1.

Itaalia väljakutsel töötamise leping – il contratto di lavoro intermittente – on töölepingu paindlik vorm, millega töötaja annab end tööandja käsutusse, nii et see võib talle tööd anda aeg-ajalt vastavalt oma vajadustele. Sellist lepingut reguleerivad üldjuhul töö vahelduva iseloomuga seotud objektiivsed tingimused ja kollektiivlepingutes kindlaks määratud nõuded. Lisaks aga võib sellist lepingut „igal juhul“ pakkuda alla 25- või üle 45-aastastele töötajatele.

2.

A. Bordonaro oli Abercrombie & Fitch Italia S.r.l.-i (edaspidi „Abercrombie & Fitch“) töötaja üle pooleteise aasta, töötades väljakutsel töötamise lepingu alusel. Kui ta sai 25-aastaseks, lõpetati tema tööleping, kuna vanusega seotud tingimus ei olnud enam täidetud.

3.

Sellel faktilisel ja õiguslikul taustal küsibki Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus), kas väljakutsel töötamise lepinguid reguleeriv Itaalia õigusnorm on selles mõttes, et see sisaldab konkreetseid tingimusi kõnealuste lepingute sõlmimise ja lõpetamise kohta alla 25-aastaste isikutega, on vastuolus vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõttega, mis on ette nähtud direktiivis 2000/78/EÜ ( *2 ) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 21 lõikes 1.

4.

Käesolevas asjas peab Euroopa Kohus minu teada esimest korda ( *3 ) andma vanuselise diskrimineerimise perspektiivist hinnangu siseriiklikule õigusnormile, mis näeb noorematele töötajatele ette eritingimused ühe konkreetse paindliku töötamise lepingu tüübi sõlmimiseks.

5.

Direktiivi 2000/78 põhjenduses 25 on märgitud: „Vanuselise diskrimineerimise keelamisel on oluline osa tööhõivesuunistes kehtestatud eesmärkide täitmisel ja tööjõu mitmekesisuse soodustamisel. Teatavatel asjaoludel võib vanusega seotud eriline kohtlemine siiski olla õigustatud ja seetõttu on vaja erisätteid, mis vastavalt olukorrale liikmesriikides võivad erineda. On oluline vahet teha erilisel kohtlemisel, mis on põhjendatud eelkõige tööhõivepoliitika ning tööturu ja kutseõppe õigustatud eesmärkidega, või diskrimineerimisega, mis tuleb keelata.“

6.

Direktiivi 2000/78 artiklis 1 on sätestatud direktiivi eesmärk: „kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine“.

7.

Direktiivi artikkel 2 sätestab:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

[…]“

8.

Direktiivi 2000/78 artikli 6 „Vanuse alusel erineva kohtlemise õigustatus“ lõige 1 sätestab:

„Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

9.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, sätestas 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 276/2003, millega rakendatakse 14. veebruari 2003. aasta seadusega nr 30 antud volitusi tööhõive ja tööturu valdkonnas (edaspidi „seadusandlik dekreet“), artikkel 34 A. Bordonaro töölevõtmise ajal kehtinud redaktsioonis ( *4 ) järgmist:

10.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab selgituseks, et kuupäeval, mil tööleping A. Bordonaroga lõpetati, sätestas seadusandliku dekreedi nr 276/2003 artikli 34 lõige 2 järgmist: „Väljakutsel töötamise lepingu võib igal juhul sõlmida üle 55-aastaste isikutega ja alla 24-aastaste isikutega, kusjuures sellisel juhul peavad lepingule vastavad tööülesanded olema täidetud 25. eluaastaks.“ ( *5 )

11.

Seadusandliku dekreedi artikkel 34 ei kehti enam. Selle sisu on aga osaliselt üle võtnud 15. juuni 2015. aasta seadusandliku dekreedi 81 (praegu kehtiv õigusnorm) ( *6 ) artikkel 13.

12.

A. Bordonaro oli Abercrombie & Fitchi töötaja väljakutsel töötamise lepingu alusel, mis oli sõlmitud tähtajaliselt 14. detsembril 2010. 1. jaanuaril 2012 muudeti see väljakutsel töötamise leping tähtajatuks. Euroopa Kohtule esitatud märkuste põhjal otsustades näib, et A. Bordonaro töötas keskmiselt kolm kuni viis korda nädalas. Pärast 26. juulit 2012 teda enam töögraafikusse ei kantud. Kui ta selle kohta e‑posti teel järelepärimise saatis, vastati talle 30. juulil 2012, et 26. juulil 2012 öeldi tema leping üles, kuna ta sai 25-aastaseks. Seetõttu ei vastanud ta enam väljakutsel töötamise lepingu sõlmimise tingimustele, nagu need on sätestatud Itaalia õigusnormides.

13.

A. Bordonaro esitas Tribunale di Milanole (Milano esimese astme kohus, Itaalia) kaebuse väitega, et temaga sõlmitud leping ja selle ülesütlemine olid õigusvastased. Ta nõudis enda tööle ennistamist. Kohus tunnistas selle kaebuse oma määrusega vastuvõetamatuks; selle määruse tühistas apellatsiooniastmes Corte d’apello di Milano (Milano apellatsioonikohus, Itaalia). Apellatsioonikohus põhjendas oma otsust sellega, et nii A. Bordonaroga selle vanuse tõttu sõlmitud väljakutsel töötamise leping kui ka selle ülesütlemine A. Bordonaro 25-aastaseks saamisel on diskrimineerivad. Ta leidis, et loodud oli tähtajatu töösuhe. Ta kohustas Abercrombie & Fitchi A. Bordonarot tööle ennistama ja hüvitama talle kahju.

14.

Abercrombie & Fitch esitas selle otsuse peale kaebuse Corte di cassazionele (kassatsioonikohus, eelotsusetaotluse esitanud kohus). Abercrombie & Fitch väidab sisuliselt, et apellatsioonikohus on eksinud, leides, et diskrimineerimiskeelu põhimõtet on rikutud. Käesolevas kohtuasjas on kõne all õigusakt, mis annab töötajatele vanusest tulenevaid eeliseid, mitte vastupidi. Abercrombie & Fitch väidab lisaks, et seadusandliku dekreedi artikli 34 lõige 2 on direktiiviga kooskõlas, ning on palunud, et selles küsimuses esitataks Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

15.

Arvestades, et seadusandliku dekreedi nr 276/2003 artikli 34 lõige 2 võib selles konkreetselt ja selgelt sätestatud viite tõttu vanusele olla vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõttega vastuolus, otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas sellised liikmesriigi õigusnormid nagu need, mis on sätestatud 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 276 artiklis 34, mille kohaselt võib väljakutsel töötamise lepingu igal juhul sõlmida töö kohta, mida teevad alla 25-aastased isikud, on vastuolus vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõttega, mis on ette nähtud direktiivis 2000/78 ja [harta] artikli 21 lõikes 1?“

16.

Kirjalikud seisukohad on esitanud A. Bordonaro, Abercrombie & Fitch, Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon, kes kõik esitasid ka oma suulised seisukohad 12. jaanuaril 2017 toimunud kohtuistungil.

17.

Käesolevas kohtuasjas on vaidluse all siseriiklik õigusnorm, mis lubab tööandjatel „igal juhul“ sõlmida väljakutsel töötamise lepinguid alla 25- ja üle 45-aastaste ( *7 ) isikutega. Samas on sama lepingut nimetatud kahe vanuserühma vahele jäävate isikutega võimalik sõlmida ainult eritingimustel. Lisaks on kõnealust siseriiklikku õigusnormi alla 25-aastaste isikute puhul tõlgendatud nii, et see näeb ette töösuhte automaatse lõpetamise, kui isik saab 25-aastaseks. ( *8 )

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus käsitleb ainult selle õigusnormi kohaldamist alla 25-aastaste töötajate suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas see norm on kooskõlas vanuselise diskrimineerimise keeluga, mis on sätestatud kahes ELi õigusaktis – harta artikli 21 lõikes 1 ja direktiivis 2000/78 –, olukorras, kus on tegemist eraõiguslike isikute vahelise õigussuhtega.

19.

Seepärast teen kõigepealt mõned sissejuhatavad märkused (A) ja käsitlen seejärel eelotsuse küsimust sisuliselt (B). Sissejuhatavates märkustes määran kindlaks need ELi õiguse sätted, mis on käesoleva asja analüüsimisel asjakohased (1), ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuse täpse ulatuse (2).

20.

Vanuselise diskrimineerimise keeld on ELi õiguse üldpõhimõte, mis on kodifitseeritud harta artikli 21 lõikes 1. Direktiiv 2000/78 on selle põhimõtte konkreetne väljendus töö saamise ja kutsealale pääsemise valdkonnas. ( *9 )

21.

Seetõttu tuleb olukorras, mis jääb direktiivi kohaldamisalasse, lähtuda analüüsimisel esmajärjekorras direktiivist kui konkreetsemast õigusaktist. ( *10 )

22.

Kas käesolevas asjas kõne all olev olukord jääb direktiivi kohaldamisalasse? Nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, nähtub nii direktiivi pealkirjast kui ka sisust ja eesmärgist, et sellega on soovitud kehtestada üldine raamistik võrdse kohtlemise tagamiseks „töö saamisel ja kutsealale pääsemisel“, pakkudes tõhusat kaitset diskrimineerimise vastu direktiivis loetletud alustel. ( *11 ) Direktiivi artikli 3 lõike 1 punkt a sätestab konkreetselt, et direktiiv on Euroopa Liidule antud pädevuse piires kohaldatav kõikide isikute suhtes, kui kõne all on „tööle saamise […] tingimused, sealhulgas valikukriteeriumid ja töölevõtu tingimused mis tahes tegevusvaldkonnas ja kõigil ametiastmetel“. Artikli 3 lõike 1 punkti c kohaselt on direktiiv kohaldatav ka „töö saamise ja töö tingimus[te], kaasa arvatud töölt vabastami[se] ja töötasu“ suhtes. ( *12 )

23.

Käesolevas asjas on kõne all töölevõtmine ja töölt vabastamine. Ei ole kahtlust, et põhikohtuasjas vaidluse all olev õigusnorm käsitleb „tööle saamise tingimusi“ ning „töö tingimusi, kaasa arvatud töölt vabastamist“. Seepärast jääb see täpselt direktiivi esemelisse kohaldamisalasse.

24.

Mis puudutab direktiivi isikulist kohaldamisala – mida siseriiklik kohus peab lõpuks ise kontrollima –, on kirjeldatud asjaolude põhjal otsustades vaieldamatu, et A. Bordonarot saab ELi õiguse tähenduses pidada töötajaks. Nagu A. Bordonaro on selgitanud, töötas ta pooleteise aasta jooksul kolm kuni viis korda nädalas. Seda töötamist ei saa pidada puhtalt kõrval- või lisategevuseks. ( *13 ) Väljakutsel töötamise lepingu alusel töötavat isikut ei ole tema töö tingimuste tõttu keelatud käsitada ELi õiguse tähenduses töötajana. ( *14 )

25.

Neil asjaoludel on direktiiv käesolevas asjas vaidluse tekitanud olukorras kohaldatav.

26.

Asjaolu, et ma lähtun käesolevas ettepanekus oma analüüsis esmajärjekorras direktiivist, ei välista sugugi harta artikli 21 lõike 1 samaaegset kohaldatavust. Seni, kuni vaidlusalused õigusnormid jäävad direktiivi 2000/78 kaudu ELi õiguse kohaldamisalasse, on kohaldatav ka harta artikli 51 lõikes 1 ette nähtud kaitse. ( *15 )

27.

Seega ei ole harta artikli 21 lõige 1 ja direktiiv 2000/78 teineteist välistavas suhtes. Pigem on see suhe konkretiseeriv ja täiendav. Nagu juba mainitud, on direktiiv hartas sätestatud üldpõhimõtte konkreetne väljendus. Seega on kummastki lähtuv analüüs paratamatult sarnane. ( *16 ) Lisaks tuleks kummastki lähtumisel niivõrd, kuivõrd see on asjakohane, järgida sama loogikat, et tagada järjepidevus töövaldkonnas vanuselise diskrimineerimise keeldu käsitleva ELi ja liikmesriikide õiguse kohtulikul kontrollimisel.

28.

Samuti on selge, et diskrimineerimiskeelu põhimõte, nagu see on sätestatud harta artikli 21 lõikes 1, jääb kohaldatavaks isegi direktiivi 2000/78 samaaegsel kohaldamisel. On kaks konkreetset olukorda, kus harta artikli 21 lõige 1 on sellises olukorras jätkuvalt asjakohane. Esiteks: harta sätted jäävad täielikult kohaldatavaks ELi teisese õiguse ja ELi õiguse kohaldamisalasse jääva liikmesriikide õiguse potentsiaalsel järjepideval tõlgendamisel. Teiseks: harta sätted on ELi teisese õiguse kehtivuse ülim mõõdupuu.

29.

Lisaks on võrdse kohtlemise põhimõtte kui õiguse üldpõhimõtte või hartaga ette nähtud põhiõiguse sõltumatus eriti oluline siis, kui, nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, ( *17 ) direktiivile ei ole võimalik tugineda põhjusel, et vaidluse pooled on eraõiguslikud isikud. ( *18 )

30.

Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades on ainult A. Bordonaro väitnud, et vaidlusalune siseriiklik õigusnorm tuleb jätta kohaldamata ja vanuselise diskrimineerimise keelu ELi põhimõtet tuleb kohaldada vahetult.

31.

Kuid rasket küsimust, kas harta artikli 21 lõige 1 võib horisontaalses suhtes olla vahetult kohaldatav, ei ole käesolevas asjas vaja käsitleda ja seda peamiselt kahel põhjusel.

32.

Esiteks: Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus käsitleb ainult siseriikliku õigusnormi „normatiivset“ või „abstraktset“ kooskõla ELi õigusega. Kas siseriiklik õigusnorm, mis on üldiselt kohaldatav igasuguste õigussuhete suhtes, on kooskõlas ELi õigusega? Hinnang sellele küsimusele tuleb anda enne ja sõltumatult võimalikest hilisematest õiguskaitsevahenditest, mis mingis konkreetses eraõiguslikus suhtes võivad kättesaadavad olla. Seega seisneb käesoleva asja tuum küsimuses, kas siseriiklik õigusnorm on abstraktselt võttes ja sõltumata selle kohaldatavusest vertikaalsete või horisontaalsete suhete suhtes kooskõlas ELi õigusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole küsinud, millised võivad olla vaidlusaluse siseriikliku õigusnormi direktiiviga võimalikus vastuolus olemise tagajärjed.

33.

Teiseks, nagu komisjon ja Abercrombie & Fitch on oma kirjalikes seisukohtades märkinud ning nagu kinnitati ka kohtuistungil, on direktiiv 2000/78 Itaalia õigusse üle võetud. ( *19 ) Selle asjaolu tähtsust tuleb eraldi rõhutada. See tähendab, et kohustus järgida vanuselise diskrimineerimise keeldu tuleneb mitte ainult direktiivist või harta artikli 21 lõikest 1, vaid ka siseriiklikest õigusnormidest, millega need ELi õiguse sätteid siseriiklikku õigusse üle võetakse.

34.

Sellises olukorras võib ELi õigus hiljem jõuda horisontaalsetesse suhetesse peamiselt vanuselise diskrimineerimise siseriikliku keelu tõlgendamise kaudu kooskõlas ELi õiguse algsete (ja hiljem paralleelsete) sätetega, nagu Euroopa Kohus neid on tõlgendanud. Seejärel võtab siseriiklik kohus vajaduse korral arvesse kogu õigusnormistikku ja kohaldab võimalikke tõlgendusviise. ( *20 ) Eelotsusetaotluses ei viita miski sellele, et siseriiklikul kohtul ei ole võimalik tõlgendada vaidlusalust siseriiklikku õigusnormi ELi õigusega kooskõlas oleval viisil. ( *21 )

35.

Seega on ELi õigusega ette nähtud vanuselise diskrimineerimise keeld konkreetsetes siseriiklikes olukordades kohaldatav eelkõige ELi õiguse siseriiklike rakendusnormide kaudu, mida tõlgendatakse kooskõlas ELi õiguse sätetega, millest need rakendusnormid lähtuvad. Selle tõsiasja tunnistamine väldib väärarusaamu seoses harta sätete võimaliku vahetu kohaldatavusega horisontaalsetes suhetes. Praktikas tähendab see, et harta sätete selline vahetu kohaldatavus eraõiguslike isikute vahelistes suhetes saab olla võimalik vaid väga vähestel ja pigem erakorralistel juhtudel. Samuti arvestab see minu arvates mõistliku praktikaga mitmes õigussüsteemis, kus põhiõigusi käsitatakse eraõiguslikes suhetes peamiselt tõlgendamise alusena: õiguste ja kohustuste sisu, mille olemasolu tuleb kindlaks määrata siseriiklike õigusaktidega, tuleb tõlgendada kooskõlas põhiõigustega.

36.

Neid sissejuhatavaid märkusi meeles pidades keskendungi järgmiseks küsimusele, mis käsitleb vaidlusaluse siseriikliku õigusnormi kooskõla direktiiviga.

37.

Direktiivi artikli 2 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi direktiivi artiklis 1 nimetatud põhjusel. Üks neist põhjustest on vanus. Direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti a kohaselt peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel direktiivi artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. ( *22 )

38.

Vanuseline diskrimineerimine erineb diskrimineerimisest muudel „kahtlust äratavatest alustest“ nagu usutunnistus, veendumused, puue või seksuaalne sättumus. Erinevalt teistel põhjustel diskrimineerimisest võib otsene vanuseline diskrimineerimine olla õigustatud artikliga 6 loodud erikorra alusel. ( *23 ) Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

39.

Seda direktiivi artikli 2 lõike 2 punktiga a ja artikli 6 lõikega 1 loodud normatiivset raamistikku meeles pidades olen oma analüüsi üles ehitanud järgmiselt. Esiteks analüüsin küsimust, kas tegemist on sarnaste isikurühmade erineva kohtlemisega mõnel keelatud alusel (1). Järgmiseks analüüsin väljendi „halvem kohtlemine“ tähendust (2). Lõpetuseks käsitlen lubatavaid põhjendusi, s.o küsimust, kas asjaomase erineva kohtlemisega taotletakse õigustatud eesmärki ning kas asjaomane meede on selle eesmärgi saavutamiseks asjakohane ja vajalik (3).

40.

Sarnasus ei tähenda identsust. Sellega uuritakse, kas seoses vastava omadusega (see tähendab tertium comparationis, võrdlusalus, mis võib olla väärtus, eesmärk, tegevus, olukord jne) ilmneb võrdluselementidel (isikud, ettevõtjad, tooted jne) rohkem sarnasusi või rohkem erinevusi. ( *24 ) Sarnasuse hindamisel tuleb arvesse võtta hindamise konkreetset konteksti, see tähendab asjaomase eelise või korra konteksti. ( *25 ) Nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, tuleb olukordade sarnasust hinnata kõigi neid iseloomustavate asjaolude taustal, arvestades selle akti eset ja eesmärki, mis kõnealuse vahetegemise sätestab. ( *26 )

41.

Käesolevas asjas toimub võrdlemine direktiiviga 2000/78 kindlaks määratud õigusraamistiku piires. Asjaomaseks omaduseks, millega seoses võrdlust tehakse, on seega kohtlemine (tööle saamine, töö tingimused, töölt vabastamine) töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.

42.

Võrdluselementideks on isikud, keda sel moel (eba)võrdselt koheldakse. Vaidlusalune (nii töölevõtmise kui ka töölt vabastamise ajal kehtinud) siseriiklik õigusnorm reguleerib väljakutsel töötamise lepinguid. Sellega on ette nähtud kaks erinevat, töötaja vanusest sõltuvat korda. Esiteks saavad tööandjad seda lepingut vastavalt seadusandliku dekreedi artikli 34 lõikele 1 kasutada töötaja vanusest olenemata siis, kui teatavad objektiivsed tingimused on täidetud. Sellise lepingu sõlmimise tingimuseks on seatud katkendliku või vahelduva iseloomuga töö, mida tehakse vastavalt kollektiivlepingutes ette nähtud nõuetele eelnevalt kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul. ( *27 ) Teiseks, seadusandliku dekreedi artikli 34 lõike 2 kohaselt ei ole need tingimused alla 25- ja üle 45-aastaste (või hilisema muudatuse kohaselt üle 55-aastaste) isikute puhu vajalikud ja väljakutsel töötamise lepinguid võib sõlmida „igal juhul“. Lisaks on Itaalia valitsus kohtuistungil selgitanud, et väljakutsel töötamise lepingud, mis on viimase sätte alusel sõlmitud alla 25-aastaste isikutega, lõpevad asjaomaste isikute 25-aastaseks saamisel.

43.

Just seoses konkreetset liiki lepingu sõlmimise võimalustega ja töölt vabastamise tingimustega teebki vaidlusalune õigusnorm vanuse alusel vahet kolme isikuterühma vahel. Seetõttu kaasneb selle korraga, et ühtesid isikuid koheldakse teistest erinevalt ainult vanuse tõttu ja vaatamata sellele, et need isikud võivad tööd ja tööülesandeid, töökogemusi või kutsepädevust silmas pidades olla sarnases olukorras.

44.

Mis puudutab automaatset töölt vabastamist töötaja 25-aastaseks saamisel, on pealegi töötajad, kes töötavad seadusandliku dekreedi artikli 34 lõike 2 alusel sõlmitud väljakutsel töötamise lepinguga ja on saanud 25-aastaseks, sarnases olukorras neist nooremate töötajatega, kes töötavad sama lepingu alusel, ning töötajatega, kes on tööle võetud artikli 34 lõike 1 alusel. Sellegipoolest vabastatakse nad töölt ainult nende vanuse tõttu.

45.

Seega on siin tegemist selgelt vanusel põhineva kohtlemiserinevusega. Selliseid erinevaid isikuterühmi ei saaks sarnaseks pidada ainult siis, kui oleks olemas mõni asjaolu, nagu näiteks isikuomadus või faktiline või õiguslik asjaolu, mille tõttu on asjaomased olukorrad niivõrd erinevad, et nende sarnaseks pidamine oleks ebaloogiline või põhjendamatu. Erinevused kaaluvad sarnasused üles või on mõni, isegi kui ainult üks põhimõtteline erinevus, mille tõttu on sarnasus võimatu.

46.

Minu arvates siin sellega tegemist ei ole. Võiks arvata, et selliseks põhimõtteliseks eristavaks asjaoluks saab pidada sotsiaalset küsimust, mis on seotud eriti noorte hulgas levinud suure tööpuudusega. Seega, kuna noorte tööpuudust saab pidada üpris suureks ja struktuurseks, ei ole noored enam tööturule pääsemise võimaluste puhul sarnased ülejäänud elanikkonnaga. Võiks öelda, et noored moodustavad omaette kategooria.

47.

Ma ei ole sellega nõus. Nagu juba mainitud, on sarnasuse hindamine igakülgne. Sarnasuse hindamisel uuritakse mitut tegurit, mis on konkreetselt võrreldava omaduse puhul olulised. Mis puudutab töö saamist ja kutsealale pääsemist, siis võib kõigi kõnealuste vanuserühmadega sõlmida sama lepingu. Kõik nad konkureerivad samadele töökohtadele. Seepärast on nad täiesti võrreldavad. ( *28 )

48.

Asjaolu, et mõni osaline erinevus võib olla, nagu näiteks see, et mingil kindlal vanuserühmal võivad olla eriprobleemid, võib muidugi olla oluline motiiv, mis ajendas selle probleemi lahendamiseks vastu võtma sellist siseriiklikku meedet. See võib olla ajendanud selle meetme vastuvõtmiseni viinud poliitikat. Need on niisiis Itaalia valitsuse poolt taotletava õigustatud eesmärgi põhjendamiseks esitatud peamised kaalutlused. Seega tuleb seda asjaolu meetme õigustatuse analüüsimisel arvesse võtta.

49.

Nooremad töötajad, kelle suhtes seadusandliku dekreedi artikli 34 lõiget 2 kohaldatakse, on seepärast teiste töötajatega ja tööotsijatega sarnases olukorras. Lisaks on selge, et kuna vaidlusalune õigusnorm näeb ette lepingu automaatse lõppemise isiku 25-aastaseks saamisel, näeb see samuti ette kohtlemiserinevuse töötajate, kes on tööle võetud seadusandliku dekreedi artikli 34 lõike 2 alusel ega ole veel nii vanaks saanud või on vanemad kui 45- või 55-aastased, ja töötajate vahel, kes töötavad seadusandliku dekreedi artikli 34 lõikega 1 kehtestatud üldkorra alusel sõlmitud väljakutsel töötamise lepinguga. ( *29 )

50.

Lühidalt: seadusandliku dekreedi artikli 34 lõige 2 näeb ette sarnaste rühmade kohtlemiserinevuse, mis põhineb otseselt ja ainult ühel keelatud alusel, s.o vanusel.

51.

Direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti a kohaselt käivitub direktiiviga ette nähtud kaitse siis, kui „ühte inimest [koheldakse] halvemini […] kui teist“ inimest. See tähendab, et erinev kohtlemine peab teatud vanuses isiku(te) jaoks olema ebasoodne või kahjulik.

52.

Vanuselise diskrimineerimise kohtuasjad, mis Euroopa Kohtusse saabuvad, on reeglina seotud hüvedega, töötingimustega või piirangutega, mis mõne kindla nõude esitaja jaoks kätkevad mingit selget eelist või halvemust. ( *30 ) Nendes kohtuasjades on selle väljaselgitamine, kas asjaomasel meetmel on mõne isiku jaoks kahjulik mõju, üpris lihtne. Hüvede saamatajäämine, väiksem töötasu või sunniviisiline, isiku enda tahte vastane pensionile saatmine on kahtlemata näited halvemast kohtlemisest.

53.

Käesolev kohtuasi on aga keerukam. Küsimus, kas vaidlustatud siseriiklik õigusnorm on kaitstud rühmale kasulik või kahjulik, on Euroopa Kohtus tekitanud üpris suure arutelu.

54.

A. Bordonaro väidab, et väljakutsel töötamise leping on ebasoodne lepinguliik. See ei anna kindlustunnet tööaja suhtes. See võimaldab töölt vabastada pelgalt vanuse tõttu.

55.

Komisjon keskendus oma kirjalikes seisukohtades lepingu automaatse lõppemise küsimusele isiku 25-aastaseks saamisel. Ta väidab, et selle asjaolu näol on tegemist direktiivi tähenduses otsese vanuselise diskrimineerimisega.

56.

Itaalia valitsus ja Abercrombie & Fitch ei ole nende seisukohtadega nõus. Nad väidavad, et kõnealune kohtlemiserinevus ei tähenda halvemat kohtlemist. Alla 25-aastaseid töötajaid koheldakse 25-aastastest ja vanematest tegelikult paremini. Abercrombie & Fitch väidab, et väljakutsel töötamise leping on „täiendav lepinguvõimalus“, mis paneb töötaja lepingulisse eelisseisundisse, muutes ta tööandjate jaoks huvipakkuvamaks. Lisaks on Itaalia valitsus väljendanud seisukohta, et diskrimineerimiskeelu põhimõte kehtib muudele väljakutsel töötamise lepinguga kindlaks määratud töötingimustele, nagu näiteks palk, põhipuhkus ja sotsiaalkaitse.

57.

Alustuseks olgu kohe selgeks tehtud, et mitte miski ei viita sellele, et vaidlusalune õigusnorm kuulub positiivsete meetmete kategooriasse. Direktiivi artikli 7 lõige 1 sätestab, et silmas pidades täieliku võrdõiguslikkuse tegelikku tagamist, ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast erimeetmeid ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud halvemuse ärahoidmiseks või heastamiseks. Selle sättega hõlmatud meetmed on välja töötatud konkreetselt ja ainult selleks, et ära hoida või heastada tegelikult olemasolevaid halvemusi. ( *31 )

58.

Käesolevas asjas aga, kus ei ole kaugeltki ilmne, et kõnealune meede on vastu võetud eelise andmiseks noorematele töötajatele eesmärgiga tagada praktikas nende täielik võrdsus, tundub meetme tegelik mõju mitmetine. Teatavast vaatepunktist vaadates võiks arvata, et see meede põlistab elanikkonna noorema osa raskema olukorra tööturul. ( *32 )

59.

Olgu sellega, kuidas on: Itaalia valitsus kinnitas igatahes kohtuistungil, et vaidlusalune õigusnorm ei ole mõeldud positiivse meetmena direktiivi artikli 7 lõike 1 tähenduses.

60.

Kui lähtuda sellest avaldusest, jääb „halvema kohtlemise“ olemasolu hindamine ikkagi asjakohaseks. On ilmne, et vaidlusaluse meetme mõju on mitmetine. Samuti on selge, et hinnangu andmine küsimusele, kas mõne meetme puhul on tegemist halvema kohtlemisega, võib sõltuda sellest, milline on võimaliku nõude esitaja vaatenurk ja millele analüüsi tegemisel keskendutakse.

61.

Direktiivi põhjenduses 15 on märgitud, et otsest diskrimineerimist eeldada lubavate faktide hindamine on vastavalt siseriiklikele õigusnormidele või tavadele siseriiklike kohtute ülesanne. ( *33 ) Kui niisugused asjaolud on tuvastatud, kohustab direktiivi artikli 10 lõikes 1 sätestatud mehhanism kostjat tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. ( *34 )

62.

Seega on ka vastavalt ELTL artikliga 267 loodud eelotsusemenetluse tööjaotusele ( *35 ) selle küsimuse sisuline ja faktiline hindamine, kas tegemist on halvema kohtlemisega, mis on diskrimineerimise tuvastamiseks oluline, siseriikliku kohtu ülesanne. Viimase abistamiseks saab aga anda mõned kasulikud juhised.

63.

Automaatset töölt vabastamist töötaja 25-aastaseks saamisel saab pidada seadusandliku dekreedi artikli 34 lõike 2 alusel sõlmitud väljakutsel töötamise lepingute piiranguks. Teatavast vaatenurgast vaadates võiks seda meedet pidada isegi selliseks, mis on mõeldud mitte põlistama järjest „vähem nooreks“ saavate töötajate ebakindlat olukorda. Samas aga paneb see meede töötajad ka olukorda, kus neid võidakse töölt vabastada nende töötulemustest või konkreetsest käitumisest olenemata. Tõsiasjale, et see asjaolu ise on eraldi võttes halvem kohtlemine, vaevalt et vastu vaielda saab. ( *36 )

64.

Kuid nagu ma juba märkisin, ei saa käesolevas asjas parema või halvema kohtlemise olemasolu küsimuse hindamisel piirduda ainult ühe asjaoluga. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus on seadusandliku dekreedi artikli 34 lõikes 2 sätestatud reegli kohta, mis sisaldab nii aspekti, mis on seotud tööle saamisega, kui ka aspekti, mis on seotud lepingu lõpetamisega. Mõlemad aspektid on minu arvates omavahel olemuslikult seotud. Seega peab kõnealuse meetme hindamine olema selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, igakülgne, globaalne ja selline, kus kaalutakse lepingulise suhte erinevaid aspekte, tingimusi ja kaalutlusi. Konkreetselt tuleb lepingu mõju hindamisel arvesse võtta üldiselt kohaldatavat õigusraamistikku, kuhu kuulub väljakutsel töötamise lepingutega kaasnevate töötingimuste üldkord (nagu näiteks lahkumishüvitis, põhipuhkus, töötaja ja tööandja seisundite võrdsus või töötaja võimalus tööst keelduda), ning ka küsimust, kuidas leping mõjutab noorte pääsu tööturule.

65.

Kohtuotsuses Mangold leidis Euroopa Kohus, et tööandjate võimalus sõlmida ilma piiranguteta tähtajalisi lepinguid teatavasse ikka jõudnud töötajatega kujutab endast direktiivi tähenduses erinevat kohtlemist vanuse alusel. ( *37 ) Kohtuotsuses Georgiev otsustas Euroopa Kohus, et siseriikliku õigusnormi puhul, mis kehtestab tähtajaliste lepingute kasutamise professorite puhul, kes on saanud 65-aastaseks, on tegemist erineva kohtlemisega direktiivi artikli 6 tähenduses, kuna nende töötingimused muutusid alla 65-aastaste professorite töötingimustest „ebakindlamaks“. ( *38 )

66.

Sellest kohtupraktikast nähtub, et kui tegemist on kohtlemiserinevusega, tuleb selles peituva halvemuse väljaselgitamiseks hinnata üldiselt tingimusi, mis tulenevad eri vanuserühmade suhtes kohaldatavatest lepingusüsteemidest, võrreldes tavalisi töösuhteid teiste, paindlikuma töö vormidega, nagu näiteks tähtajalised lepingud. Selle hindamise tulemusel on spetsiifiliste (tähtajaliste), tähtajatute töölepingutega võrreldes vähem stabiilsust pakkuvate lepinguvormide kasutamise piiramatut võimalust või kohustust peetud „halvemaks kohtlemiseks“.

67.

Käesolevas asjas kõne all oleva väljakutsel töötamise lepingu näol on tegemist sui generis lepinguvormiga, mis moodustavad töösuhte ajalise korralduse poolest erandi„tavalistest lepingutest“ (nii täis- kui ka osalise tööajaga lepingud). Paindlikkus on seotud töösuhte ajalise aspektiga, mille üle otsustamine on jäetud tööandjatele nende vajadustest lähtuvalt. Väljakutsel töötamise lepingutega kaasneb see, et töötajal ei ole kindlaksmääratud töötunde ja seepärast ka kindlat sissetulekut. Kui see kord kehtib objektiivsetel põhjustel ja teatavatel tingimustel kõigi kategooriate töötajatele, siis alla 25-aastastele töötajatele kehtiva korra puhul on omakorda tegemist erandiga õigusnormidega kindlaks määratud tingimustest, millega põhjendatakse seda laadi sui generis tüüpi lepingu kasutamist.

68.

Teiselt poolt aga parandab vaidlusalune õigusnorm väidetavalt eriti paindliku lepinguga alla 25-aastaste noorte pääsu tööturule. See ei välista võimalust, et tööandjad võivad nendele noortele pakkuda teistsuguseid lepinguid. Samas aga võib võimalus ilma igasuguste objektiivsete nõueteta sõlmida väljakutsel töötamise leping muuta alla 25-aastaste noorte jaoks raskemaks muude lepingute sõlmimise, mis tööandjale sellist paindlikkust ei anna. Seetõttu võivad noored olla pandud olukorda, kus neil on ühel perioodil oma tööelust raskem saada „tavalist“ tööd. ( *39 ) Kokkuvõtteks: isegi kui need paindlikumad lepinguvormid ei ole ELi õigusega vastuolus, ( *40 ) võib teatud vanuserühma puhul nende kohustuslikuks muutmine või nende piiramatu kasutamine muutuda problemaatiliseks.

69.

Lisaks viitab asjaolu, et väljakutsel töötamise lepingute üldine kasutamine on siseriikliku õigusega piiratud (ja et need piirangud on aja jooksul süvenenud), töötingimuste seisukohalt sellele, et seda tüüpi lepingute kasutamist ei peeta siseriikliku õiguse kohaselt ühemõtteliselt paremaks või rohkem kaitset pakkuvaks kohtlemiseks. Itaalia valitsus ongi oma kirjalikes seisukohtades märkinud, et see leping on „vähem nõudlik ja vähem kulukam kui tavaline tööleping“.

70.

Seega teen lõpetuseks järelduse, et halvema kohtlemise olemasolu küsimuse hindamine peaks olema asjaomase õigusnormi toimimise mõju igakülgne hindamine. Selliseks hindamiseks on vaja tunda nii tegelikku mõju kui ka laiemat õiguslikku keskkonda, milles asjaomane õigusnorm toimib. Seega on see küsimus, mille peab lahendama siseriiklik kohus.

71.

Selle hindamise tegemisel tuleks aga vältida kaht äärmust. Esiteks, nagu peaks selge olema käesolevast osast, ei tohiks halvema kohtlemise küsimuse hindamisel lähtuda ainult ühest konkreetsest õigusnormist ja jätta kõik ülejäänud kõrvale. Teiseks tähendab igakülgne, üldine hindamine seda, et mõned aspektid selles kogumis võivad olla positiivsed, teised aga negatiivsed. Vaevalt on meetmeid, mille kohta saab öelda, et need on kõigis oma aspektides ainult soodsad. Loeb lõpptulemus: kas asjaomane meede jätab tervikuna võttes kaitstud rühma halvemasse olukorda?

72.

Viimaseks tuleb samuti meeles pidada, et meetme mõju ei tohi segi ajada selle eesmärgiga, millele Itaalia valitsus on viidanud. Vaidlusaluse õigusnormi eesmärk võib tõepoolest olla noortele tööotsijatele lisavõimaluste loomine tööturule pääsemiseks. Meetme kahjulikkust selle rühma jaoks tuleb aga mõõta meetme mõjuga, mille igakülgsel hindamisel tuleb omakorda arvesse võtta mitte ainult turule pääsemise võimalusi, vaid ka töötingimusi ja töölt vabastamist.

73.

Kui siseriiklik kohus peaks jõudma järeldusele, et seadusandliku dekreedi artikli 34 lõige 2 näeb ette halvema kohtlemise direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses, tuleb uurida, kas see kohtlemiserinevus saab olla direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel õigustatud. Täpsemalt tuleb seejärel hindamise käigus uurida, kas kõnealusel kohtlemiserinevusel on olemas objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud õigustatud eesmärk (a), kas selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud ja kas need ei lähe selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale (b).

74.

Käesolevas asjas ei ole seadusandliku dekreedi artikli 34 lõikega 2 taotletava eesmärgi kindlakstegemine kulgenud just erimeelsusteta. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, ei sisalda seadusandlik dekreet ühtki sõnaselget viidet eesmärkidele, mida see artikli 34 lõikega 2 taotleb.

75.

Direktiivi artikli 6 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuseks tõendada eesmärgi õigustatust range tõendatuse nõude täitmise abil. ( *41 ) Euroopa Kohus aga on tunnistanud, et kui meetme aluseks olevat väidetavat eesmärki ei ole täpsustatud, on selle eesmärgi kindlaksmääramisel põhjendatav teatav paindlikkus, millega seoses on lubatud tuginemine asjaoludele, nagu asjaomase meetme üldine kontekst. ( *42 )

76.

Itaalia valitsus on nimetanud mitu kõnealuse meetme aluseks olevat meedet, mis kõik on omavahel kuidagi seotud, kuid mitte täiesti kattuvad. Esiteks kuulub vaidlusalune meede õigusraamistikku, mille eesmärk on edendada paindlikkust tööturul, selleks et suurendada tööhõive määra. Teiseks on kõnealuse siseriikliku õigusnormi eesmärk edendada noorte sisenemist tööturule. Kolmandaks lisas Itaalia valitsus kohtuistungil selgituse, et kõnealuse õigusnormi aluseks olev konkreetsem eesmärk on näha ette esmane töötamisvõimalus, st võimalus koguda tööturul esmaseid ja hiljem asjakohaseid kogemusi, kuid mitte tagada stabiilset tööd.

77.

Komisjon väitis, et selle eesmärgi saab tuletada ka legge di delega’st (volitusseadus), mille alusel vaidlusalune seadusandlik dekreet vastu võeti ja mille artikli 1 lõikes 1 on eesmärgina nimetatud „[…] töötute ja kõigi esimest töökohta otsivate isikute, eriti naiste ja noorte tööellu lõimimise suutlikkuse“ tõhustamist. ( *43 )

78.

Direktiivi artikli 6 lõige 1 esitab õigustatud eesmärkidest näitliku loetelu. Sellesse kuuluvad tööhõivepoliitika, tööturg ja kutseõpe. ( *44 ) Artikli 6 lõike 1 punkt a toob õigustatud kohtlemiserinevuste konkreetseteks näideteks järgmised: „tööle ja kutseõppele pääsemise, töö saamise ja kutsealale pääsemise ning töölt vabastamise ja palga eritingimuste kehtestamine noortele, vanematele töötajatele ja hooldamiskohustusi täitvatele isikutele, et edendada nende kutsealast integreerimist või tagada nende kaitse“.

79.

Seega on tööhõive edendamine kahtlemata õigustatud eesmärk. Seda enam on see nii noorte tööhõive puhul, mis pakub huvi ka Euroopa institutsioonidele. ( *45 ) Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et õigustatud eesmärkide hulka kuulub töölevõtmise ergutamine, mis hõlmab noorte pääsemist kutsealale, ( *46 ) või noorte olukorra parandamine tööturul, et edendada nende kutsealast integreerimist või tagada nende kaitse. ( *47 )

80.

Lisaks on Euroopa Kohus tunnistanud, et ka tööturu paindlikkust edendavaid meetmeid võib pidada tööhõivepoliitika hulka kuuluvateks. ( *48 ) Sellega seoses on Euroopa Kohus sõnaselgelt tunnistanud, et liikmesriigid võivad oma tööhõive- või tööturupoliitikaga seotud üldiste huvide arvestamisel oma õigusnormides anda ja reserveerida tööandjatele teatava paindlikkuse. ( *49 ) Eelkõige on õigustatud eesmärgiks nooremate töötajate töölevõtmise hõlbustamine personalialase paindlikkuse suurendamise teel. ( *50 )

81.

Seetõttu paistab, et iga Itaalia valitsuse ja komisjoni nimetatud eesmärki võib põhimõtteliselt pidada direktiivi artikli 6 lõikele 1 vastavaks õigustatud eesmärgiks.

82.

Kuid käesolevas asjas ei seisne probleem selles, et õigustatud eesmärke ei ole. Vastupidi: Itaalia valitsusel on eesmärke nimetada enam kui küll, kuid igaüks neist näitab ise suunda. Käesolevas asjas taotletava täpse eesmärgi ümber püsivad kahtlused peab lahendama siseriiklik kohus.

83.

Kõnealuse meetme aluseks oleva konkreetse õigustatud eesmärgi kindlakstegemise vajadus saab oluliseks analüüsi järgmises etapis, kus tuleb hinnata meetme asjakohasust, sidusust ja vajalikkust. Selle hindamise, nagu igasuguse proportsionaalsuse hindamise käigus uuritakse eesmärkide ja nende saavutamise vahendite seoseid. Eesmärkide saavutamiseks valitud vahendite asjakohasust ei saa aga hinnata, kui puudub selgus eesmärkides. Metafoorselt väljendades: on raske öelda, kas ollakse õigel teel, kui pole teada, kuhu tegelikult teel ollakse. Seega peab eesmärk – või eesmärgid, mida võidakse taotleda samal ajal ( *51 ) – olema selgelt kindlaks määratud.

84.

Asjakohasuse hindamisel uuritakse seda, kas valitud vahendid on eesmärgi saavutamiseks sobivad. Vajalikkuse hindamisel uuritakse jällegi seda, ega valitud vahenditel ei ole vähem piiravaid alternatiive. Mõlemal hindamisel on vaja põhjalikult tunda üldist õiguslikku keskkonda, nagu näiteks töötajate kaitseks vastu võetud üldisi eeskirju, kuritarvituste vältimiseks vastu võetud erieeskirju ning ka norme, mis reguleerivad käesolevas asjas vaidluse all oleva väljakutsel töötamise lepinguga seotud olulisi töötingimusi. Seega peab lõppkokkuvõttes vaidlusaluse siseriikliku õigusnormi asjakohasust ja vajalikkust hindama taas siseriiklik kohus.

85.

Järgmiste kaalutluste mõte on anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule mõningaid hindamisjuhiseid, ilma et see piiraks eesmärgi täpsemat määratlemist eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt. Seda eesmärki silmas pidades analüüsin iga Itaalia valitsuse nimetatud eesmärgi vastavust asjakohasuse ja vajalikkuse kriteeriumidele: paindlikkuse suurendamine tööturul (i), noorte tööturule pääsemise edendamine (ii) ja esimese töö leidmise võimaluse andmine noortele (iii).

86.

Käesoleva osa sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et liikmesriikidel on laiaulatuslik kaalutlusruum mitte ainult selles osas, millist kindlat eesmärki teiste hulgas peaksid nad tööhõive- ja sotsiaalpoliitika vallas järgima, vaid ka selle eesmärgi saavutamise vahendite valikul. ( *52 ) Selline kaalutlusruum ei tohi aga muuta vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõtte rakendamist sisutühjaks. ( *53 )

87.

Itaalia valitsus on selgitanud, et vaidlusalune siseriiklik õigusnorm kuulub laiemasse õigusraamistikku, millega on viimase kümnendi jooksul püütud suurendada paindlikkust tööturul.

88.

Üldjuhul võib meedet, mis näeb ette tööandjate jaoks vähem jäiga töölepingu tüübi, tõepoolest pidada prima facie asjakohaseks selleks, saavutada tööturul suurem paindlikkus.

89.

Seadusandliku dekreedi artikli 34 lõige 2 aga näeb paindliku lepingutüübi kasutamiseks ette suuremad võimalused konkreetsete vanuserühmade, s.o alla 25- ja üle 45-aastaste isikute puhul. Seepärast võiks küsida, kuidas aitab paindliku lepingutüübi kasutamise võimaluste parandamine ainult teatavate vanuserühmade jaoks kaasa üldise eesmärgi saavutamisele, milleks on paindlikkuse suurendamine tööturul. Sellest perspektiivist vaadates tuleb siseriiklikul kohtul leida vastus küsimusele, miks peaks meede, millega taotletakse üldist eesmärki – suurendada paindlikkust tööturul –, olema kohaldatav ainult teatavate vanuserühmade suhtes. Teisisõnu: kui paindlikkus on eesmärk, mis hõlmab kogu tööturgu, jääb ilma lähemate selgitusteta arusaamatuks, miks peaksid selle eesmärgi saavutamise koormat kandma ainult konkreetsed vanuserühmad.

90.

Lisaks tuleb selleks, et analüüsida, kas asjaomane meede ei lähe kaugemale sellest, mida on vaja taotletavate eesmärkide saavutamiseks, see säte asetada konteksti, kuhu ta kuulub. Arvesse tuleb võtta selle tulemusena puudutatud isikutele tekkida võivat kahju. ( *54 ) Seepärast tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul siis, kui ta püüab vastust leida küsimusele, kas asjaomane meede on tööturul paindlikkuse suurendamise eesmärgi saavutamiseks vajalik, hinnata seda, kas meetmega luuakse mõistlik tasakaal üldise tööhõivepoliitikaga kaitstavate huvide ja riski vahel, et noored töötajad jäävad lõksu suurema ebakindlusega tööturunišši.

91.

Itaalia valitsus on väitnud, et väljakutsel töötamise lepinguga töötamiseks suuremate võimaluste loomisega alla 25-aastastele noortele taotletakse eesmärki hõlbustada noorte pääsu tööturule.

92.

Komisjon aga leiab, et seda eesmärki ei taotleta sidusalt, kuivõrd selle lepinguga töötavad noored vabastatakse töölt, kui nad saavad 25-aastaseks. See nullib meetme kasuliku mõju noorte tööhõivele.

93.

Pidades meeles, et liikmesriikide seadusandjatel on sellega seoses laiaulatuslik kaalutlusruum, ja arvestades, et täiendavaid, eriti statistilisi andmeid ei ole, ei saa siinkohal järeldada, et kõnealune meede on nimetatud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu. Kas see tõepoolest nii on, selle üle peab otsustama siseriiklik kohus, kelle käsutuses on asjakohased faktilised asjaolud ja tõendid.

94.

Tuleb aga meelde tuletada, et „[l]ihtsalt üldised väited, et teatav meede on osa tööhõive-, tööturu- või kutseõppepoliitikast, ei ole piisavad tõendamaks, et selle meetme eesmärk võib õigustada mainitud põhimõttest erandi tegemist, ning selliste väidete alusel ei ole võimalik mõistlikult järeldada, et valitud vahendid on selle eesmärgi saavutamiseks sobivad“. ( *55 )

95.

Täpsemalt tuleb siseriiklikul kohtul oma riigi õigusnormide alusel hinnata, millise tõendusliku väärtusega on talle esitatud üksikasjad, mille hulka võivad kuuluda ka statistilised andmed. ( *56 ) Sellega seoses tuleb tunnistada tõde, et tööhõive valdkonnas, kus liikmesriikide kaalutlusruum on eriti laiaulatuslik, võivad liikmesriigid oma seadusandlike valikute tegemisel tugineda prognoosidele ja poliitilistele kaalutlustele, mis mõlemad võivad olla üsna ebakindlad. ( *57 ) Direktiivi artikli 6 lõikest 1 tulenev asjakohasuse nõue aga tähendab, et taotletav eesmärk ja selleks valitud vahendid on omavahel seotud vähemalt loogiliselt sobivuse ja sidususe poolest.

96.

Seega tuleb kindlaks teha, kas seadusandliku dekreedi artikli 34 lõige 2 taotleb noorte töölevõtmise soodustamise eesmärki sidusalt ja süstemaatiliselt. Eelkõige väärib põhjalikumat analüüsimist komisjoni esitatud argument, et kuna noored vabastatakse automaatselt töölt nende 25-aastaseks saamisel, ei ole see säte sisimas sidus. Kui seda toetavad täiendavad tõendid, saaks tõepoolest öelda, et vaidlusalune õigusnorm mitte ei püüa lahendada tööpuuduse probleemi, vaid hoopis lükkab seda edasi: ta lükkab selle kõigest järgmise vanuserühma kaela.

97.

Meetme vajalikkuse hindamisel tuleb siseriiklikul kohtul samuti uurida, kas automaatsel töölt vabastamisel on vähem piiravaid alternatiive, mis võimaldaksid nüansseeritumat lähenemist vanusepiirangule.

98.

Lõpuks selgitas Itaalia valitsus kohtuistungil, et vaidlusaluse õigusnormi peamine ja konkreetne eesmärk on anda noortele mitte stabiilne pääs tööturule, vaid kõigest esimene võimalus tööturule sisenemiseks. Eesmärk ei ole saada noori tööturule ja hoida neid (püsival) tööl, vaid anda neile esimene kogemus, mis annab neile hiljem paremad võimalused tööturul konkureerimiseks. Teisisõnu väideti sisuliselt, et vaidlustatud siseriiklik õigusnorm toimib sammuna enne täielikku pääsu tööturule. Selle eesmärk on luua teatav võimaluste võrdsus, nii et alla 25-aastased noored saaksid hiljem vanemate rühmadega konkureerida.

99.

Esmapilgul võib tunduda, et vanust, eriti nooremat kui 25. eluaastat, kasutatakse tööturul kogemuste puudumise ettekäändena. Ka selle eesmärgiga meetme asjakohasust tuleb hinnata siseriiklikule kohtule kättesaadavate tõendite põhjal ja võttes nõuetekohaselt arvesse liikmesriigi seadusandja kaalutlusruumi.

100.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eelkõige arvesse võtma asjaolu, et isegi kui kõnealuse, vaidlustatud õigusnormi eesmärk on anda esimese töö võimalus, ei nõua see, et isikutel, kelle suhtes seadusandliku dekreedi artikli 34 lõiget 2 kohaldatakse, ei oleks eelnevat kogemust. See norm viitabki ainult vanusele ega ole seotud kogemusega, haridusega või õpipoisiõppega.

101.

Lisaks tuleb märkida, et isegi kui Itaalia valitsus on selgitanud, et vaidlusaluse õigusnormi eesmärk ei ole luua stabiilse töö võimalusi, on väljakutsel töötamise lepingut võimalik sõlmida ka tähtajatu töölepingu vormis. Siseriiklik kohus peab seda asjaolu sidususe seisukohast ise hindama, võttes nõuetekohaselt arvesse seda, kui kaua see leping võib jääda kohaldatavaks noorte suhtes, kes on siseriikliku õiguse kohaselt jõudnud tööikka.

102.

Mis puudutab vajalikkuse kriteeriumi, siis tuleb kindlaks teha, kas ei ole muid, vähem piiravaid meetmeid, mida oleks saanud ette näha. Eelkõige tuleb meetme hindamisel arvesse võtta asjaolu, et vaidlusaluse õigusnormi aluseks on ainult vanus. Siseriiklik kohus peab uurima, kas kõnealuse meetme väidetavat eesmärki oleks tegelikult võinud saavutada täiendavate asjakohaste kriteeriumidega, nagu näiteks nõue, et isik on töötu või tal ei ole varasemat kogemust. ( *58 )

103.

Lisaks on Itaalia valitsus ka väitnud, et esimese mittestabiilse töö kogemuse andmise eesmärk õigustab töösuhte automaatset lõpetamist isiku 25-aastaseks saamisel. Itaalia valitsus leiab, et see muudab kõnealuse meetme väga tõhusaks. See annab suuremale hulgale isikutele võimaluse taotleda pakutavaid töökohti. Selle argumendi kohaselt on selle põhjenduseks pakutavate töökohtade jagamine: igaühele pakutakse pirukast tükki.

104.

Kuid see „piruka jagamise“ selgitus ei tundu just täiesti veenev. Nooremas eas tööle võetud isik võib oma pirukatükki nautida mitu aastat, aga 25. eluaastale lähenevad noored saavad seda teha vaid mõned kuud. Seega miks ei ole selle „piruka“ ühtlasemaks jagamiseks kehtestatud lepingu maksimaalset kehtivusaega, mis kehtiks kõigile? Kõnealune „piruka jagamise“ selgitus muutub alla 25-aastaste vanusrühma enda puhul üpris tautoloogiliseks: see vanuserühm peab seda pirukat omavahel jagama, samas kui teistele pakutakse muid roogasid?

105.

Kokkuvõtteks: tundlikes küsimustes, nagu näiteks tööhõive ja sotsiaalpoliitika, on liikmesriikidel laiaulatuslik kaalutlusõigus. Nad võivad taotleda mitmesuguseid õigustatud eesmärke. Nende eesmärkide taotlemine aga peab olema mõistlikult selge ja sidus ning kooskõlas asjakohasuse ja vajalikkuse kriteeriumidega.

106.

Eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, artikli 2 lõike 2 punkti a ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised põhikohtuasjas vaidluse all olevad siseriiklikud õigusaktid, mis näevad ette, et väljakutsel töötamise lepingud on igal juhul kohaldatavad alla 25-aastaste töötajate suhtes seni, kui:

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab ise välja selgitama, kas need tingimused on käesolevas asjas täidetud.