1

Guardian Industries Corp. ja hageja Guardian Europe Sàrl esitasid Üldkohtu kantseleisse 12. veebruaril 2008 saabunud hagi, millega vaidlustasid komisjoni 28. novembri 2007. aasta otsuse K(2007) 5791 (lõplik) [ELTL] artiklis [101] ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum nr COMP/39165 – Lehtklaas) (edaspidi „otsus K(2007) 5791“). Oma hagiavalduses palusid nad peamiselt, et Üldkohus tühistaks selle otsuse neid puudutavas osas ja vähendaks neile selle otsusega määratud trahvi summat.

2

Üldkohus jättis 27. septembri 2012. aasta otsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) kõnealuse hagi rahuldamata.

3

Guardian Industries ja hageja esitasid 10. detsembril 2012 apellatsioonkaebuse 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) peale.

4

Euroopa Kohus tühistas 12. novembri 2014. aasta otsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) esiteks 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) osas, milles see lükkas tagasi väite, et Guardian Industriesile ja hagejale solidaarselt määratud trahvi summa arvutamisel on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, ja mõistis kohtukulud välja viimati nimetatutelt. Teiseks tühistas Euroopa Kohus otsuse K(2007) 5791 artikli 2 osas, milles selles oli Guardian Industriesile ja hagejale solidaarselt määratud trahvi summaks ette nähtud 148000000 eurot. Kolmandaks määras Euroopa Kohus otsuse K(2007) 5791 artiklis 1 sedastatud rikkumise eest Guardian Industriesile ja hagejale solidaarselt määratud trahvi summaks 103600000 eurot. Neljandaks jättis Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse ülejäänud osas rahuldamata. Viiendaks otsustas Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

5

Hageja esitas 19. novembril 2015 Üldkohtu kantseleisse käesoleva hagi Euroopa Liidu vastu, mida esindavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Kohus.

6

Üldkohus suunas käesoleva kohtuasja 17. veebruaril 2016 kolmandale kojale laiendatud koosseisus.

7

Komisjon ja Euroopa Liidu Kohus esitasid vastavalt 16. veebruaril 2016 ja 18. veebruaril 2016 kostja vastuse.

8

Hageja esitas 22. aprillil 2016 repliigi. Euroopa Liidu Kohus ja komisjon esitasid vastavalt 25. mail 2016 ja 7. juunil 2016 vasturepliigi.

9

Üldkohus leidis 12. septembril 2016, et käesoleva kohtuasja ettevalmistamiseks ja lahendamiseks on kohtuasja eset arvestades vaja teha talle kättesaadavaks selle kohtuasja toimik, milles tehti 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) (edaspidi „kohtuasi T‑82/08“). Seepärast otsustas Üldkohus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames lisada käesoleva kohtuasja toimikule kohtuasja T‑82/08 toimiku.

10

14. detsembril 2016 palus Üldkohus hagejal esitada teatavad dokumendid ja vastata ühele küsimusele. Hageja täitis need nõuded määratud tähtaja jooksul.

11

Euroopa Liidu Kohus palus 16. detsembril 2016 edastada talle kohtuasja T‑82/08 toimik.

12

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 11. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil.

13

Hageja palub Üldkohtul:

14

Komisjon palub Üldkohtul:

15

Euroopa Liidu Kohus palub Üldkohtul:

16

Komisjon ja Euroopa Liidu Kohus esitavad mitu vastuvõetamatuse väidet.

17

Komisjon väidab, et kohtulahendi mõistliku aja jooksul tegemise (edaspidi „lahendi tegemise mõistlik aeg“) nõude väidetava rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõue on vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud tema poolt esindatava liidu vastu, kuna hageja ei esita selle nõudega seoses ühtegi teda puudutavat väidet.

18

Sellega seoses olgu meenutatud, et kui tegemist on nõudega hüvitada kahju, mis on väidetavalt tekkinud seetõttu, et liidu kohus võib olla rikkunud nõudeid, mis on seotud kohtulahendi tegemisega mõistliku aja jooksul, esindab liitu Euroopa Liidu Kohus (vt kohtumäärused, 6.1.2015, Kendrion vs. Euroopa Liit, T‑479/14, ei avaldata, EU:T:2015:2, punktid 14–19 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 2.2.2015, Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, ei avaldata, EU:T:2015:80, punktid 22–29 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Seega on nõue hüvitada kahju, mis hagejale väidetavalt tekkis kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja väidetava ületamisega, vastuvõetamatu osas, milles see on suunatud liidu vastu, mida esindab komisjon.

20

Komisjon väidab, et nõue hüvitada kahju, mis hageja sõnul on tekkinud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu, on vastuvõetamatu osas, milles see on suunatud liidu vastu, mida esindab komisjon. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 järgi oleks see nõue nimelt vastuvõetav üksnes siis, kui see puudutaks sellise kahju hüvitamist, mis on tekkinud vähem kui viis aastat enne käesolevas asjas hagi esitamist, seega pärast 19. novembrit 2010. Kuna aga hageja heidab Üldkohtule ette, et viimane ei tühistanud hiljemalt 12. veebruaril 2010 otsust K(2007) 5791 põhjusel, et otsusega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleneb sellest hageja enda eelduste kohaselt, et väidetav kahju, mis on 12. veebruarist 2010 hilisem, on täielikult omistatav Euroopa Liidu Kohtule.

21

Euroopa Liidu Kohus väidab, et mõlemad väidetava kahju hüvitamise nõuded on aegunud enne 19. novembrit 2010 tekkinud kahju osas. Järelikult on kahju hüvitamise nõuded vastuvõetamatud osas, mis puudutab sellest kuupäevast varasemaid ajavahemikke.

22

Hageja väidab seoses nõudega hüvitada kahju, mis tekkis võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu, et tema nõue tühistada osaliselt otsus K(2007) 5791 katkestas Euroopa Liidu põhikirja artiklis 46 sätestatud aegumise. Hageja ei nõustu ka Euroopa Liidu Kohtu väidetega seoses tema nõudega hüvitada lahendi tegemise mõistliku aja väidetava ületamisega tekitatud kahju.

23

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 46, mida selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse menetlusele Üldkohtus, sätestab järgmist:

„Liidu lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg on viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. Aegumistähtaeg katkeb, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui enne sellist menetlust esitab kannatanud pool avalduse asjakohasele liidu institutsioonile […]“.

24

Käesolevas asjas nõuab hageja selle kahju hüvitamist, mis talle väidetavalt tekkis esiteks menetluse kestuse tõttu kohtuasjas T‑82/08 ja teiseks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu otsuses K(2007) 5791 ja 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494). Nende rikkumiste tagajärjel väidetavalt tekkinud varaline kahju seisneb hageja väitel esiteks selle trahvisumma kohta, mida kohe ei makstud, esitatud pangagarantiiga seotud tasude maksmises (edaspidi „pangagarantiiga seotud tasud“), ja teiseks saamata jäänud tulus, mis on seotud ühelt poolt komisjoni poolt trahvisumma selle osa pealt, mida Euroopa Kohus pidas 12. novembri 2014. aasta otsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) alusetult sissenõutuks, tagasi makstud intresside ning teiselt poolt selle tulu, mida hageja oleks saanud, kui ta oleks komisjonile makstud summa – mille Euroopa Kohus tunnistas lõpuks alusetult sissenõutuks – investeerinud oma tegevusse (edaspidi „saamata jäänud tulu“), vahega. Lisaks nõuab hageja tema maine kahjustamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist.

25

Esiteks tuleb hinnata selle nõude aegumist, mis käsitleb lahendi tegemise mõistliku aja väidetava ületamisega tekitatud väidetava kahju hüvitamist, ning teiseks tuleb hinnata nende nõuete aegumist, mis puudutavad väidetavat kahju, mis hageja sõnul tekkis võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu.

26

Sellises konkreetses olukorras, kui kahju hüvitamise nõudega taotletakse niisuguse kahju hüvitamist, mis väidetavalt tekkis lahendi tegemise mõistliku aja võimaliku järgimata jätmise tõttu, peab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg – kui otsusega on lõpetatud vaidlusaluse lahendi tegemise aeg – hakkama kulgema päevast, kui see otsus tehti. Nimelt on see kuupäev kindel kuupäev, mis on kindlaks määratud objektiivsete kriteeriumide alusel. See tagab õiguskindluse põhimõtte järgimise ja võimaldab hageja õiguste kaitset (kohtuotsus, 10.1.2017, Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, EU:T:2017:1, punkt 47).

27

Käesolevas asjas palub hageja oma esimese nõudega, et hüvitataks väidetav kahju, mis tekkis kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja väidetava ületamise tõttu. Kõnealune kohtuasi lõpetati 27. septembri 2012. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494). Aegumistähtaeg hakkas seega kulgema alates 27. septembrist 2012.

28

Peale selle esitas hageja käesolevas asjas hagi, mis niisiis katkestas aegumistähtaja kulgemise 19. novembril 2015, see tähendab enne Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatud viieaastase tähtaja möödumist.

29

Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole seega aegunud osas, milles selle ese on nõue hüvitada väidetav kahju, mille on põhjustanud kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja võimalik ületamine.

30

Eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata Euroopa Liidu Kohtu esitatud vastuvõetamatuse väide, mille kohaselt nõue hüvitada kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja väidetava ületamisega tekitatud kahju, on aegunud.

31

Vahet tuleb teha otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavalt piisavalt selgel rikkumisel põhineva nõude aegumise ja 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetaval piisavalt selgel rikkumisel põhineva nõude aegumise vahel.

32

Kohtupraktikast nähtub, et kui liidu vastutus tuleneb teataval juhul üksikaktist, hakkab aegumistähtaeg kulgema, kui asjaomase otsuse tagajärjed tekivad isikutele, keda see otsus puudutab. Teistsugune lahendus seaks ohtu hagide iseseisvuse põhimõtte, seades kahju hüvitamise hagi menetluse sõltuvusse tühistamishagi tulemusest (kohtuotsus, 19.4.2007, Holcim (Deutschland) vs. komisjon, C‑282/05 P, EU:C:2007:226, punkt 30; vt selle kohta ka kohtuotsus, 8.11.2012, Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, C‑469/11 P, EU:C:2012:705, punkt 38).

33

Esiteks tuleb kõigepealt seoses hageja väidetud varalise kahjuga nentida, et otsuse K(2007) 5791 väidetav kahjulik mõju tekkis hagejale igal juhul alates kõnealuse otsuse, millega hagejale määrati trahv, vastuvõtmisest. Vastupidi hageja väidetele ei saanud ka aegumistähtaega katkestada tema nõue tühistada osaliselt otsus K(2007) 5791. Aegumistähtaja kulgema hakkamise seisukohast ei oma tegelikult tähtsust asjaolu, et liidu õigusvastane tegevus tuvastati kohtuotsusega (vt selle kohta kohtuotsus, 19.4.2007, Holcim (Deutschland) vs. komisjon, C‑282/05 P, EU:C:2007:226, punkt 31).

34

Seega oleks hageja saanud esitada hagi liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamiseks sel põhjusel, et komisjon on otsuses K(2007) 5791 väidetavalt rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet alates sellest hetkest, kui väidetava kahju põhjus oli kindlalt selgunud, seega käesolevas asjas alates trahvisummast ühe osa kohta pangagarantii väljastamisest ja trahvisummast teise osa maksmisest (vt selle kohta kohtuotsus, 19.4.2007, Holcim (Deutschland) vs. komisjon, C‑282/05 P, EU:C:2007:226, punkt 32).

35

Peale selle hakkas aegumistähtaeg kulgema hetkest, kui väidetav varaline kahju oli tegelikult tekkinud, see tähendab hetkest, kui käesolevas asjas tekkisid pangagarantiiga seotud kulud ja ilmnes saamata jäänud tulu (vt selle kohta kohtuotsused, 19.4.2007, Holcim (Deutschland) vs. komisjon, C‑282/05 P, EU:C:2007:226, punkt 33, ja 17.7.2008, komisjon vs. Cantina sociale di Dolianova jt, C‑51/05 P, EU:C:2008:409, punkt 63).

36

Seega, kui eeldada, et tõendatud on hageja väidetud varaline kahju, mis seisneb pangagarantiiga seotud tasude maksmises ja saamata jäänud tulus, mis tekkisid põhjusel, et komisjon väidetavalt rikkus otsuses K(2007) 5791 piisavalt selgelt võrdse kohtlemise põhimõtet, siis ilmnes see varaline kahju pangagarantiiga seotud tasude esmakordsel maksmisel ja viidatud saamata jäänud tulu ilmnema hakkamisel, see tähendab rohkem kui viis aastat enne käesoleva hagi esitamist.

37

Hageja väidetud varaline kahju koosneb ühelt poolt summadest, mida ta pidi pangale garantii väljastamiseks maksma, ja teiselt poolt eespool punktis 24 mainitud saamata jäänud tulust. Kuid toimiku materjalidest nähtub ka, et väidetava varalise kahju summa suurenes proportsionaalselt möödunud päevade arvuga.

38

Järelikult on hageja väidetud varaline kahju oma olemuselt jätkuv.

39

Lõpuks tuleb märkida, et jätkuva kahju puhul on Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatud aegumine kohaldatav aegumist katkestava toimingu kuupäevale eelneva enam kui viieaastase ajavahemiku suhtes, ilma et see mõjutaks hilisematel ajavahemikel tekkinud võimalikke õigusi (kohtuotsus, 21.4.2005, Holcim (Deutschland) vs. komisjon, T‑28/03, EU:T:2005:139, punkt 70; vt ka kohtuotsus, 16.12.2015, Chart vs. Euroopa välisteenistus, T‑138/14, EU:T:2015:981, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Seega, kuna hageja esitas käesolevas asjas oma hagi ja katkestas niisiis aegumistähtaja 19. novembril 2015, on nõue hüvitada varaline kahju, mis on väidetavalt tekkinud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavalt piisavalt selge rikkumise tõttu otsuses K(2007) 5791, aegunud selles osas, milles see puudutab enne 19. novembrit 2010 tekkinud varalist kahju.

41

Mis puudutab teiseks väidetavat mittevaralist kahju, mis seisneb hageja maine kahjustamises, siis tuleb rõhutada, et tema hagis esitatud väite kohaselt tekkis kõnealune kahju otsuse K(2007) 5791 vastuvõtmise kuupäeval ehk 28. novembril 2007.

42

Lisaks tuleb märkida, et kuigi maine kahjustamist võib esineda erinevates vormides, on see üldiselt kahju, mis iga päev uueneb ja pikeneb seni, kuni ei ole lõpetatud sellise rikkumise oletatavat põhjust. Nii on see eelkõige siis, kui maine väidetava kahjustamise allikaks on komisjoni otsus, mis kõigepealt võeti vastu ja tehti siis avalikuks pressiteates ning seejärel avaldati Euroopa Liidu Teatajas kokkuvõtte kujul.

43

Järelikult on hageja viidatud maine kahjustamise tõttu tekkinud mittevaraline kahju, mis tuleneb komisjoni poolt otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavast piisavalt selgest rikkumisest, oma olemuselt jätkuv.

44

Seega on eespool punktis 39 nimetatud kohtupraktika kohaselt kahju hüvitamise nõue aegunud osas, milles see puudutab enne 19. novembrit 2010 toimunud maine kahjustamise hüvitamist.

45

Kolmandaks tuleb tagasi lükata komisjoni argumendid, et hageja enda eelduste kohaselt on väidetav kahju, mis on 12. veebruarist 2010 hilisem, täielikult omistatav Euroopa Liidu Kohtule. Nimelt põhineb ühelt poolt selline argumentatsioon hageja esitatud kirjalike dokumentide sisu vääral tõlgendusel. Teiselt poolt ei olnud Üldkohus enne 27. septembrit 2012 lahendanud otsuse K(2007) 5791 õiguspärasuse küsimust võrdse kohtlemise põhimõtte aspektist.

46

Eeltoodut arvestades on hageja nõue hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis talle tekkis seetõttu, et komisjon väidetavalt rikkus otsuses K(2007) 5791 piisavalt selgelt võrdse kohtlemise põhimõtet, aegunud osas, milles see puudutab enne 19. novembrit 2010 tekkinud kahju.

47

Olgu märgitud, et väidetav kahju, mis tekkis 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu, tekkis igal juhul pärast selle kohtuotsuse kuulutamist.

48

Seega, kuna kahju hüvitamise hagi esitati 19. novembril 2015, ei ole käesolev nõue, mis esitati vähem kui viis aastat pärast 27. septembri 2012. aasta kohtuotsust Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494), aegunud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 tähenduses.

49

Järelikult ei ole nõue hüvitada väidetav kahju, mis tekkis 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu, aegunud.

50

Komisjon ja Euroopa Liidu Kohus väidavad, et hageja nõuded hüvitada eespool punktis 24 viidatud saamata jäänud tulu, tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Nimelt tasus liit pärast 12. novembri 2014. aasta kohtuotsust Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) hagejale juba intressi summas 988620 eurot. Kui aga hageja leidis, et see summa ei ole piisav, siis oleks ta pidanud esitama komisjoni 2014. aasta detsembris tehtud otsuse peale, millega see intress kindlaks määrati, tühistamishagi, mida hageja aga ei teinud.

51

Komisjon väidab veel, et pärast 12. novembri 2014. aasta kohtuotsust Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) tasus ta hagejale intressi tema 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1), artikli 90 lõike 4 kohaselt. Vastavalt sellele sättele peab tagasimakstava summa suurus piirduma põhjendamatult sisse nõutud trahvi summa ja sellelt kogunenud intressiga vastavalt nimetatud määruse artikli 90 lõikele 2, milles on nõutud, et neid rahalisi vahendeid investeeritakse ettevaatlikult ja seega suhteliselt tagasihoidliku tootlusega. Hageja ei ole aga vaidlustanud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõiget 4 õigusvastasuse vastuväitega, mis on esitatud ELTL artikli 277 alusel.

52

Hageja vaidleb nendele väidetele vastu.

53

Väljakujunenud kohtupraktikas on leitud, et liidu institutsioonide tegevusest või tegevusetusest tuleneva liidu lepinguvälise vastutusega seonduv kahju hüvitamise hagi on võrreldes teiste hagidega iseseisev õiguskaitsevahend, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis oma eriline ülesanne, ning selle kasutamise tingimused on ette nähtud selle eripärast eesmärki arvestades (kohtuotsused, 28.4.1971, Lütticke vs. komisjon, 4/69, EU:C:1971:40, punkt 6; 12.4.1984, Unifrex vs. komisjon ja nõukogu, 281/82, EU:C:1984:165, punkt 11, ja 10.7.2014, Nikolaou vs. kontrollikoda, C‑220/13 P, EU:C:2014:2057, punkt 54).

54

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et komisjon maksis 2014. aasta detsembris tagasi trahvisummast selle osa, mille hageja oli maksnud, kuid mille sissenõudmise tunnistas Euroopa Kohus 12. novembri 2014. aasta otsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) lõpuks alusetuks. Lisaks sellele maksis komisjon sellelt summalt 988620 eurot intressi.

55

Seega, kui komisjon maksis 2014. aasta detsembris koos intressiga tagasi trahvisummast selle osa, mis tunnistati 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) alusetult sissenõutuks, siis täitis see institutsioon kõnealust kohtuotsust vastavalt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikele 4, mis näeb eelkõige ette, et kui kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud ja trahv või rahaline karistus on tühistatud või selle summat on vähendatud, makstakse asjaomasele kolmandale isikule tagasi põhjendamatult sisse nõutud summad ja nendelt teatud juhtudel kogunenud intress.

56

ELTL artikli 266 teine lõik näeb aga sisuliselt ette, et tühistatud õigusakti vastu võtnud institutsiooni kohustus võtta õigusakti tühistanud kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid ei mõjuta ELTL artikli 340 teise lõigu kohaldamisest tuleneda võivaid kohustusi.

57

Peale selle on Üldkohus juba leidnud, et ELTL artikkel 266 paneb haldusasutusele kohustuse hüvitada täiendav kahju, mis võib teataval juhul tühistatud õigusvastase akti tagajärjel tekkida, ainult siis, kui ELTL artikli 340 teises lõigus sätestatud tingimused on täidetud (kohtumäärus, 12.12.2007, Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑113/04, ei avaldata, EU:T:2007:377, punkt 62).

58

Kuid käesolevas asjas väidab hageja, kes tugineb muu hulgas otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte piisavalt selgele rikkumisele, just seda, et ELTL artikli 340 teise lõigu tingimused on täidetud ning et käesoleva hagi eesmärk on hinnata, kas see on nii.

59

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et hageja ei väida, et komisjoni 2014. aasta detsembris võetud meede, millega ta tasus hagejale intressi, oli õigusvastane.

60

Teiseks ei ole käesolevas kohtuasjas esitatud kahju hüvitamise hagi eesmärk panna hageja rahaliselt tagasi sellesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui komisjon ei oleks 2014. aasta detsembris seda meedet võtnud. Teisisõnu ei ole käesoleval hagil sama eesmärk, kui oleks 2014. aasta detsembri meetme peale esitatud tühistamishagil.

61

Ühelt poolt taotleb hageja nimelt eespool punktis 24 nimetatud saamata jäänud tulu hüvitamist. Seega ei taotle ta trahvisummast selle osa, mille sissenõudmine tunnistati 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) alusetuks, hüvitamist, ega ka nende intresside maksmist, mis kogunesid selle summa pealt ajal, kui see oli komisjoni käsutuses.

62

Teiselt poolt ei saa 2014. aasta detsembri meetme võimalik tühistamine tuua kaasa seda, et hagejale makstakse väidetava saamata jäänud tuluga võrdne summa ja seega summa, mis on suurem, kui komisjoni poolt hüvitatud intressid.

63

Seega tuleb tuvastada, et käesolevas asjas nõuab hageja sellise kahju hüvitamist, mis ühelt poolt erineb kahjust, mis tuleneks 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) mittenõuetekohasest täitmisest, ja mis teiselt poolt lisandub summadele, mis komisjon hüvitas 2014. aasta detsembris.

64

Hageja esitatud kahju hüvitamise nõudel ei ole väidetavat saamata jäänud tulu puudutavas osas niisiis sama eset ega sama toimet, nagu oleks võimalikul tühistamishagil komisjoni 2014. aasta detsembris võetud meetme peale, ning seda ei saa seega tunnistada menetluse kuritarvitamise tõttu vastuvõetamatuks.

65

Seega tuleb väide, et nõue on vastuvõetamatu, kuna väidetava saamata jäänud tulu hüvitamine muudaks olematuks lõplikuks muutunud otsuse õiguslikud tagajärjed, tagasi lükata.

66

Komisjon väidab, et väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna hagi sisaldab üksnes ebamääraseid ja tõendamata väiteid, mille kohaselt hagejale määratud trahv stigmatiseeris teda põhjendamatult, luues täiesti petliku mulje tema rollist konkurentsieeskirjade rikkumisel.

67

Ometi on hagis täpsustatud, et väidetav stigmatiseerimine tulenes asjaolust, et hagejale otsuses K(2007) 5791 määratud trahv oli kõige suurem, kuigi ta oli lehtklaasi tootjatest kõige väiksem ja tema osalemine kartellikokkuleppes oli kõige lühem. Hageja järeldab eelnevast, et sellel ajavahemikul, mis jäi otsuse K(2007) 5791 vastuvõtmise kuupäeva ja hagejale määratud trahvi vähendanud 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) vahele, arvasid kolmandad isikud, et hagejal on eriline vastutus lehtklaasi turul sõlmitud kartellikokkuleppes.

68

Seega sisaldab hagi piisavalt selgeid ja täpseid andmeid hagejale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju kohta. Need andmed võimaldasid komisjonil ühelt poolt mõista hageja argumentatsiooni ja teiselt poolt valmistada ette enda kaitset. Peale selle võimaldavad need andmed ka Üldkohtul hagi kohta otsust teha.

69

Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide, et hagi on väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas ebaselge ja ebatäpne, tuleb seega tagasi lükata.

70

Esiteks on nõue hüvitada kahju, mis tekkis kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja väidetava ületamise tõttu, vastuvõetamatu osas, milles see on suunatud liidu vastu, mida esindab komisjon.

71

Teiseks on nõue hüvitada kahju, mis on tekkinud seetõttu, et komisjon väidetavalt rikkus otsuses K(2007) 5791 piisavalt selgelt võrdse kohtlemise põhimõtet, aegunud selles osas, milles see puudutab enne 19. novembrit 2010 väidetavalt tekkinud varalist ja mittevaralist kahju.

72

Küll aga ei ole aegunud nõuded hüvitada kahju, mis tekkis 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu ja kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja väidetava ületamise tõttu.

73

Kolmandaks tuleb tagasi lükata vastuvõetamatuse väited, et väidetava saamata jäänud tulu hüvitamine muudaks olematuks lõplikuks muutunud otsuse õiguslikud tagajärjed, ja vastuvõetamatuse väide, et hagi on väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas ebaselge ja ebatäpne.

74

ELTL artikli 340 teine lõik sätestab, et lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.

75

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 340 teisest lõigust, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimine ja võimalus kasutada õigust saada tekitatud kahju eest hüvitist sõltuvad mitme tingimuse täidetusest: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjusliku seose esinemine selle tegevuse ja väidetava kahju vahel (kohtuotsused, 29.9.1982, Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, 26/81, EU:C:1982:318, punkt 16, ja 9.9.2008, FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 106).

76

Kui üks nendest tingimustest ei ole täidetud, tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja hinnata teisi liidu lepinguvälise vastutuse tingimusi (kohtuotsus, 14.10.1999, Atlanta vs. Euroopa Ühendus, C‑104/97 P, EU:C:1999:498, punkt 65; vt selle kohta ka kohtuotsus, 15.9.1994, KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, C‑146/91, EU:C:1994:329, punkt 81). Lisaks ei ole liidu kohtul kohustust hinnata neid tingimusi kindlas järjekorras (kohtuotsus, 18.3.2010, Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, C‑419/08 P, EU:C:2010:147, punkt 42; vt selle kohta ka kohtuotsus, 9.9.1999, Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EU:C:1999:402, punkt 13).

77

Käesolevas asjas palub hageja selle kahju hüvitamist, mis talle tekkis esiteks otsuses K(2007) 5791 ja 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu ning teiseks kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja väidetava ületamise tõttu.

78

Esiteks tuletab hageja meelde, et komisjon ei võtnud otsuses K(2007) 5791 arvesse vertikaalselt integreeritud lehtklaasi tootjate ettevõtjasisest müüki, kui ta arvutas neile tootjatele määratud trahvisummad. Lisaks sellele rõhutab hageja, et Euroopa Kohus tühistas 12. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu otsuse K(2007) 5791. Neil asjaoludel palub hageja hüvitada kahju, mis talle tekkis otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu.

79

Teiseks tuletab hageja meelde, et 27. septembri 2012. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) jäeti tema hagi otsuse K(2007) 5791 peale rahuldamata, kuigi ta palus selles hagis talle määratud trahvisumma vähendamist diskrimineerimise tõttu, mis põhjustati sellega, et vertikaalselt integreeritud lehtklaasi tootjatele trahvi määramisel ei arvestatud sisemüügiga. Lisaks sellele rõhutab hageja, et Euroopa Kohus tühistas 12. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494). Neil asjaoludel palub hageja hüvitada kahju, mis talle tekkis 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu.

80

Hageja väidab, et komisjoni poolt otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav piisavalt selge rikkumine tekitas talle varalist ja mittevaralist kahju, mis tuleb hüvitada.

81

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kahju, mille hüvitamist liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise hagiga nõutakse, olema tegelik ja kindel, mida peab tõendama hageja (vt kohtuotsus, 9.11.2006, Agraz jt vs. komisjon, C‑243/05 P, EU:C:2006:708, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Viimane peab esitama veenvad tõendid nii tema väidetud kahju olemasolu kui ka suuruse kohta (vt kohtuotsus, 16.9.1997, Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑362/95 P, EU:C:1997:401, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Samuti väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab ELTL artikli 340 teises lõigus nõutud põhjusliku seose tingimus piisavalt otsest põhjuslikku seost institutsioonide tegevuse ja kahju vahel (kohtuotsused, 18.3.2010, Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, C‑419/08 P, EU:C:2010:147, punkt 53, ja 14.12.2005, Beamglow vs. parlament jt, T‑383/00, EU:T:2005:453, punkt 193; vt selle kohta ka kohtuotsus, 4.10.1979, Dumortier jt vs. nõukogu, 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EU:C:1979:223, punkt 21). Hageja peab tõendama põhjusliku seose olemasolu etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt kohtuotsus, 30.9.1998, Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑149/96, EU:T:1998:228, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Nendest põhimõtetest lähtudes tuleb hinnata hageja nõude põhjendatust.

84

Hageja väidab, et otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav piisavalt selge rikkumine tekitas talle kahte liiki varalist kahju, milleks esiteks on pangagarantiiga seotud tasude maksmise tõttu tekkinud kahju ja teiseks eespool punktis 24 viidatud saamata jäänud tulus seisnev kahju.

85

Hagejale oma otsust K(2007) 5791 edastades teatas komisjon, et kui hageja pöördub Üldkohtusse või Euroopa Kohtusse, ei alustata kõnealuse otsusega määratud trahvisumma sissenõudmist nii kaua, kui kohtuasi on pooleli, eeldusel et enne maksetähtaja möödumist järgitakse kahte tingimust. Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), artikli 86 lõike 5 kohaselt olid need kaks tingimust järgmised: esiteks pidi komisjoni nõue kandma alates maksetähtaja möödumisest 5,64‑protsendilist viivitusintressi, teiseks tuli enne maksetähtpäeva esitada pangagarantii, mida komisjon aktsepteerib ning mis katab korraga nii võla kui ka intressi või võla suurendamise.

86

Hageja selgitab käesolevas asjas esitatud hagis, et otsusega K(2007) 5791 kohustati teda maksma trahvi summas 148000000 eurot. Ta väidab, et kõigepealt maksis ta kohe ära 111000000 eurot ja esitas ülejäänud 37000000 euro kohta pangagarantii. Hageja sõnul tühistas ta seejärel pangagarantii alates 2. augustist 2013 ja maksis komisjonile 37000000 eurot koos viivitusintressiga määras 5,64%, seega kokku 48263003 eurot. Hageja rõhutab, et lõpuks ilmnes pärast 12. novembri 2014. aasta kohtuotsust Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363), millega vähendati trahvisummat 44400000 euro võrra, et kohandatud trahv 103600000 eurot oli juba algusest peale 111000000 euro maksmisega ära makstud. Selle tulemusel maksis komisjon hagejale hüvitiseks 55663003 eurot, millele lisandus intress summas 988620 eurot. Summa 55663003 eurot saadi nii, et esiteks lisati komisjonile pärast pangagarantii tühistamist makstud summa, see tähendab 48263003 eurot, ja teiseks lisati 7400000 eurot. Viimati nimetatud summa vastab kohe makstud 111000000 eurole, millest tuleb lahutada lõpuks maksta tulnud trahvisumma ehk 103600000 eurot.

87

Hageja rõhutab, et ta maksis ajavahemikul 4. märtsist 2008, see tähendab pangagarantii kehtima hakkamise kuupäevast, kuni 2. augustini 2013, see tähendab kõnealuse garantii tühistamise jõustumise kuupäevani, pangagarantiiga seotud tasusid kokku 1547000 eurot. Need kulud tekkisid võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu. Kui komisjon oleks nimelt määranud otsuses K(2007) 5791 trahvisummaks kohe 103600000 eurot, poleks pangagarantiid olnud kunagi vajagi. Kui Euroopa Kohus ei peaks selle põhjendusega nõustuma, siis tuleks hageja arvates ikkagi maksta talle 1268935 eurot hüvitist, mis vastaks pangagarantiiga seotud tasudele, mis ta maksis ajavahemikul 12. veebruarist 2010, see tähendab kuupäevast, mil Üldkohus oleks pidanud tegema otsuse kohtuasjas T‑82/08, kuni 2. augustini 2013, see tähendab garantii tühistamise jõustumise kuupäevani.

88

Komisjon vaidleb nendele väidetele vastu.

89

Käesolevas asjas tuleb rõhutada, et hagejal, kes esitas otsuse K(2007) 5791 peale hagi, oli järgmine valik: kas maksta trahv selle sissenõutavaks muutumisel, tingimusel et vajaduse korral tuleb maksta ka viivitusintress komisjoni poolt otsuses K(2007) 5791 kindlaks määratud määras, või paluda otsuse täitmise peatamist vastavalt EÜ artiklile 242 ja Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklile 104 ja sellele järgnevatele artiklitele, või lasta väljastada pangagarantii, mis tagaks trahvi ja viivitusintressi maksmise komisjoni poolt kindlaks määratud tingimuste kohaselt (vt selle kohta kohtuotsused, 14.7.1995, CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punkt 54, ja 21.4.2005, Holcim (Deutschland) vs. komisjon, T‑28/03, EU:T:2005:139, punkt 122).

90

Hageja otsus tellida otsusega K(2007) 5791 määratud trahvi ühe osa kohta pangagarantii ja maksta trahv ülejäänud osas ära, oli tema enda vaba valik ja selleks ei olnud tal mingit kohustust. Teisisõnu ei takistanud miski hagejat tasumast kogu trahvisumma otsuses K(2007) 5791 määratud tähtaja möödumisel, hoolimata sellest, et ta esitas selle otsuse peale Üldkohtule hagi (vt selle kohta kohtuotsus, 8.7.2008, Knauf Gips vs. komisjon, T‑52/03, ei avaldata, EU:T:2008:253, punkt 498).

91

Samas nähtub hagist, et hageja otsustas pärast otsuse K(2007) 5791 vastuvõtmist, et ta ei täida täies ulatuses oma trahvi kohe maksmise kohustust, vaid esitab vastavalt komisjoni pakutud võimalusele trahvisumma ühe osa suhtes pangagarantii.

92

Seega ei ole põhjendatud hageja väide, et tema makstud, pangagarantiiga seotud tasud tulenevad otseselt otsuse K(2007) 5791 õigusvastasusest. Nimelt tuleneb tema väidetud kahju otseselt ja määravalt tema enda – pärast otsuse K(2007) 5791 vastuvõtmist – tehtud valikust mitte täita oma kohustust tasuda trahv täies ulatuses. Kui hageja oleks otsustanud tasuda kohe kogu trahvisumma, oleks ta vältinud pangagarantiiga seotud tasude maksmist trahvisumma veel tasumata osalt (vt selle kohta kohtuotsus, 21.4.2005, Holcim (Deutschland) vs. komisjon, T‑28/03, EU:T:2005:139, punktid 123 ja 124; kohtumäärused, 12.12.2007, Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑113/04, ei avaldata, EU:T:2007:377, punkt 38, ja 4.9.2009, Inalca ja Cremonini vs. komisjon, T‑174/06, ei avaldata, EU:T:2009:306, punktid 91 ja 92).

93

Seega tuleb järeldada – ilma et oleks vaja võtta seisukohta komisjoni argumendi suhtes, et hageja võis aidata endale kahju tekkimisele kaasa –, et puudub piisavalt otsene põhjuslik seos otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise ja pangagarantiiga seotud tasude maksmise vahel.

94

Järelikult tuleb jätta rahuldamata nõue hüvitada otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu väidetavalt tekkinud varaline kahju, mis seisneb pangagarantiiga seotud tasude maksmises.

95

Kõigepealt selgitab hageja, et intressid, mille komisjon hüvitas trahvisumma selle osa pealt, mis lõpuks tunnistati 12. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) alusetult sissenõutuks, olid 988620 eurot kogu ajavahemiku eest alates 2008. aasta märtsist kuni 2014. aasta novembrini.

96

Seejärel väidab hageja, et nende intresside summa on väga väike võrreldes tuluga, mille ta oleks võinud saada, kui ta oleks selle summa, mille Euroopa Kohus tunnistas lõpuks alusetult sissenõutuks, investeerinud komisjonile maksmise asemel oma tegevusse. Selle väite toetuseks esitab hageja ühe audiitor- ja nõustamisühingu aruande, milles on arvutatud tema kapitali kaalutud keskmine hind. Kapitali kaalutud keskmise hinna kasutamine põhineb hageja sõnul tõsiasjal, et äriühing peab teenima vähemalt tema kapitali hinna, mis on minimaalne tootlus, mida investorid nõuavad selleks, et investeerida pigem sellesse kui mõnda teise äriühingusse. Kui aga kohaldada niimoodi kindlaks määratud hageja kapitali kaalutud keskmise hinna ekstreemväärtuste keskmist 7400000 euro suhtes ajavahemikus 4. märtsist 2008 kuni 27. juulini 2013 ning seejärel 48263003 euro suhtes ajavahemikus 27. juulist 2013 kuni 12. novembrini 2014, oleks hageja teeninud vähemalt 10281000 eurot. Seega, kuna komisjoni poolt 2014. aasta detsembris makstud intressid olid ligikaudu 989000 eurot, jäi hagejal järelikult saamata tulu summas 9292000 eurot.

97

Lõpuks väidab hageja, et kahtlust ei ole selles, et kui otsuses K(2007) 5791 ei oleks pandud toime võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, oleks tulu saamata jäämine ära hoitud.

98

Komisjon vaidleb nendele väidetele vastu.

99

Sellega seoses tuleb rõhutada, et kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus hagejal esitada dokumentaalsed tõendid, et tõendada komisjonile 2008. märtsis 111000000 euro ja 2013. aasta juulis 48263003 euro maksmist, nagu hagis väidetud.

100

Kuid esiteks nähtub selle palve vastusena hageja esitatud dokumentidest, et 2008. aasta märtsis ei maksnud komisjonile 20000000 eurot mitte hageja, vaid Guardian Industries.

101

Teiseks näitavad hageja esitatud dokumendid, et hageja maksis tõepoolest 2008. aasta märtsis komisjonile 91000000 eurot. Kuid enne selle makse tegemist, nimelt alates 2008. aasta jaanuarist, oli hageja sõlminud iga oma seitsme tegutseva tütarettevõtjaga kokkuleppe, mis nägi ette, et iga tütarettevõtja kannab alates 31. detsembrist 2007 nii raamatupidamislikust kui ka finantsilisest aspektist ühe osa otsuses K(2007) 5791 määratud trahvisummast. Peale selle jagati 2008. aasta detsembris hageja ja tema tütarettevõtjate vahel sõlmitud kokkulepetega lõplikult tütarettevõtjate vahel hageja makstud 91000000 eurot.

102

Kolmandaks nähtub hageja esitatud dokumentidest, et 2013. aasta juulis maksid seitse hageja tegutsevat tütarettevõtjat igaüks otse komisjonile ühe osa 48263003 eurost.

103

Eeltoodust järeldub, et hageja ei kandnud isiklikult neid kulusid, mis on seotud otsuses K(2007) 5791 määratud trahvi maksmisega. Hageja ei saa seega ilmselgelt väita, et talle on tekkinud tegelik ja kindel kahju, mis seisneb ühelt poolt intresside, mille komisjon hüvitas trahvisumma selle osa pealt, mis lõpuks tunnistati 12. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) alusetult sissenõutuks, ja teiselt poolt selle tulu vahes, mille ta oleks võinud saada, kui ta oleks kõnealuse summa investeerinud komisjonile maksmise asemel oma tegevusse.

104

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja esitatud argument, et ühelt poolt käsitati Guardiani otsuses K(2007) 5791 ühe ettevõtjana ja teiselt poolt maksid need summad ettevõtjale Guardian kuuluvad üksused.

105

Esiteks ei ole hageja nimelt esitanud ühtegi dokumenti, mis volitaksid teda esindama käesoleva hagi raames tema seitset tegutsevat tütarettevõtjat, kellest igaüks maksis osa otsusega K(2007) 5791 määratud trahvisummast.

106

Teiseks ei ole hageja esitanud ka dokumenti, mis volitaks teda esindama käesoleva hagi raames Guardian Industriest. Sellega seoses ei saa hageja tugineda ettevõttesisesele memorandumile, mis hageja sõnul kannab 15. novembri 2015. aasta kuupäeva ja mille talle saatis Guardian Industries. Sellele memorandumile ei ole nimelt alla kirjutanud Guardian Industriesi seaduslikud esindajad. Lisaks ei anta selles memorandumis hagejale sõnaselget volitust esindada Guardian Industriest käesolevas menetluses. Kõnealuses memorandumis on üksnes ette nähtud, et kui hageja saab pangagarantiiga seotud tasude eest hüvitist, maksab ta Guardian Industriesile 18% sellest hüvitisest. Lõpuks tuleb lisada, et vastutuse jagamise kokkulepe, mille Guardian Industries ja hageja omavahel 2008. aasta märtsis sõlmisid, ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna see puudutab komisjoni määratud trahvi, mitte käesolevat kahju hüvitamise hagi.

107

Järelikult tuleb nõue hüvitada otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavalt piisavalt selge rikkumise tõttu hagejal saamata jäänud tulu, jätta rahuldamata.

108

Hageja väidab, et alates 28. novembrist 2007, mis on otsuse K(2007) 5791 kuupäev, kuni 12. novembrini 2014, mil kuulutati kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363), tekitas kõnealuses komisjoni otsuses toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine väära mulje hageja rolli kohta konkurentsieeskirjade rikkumises. See maine kahjustamine tuleb hüvitada hüvitisega, mis moodustab 10% hagejale esialgu määratud trahvi summast.

109

Komisjon vaidleb nendele väidetele vastu.

110

Sellega seoses tuleb märkida, et väidetav maine kahjustamine ei ole seotud väära muljega selle kohta, et hageja osales konkurentsieeskirjade rikkumises. Peale selle paluti Üldkohtule kohtuasjas T‑82/08 esitatud hagis tühistada otsus K(2007) 5791 ainult osaliselt. Ka apellatsioonkaebuses, mille hageja esitas kohtuasjas, milles tehti 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363), ei vaidlustanud ta Üldkohtu hinnanguid, millega see kohus jättis nimetatud osalise tühistamise nõude rahuldamata.

111

Seega seisneks väidetav maine kahjustamine ainult selles, et otsus K(2007) 5791 tekitas väära mulje hageja rollist rikkumises, milles ta tegelikult osales. Väär mulje tuleneks asjaolust, et hagejale määratud trahv oli suurem kui teistele rikkumises osalenutele määratud trahv (vt punkt 67 eespool).

112

Kuid esiteks ei kinnita hageja argumente tõendid, mis näitaksid, et otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavalt piisavalt selge rikkumine võis rikkumise raskuse tõttu mõjutada hageja mainet rohkem kui kartellikokkuleppes osalemisega seotud mõju.

113

Neil asjaoludel ei tõenda hageja, et otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavalt piisavalt selge rikkumine võis põhjustada hageja maine kahjustamise.

114

Teiseks, kui eeldada, et otsuses K(2007) 5791 seoses hagejale määratud trahvi summa arvutamisega toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav piisavalt selge rikkumine kahjustas hageja mainet, siis tuleb tõdeda, et arvestades selle rikkumise olemust ja raskust, sai hagejale tekkinud mittevaraline kahju piisavalt hüvitatud sellega, et Euroopa Kohus tühistas kõnealuse otsuse ja vähendas trahvisummat 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363). See on nii veelgi enam sellepärast, et hageja sai viidata esiteks asjaolule, et ta on esitanud otsuse K(2007) 5791 peale hagi, ja teiseks avaldati 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) kohta selle kuulutamise päeval pressiteade, milles märgiti, et liidu kohus vähendas lõpuks hagejale tema rolli eest lehtklaasi kartellis määratud trahvisummat 148000000 eurolt 103600000 eurole.

115

Järelikult tuleb nõue hüvitada otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu hagejale tekitatud mittevaraline kahju, jätta rahuldamata.

116

Seega tuleb eespool punktis 76 viidatud kohtupraktikat kohaldades jätta nõue hüvitada väidetav kahju, mis tekkis otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu, täies ulatuses rahuldamata.

117

Hageja väidab, et 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud rikkumine kujutab endast võrdse kohtlemise põhimõtte piisavalt selget rikkumist ning et kõnealuse rikkumisega tekitati talle kahju.

118

Kõigepealt ei ole nimelt hageja sõnul kahtlust selles, et Üldkohtu otsus võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse. Ühelt poolt on Euroopa Kohus tunnustanud hageja õigust hüvitisele, kui ületatud on lahendi tegemise mõistlikku aega. Teiselt poolt on see vastutus loogiline tagajärg Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt võivad liikmesriigi kohtud põhjustada liikmesriigi vastutuse tekkimise, kui need kohtud jätavad hageja ilma talle liidu õigusest tulenevast õigusest (kohtuotsus, 30.9.2003, Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513).

119

Seejärel märgib hageja, et Üldkohtul ei olnud mingit hindamisruumi ja ta ei oleks tohtinud kinnitada – nagu ta seda tegi – otsuses K(2007) 5791 sisalduvat sisemüügi väljajätmist, kuivõrd see karistab ainult ühte otsuse adressaati, kes ei olnud vertikaalselt integreeritud, ehk hagejat.

120

Lõpuks ei ole hageja sõnul kahtlust selles, et arvestades sisemüügiga arvestamise kohustust käsitlevat väljakujunenud kohtupraktikat on 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) rikutud ilmselgelt võrdse kohtlemise põhimõtet.

121

Euroopa Liidu Kohus vaidleb neile väidetele vastu.

122

Sellega seoses tuleb rõhutada, et liidu vastutus ei saa tekkida sellise kohtulahendi sisu tõttu, mida ei ole teinud viimases astmes otsustav liidu kohus ja mille peale sai seega esitada apellatsioonkaebuse.

123

Käesolevas asjas parandas 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud rikkumise Euroopa Kohus 12. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) pärast seda, kui hageja oli kasutanud edasikaebamise õigust.

124

Siiski peab täpsustavalt lisama, et eespool punktis 122 sõnastatud hinnang ei mõjuta hageja võimalust saavutada erandjuhtudel liidu vastutuse tekkimine, kui on tegemist tõsiste õigusemõistmise toimimise – eelkõige menetluslikku või administratiivset laadi – häiretega, mis mõjutavad liidu kohtu tegevust. Samas ei viita hageja käesoleva, kohtulahendi sisu puudutava nõude raames selliste häirete olemasolule.

125

Järelikult tuleb nõue hüvitada väidetav kahju, mis tekkis 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu, jätta rahuldamata.

126

Kõike eeltoodut arvestades tuleb hageja nõuded hüvitada kahju, mis tekkis hagejale tema sõnul esiteks otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu ja teiseks 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava piisavalt selge rikkumise tõttu, jätta rahuldamata.

127

Esiteks väidab hageja, et menetluse kestusega kohtuasjas T‑82/08 ületati lahendi tegemise mõistlikku aega. Teiseks väidab ta, et selle rikkumisega põhjustati talle kahju, mis tuleb hüvitada.

128

Hageja väidab, et menetluse kestusega kohtuasjas T‑82/08 ületati lahendi tegemise mõistlikku aega, mis on aga eraõiguslikele isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumine.

129

Euroopa Liidu Kohus vaidleb neile väidetele vastu. Esiteks ei saa asuda seisukohale, et 12. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) lahendati lahendi tegemise mõistliku aja nõude rikkumise esinemise küsimus lõplikult. Teiseks on hageja väide, et lahendi tegemise mõistlik aeg oli kohtuasjas T‑82/08 kaks aastat, täiesti ebarealistlik, arvestades Üldkohtu menetluste keskmist kestust aastatel 2006 kuni 2010 konkurentsiõiguse kohaldamist käsitlevate kohtuasjade puhul. Kolmandaks ei saa lahendi tegemise aja mõistlikkust hinnata ühtsena kindlaksmääratud kestuse põhjal, vaid seda tuleb hinnata iga kohtuasja asjaoludest lähtuvalt, arvestades eelkõige, kas esinenud on ebatavaliselt pikk tegevusetuse periood. Mis puudutab neljandaks menetluse kirjaliku osa lõpu ja menetluse suulise osa alustamise vahele jääva ajavahemiku kestust, siis on võimalik selgitamata tegevusetuse periood kohtuasja T‑82/08 menetlemisel palju piiratum, kui hageja väidab. Kolm aastat ja viis kuud, mis kulus kohtuasjas T‑82/08 menetluse kirjaliku osa lõppemisest menetluse suulise osa avamiseni, ületas menetluse selle etapi keskmist kestust aastatel 2008–2011 konkurentsiõiguse kohaldamist puudutavates kohtuasjades ainult 11 kuu võrra. Lisaks tuleb arvesse võtta konkurentsiasjade keerukust, Euroopa Liidu Kohtus esinevat mitmekeelset keskkonda ja kohtunike mandaadi piiratud kestust.

130

Tuleb rõhutada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus on eelkõige sätestatud, et „[i]gaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus“.

131

Käesoleval juhul ilmneb kohtuasja T‑82/08 toimikuga üksikasjalikul tutvumisel, et – nagu Euroopa Kohus 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) õigesti rõhutas – menetluse kestust kohtuasjas T‑82/08, mis ulatus ligi 4 aasta ja 7 kuuni, ei õigusta ükski selle kohtuasjaga seotud asjaolu.

132

Esiteks tuleb märkida, et kohtuasi T‑82/08 puudutas vaidlust konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu üle ning kohtupraktika kohaselt kujutavad põhjapanev nõue, et ettevõtjatele peab olema garanteeritud õiguskindlus, ning eesmärk tagada, et konkurentsi siseturul ei moonutataks, endast märkimisväärset huvi mitte üksnes hageja enese ja tema konkurentide, vaid suure hulga asjassepuutuvate isikute ja kaalulolevate rahaliste huvide tõttu ka kolmandate isikute jaoks (kohtuotsus, 16.7.2009, Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punkt 186).

133

Teiseks tuleb nentida, et kohtuasjas T‑82/08 möödus ligikaudu kolm aastat ja viis kuud ehk 41 kuud ühelt poolt menetluse kirjaliku osa lõppemise, mida tähistab 3. juulil 2008 esitatud kiri, milles hageja annab Üldkohtule teada, et ta loobub repliigi esitamisest, ning teiselt poolt menetluse suulise osa alustamise vahel 13. detsembril 2011.

134

Selle ajavahemiku mõistlikkus sõltub eeskätt vaidluse keerukusest ning poolte käitumisest ja menetluslike küsimuste tekkimisest.

135

Seoses vaidluse keerukusega tuleb kõigepealt märkida, et 15 kuud menetluse kirjaliku osa lõppemise ja suulise osa avamise vahel on põhimõtteliselt sobiv aeg, et menetleda selliseid kohtuasju nagu kohtuasi T‑82/08, mis puudutavad konkurentsiõiguse kohaldamist. Seejärel tuleb tõdeda, et seotud kohtuasjade samaaegne menetlemine ei saa õigustada käesolevas asjas menetluse kirjaliku osa lõppemise ja suulise osa avamise vahelise ajavahemiku pikenemist. Lõpuks olgu lisatud, et kohtuasja T‑82/08 faktilise, juriidilise ja menetlusliku keerukuse määr ei õigusta käesoleval juhul pikema kestuse heakskiitmist. Selles küsimuses tuleb eelkõige tõdeda, et menetluse kirjaliku osa lõpu ja suulise osa avamise vahel ei katkestatud menetlust ning samuti ei põhjustanud selles viivitusi ühegi menetlust korraldava meetme võtmine Üldkohtu poolt (vt selle kohta kohtuotsus, 10.1.2017, Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, EU:T:2017:1, punktid 65–74).

136

Mis puudutab poolte käitumist ja menetluslike küsimuste tekkimist, siis ei mõjutanud aega, mis kulus kohtuasjas T‑82/08 menetluse kirjaliku osa lõppemisest menetluse suulise osa avamiseni, mitte kuidagi poolte käitumine ega menetluslikud küsimused.

137

Kohtuasja T‑82/08 asjaolusid arvestades viitab 41‑kuuline ajavahemik menetluse kirjaliku osa lõpu ja suulise osa avamise vahel seega 26‑kuulisele põhjendamatule tegevusetusperioodile.

138

Kolmandaks ei ilmnenud kohtuasja T‑82/08 toimikuga tutvumisel midagi, mis võimaldaks järeldada, et ühelt poolt hagiavalduse esitamise kuupäeva ja menetluse kirjaliku osa lõpu ning teiselt poolt menetluse suulise osa avamise ja 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) kuulutamise vahele oleks jäänud põhjendamatu tegevusetusperiood.

139

Sellest järeldub, et kohtuasjas T‑82/08 toimunud menetlusega, mis lõppes 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) kuulutamisega, rikuti põhiõiguste harta artikli 47 teist lõiku, sest sellega ületati lahendi tegemise mõistlikku aega 26 kuu võrra, mis kujutab endast liidu niisuguse õigusnormi piisavalt selget rikkumist, millega antakse õigusi eraõiguslikele isikutele.

140

Hageja väidab, et lahendi tegemise mõistliku aja ületamisega kohtuasjas T‑82/08 tekitati talle varaline ja mittevaraline kahju ajavahemikul 12. veebruarist 2010, see tähendab kuupäev, mil Üldkohtu otsus oleks tulnud kuulutada, kuni 27. septembrini 2012, see tähendab kuupäev, mil see kohtuotsus tegelikult kuulutati.

141

Nende väidete põhjendatust tuleb hinnata eespool punktides 81 ja 82 viidatud kohtupraktikat arvestades.

142

Esiteks väidab hageja, et tema mainet kahjustati 14800000 euroni ulatuvas summas, kuna 12. veebruari 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal peeti teda ekslikult isikuks, kellel on suurendatud vastutus rikkumises, mille eest määrati otsuses K(2007) 5791 karistus (vt punkt 67 eespool). Teiseks oli komisjoni poolt otsuses K(2007) 5791 toime pandud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine raskem 12. veebruari 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal, mil kohtuasja T‑82/08 menetlemisel ei peetud kinni lahendi tegemise mõistliku aja nõudest. Kolmandaks esineb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kindel eeldus – ehkki ümberlükatav –, et kohtumenetluse ülemäära pikk kestus tekitab mittevaralist kahju. Neljandaks tuleb hagejale tekkinud kahju hinnata 10%‑le talle otsusega K(2007) 5791 esialgu määratud trahvisummast. Esiteks peab nimelt hüvitis, mida ta võib nõuda, olema seotud trahvisummaga, mis talle oli määratud lahendi tegemise mõistliku aja ületamise ajal. Teiseks on 5%, mida Üldkohus on õigeks pidanud teatavates kohtuasjades, mis käsitlesid komisjoni poolt mõistliku menetlusaja ületamist, liiga vähe.

143

Euroopa Liidu Kohus vaidleb neile väidetele vastu. Teise võimalusena väidab ta, et hüvitatavat mittevaralist kahju ei tohiks hinnata suuremaks kui 5000 eurot.

144

Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et kui eeldada, et hageja väidab oma argumentatsioonis, et teda peeti kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja ületamise tõttu pikema aja vältel isikuks, kellel on konkurentsieeskirjade rikkumises eriline vastutus, siis ei kinnita neid argumente tõendid, mis näitaksid, et lahendi tegemise mõistliku aja nõude rikkumine võis oma raskusega mõjutada tema mainet lisaks sellele mõjule, mis oli otsusel K(2007) 5791.

145

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja ületamine oleks olnud selline, et oleks võinud kahjustada tema mainet nii, nagu hageja väitis.

146

Teiseks on eespool punktis 139 lahendi tegemise mõistliku aja ületamise tuvastamine selle ületamise eset ja raskusastet arvestades igal juhul piisav, et heastada hageja maine väidetav kahjustamine.

147

Eeltoodut arvestades ei tõenda hageja, et lahendi tegemise mõistliku aja ületamine kohtuasjas T‑82/08 võis kahjustada tema mainet, ning igal juhul on eespool punktis 139 lahendi tegemise mõistliku aja ületamise tuvastamine selle ületamise eset ja raskusastet arvestades piisav, et heastada hageja maine väidetav kahjustamine.

148

Nõue hüvitada hageja maine väidetav kahjustamine tuleb seega jätta rahuldamata.

149

Hageja väidab, et lahendi tegemise mõistliku aja ületamine tekitas talle 12. veebruari 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal kahte liiki varalist kahju, milleks esiteks on pangagarantiiga seotud täiendavate tasude maksmise tõttu tekkinud kahju ja teiseks eespool punktis 24 viidatud saamata jäänud tulus seisnev kahju.

150

Hageja väidetud varalist kahju ning oletatavat põhjuslikku seost selle kahju ja kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja ületamise vahel tuleb analüüsida eespool punktides 85 ja 86 esitatud sissejuhatavaid märkusi arvestades.

151

Kõigepealt selgitab hageja, et intressid, mille komisjon hüvitas pärast 12. novembri 2014. aasta kohtuotsust Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363), olid 224000 eurot ajavahemiku eest alates 12. veebruarist 2010 kuni 27. septembrini 2012. Seejärel väidab ta, et kui kohaldada eespool punktis 96 kindlaks määratud hageja kapitali kaalutud keskmise hinna ekstreemväärtuste keskmist 7400000 euro suhtes, oleks hageja enda arvates teeninud 12. veebruari 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal vähemalt 1895000 eurot. Seega, kuna komisjoni poolt makstud intressid olid 224000 eurot, jäi hagejal saamata tulu summas 1671000 eurot. Lõpuks väidab hageja, et lahendi tegemise mõistliku aja ületamine on tema väidetud saamata jäänud tulu piisavalt otsene ja määrav põhjus. Nimelt, kui kohtuasjas T‑82/08 ei oleks lahendi tegemise mõistlikku aega ületatud, oleks hageja saanud juba varem käsutada summasid, mille Euroopa Kohus tunnistas lõpuks 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) alusetult sissenõutuks.

152

Euroopa Liidu Kohus vaidleb neile väidetele vastu.

153

Sellega seoses järeldub eespool punktidest 99–103, et hageja ei kandnud isiklikult neid kulusid, mis on seotud otsuses K(2007) 5791 määratud trahvi maksmisega. Hageja ei saa seega ilmselgelt väita, et 12. veebruari 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal on talle tekkinud tegelik ja kindel kahju, mis seisneb ühelt poolt intressi, mille komisjon hüvitas trahvisumma selle osa pealt, mis lõpuks tunnistati 12. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) alusetult sissenõutuks, ja teiselt poolt selle tulu vahes, mille ta oleks võinud saada, kui ta oleks kõnealuse summa investeerinud komisjonile maksmise asemel oma tegevusse.

154

Seega tuleb eespool punktis 76 viidatud kohtupraktikat kohaldades jätta hageja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks rahuldamata, ilma et oleks vaja hinnata oletatava põhjusliku seose olemasolu.

155

Hageja esitab nõude hüvitada kahju, mis talle väidetavalt tekkis pangagarantiiga seotud täiendavate tasude maksmise tõttu 12. veebruari 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal.

156

Euroopa Liidu Kohus väidab, et hageja ei tõenda piisavalt otsese põhjusliku seose esinemist ühelt poolt 12. veebruari 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal makstud pangagarantiiga seotud tasude ja teiselt poolt lahendi tegemise mõistliku aja väidetava ületamise vahel. Nimelt väidab ta kõigepealt, et kõnealune varaline kahju tuleneb hageja enda valikust mitte täita kohe oma kohustust maksta trahvisumma täies ulatuses. Seejärel märgib ta, et arvestades liidu õiguses valitsevat põhjusliku seose määratlust ei saa põhjusliku seose olemasolu tõendada ainuüksi asjaoluga, et kui lahendi tegemise mõistlikku aega ei oleks ületatud, ei oleks hageja olnud sunnitud maksma pangagarantiiga seotud tasusid sellele ületamisele vastava ajavahemiku jooksul. Lõpuks väidab Euroopa Liidu Kohus, et isegi kui kohaldada hageja välja pakutud põhjusliku seose määratlust, siis asjaolu, et hageja tühistas garantii 2. augustil 2013, see tähendab 10 kuud pärast 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) kuulutamist ja 16 kuud enne 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) kuulutamist, kinnitab seda, et hagejal olnud pangagarantii kestuse ja kohtuasja T‑82/08 menetlemisel esinenud mis tahes viivituse vahel puudub otsene seos.

157

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et hageja väidab hagis, et 12. veebruari 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal maksis ta pangagarantiiga seotud tasusid summas 936000 eurot. Oma nõude toetuseks esitab ta pangadokumendi, mis sisaldab täpset ülevaadet kohtuasjas T‑82/08 kogu menetluse vältel ühele pangale kord kvartalis makstud provisjonidest.

158

Siiski täpsustas hageja vastuseks Üldkohtu poolt kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames esitatud küsimusele, et hagis nimetatud pangagarantiiga seotud tasude eest esitati 82% ulatuses arved talle ja 18% tasude eest esitati arve Guardian Industriesile.

159

Järelikult on hageja ainult 82% pangagarantiiga seotud tasude osas tõendanud, et tal tekkis tegelik ja kindel kahju nende tasude maksmise tõttu ajavahemikul, mis vastab lahendi tegemise mõistliku aja ületamisele kohtuasjas T‑82/08. Lisaks, nagu nähtub ka eespool punktist 106, ei ole hageja tõendanud, et ta on volitatud Guardian Industriesi käesolevas menetluses esindama.

160

Teiseks eksisteerib kohtuasjas T‑82/08 lahendi tegemise mõistliku aja ületamise ning kahju vahel, mida hageja kandis ja mis seisnes selles, et ta pidi maksma pangagarantiiga seotud tasusid ajavahemikul, mis vastab lahendi tegemise mõistliku aja ületamisele, põhjuse-tagajärje seos. Käesoleval juhul tuleb samuti märkida, et esiteks ajal, mil hageja esitas oma hagi kohtuasjas T‑82/08, see tähendab 12. veebruaril 2008, ja 2008. aasta veebruaris, mil hageja tellis 4. märtsil 2008 jõustuva pangagarantii, ei olnud lahendi tegemise mõistliku aja ületamine ettenähtav. Lisaks võis hageja õiguspäraselt oodata, et tema hagi menetletakse mõistliku aja jooksul. Teiseks leidis lahendi mõistliku aja ületamine kohtuasjas T‑82/08 aset pärast hageja esialgset otsust tellida pangagarantii. Seost lahendi tegemise mõistliku aja ületamise ning sellele ületamisele vastaval ajavahemikul pangagarantiiga seotud tasude maksmise vahel ei saanud seega katkestada hageja algne valik mitte maksta kohe ühte osa otsusega K(2007) 5791 määratud trahvist ja tellida pangagarantii (vt selle kohta kohtuotsus, 10.1.2017, Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, EU:T:2017:1, punktid 115–121).

161

Sellest järeldub, et kohtuasjas T‑82/08 on lahendi tegemise mõistliku aja ületamise ning kahju vahel, mis tekkis hagejale pangagarantii täiendavate tasude maksmise tõttu selle mõistliku aja ületamisele vastaval perioodil, piisavalt otsene põhjuslik seos.

162

Esiteks tuleb meenutada, et kohtuasjas T‑82/08 ületati menetluse kestusega lahendi tegemise mõistlikku aega 26 kuu võrra (vt punktid 134–139 eespool).

163

Teiseks nähtub hageja esitatud dokumentidest, et 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) kuulutamisele eelnenud 26 kuu jooksul maksis hageja isiklikult kord kvartalis järgmisi pangagarantiiga seotud tasusid:

164

Sellest järeldub, et 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) kuulutamisele eelnenud 26 kuu jooksul maksis hageja pangagarantii eest tasusid summas 654523,43 eurot.

165

Eeltoodut arvesse võttes tuleb hageja kasuks välja mõista 654523,43 euro suurune hüvitis varalise kahju eest, mille talle põhjustas lahendi tegemise mõistliku aja ületamine kohtuasjas T‑82/08 ning mis seisnes pangagarantii eest täiendavate tasude maksmises.

166

Hageja palub Üldkohtul lisada tema kasuks võimalikult välja mõistetavale hüvitise summale alates 12. veebruarist 2010 intress keskmise intressimääraga, mida asjassepuutuval ajal kohaldas EKP oma põhiliste refinantseerimistehingute suhtes, ning mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra.

167

Sellega seoses tuleb eristada tasandusintressi ja viivitusintressi (kohtuotsus, 27.1.2000, Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:2000:38, punkt 55).

168

Mis puudutab kõigepealt tasandusintressi, siis võib hagejale tema varalise kahju hüvitamiseks välja mõistetavale hüvitisele lisada sellise intressi ajavahemiku eest alates 27. juulist 2010, see tähendab 26 kuud enne 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T‑82/08, EU:T:2012:494) kuulutamist, kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamiseni. Lisaks tuleb nentida, et kuna hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle tõendamiseks, et tema poolt 27. juuli 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal pangagarantii eest makstud tasud oleksid võinud kanda intressi, mille määr oleks EKP poolt oma põhiliste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatud määr, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra, siis tuleb asuda seisukohale, et aja möödumisega seotud raha väärtuse langemist väljendab aastane inflatsioonimäär, mille Eurostat (Euroopa Liidu Statistikaamet) on asjaomase perioodi puhul tuvastanud liikmesriigis, kus hageja on asutatud, vastavalt hageja nõudes märgitud ulatusele (vt selle kohta kohtuotsus, 10.1.2017, Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, EU:T:2017:1, punktid 168–177 ja seal viidatud kohtupraktika).

169

Mis puudutab seejärel viivitusintressi, siis tuleb eespool punktis 165 nimetatud hüvitisele – sealhulgas sellele lisanduvale tasandusintressile – arvestada juurde viivitusintress alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni makse täieliku tegemiseni. Lisaks on viivitusintressi määr EKP poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav määr, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra, nagu hageja on nõudnud (vt selle kohta kohtuotsus, 10.1.2017, Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, EU:T:2017:1, punktid 178–182 ja seal viidatud kohtupraktika).

170

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb käesolev hagi rahuldada osas, milles palutakse välja mõista hüvitis kahju eest, mis hagejale tekkis lahendi tegemise mõistliku aja ületamise tõttu kohtuasjas T‑82/08.

171

Hüvitis, mis tuleb hageja kasuks välja mõista kahju eest, mis tekkis talle pangagarantii eest täiendavate tasude maksmise tõttu, on 654523,43 eurot, millele lisandub alates 27. juulist 2010 kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamiseni tasandusintress sellise aastase inflatsioonimääraga, mille on tuvastanud Eurostat liikmesriigis, kus see äriühing on asutatud.

172

Eespool punktis 171 viidatud hüvitissummat, sealhulgas sellele lisanduvat tasandusintressi, suurendatakse viivitusintressi võrra eespool punktis 169 märgitud tingimustel.

173

Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

174

Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

175

Käesolevas asjas jäeti rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõuded, mis olid suunatud liidu vastu, mida esindab komisjon. Seega tuleb komisjoni esindatava liidu kohtukulud välja mõista hagejalt.

176

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 3 võib jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui aga kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

177

Käesoleval juhul rahuldati hageja nõuded osas, mis puudutab tema nõudeid liidu vastu, mida esindab Euroopa Liidu Kohus. Tema kahju hüvitamise nõue jäeti siiski suures osas rahuldamata. Neil tingimustel ja arvestades käesoleva asja kõiki asjaolusid, tuleb otsustada, et ühelt poolt hageja ja teiselt poolt liit, mida esindab Euroopa Liidu Kohus, kannavad ise enda kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: