1. 

Käesoleva eelotsusetaotluse põhiküsimus, mille on Euroopa Kohtule esitanud Raad van State (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), seisneb selles, kas määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist (edaspidi „määrus nr 561/2006“) ( 2 ), artikli 8 lõiked 6 ja 8 keelavad juhtidel kasutada määruses ette nähtud regulaarseid iganädalasi puhkeperioode sõidukis. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 561/2006 teatavad sätted rikuvad kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet, nii nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 49.

2. 

Siin ei tohiks eeldada, et tegemist on ELi maanteevedude poliitika pelgalt tehniliste aspektidega. Kõne all on komplekssed sotsiaalsed küsimused, mis on liikmesriikide ja liidu kodanike argielus väga olulised, nagu näiteks liiklusohutuse tagamine Euroopa teedel ja töötajate kaitsmine.

3.

Määruse nr 561/2006 artikli 8 lõiked 6 ja 8 sätestavad:

„6.   Kahe mis tahes üksteisele järgneva nädala jooksul peab juht võtma vähemalt järgmised puhkeperioodid:

Iganädalane puhkeperiood peab algama hiljemalt eelmise iganädalase puhkeperioodi lõpule järgnenud kuue 24‑tunnise ajavahemiku lõppu.

8.   Juhi valikul võib ööpäevaseid puhkeperioode ja vähendatud iganädalasi puhkeperioode, mida ei kasutata sõiduki tavalises paiknemiskohas, veeta sõidukis, kui see on varustatud magamisasemega iga juhi jaoks ega liigu.“

[…]

4.

Määruse nr 561/2006 artikli 19 lõige 1 sätestab:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 sätete rikkumiste eest sanktsioonid ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Nimetatud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad. […]“

5.

Belgia õiguse asjakohased sätted sisalduvad 19. aprilli 2014. aasta kuninglikus dekreedis, „millega muudetakse 19. juuli 2000. aasta kuninglikku dekreeti, mis näeb reisijate või kauba autoveol kehtivate teatud õigusnormide eiramise eest ette rahatrahvi maksmise ja deponeerimise“ ( 3 ) (edaspidi „vaidlustatud dekreet“). ( 4 )

6.

Vaidlustatud dekreedi artikkel 2 sätestab:

„[19. juuli 2000. aasta kuningliku dekreedi] 1. lisa 1. liite punkti c („Sõidu- ja puhkeaeg“) lisatakse järgmine punkt 8:

AETR artikkel 8

7.

Vaditrans BVBA (edaspidi „kaebaja“) on Belgia äriühing, kes tegeleb maanteevedudega.

8.

8. augustil 2014 esitas kaebaja Raad van Statele (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaebuse vaidlustatud dekreedi tühistamiseks. Vaidlustatud dekreedi artikkel 2 näeb juhtidele regulaarse iganädalase puhkeperioodi sõidukis veetmise keelu eiramise eest ette trahvi summas 1800 eurot.

9.

Kaebaja vaidlustab oma kaebuses määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigete 6 ja 8 tõlgenduse, mida kätkeb vaidlustatud dekreedi artikkel 2. Vaidlustatud dekreedi asjaomane säte põhineb eeldusel, et regulaarse iganädalase puhkeperioodi veetmine sõidukis on määrusega nr 561/2006 vastuolus. Kaebaja väidab, et selline tõlgendus põhineb a contrario põhjendamisel, mis on vastuolus kriminaalmenetluste seaduslikkuse põhimõttega.

10.

Belgia riik (edaspidi „vastustaja“) väidab, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõiked 6 ja 8 keelavad määruses ette nähtud regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis ning et vaidlustatud dekreedi artikkel 2 ei ole vastuolus kriminaalmenetluste seaduslikkuse põhimõttega.

11.

Neil asjaoludel esitas Raad van State Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

12.

Kirjalikud seisukohad on esitanud kaebaja, Austria, Belgia, Eesti, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa valitsus, Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon.

13.

Olen jõudnud järeldusele, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et juhid ei või määruses ette nähtud regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis. Lisaks olen jõudnud järeldusele, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõiked 6 ja 8 koostoimes artikliga 19 ei ole vastuolus kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega, nii nagu see on ette nähtud harta artiklis 49. Sellest johtuvalt on minu vastus kolmandale küsimusele asjakohane ainult juhul, kui Euroopa Kohus ei nõustu minu vastusega esimesele küsimusele. Põhjendan oma vastuseid allpool, kuid enne seda käsitlen teatavaid eelküsimusi, mille on seoses vastuvõetavusega tõstatanud nõukogu ja kaebaja.

14.

Nõukogu kahtleb teise küsimuse vastuvõetavuses põhjendusega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgita vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktile c, miks ta kahtleb määruse nr 561/2006 asjaomaste sätete õiguspärasuses või miks peaks eelotsus nende sätete õiguspärasuse kohta lahendama vaidluse põhikohtuasjas. Lisaks kahtleb kaebaja kolmanda küsimuse asjakohasuses.

15.

Minu arvates on eelotsusetaotluses esitatud küsimused vastuvõetavad järgmistel põhjustel.

16.

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse ELi õigust puudutavate küsimuste puhul asjakohasust. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud küsimusele vastamata jätta üksnes siis, kui on ilmselge, et liidu õiguse asjaomase normi tõlgendamisel või õiguspärasuse kindlaksmääramisel puudub igasugune seos põhikohtuasja tegelike asjaoludega või esemega, kui küsimus on oletuslik või kui Euroopa Kohus ei ole teadlik faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, mille põhjal saaks talle esitatud küsimustele asjakohaselt vastata. ( 5 )

17.

Lisaks on kohane meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ja ka vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktile c ( 6 ), tuleneb lojaalsest koostööst, mille vaimus tuleb eelotsusemenetlust läbi viia, et siseriiklikul kohtul tuleb eelotsusetaotluses esitada need täpsed põhjused, miks ta peab liidu õiguse teatavate õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimustele antavat vastust vaidluse lahendamisel vajalikuks. Seetõttu on oluline, et siseriiklik kohus tooks eelkõige välja täpsed põhjused, mille tõttu ta on hakanud liidu õiguse teatavate õigusnormide kehtivuses kahtlema, ning esitaks kehtetuse alused, millega seetõttu tuleb tema arvates arvestada. ( 7 )

18.

Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohus märkinud, et ta vajab määruse nr 561/2006 asjakohaste sätete tõlgendust selleks, et teha otsus kaebaja esitatud väidetest ühe kohta.

19.

Seejuures viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ELTL artikli 267 kolmandale lõigule, mis sätestab, et liikmesriigi kohtud, kelle otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, nagu näiteks Raad van State, peavad oma küsimused ELi õiguse tõlgendamise ja kehtivuse kohta saatma Euroopa Kohtusse, kui nad leiavad, et otsuse tegemiseks on vaja kõnealune küsimus lahendada.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et olenevalt sellest, millise otsuse teeb Euroopa Kohus määruse nr 561/2006 asjakohaste sätete tõlgendamise kohta, „tekib küsimus“, kas need sätted on ikka kooskõlas harta artiklis 49 sätestatud kriminaalmenetluse seaduslikkuse põhimõttega, kuivõrd need ei näe ette sõnaselget keeldu veeta regulaarseid iganädalasi puhkeperioode sõidukis.

21.

Nii ongi eelotsusetaotluse esitanud kohus piisavalt põhjalikult põhjendanud, miks ta on hakanud määruse nr 561/2006 asjakohaste sätete kehtivuses kahtlema ( 8 ), ning esitanud kehtetuse alused, millega seetõttu tuleb tema arvates arvestada, et Euroopa Kohtus saaks anda tarviliku vastuse.

22.

Lisaks on Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania valitsus ning Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tõhusalt kirjeldanud oma seisukohta Euroopa Kohtule esitatud kehtivusküsimuses.

23.

Lõpetuseks ei viita eelotsusetaotluses miski sellele, et esitatud küsimused ei ole seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või on seotud puhthüpoteetilise probleemiga. Järelikult ei ole eelotsusetaotluse asjakohasuse eelduse ümberlükkamiseks piisavalt alust.

24.

Neid kaalutlusi silmas pidades asun seisukohale, et Raad van State küsimused käesolevas asjas on vastuvõetavad.

25.

Euroopa Kohus ei ole veel otseselt käsitlenud küsimust, kas määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et juhid võivad artikli 8 lõikes 6 osutatud regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis. ( 9 )

26.

Austria, Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa valitsus ning komisjon väidavad, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et juht ei tohi regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis, ( 10 ) kaebaja, Eesti ja Hispaania valitsus on aga vastupidisel seisukohal.

27.

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on. ( 11 ) Ka võib liidu õiguse sätte tõlgendamiseks olulisi tegureid sisaldada selle tekkelugu. ( 12 )

28.

Sellest lähtuvalt olen jõudnud järeldusele, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et juhid ei tohi oma regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis. Järgmiseks esitan selle järelduse põhjendused.

29.

Nagu eespool punktist 3 näha, sätestab määruse nr 561/2006 artikli 8 lõike 6 esimene lõik, et kahe mis tahes üksteisele järgneva nädala jooksul peab juht võtma vähemalt kaks regulaarset iganädalast puhkeperioodi või ühe regulaarse iganädalase puhkeperioodi ja ühe vähendatud iganädalase puhkeperioodi, millisel juhul peavad olema täidetud teatavad nõuded. Lisaks sätestab määruse nr 561/2006 artikli 8 lõike 6 teine lõik: „Iganädalane puhkeperiood peab algama hiljemalt eelmise iganädalase puhkeperioodi lõpule järgnenud kuue 24‑tunnise ajavahemiku lõppu.“

30.

Määruse nr 561/2006 artikli 8 lõige 8 sätestab: „Juhi valikul võib ööpäevaseid puhkeperioode ja vähendatud iganädalasi puhkeperioode, mida ei kasutata sõiduki tavalises paiknemiskohas, veeta sõidukis, kui see on varustatud magamisasemega iga juhi jaoks ega liigu.“

31.

Määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigete 6 ja 8 tõlgendamisel tuleb silmas pidada määruse artiklit 4, kus on määratletud määruses kasutatavad mõisted.

32.

Määruse nr 561/2006 artikli 4 punkt f sätestab, et „puhkeaeg“ on „mis tahes katkestamatu ajavahemik, mida juht võib vabalt kasutada“.

33.

Määruse nr 561/2006 artikli 4 punkt g sätestab, et „ööpäevane puhkeperiood“ on ööpäevane ajavahemik, mida juht võib vabalt kasutada ja mis hõlmab „regulaarset ööpäevast puhkeperioodi“ ja „lühendatud ööpäevast puhkeperioodi“ – mõisted, mis on määruses eraldi määratletud.

34.

Määruse nr 561/2006 artikli 4 punkt h sätestab, et „iganädalane puhkeperiood“ on „iganädalane ajavahemik, mida juht võib vabalt kasutada“ ja mis hõlmab „regulaarset iganädalast puhkeperioodi“ või „lühendatud iganädalast puhkeperioodi“. „Regulaarne iganädalane puhkeperiood“ on „vähemalt 45‑tunnine puhkeperiood“, „lühendatud iganädalane puhkeperiood“ aga on „puhkeperiood, mis on lühem kui 45 tundi, mida saab vastavalt artikli 8 lõikes 6 sätestatud tingimustele lühendada minimaalselt 24 järjestikuse tunnini“.

35.

Seega eristavad määruse nr 561/2006 artikli 4 punktid g ja h määruses ette nähtud regulaarsete ja lühendatud ööpäevaste ja iganädalaste puhkeperioodide kasutustingimusi.

36.

Seda kinnitab määruse nr 561/2006 artikli 8 lõige 6, mille esimene lõik osutab nii regulaarsele kui ka vähendatud iganädalasele puhkeperioodile. Määruse nr 561/2006 artikli 8 lõike 6 teine lõik aga osutab „iganädalasele puhkeperioodile“, hõlmates seega mõlemat.

37.

Sama nähtub ka määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikest 8. Kuivõrd artikli 8 lõige 8 osutab „ööpäevastele puhkeperioodidele“, mis hõlmavad nii regulaarseid kui ka lühendatud ööpäevaseid puhkeperioode ja „lühendatud iganädalasi puhkeperioode“, viitab selle sätte sõnastus tugevalt sellele, et regulaarseid iganädalasi puhkeperioode see ei hõlma. Võib arvata, et kui liidu seadusandja mõte oleks olnud artikli 8 lõikega 8 hõlmata nii regulaarseid iganädalasi puhkeperioode kui ka lühendatud iganädalasi puhkeperioode, oleks ta seal kasutanud mõistet „iganädalane puhkeperiood“.

38.

Seega kui tõlgendada määruse nr 561/2006 artikli 8 lõiget 8 nii, et see hõlmab regulaarseid iganädalasi puhkeperioode, muudaks see artikli 8 lõike 8 sõnastuse ebaloogiliseks ja üleliigseks. Sama ebaloogiline oleks määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tõlgendada nii, et juhil on lubatud regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis tingimustel, mis on leebemad kui need, mis peavad olema täidetud ööpäevaste puhkeperioodide ja vähendatud iganädalaste puhkeperioodide korral.

39.

Vastupidiselt kaebaja argumentidele, ei ole määruse nr 561/2006 artikli 8 lõike 8 tõlgendus, et juht ei tohi regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis, vastuolus määruse artikli 4 punktis f määratletud mõistega „puhkeaeg“ põhjusel, et see piirab juhi võimalusi oma aega vabalt kasutada. Sama artikli punktides g ja h on sarnaselt sõnastatud vastavalt ööpäevase ja iganädalase puhkeperioodi mõisted, mida kasutatakse määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigetes 6 ja 8.

40.

Seega võib järeldada, et kuna määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikes 8 on ette nähtud ainult ööpäevased puhkeperioodid ja vähendatud iganädalased puhkeperioodid, tuleks määruse artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tõlgendada nii, et juht ei tohi artikli 8 lõikes 6 osutatud regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis.

41.

Teisisõnu: kuna määruse nr 561/2006 artikli 8 lõige 8 viitab sõnaselgelt ööpäevastele puhkeperioodidele ja vähendatud iganädalastele puhkeperioodidele, tähendab see a contrario, et juht ei tohi regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis.

42.

Euroopa Kohus on sellist a contrario põhjenduskäiku oma praktikas seoses määrusega nr 561/2006 kasutanud varemgi. Nii näiteks sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Eurospeed, ( 13 ) et kui määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 esimene lause näeb sõnaselgelt ette, et liikmesriikide pädevate asutuste võimalus määrata kõnesoleva määruse rikkumise eest karistus veoettevõtjale ja/või sõidukijuhile on olemas „ka juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil“, tähendab see hoopis seda, et liikmesriigil on igal juhul õigus määrata tema territooriumil toime pandud rikkumise eest karistus kas ettevõtjale või sõidukijuhile või koguni mõlemale.

43.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib ELi meetme või sätte aluseks oleva liidu seadusandja kavatsuse tõlgendamisel ja selle tõlgenduse kinnitamisel abi olla selle meetme või sätte tekkeloost. ( 14 ) Eriti kehtib see juhul, kui asjaomase ELi õiguse sättesse on otsustusprotsessi ajal tehtud muudatus, millest saab järeldada liidu seadusandja kavatsust. ( 15 )

44.

Käesolevas asjas viitab määruse nr 561/2006 artikli 8 lõike 8 tekkelugu tugevalt sellele, et liidu seadusandja kavatsus oli regulaarseid iganädalasi puhkeperioode selle sättega mitte hõlmata.

45.

Komisjoni ettepanek, mille alusel määrus nr 561/2006 vastu võeti, ( 16 ) nägi ette: „Ööpäevaseid ja iganädalasi puhkeperioode võib veeta sõidukis, kui see on varustatud sobiva magamisasemega iga juhi jaoks ega liigu.“ ( 17 )

46.

Euroopa Parlament kustutas esimesel lugemisel sellest sättest viite iganädalastele puhkeperioodidele. ( 18 ) Selle põhjendus oli järgmine: „Ööpäevaseid puhkeperioode, kuid mitte iganädalasi puhkeperioode, võib veeta seisvas sõidukis. Kui lubada iganädalaste puhkeperioodide sel moel kasutamist, muutuks olukord võrreldes praeguste õigusnormide kohaselt ette nähtuga halvemaks ning juhtide hügieeni ja heaolu osas ebarahuldavaks.“ ( 19 )

47.

Muudetud ettepanekus pakkus komisjon „kompromisslahendusena“ välja, et sõidukis tohib veeta ainult vähendatud iganädalasi puhkeperioode, mida ei kasutata sõiduki tavalises paiknemiskohas. ( 20 )

48.

Nõukogu nõustus oma ühises seisukohas selle seisukohaga, märkides: „nõukogu võttis kompromisslahendusena vastu sätte, mille kohaselt tohib sõidukis veeta ainult vähendatud iganädalasi puhkeperioode“. ( 21 )

49.

Teisel lugemisel muutis parlament sätet taas, nii et see viitas ainult ööpäevastele puhkeperioodidele, märkides: „Juhtide jaoks on kaotatud võimalus veeta vähendatud iganädalasi puhkeperioode sõidukis“. ( 22 )

50.

Oma arvamuses nende muudatusettepanekute kohta märkis komisjon, et on „jätkuvalt arvamusel, et lühendatud iganädalase puhkeaja võib veeta sobivalt varustatud sõidukis, kuna viimase 20 aasta jooksul on sõidukite konstruktsioon oluliselt paremaks muutunud“. ( 23 )

51.

Lepituskomitees heaks kiidetud ühises tekstis võeti kasutusele sõnastus, millest sai määruse nr 561/2006 artikli 8 lõige 8. ( 24 )

52.

Sellest, et komisjoni algne ettepanek lükati tagasi ja hõlmata otsustati ainult ööpäevaseid puhkeperioode ja vähendatud iganädalasi puhkeperioode, mida ei kasutata sõiduki tavalises paiknemiskohas, võib järeldada, et liidu seadusandja kavatsus oli jätta regulaarsed iganädalased puhkeperioodid määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikest 8 välja.

53.

Nagu ma oma ettepanekus kohtuasjas Pinckernelle ( 25 ) juba selgitasin, tuleb ELi õigusnormi üldise ülesehituse ja konteksti puhul analüüsida muu hulgas asjaomase õigusnormi konteksti seoses sama ELi meetme teiste normidega ja teiste ELi meetmetega, mis on asjaomase ELi meetmega mingil olulisel moel seotud.

54.

Esiteks selgub määruse nr 561/2006 artikli 8 teiste lõigete ( 26 ) ja preambulis sisalduvate põhjenduste ( 27 ) analüüsimisel, et liidu seadusandja kavatsus oli eristada mõisteid „regulaarne iganädalane puhkeperiood“ ja „vähendatud iganädalane puhkeperiood“ üldmõistest „iganädalane puhkeperiood“.

55.

Teiseks väidab seotud meetme kohta Eesti valitsus, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigete 6 ja 8 tõlgendust, et juhil võib olla lubatud veeta regulaarseid iganädalasi puhkeperioode sõidukis, toetavad direktiiv 2006/22/EÜ (edaspidi „direktiiv 2006/22“) ( 28 ) ja teatavad meetmed, mille komisjon on selle direktiivi alusel vastu võtnud. Väidetavalt on see nii sellepärast, et nende meetmete lisades ei nimetata asjaolu, et juht veedab regulaarsed iganädalased puhkeperioodid sõidukis, määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigete 6 ja 8 rikkumiseks.

56.

Määrus nr 561/2006 on üks neljast omavahel seotud ELi seadusandlikust meetmest, millega määratakse kindlaks autovedudega seotud sotsiaalõigusnormid ja nende jõustamine. ( 29 ) Direktiiv 2002/15/EÜ ( 30 ) sisaldab täiendavaid sätteid autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta; määrus (EL) nr 165/2014 (edaspidi „määrus nr 165/2014“) ( 31 ) käsitleb autovedudel kasutatavaid sõidumeerikuid ja direktiiv 2006/22 ( 32 ) nende õigusnormide rakendamise miinimumtingimusi.

57.

Direktiiv 2006/22 sisaldas III lisa, kus oli „mitteammendav“ loetelu selle kohta, mida tuli käsitada praeguse määruse nr 561/2006 ja määruse nr 165/2014 rikkumisena. Hiljem asendati see III lisa komisjoni direktiivi 2009/5/EÜ ( 33 ) lisaga, kus olid sätestatud „suunised rikkumiste üldise liigitamise kohta“ nende kahe määruse puhul, jagades rikkumised raskusastme põhjal kategooriatesse. ( 34 ) Direktiivi 2006/22 III lisa muudab ka komisjoni määrus (EL) 2016/403 ( 35 ), muutes teatavate rikkumiste raskusastet. ( 36 )

58.

Sellest järeldub, et direktiivi 2006/22 ega ühegi teise selle direktiivi alusel vastu võetud meetme eesmärk ei ole ühelgi kõikehõlmaval või ammendaval moel ette näha määruse nr 561/2006 kõiki võimalikke rikkumisi. Seega ei ole minu arvates veenev väide, et juht ei tohi regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis sellepärast, et seda ei nimetata kõnealustes õigusnormides kuskil määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigetes 6 ja 8 rikkumiseks.

59.

Määruse nr 561/2006 põhjenduse 17 ja artikli 1 kohaselt on määruse eesmärk parandada maanteeveo sektori töötajate töötingimusi ja üldist liiklusohutust ning ühtlustada konkurentsitingimusi maanteeveo sektoris. ( 37 )

60.

Nagu Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa valitsus ning komisjon oma seisukohtades märgivad, toetab määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigete 6 ja 8 tõlgendus, mille kohaselt juhil ei ole lubatud regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis, määruse eesmärke, nagu näiteks juhtide töötingimuste ja liiklusohutuse parandamine. Seda kinnitab parlamendi põhjendus iganädalaste puhkeperioodide kustutamise kohta algsest ettepanekust eesmärgiga vältida töötingimuste halvenemist. ( 38 )

61.

Kaebaja ja Eesti valitsus väidavad, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigete 6 ja 8 selline tõlgendamine viib selleni, et juhi töötingimused võivad olla halvemad siis, kui ta saaks regulaarseid puhkeperioode veeta sõidukis, ning et sellist nõuet on raske tõendada.

62.

Määrus nr 561/2006 ei näe ette sõnaselgeid õigusnorme selle kohta, kuidas juhid võivad iganädalasi puhkeperioode kasutada. Eespool tõstatatud küsimusi võivad liikmesriigid käsitleda ise või võib seda vajaduse korral teha ELi otsuste tegemise protsessis. Need küsimused ei anna aga alust määruses nr 561/2006 sisalduvate, juhtide puhkeperioode reguleerivate õigusnormide täitmata jätmiseks.

63.

Käesolevas asjas Euroopa Kohtu lahendada olevat küsimust tutvustati tegelikult üldsusele komisjoni avaliku konsultatsiooni raames, mis käsitles ELi sotsiaalõigusnormide tõhustamist maanteevedude sektoris ja mis kestis 5. septembrist 2016 kuni 11. detsembrini 2016. ( 39 )

64.

Ühes järeluurimuses ELi maanteevedude sektori sotsiaalõigusnormide ja nende rakendamise kohta ( 40 ) hinnati seda, kuidas liikmesriigid kohaldavad määruse nr 561/2006 artikli 8 lõiget 8. ( 41 ) Järeluurimuse lisas ( 42 ) oli märgitud, et 24‑st uuritud liikmesriigist ( 43 ) ei luba juhtidel regulaarseid iganädalasi puhkeperioode sõidukis veeta 19 liikmesriiki, ( 44 ) samas kui 8 liikmesriiki lubavad seda ( 45 ) (3 liikmesriiki märkisid mõlemad vastusevariandid). ( 46 )

65.

See võrdlev uurimus näitab, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tõlgendatakse enamikus liikmesriikides nii, et juht ei tohi regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis.

66.

Kõiki eespool kirjeldatud kaalutlusi arvestades teen järelduse, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tuleks tõlgendada nii, et juht ei tohi lõikes 6 osutatud regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis.

67.

Kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele nii, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõiked 6 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et juht ei tohi regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimusega teada, kas määruse nr 561/2006 artikli 8 lõiked 6 ja 8 koostoimes artikliga 19 on kehtetud, kuna nad on vastuolus harta artiklis 49 sätestatud kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega, sest neis ei ole sõnaselgelt sätestatud, et juht ei tohi regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis.

68.

Kaebaja ja Hispaania valitsus väidavad, et teisele küsimusele tuleks vastata jaatavalt. Eelkõige väidab kaebaja, et kui sellekohased sõnaselged õigusnormid puuduvad, on määruse nr 561/2006 tõlgenduse näol, mille kohaselt see ei luba juhil regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis, tegemist a contrario tõlgendusega, mis on seaduses sätestatuse põhimõtte kohaselt keelatud.

69.

Belgia, Saksamaa ja Prantsusmaa valitsus, Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon väidavad, et nimetatud sätted ei ole sel põhjusel kehtetud, sest määruse nr 561/2006 rikkumiste eest asjakohaste karistuste määramine on liikmesriikide pädevuses. Seega kuulub see küsimus liikmesriikide, mitte ELi õiguse alla.

70.

Leian, et väited, nagu oleks määruse nr 561/2006 artikli 8 lõiked 6 ja 8 koostoimes artikliga 19 kehtetud, kuna nad on vastuolus harta artiklis 49 sätestatud kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega, tuleks tagasi lükata. Põhjused selleks on minu arvates järgmised.

71.

Harta artikli 49 lõike 1 esimene lause sätestab: „Kedagi ei tohi tunnistada süüdi kuriteos teo või tegevusetuse eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu.“ ( 47 )

72.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleneb kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttest (nullum crimen, nulla poena sine lege), mis on tagatud harta artikliga 49 ja mis on ühtlasi üldise õiguskindluse põhimõtte konkreetne väljendus, et ELi õigusnormid peavad kuriteod ja nende eest määratavad karistused selgelt määratlema. See tingimus on täidetud, kui puudutatud isik saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, millised teod või tegevusetused toovad kaasa kriminaalvastutuse. ( 48 )

73.

Süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet ei tohi seega tõlgendada nii, et see keelab kriminaalvastutust käsitlevate sätete järkjärgulise selgemaks muutmise kohtu poolt konkreetsetes asjades antavate tõlgenduste abil, tingimusel et selle tulemus on rikkumise toimepanemise hetkel mõistlikult ettenähtav, pidades eelkõige silmas sellel ajal kohtupraktikas levinud tõlgendust asjaomasele sättele. ( 49 ) Ma leian, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigete 6 ja 8 tõlgendamine nii, et juht ei tohi regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis, vastab nendele parameetritele.

74.

Seda arvestades asun igatahes seisukohale, et vaidlustatava meetme ja sellest tulenevate tagajärgede osas on harta kohaldamist arvestades vaja selgust.

75.

Käesolevas asjas ei kohusta määrus nr 561/2006 liikmesriike määruse rikkumise eest karistusi kehtestama. Liikmesriikidele on hoopis jäetud võimalus määruse nr 561/2006 rikkumise eest karistusi määrata. ( 50 )

76.

Järelikult ei saa käesolevas asjas kõne all olevas olukorras harta artikliga 49 põhjendada määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigete 6 ja 8 kehtivust koostoimes artikliga 19. ( 51 ) Kui aga liikmesriik on otsustanud määruse nr 561/2006 rakendada koos karistustega, tuleneb harta artikli 51 lõikest 1 paratamatult liikmesriigile kohustus täita kõiki harta sätteid, kaasa arvatud selle artiklit 49 ning kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet.

77.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole tõstatanud küsimust vaidlustatud dekreedi artikli 2 kooskõla kohta harta artiklis 49 sätestatud kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega. Seega jääb see küsimus käesolevast eelotsusetaotlusest välja. Küsimuse, kas asjakohased siseriiklikud õigusnormid on kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega kooskõlas või mitte, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus ise lahendama. Loomulikult võib ta selle kohta ELTL artikli 267 alusel esitada uue eelotsusetaotluse.

78.

Juhul kui Euroopa Kohus peaks esimesele küsimusele andma vastuse, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et juht võib regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmanda küsimusega sisuliselt teada, kas määrusega nr 561/2006 on kooskõlas liikmesriikide õigusnormid, nagu näiteks vaidlustatud dekreedi artikkel 2, mis keelab juhil kõnealuse tegevusviisi.

79.

Käesoleva ettepaneku III osa B jaotises jõudsin järeldusele, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et juhid ei tohi regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis. Kui Euroopa Kohus peaks esimesele küsimusele niimoodi vastama, siis tuleneb sellest, et käesolevale küsimusele ei ole vaja vastata.

80.

Sellegipoolest kirjeldan oma seisukohta kolmanda küsimuse suhtes ka teise võimaluse juhuks.

81.

Kaebaja, Eesti ja Hispaania valitsus ning komisjon väidavad, et sellele küsimusele tuleks vastata eitavalt. Hispaania valitsus leiab, et sellise keelu kehtestamise pädevus on liidu seadusandjal ja et liikmesriigid ei tohi seda iseseisvalt teha. Eesti valitsus ja komisjon rõhutavad eelkõige, et selline keeld ei kuulu liikmesriikidele määrusega nr 561/2006 antud piiratud võimaluste hulka ja et kui anda igale liikmesriigile õigus seda küsimust ise reguleerida, oleks see vastuolus määruse eesmärgiga ühtlustada konkurentsitingimusi maanteevedude sektoris.

82.

Belgia ja Saksamaa valitsus väidavad, et sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt. Belgia valitsus rõhutab eelkõige seda, et ta on pädev sellist keeldu kehtestama põhjusel, et see teenib töötajate kaitsmisega seotud tähtsaid huve, näiteks sotsiaalse dumpingu vastase meetmena, ja tagab liiklusohutust. Saksamaa valitsus märgib, et liikmesriigid on pädevad võtma vastu õigusnorme, mis ennetavad ohtlikke ja kuritarvitavaid olukordi, mis on seotud näiteks juhtide puhkealade ja parkimisrajatistega, ja et sellest keelust on kasu määruse eesmärkide saavutamisel, nagu näiteks juhtide kaitsmine ja liiklusohutuse parandamine.

83.

Asun seisukohale, et kui määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et juht võib iganädalasi (ja ka ööpäevaseid) puhkeperioode omal valikul veeta sõidukis, ei tohi liikmesriigid oma õiguses ette näha, et juht ei tohi seal veeta regulaarseid iganädalasi puhkeperioode. Sellises olukorras oleks see keeld otseses vastuolus nimetatud sättega, nii nagu Euroopa Kohus seda on tõlgendanud, st see keelaks juhil tegemast midagi, mis on määruse nr 561/2006 artikli 8 lõigete 6 ja 8 kohaselt lubatud. ( 52 )

84.

Seepärast teen järelduse, et kui Euroopa Kohus otsustab, et määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikeid 6 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et juht võib regulaarseid iganädalasi puhkeperioode veeta sõidukis, on liikmesriigi õigusnormid, mis juhil seda keelavad, nagu näiteks vaidlustatud dekreedi artikkel 2, määrusega nr 561/2006 vastuolus.

85.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Raad van State (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: