1.

Tribunale Ordinario di Verona (Verona esimese astme kohus, Itaalia) menetluses on vastuväide, mille esitasid kaks tarbijat krediidiasutuse poolt nende vastu hangitud makseettepaneku määrusele.

2.

Vastavalt Itaalia õigusaktidele, millega on üle võetud direktiiv 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ), sõltub vastuväite vastuvõetavus sellest, kas vastuväite esitanud pooled on eelnevalt algatanud vahendusmenetluse. See kohus tuvastab muu hulgas, et põhikohtuasi kuulub ka selle Itaalia õigusakti kohaldamisalasse, millega on üle võetud direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ( 3 ). Ent ta kahtleb, kas niisugune kohustuslik vahendusmenetlus, mis on ometi kooskõlas direktiiviga 2008/52, on kooskõlas direktiivi 2013/11 teatavate sätetega.

3.

Sellega seoses küsib see kohus Euroopa Kohtult esiteks nende kahe direktiivi vastavate kohaldamisalade piiritlemise kohta. Teiseks soovib ta teada saada, kas direktiivi 2013/11 sätetega on vastuolus, et teenuse osutamise lepinguga seoses kaupleja vastu kohtus esitatud nõude vastuvõetavus sõltub tarbija poolt eelnevalt vahendusmenetluse algatamisest. Kolmandaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas Itaalia õiguses ette nähtud vahendusmenetluse normid, kuna need kohustavad tarbijat kasutama advokaadi abi ja näevad sellest menetlusest mõjuva põhjuseta taganemise eest ette sanktsioonid, on direktiiviga 2013/11 kooskõlas.

4.

Direktiivi 2008/52 artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et seda direktiivi „kohaldatakse piiriüleste vaidluste puhul tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes, välja arvatud selliste õiguste ja kohustuste suhtes, mis ei ole asjakohaste kohaldatavate õigusaktide alusel poolte otsustada“.

5.

Selle direktiivi artikli 3 punktis a on „vahendusmenetlus“ määratletud kui „mis tahes nimetusega struktureeritud protsess, kus vaidluse kaks või enam poolt püüavad vabatahtlikkuse alusel vahendaja abil ise oma vaidluse lahendamise suhtes kokkuleppele jõuda. Nimetatud protsessi võivad algatada pooled või seda võib soovitada või nõuda kohus või see võidakse ette näha liikmesriigi õigusega“.

6.

Nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 2 kohaselt see direktiiv „ei piira siseriiklike õigusaktide sätteid, mille alusel on vahendusmenetluse kasutamine kas enne kohtumenetlust või selle ajal kohustuslik või mille alusel kehtestatakse selle suhtes ergutusi või karistusi, eeldusel, et nimetatud õigusaktid ei takista pooli kasutamast oma õigust kohtusüsteemi poole pöörduda“.

7.

Direktiivi 2013/11 artikkel 1 näeb ette, et direktiivi „eesmärk on aidata tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades, et tarbijad saavad vabatahtlikkuse alusel esitada kauplejate vastu kaebusi üksustele, kes pakuvad sõltumatuid, erapooletuid, läbipaistvaid, tõhusaid, kiireid ja õiglasi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi [edaspidi „vaidluste kohtuväline lahendamine“]. Käesolev direktiiv ei piira siseriiklike õigusaktide kohaldamist, mille kohaselt on sellistes menetlustes osalemine kohustuslik, tingimusel et kõnealused õigusaktid ei takista pooli kasutamast oma õigust pöörduda kohtusse“.

8.

Selle direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse nende siseriiklike ja piiriüleste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste suhtes, mis käsitlevad sellistest müügi- või teenuse osutamise lepingutest tulenevaid lepingulisi kohustusi, mis on sõlmitud liidus asuva kaupleja ja liidus elava tarbija vahel, ja mille lahendamisel kasutatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust, kes soovitab või määrab lahenduse või viib pooled kokku eesmärgiga jõuda kokkuleppelahendusele.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:

[…]

[…]“

9.

Nimetatud direktiivi artikli 3 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui käesoleva direktiivi säte on vastuolus tarbija poolt kaupleja vastu algatatud vaidluse kohtuvälise lahendamise menetlust käsitleva liidu muu õigusakti sättega, on ülimuslik käesoleva direktiivi säte, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti.

2.   Käesoleva direktiivi kohaldamine ei piira direktiivi 2008/52/EÜ kohaldamist.“

10.

Direktiivi 2013/11 artikli 4 lõike 1 punktis g on „vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus“ määratletud kui „artiklis 2 osutatud menetlus, mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele ning mida viib läbi vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus“. Selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti h kohaselt on „vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus“„mis tahes nimetust kandev alaliselt tegutsev üksus, kes lahendab vaidlusi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust järgides ning kes on kantud nimekirja kooskõlas artikli 20 lõikega 2“.

11.

Nimetatud direktiivi artikli 5 lõige 1 sätestab, et „[l]iikmesriigid […] tagavad, et käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad vaidlused, mille pooleks on nende territooriumil asutatud kaupleja, saab esitada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele, mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele“.

12.

Sama direktiivi artikli 8 punkt b kohustab liikmesriike tagama, et pooltel on juurdepääs vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusele, „ilma et neid kohustataks kasutama juristi või õigusnõustajat“.

13.

Direktiivi 2013/11 artikli 9 lõike 2 punkti a alusel „[v]aidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes, mille eesmärk on vaidluse lahendamine soovituslikku lahendust sisaldava ettepaneku abil, tagavad liikmesriigid, et pooltel on igal ajal võimalus menetlusest loobuda, kui menetluse teostamise viis neid ei rahulda. Neid teavitatakse sellest õigusest enne menetluse algust. Kui kaupleja kohustuslik osalemine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses on siseriiklike eeskirjadega ette nähtud, kohaldatakse käesolevat punkti ainult tarbija suhtes“.

14.

Selle direktiivi artiklis 20 on sätestatud:

„1.   Pädev asutus hindab eelkõige artikli 19 lõike 1 kohaselt saadud teabe alusel, kas temale teatatud vaidluste lahendamise üksused sobivad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvateks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusteks ja vastavad II peatükis ja seda rakendavates siseriiklikes õigusaktides (sealhulgas siseriiklikes sätetes, mis on rangemad kui käesoleva direktiivi nõuded, olles kooskõlas liidu õigusaktidega) esitatud kvaliteedinõuetele.

2.   Pädev asutus koostab lõikes 1 osutatud hindamise põhjal nimekirja kõigist vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustest, millest neile on teatatud ja mis vastavad lõikes 1 esitatud tingimustele.

[…]“

15.

Direktiivi 2008/52 üle võtnud 4. märtsi 2010. aasta seadusandliku dekreedi nr 28 (millega rakendatakse 18. juuni 2009. aasta seaduse nr 69/09 artiklit 60, mis käsitleb vahendusmenetlust tsiviil- ja kaubandusvaidluste lahendamiseks (Decreto legislativo 4 marzo 2010, n. 28, recante attuazione dell’articolo 60 della legge 18 giugno 2009, n. 69, in materia di mediazione finalizzata alla conciliazione delle controversie civili e commerciali) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 28/2010“)] ( 4 ) artiklis 5 on sätestatud:

„1   bis. Kui keegi kavatseb anda kohtusse vaidluse ühisomandi, asjaõiguste, vara jagamise, pärimise, perelepingute, üürimise, tasuta kasutamise lepingute, ettevõtete rentimise, maismaa- ja veesõidukitega liiklemisest tuleneva, tervishoiutöötajate vastutusel tekkinud või ajakirjanduses või muus meediumis ilmunud laimust tuleneva kahju hüvitamise, kindlustus-, panga- ja finantslepingute valdkonnas, peab ta advokaadi abi kasutades eelnevalt läbima käesolevas dekreedis sätestatud vahendusmenetluse või 8. oktoobri 2007. aasta seadusandlikus dekreedis nr 179 ette nähtud lepitusmenetluse või 1. septembri 1993. aasta seadusandlikus dekreedis nr 385/93 selle hiljem muudetud redaktsioonis ette nähtud pangandus- ja krediidialaste seaduste tervikteksti artiklis 128 bis sätestatud menetluse seal reguleeritud valdkondades. Vahendusmenetluse läbimine on hagi menetlusse võtmise eeltingimus. […]

2   bis. Kui vahendusmenetluse läbimine on hagi menetlusse võtmise eeltingimus, loetakse see tingimus täidetuks, kui esimene kohtumine vahendaja juures lõpeb kokkuleppele jõudmata.

[…]

4.   Lõikeid 1 bis ja 2 ei kohaldata:

16.

Selle dekreedi artikli 8 lõike 1 kohaselt „[poolte [e]simesel kohtumisel ja järgmistel kohtumistel [vahendaja juures], peavad pooled kuni menetluse lõpuni osalema koos advokaadiga“. Selle sätte lõikes 4 bis on ette nähtud, et „[k]ui menetluspool on jätnud vahendusmenetluses mõjuva põhjuseta osalemata, võib kohus seda järgnevas kohtumenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Codice di procedura civile) artikli 116 teise lõigu kohaselt tõendina arvesse võtta. Kohus mõistab menetlusosaliselt, kes on jätnud artiklis 5 nimetatud juhtudel vahendusmenetluses mõjuva põhjuseta osalemata, riigikassasse tasumiseks välja summa, mis vastab kohtumenetluse eest ette nähtud riigilõivu summale.“

17.

6. augusti 2015. aasta seadusandliku dekreediga nr 130, millega rakendatakse direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta (Decreto legislativo 6 agosto 2015 n. 130, recante attuazione della direttiva 2013/11/UE sulla risoluzione alternativa delle controversie dei consumatori) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 130/2015“)) ( 5 ), muudeti 6. septembri 2005. aasta seadusandliku dekreedi nr 206, millega kehtestatakse tarbijakaitseseadustik, (decreto legislativo 6 settembre 2005, n. 206, „Codice del consumo“, edaspidi „seadusandlik dekreet nr 206/2005)), ( 6 ) teatavad sätted. Seadusandliku dekreedi nr 130/2015 artikliga 1 asendati seadusandliku dekreedi nr 206/2005 artikkel 141, mille lõigetes 4 ja 6 on nüüd ette nähtud:

„4.   Käesoleva jaotise sätteid kohaldatakse vabatahtlike kohtuväliste menetluste suhtes, mille eesmärk on lahendada riigisiseseid ja piiriüleseid vaidlusi Euroopa Liidu residentidest või seal alaliselt asuvate tarbijate ja kauplejate vahel, sh telemaatiliselt, ning mille raames kohtuvälise lahendamise organ teeb lahendusettepaneku või korraldab poolte kohtumise, et soodustada rahumeelse kokkuleppe saavutamist, ning eelkõige kohaldatakse neid tarbijavaidlusi lahendavate vahendusorganite suhtes, mis on kantud 4. märtsi 2010. aasta seadusandliku dekreedi nr 28 artikli 16 lõigetes 2 ja 4 nimetatud eriosasse, ja teiste kohtuvälise lahendamise organite suhtes, mis on asutatud või on kantud loeteludesse, mida peavad ja mille üle teostavad järelevalvet lõike 1 punktis i nimetatud asutused.

[…]

6.   Ei piirata järgmiste sätete kohaldamist, mis näevad ette kohustuslikud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused:

18.

15. juunil 2015 sai Banco Popolare – Società Cooperativa kohtu kaudu Livio Menini ja Maria Antonia Rampanelli vastu maksekäsu summas 991848,21 eurot. See summa vastab nende isikute ja Banco Popolare vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu alusel avatud krediidi jooksevkontol oleva võla jäägile. L. Menini et M. A. Rampanelli esitasid Tribunale Ordinario di Veronas (Verona esimese astme kohus) makseettepaneku määrusele vastuväite ja taotlesid esialgse õiguskaitse korras selle täitmise peatamist.

19.

Nad väidavad oma vastuväite põhjenduseks, et Banco Popolare oli neile vaatamata nende tagasihoidlikele sissetulekutingimustele andnud mitme järjestikuse lepingu alusel korduvalt krediiti. Need krediidid anti neile nende sõnul selleks, et nad saaksid osta meeletus koguses aktsiaid, mis olid suures osas Banco Popolare enda või teiste sama kontserni äriühingute omad. Peale selle esitles Banco Popolare nende sõnul neid investeeringuid kindlate investeeringutena.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et täitmise ajutise peatamise taotlus tuleb rahuldamata jätta. Pärast seda, kui see kohus teeb selle rahuldamata jätmise otsuse, peavad vastaspooled seadusandliku dekreedi nr 28/2010 (millega on direktiiv 2008/52 Itaalia õigusesse üle võetud) artikli 5 lõigete 1 bis ja 4 alusel algatama vahendusmenetluse, vastasel korral on vastuväide vastuvõetamatu.

21.

See kohus tuvastab, et vaidlus kuulub ka seadusandliku dekreedi nr 130/2015 kohaldamisalasse, millega on direktiiv 2013/11 Itaalia õigusesse üle võetud. Selle kohtu hinnangul on vastaspooled nimelt selle direktiivi artikli 4 punkti a tähenduses „tarbijad“, kes on sõlminud „kauplejaga“, nagu see on määratletud nimetatud direktiivi artikli 4 punktis b, „teenuse osutamise lepingu“ sama direktiivi artikli 4 punkti d tähenduses.

22.

Nimetatud kohus on sisuliselt seisukohal, et tarbijavaidluste puhul niisuguse kohustusliku vahendussüsteemi kehtestamine – mis on ometi direktiivi 2008/52 artikli 5 lõikega 2 lubatud –, nagu on ette nähtud seadusandliku dekreediga nr 28/2010, on direktiiviga 2013/11 vastuolus.

23.

Esiteks on direktiivi 2013/11 põhjenduses 16 liikmesriikidele kehtestatud kohustus kehtestada kõikide tarbijavaidluste puhul ühtne vaidluste kohtuvälise lahendamise kord. Sellega on tema hinnangul seega vastuolus, et teatavatele tarbijavaidlustele on kehtestatud kohustuslik vahendamissüsteem, samas kui teiste tarbijavaidluste puhul toimub vahenduse kasutamine vabatahtlikkuse alusel. Seadusandliku dekreedi nr 28/2010 artikli 5 lõikega 1 bis on aga ette nähtud kohustuslik vahendussüsteem ainult pangandus- ja finantslepinguid või kindlustuslepinguid puudutavate tarbijavaidluste puhul.

24.

Teiseks, kuigi direktiiviga 2013/11 on lubatud kohustada kauplejat osalema vahendusmenetluses, on sellega liikmesriikidel keelatud panna niisugust kohustust tarbijale.

25.

Seepärast on selle kohtu hinnangul direktiivi 2008/52 artikli 5 lõige 2 direktiiviga 2013/11 kehtestatud süsteemiga vastuolus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus pakub välja lahendada selle väidetava vastuolu, tõlgendades direktiivi 2013/11 artikli 3 lõiget 2 nii, et välditakse nende kahe direktiivi kohaldamisalade igasugune kattumine. Sel viisil reguleeriks direktiiv 2008/52 ainult vaidlusi, millele direktiiv 2013/11 ei ole kohaldatav, st vaidlusi, mis ei puuduta tarbijaid, mis puudutavad muudest kui müügi- või teenuste osutamise lepingutest tekkivaid kohustusi, nagu ka vaidlusi, mis on selle direktiivi artikli 2 lõike 2 alusel selle direktiivi kohaldamisalast välja jäetud (nagu kaupleja taotlusel algatatud menetlused).

26.

See kohus rõhutab ühtlasi, et seadusandliku dekreedi nr 28/2010 artikli 5 lõige 1 bis ja artikli 8 lõige 1 näevad ette, et tarbijat peab vahendusmenetluses kohustuslikult abistama advokaat. See aga on tema hinnangul vastuolus direktiivi 2013/11 artikli 8 punktiga b.

27.

Nimetatud kohus kahtleb samuti, kas selle dekreedi artikli 8 lõige 4 bis on kooskõlas selle direktiivi artikli 9 lõike 2 punktiga a, kuna sellega on tarbijal lubatud vahendusmenetlusest loobuda nii, et sellega ei kaasne talle hilisemas kohtumenetluses ebasoodsaid tagajärgi, vaid mõjuval põhjusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tähistab mõiste „mõjuv põhjus“ objektiivseid põhjuseid ega hõlma tarbija rahulolematust vahendusmenetlusega.

28.

Nendel asjaoludel otsustas Tribunale Ordinario di Verona (Verona esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29.

Oma kirjalikud seisukohad esitasid Saksamaa ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon. 24. novembri 2016. aasta kohtuistungil olid esindatud Itaalia valitsus ja komisjon.

30.

Menetlusse astujad esitasid oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades kaks argumenti, mis võivad seada kahtluse alla direktiivi 2013/11 kohaldatavuse põhikohtuasjas ja sellest lähtuvalt ka eelotsuse küsimuste asjakohasuse selle kohtuvaidluse lahendamiseks ja Euroopa Kohtu pädevuse sellele vastata.

31.

Esiteks väitis Itaalia valitsus kohtuistungil, et põhikohtuasi on kaupleja poolt tarbijate vastu algatatud maksekäsumenetluse jätkuks. Järelikult kuulub vaidlus direktiivi 2013/11 artikli 2 lõike 2 punktis g ette nähtud välistuse alla selle direktiivi kohaldamisalast.

32.

Teiseks juhtisid Saksamaa valitsus ja komisjon tähelepanu sellele, et eelotsusetaotluses ei ole märgitud, kas seadusandliku dekreediga nr 28/2010 kehtestatud vahendusmenetlus on tõepoolest „vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus“, mille viib läbi „vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus“, nagu need mõisted on määratletud direktiivi 2013/11 artikli 4 lõike 1 punktides g ja h. Kohtuistungil väitis Itaalia valitsus, et see ei ole nii. Kuna selle dekreediga ette nähtud vahendusmenetlus ei vasta nendele määratlustele, ei kuulu see menetlusse astujate arvates selle direktiivi kohaldamisalasse, nagu see on määratletud selle direktiivi artikli 2 lõikes 1.

33.

Vastan kordamööda nendele kahele argumendile alljärgnevalt, lähtudes eelotsuse küsimuste puhul kehtivast asjakohasuse eeldusest.

34.

Selles suhtes tuletan meelde, et seda eeldust saab välistada vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud ( 7 ). Seega võib nimetatud eelduse ümber lükata nimelt siis, kui küsimused ei ole ilmselgelt põhikohtuasja lahendamiseks asjassepuutuvad ( 8 ). Euroopa Kohus ei ole nimelt pädev eelotsuse küsimusele vastama, kui liidu õiguse säte, mille tõlgendamist taotletakse, ei saa ilmselgelt olla kohaldatav ( 9 ).

35.

Direktiivi 2013/11 artikli 2 lõike 2 punkti g kohaselt ei ole direktiiv kohaldatav „kaupleja poolt tarbija vastu algatatud menetlus[te]“ suhtes. Selle direktiivi põhjenduses 16 on selle kohta täpsustatud, et direktiivi ei tohiks kohaldada „kauplejate poolt tarbijate vastu esitatud kaebuste“ suhtes.

36.

See välistamine kajastab nimetatud direktiivi eesmärki, milleks on – nagu nähtub selle direktiivi artiklist 1 – aidata tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades, et tarbijad saavad kogu liidus kasutada teatavatele kvaliteedinõuetele vastavaid vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi, et esitada kauplejate vastu kaebusi. Direktiivi 2013/11 eesmärk ei ole seevastu tagada nende menetluste kättesaadavust kauplejatele, et nad saaksid oma õigusi maksma panna kaebustega tarbijate vastu.

37.

Minu arvates eeldab nimetatud välistamine ka seda, et kui kaupleja esitab tarbija vastu kaebuse ja võidab kohtuasja, siis ei nõua see direktiiv, et tarbija, soovides seda kohtuasja vaidlustada, võiks selle peale edasi kaebamise või vastuväite esitamise asemel vaidlustada kohtuotsust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuses.

38.

Järelikult hõlmab direktiivi 2013/11 artikli 2 lõike 2 punktis g ette nähtud välistamine minu arvates olukorda, kus tarbija vaidlustab tema vastu kaupleja nõudmisel tehtud makseettepaneku määruse.

39.

See võiks aga olla teisiti juhul, kus tarbija sellele määrusele vastuväite esitamise staadiumis esitab kaupleja vastu eraldiseisva nõude, milles oleks võinud iseenesest algatada eraldi kohtuasja. Eriti kui tarbija tõstatab vastuväite raames küsimuse lepingu või selle teatavate tingimuste kehtetusest, on nõue tuvastada see kehtetus (nagu ka lõpuks saada selle eest hüvitist) lisaks sellele, et see on maksekäsumenetluse raames esitatud kaitseväide, tarbija eraldiseisev nõue kaupleja vastu ( 10 ). Direktiiv 2013/11 nõuab minu arvates, et tarbija saaks minna selle nõudega vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse ette ( 11 ). Niisuguse nõude puhul seega selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis g ette nähtud välistamine mängu ei tuleks.

40.

See, kas tarbija, kes esitab kohtuotsusele vastuväite, paneb selle raames maksma kaupleja vastu eraldiseisva nõude, milles oleks võinud iseenesest algatada eraldi kohtuasja, on iga liikmesriigi siseriikliku õiguse küsimus. Seda hinnata on seega liikmesriigi kohtu ainupädevuses.

41.

Käesoleval juhul viitavad eelotsusetaotluses kirjeldatud ja käesoleva ettepaneku punktis 19 ära toodud faktilised asjaolud sellele, et L. Menini ja M.A. Rampanelli väitsid oma vastuväite põhjenduseks, et Banco Popolare oli neile vaidlusaluseid krediite andes rikkunud kohaldatavat õigust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu asi on hinnata, kas niisugune väide on või ei ole tarbijate eraldiseisev kaebus kaupleja vastu.

42.

Nendel tingimustel leian ma, et kuigi nimetatud kohtuvaidlus on kaupleja nõudel tarbijate vastu algatatud maksekäsumenetluse jätk, ei ole ilmselge, et direktiivi 2013/11 sätted, mida palutakse tõlgendada, ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad, ja seega, et eelotsuse küsimused ei ole selle kohtuvaidluse lahendamiseks asjakohased.

43.

Direktiivi 2013/11 artikli 4 lõike 1 punktis g on „vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus“ määratletud kui menetlus, mille viib läbi „vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus“. „Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus“ on omakorda määratletud selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis h viitega selle direktiivi artikli 20 lõike 2 kohaselt koostatud nimekirjale. Nimekirjas, mille peavad koostama iga liikmesriigi pädevad asutused ja edastama komisjonile, on loetletud kõik üksused, kellest on neile teatatud ja kes vastavad pärast selle artikli lõike 1 alusel kontrollimist nimetatud direktiiviga ja selle ülevõtmise siseriiklike õigusnormidega ette kirjutatud kvaliteedinõuetele ( 12 ).

44.

Nagu direktiivi 2013/11 artikli 2 lõikest 1 nähtub, on see direktiiv kohaldatav ainult menetlustele, „mille lahendamisel kasutatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust“. Direktiivi põhjenduses 37 on selle kohta täpsustatud, et direktiivis kehtestatud kvaliteedinõudeid kohaldatakse „vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste suhtes, mida viib läbi vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus, millest on komisjonile teatatud“. Teisisõnu, see direktiiv reguleerib ainult menetlusi, mis toimuvad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuses, nagu see on määratletud direktiivi artikli 4 punktis h.

45.

See direktiivi 2013/11 esemelise kohaldamisala piiramine ei anna kaugeltki kohaldamisala formalistlikku määratlust, vaid on seletatav direktiiviga kehtestatud süsteemi üldise ülesehitusega.

46.

Rõhutan selles suhtes, et direktiivi artikli 5 lõige 1 koostoimes selle artikli 4 lõike 1 punktiga h kohustab kõiki liikmesriike tagama, et kõikide nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate vaidluste puhul, mille pooleks on nende territooriumil asutatud kaupleja, on tarbijatel (vähemalt) üks kohtuväline üksus, kelle poole pöörduda ja kes vastab sama direktiivi nõuetele ning on kantud selle artikli 20 lõike 2 alusel koostatud riiklikusse nimekirja.

47.

Tingimusel, et liikmesriigid täidavad seda kohustust, on neil lubatud asutada veel teisi kohtuväliseid üksusi, mis ei vasta tingimata nendele nõuetele ega ole seega kantud sellesse nimekirja. Direktiiv 2013/11 ei ühtlusta kõiki riikide kohtuväliseid menetlusi; selle eesmärk on ainult tagada, et iga liikmesriik näeks ette vähemalt ühe vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse, mis vastaks direktiivis kehtestatud nõuetele.

48.

Käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotluses täpsustatud, kas seadusandliku dekreediga nr 28/2010 ette nähtud vahendusmenetlus toimub „vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuses“ direktiivi 2013/11 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses, st üksuses, mis on kantud vastavalt selle direktiivi artikli 20 lõikele 2 Itaalia ametiasutuste koostatud nimekirja. Ei ole ka märgitud, kas tarbijatel on võimalus algatada seadusandliku dekreedi nr 28/2010 artikli 5 lõikes 1 bis osutatud tarbijavaidlust mõnes teises üksuses, mis võivad olla selles nimekirjas ( 13 ). Kohtuistungil väitis Itaalia valitsus, et seadusandliku dekreediga nr 28/2010 ette nähtud menetluse raames pädevat vahendusorganit nimetatud nimekirjas ei ole.

49.

Kui oletada, et niisugust organit registreeritud ei ole – mida hinnata on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne –, leian eespool öeldut arvestades ja samamoodi nagu menetlusse astujad, et see vahendusmenetlus ei kuulu direktiivi 2013/11 kohaldamisalasse ( 14 ).

50.

Need kaalutlused ei sea siiski kahtluse alla Euroopa Kohtu pädevust. Nimelt ei ole käesoleva ettepaneku punktis 48 tõstatatud ebakindluse küsimust arvestades ilmselge, et direktiivi 2013/11 sätted, mille tõlgendamist taotletakse, ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad ja et seega eelotsuse küsimused ei ole selle kohtuvaidluse lahendamiseks asjakohased.

51.

Igal juhul, isegi kui seadusandliku dekreediga nr 28/2010 ette nähtud vahendusmenetlus selle direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu, ei tähendaks see, et Euroopa Kohus ei ole pädev, kuna sel juhul tuleks arvestada, et Itaalia seadusandja on oma siseriiklikus õiguses laiendanud nimetatud direktiiviga ette nähtud korda sellele menetlusele.

52.

Tuletan siinkohal meelde, et kui liikmesriigi õiguses on muudetud liidu õiguse sätted nende kohaldamisalasse mittekuuluvatele olukordadele vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks, peab Euroopa Kohus ennast siiski pädevaks neid sätteid ELTL artikli 267 alusel tõlgendama, et tagada nendes olukordades ja liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades ühesugune kohtlemine. See lähenemisviis on õigustatud huvist tagada, et liidu õiguse sätteid tõlgendatakse ühetaoliselt ( 15 ).

53.

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluses piisavalt täpselt nimetatud niisugust viitamist liidu õigusele ( 16 ). Sellest taotlusest nimelt tuleneb, et seadusandliku dekreediga nr 28/2010 ette nähtud vahendusmenetlus kuulub sõnaselgelt selle Itaalia õigusakti kohaldamisalasse, millega on direktiiv 2013/11 üle võetud ( 17 ). Sellega on Itaalia seadusandja, isegi kui oletada, et menetlus toimub organis, mis ei ole kantud direktiivi 2013/11 artikli 20 lõike 2 alusel koostatud nimekirja, vähemalt kavatsenud reguleerida nimetatud menetlust selle direktiivi üle võtnud siseriiklike õigusnormidega samamoodi nagu menetlusi, mis toimuvad nõuetekohaselt registreeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustes.

54.

Kõiki esitatud põhjendusi arvestades olen seisukohal, et Euroopa Kohus on pädev vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimustele.

55.

Esimese küsimuse esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule direktiivi 2013/11 artikli 3 lõike 2 tõlgendamise kohta, mille kohaselt selle direktiivi kohaldamine „ei piira direktiivi 2008/52/EÜ kohaldamist“. See kohus soovib teada saada, kas nende direktiivide esemelised kohaldamisalad lõikuvad üksteisesse või kas, vastupidi, direktiiv 2008/52 reguleerib ainult vaidlusi, millele direktiiv 2013/11 ei ole kohaldatav.

56.

Minu arvates ei ole kahtlust, et direktiivi 2013/11 artikli 3 lõige 2 võimaldab selle ja direktiivi 2008/52 vastavate kohaldamisalade teatavat kattuvust. Selle kohta on direktiivi 2013/11 põhjenduses 19 in fine täpsustatud, et see direktiiv „on ette nähtud horisontaalseks kohaldamiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise igat liiki menetluste suhtes, sealhulgas direktiiviga 2008/52/EÜ hõlmatud menetluste suhtes“. Nagu rõhutas Itaalia valitsus, võivad need kaks direktiivi valitseda sama vaidlust samal ajal, sest kui direktiiv 2008/52 reguleerib juba vahendusmenetlusi, siis direktiiv 2013/11 ühtlustab üksikasjalikumalt kõik vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused. See reguleerib seega nende menetluste paljusid aspekte, mida ei ole direktiivis 2008/52 käsitletud ( 18 ).

57.

Sellegipoolest nähtub eelotsusetaotlusest, et esimene küsimus põhineb eeldusel, et põhikohtuasjas need kaks direktiivi omavahel põrkuvad. Kui oletada, et see eeldus on leidnud kinnitust, tuleks eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks selgitada ka eeskirju, mida kohaldatakse juhul, kui direktiivi 2008/52 ja direktiivi 2013/11 sätted lähevad omavahel vastuollu.

58.

Ma kahtlen aga selle eelduse õigsuses. Nagu märkis komisjon, saab niisugune konflikt tekkida vaid tingimusel, et vaidlus kuulub samal ajal nende mõlema direktiivi kohaldamisalasse ja et lisaks on nende sätted tõepoolest omavahel vastuolus. Käesoleval juhul aga ei ole kumbki neist kahest tingimusest täidetud.

59.

Esiteks ei kuulu põhikohtuasi direktiivi 2008/52 kohaldamisalasse, mis selle direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt hõlmab ainult piiriüleseid vaidlusi ( 19 ). Need on nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt kõik vaidlused, milles vähemalt kahe poole alaline elu- või asukoht või harilik viibimiskoht on eri liikmesriikides. Kuna vastuväite esitanud poolte elukoht on Itaalias ja ka Banco Popolare on seal asutatud, ei vasta põhikohtuasi sellele määratlusele.

60.

Mõistagi ei takista miski, nagu on märgitud direktiivi 2008/52 põhjenduses 8, liikmesriikidel kohaldada selle sätteid siseriiklike vahendusmenetluste suhtes. Itaalia seadusandja on seda õigust kasutanud, laiendades seadusandliku dekreedi nr 28/2010 sätete kohaldamist riigisisestele vaidlustele. Selle põhjenduse tagajärjel ei saa siiski laiendada selle direktiivi artikli 1 lõike 2 sõnastuse vastaselt direktiivi kohaldamisala nendele vaidlustele. Nagu märkis komisjon kohtuistungil, nimetatud põhjenduses ainult märgitakse liikmesriikide õigust kohaldada oma siseõiguse alusel liidu õiguse sätteid olukordadele, mis ei kuulu nende sätete kohaldamisalasse ( 20 ).

61.

Teiseks ja igal juhul ei nõustu ma eelotsusetaotluse esitanud kohtu analüüsiga, et kuna direktiivi 2008/52 artikli 3 punktiga a ja artikli 5 lõikega 2 on liikmesriikidel lubatud nõuda, et enne kohtusse pöördumist tuleb kasutada vahendusmenetlust, siis on need sätted direktiiviga 2013/11 kehtestatud süsteemiga vastuolus. Kuna seda problemaatikat on käsitletud teise küsimuse esimeses osas, esitan oma arutluskäigu oma ülevaates hiljem ( 21 ).

62.

Kuna põhikohtuasjas ei teki seega direktiivi 2008/52 ja direktiivi 2013/11 sätete vahel mingit vastuolu, ei ole seega vaja kindlaks määrata, kumma direktiivi sätted on prioriteetsed.

63.

Lisan siiski, et käsitlus oleks ammendav, et isegi kui eeldada, et selline vastuolu esineb, oleks direktiiv 2008/52 esimuslik. Nimelt annab direktiivi 2013/11 artikli 3 lõige 1 sellele direktiivile eesõiguse teiste liidu õigusaktide suhtes, mis sisaldavad sätteid tarbija poolt kaupleja vastu algatatud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kohta, „välja arvatud juhul, kui selgesõnaliselt on sätestatud teisiti“. Selle direktiivi artikli 3 lõige 2 koostoimes selle põhjendusega 19 on niisugune sõnaselge erand, kuna see näeb ette, et nimetatud direktiiv „ei piira direktiivi 2008/52/EÜ kohaldamist“. Lisaks sellele, et selles põhjenduses on kinnitatud selle direktiivi ülimuslikkust direktiivi 2013/11 suhtes, on seal märgitud, et see on nii seepärast, et direktiiviga 2008/52 on juba sätestatud liidu tasandil vahendussüsteemide raamistik piiriüleste vaidluste jaoks.

64.

Oma teise küsimuse esimese osa kohaselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2013/11 artikliga 1 on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu seadusandliku dekreedi nr 28/2010 artikli 5 lõige 1 bis, mis seab tarbija poolt kaupleja vastu kohtusse antud ja teenuste osutamise lepingut puudutava vaidluse kohtus menetlusse võtmise tingimuseks, et tarbija peab olema enne läbinud vahendusmenetluse.

65.

Tribunale Ordinario di Verona (Verona esimese astme kohus) kahtleb seadusandliku dekreedi nr 28/2010 artikli 5 lõike 1 bis kooskõlas direktiivi 2013/11 artikliga 1 kahel eri põhjusel.

66.

Ühelt poolt tekib sellel kohtul küsimus, ega see direktiiv ei kohusta liikmesriike nägema ette kõikide tarbijavaidluste jaoks ühtset ja ühetaolist vaidluste kohtuvälise lahendamise korda. Selle artikli 5 lõike 1 bis tõttu on nendele vaidlustele kohaldatav vaidluste kohtuvälise lahendamise kord aga killustatud, kuna sellega on teatavate tarbijavaidluste puhul (selle kohtu sõnul nimelt vaidlustes pangandus- ja finantslepingute või kindlustuslepingute üle) ette nähtud kohustuslik vahenduskord, samas kui teiste tarbijavaidluste puhul kehtib ainult vabatahtlik vahenduskord ( 22 ).

67.

Niisugusele nõudele ei leia kinnitust direktiivi 2013/11 sõnastusest ega eesmärgist ( 23 ). Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 36 meelde tuletasin, on selle direktiivi eesmärk sisuliselt tagada tarbijale kogu liidus kaupleja vastu kaebuste esitamiseks juurdepääs vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele, mis vastaksid teatavatele ühtlustatud kvaliteedinõuetele. Need menetlused peavad olema „sõltumatud, erapooletud, läbipaistvad, tõhusad, kiired ja õiglased“. Nimetatud direktiiviga ei püüta mingil viisil sellest eesmärgist kaugemaleulatuvalt tagada nende menetluste tingimuste ühtsust või ühetaolisust kõikide tarbijavaidluste jaoks samas liikmesriigis. See järeldus tuleneb ka sama direktiiviga toimunud minimaalsest ühtlustamisest, mis nähtub direktiivi artikli 2 lõikest 3.

68.

Teiselt poolt tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas vahendusmenetluses direktiivi 2013/11 kohaldamisalasse kuuluva vaidluse lahendamiseks võib osalema kohustada ainult kauplejat või ka tarbijat ( 24 ).

69.

Selles suhtes on, nagu see kohus märkis, selle direktiivi artikkel 1 vähemalt näiliselt mõneti mitmeti mõistetav. Selle artikli esimeses lauses rõhutatakse tarbijate õiguste kauplejate vastu maksma panemiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kasutamise vabatahtlikkust. Selle artikli teine lause omakorda jätab liikmesriikidele õiguse võtta vastu õigusakte, millega tehakse nendes menetluste osalemine kohustuslikuks, tingimusel et need õigusaktid „ei takista pooli pöördumast kohtu […] poole“. Selle sätte tekstis ei ole täpsustatud, kas mõiste „osalemine“ tähendab ainult kaupleja osalemist tarbija algatatud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses või peetakse sellega silmas niisuguse menetluse algatamist ka kaupleja poolt.

70.

Termini „pooled“ kasutamine viitab sellele, et see mõiste tähendab nii tarbija kui ka kaupleja kaasamist vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusse. Direktiivi 2013/11 põhjendus 49 aga keskendub pigem kaupleja kaasamisele, kuna selles on täpsustatud, et kuigi see direktiiv ei nõua, et kaupleja osalemine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes oleks kohustuslik, ei takista see liikmesriikidel niisugust kohustust ette näha, tingimusel et järgitakse poolte õigust pöörduda kohtusüsteemi poole.

71.

Kuna direktiivi 2013/11 artikli 1 sõnastus koostoimes selle põhjendusega 49 ei võimalda seega ühest tõlgendamist, tuleb arvesse võtta selle sätte ja selle õigusakti, kuhu säte kuulub, eesmärke ja konteksti ( 25 ).

72.

Seda silmas pidades märgin esiteks, et nimetatud direktiivi laiem seadusandlik kontekst kinnitab, et vahendusmenetluse vabatahtlikkus ja tarbija kohustamine seda kasutama on omavahel kooskõlas. Direktiiv 2008/52 annab selle kohta selgituse, mis on direktiivi 2013/11 artikli 1 tõlgendamiseks asjassepuutuv ( 26 ).

73.

Direktiivi 2008/52 artikli 3 punktis a on vahendusmenetlus määratletud kui vabatahtlik menetlus, täpsustades samas, et selle protsessi võivad algatada mitte ainult pooled, vaid selle võib määrata ka kohus või selle võib ette näha liikmesriigi õigusega. Samas mõtteliinis on selle direktiivi artikli 5 lõikega 2 jäetud liikmesriikidele õigus muuta oma siseriikliku õiguse alusel vahendusmenetluse „kasutamine“ kohustuslikuks. See sõnastus näitab üheselt, et nad võivad ette näha, et tarbija on kohustatud algatama vahendusmenetluse ( 27 ). Nagu nähtub nimetatud direktiivi põhjendusest 13, ei seisne vahendusmenetluse vabatahtlikkus mitte selles, et pooled võivad vabalt seda menetlust kasutada või mitte kasutada, vaid asjaolus, et „pooled vastutavad ise menetluse eest ja võivad seda juhtida, nagu ise soovivad, ning võivad selle ka igal ajal lõpetada“.

74.

Ma ei tähelda ühtegi asjaolu, mis põhjendaks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste vabatahtlikkusele teistsuguse tähenduse omistamist, kui on sätestatud direktiivi 2013/11 artiklis 1. Seepärast ei saa seda sätet tõlgendada nii, et sellega on liikmesriikidel keelatud seada tarbija esitatud nõude menetlusse võtmise tingimuseks, et eelnevalt tuleb kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust.

75.

Rõhutan aga teiseks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusnormide ja omaduste osas, mida direktiiv 2013/11 ei reguleeri, säilitavad liikmesriigid oma täie seadusandliku pädevuse, tingimusel et nad tagavad selle direktiivi kasuliku mõju ( 28 ). See kaalutlus tuleneb sellest, et direktiiviga toimus minimaalne ühtlustamine ( 29 ). Nimetatud direktiivi põhjenduses 15 on muu hulgas täpsustatud, et sellega loodav vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteem peaks „tuginema liikmesriikides olemasolevatele vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele ning austama liikmesriikide õigustavasid“.

76.

Miski ei viita sellele, et tarbija kohustus algatada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus takistaks direktiivi 2013/11 eesmärgi täitmist, nagu see on määratletud selle artiklis 1, ja sellest lähtuvalt selle direktiivi kasulikku mõju. Vastupidi, see pigem tugevdab seda, tagades selle kohtuvälise menetluse kasutamise süstemaatilisuse ( 30 ). Pealegi, kuna selle kohustuse eesmärk on eeldatavalt vähendada kohtute koormust – selle eesmärgi legitiimsust on muide Euroopa Kohus tunnistanud ( 31 ) –, edendab see kaudselt ka tarbijate juurdepääsu õigusemõistmisele, mille olulisust nimetatud artikkel 1 kinnitab. Seda silmas pidades töötaks selle sätte tõlgendamine nii, et liikmesriikidel on keelatud tarbijale niisugust kohustust panna, sellele eesmärgile vastu.

77.

Tuletan pealegi meelde, et nende sätete vastuolu korral peavad direktiivi 2013/11 sätted teed andma direktiivi 2008/52 sätetele ( 32 ). Piiriüleste vaidluste puhul on direktiivi 2008/52 artikli 5 lõikega 2 liikmesriikidel lubatud teha vahendusmenetluse kasutamine kohustuslikuks. Oleks paradoksaalne, kui see ei oleks neil seevastu lubatud riigisiseste vaidluste raames, mille suhtes on kohaldatav ainult direktiiv 2013/11.

78.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades olen seisukohal, et direktiivi 2013/11 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on lubatud mitte ainult nõuda kaupleja osalemist vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses, vaid ka kohustada tarbijat läbima niisuguse menetluse enne kohtu poole pöördumist. See õigus on siiski piiratud selle direktiivi artiklis 1 in fine sätestatud tingimusega, et niisuguse kohustusega ei või pooltelt võtta nende õigust kohtusse pöörduda –analüüsin alljärgnevalt selle tingimuse ulatust.

79.

Direktiivi 2013/11 põhjendustes 45 ja 49 on selgitatud eespool nimetatud tingimuse ulatust, tuletades meelde, et arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 tagatud õigusi tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ei või vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused takistada poolte juurdepääsu kohtule. Põhjenduses 45 on täpsustatud, et kui vaidlust ei saa lahendada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse abil, mille tulemus ei ole pooltele siduv, peavad nad seejärel saama algatada kohtuasja.

80.

Juba enne direktiivi 2013/11 vastuvõtmist otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Alassini jt ( 33 ), et kohustuslik lepituskatse kohtuasja menetlusse võtmise tingimusena on harta artiklis 47 sätestatud tõhusa õiguskaitse põhimõttega kooskõlas, kui selle menetlusega:

81.

Kuigi see kohtuotsus puudutas liikmesriigi õigusakti, millega kohustati kasutama lepitusmenetlust, on Euroopa Kohtu arutluskäik ülekantav liikmesriikide õigusaktidele, millega kohustatakse kasutama muid kohtuväliseid menetlusi, nagu vahendusmenetlus põhikohtuasjas. Niisugused õigusaktid tõstatavad samalaadseid probleeme tõhusa kohtuliku kaitse seisukohast, kuna need näevad „kohtusse pöördumise osas ette lisaetapi“ ( 38 ). Need võivad samuti kõik teenida õiguspäraseid üldise huvi eesmärke, nagu vaidluste lahendamine kiiresti ja odavalt ning kohtute koormuse vähendamine ( 39 ).

82.

Peale selle, nagu on välja toodud direktiivi 2013/11 põhjenduses 45, on selle artiklis 1 in fine sätestatud tingimuse eesmärk just nimelt tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kooskõla harta artikliga 47. Järelikult on asjaolud, mida võttis Euroopa Kohus arvesse kohtuotsuses Alassini jt, ( 40 ) asjakohased ka selleks, et hinnata, kas kohustus kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust on selle direktiivi artikliga 1 kooskõlas ( 41 ).

83.

Kuigi seda hinnata on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, näib mulle siiski tarvilik esitada siinkohal teatavad kaalutlused, mis võivad tal aidata seda ülesannet täita.

84.

Märgin esiteks, et seadusandliku dekreedi nr 206/2005 artikli 141 lõige 4 seadusandliku dekreedi nr 130/2015 artikli 1 sõnastuses näeb ette, et selle kohaldamisalasse kuuluvad menetlused – mille hulgas on seadusandliku dekreediga nr 28/2010 ette nähtud vahendusmenetlus – on mõeldud selleks, et jõuda kompromissile või vahendaja või muu kaasatud üksuse väljapakutud lahendusele. Selle menetluse tulemus ei ole seega pooltele siduv, tingimusel et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kinnitab.

85.

Teiseks, seadusandliku dekreedi nr 28/2010 artikli 5 lõike 4 alusel on vahendusmenetluse kasutamine käsumenetluse raames kohustuslik alles pärast seda, kui on tehtud otsus võimalike esialgse õiguskaitse korras täitmise ja peatamise taotluste üle. Samuti ei takista see kohustus vajaduse korral, ikka tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib, määrata esialgse õiguskaitse meetmeid.

86.

Lisan, et Itaalia õigusaktil põhikohtuasjas on selle poolest, et selles on vahendusmenetlusest mõjuva põhjuseta loobumise eest ette nähtud sanktsioonid, eriaspekt – mida kohtuotsuses, milles tehti kohtuotsus Alassini jt ( 42 ) ei käsitletud –, mis võib ohustada poolte võimalust oma õigused selle menetluse lõpus tegelikult maksma panna kohtus. Seda problemaatikat analüüsin ma teise eelotsuse küsimuse kolmanda osa raames ( 43 ).

87.

Teise küsimuse teine osa puudutab sisuliselt seda, kas direktiivi 2013/11 artikliga 1 ja artikli 8 punktiga b on kooskõlas niisugune siseriiklik õigusnorm nagu seadusandliku dekreedi nr 28/2010 ( 44 ) artikli 8 lõige 1, mis kohustab pooli kasutama vahendusmenetluse raames advokaadi abi.

88.

Vastus sellele küsimusele tuleneb üheselt selle direktiivi artikli 8 punkti b sõnastusest, kus on sätestatud, et liikmesriigid ei või nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluva vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse raames niisugust kohustust ette näha. Ainult sellest kaalutlustest piisab teise küsimuse teisele osale tarviliku vastuse andmiseks.

89.

Seega ei ole vaja analüüsida Itaalia valitsuse argumenti, et kui vahendusmenetluses advokaadi abi kasutamise kohustus piirab harta artiklis 47 sätestatud õigusi, siis on see üldise huvi eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne. Kuna niisugune kohustus rikub direktiivi 2013/11 artikli 8 punkti b, ei ole vaja kontrollida, kas see on kooskõlas harta artikliga 47 ja selle direktiivi artikliga 1.

90.

Oma teise küsimuse kolmanda osaga küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 2013/11 artikliga 1 ja artikli 9 lõikega 2 on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm, nagu seadusandliku dekreedi nr 28/2010 artikli 8 lõige 4 bis, millega on pooltel lubatud vahendusmenetluses mitte osaleda üksnes mõjuval põhjusel, vastasel korral määratakse neile hilisemas kohtumenetluses sanktsioonid.

91.

Nagu on eelotsusetaotluses selgitatud, näeb selle dekreedi artikli 8 lõige 4 bis nimelt ette sanktsiooni ühe poole vahendusmenetlusest loobumise eest ( 45 ), kui selleks ei ole mõjuvat põhjust, sätestades loobunud poolele ebasoodsad tagajärjed järgneva kohtumenetluse raames. Nii võib kohus ilma mõjuva põhjuseta loobumise korral seda oma kohtuotsuses argumendina kasutada. Ta peab ühtlasi määrama loobunud poolele rahalise sanktsiooni.

92.

Seadusandliku dekreedi nr 28/2010 artikli 5 lõigetega 1 bis ja 2 bis koostoimes artikli 8 lõikega 4 bis, nagu need on eelotsusetaotluses esitatud, on seega kehtestatud järgmine kord:

93.

Direktiivi 2013/11 artikli 9 lõike 2 punktis a on aga ette nähtud, et menetluse puhul, mille tulemusel tehakse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse ettepanekul otsus, peab pooltel olema igal ajal võimalus menetlusest loobuda, „kui menetluse teostamise viis neid ei rahulda“ ( 46 ). Selles sättes on siiski lisatud, et kui liikmesriigi siseõiguses on ette nähtud kaupleja kohustuslik osalemine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes, on see loobumisõigus ainult tarbijal ( 47 ). Eelotsusetaotluses ei ole käesoleval juhul täpsustatud, kas seadusandlik dekreet nr 28/2010 kohustab kauplejat vahendusmenetluses osalema.

94.

Nimetatud sättes on seega sätestatud poolte – või vähemalt tarbija – täielik vabadus menetlusest igal ajal loobuda, isegi täiesti subjektiivsetel põhjustel. Liikmesriigi õigusakt, mis näeb vahendusmenetlusest loobumise korral ette loobunud poolele järgnevas kohtumenetluses ebasoodsad tagajärjed, nagu need, mis on ette nähtud selle dekreedi artikli 8 lõikes 4 bis, piirab seda õigust ja rikub seega direktiivi 2013/11 artikli 9 lõike 2 punkti a.

95.

Peale selle leian, et kuna niisugune õigusakt kohustab kasutama kohtuvälist menetlust, nähes sel viisil ette sanktsiooni sellest menetlusest loobumise eest, siis piirab ta poolte õigust pöörduda kohtusse sel määral, et see õigusakt ei vasta direktiivi 2013/11 artiklis 1 in fine sätestatud tingimusele.

96.

See tingimus jääks nimelt ilma kasuliku mõjuta, kui liikmesriikidel oleks lubatud pooltele formaalselt kohtusse pöördumise õigust andes ohustada nende võimalust oma õigusi tegelikult kohtus maksma panna. Seepärast eeldab nimetatud tingimus minu arvates, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusest loobumisega ei tohi kaasneda loobunud poolele – vähemalt, kui see on tarbija ( 48 ) – hilisemas kohtumenetluses ebasoodsaid tagajärgi.

97.

Komisjon rõhutas siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks enne, kui ta tuvastab, et see õigusakt on direktiivi 2013/11 artikliga 1 ja artikli 9 lõike 2 punktiga a vastuolus, kontrollima, kas nimetatud dekreedi artikli 8 lõiget 4 bis ei saaks tõlgendada nii, et seda vastuolu välditakse.

98.

Tuletan selles suhtes meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriikide kohtud kohustatud tõlgendama oma siseriiklikku õigust võimalikult suures ulatuses nii, et tagada selle kooskõla liidu õigusega ( 49 ). See kooskõlalise tõlgendamise kohustus ei või siiski kohustada neid kohtuid tõlgendama oma siseriiklikku õigust contra legem ( 50 ).

99.

Konkreetselt väitis komisjon õigusega, et seadusandliku dekreedi nr 28/2010 artikli 8 lõike 4 bis kooskõla direktiivi 2013/11 eespool nimetatud sätetega saaks tagada, tõlgendades mõistet „mõjuv põhjus“ nii, et see hõlmab poolte (või vähemalt tarbija ( 51 )) rahulolematust vahendusmenetluse käigu või toimimisega. Kuigi eelotsusetaotlusest nähtub, et see kohus leidis a priori, et mõiste „mõjuv põhjus“ all on silmas peetud ainult objektiivseid kaalutlusi ( 52 ), on tema kohus kontrollida, ega nimetatud artikli 8 lõiget 4 bis ei saa siiski tõlgendada laiemalt.

100.

Kõike eespool öeldut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale Ordinario di Verona (Verona esimese astme kohus, Itaalia) esitatud küsimustele järgmiselt: