1

ELTL artikli 343 ja EA artikli 191 kohaselt on Euroopa Liidul ja Euroopa Ühendusel liikmesriikide territooriumil oma ülesannete täitmiseks vajalikud privileegid ja immuniteedid vastavalt tingimustele, mis on sätestatud Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide 8. aprilli 1965. aasta protokollis, mis oli esialgu lisatud Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingule (EÜT 1967, 152, lk 13) ja seejärel Lissaboni lepinguga EL, ELi toimimise ja Euratomi lepingule (edaspidi „protokoll“).

2

Protokolli punkt 3 sisaldab järgmist:

„Liit, selle vara, tulud ja muu omand on vabastatud kõigist otsestest maksudest.

Alati kui võimalik, võtavad liikmesriikide valitsused asjakohased meetmed, et hüvitada või tagastada vallas- ja kinnisvara hinnas sisalduvad kaudsed maksud ja müügimaksud, kui liit teeb ametlikuks kasutuseks ulatuslikke oste, mille hind sisaldab selliseid makse. Neid sätteid ei kohaldata, kui nende mõjul liidu piires kahjustataks konkurentsi.

Vabastus ei kehti maksude ja tasude suhtes, mis katavad üksnes kommunaalteenuste kulud.“

3

19. juuli 2001. aasta määruse pealinna Brüsseli piirkonna (Belgia) elektrituru korralduse kohta (Moniteur belge, 17.11.2001, lk 39135; edaspidi „elektrituru määrus“) artikkel 26 näeb ette:

„§ 1   Artikli 21 alusel antud tarneloa omaja, nii füüsiline kui juriidiline isik (edaspidi „tasu maksmise eest vastutav isik“) on kohustatud maksma sellise loa eest igakuist tasu.

[...]

§ 3   Tasu arvutatakse võimsuse alusel, mis on tehtud vastavat õigust omavatele lõpptarbijatele kättesaadavaks pealinna Brüsseli piirkonnas paiknevate 70 kV või madalama pingega elektrivõrkude, -ühenduste ja ‑otseliinide kaudu. Kõrgepinge tarbijate puhul on kättesaadavaks tehtud võimsus nende ühenduse võimsus. See vastab maksimaalsele võimsusele (väljendatuna kVA ühikutes), mis tehakse kättesaadavaks vastavalt liitumislepingule. Kui liitumislepingus puudub vastav kokkulepe või kui kasutatav võimsus ületab liitumislepinguga kättesaadavaks tehtud maksimaalset võimsust, vastab ühenduse võimsus maksimaalsele võimsusele (väljendatuna kVA ühikutes), mida on kasutatud eelnenud 36 kuu jooksul, korrutatuna koefitsiendiga 1,2.

[…]

§ 4   Igakuise tasu suuruseks määratakse kõrgepinge puhul 0,67 eurot kVA kohta.

[…]

Seda summat korrigeeritakse kord aastas vastavalt Belgia Kuningriigi tarbijahinnaindeksile. […]

§ 5   Valitsus määrab kindlaks käesoleva artikli rakendusmeetmed. Ta võib muu hulgas nõuda jaotusvõrguettevõtjalt, kohaliku ülekandevõrgu ettevõtjalt ja otseliinide kasutajatelt, et need esitaksid talle tasu sissenõudmiseks vajalikud andmed.

Valitsus võib panna jaotusvõrguettevõtjale kohustuse esitada tasu maksmise eest vastutavatele isikutele teate tasu maksmise kohustuse kohta. Teade peab sisaldama eelkõige maksustamisperioodi, tasu arvutamise alust, tasumäära, tasumise tähtaega ja tasu maksmise viisi. Sellise teate saatmine või saatmata jätmine ei mõjuta siiski mingil moel tasu maksmise eest vastutavate isikute õigusi ja kohustusi.

§ 6   Tasu määratakse ja nõutakse sisse vastavalt 23. juuli 1992. aasta määruse – mis reguleerib hoonestatud kinnisasjade kasutajate ning teatavatele kinnisasjadele asjaõigusi omavate isikute kohaliku maksuga maksustamist – VI peatükis ette nähtud korrale. Tasumise tähtaeg määratakse kindlaks aga vastavalt käesoleva artikli lõikele 3.

[…]“

4

Euroopa Parlament allkirjastas 10. juulil 2009 lepingu CNT(2009) nr 137 (edaspidi „leping“), mis puudutab hageja EDF Luminuse poolt parlamendi Brüsseli piirkonnas asuvatele hoonetele elektrienergia tarnimist. Leping jõustus kuupäeval, mil hageja hakkas elektrit tarnima, ning pidi jääma jõusse kaheks aastaks. Lepingut pikendati 15. juulil 2011 allkirjastatud lisalepinguga aasta võrra, kuni 31. juulini 2012.

5

Hageja teatas 13. mai 2011. aasta kirjas parlamendile, et tal on nüüdsest kohustus esitada elektrienergia tarnimise eest arve vastavalt elektrituru määruse artiklile 26 (edaspidi „tasu“) ning et ta nõuab maksmist tagasiulatuvalt alates lepingu jõustumisest. Seda tasu, mida hageja oli pealinna Brüsseli piirkonnale alates 2009. aastast maksnud, ei olnud parlament hagejale selleks ajaks veel tasunud.

6

Pärast seda, kui parlament oli keeldunud seda nõuet rahuldamast, saatis hageja talle süstemaatiliselt kahte liiki arveid, millest ühed puudutasid vaid tasu ja teised elektrienergia tarnimise osas vaidlustamata andmeid. Parlament maksis teised arved ära, kuid keeldus esimesi maksmast.

7

Pärast järjekordset nõuet, millele taas vastati keeldumisega, esitas hageja käesoleva hagi.

8

Hageja esitas hagi ka Tribunal de première instance francophone de Bruxelles’ile (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus), milles nõudis, et pealinna Brüsseli piirkonnalt mõistetaks tema kasuks välja viimasele makstud tasu hüvitis.

9

Lisaks esitas Euroopa Komisjon 4. aprillil 2014 Belgia Kuningriigi vastu ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Euroopa Kohus leidis oma 14. jaanuari 2016. aasta otsuses komisjon vs. Belgia (C‑163/14, EU:C:2016:4), et kuna Belgia Kuningriik ei vabastanud liidu institutsioone kohustusest tasuda elektrituru määruse artiklis 26 ette nähtud tasu ning keeldus pealinna Brüsseli piirkonna selliselt saadud tasusid tagastamast, siis on Belgia Kuningriik rikkunud protokolli artikli 3 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

10

Hageja palub Üldkohtul:

11

Parlament palub Üldkohtul:

12

Hageja täpsustab, et ta esitas oma hagi „juhuks, kui Tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i menetluses ei mõisteta pealinna Brüsseli piirkonnalt [tema] kasuks hüvitist välja“.

13

Komisjon palus luba astuda parlamendi nõuete toetuseks menetlusse. Üldkohtu teise koja presidendi 16. veebruari 2016. aasta otsusega lubati tal astuda käesolevas asjas parlamendi nõuete toetuseks menetlusse.

14

Üldkohtu teise koja president otsustas kooskõlas Üldkohtu kodukorra artikli 69 punktiga c peatada menetluse kuni kohtuasjas C‑163/14: komisjon vs. Belgia tehakse menetlust lõpetav otsus. Menetlust jätkati alates 14. jaanuarist 2016, mil nimetatud kohtuasjas kuulutati kohtuotsus.

15

Parlament esitas kostja vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. märtsil 2016. Kostja vastuses on muu hulgas tuginetud 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Belgia (C‑163/14, EU:C:2016:4).

16

Üldkohus palus menetlust korraldavate meetmete raames hagejal ja komisjonil esitada talle oma seisukohad järelduste kohta, mis tuleks sellest kohtuasjast käesolevas kohtuasjas teha. Pooled esitasid oma seisukohad määratud tähtaja jooksul.

17

Kodukorra artikkel 126 näeb ette, et kui Üldkohus ei ole ilmselgelt pädev hagi läbi vaatama või kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu, võib Üldkohus ettekandja‑kohtuniku ettepanekul igal ajal ja ilma menetlust jätkamata lõpetada kohtuasja põhistatud määrusega.

18

Üldkohus leiab, et käesolevas asjas on toimikus sisalduvad materjalid asja piisavalt selgitanud, ja otsustab kohtuasja lahendada menetlust jätkamata.

19

Kõigepealt tuleb analüüsida parlamendi taotlust, et Üldkohus tuvastaks otsuse tegemise vajaduse äralangemise.

20

Parlament väidab 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Belgia (C‑163/14, EU:C:2016:4) tuginedes, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud. Ta väidab, et pealinna Brüsseli piirkonna poolt alusetult saadud tasu tuleb selle kohtuotsuse alusel tingimata hagejale hüvitada ning viimane ei pea enam parlamendilt nendele tasudele vastavaid summasid nõudma.

21

Siinkohal tuleb meenutada, et käesolevas vaidluses, mille aluseks on parlamendi ja hageja vaheline leping, nõuab hageja, et parlamendilt mõistetaks tema kasuks esiteks välja summa, mis vastab tema poolt pealinna Brüsseli piirkonnale makstud tasule, mis on arvutatud parlamendi kasutatava võimsuse alusel, ja teiseks sellelt summalt arvutatud lepinguline intress.

22

Isegi kui oletada, et see, kui pealinna Brüsseli piirkond, kes ei ole ei käesoleva kohtuvaidluse ega ka lepingu pool, hüvitab hagejale tema nõutavad summad, võiks võimaldada järeldada, et hageja menetlushuvi käesolevas vaidluses langeb ära, tuleb igal juhul tõdeda, et parlament ja komisjon ei ole tõendanud ega ka väitnud, et nõutud summade hüvitamine (sealhulgas lepinguline intress) oleks juba toimunud või et hagejal oleks pealinna Brüsseli piirkonna suhtes võlanõue. Selline võlanõue võiks näiteks tuleneda Tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i otsusest, milles vaadatakse läbi hageja esitatud hagi (vt eespool punkt 9). Lisaks sellele märkis hageja oma seisukohas, mille ta esitas 10. mail 2016 eespool punktis 17 nimetatud menetlust korraldavate meetmete raames saadetud vastuses, et selle kuupäevani „keeldu[s]“ pealinna Brüsseli piirkond „vaatamata kohtuotsuse C‑163/14 kuulutamisele [talle] vaidlusaluseid tasusid hüvitamast“.

23

Täiendavalt tuleb märkida, et kuigi Euroopa Kohus leidis oma 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Belgia (C‑163/14, EU:C:2016:4), et Belgia Kuningriik, kes ei vabastanud liidu institutsioone kohustusest tasuda elektrituru määruse artiklis 26 ette nähtud tasusid ning keeldus pealinna Brüsseli piirkonna selliselt saadud tasusid tagastamast, on rikkunud protokolli artikli 3 teisest lõigust tulenevaid kohustusi, on elektrituru määrus eespool toodud sõnastuses kehtiv seni, kuni Belgia Kuningriik pole seda kohtuotsust täitnud. Parlament ei ole aga esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kehtivat õigust oleks käesolevaks hetkeks muudetud.

24

Eeltoodust tuleneb, et käesoleva hagi ese ei ole ära langenud, kuna hageja menetlushuvi ei ole kadunud, mistõttu ei saa rahuldada parlamendi nõuet tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine.

25

Hageja esitab ELTL artikli 272 alusel oma nõuete põhjenduseks kolm väidet, mille kohaselt esiteks on parlament rikkunud oma lepingulisi kohustusi, teiseks elektrituru määruse artiklit 26 ja kolmandaks võrdse kohtlemise põhimõtet.

26

Hageja leiab, et leping võimaldab tal nõuda parlamendilt tasu maksmist.

27

Kõigepealt tuleb märkida, et leping ei näe ette, et tasu peaks maksma parlament. Lepingu lisas 2 pole ühtegi viidet elektritarne hinna arvutamise meetodi kohta.

28

Lisaks näeb lepingu artikli 3 punkt 3.2 ette, et „hinnad määratakse kindlaks seda arvesse võttes, et Euroopa institutsioonid on vabastatud tollimaksust, kaudsetest maksudest ja müügimaksudest, sealhulgas käibemaksust“.

29

Samas lepingu punktis 3.2 on täpsustatud, et „makse, lõive ja muid kohalikke või riiklikke tasusid ei tohi koguda“.

30

Seega võib järeldada, et leping ei näe parlamendile ette mingisugust kohustust maksta hagejale tasu, mis arvutatakse võimsuse alusel, mis on tehtud talle lepingu alusel kättesaadavaks.

31

Tuleb lisada, et lepingu artikli 19 kohaselt reguleerib seda lepingut „Belgia õigus ning lepingut kohaldatakse ja tõlgendatakse selle õiguse kohaselt, kui [liidu] õigus, sealhulgas finantsmäärus vastavat küsimust ei reguleeri“. Järelikult tuleb lepingu tingimusi kõigepealt tõlgendada liidu õigust arvestades.

32

Ent 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Belgia (C‑163/14, EU:C:2016:4, punkt 39) leidis Euroopa Kohus, et seda tasu tuleb pidada kaudseks maksuks protokolli artikli 3 teise lõigu tähenduses.

33

Niisiis tuleb lepingus ja täpsemalt selle punktis 3.2 toodud viidet „kaudsed maksud“ mõista viitavana tasule. See kinnitab, et lepingupooled tahtsid parlamendi selle maksmisest vabastada.

34

Tuleb lisada, et 15. juulil 2011 sõlmitud lisaleping ei mõjuta mingil moel poolte kohustusi tasu maksmisel.

35

Üldkohtu poolt eespool punktis 34 tehtud järeldust ei sea kahtluse alla ka hageja esitatud argumendid.

36

Esiteks ei võimalda asjaolu, et lepingu artikli 8 punkt 8.1 „Maksusätted“ näeb ette, et „lepingupool ainsana on tema suhtes kehtivate maksusätete eest vastutav“, järeldada, et parlamendil oleks kohustus maksta teisele lepingupoolele, see tähendab hagejale tasu.

37

Teiseks ei võimalda lepingu lisa 2 punktis 2 toodud viide hinna suurendamisele seoses „jaotusega“ lepingu üldist ülesehitust ja eelkõige eespool viidatud punkti 3.2 ülesehitust arvestades järeldada, et parlamendil oleks kohustus maksta teisele lepingupoolele, see tähendab hagejale tasu.

38

Eespool esitatust järeldub, et kaheksas väide tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

39

Hageja väidab, et parlament on kohustatud maksma talle elektrituru määruse artikli 26 alusel tasu.

40

Tuleb tõdeda, et kuigi elektrituru määrus määrab kindlaks elektritarnijate maksukohustused siseriikliku võimuorgani, pealinna Brüsseli piirkonna suhtes, ei näe see lõpptarbijale ette kohustust maksta oma tarnijale tasu. Niisiis ei ole hagejal alust tugineda parlamendi teadmatusele sellest kohustusest.

41

Tuleb märkida, et see tõdemus ei ole vastuolus järeldusega, mille kohaselt töötati tasu käsitlev maksustamissüsteem välja ja viidi sisse eesmärgiga, et see nõutakse sisse lõpptarbijalt (kohtuotsus, 14.1.2016, komisjon vs. Belgia, C‑163/14, EU:C:2016:4, punkt 48). Tuleb teha vahet ühelt poolt maksustamissüsteemi eesmärkidel ja teiselt poolt sellest süsteemist tuleneva siduva kohustuse vahel, mille eiramine võib viia lõpptarbija lepingulise või lepinguvälise vastutuse tekkimiseni tema elektritarnija ees. Sellise siduva kohustuse puudumisel sõltub see, kuidas tasu lõpptarbijat mõjutab, vaid tarnija ja lõpptarbija vahelistest lepingulistest suhetest.

42

Isegi kui oletada, et elektrituru määrust võiks tõlgendada nii, et see paneb lõpptarbijale kohustuse maksta elektritarnijale tasu, mis arvutatakse talle kättesaadavaks tehtud võimsuse alusel, tuleb see väide igal juhul tagasi lükata.

43

Nimelt leidis Euroopa Kohus asjaolu tõttu, et elektrituru määrus ei näe liidu institutsioonidele ette tasu maksmisest vabastust, oma 14. jaanuari 2016. aasta otsuses komisjon vs. Belgia (C‑163/14, EU:C:2016:4), et Belgia Kuningriik on rikkunud protokolli artikli 3 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

44

Üldkohtul on aga lepingu artikli 19 kohaselt lepingu suhtes pädeva kohtuna kohustus kohaldada siseriiklikku õigust nii, nagu oleks seda teinud siseriiklik kohus.

45

Sellest tulenevalt paneb 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Belgia (C‑163/14, EU:C:2016:4) seadusjõud Üldkohtule kohustuse mitte kohaldada elektrituru määrust nii, et see paneks liidu institutsioonile tasu maksmise kohustuse (vt analoogia alusel seoses siseriiklike ametiasutustega kohtuotsus, 13.7.1972, komisjon vs. Itaalia, 48/71, EU:C:1972:65, punkt 7).

46

Kui eeldada, et hageja soovis käsitlusel oleva väitega tõstatada küsimuse parlamendi lepinguvälisest vastutusest, siis selline argumentatsioon ei ole ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi raames tõhus. Igal juhul võimaldavad eespool toodud kaalutlused selle väite sellisel juhul ümber lükata.

47

Üldkohtu poolt eespool punktis 41 tehtud järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et hageja on kohustatud kandma tasuga seonduvad kulud. Selline asjaolu ei oma nimelt elektrituru määruse sätete tõlgendamisel tähtsust.

48

Sellega seoses võib märkida, et kui hageja usub, et tal on selleks alust, siis tuleb tal paluda siseriiklikul kohtul, kelle poole ta pöördus, otsustada, kas maksuvabastus, mille Belgia Kuningriik peab liidu institutsioonidele andma, tähendab seda, et elektrienergia tarnijad on ka ise sellise tasu maksmisest vabastatud, kui nende klient on liidu institutsioon.

49

Lõpuks ei sea eespool punktis 41 tehtud järeldust kahtluse alla ka asjaolu, et parlament ja teised liidu institutsioonid on nõustunud teistele elektrienergia tarnijatele tasu maksma. Nimelt ei oma see asjaolu – mida käsitletakse taas kolmanda väite analüüsis – elektrituru määruse sätete tõlgendamisel tähtsust.

50

Eeltoodust lähtuvalt tuleb teine väide ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

51

Hageja väidab, et parlamendil polnud alust talle tasu maksmisest keelduda, kui liidu institutsioonid maksid seda teisele elektrienergia tarnijale Electrabelile. Selliselt toimides rikkus parlament võrdse kohtlemise põhimõtet.

52

Tuleb rõhutada, et antud juhul ei saa käsitletavale väitele, mille aluseks ei ole parlamendipoolne lepinguliste kohustuste või lepingu suhtes kohaldatava õiguse rikkumine, tulemuslikult tugineda (vt selle kohta kohtuotsus, 16.3.2016, Hydrex vs. komisjon, T‑45/15, ei avaldata, EU:T:2016:151, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Igal juhul tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelab diskrimineerimise keelu ja võrdse kohtlemise põhimõte, mis on õiguse aluspõhimõte, sarnaste olukordade käsitlemise erinevalt ja erinevate olukordade käsitlemise ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline käsitlemine on objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 8.10.1986, Christ-Clemen jt vs. komisjon, 91/85, EU:C:1986:373, punkt 19; vt ka kohtuotsus, 8.1.2003, Hirsch jt vs. BCE, T‑94/01, T‑152/01 ja T‑286/01, EU:T:2003:3, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Seega peab hageja käesolevas asjas esitama eelkõige tõendid, mille alusel saab kindlaks teha, et tema ja Electrabeli olukorrad on sarnased.

55

Selles osas selgub kohtujurist Cruz Villalóni ettepanekust kohtuasjas komisjon vs. Belgia (C‑163/14, EU:C:2015:441, punktid 19 ja 24), et Electrabeliga sõlmitud leping nägi ette, et liidu institutsioonid pidid tasu maksma. Hageja, kes oma hagiavalduses mõne selle ettepaneku punkti vaidlustab, ei esita ühtegi tõendit, mis võimaldaks selle fakti kahtluse alla seda.

56

Kuid nagu eespool (vt punkt 31) märgitud, ei näe hageja ja parlamendi vaheline leping ette, et viimane peaks tasu maksma.

57

Niisiis ei olnud Electrabel ja hageja sarnastes olukordades, kuna leping, mille hageja oli allkirjastanud, ei näinud ette, et parlament pidi tasu maksma.

58

Asjaolu, et hageja nõudis parlamendilt tasu maksmist, ei oma selles osas tähtsust.

59

Täiendavalt tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel tuleb järgida ka võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt ei saa keegi oma huvides tugineda rikkumisele, mis on toime pandud teise isiku kasuks (kohtuotsus, 4.7.1985, Williams vs. kontrollikoda, 134/84, EU:C:1985:297, punkt 14). Kuna nõuda liidu institutsioonidelt tasu maksmist oleks liidu õigusega vastuolus, nagu selgub 14. jaanuari 2016. aasta kohustusest komisjon vs. Belgia (C‑163/14, EU:C:2016:4), siis ei saa käesoleva väitega nõustuda.

60

Eespool esitatust järeldub, et kolmas väide tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Järelikult tuleb kõik hageja nõuded rahuldamata jätta.

61

Parlament esitab nõuded, milles ta palub, et Üldkohus otsustaks, et „see, kes peab hagejale hüvitama tema poolt nõutud summa, [on] pealinna Brüsseli piirkond“.

62

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Üldkohtu ELTL artikli 256 lõikest 1 ja artiklist 272 tulenevasse pädevusse lahendada vahekohtuklausli alusel esitatud hagi kuulub paratamatult ka pädevus vaadata läbi sama vaidluse raames esitatud vastuhagi, mis tuleneb lepingulisest suhtest või põhihagi aluseks olevast olukorrast või millel on otsene seos sellest tulenevate kohustustega (vt kohtuotsus, 16.7.2014, Isotis vs. komisjon, T‑59/11, EU:T:2014:679, punkt 265 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Siiski pole parlamendi esitatud taotlusel käesoleval juhul lepinguga seost, kuna taotlus ei puuduta pooltevahelisi lepingust tulenevaid kohustusi, vaid kohustusi, mis võivad hageja ees olla pealinna Brüsseli piirkonnal, kes ei ole ei lepingu ega vaidluse pool.

64

Seega ei ole Üldkohus käesoleva, vahekohtuklausli alusel esitatud hagi raames pädev parlamendi nõudeid läbi vaatama.

65

Eeltoodud järeldus kehtib samadel põhjustel ka juhul, kui asuda seisukohale, et selle sõnastust arvestades oli lepingu artiklis 20 sisalduv vahekohtuklausel – mille kohaselt „lahendatakse kõik [... P]arlamendi ja tema lepingupoole vahelised käesolevat lepingut puudutavad vaidlused, mida ei õnnestu poolte kokkuleppel lahendada, EÜ artikli 255 lõike 1 alusel Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtus“ – aluseks Üldkohtu või Euroopa Kohtu pädevusele vaadata läbi tuvastamishagi, mis puudutab parlamendi ja hageja vahelist vaidlust lepingu kehtivuse, kohaldatavuse või tõlgendamise üle (vt selle kohta kohtuotsus, 26.2.2015, Planet vs. komisjon, C‑564/13 P, EU:C:2015:124, punkt 26).

66

Kõigest eeltoodust järeldub, et hagi tuleb jätta ilmse õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja parlamendi poolt tuvastamishagi põhjenduseks esitatud nõuded tuleb samuti jätta rahuldamata, kuna Üldkohus ilmselgelt ei ole pädev hagi läbi vaatama; menetlust ei ole vaja jätkata.

67

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

68

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt parlamendi nõudele välja mõista temalt.

69

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud.

70

Seetõttu kannab komisjon oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab: