaõiglased. ( 8 )

31.

Selles kontekstis tuleb meenutada, et ehkki nende tingimuste kvalifitseerimiseks juhtumi asjaolude põhjal on pädev ainuüksi eelotsusetaotluse esitanud kohus, on Euroopa Kohus siiski pädev tuletama direktiivi 93/13 sätetest – käsitletaval juhul selle artikli 3 lõikest 1 ja artikli 4 lõikest 2 – kriteeriumid, mida liikmesriigi kohus võib või peab kohaldama, analüüsides lepingutingimusi nendest lähtudes. ( 9 )

32.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas lepingutingimus, mille kohaselt tagastatakse krediit samas valuutas, milles see anti, – ja mis jätab laenuvõtjate arvates „vahetuskursiriski“ seega tarbija kanda – kuulub direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaldamisalasse.

33.

Pärast selle õigusnormi ulatuse sissejuhatavat meeldetuletamist kohtupraktikas antud juhistest lähtudes, analüüsin niisuguste laenulepingute juhtumit nagu põhikohtuasjas käsitletavad.

34.

Direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaselt ei hinnata niisuguste tingimuste ebaõiglast laadi, mis käsitlevad „lepingu põhiobjekti“ ning „[hinna ja tasu sobivust vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest]“. See õigusnorm põhineb ideel, et lepingulise suhte tuuma (essentialia negotii) ei tohi põhimõtteliselt mõjutada mingi väline sekkumine, ( 10 ) eelkõige kohtu sekkumine.

35.

Euroopa Kohus on oma hiljutises kohtupraktikas esitanud mõned olulised selgitused selle õigusnormi ulatuse ja kriteeriumide kohta, mida liikmesriigi kohus võib või peab kohaldama, analüüsides lepingutingimusi nendest lähtudes.

36.

Kõigepealt sedastas ta, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tingimata tõlgendada kitsalt, sest selles on sätestatud erand direktiiviga 93/13 ette nähtud ebaõiglaste tingimuste sisulise kontrolli mehhanismist. ( 11 )

37.

Seejärel rõhutas ta, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 kasutatud mõisteid tuleb tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selline tõlgendus tuleb leida sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki arvestades. ( 12 )

38.

Mis puudutab esiteks mõistet „lepingu põhiobjekt“, siis see viitab tingimustele, milles on määratud kindlaks selle lepingu põhisooritused, mis lepingut sellisena iseloomustavad. Tingimused, millel on lepingulise suhte enda põhiolemust määratlevate tingimustega võrreldes kõrvalised, ei saa seega kuuluda mõiste „lepingu põhiobjekt“ alla. Tuleb rõhutada, et selleks, et eristada konkreetses lepingus „põhilist“„kõrvalisest“, tuleb võtta arvesse asjaomase krediidilepingu laadi, ülesehitust ja sätteid ning selle õiguslikku ja faktilist konteksti. ( 13 )

39.

Teiseks on täpsustatud, et hinda ja tasu käsitlevad tingimused on piiratud ulatusega, sest hõlmavad vaid hinna ja tasu vahelist sobivust. Et ei ole olemas mingit skaalat või raamistikku, mis kohut hindamisel suunaksid, ei saa ebaõiglase laadi hindamise erand seega mängu tulla. ( 14 )

40.

Käsitletaval juhul tuleb teha kindlaks, kas teenuseosutaja ja tarbija vahel välisvaluutas sõlmitud krediidilepingusse lisatud tingimus, milles ei ole eraldi kokku lepitud ja mille kohaselt tuleb krediit tagastada samas valuutas, kuulub emma‑kumma alla välistamisjuhtudest, mida on nimetatud direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2.

41.

Võttes arvesse asjaolu, et hinda ja tasu käsitlevate tingimustega seotud erand on piiratud ulatusega, nagu on eespool punktis 39 meenutatud, näib mulle välistatud, et tingimus, mille kohaselt laen tuleb tagastada samas valuutas, milles see anti, võiks olla seotud teise välistamisalusega.

42.

Seevastu olen arvamusel, et see tingimus puudutab lepingu põhiobjekti. Mulle näib, et tingimus, mille kohaselt tuleb laen tagastada samas valuutas, milles see anti, kujutab endast võlgniku soorituse põhielementi, kusjuures sooritus on selle summa tagastamine, mille laenuandja on tema käsutusse andnud.

43.

Üldiselt tuleb rõhutada, et krediidilepingute puhul seisneb panga põhisooritus ühelt poolt laenusumma käsutusse andmises ja laenuvõtja põhisooritus on teiselt poolt põhisumma tagastamine ja intressi maksmine (mis kujutab endast krediidi hinda). Need sooritused on aga lahutamatult seotud valuutaga, milles krediit on antud, ning ei saa asuda seisukohale, et lepingu põhiobjektiks on ainult ära näidatud arvulised summad, kuid mitte aluseks võetud valuuta. ( 15 )

44.

Asjaolu, et krediit tuleb tagastada teatavas valuutas, kujutab endast ilmselgelt laenulepingu ühte tugisammast, eelkõige mis puudutab välisvaluutas sõlmitud laenulepingut. Laenuandja kohustub krediidilepinguga peamiselt andma laenuvõtja käsutusse teatava rahasumma. Viimane kohustub omakorda peamiselt selle summa tagastama – tavaliselt koos intressidega – kokku lepitud maksegraafiku kohaselt. Need põhisooritused on seega seotud rahasummaga, mis tuleb tingimata kindlaks määrata täpse väärtusetaloni, see tähendab krediidilepingus kindlaks määratud makse‑ ja tagastusvaluuta suhtes.

45.

Seda järeldust kinnitab minu arvates asjaolu, et kui puudub täpsustus valuuta kohta, milles laen tuleb tagastada, eeldatakse, et seda tuleb teha samas valuutas, milles laen anti. Monetaarse nominalismi põhimõtte kohaselt, mis on eelkõige tsiviilõiguse süsteemides laialdaselt levinud õigusreegel, tuleb rahaline kohustus täita, tasudes poolte kokkuleppes nimetatud arvulise summa, ilma et seda summat muudetaks väärtust käsitlevate kaalutlustega. See reegel, mis oli sätestatud eelkõige Rumeenia tsiviilseadustiku artiklis 1578 (vt punkt 12 eespool), keelab põhimõtteliselt sekkumise raha väärtuse kõikumiste arvesse võtmise eesmärgil – ükskõik kas see suureneb või väheneb –, et muuta maksetähtpäeval tasumisele kuuluvat summat. Kui Rumeenia valitsusele esitati kohtuistungil vastav küsimus, kinnitas ta, et kui laenulepingus puudub täpsustus, missuguses valuutas laen tuleb tagastada, tuleb järeldada, et seda tuleb teha samas valuutas, milles laen laenuvõtja käsutusse anti.

46.

Mis puudutab lisaks vaidlusaluseid laene põhikohtuasjas, siis kui lähtuda lepingu laadist, ülesehitusest ja sätetest, on kohustus tagastada laen Šveitsi frankides minu arvates põhiline.

47.

See järeldus tuleb teha, lähtudes nii kõnesolevate lepingutingimuste sõnastusest (vt punkt 18 eespool) kui ka faktilisest ja õiguslikust kontekstist, milles vaidlusalused laenulepingud sõlmiti.

48.

Selles küsimuses näivad mulle määrava tähtsusega olevat kaks põhikohtuasjale ainuomast kontekstiga seotud asjaolu.

49.

Esimene asjaolu on see, et välisvaluutas sõlmitud laenulepingute puhul, millega on tegemist põhikohtuasjas, kohaldatakse tavaliselt madalamat intressimäära kui riigi oma valuutas sõlmitud laenulepingute puhul – vastutasuks just „vahetuskursi riski“ eest, mis võib nendega riigi oma valuuta devalveerumise korral kaasneda. ( 16 )

50.

Teine asjaolu, mida tuleb mainida, on see, et pank andis laenud konkreetselt Šveitsi frankides ja et tal on õigus sellele, et need laenud tagastataks samas valuutas. Ta ei tee ühelgi hetkel – nagu komisjon näib väitvat – vahetustehingut, laenuvõtjad võivad tasuda kuumaksed Šveitsi frankides, ükskõik missugune on nende allikas. Kohustus teha kuumaksed Šveitsi frankides ei ole lepingu puhul kaugeltki kõrvaline asjaolu. See ei puuduta mingit täiendavat makseviisi, vaid võlgniku kohustuse laadi ennast.

51.

Selles küsimuses tuleb märkida, et asjaolud, mis andsid alust käesolevaks kohtuasjaks, erinevad asjaoludest, mis viisid kohtuasjani, milles tehti kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai ( 17 ). Viimases kohtuasjas ei olnud mitte ainult nii, et laenuleping oli sõlmitud Šveitsi frankides ja laen tuli tagastada riigi oma valuutas (Ungari forint), vaid ka kuumaksed arvutati selle valuuta müügikursiga, mida kasutas asjaomane pank. Vastupidi lähenemisele, mida pooldab Poola valitsus, olen arvamusel, et välisvaluutas sõlmitud krediidilepingute ja välisvaluuta põhjal indekseeritud krediitide vahel on erinevus. Viimasel juhul tuleb laen alati tagastada riigi oma valuutas. Minu arvates on vale samastada välisvaluutas tagastamise tingimus nn monetaarse tingimusega. Kui kvalifitseerida kõnesolev leping ümber lihtsalt „välisvaluuta põhjal indekseeritud“ krediidilepinguks, eirataks asjaolu, et viide välisvaluutale on lepingupoolte vastastikuste kohustuste keskne element laenulepingu sõlmimisel.

52.

Seega vastupidi tingimusele, mis puudutab tarbijale osutatavate teenuste hinna muutmise mehhanismi (nagu see, millega oli tegemist kohtuasjas Invitel ( 18 )) või müüja või teenuseosutaja pakutavaid teenuseid, kuulub „vahetuskursirisk“ tõesti välisvaluutas sõlmitud laenulepingu võtmeelementide hulka. Ka tuleb märkida, et ehkki – nagu Euroopa Kohus kohtuasjas Matei ( 19 ) otsustas – mõistet „krediidi kogukulu“ direktiivi 2008/48/EÜ ( 20 ) artikli 3 punkti g tähenduses ei saa samastada „lepingu põhiobjektiga“, kujutab valuuta, milles laen tuleb tagastada, endast põhisooritust, mis laenulepingut iseloomustab.

53.

Lõpuks on enne järelduse tegemist eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimuse kohta oluline käsitleda lühidalt küsimust, kas käesoleva kohtuasja konkreetses kontekstis on võimalik tugineda direktiivi 93/13 artikli 1 lõikele 2.

54.

Nimetatud õigusnormis on nähtud ette, et selle direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu „[l]epingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel ning nende rahvusvaheliste konventsioonide sätetel või põhimõtetel, millega liikmesriigid või [liit] on ühinenud“. Seda erandit õigustab asjaolu, et on põhjendatud eeldada, et liikmesriigi seadusandja on tasakaalustanud teatud lepingute poolte kõik õigused ja kohustused. ( 21 )

55.

See, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimust esitades viidanud formaalselt ainult liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kõiki tõlgenduslikke juhiseid, mis võivad viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse elemendid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada. ( 22 )

56.

Käesolevas kohtuasjas on aga täheldatud – eelkõige on seda teinud Rumeenia valitsus ja pank –, et kerkib küsimus, kas kõnesolevad tingimused on ainult Rumeenia tsiviilseadustiku artiklis 1578 sätestatud monetaarse nominalismi põhimõtte peegeldus (vt punkt 12 eespool).

57.

Euroopa Kohus on kinnitanud, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et müüja või teenuseosutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv lepingutingimus jääb direktiivi kohaldamisalast välja ainult juhul, kui see lepingutingimus peegeldab kohustuslikku õigus- või haldusnormi; seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. ( 23 )

58.

Käsitletaval juhul võib kahelda esiteks selles, kas monetaarse nominalismi põhimõtet kohaldati kõnesolevate lepingute sõlmimise kuupäeval eranditult, ning teiseks selles, kas eeldatav ebaõiglane mõju tuleneb ainult riigisisesest õigusest või selle õiguse ja kõnesolevate tingimuste kombineeritud mõjust. Arvestades direktiivi 93/13 artikli 1 lõikes 2 ette nähtud erandi piiratud ulatust, ei ole kindel, et see on kohaldatav, sest tsiviilseadustiku artiklit 1578 võib pidada dispositiivseks reegliks. Vastavad kontrollimised teeb igal juhul ainuüksi liikmesriigi kohus.

59.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kõnesolevate laenulepingute laadi, ülesehitust ja sätteid ning nende õiguslikku ja faktilist konteksti arvestades hinnata, kas kõnesolev tingimus, mille kohaselt tuleb krediit tagastada samas valuutas, milles see anti, peegeldab riigisiseseid õigusnorme selle direktiivi artikli 1 lõike 2 tähenduses. Kui see nii ei ole, peab liikmesriigi kohus asuma seisukohale, et see tingimus kuulub mõiste „lepingu põhiobjekt“ alla, mis välistab selle kontrollimise, kas nimetatud tingimus võib olla ebaõiglane. Nii võib see olla laenulepingusse lisatud tingimuse puhul, mille kohaselt peab laenuvõtja tagastama summa samas valuutas, milles see anti.

60.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas lepingutingimuse, käsitletaval juhul niisuguse lepingutingimuse lisamisega, milles on nähtud ette tarbija kohustus tagastada talle antud krediit samas valuutas, peab kaasnema ammendav teave selle tingimuse võimalike majanduslike tagajärgede kohta.

61.

Selles küsimuses tuleb kõigepealt rõhutada, et nõuet, et tarbija ja müüja või teenuseosutaja vahelise lepingu tingimused peavad olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, tuleb järgida isegi siis, kui tingimus kuulub direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaldamisalasse. ( 24 ) Selles õigusnormis silmas peetud tingimused kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse ja nende ebaõiglast laadi ei hinnata ainult siis, kui pädev liikmesriigi kohus on igal üksiku tingimuse eraldi analüüsi alusel asunud seisukohale, et need on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. ( 25 ) Teiste sõnadega võib öelda, et ükskõik missugusele järeldusele asja menetlev kohus jõuab küsimuses, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 on vaidlusaluste tingimuste suhtes kohaldatav, on nõue, et need peavad olema koostatud „lihtsas ja arusaadavas keeles“, siiski kohaldatav.

62.

Seejärel tuleb märkida, et praeguseks nõustutakse, et nõue, mille kohaselt peavad tarbijatega sõlmitud lepingute tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, – nõue, mida tuleb analüüsida direktiivi 93/13 põhjendusest 20 lähtudes ( 26 ) ning millel on sama ulatus nagu selle direktiivi artiklis 5 sätestatud nõudel, – on väga tähtis ning eeldab, et tarbija tutvub tõesti kõigi tingimustega. Tarbija otsustab ennast müüja või teenuseosutajaga lepinguliselt siduda nimelt teabe põhjal, mida viimane annab. ( 27 )

63.

Lõpuks on ka selge, et seda nõuet tuleb mõista laiendavalt: see ei saa taanduda vormilisele ja grammatilisele aspektile, vaid eeldab, et tarbija saab täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal ette näha sellest tulenevaid majanduslikke tagajärgi, näiteks tema kanda olevate kulude võimalik muutus. ( 28 ) Niisuguses kontekstis tuleb võtta arvesse tähelepanelikkuse astet, mida võib oodata keskmiselt tarbijalt, kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja arukas. ( 29 )

64.

Selles küsimuses tundub mulle kõige olulisem – eelkõige niisuguste eriti koormavate rahaliste kohustuste korral nagu kohustused, mis võivad iseloomustada pikaajalisi laene, –, et teenuseosutajad annaksid tarbijatele piisavat teavet, mis võimaldaks neil kohustusi võtta kõikidest asjaoludest teadlikuna.

65.

Täpsemalt tuleb märkida, et teenuseosutaja, kes pakub tarbijale välja laenulepingu põhja, peab selles kergesti mõistetava teabe abil ära näitama võimalikud tagajärjed tarbija majanduslikule olukorrale. Viimane peab saama eelkõige mõista, et ta kohustub teatavate rahaliste soodustuste eest (näiteks madal intressimäär) võtma enda peale teataval tasemel riski. Tuleb täpsustada, et krediitide korral, mis ei ole kinnisvaralaenud, lisanduvad direktiivist 93/13 tulenevale üldisele teavitamiskohustusele täpsemad kohustused, mis on ette nähtud direktiivides tarbijakrediidilepingute kohta. ( 30 )

66.

Käsitletava juhtumi juurde tagasi tulles tuleb märkida, et kuigi keskmine tarbija, kes on mõistlikult tähelepanelik ja arukas, suudab põhimõtteliselt mõista, et valuuta vahetuskurss võib kõikuda, tuleb teda seevastu selgelt informeerida sellest, et kui ta sõlmib laenulepingu välisvaluutas, seisab ta silmitsi teatava vahetuskursiriskiga, mida tal võib olla majanduslikult raske kanda, kui devalveerub valuuta, milles ta oma tulu saab. ( 31 )

67.

Niisuguses kontekstis tuleb teenuseosutajalt – kelleks käsitletaval juhul on pank – nõuda, et ta näitaks oma kogemust ja teadmisi selles vallas, arvestades vahetuskursi võimalikud kõikumised ja riskid, mis kaasnevad laenulepingu sõlmimisega välisvaluutas, eelkõige juhul, kui laenuvõtjast tarbija ei saa oma tulu selles valuutas.

68.

Mulle näib siiski ebamõistlik, et teenuseosutajalt nõutakse, et ta informeeriks tarbijat krediidilepingu sõlmimise hetkel, pärast lepingu sõlmimist asetleidvatest sündmustest või arengust, mida ta ei saanud ette näha. Teenuseosutajatelt ei saa nõuda, et nad annaksid tarbijatele muud teavet peale selle, mis neil oli või pidi olema objektiivselt selle lepingu sõlmimise hetkel.

69.

Käsitletaval juhul näib mulle niisuguse info puudumise tõttu, mis tõendaks, et pank võis ette näha Rumeenia leu ja Šveitsi frangi vahelise vahetuskursi sellist – tegelikult ennenägematut – muutumist, nagu täheldati alates 2007. aastast, ning et ta jättis laenuvõtjad sellest tahtlikult teavitamata, selgelt ebamõistlik, et teenuseosutajalt nõutaks, et tema üksi võtaks vahetuskursiriski enda kanda. Selle kontrollimine, kas teenuseosutaja veendus tõesti, et asjaomased tarbijad said laenulepingu tingimuste sisust hästi aru ja olid seega täiesti võimelised selle majanduslikke tagajärgi hindama, on liikmesriigi kohtu ülesanne.

70.

Selles küsimuses tuleb märkida, et siin arutatavaid probleeme tuleb eristada probleemidest, mida arutati kohtuasjas, milles tehti 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai (C‑26/13, EU:C:2014:282).

71.

Selles kohtuasjas oli otsustava tähtsusega see, kas võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid, sealhulgas reklaamimaterjali ja teavet, mida laenuandja laenulepingu üle peetud läbirääkimistel andis, võis keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja arukas, mitte ainult olla teadlik üldiselt väärtpaberiturul täheldatavast erinevusest välisvaluuta müügi- ja ostukursi vahel, vaid ka hinnata potentsiaalselt märkimisväärseid majanduslikke tagajärgi, mis tulenevad talle valuuta müügikursi kohaldamisest nende tagasimaksete arvutamisel, mida ta on kohustatud lõpuks tasuma, ja seega oma laenu kogumaksumust. ( 32 ) Meenutan, et selles kohtuasjas ei käsitletud otseselt vahetuskursi kõikumist, vaid asjaolu, et laenu kuumaksed olid arvutatud valuuta müügikursi põhjal, mida pank kasutas.

72.

Kokkuvõtteks märgin, et nõue, mille kohaselt peab lepingutingimus olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, eeldab, et tarbija mõistaks tingimust, mille kohaselt tuleb krediit tagastada samas valuutas, korraga nii vormilisest kui grammatilisest küljest, ning saaks lisaks aru ka selle konkreetsest ulatusest, selles mõttes, et keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja arukas, peab olema võimalik teada mitte üksnes seda, et välisvaluuta, milles laenuleping sõlmiti, võib kallineda või odavneda, vaid ka hinnata niisuguse tingimuse majanduslikke tagajärgi tema rahalistele kohustustele – tagajärgi, mis võivad olla märkimisväärsed. See nõue ei saa siiski olla nii range, et teenuseosutajat kohustatakse ette nägema niisuguseid hilisemaid prognoosimatuid muutusi nagu need, mis iseloomustavad põhikohtuasjas käsitletavaid valuuta vahetuskursi kõikumisi, ja tarbijat nendest informeerima ning kandma nende tagajärjed.

73.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas „olulist tasakaalustamatust“ lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses tuleb analüüsida ainult lepingu sõlmimise hetke seisuga või võib arvesse võtta pärast selle lepingu sõlmimist toimunud arengut, mis muutis tarbija rahalised kohustused liiga koormavaks võrreldes sellega, missugused need olid lepingu sõlmimise hetkel.

74.

Kõigepealt näib mulle oluline rõhutada, et sellel küsimusel on – nagu see ilmneb direktiivi 93/13 ülesehitusest ja sellega ette nähtud kaitsesüsteemist – mõtet ainult siis, kui asuda seisukohale, et kõnesolev tingimus ei kuulu selle direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaldamisalasse, sest see ei puuduta ei objekti ega teenuse hinda või siis ei ole koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, ning seega on võimalik analüüsida, kas see on sisuliselt ebaõiglane. Vastasel korral on see küsimus asjakohatu.

75.

Juhuks, kui Euroopa Kohus peab tegema täpsustusi hetke kohta, mille seisuga tuleb hinnata, kas lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel esineb „oluline tasakaalustamatus“ direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses, ( 33 ) olen arvamusel, et nii selle direktiivi sätete sõnastusest kui ka sellega tarbijale tagatud kaitse laadist ilmneb selgelt, et niisuguse tasakaalustamatuse olemasolu tuleb hinnata asjaolude ja teabe põhjal, mis olid olemas asjaomase lepingu sõlmimise kuupäeval.

76.

Mis puudutab esiteks selle direktiivi asjakohaste sätete sõnastust, siis selle artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb lepingutingimuse ebaõiglast laadi hinnata selle põhjal, kas esineb „lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste oluline tasakaalustamatus“. See õigusnorm välistab a priori pärast asjaomase lepingu sõlmimist aset leidnud sündmuste ja arengu igasuguse arvessevõtmise.

77.

Ka selle direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt „võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub“ ( 34 ).

78.

Need õigusnormid näitavad üsna selgelt, et lepingutingimuse ebaõiglast laadi tuleb ka hinnata selle hetke seisuga, mil asjaomane leping sõlmiti.

79.

Mis puudutab teiseks direktiiviga 93/13 taotletavat eesmärki, siis see on tagada tarbijale kaitse selle vastu, et müüjad või teenuseosutajad lisavad lepingusse tingimusi, mille kohta ilmneb asjaomase lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingu muid tingimusi arvestades, ( 35 ) et need kutsuvad esile olulise tasakaalustamatuse lepingupoolte vahel. Selles olukorras on vaja kontrollida, kas müüja või teenuseosutaja, kes kohtleb tarbijat ausalt ja õiglaselt, võis mõistlikult oodata, et tarbija nõustub lepingut sõlmima. ( 36 )

80.

Kuigi direktiivi 93/13 põhjal on enesestmõistetav, et hinnates tingimuse ebaõiglast laadi – ja seega küsimust, kas esineb oluline tasakaalustamatus lepingupoolte vahel, mis kahjustab tarbijat, – tuleb võtta arvesse kõiki asjaolusid, mis võisid olla müüjale või teenuseosutajale lepingu sõlmimisel teada ning võisid mõjutada selle hilisemat täitmist, ei tohi see hinnang ühelgi juhul sõltuda pärast lepingu sõlmimist aset leidnud sündmustest, mis ei sõltu lepingupoolte tahtest.

81.

Ma arvan, et ehkki lepingutingimused, millega on loodud tasakaalustamatus müüja või teenuseosutaja kasuks, tuleb direktiivist 93/13 lähtudes lugeda tühiseks, ei saa müüjat või teenuseosutajat aga pidada vastutavaks pärast lepingu sõlmimist aset leidnud muutuste eest, mis ei sõltu tema tahtest. Kui see oleks teisiti, ei kehtestataks müüjale või teenuseosutajale mitte ainult ebaproportsionaalseid kohustusi, vaid rikutaks ka õiguskindluse põhimõtet.

82.

Selles küsimuses tuleb selgelt eristada juhtumit, mil lepingutingimus kutsub esile lepingupoolte vahel tasakaalustamatuse, mis ilmneb alles lepingu täitmise jooksul, juhtumist, mil ebaõiglast tingimust küll ei ole, kuid tarbija tajub oma kohustusi pärast lepingu sõlmimist aset leidnud lepingupoolte tahtest sõltumatut asjaolude muutumist koormavamatena.

83.

Esimesel juhtumil, mis vastab eelkõige sellele, mille kohta võttis Euroopa Kohus seisukoha kohtuasjas, milles tehti 21. märtsi 2013. aasta kohtuotsus RWE Vertrieb (C‑92/11, EU:C:2013:180) ning milles oli tegemist teenuseosutaja võimalusega muuta lepingus sisalduva tüüptingimuse alusel ühepoolselt teenuste (gaasitarnimine) hinda, puudutas käsitletud lepingu sõlmimisest „hilisem muutus“ tõesti niisuguse lepingutingimuse rakendamist, mis oli algusest peale ebaõiglane, sest tekitas olulise tasakaalustamatuse lepingupoolte vahel.

84.

Teist juhtumit, see tähendab juhtumit, mil ebaõiglast tingimust ei ole, kuid asjaolude muutumise tulemusena tajub tarbija oma kohustusi liiga koormavana, direktiiviga 93/13 tagatud kaitse seevastu ei puuduta. ( 37 )

85.

Nii näib see olevat lepingutingimusega, millega nähakse välisvaluutas sõlmitud laenulepingu puhul ette, et laenu kuumaksed tuleb tasuda samas valuutas, ning seega „jäetakse“ vahetuskursirisk riigi oma valuuta kõnealuse valuuta suhtes devalveerumise korral tarbija „kanda“.

86.

Niisugune tingimus ei tundu tekitavat iseenesest tasakaalustamatust. Tuleb tõdeda, et vahetuskursi muutumine, mis – meenutan – võib olla nii tõus kui ka langus, on asjaolu, mis ei sõltu laenulepingu poolte tahtest. See, et sooritus, mille laenuvõtja peab tegema, on vahetuskursi muutuse tõttu muutunud koormavaks, kui see makse konverteeritakse riigi oma valuutasse, ei saa viia selleni, et vahetuskursirisk kantakse üle laenuandjale.

87.

Lisaks on olulise tasakaalustamatuse tuvastamiseks vaja tuvastada vahe laenatud summa ja tagastatava summa vahel. Niisugust vahet aga ei ole: pank laenas välja teatava hulga rahaühikuid ja tal on õigus sama hulga rahaühikute tagastamisele.

88.

Teiste sõnadega ei tekita vahetuskursiriski tarbija kanda jätmine iseenesest olulist tasakaalustamatust, sest teenuseosutajal (käsitletaval juhul pank) ei ole kontrolli vahetuskursi üle, mis pärast lepingu sõlmimist kehtib.

89.

Kuigi olulise tasakaalustamatuse olemasolu tuleks samuti hinnata sündmuste põhjal, mis olid teenuseosutajale, kes laenu annab, lepingu sõlmimise hetkel teada või mida ta võis ette näha, ei saa see nii olla ka sündmustega, mis leiavad aset asjaomase lepingu kestuse jooksul ning ei olene lepingupoolte tahtest.

90.

Kokkuvõtteks ja juhuks, kui leitakse, et esimesele küsimusele on vaja vastata, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lepingupoolte lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulist tasakaalustamatust tuleb hinnata, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mida müüja või teenuseosutaja võis lepingu sõlmimise hetkel mõistlikult ette näha. Seda tasakaalustamatust ei saa aga hinnata niisuguste pärast lepingu sõlmimist aset leidnud muutuste põhjal nagu vahetuskursi muutused, mille üle ei olnud teenuseosutajal kontrolli ja mida ta ei saanud ette näha.

91.

Kõige eelneva põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Curtea de Apel Oradea (Oradea apellatsioonikohus, Rumeenia) küsimustele järgmiselt: