1.

Tegemist ei ole esimese korraga, mil Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) ja sama liikmesriigi Ústavný súdi (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) vaheline lahkarvamus ajendab esitama eelotsusetaotlust. ( 2 ) Seekord on vaidluse all küsimus, kas maksuasutus võib pidada konfidentsiaalset registrit, mis sisaldab andmeid füüsiliste isikute kohta, kes tegutsevad teatud juriidiliste isikute juhatuses variisikuna. Kõnealuse vaidluse käigus tekivad ühtlasi küsimused, mis puudutavad tõhusat kohtulikku kaitset, nimelt esiteks seda, kas kohtule kaebuse esitamise tingimuseks võib seada kohustusliku haldusliku õiguskaitsevahendi ammendamise, ja teiseks, kas registrit võib käsitada vastuvõetamatu tõendina, kui selles sisalduvaid andmeid levitati ilma maksuameti loata. Lõpuks peab Euroopa Kohus liikmesriigi kohtule teatama, kas kohus peab järgima Euroopa Kohtu praktikat või Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, kui nende kohtute praktika vahel on vastuolu.

2.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 8 sätestatud põhiõigust isikuandmete kaitsele on täpsustatud isikuandmete kaitse direktiivis, ( 3 ) mis tunnistatakse peatselt kehtetuks ja asendatakse isikuandmete kaitse üldmäärusega. ( 4 )

3.

Isikuandmete kaitse direktiivi artikli 6 lõikes 1 on esitatud teatud põhimõtted, mis puudutavad isikuandmete töötlemist:

„Liikmesriigid sätestavad selle, et

[…]

[…]“

4.

Isikuandmete kaitse direktiivi artiklis 7 on kindlaks määratud, millistel tingimustel on isikuandmete töötlemine seaduslik:

„Liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib töödelda ainult juhul, kui:

[…]

[…]

5.

Isikuandmete kaitse direktiivi artikli 10 kohaselt tuleb andmesubjektile esitada teavet juhul, kui andmeid kogutakse tema enda kohta. Isikuandmete kaitse direktiivi artiklis 11 on kindlaks määratud, kuidas tuleb toimida juhul, kui andmed ei ole saadud andmesubjektilt. Artiklis 12 on sätestatud andmesubjekti õigus saada teavet selle kohta, kas isikut ennast käsitlevaid andmeid töödeldakse, ning õigus nõuda võimalust parandada, kustutada või sulgeda need andmed, mille töötlemine ei vasta selle direktiivi sätetele.

6.

Erandid isikuandmete kaitse direktiivi teatud sätetest on ette nähtud artikli 13 lõikes 1:

„Liikmesriigid võivad artikli 6 lõikes 1, artiklis 10, artikli 11 lõikes 1 ja artiklites 12 ja 21 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatuse piiramiseks võtta vastu õigusakte, kui sellised piirangud on vajalikud, et kindlustada:

[…]

[…]“

7.

Isikuandmete kaitse direktiivi artiklis 14 on sätestatud andmesubjektide õigus esitada vastuväiteid:

„Liikmesriigid annavad andmesubjektidele õiguse:

[…]“

8.

Isikuandmete kaitse direktiivi artikkel 22 käsitleb õiguskaitsevahendeid:

„Liikmesriigid sätestavad kõigi isikute õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid, kui on rikutud õigusi, mis neile on antud kõigi asjaomase töötlemise suhtes kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega, ilma et see piiraks ühegi võimaliku sätestatava haldusliku kaitsevahendi kohaldamist, muu hulgas artiklis 28 osutatud järelevalveasutuse kaudu enne küsimuse suunamist kohtutele.“

9.

Isikuandmete kaitse direktiivi artikli 28 lõikes 4 on sätestatud õigus esitada kaebus järelevalveasutusele:

„Iga järelevalveasutus vaatab läbi kõigi isikute või kõnealuseid isikuid esindava ühenduse esitatud avaldused nende õiguste ja vabaduste kaitse kohta seoses isikuandmete töötlemisega. Andmesubjektile teatatakse avalduse tagajärgedest.

Iga järelevalveasutus vaatab läbi eelkõige kõigi isikute avaldused kontrollida andmete töötlemise seaduslikkust, kui kohaldatakse käesoleva direktiivi artikli 13 kohaselt vastuvõetud siseriiklikke sätteid. Igal juhul teatatakse isikule kontrollimisest.“

10.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Občiansky súdny poriadok) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 250v lõiked 1 ja 3 käsitlevad kohtulikku kaitset:

[…]

11.

Vaidemenetluse seadus nr 9/2010 (Zákon č. 9/2010 Z. z. o sťažnostiach) sätestab võimaluse esitada vaie haldusorgani tegevuse või tegevusetuse peale.

12.

Maksukorralduse seaduse nr 563/2009 (Zákon č. 563/2009 Z. z. o správe daní (daňový poriadok)) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 164 käsitleb isikuandmete töötlemist:

„Maksude kogumise eesmärgil on maksuametil, finantsametil ja rahandusministeeriumil õigus töödelda maksukohustuslaste, nende esindajate ja muude isikute isikuandmeid kooskõlas erinormiga (95)[ ( 5 )]; isikuandmeid võib edastada vaid kohalikule omavalitsusüksusele kui maksuhaldurile, finantshaldurile ja rahandusministeeriumile ning, seoses maksude kogumise ja ülesannete täitmisega erinormi alusel muudele isikutele, kohtutele ja asutustele, mis tegutsevad kriminaalmenetluse raames. Infosüsteemides (95) võib töödelda füüsilise isiku ees- ja perekonnanime, tema kodust aadressi ja, kui sellele isikule ei ole registrisse kandmise ajal antud maksukohustuslasena registreerimise numbrit, siis isikukoodi.“

13.

Riigi maksu‑ ja tolliorganeid käsitleva seaduse nr 333/2011 (Zákon č. 333/2011 Z. z. o orgánoch štátnej správy v oblasti daní, poplatkov a colníctva) § 4 lõike 3 punktid d, e ja o käsitlevad maksukeskuse käesoleva asja seisukohast olulisi ülesandeid:

„Finantsamet täidab järgmisi ülesandeid:

14.

Rikkumisi käsitlevate andmete töötlemine on kindlaks määratud seaduse nr 333/2011 § 5 lõike 3 punktis b:

„Finantskuritegude vastase võitluse büroo kasutab finantshalduse infosüsteeme, mille abil ta kogub, töötleb, säilitab, edastab, kasutab, kaitseb ja kustutab teavet ja isikuandmeid isikute kohta, kes on rikkunud maksu- või tollialaseid õigusnorme või kelle puhul on alust kahtlustada, et nad on neid norme rikkunud, või isikute kohta, kes finantshalduse valdkonnas on rikkunud avalikku korda, või kui on alust kahtlustada, et nad on seda rikkunud, ja muud teavet selliste maksu- või tollialaste rikkumiste kohta või sellise avaliku korra rikkumise kohta; selline teave ja isikuandmed esitatakse või tehakse kättesaadavaks finantsametile, maksuametile või tolliametile nende pädevuse teostamiseks vajalikul määral.“

15.

P. Puškár palus Najvyšší súd Slovenskej republikyle (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) 19. novembril 2014 esitatud kaebuses, et see kohus teeks otsuse, milles ta keelab finantsametil ja selle alla kuuluvatel maksuasutustel ning finantskuritegude vastase võitluse bürool lisada kaebaja nime füüsiliste isikute registrisse (milles kaebaja andmetel on 1227 isikut), kes ametiasutuste arvates on „biele kone“ („valged hobused“ – üldkasutatav termin isikute kohta, kes tegutsevad äriühingute juhatuses variisikuna). Nimetatud registris seostatakse mitut juriidilist isikut (kaebaja sõnul ühtekokku 3369 juriidilist isikut) üldjuhul üheainsa füüsilise isikuga, kes on nende nimel tegutsenud, märgitud on tema isikukood, selle ettevõtja maksukohustuslase number, kellega neil on esindamisleping ja selle lepingu kestus. Ühtlasi palus kaebaja, et eespool nimetatud haldusorganid kustutaksid tema nime sellest või sarnasest registrist ja finantshalduse infosüsteemidest.

16.

„Biele kone“ registri olemasolu on kinnitanud finantskuritegude vastase võitluse büroo, kelle väitel on kõnealuse registri loonud finantsamet.

17.

Kaebaja arvates on finantsameti ja finantskuritegude vastase võitluse büroo sekkumine ebaseaduslik eelkõige seetõttu, et tema nime kandmine sellesse registrisse rikub tema isikuõigusi, eelkõige õigust tema au, väärikuse ja maine kaitsele.

18.

Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) jättis kaebuse – sarnaselt kahe teise, samuti registrisse kantud isiku kaebusega – põhjendamatuse tõttu kas menetluslikel või sisulistel põhjustel rahuldamata.

19.

Ústavný súd (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) leidis kaebaja ja teiste eespool viidatud isikute kaebust lahendades, et kõrgeim kohus rikkus eespool nimetatud kohtuotsustega kaebajate põhiõigusi õiglasele kohtulikule arutamisele.

20.

Eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt kinnitas Ústavný súd (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) ühes kohtuasjas isegi, et lisaks sellele, et rikutud on õigust eraelu kaitsele, on rikutud ka põhiõigust isikuandmete kaitsele lubamatu kogumise ja muude rikkumiste vastu. Neil õiguslikel alustel tühistas Ústavný súd (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) Najvyšší súdi (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) kõik eespool nimetatud otsused ja saatis kohtuasjad sellele kohtule uueks hindamiseks ja sisuliste otsuste tegemiseks tagasi. Ühtlasi märkis ta, et Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) peab järgima Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat isikuandmete kaitse valdkonnas.

21.

Ústavný súdi (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) ülejäänud otsustes kritiseeriti Najvyšší súdi (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) põhikohtuasja asjaoludel puhtformaalse lähenemise eest nende õigusnormide tõlgendamisel, mis puudutasid haldusorgani ebaseadusliku sekkumise peale esitatud kaebuse vastuvõetamatust. Viimati nimetatud kohus ei olnud arvesse võtnud, millise ulatusega on Slovakkia põhiseaduses sätestatud põhiõigus kohtulikule kaitsele. See tagab õiguse pöörduda kohtusse nende haldusorgani otsuste ja toimingute kontrollimiseks, mis piiravad põhiõigusi ja ‑vabadusi. Ústavný súd (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) ei ole seevastu arvesse võtnud Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb isikuandmete kaitset puudutava Euroopa Liidu õiguse kohaldamist.

22.

Eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt on Slovakkia Ústavný súd (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) viimastel aastatel Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvestades loobunud seisukohast, et vaidemenetluse seaduse alusel esitatud vaiet võib alati pidada tõhusaks õiguskaitsevahendiks haldusorganite ebaseadusliku sekkumise või tegevusetuse korral. Tema nõue, et Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) peab põhikohtuasjas täielikult järgima Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool mainitud praktikat, on vastavalt Slovaki õigusele menetluse jätkamiseks põhikohtuasjas imperatiivne, ilma et samal määral võetaks arvesse Euroopa Liidu õigust ja Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „Euroopa Kohus“) praktikat.

23.

Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) esitab seetõttu Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Kirjalikud seisukohad esitasid P. Puškár, Slovaki Vabariik, Tšehhi Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Itaalia, Poola ja Euroopa Komisjon. 16. veebruaril 2017 toimunud kohtuistungil osalesid lisaks P. Puškárile ja Slovakkiale ka Hispaania ja komisjon.

25.

Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) esimene ja kolmas küsimus puudutavad õiguskaitse andmise menetlust. Seetõttu tuleb neid käsitleda üksteise järel (jaotised B ja C), st enne teist küsimust, mis käsitleb materiaalõigust ja millega soovitakse teada, kas vaidlusalune register on kooskõlas isikuandmete kaitsega (selle kohta jaotis D). Lõpuks tuleb käsitleda neljandat küsimust, mis puudutab võimalikke vastuolusid Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika vahel (selle kohta jaotis E). Sissejuhatuseks tuleb siiski selgitada, mil määral on vaidlusaluse registri suhtes kohaldatavad andmekaitset käsitlevad liidu õigusnormid (selle kohta jaotis A).

26.

Eelkõige Hispaania on seisukohal, et andmekaitset käsitlevaid liidu õigusnorme ei saa põhikohtuasjas kohaldada.

27.

Selles mõttes tuleb vahet teha isikuandmete kaitse direktiivi ja põhiõiguste harta artikli 8 vahel.

28.

Isikuandmete kaitse direktiivi kohaldamisala piirab eelkõige selle artikli 3 lõige 2. Viidatud sätte kohaselt ei ole nimetatud direktiiv kohaldatav muu hulgas kriminaalasjade menetlemisel. See on nii ka osas, milles vaidlusalust registrit kasutatakse karistusõigusega seotud eesmärkidel. ( 6 ) Isikuandmete kaitse direktiiv on seevastu põhimõtteliselt kohaldatav maksustamisel ja registri kasutamisel sellel eesmärgil. ( 7 ) See nähtub ka isikuandmete kaitse direktiivi artikli 13 lõike 1 punktist e, mis sõnaselgelt lubab kehtestada andmekaitse piirangud seoses maksuküsimustega.

29.

Põhiõiguste harta artiklis 8 sätestatud isikuandmete kaitse põhiõiguse kohaldamisala isikuandmete kaitse direktiivi artikli 3 lõige 2 seevastu ei mõjuta. Harta sätte kohaldamisala tuleneb eelkõige põhiõiguste harta artikli 51 lõikest 1. Selle kohaselt laienevad liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele. ( 8 ) Nagu eelkõige on märgitud juba kohtuotsuses Åkerberg Fransson, on harta kohaldatav ka maksuõiguslike sanktsioonide suhtes, kui tegemist on liidu maksuõigusnormidega. ( 9 ) Seejuures tuleb silmas pidada eelkõige käibemaksu ja aktsiise. Liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvad siiski ka teatud küsimused, mis puudutavad otseseid makse, näiteks täpselt üle võetavate ühtlustamismeetmete kohaldamisalas ( 10 ) või juhul, kui piiratakse põhivabadusi. ( 11 ) Seetõttu peab liikmesriigi kohus sageli igal üksikul juhul kontrollima, kas harta on kohaldatav. Juhul kui liidu õigust ja hartat ei saa kohaldada, tulenevad sarnased nõuded sageli aga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 8.

30.

Käesoleva menetluse seisukohast tuleneb eespool märgitust, et registri kasutamine maksustamisel kuulub isikuandmete kaitse direktiivi ja harta kohaldamisalasse, kuid karistusõiguse valdkonnas on kohaldatav ainult harta, juhul kui on tegemist liidu õiguses määratletud küsimustega.

31.

Esimene küsimus puudutab kohtuliku kaitse tingimusi olukorras, kus soovitakse panna maksma õigusi seoses isikuandmetega. Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) soovib teada, kas harta artikli 47 esimeses lõigus sätestatud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele on kooskõlas olukord, kus kaebuse vastuvõetavuse eeltingimuseks seatakse nõue, et kaebaja oleks eelnevalt ammendanud haldusmenetluses vaidlustamise võimalused.

32.

Selle küsimuse esitamisel peetakse ilmselt silmas seda, et Ústavný súd (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) on kaebuse esitamise kõnealuse tingimuse küsimärgi alla seadnud.

33.

Üldjuhul viitab Euroopa Kohus sellistele küsimustele vastamisel liikmesriikide menetlusautonoomiale, mille puhul tuleb järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. ( 12 ) Menetlusautonoomia kehtib siiski ainult juhul, kui liidu õiguses suunised puuduvad. Isikuandmete kaitse direktiiv sisaldab tegelikult sätteid, mis seda küsimust vähemalt puudutavad. Seetõttu tuleb hoolimata põhiõiguste harta artiklis 8 sätestatud õiguste eraldi maksmapaneku võimalusest ( 13 ) kõigepealt käsitleda direktiivi sätteid (selle kohta allpool punkt 2), enne kui seejärel asuda arutama tõhususe põhimõtte ja tõhusa kohtuliku kaitse vahelist suhet (selle kohta allpool punkt 3). Lõpuks saab kindlaks teha neist suunistest kohustusliku haldusliku õiguskaitsevahendi jaoks tulenevad tagajärjed (selle kohta allpool punkt 4). Esmalt on siiski asjakohane esitada mõned märkused selle küsimuse vastuvõetavuse kohta (selle kohta allpool punkt 1).

34.

Esimese küsimuse vastuvõetavuse vaidlustab eelkõige P. Puškár. Ta märgib, et on esitanud erinevaid kaebusi, millest ühtegi ei ole rahuldatud. Seetõttu on kõnesolev küsimus hüpoteetiline.

35.

Nagu P. Puškár siiski ise möönab, eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast keelduda vaid siis, kui on ilmne, et taotletav liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 14 )

36.

Eelotsusetaotluses ei ole kahjuks täpsustatud, millised halduslikud õiguskaitsevahendid on P. Puškár ammendanud. Selles on siiski märgitud, et Slovakkia Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) ja Ústavný súd (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) on eriarvamusel küsimuses, kas halduslikud õiguskaitsevahendid peavad olema ammendatud, ja millised on ammendamise tagajärjed kaebuse vastuvõetavuse seisukohast. Seetõttu on ilmne, et kõnesolev küsimus ei ole hüpoteetiline, vaid sellele tuleb vastata.

37.

Isikuandmete kaitse direktiivis on õiguskaitsevahendeid nimetatud artiklites 22 ja 28. Artiklis 22 on sätestatud kõigi isikute õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, kui on rikutud õigusi, mis neile on antud kõigi asjaomase töötlemise suhtes kohaldatavate riigisiseste õigusaktidega, ilma et see piiraks artikli 28 lõikes 4 sätestatud haldusliku kaitsevahendi kohaldamist.

38.

Vastavalt isikuandmete kaitse direktiivi artikli 28 lõikele 4 vaatab iga järelevalveasutus läbi kõigi isikute või kõnealuseid isikuid esindava ühenduse esitatud avaldused nende õiguste ja vabaduste kaitse kohta seoses isikuandmete töötlemisega. Järelevalveasutus vaatab läbi eelkõige kõigi isikute avaldused kontrollida andmete töötlemise seaduslikkust.

39.

Isikuandmete kaitse direktiivi artiklit 22 ja artikli 28 lõiget 4 võiks esmapilgul pidada säteteks, mis puudutavad andmekaitset käsitlevate liidu õigusnormide jõustamise valdkonnas andmesubjekti esitatud kaebuse ja haldusliku õiguskaitsevahendi vahelist suhet.

40.

Lähemal uurimisel selgub siiski, et isikuandmete kaitse direktiivi artikli 28 lõikes 4 viidatud läbivaatamine ei ole käesoleva eelotsusemenetluse ese. Isikuandmete kaitse direktiivis viidatud menetluse viib läbi sõltumatu järelevalveasutus. ( 15 ) Vaie, mis Slovakkia õiguse kohaselt on kohtule kaebuse esitamise eeltingimus, esitatakse aga pädevatele haldusorganitele.

41.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 79, mis ei ole veel kohaldatav, on sõnastatud laiemalt ning selgitab, milline on andmekaitset käsitlevatest õigusnormidest tuleneva kaebeõiguse ja muude õiguskaitsevahendite vaheline suhe. Viidatud säte näeb ette, et ilma et see piiraks mis tahes kättesaadava haldusliku kaitsevahendi või kohtuvälise heastamisvahendi kohaldamist, sealhulgas õigust esitada järelevalveasutusele kaebus, on igal andmesubjektil õigus kasutada tõhusat kohtulikku õiguskaitsevahendit.

42.

Vähemalt tulevikus kehtib seega õigus pöörduda kohtusse, ilma et see piiraks kõigi muude õiguskaitsevahendite kasutamist. See tähendab, et kohtule kaebuse esitamise õigus ei mõjuta muude õiguskaitsevahendite kasutamist.

43.

See ei selgita aga veel, kas muu õiguskaitsevahendi ammendamist võib pidada kohtule kaebuse esitamise kohustuslikuks eeltingimuseks. Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 79 nähtub sellega seoses üksnes see, et kohtulik kaitse peab olema tõhus. Kohustus ammendada enne kohtule kaebuse esitamist muu õiguskaitsevahend on järelikult õigusvastane, kui kohtulik kaitse ei ole selle tingimuse tõttu tõhus.

44.

Isikuandmete kaitse direktiivi artikkel 22 puudutab küll ainult eriomast õiguskaitsevahendit ega nõua ka sõnaselgelt, et kohtulik kaitse peab olema tõhus, kuid tõhususe tunnus on enesestmõistetav. ( 16 ) Seda, et õigus kohtulikule kaitsele ei sea küsimärgi alla muude õiguskaitsevahendite kohaldamist, võib eeldada juba seetõttu, et artikkel 22 seda ei reguleeri.

45.

Seega näitab isikuandmete kaitse direktiivist tulenev kaebeõigus, mis on kohaldatav ka põhikohtuasjas, et kohtueelse menetluse ammendamist saab nõuda ainult juhul, kui see ei kahjusta kohtuliku kaitse tõhusust. Samasuguse piiri seab tõhususe põhimõte liikmesriikide menetlusautonoomiale.

46.

Liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb vastavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel iga liikmesriigi riigisiseses õiguskorras kehtestada menetlusnormid selliste õiguskaitsevahendite osas, mille eesmärk on tagada nende õiguste kaitse, mis tulenevad isikutele liidu õigusest.

47.

Traditsiooniliselt piiravad seda autonoomiat võrdväärsuse ja tõhususe põhimõte. Käesoleval juhul pakub huvi ainult viimati nimetatud põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt ei või menetlusnormid muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks. ( 17 )

48.

Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks, tuleb analüüsida nii, et arvesse võetakse selle normi asukohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes; selleks tuleb vajaduse korral arvesse võtta riigisisese õiguskaitsesüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguste tagamist, õiguskindluse põhimõtet ja menetluse korrakohast kulgemist. ( 18 )

49.

Viimasel ajal seostatakse tõhususe põhimõtet siiski üha enam ka õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele vastavalt harta artikli 47 esimesele lõigule. ( 19 ) Viimastel kuudel on tehtud koguni kaks sellesisulist kohtuotsust, mis ei tugine enam tõhususe põhimõttele, vaid üksnes harta artikli 47 esimesele lõigule. ( 20 )

50.

Tuginemine harta artikli 47 esimesele lõigule struktureerib asjaomase meetme nõutavat kontrolli, kuna see võtab paratamatult arvesse põhiõiguste piiramist vastavalt artikli 52 lõikele 1. ( 21 ) Viidatud sätte kohaselt tohib põhiõiguste teostamist piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid lisaks seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Proportsionaalsuse põhimõte on muu hulgas ka osa tõhususe põhimõttest. Seal kajastub see nõudes, et õiguste kasutamist ei või muuta ülemäära keeruliseks.

51.

Seetõttu väljendavad harta artikli 47 esimene lõik ja tõhususe põhimõte lõppkokkuvõttes ühte ja sama õiguspõhimõtet ja neid võib kontrollida ühiselt, tuginedes harta artikli 47 esimeses lõigus ja artikli 52 lõikes 1 kehtestatud kriteeriumidele.

52.

Seega tuleb kontrollida, kas kohustus ammendada enne kaebuse esitamist halduslik õiguskaitsevahend on kooskõlas harta artikli 47 esimese lõiguga ja tõhususe põhimõttega.

53.

Selline menetluskord toob kaasa vähemasti viivituse kohtusse pöördumisel. Lisaks võib see põhjustada lisakulusid. Haldusasutused võivad nõuda vaidemenetluse algatamise eest lõive. Samuti võib olla mõttekas või koguni vajalik kasutada õigusabi või esitada eksperdiarvamus.

54.

Seega mõjutab kohustus ammendada enne kohtule kaebuse esitamist halduslik õiguskaitsevahend õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

55.

Selline menetluskord võib siiski olla õigustatud harta artikli 52 lõike 1 alusel.

56.

Eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt on kõnealune kord sätestatud Slovakkias seadusega. Seda, et see mõjutaks õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele olemust, ei ole alust eeldada, kuna see ei piira nende isikute ringi, kellel on põhimõtteliselt õigus pöörduda kohtusse. ( 22 ) Neile seatakse vaid kohustus läbida veel üks menetlusetapp.

57.

Seetõttu on otsustava tähtsusega, kas kohustuslik halduslik õiguskaitsevahend on proportsionaalne.

58.

Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et meede peab olema „sellega järgitava eesmärgi suhtes sobiv, vajalik ja proportsionaalne“ ( 23 ). ( 24 ) Nagu on rõhutatud põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1, peab see eesmärk olema liidu poolt tunnustatud, teenima üldist huvi või olema vajalik teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks.

59.

Najvyšší súdi (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) esitatud andmete kohaselt tagab haldusliku õiguskaitsevahendi ammendamine suurema tõhususe, sest see võimaldab haldusasutusel kõrvaldada õigusvastane rikkumine, mille kohta on esitatud vaie, ja säästab haldusasutust ootamatust kohtumenetlusest. Lisaks täpsustatakse kõnealuses kohtueelses menetluses pooltevahelist vaidlust, mis muudab asja edasise menetlemise kohtute jaoks lihtsamaks. Lisaks tuleb märkida, et halduslik õiguskaitsevahend kaitseb kohtuid ebavajalike menetluste eest ja võib aidata kaasa õigusrahu tagamisele ka seeläbi, et andmesubjekt tunnistab sekkumise vastuvõetavaks, kuna selle kohta esitatakse näiteks veenvam põhjendus, ilma et oleks vaja algatada kohtumenetlust. Viimaks tuleb märkida, et halduslik õiguskaitsevahend on üldjuhul kõigi menetlusosaliste jaoks tunduvalt odavam kui kohtus kasutatav õiguskaitsevahend.

60.

Seda eesmärki on liidu õiguses tunnustatud, nagu näitavad sarnased kohtueelsed menetlused näiteks seoses avalikku teenistust käsitlevate õigusnormide ( 25 ) või dokumentidega tutvumise õigust käsitlevate õigusnormidega. ( 26 ) Ka kaebusi menetlevad organid, mis loodi näiteks Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti ( 27 ) või Euroopa Kemikaaliameti ( 28 ) juures, teenivad seda eesmärki. Eelkõige seab ka Euroopa ombudsmani poole pöördumine tingimuseks, et eelnevalt on esitatud kaebus haldusasutusele. ( 29 )

61.

Lisan veel, et ka Saksa õiguskord tunnustab seda eesmärki. Saksa halduskohtumenetluse seadustiku (Verwaltungsgerichtsordnung) § 68 näeb ette, et Saksa õiguse alusel toimuvas halduskohtumenetluses on halduskohtule kaebuse esitamise eeltingimuseks vaide esitamine haldusasutusele. Sellest eeltingimusest saadav kasu ei ole enamikul juhtudel ( 30 ) vaidluse all. Pigem pidid kohtud otsustama juba selle üle, kas haldusasutusele vaide esitamise nõude osaline kaotamine on kooskõlas esimuslike õigusnormidega. ( 31 )

62.

Kohustuslik kohtueelne menetlus on kahtlemata sobiv punktis 59 nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Samuti ei leidu ühtegi leebemat vahendit, mis võimaldaks neid eesmärke saavutada samal määral.

63.

Seega tuleb veel vastata küsimusele, kas kohustuslik halduslik õiguskaitsevahend on sellega järgitava eesmärgi suhtes proportsionaalne või sobiv. Vastus oleneb haldusliku õiguskaitsevahendi konkreetsest sisust. Sellele võivad kokkuvõttes anda lõpliku hinnangu ainult riigisisesed kohtud.

64.

See kehtib eelkõige P. Puškári märkuse kohta, mille kohaselt on väidetavalt ebaselge küsimus, kas kohtule kaebuse esitamise tähtaeg algab juba enne seda, kui haldusasutusele esitatud vaide asjas on tehtud otsus. Juhul kui riigisisesed kohtud leiavad, et selline ebaselgus oli asjaomasel ajal tõepoolest olemas, ei oleks mõistlik seada kohtule esitatava kaebuse vastuvõetavuse eeltingimuseks haldusliku õiguskaitsevahendi ammendamist.

65.

Euroopa Kohus on seoses tarbijate õigustega otsustanud, et kohustuslik lepitusmenetlus enne kohtuasutustesse pöördumist on lubatav, kuna see ei põhjusta kohtusse hagi esitamise olulist viivitust ja tarbija jaoks ei kaasne sellega kulusid või on need kulud väga väikesed. ( 32 )

66.

Mõlemad seisukohad on tähtsad ka kohustusliku haldusliku õiguskaitsevahendi hindamisel. Olulised viivitused või kaebaja liiga suured kulud seaksid sellise menetluse sobivuse kindlasti küsimärgi alla.

67.

Mis puudutab viivitusi, siis on juba harta artikli 47 teises lõigus märgitud, et igaühel on õigus asja arutamisele mõistliku aja jooksul. See õigus käib küll kohtumenetluse kohta, kuid loomulikult ei või seda õigust piirata kohtule kaebuse esitamisele tingimuse kehtestamisega. Sellest tulenevalt leiab Euroopa Inimõiguste Kohus, et kohustuslike halduslike õiguskaitsevahendite kestust tuleb kohtumenetluse kestuse kontrollimisel arvesse võtta. ( 33 ) Isegi kui harta artikli 47 teise lõigu kohaldamisest keelduda, tulenevad samasugused nõuded liidu õiguse üldpõhimõttest. ( 34 )

68.

Mis puudutab kulusid, siis on harta artikli 47 kolmanda lõigu kohaselt nõutav küll ainult tasuta õigusabi andmine, kui see on vajalik, et tagada võimalus kohtusse pöörduda. Põhimõtteliselt ei tule haldusmenetluste läbiviimise eest nõutavaid mõistlikke lõive kritiseerida. ( 35 )

69.

Kohustusliku haldusliku õiguskaitsevahendi eest lõivude nõudmine peab siiski olema allutatud rangematele nõuetele, sest kõnealune kohtueelne menetlus takistab kasutamast harta artikliga 47 tagatud kohtulikku kaitset ja sellega seotud kulud lisanduvad kohtuliku kaitse kasutamisega seotud kuludele. ( 36 ) Tasuta õigusabi saamise õiguse aluseks olev põhimõte hõlmab seetõttu ka kohustusliku haldusliku õiguskaitsevahendi kasutamisega seotud kulusid. Lisaks ei ole haldusliku õiguskaitsevahendiga seotud halduse enesekontroll õigusel rajanevas liidus mitte ainult andmesubjekti huvides, vaid ka avalikes huvides.

70.

Õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele vastavalt põhiõiguste harta artiklile 47 ja tõhususe põhimõttega ei ole seega vastuolus nõue, mille kohaselt peab enne kohtule kaebuse esitamist olema ammendatud kohustuslik halduslik õiguskaitsevahend, kui kõnealuse õiguskaitsevahendi kasutamise tingimused ei põhjusta kohtuliku kaitse tõhususe ebaproportsionaalset kahjustamist. Seetõttu ei või kohustuslik halduslik õiguskaitsevahend eelkõige põhjustada ebamõistlikku viivitust kohtusse pöördumisel ega liiga suuri kulusid.

71.

Lisaks tuleb siiski selgitada, et kohustusliku haldusliku õiguskaitsevahendi kooskõla liidu õigusega ei välista, et selline kohtulikku kaitset reguleeriv menetlusnorm on vastuolus riigisisese konstitutsiooniõigusega.

72.

Kolmanda küsimusega, millele tuleb vastata enne teist küsimust, soovib Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) teada, kas vaidlusaluse registri võib tõendina välistada, kuna P. Puškár sai selle enda valdusesse ilma pädevate asutuste nõusolekuta.

73.

Slovakkia ja P. Puškár peavad seda küsimust vastuvõetamatuks, kuna arvestades seda, et liidu õiguses vastavasisulised õigusnormid puuduvad, käib see ainult riigisisese õiguse tõlgendamise kohta.

74.

Selle vastuväite puhul ei võeta siiski arvesse, et samamoodi nagu kohustuslik halduslik õiguskaitsevahend kujutavad ka tõendamisreeglid endast menetlusnorme, mis võivad kahjustada kohtuliku kaitse tõhusust liidu õigusest tulenevate õiguste maksmapanekul. Seetõttu võib liidu õigus piirata liikmesriikide menetlusautonoomiat ka selles valdkonnas.

75.

Tšehhi Vabariik kahtleb seevastu, kas see küsimus on kohtuasja lahendamisel asjakohane, kuna üks põhikohtuasjas osalevatest asutustest, nimelt finantskuritegude vastase võitluse büroo möönis, et kõnealune register on olemas ja selle on koostanud finantsamet, kes samuti osaleb põhikohtuasjas. Sellest tulenevalt võiks oletada, et rohkem tõendeid ei ole vaja, ja küsimus oleks hüpoteetiline.

76.

Eelkõige kohtuistungil ilmnes siiski, et teine põhikohtuasjas osalev asutus, nimelt finantsamet väitis põhikohtuasjas, et ta ei ole registrit koostanud ja et talle ei olnud selle olemasolu teada. Lisaks on ebaselge, kas P. Puškárit puudutav teave on kõnealuse registri osa. Viimaks ei saa ka välistada, et Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) peab olenemata kohtuvaidluse tulemusest ikkagi tegema otsuse selle kohta, kas registrit tuleb käsitada lubatava tõendina.

77.

Järelikult tuleb lähtuda sellest, et sellele küsimusele vastamine on põhikohtuasja lahendamisel asjakohane.

78.

Samamoodi nagu esimese küsimuse raames kehtib ka tõendamisreeglite puhul liikmesriikide menetlusautonoomia. Seda seetõttu, et kui liidu õigusnormid puuduvad, siis peavad liikmesriigid kindlaks määrama tõendid, mida võib selle kohta esitada, tingimusel et võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega on arvestatud. ( 37 )

79.

Ka selle küsimuse puhul ei ole alust eeldada, et võrdväärsuse põhimõtet oleks rikutud. Järelikult on taas oluline üksnes tõhususe põhimõte, mida tuleb kohaldada seoses õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele tulenevalt harta artiklist 47.

80.

Lubatavate tõendite piiramine liidu õigusest tuleneva õiguse rikkumise tõendamiseks rikub põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Seetõttu peab see olema põhjendatud harta artikli 52 lõike 1 alusel.

81.

Arvestades seda, et tegemist on vaid ühe mõeldava tõendiga, ei mõjuta see tõhusa kohtuliku kaitse olemust. Järelikult tuleb uuesti kontrollida proportsionaalsust.

82.

Eesmärki takistada sisedokumentide lubamatut kasutamist kohtumenetlustes on Euroopa Kohus juba põhimõtteliselt tunnustanud. ( 38 ) Nagu Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) õigesti rõhutab, on see eesmärk seotud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, arvestades eelkõige poolte võrdsuse põhimõtet, mis on sätestatud harta artiklis 47, ( 39 ) kuna siseteabe ebaseaduslik kasutamine võib andmesubjekti oluliselt kahjustada. Sellistele põhimõtetele võivad tugineda ka riiklikud asutused, kui nad on kohtumenetluse pooled. ( 40 ) Toimimisviis, mille puhul keeldutakse lubamatult esitatud sisedokumendi tõendina vastuvõtmisest, on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv.

83.

Selliste tõendite vastuvõtmisest tingimusteta keeldumine ei ole siiski leebeim vahend. Pigem tuleks kontrollida, kas andmesubjektil on õigus kõnealuse teabega tutvuda. Sellisel juhul ei vääriks huvi takistada lubamatut kasutamist enam kaitset.

84.

Euroopa Kohus peab nimelt võimalikuks, et lubamatult kasutatud dokumentide tagasilükkamise korral võib ta ise anda korralduse nende esitamiseks. ( 41 ) Lisaks rõhutab Euroopa Kohus, et kaitse lubamatu kasutamise eest põhineb sellel, et kõnealused dokumendid ei ole avalikud. ( 42 ) Viimaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb dokumentidega tutvumise õigust, et sisedokumentide kinnipidamise korral võib osutuda vajalikuks kinnipidamist põhjendada. ( 43 ) Seetõttu on dokumentidega tutvumise õigusel kaudne mõju seoses kaalutlusega, mis puudutavad lubamatult kasutatud sisedokumentide tagasilükkamist. ( 44 )

85.

Põhikohtuasjas tuleb arvestada, et vastavalt põhiõiguste harta artikli 8 lõike 2 teisele lausele ja isikuandmete kaitse direktiivi artiklile 12 on igaühel õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega. See käib põhimõtteliselt ka vaidlusalusesse registrisse kandmise kohta. Lisaks tuleb andmesubjektidele vastavalt isikuandmete kaitse direktiivi artiklile 10 või artiklile 11 esitada andmete kogumise korral teavet nende kasutamise kohta.

86.

Isikuandmete kaitse direktiivi artikli 13 lõike 1 kohaselt on küll lubatud andmetega tutvumise õigust piirata, kui see on vajalik, et kindlustada kuritegude või reguleeritud kutsealade ametieetika rikkumiste ennetamine, uurimine, avastamine ja nende eest vastutuselevõtmine (punkt d) või liikmesriigi või Euroopa Liidu olulised majanduslikud või rahanduslikud huvid, sealhulgas maksuküsimused (punkt e) või jälgimine, kontrollimine ja regulatiivne funktsioon, mis on sellega seotud (punkt f). Siiski nõuab artikkel 13 sõnaselgelt, et sedalaadi piirangud kehtestatakse õigusaktides. ( 45 )

87.

Juhul kui sellised õigusnormid on olemas, on mõeldav, et andmesubjektide teabe saamise õiguste piiramine on vajalik. Võib esineda oht, et jälgimise ja kontrollimisega seotud tegevus, mida korraldatakse registri alusel, on vähem tõhus, kui on teada, kes on registrisse kantud.

88.

Enne kui pädevad kohtud võivad keelduda käsitamast vaidlusalust registrit tõendina, peavad nad seega kontrollima, kas andmetega tutvumise õiguse selline piiramine on ette nähtud ja vajaduse korral põhjendatud. Euroopa Kohtus toimunud menetluses ei ole siiski esitatud ühtegi märkust ühegi nimetatud seisukoha kohta.

89.

Isegi kui on alust eeldada, et esineb õigustatud huvi kõnealuse registri konfidentsiaalsuse vastu, mis võib olla ette nähtud õigusnormidega, peavad riigisisesed kohtud lisaks kontrollima, kas sellel on konkreetsel juhul esimus üksikisiku huvi suhtes saada õiguskaitset.

90.

Seoses tollialaste õigusaktidega otsustas Euroopa Kohus, et maksesubjektil muudetakse oma õiguste kasutamine ülemäära raskeks, kui ta peab esitama andmeid, mis ei saa olla tema käsutuses. ( 46 ) See proportsionaalsuse kontroll võib muudes valdkondades olla teistsugune, kui tegemist on tähtsamate huvidega kui need, mis puudutavad tollitulu. ( 47 ) Maksutulu ei tule siiski tingimata pidada tollitulust tähtsamaks.

91.

Muu hulgas ei ole huvi registri konfidentsiaalsuse vastu põhikohtuasjas enam nii suure tähtsusega, kuna kolmandad isikud on kõnealuse registri juba avalikustanud ja maksuameti kuritegevuse vastase võitluse osakond on selle olemasolu kinnitanud. Seetõttu võib oletada, et võimalik kahju on juba tekkinud.

92.

Esineb võimalus keelata andmesubjektil tuginemast registrile, kui ta ise on osalenud selle lubamatus avalikus levitamises. Nimelt saaks menetlusosalisi takistada saamast kasu nende endi õigusvastasest tegevusest. Siiski ei oleks võimalik õigustada seda, et andmesubjektiks olevale P. Puškárile pannakse süüks kolmandate isikute käitumist.

93.

Kolmandale küsimusele tuleb seega vastata, et vastavalt põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus sätestatud õiglase kohtuliku arutamise põhimõttele on põhimõtteliselt lubatud jätta lubamatu tõendina vastu võtmata menetluses osaleva asutuse sisedokumente, mille teine menetlusosaline saab enda valdusesse ilma asjaomase asutuse nõusolekuta. Vastuvõtmisest keeldumine on siiski välistatud, kui tegemist on liikmesriigi maksuameti registriga, mis sisaldab kaebaja isikuandmeid, mida asjaomane asutus peab vastavalt isikuandmete kaitse direktiivi artiklitele 12 ja 13 kaebajale teatavaks teatama.

94.

Teine küsimus puudutab põhikohtuasja materiaalõiguslikku põhisisu. Küsitakse, kas põhiõigused eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele ning isikuandmete kaitse direktiiv keelavad liikmesriigil ilma andmesubjekti nõusolekuta luua isikuandmete registreid maksuhalduse eesmärgil. Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) on seisukohal, et sellisel juhul kujutaks endast ohtu juba olukord, kus haldusorgan saab enda valdusesse isikuandmed maksupettustega võitlemise eesmärgil.

95.

Põhikohtuasjas ei ole siiski vaja vastata üldisele küsimusele, kas maksuasutused võivad koguda isikuandmeid ilma andmesubjektide nõusolekuta. Seda ei sea kahtluse alla ükski menetlusosaline. Pigem tuleb selgitada, kas maksuhaldur võib maksupettustega võitlemise eesmärgil pidada selliste isikute registrit, kes tegutsevad äriühingute juhatuses variisikuna ega ole andnud nõusolekut enda kandmiseks registrisse. Sellele küsimusele vastamisel tuleb eelkõige arvestada isikuandmete kaitse direktiivi, kuna see täpsustab põhiõigusi eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele. Osas, milles kehtivad vaid põhiõigused, seda eelkõige liidu õiguse kohaldamisalas kriminaalasjade menetlemisel, tuleb veel kord kontrollida, kas sellest tuleneb erandeid.

96.

Kõik menetlusosalised on õigustatult üksmeelel, et isiku kandmist sellisesse registrisse ja tema klassifitseerimist teatud juriidiliseks isikuks tuleb käsitada isikuandmete töötlemisena isikuandmete kaitse direktiivi artikli 2 punkti b tähenduses.

97.

Vastavalt isikuandmete kaitse direktiivi II peatüki („Üldised eeskirjad isikuandmete töötlemise seaduslikkuse kohta“) sätetele tuleb juhul, kui direktiivi artiklis 13 toodud eranditega ei ole ette nähtud teisiti, isikuandmete töötlemisel ühelt poolt järgida põhimõtteid andmete kvaliteedi kohta, mis on sätestatud direktiivi artiklis 6, ning teiselt poolt andmetöötluse seaduslikkuse kriteeriume, mis on loetletud direktiivi artiklis 7. ( 48 )

98.

Nagu eelotsuse küsimusest nähtub, tuleb vaidlusaluse registri koostamise alusena kõne alla nii isikuandmete kaitse direktiivi artikkel 7 (selle kohta allpool punkt 1) kui ka artikkel 13 (selle kohta allpool punkt 2).

99.

Vastavalt isikuandmete kaitse direktiivi artiklile 7 võib isikuandmeid töödelda ainult juhul, kui on täidetud üks selles sättes nimetatud kuuest tingimusest. Eelotsuse küsimuses on puudutatud punktides e ja f nimetatud juhtusid, nimelt olukordi, kus töötlemine on vajalik üldiste huvidega seotud ülesande täitmiseks ja vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku õigustatud huvide elluviimiseks. Lisaks võiks kõne alla tulla ka artikli 7 punkt c, nimelt olukord, kus töötlemine on vajalik seadusjärgse kohustuse täitmiseks.

100.

Siiski soovin juba siinkohal selgitada, et käesoleval juhul pean artikli 7 punkti c või punkti f kontrollimist ülearuseks. Seda seetõttu, et nagu kõik menetlusosalised tunnistavad, on maksustamine ja maksupettustega võitlemine üldiste huvidega seotud ülesanded isikuandmete kaitse direktiivi artikli 7 punkti e tähenduses.

101.

P. Puškár on siiski seisukohal, et finantsamet pidas kõnealust registrit ilma õigusliku aluseta, kuna ainult finantskuritegude vastase võitluse büroo on pädev sellist registrit koostama. Kõnealune käsitus põhineb seaduse nr 333/2011 § 5 lõike 3 punktil b, mis annab finantskuritegude vastase võitluse büroole õiguse koguda andmeid rikkumiste või rikkumiste kahtluse kohta.

102.

Isikuandmete kaitse direktiivi artikli 7 punkti e kontrollimisel võiks seda väidet mõista nii, et P. Puškári arvates ei ole finantsametile delegeeritud ülesannet võtta meetmeid variisikute vastu.

103.

Slovakkia esitab sellele vastuväite, et piisav õiguslik alus on ainuüksi seaduse nr 563/2009 § 164. Viidatud sätte kohaselt on maksuametil, finantsametil ja rahandusministeeriumil maksude kogumise eesmärgil õigus töödelda maksukohustuslaste, nende esindajate ja muude isikute isikuandmeid.

104.

Selle üle, millised asutused Slovakkias peavad nende sätete kohaselt milliseid ülesandeid täitma, saavad otsustada ainult riigisisesed kohtud. Sama käib küsimuse kohta, kas ühte või mõlemat sätet tuleb tõlgendada nii, et need annavad nimetatud asutustele loa kõnealuse registri koostamiseks.

105.

Euroopa Kohus võib siiski vastata küsimusele, millistele liidu õigusest tulenevatele nõuetele peab vastama asjaomase ülesande delegeerimine, mis on nõutav isikuandmete kaitse direktiivi artikli 7 punkti e kohaselt.

106.

Olgugi et selle kohta isikuandmete kaitse direktiivi artikli 7 punktis e viited puuduvad, tuleb seda sätet tõlgendada koosmõjus artiklis 6 nimetatud põhimõtetega. Vastavalt artikli 6 lõike 1 punktile b kogutakse isikuandmeid täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel. Artikli 7 punkti e kohaldamisalas on andmetöötluse eesmärk lahutamatult seotud delegeeritud ülesannetega. Järelikult peab ülesannete delegeerimine selgelt hõlmama asjaomase töötlemise eesmärki.

107.

Kuna eelotsusetaotluses ei ole vaidlusaluse registri eesmärki täpsustatud, peab Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) käsitlema seda küsimust põhjalikumalt. Siiski ei ole ilmselt algusest saadik välistatud, et kõnealusest registrist on kasu seaduse nr 563/2009 §‑s 164 nimetatud „maksude kogumise eesmärgil“. Olgugi et selles ei ole sõnaselgelt juttu selliste isikuandmete kogumisest, mis puudutavad kahtlust, et toime on pandud rikkumine, peavad andmesubjektid arvestama sellega, et maksuhaldurid salvestavad selliseid andmeid, et saada teada, millistele isikutele tuleb pöörata erilist tähelepanu. Tunduvalt ilmsem on siiski kasu, mida saab neist andmetest finantskuritegude vastase võitluse büroo oma ülesannete täitmiseks vastavalt seaduse nr 333/2011 § 5 lõike 3 punktile b. Seetõttu on seda, et kõnealune asutus neid andmeid salvestab, võimalik igal juhul ette näha.

108.

Järgmises etapis peab Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) kontrollima, kas kõnealuse registri koostamine ja kasutamine ning eelkõige P. Puškári kandmine registrisse on üldiste huvidega seotud ülesande täitmiseks vajalik. Harta artikliga 7 tagatud põhiõigus eraelu puutumatusele nõuab nimelt, et isikuandmete kaitse erandid ja piirangud piirduksid rangelt vajalikuga. ( 49 ) See tähendab, et järgida tuleb proportsionaalsuse põhimõtet, ( 50 ) seega peab andmetöötlus olema „taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne“.

109.

Seetõttu peab Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) üksikasjalikult kontrollima, kas P. Puškári kandmine registrisse on sobiv meede, arvestades registri eri kasutusotstarbeid, ja kas võib leiduda leebemaid, kuid sama tõhusaid meetmeid, ning eelkõige, kas tema kandmine registrisse on nende eesmärkide suhtes proportsionaalne.

110.

Registri eesmärkide kohta puuduvad küll konkreetsed andmed, kuid ei ole mingit kahtlust, et kõnealusesse registrisse kandmine tähendab andmesubjekti õiguste märkimisväärset piiramist. See kahjustab tema mainet ja võib kaasa tuua rasked praktilised tagajärjed tema suhetes maksuasutustega. Ühtlasi rikub tema kandmine registrisse põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsiooni. ( 51 ) Lisaks riivab see huvitatud isikuga seostatud juriidiliste isikute ettevõtlusvabadust, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 16.

111.

Sedavõrd raske sekkumine võib olla proportsionaalne ainult juhul, kui on piisavalt alust kahtluseks, et andmesubjekt tegutseb temaga seostatud äriühingute juhatuses variisikuna ning kahjustab sellega üldist huvi maksustamise ja maksupettustega võitlemise vastu. ( 52 )

112.

Isikuandmete kaitse direktiivi artikli 13 kohaselt võivad liikmesriigid teatud põhjustel mõnest direktiivi sättest kõrvale kalduda. Artiklit 7 ei ole selles sättes siiski nimetatud. Seetõttu ei saa artikkel 13 seada artikli 7 punkti e tõlgendamise tulemust küsimärgi alla.

113.

Seevastu on artikkel 13, nagu eespool juba kirjeldatud, ( 53 ) huvipakkuv küsimuse puhul, kas vaidlusalust registrit võib pidada konfidentsiaalselt, kuigi isikuandmete kaitse direktiivi artiklitest 10, 11 ja 12 tuleneb, et andmesubjektidele tuleb üldjuhul esitada teavet andmetöötluse kohta. Kõnealune teave on vajalik tingimus, et andmesubjekt saaks kasutada talle isikuandmete kaitse direktiivist ja põhiõigustest eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele tulenevaid õigusi. ( 54 ) Lõppkokkuvõttes ei saa küsimus, kas vaidlusalust registrit peeti õigustatult konfidentsiaalselt, mõjutada siiski seda, kas P. Puškári kandmine sellesse registrisse oli õiguspärane.

114.

Põhiõigused eraelu puutumatusele – põhiõiguste harta artikkel 7 – ja isikuandmete kaitsele – põhiõiguste harta artikkel 8 –, mis pakuvad eelkõige huvi seoses karistusõiguslike meetmetega liidu õiguse kohaldamisalas, viivad sama tulemuseni nagu isikuandmete kaitse direktiivi artikli 7 punkti e kohaldamine.

115.

Isiku kandmine vaidlusalusesse registrisse rikuks mõlemat põhiõigust. Sellised sekkumised on vastavalt põhiõiguste harta artikli 52 lõikele 1 õigustatud ainult siis, kui need põhinevad piisaval seaduslikul alusel, arvestavad mõlema põhiõiguse olemust ja järgivad proportsionaalsuse põhimõtet.

116.

Nimetatud aspektidest on siiani käsitlemata veel ainult põhiõiguste olemuse arvestamine. Olenemata vaidlusalusesse registrisse kandmisega seotud negatiivsetest tagajärgedest, ei ületa need siiski põhiõiguste olemuse rikkumise künnist, kui muus osas on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet.

117.

Kolmandale küsimusele tuleb seega vastata, et maksuhaldur võib vastavalt isikuandmete kaitse direktiivi artikli 7 punktile e oma eesmärkide täitmiseks pidada selliste isikute registrit, kes tegutsevad äriühingute juhatuses variisikuna ega ole andnud nõusolekut enda kandmiseks registrisse. Eeltingimuseks on, et kõnealune ülesanne on maksuhaldurile delegeeritud seaduse alusel, registri kasutamine maksude kogumise eesmärgil on tegelikult sobiv ja vajalik ning on piisavalt alust eeldada, et kõnealused isikud on registrisse õigustatult kantud. Sellisel juhul ei oleks registri koostamine ja kasutamine vastuolus ka põhiõigustega eraelu austamisele – põhiõiguste harta artikkel 7 – ja isikuandmete kaitsele – põhiõiguste harta artikkel 8.

118.

Neljanda küsimusega tuleb selgitada, kas liikmesriigi kohus võib järgida Euroopa Liidu Kohtu praktikat, kui see on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

119.

Nagu mitu menetlusosalist märgib, on sellises vormis esitatud küsimuse vastuvõetavus kaheldav eelkõige seetõttu, et Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) ei selgita, millises küsimuses on nimetatud kohtute vahel vastuolu ja mil määral on selline vastuolu oluline põhikohtuasja lahendamise seisukohast. Eelotsusemenetluse eesmärk ei ole nimelt anda nõuandvaid arvamusi üldistes või hüpoteetilistes küsimustes. ( 55 )

120.

Käesolev küsimus sisaldab siiski aspekti, mis võib olla oluline põhikohtuasjas lõpliku otsuse tegemiseks. Seda seetõttu, et eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt on käesoleval juhul lahkarvamusel Slovakkia Ústavný súd (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) ja Najvyšší súd (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus), kusjuures esimesena nimetatud kohus tugineb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, kuid ei esita ühtegi märkust Euroopa Kohtu praktika kohta. Lisaks nähtub teistest eelotsuse küsimustest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kas Euroopa Kohtu praktika viib samasuguse tulemuseni nagu Slovakkia Ústavný súdi (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) praktika. Seetõttu on mõttekas selgitada, kuidas tuleb toimida, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus – võimalik et Slovakkia Ústavný súdi (Slovaki Vabariigi konstitutsioonikohus) otsust arvestades – jõuab seisukohale, et nimetatud kohtute vahel on vastuolu küsimuses, mis on põhikohtuasja lahendamisel asjakohane.

121.

Samamoodi otsustas ka juba Euroopa Kohus, kui tema poole pöörduti selleks, et ta täpsustaks ELTL artiklist 267 tuleneva eelotsusetaotluse esitamise pädevuse või kohustuse ulatust. ( 56 ) Tihti sisaldavad sellised eelotsusetaotlused juba konkreetseid küsimusi, millele vastamine on põhikohtuasja lahendamiseks vajalik. Siiski vastab Euroopa Kohus ka ELTL artikli 267 kohta esitatud üldisemale küsimusele. Vastasel korral oleks nimelt väga ebatõenäoline, et Euroopa Kohus saaks võimaluse esitada selliste küsimuste kohta oma seisukoha. Ühtlasi oleks alust karta, et liikmesriigi kohtud jäävad teadmatusse sellest, et neil on eelotsusetaotluse esitamise pädevus või kohustus, ning seetõttu võivad nad teha liidu õiguse tõlgendamisel vigu, mida oleks saanud vältida.

122.

Mis puudutab ümber sõnastatud eelotsuse küsimust, siis on põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 esimeses lauses märgitud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. Selle sätte selgituste kohaselt ei määra tagatud õiguste tähendust ja ulatust üksnes EIÕK tekst, vaid eelkõige ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. ( 57 ) Põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 teise lause kohaselt ei takista see siiski liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.

123.

Järelikult lubab liidu õigus Euroopa Kohtul kalduda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast kõrvale ainult osas, milles esimesena nimetatud kohus annab teatud põhiõigustele ulatuslikuma kaitse kui viimati nimetatud kohus. Selline kõrvalekaldumine on lubatav ainult siis, kui see ei vii samal ajal olukorrani, kus mõnele muule hartas sätestatud põhiõigusele, mis vastab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigusele, antakse väiksema ulatusega kaitse kui Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Siin võib silmas pidada näiteks juhtumeid, kus tuleb luua tasakaal teatud põhiõiguste vahel. ( 58 )

124.

Juhul kui Euroopa Kohtu praktikast tuleneb lubatav ulatuslikum põhiõiguste kaitse, kohustab liidu õiguse esimus liikmesriikide kohtuid järgima liidu õiguse kohaldamisalas Euroopa Kohtu praktikat ja tagama kõnealuse kaitse.

125.

Juhul kui liikmesriigi kohus asub siiski seisukohale, et Euroopa Kohtu praktika tagab teatud põhiõigusele, mis on sätestatud nii hartas kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsioonis, väiksema ulatusega kaitse kui Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, siis tuleneb sellest paratamatult küsimus liidu õiguse tõlgendamise kohta, pidades nimelt silmas kõnealust põhiõigust ja harta artikli 52 lõiget 3. Nimelt viiks liikmesriigi kohtu selline käsitus järelduseni, et see, kuidas Euroopa Kohus on kõnealust põhiõigust tõlgendanud, on vastuolus artikli 52 lõikega 3.

126.

Juhul kui selline küsimus on liikmesriigi kohtus pooleli oleva vaidluse lahendamiseks asjakohane, võib liikmesriigi kohus ELTL artikli 267 teise lõigu alusel pöörduda Euroopa Kohtu poole sellele küsimusele vastuse saamiseks. Kui liikmesriigi kohtu otsuse peale ei saa enam edasi kaevata, on liikmesriigi kohus vastavalt ELTL artikli 267 kolmandale lõigule koguni kohustatud pöörduma Euroopa Kohtu poole.

127.

Neljandale küsimusele tuleb seega vastata järgmiselt: Juhul kui liikmesriigi kohus asub seisukohale, et otsusele, mille ta peab pooleliolevas menetluses tegema, avaldaks mõju Euroopa Liidu Kohtu praktika, mille kohaselt on põhiõiguste hartas sätestatud õigustele, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, antud väiksema ulatusega kaitse kui Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, siis võib ta pöörduda Euroopa Kohtu poole, et teada saada, kuidas tuleb liidu õigust asjaomase juhtumi puhul tõlgendada. Juhul kui liikmesriigi kohtu otsuse peale ei saa riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, on liikmesriigi kohus kohustatud pöörduma Euroopa Kohtu poole.

128.

Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus: