1

Esimesena nimetatud hageja Gmina Miasto Gdynia (edaspidi „Gdynia omavalitsusüksus“) ja Gmina Kosakowo (edaspidi „Kosakowo omavalitsusüksus“) asutasid 2007. aasta juulis teisena nimetatud hageja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo sp. z o.o. (edaspidi „äriühing PLGK“), mis on 100% nende kahe Poola omavalitsusüksuse osalusega, eesmärgiga muuta Gdynia-Oksywie sõjaväelennujaam tsiviilotstarbeliseks. Lennujaam asub Põhja-Poolas Pomorze vojevoodkonnas Kosakowo omavalitsusüksuse territooriumil. Uus tsiviillennujaam, mille haldajaks määrati äriühing PLGK, pidi saama Pomorze suuruselt teiseks lennujaamaks ja teenindama peamiselt odavlennuliinide ja tellimuslendudega üldist lennuliiklust.

[…]

5

Komisjon algatas kõnealuse meetme suhtes ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse ja palus huvitatud isikutel esitada oma märkused (2. juuli 2013. aasta otsus C(2013) 4045 final – Riigiabi SA.35388 (2013/C) (ex 2013/NN ja ex 2012/N) – Poola – Gdynia-Kosakowo lennujaama muutmine (ELT 2013, C 243, lk 25, edaspidi „algatamise otsus“)). Komisjon ei saanud huvitatud isikutelt ühtegi märkust.

[…]

7

Komisjon võttis 11. veebruaril 2014 vastu otsuse 2014/883/EL meetme SA.35388 (13/C) (ex 13/NN ja ex 12/N) (Poola) kohta, millega muudetakse Gdynia-Kosakowo lennujaama (ELT 2014, L 357, lk 51), milles ta tuvastas, et kavandatav rahastamisprojekt kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses eelkõige asjaolu tõttu, et tänu Gdynia ja Kosakowo omavalitsusüksustelt saadud avaliku sektori vahenditele sai äriühing PLGK majandusliku eelise, mida ta ei oleks saanud tavalistes turutingimustes. Selle otsusega kohustas komisjon Poola ametiasutusi äriühingule PLGK antud riigiabi tagasi nõudma.

[…]

10

Komisjon otsustas 26. veebruaril 2015 otsuse 2014/883 tühistada ja asendada see otsusega (EL) 2015/1586 meetme SA.35388 (13/C) (ex 13/NN ja ex 12/N) (Poola) kohta, millega muudetakse Gdynia-Kosakowo lennujaama (ELT 2015, L 250, lk 165, edaspidi „vaidlustatud otsus“).

11

Otsuse 2014/883 tühistamise küsimuses märkis komisjon, et Üldkohtu menetluses on selgunud, et otsusega 2014/883 ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud riigiabi hulgas olid teatavad investeeringud, mis algatamise otsuse kohaselt ei olnud riigiabi, kuna need olid seotud avalike huvidega. Neist investeeringutest kaeti kulud hoonete ehitamiseks tuletõrjujate, tolliametnike, lennujaama turvatöötajate, politseinike ja piirivalvurite jaoks ja nende varustuse kulud (vaidlustatud otsuse põhjendused 15 ja 16). Selle põhjal otsustas komisjon otsuse 2014/883 tühistada ja asendada see vaidlustatud otsusega. Ühtlasi leidis komisjon, et uut uurimismenetlust ei ole vaja algatada, kuna toimikus on kõik meetme hindamiseks vajalik olemas (vaidlustatud otsuse põhjendus 18).

[…]

16

Komisjon kirjeldas vaidlustatud otsuses kõigepealt ametliku uurimismenetluse tausta.

[…]

18

Investeerimisprojekti rahastati Gdynia ja Kosakowo omavalitsusüksuste kapitalisüstidest, mis pidid katma nii investeerimiskulud (edaspidi „investeerimisabi“) kui ka lennujaama tegevuskulud tegevuse esimeses etapis (kuni 2019. aastani) (edaspidi „tegevusabi“). Komisjon toob esile, et enne seda, kui Poola ametiasutused teda projektist teavitasid, olid Gdynia ja Kosakowo omavalitsusüksus juba kokku leppinud, et nad panustavad kokku ligikaudu 207,48 miljonit Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 51,87 miljonit eurot) investeerimisprojekti teostamisse ja lennujaama kahjumi katmisse esimestel tegevusaastatel. Gdynia linn pidi tasuma aastatel 2007–2019 rahaliste sissemaksetena 142,48 miljonit zlotti (ligikaudu 35,62 miljonit eurot). Kosakowo omavalitsusüksus tasus äriühingu PLGK asutamisel rahalise sissemaksena 100000 zlotti (ligikaudu 25000 eurot). Komisjon on samuti märkinud, et aastatel 2011–2040 pidi Kosakowo vald tegema ka mitterahalise sissemakse väärtuses 64,9 miljonit zlotti (ligikaudu 16,2 miljonit eurot), vahetades osa lennujaama rendilepingu alusel tasutavast aastasest rendisummast (mida lennujaama käitaja on kohustatud talle tasuma) lennujaama käitava äriühingu aktsiate vastu (vaidlustatud otsuse põhjendused 31 ja 32).

19

Teiseks leidis komisjon, et kapitalisüstid äriühingule PLGK kujutasid endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kuna rahastamine oli äriühingule PLGK juba kättesaadavaks tehtud, siis leidis komisjon samuti, et Poola ametiasutused ei ole järginud ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud keeldu (vaidlustatud otsuse põhjendus 191).

20

Kolmandaks on komisjon analüüsinud, kas kõnealune abi on kokkusobiv siseturuga eelkõige ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel hinnatuna.

[…]

24

Neljandaks täpsustab komisjon, et nimetatud riigiabi tuleb Poola ametiasutustele juba välja makstud ulatuses tagastada.

25

Selle põhjal võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse. Vaidlustatud otsuse resolutiivosas on märgitud:

„Artikkel 1

Otsus 2014/883/EL tühistatakse.

Artikkel 2

1.   28. augustist 2007 kuni 17. juunini 2013 äriühingusse Gdynia-Kosakowo Airport Ltd tehtud kapitalisüstid kujutavad endast riigiabi, mida Poola andis ebaseaduslikult, rikkudes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3, ning mis on kokkusobimatu siseturuga, välja arvatud niivõrd, kuivõrd need kapitalisüstid kulutati selliseks tegevuseks vajalikele investeeringutele, mida tuleb vastavalt otsusele C(2013) 4045 final lugeda seotuks avalike huvidega.

2.   Kapitalisüstid, mida Poola kavatseb teha äriühingusse Gdynia-Kosakowo Airport Ltd pärast 17. juunit 2013 Gdynia-Kosakowo sõjaväelennuvälja muutmiseks tsiviillennuväljaks, kujutavad endast riigiabi, mis on siseturuga kokkusobimatu. Seega ei tohi seda riigiabi anda.

Artikkel 3

1.   Poola nõuab artikli 2 lõikes 1 osutatud abi abisaajalt sisse.

2.   Tagasinõutavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil need anti abisaaja käsutusse, kuni nende tegeliku sissenõudmiseni. Intressi arvutatakse liitintressina kooskõlas komisjoni [21. aprilli 2004. aasta] määruse (EÜ) nr 794/2004[, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (ELT 2004, L 140, lk 1)] V peatükiga.

3.   Poola tühistab alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest kõik artikli 2 lõikes 2 osutatud abi veel tegemata maksed.

Artikkel 4

1.   Artikli 2 lõikes 1 osutatud abi ja artikli 3 lõikes 2 osutatud intress nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

2.   Poola tagab käesoleva otsuse rakendamise nelja kuu jooksul alates otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

Artikkel 5

1.   Kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist esitab Poola komisjonile järgmise teabe:

2.   Poola teavitab komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmete rakendamisest, kuni artikli 2 lõikes 1 osutatud abi ja artikli 3 lõikes 2 nimetatud intress on täielikult tagasi makstud. Poola esitab komisjoni taotluse korral viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete kohta. Ta esitab ka üksikasjalikud andmed abisaajalt juba tagasi saadud abisummade ja intressi kohta.

Artikkel 6

Käesolev otsus on adresseeritud Poola Vabariigile.“

26

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. mail 2015.

27

Üldkohtu kuuenda koja esimehe 1. detsembri 2015. aasta määrusega lubati Poola Vabariigil astuda menetlusse hagejate nõuete toetuseks.

28

15. aprilli 2016. aasta otsusega määrati kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule.

29

Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõikele 5 määrati ettekandja-kohtunik seitsmenda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

30

Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (seitsmes koda) alustada suulist menetlust ja esitas kodukorra artikli 89 lõikes 3 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames poolte kirjalikke küsimusi. Pooled täitsid selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.

31

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 27. aprilli 2017. aasta kohtuistungil.

32

Hagejad, arvestades täpsustusi, mis on tehtud äriühingu PLGK repliigis ja Gdynia omavalitsusüksuse vastuses menetlust korraldavate meetmete raames, paluvad Üldkohtul:

33

Komisjon palub Üldkohtul:

34

Poola Vabariik toetab hagejate nõudeid.

35

Hagi põhineb sisuliselt kuuel väitel.

[…]

41

Kuues väide käsitleb sisuliselt oluliste menetlusnõuete rikkumist, menetlusnormide rikkumist ning hea halduse, õiguspärase ootuse kaitse ja kaitseõiguste järgimise põhimõtete rikkumist.

42

Üldkohus peab otstarbekaks käsitleda esimesena kuuendat väidet.

[…]

57

Kuues väide põhineb sisuliselt kolmel osaväitel. Esiteks toovad hagejad esile asjaolu, et vaidlustatud otsus ei olnud käesolevas asjas hagi esitamise kuupäeval veel avaldatud. Teiseks leiavad hagejad, et komisjon ei oleks tohtinud otsust 2014/883 tühistada määruse nr 659/1999 artikli 9 alusel. Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud uuesti alustama ametlikku uurimismenetlust, et võtta vastu vaidlustatud otsus ja tagada nende või Poola Vabariigi menetluslike õiguste järgmine.

[…]

62

Seoses argumendiga, mille kohaselt komisjon oleks enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist pidanud uuesti alustama ametlikku uurimismenetlust ja tagama huvitatud isikute menetluslike õiguste järgimise, tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt tuleb õigusvastase akti asendamise eesmärgil menetlust jätkata hetkest, mil see õigusvastasus aset leidis, ilma et komisjonil oleks kohustust enne seda konkreetset hetke läbi viidud menetlust taas alustada (vt selle kohta kohtuotsused, 12.11.1998, Hispaania vs. komisjon, C‑415/96, EU:C:1998:533, punkt 31; 3.10.2000, Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, C‑458/98 P, EU:C:2000:531, punkt 82, ja 9.7.2008, Alitalia vs. komisjon, T‑301/01, EU:T:2008:262, punktid 99 ja 142). Kohtupraktikat, mis käsitleb liidu kohtu poolt tühistatud õigusakti asendamist, kohaldatakse ka – juhul kui kohus kõnealust õigusakti kehtetuks ei tunnista – õigusvastase akti tühistamisel ja asendamisel selle vastuvõtja poolt (kohtuotsus, 16.3.2016, Frucona Košice vs. komisjon, T‑103/14, EU:T:2016:152, punkt 61; vt selle kohta ka kohtuotsus, 12.5.2011, Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T 279/08, EU:T:2011:209, punkt 83).

63

Asjaolu, et komisjon ei ole kohustatud menetlust uuesti alustama, minnes tagasi konkreetselt rikkumise toimepanemise ajahetkeni, ei tähenda siiski seda, et ta enne uue otsuse vastuvõtmist ei pea põhimõtteliselt paluma huvitatud isikutelt, et nad esitaksid oma märkused.

64

Selge on see, et ükski riigiabi uurimist reguleeriv menetlusnorm ei anna abisaajale (kohtuotsus, 24.9.2002, Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punkt 83) või riigisisesele üksusele, kes on abi andnud (vt selle kohta kohtumäärus, 5.10.2016, Diputación Foral de Bizkaia vs. komisjon, C‑426/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:757, punkt 45, ja kohtuotsus, 12.5.2011, Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EU:T:2011:209, punkt 71), teiste huvitatud isikutega võrreldes erilist rolli, mis tähendaks, et nad võiksid tugineda niivõrd ulatuslikele õigustele nagu kaitseõigused kui sellised.

65

ELTL artikli 108 lõikest 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punktist h nähtub siiski, et komisjon on uurimismenetluse ajal kohustatud paluma huvitatud isikutel, kelle hulgas on asjaomased ettevõtjad ja riigisisene üksus, kes on abi andnud, esitada oma märkused (vt selle kohta kohtuotsused, 8.5.2008, Ferriere Nord vs. komisjon, C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259, punkt 68, ja 11.12.2008, komisjon vs. Freistaat Sachsen, C‑334/07 P, EU:C:2008:709, punkt 55). Selline eeskiri on oluline vorminõue (kohtuotsused, 11.12.2008, komisjon vs. Freistaat Sachsen, C‑334/07 P, EU:C:2008:709, punkt 55, ja 12.9.2007, Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, T‑68/03, EU:T:2007:253, punkt 42). See peab võimaldama huvitatud isikutel olla menetlusse kaasatud ulatuses, mis vastab antud juhtumi asjaoludele (vt selle kohta kohtuotsus, 25.6.1998, British Airways jt vs. komisjon, T‑371/94 ja T‑394/94, EU:T:1998:140, punkt 60). Sellega seoses on nimelt juba selgitatud, et kui õiguslik regulatsioon on muutunud enne, kui komisjon uute õigusnormide alusel otsuse vastu võtab, peab komisjon olenevalt olukorrast paluma huvitatud isikutel esitada oma märkused, välja arvatud juhul, kui uued õigusnormid ei too varasematega võrreldes kaasa sisulisi muudatusi (vt kohtuotsus, 11.12.2008, komisjon vs. Freistaat Sachsen, C‑334/07 P, EU:C:2008:709, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Lisaks sellele, et menetluse algatamise otsuses peavad olema kokkuvõtlikult esitatud asjasse puutuvad faktid ja õigusküsimused ning see peab sisaldama esialgset hinnangut selle kohta, kas meetmel on abi iseloom, ning põhjusi, miks on alust kahelda selle kokkusobivuses siseturuga, peab algatamisotsus võimaldama huvitatud isikutel tõhusalt osaleda ametlikus uurimismenetluses, mille käigus neil peab olema võimalus esitada omapoolsed argumendid (vt selle kohta kohtuotsus, 12.5.2011, Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EU:T:2011:209, punktid 80 ja 81). Eriti oluline on, et komisjon piisavalt määratleks oma uurimise raamistiku, et mitte muuta sisutühjaks huvitatud isikute õigust esitada oma märkusi (vt kohtuotsus, 1.7.2009, Operator ARP vs. komisjon, T‑291/06, EU:T:2009:235, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Käesolevas asjas tuleb esile tuua, et komisjon on algatamisotsuses andnud esialgse hinnangu abi siseturuga kokkusobivuse kohta lähtuvalt regionaalabi suunistest, nagu näitab põhjendustes 27 ja 63 tehtud viide 2005. aasta suunistele. Komisjon on eelkõige toonitanud, et Gdynia-Kosakowo lennujaam asub raskes majanduslikus olukorras olevas piirkonnas, mille kohta kehtib ELTL artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud erand, ja et tuleb kontrollida, kas on täidetud suuniste punktis 76 ette nähtud tingimused, mis puudutavad piirkondlikku riigiabi (algatamisotsuse põhjendused 64 ja 65).

68

Komisjon märgib otsuses 2014/883, et „Gdynia lennujaam asub ebasoodsas olukorras olevas piirkonnas, mille suhtes kehtib Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud erand“, ja et see „tähendab, et komisjon peab hindama, kas kõnealust tegevusabi saab lugeda regionaalabi suuniste alusel kokkusobivaks siseturuga“ (otsuse 2014/883 põhjendus 221). Käesolevas asjas järeldas komisjon nimetatud suuniste punkti 76 rakendades, et tegevusabi ei ole kokkusobiv „regionaalabi suunistes sätestatud kriteeriumidega“ (otsuse 2014/883 põhjendus 228).

69

Ent nagu on õigesti märkinud äriühing PLGK, kelle seisukohta selles küsimuses jagavad Poola Vabariik ja Gdynia omavalitsusüksus oma vastustes menetlust korraldavatele meetmetele, on komisjon vaidlustatud otsuses arvestanud õigusliku regulatsiooni muudatust, mis puudutab tegevusabi kokkusobivuse analüüsi.

70

Selles osas tuleb kõigepealt tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt vaidlustatud otsuse õigusliku aluse muutmine on uus väide, mille äriühing PLGK on esimest korda esitanud alles repliigi staadiumis. Kohtupraktikast tuleneb nimelt, et väide, millega laiendatakse asja menetlusse võtmise aluseks olnud hagiavalduses varem otseselt või kaudselt esitatud väidet, on vastuvõetav (kohtuotsus, 19.5.1983, Verros vs. parlament, 306/81, EU:C:1983:143, punkt 9; vt selle kohta ka kohtuotsused, 26.4.2007, Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑412/05 P, EU:C:2007:252, punktid 38–40, ja 17.7.2008, Campoli vs. komisjon, C‑71/07 P, EU:C:2008:424, punkt 63). Ent käesolevas asjas on hagejad oma hagiavalduses märkinud, et neile oleks tulnud anda võimalus avaldada arvamust komisjoni uute argumentide ja uue analüüsi kohta ning et rikkumine, millele nad sellega seoses osutavad, on iseenesest oluliste menetlusnõuete rikkumine. Hagiavalduse punktis II.14 on kokkuvõtlikult esitatud väited, millega hagi põhjendatakse, ja selle pealkiri on nimelt järgmine: „Oluliste menetlusnõuete rikkumine, mis puudutab hagejate õigust esitada märkusi ja võtta seisukohta“. Äriühingu PLGK repliigis esitatud argument, mis osutab just nimelt uuele analüüsile, mille komisjon on vaidlustatud otsuses teinud, kujutab endast seega selle hagiavalduses esitatud väite laiendust, mis käsitleb oluliste menetlusnõuete rikkumist seoses hagejate õigusega sellele, et nad saaksid esitada oma märkused. Lisaks tuleb igal juhul toonitada, et nõue, mille kohaselt komisjon peab võimaldama huvitatud isikutel esitada oma märkused, on oluline menetlusnõue. Selle olulise menetlusnõude rikkumine on seega avalikust huvist tulenev väide, mille Üldkohus võib tõstatada omal algatusel (vt selle kohta kohtuotsused, 7.5.1991, Interhotel vs. komisjon, C‑291/89, EU:C:1991:189, punkt 14; 4.4.2017, ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 85, ja 16.3.2016, Frucona Košice vs. komisjon, T‑103/14, EU:T:2016:152, punkt 84).

71

Teiseks on komisjon vaidlustatud otsuses märkinud, et ta kohaldab 2005. aasta suunistes enne 4. aprilli 2014 – mis on 2014. aasta suuniste jõustumiskuupäev – lennujaamadele antud ebaseadusliku investeerimisabi suhtes ette nähtud põhimõtteid ja „2014. aasta […] suunistes sätestatud põhimõtteid kõigi lennujaamadele antud tegevusabi juhtumite […] suhtes isegi juhul, kui abi anti enne 4. aprilli 2014“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 196), nagu see toimus käesolevas asjas (vaidlustatud otsuse põhjendus 197 ja artikkel 2). Siit nähtub, et analüüsis, kas tegevusabi oli siseturuga kokkusobiv, ei ole komisjon enam tuginenud regionaalabi suunistele nagu algatamisotsuses ja otsuses 2014/883, vaid hoopis 2014. aasta suunistes sätestatud põhimõtetele.

72

Kolmandaks on komisjon, nagu nähtub 2014. aasta suunistest, sõnaselgelt märkinud, et ta „ei kohalda põhimõtteid, mis on sätestatud regionaalabi suunistes aastateks 2007–2013“ ja „regionaalabi suunistes aastateks 2014–2020 ega mis tahes tulevastes regionaalabi suunistes lennujaamataristule antava riigiabi suhtes“ (2014. aasta suuniste punkt 23).

73

Neljandaks tegi komisjon lisaks muudatusele, mis puudutab regionaalabi suuniseid ja 2014. aasta suuniseid, muudatuse ka erandi osas, mida analüüsitakse ELTL artikli 107 lõikest 3 lähtuvalt. Nagu nähtub algatamisotsusest ja otsusest 2014/883, piiritles komisjon olukorda nimelt „artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud erandiga“. Regionaalabi suuniste punktis 76 on ühtlasi täpsustatud, et tegevusabi võib anda vaid piirkondades, mille suhtes kehtib ELTL artikli 107 lõike 3 punktis a osutatud erand. Ent nagu nähtub 2014. aasta suuniste – mille põhimõtteid komisjon vaidlustatud otsuses kohaldas – punktist 112, analüüsitakse tegevusabi kokkusobivust sel juhul „ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel“.

74

Viiendaks on 2014. aasta suunistes esitatud „uus lähenemisviis, kuidas hinnata“ lennujaamadele antava abi kokkusobivust, eriti mis puudutab “piirkondlikele lennujaamadele antavat tegevusabi“ (2014. aasta suuniste punkti 17 alapunkt d). See uus lähenemisviis on toodud 2014. aasta suuniste punktis 5.1.2. Seal on ette nähtud kuus kumulatiivset kriteeriumi, millest esimest on komisjon analüüsinud vaidlustatud otsuse põhjenduses 246 ja mille kohaselt tuleb kindlaks teha, kas tegevusabi aitab kaasa ühistes huvides oleva eesmärgi saavutamisele. Esimene kriteerium ise põhineb kolmel alternatiivsel tingimusel, nimelt asjaolul, kas tegevusabi suurendab ELi kodanike liikuvust ja piirkondade ühendusvõimalusi, luues juurdepääsupunkte ELi-sisestele lendudele või kas see vähendab lennutranspordi ülekoormatust ELi suurtes sõlmlennujaamades või aitab kaasa regionaalarengule. Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 246 maininud kahte neist kolmest alternatiivsest tingimusest.

75

Regionaalabi suunised omakorda näevad ette, et tegevusabi võib anda, kui „abi andmine on õigustatud regionaalarengu ja abi olemuse seisukohast ning [kui] abi määr on proportsionaalne puudustega, mille leevendamiseks abi antakse“, kusjuures komisjon on selle esile toonud otsuse 2014/883 põhjenduses 222.

76

Kuigi mõned 2014. aasta suunistes ja regionaalabi suunistes ette nähtud kriteeriumid on lähedased, eriti abi regionaalarengule kaasaaitamise osas, on neid kriteeriume esiteks siiski laiemalt käsitletud 2014. aasta suunistes ja teiseks erinevad need oma laadilt, kuna 2014. aasta suunised puudutavad konkreetselt lennujaamadele ja lennuettevõtjatele antavat abi. Lisaks tuleb toonitada, et kui regionaalabi suunistes on regionaalarengule kaasaaitamine üks peamistest tingimustest, siis 2014. aasta suunistes on see üksnes alternatiivne tingimus, nagu näitab sidesõna „või“ kasutamine viimati nimetatud suuniste punktis 113.

77

Kuuendaks tuleb rõhutada, et 2014. aasta suunistes ette nähtud uus lähenemisviis, kuidas hinnata tegevusabi, viitab eelkõige 10aastase üleminekuperioodi andmisele, mille jooksul lennujaamad, eriti piirkondlikud lennujaamad võivad seda abi saada, kui on täidetud nimetatud suunistes ette nähtud tingimused (vt eelkõige 2014. aasta suuniste punktid 13, 14 ja 112).

78

Neid asjaolusid arvestades tuleb järeldada, et uus õiguslik regulatsioon, mida komisjon vaidlustatud otsusega kohaldas, tõi kaasa olulisi muudatusi võrreldes varem kehtinud regulatsiooniga, mida on arvesse võetud algatamisotsuses ja otsuses 2014/883.

79

Pealegi kui eeldada, nagu väidab komisjon, et otsuse 2014/883 tühistamise tagajärg oli see, et ametlik uurimismenetlus jäi avatuks, ei antud huvitatud isikutele võimalust esitada oma märkusi, kuna menetlus lõpetati uuesti vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega. Samuti tuleb märkida, et 2014. aasta suunised avaldati 4. aprillil 2014, st pärast otsuse 2014/883 vastuvõtmist ja seega pärast uurimismenetluse algset lõpetamist. Siit järeldub, et 2014. aasta suuniste avaldamise ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vahelisel ajal ei antud huvitatud isikutele võimalust esitada märkusi nende suuniste kohaldatavuse ja võimaliku toime kohta, kuigi nimetatud suunised tähendasid selle õigusliku regulatsiooni muutumist, mida komisjon oli otsustanud käesolevas asjas kohaldada.

80

Komisjoni muud argumendid ei saa seada neid järeldusi kahtluse alla.

81

Eelkõige tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt äriühing PLGK ei ole tõendanud, mil määral see, et temalt ei küsitud arvamust 2014. aasta suuniste kohaldamise küsimuses, võis mõjutada tema õiguslikku olukorda, ega seda, kuidas võimalus selles küsimuses arvamust avaldada oleks võinud viia vaidlustatud otsuse teistsuguse sisuga vastuvõtmiseni. Huvitatud isikute õigus saada võimalus esitada märkusi on nimelt oluline menetlusnõue ELTL artikli 263 tähenduses, mille rikkumine, mis on käesolevas asjas tuvastatud, toob kaasa vigase akti tühistamise, ilma et oleks vaja tõendada, et see mõjutas rikkumisele osutavat poolt või et haldusmenetlus oleks võinud anda teistsuguse tulemuse (vt selle kohta kohtuotsused, 6.4.2000, komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punkt 52, ja 8.9.2016, Goldfish jt vs. komisjon, T‑54/14, EU:T:2016:455, punkt 47; kohtujurist Mengozzi ettepanek, kohtuasi Bensada Benallal, C‑161/15, EU:C:2016:3, punkt 92). Lisaks, kui arvestada ELi toimimise lepingus sätestatud õigusliku aluse muutmist (ELTL artikli 107 lõike 3 punkt a, hiljem ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) ja kohaldatavaid suuniseid, mis muudavad oluliselt tegevusabi kokkusobivuse hindamise õiguslikku regulatsiooni, ei saa mingil juhul ette ära otsustada, mida tähendanuks märkused, mida huvitatud isikud oleksid saanud esitada, kuigi komisjon tegi vaidlustatud otsuses samasuguse järelduse kui see, mis sisaldus varem kehtinud otsuses.

82

Asjaolu, et hagejad ei esitanud märkusi pärast algatamisotsuse vastuvõtmist, ei mõjuta selle tuvastamist, kas nad said esitada märkusi pärast otsuse 2014/883 tühistamist ja enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

83

Mis puutub komisjoni argumentidesse tema vastuses menetlust korraldavate meetmete raames, mille kohaselt ta ei kohaldanud 2014. aasta suunistest tulenevaid „uusi põhimõtteid“ tegevusabi suhtes, siis need argumendid põhinevad peamiselt asjaolul, et nii otsuses 2014/883 kui ka vaidlustatud otsuses on komisjon leidnud, et tegevusabi oli siseturuga kokkusobimatu, kuna juba investeerimisabi ise oli siseturuga kokkusobimatu. Nende argumentidega väidetakse sisuliselt, et vaidlustatud otsuse sisu oleks jäänud samaks, kui huvitatud isikutele oleks antud võimalus esitada oma märkused. Seega tuleb need tagasi lükata samadel põhjendustel, mis on esitatud eespool punktis 81.

84

Igal juhul tuleb osutada, nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 196 ja 197, et komisjon on täpsustanud, et ta kohaldab käesoleval juhul tegevusabi suhtes 2014. aasta suunistes sätestatud põhimõtteid. Selles osas on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 245 sõnaselgelt viidanud 2014. aasta suunistele, märkides, et see, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna juba investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, kehtis samavõrra ka „2014. aasta suuniste kohaselt“. Ühtlasi on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 246 kohaldanud 2014. aasta suuniste esimest kriteeriumi, mis kardinaalselt erineb regionaalabi suuniste punktis 76 ette nähtud tingimustest (vt eespool punkt 76). Tuleb veel rõhutada, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 198–202, et 2014. aasta suunistest tulenevaid põhimõtteid rakendades on tehtud vahet investeerimisabi ja tegevusabi rahastamisel.

85

Lisaks tuleb esile tuua, et vaidlustatud otsuses on vähemalt üks ebatäpsus, mida komisjon silus oma vastuses menetlust korraldavate meetmete raames ja mis seondub õigusliku raamistikuga, millest lähtudes komisjon leidis, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna juba investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu. Komisjon on nimelt vaidlustatud otsuse põhjenduses 245 märkinud, et see „2005. aasta lennundussuuniste alusel tehtud“ järeldus (mis sisaldub ka otsuse 2014/883 põhjenduses 227) kehtib samavõrra ka 2014. aasta suuniste kohaselt. Nagu nähtub aga otsuse 2014/883 põhjendustest 227 ja 228, on komisjon andnud hinnangu regionaalabi suuniste ja ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a alusel. Täpsemalt on komisjoni järeldus, mis on esitatud täienduseks, nagu näitab sõna „nagunii“ kasutamine, esitatud enne otsuse 2014/883 põhjendust 228, mille kohaselt „[s]eepärast leiab komisjon, et […] tegevusabi ei ole kokkusobiv regionaalabi suunistes sätestatud kriteeriumidega“.

86

Pealegi järeldus, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna juba investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, ei tulene ühestki regionaalabi suunistes või 2014. aasta suunistes sõnaselgelt ette nähtud tingimusest. Seega ei saa neist suunistest järeldada, et huvitatud isikud oleksid saanud esitada selle kohta märkusi, nagu komisjon sisuliselt siiski väidab oma vastuses menetlust korraldavate meetmete raames. Jääb lisada, et otsus 2014/883 on tühistatud ja küsimus ei seisne mitte niivõrd selles, kas huvitatud pooled said esitada märkusi seoses selle otsusega, vaid selles, kas nad said seda teha ametliku uurimismenetluse käigus. Algatamisotsuses piirdus komisjon aga osutamisega sellele, et tegevusabi on põhimõtteliselt siseturuga kokkusobimatu, välja arvatud siis, kui on täidetud regionaalabi suunistes ette nähtud tingimused, ja esmapilgul näib, et need ei ole täidetud, arvestades asjaolu, et Pomorzet teenindab juba Gdański lennujaam (algatamisotsuse sissejuhatav osa „Meetme hindamine“ ning põhjendused 63–67).

87

Mis puutub argumenti, mille komisjon esitas esimest korda kohtuistungil ja mille kohaselt järeldus, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna juba investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, tuleneb aluslepingust nähtuvast „autonoomsest“ õiguslikust alusest, siis otsuse 2014/883 või vaidlustatud otsuse sõnastusega seda küll põhjendada ei saa. Lisaks sellele, et vaidlustatud otsuses ei ole selle kohta põhjendusi ega täpsustusi esitatud, on komisjoni järeldus – nagu on eespool osutatud – otsuses 2014/883 tehtud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a ja regionaalabi suuniste põhjal ning vaidlustatud otsuses ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c ja 2014. aasta suuniste põhjal.

88

Lõpuks seoses sellega, et komisjon viitas kohtuasjale, milles on tehtud 18. novembri 2004. aasta otsus Ferriere Nord vs. komisjon (T‑176/01, EU:T:2004:336), tuleb esile tuua, et selles kohtuasjas leidis Üldkohus, et „[selles kohtuasjas vaidlustatud otsuses esitatud] põhjustest lähtuvalt on mõlemas suunises kehtestatud põhimõtted sisuliselt identsed“. Mõlemas selles kohtuasjas tähtsust omavas suunises kehtestatud põhimõtted nägid nimelt ette, et rahastamiskõlblikud on investeeringud, mis teenivad keskkonnakaitse eesmärki ja millel on samasugune rahastamiskõlblike kulude väljaarvutamise viis (kohtuotsus, 18.11.2004, Ferriere Nord vs. komisjon, T‑176/01, EU:T:2004:336, punkt 77). Pealegi olid selles kohtuasjas vaidlustatud otsuse põhjendused rajatud sisuliselt identsetele tingimustele, mis olid seatud mõlemas suunises kehtestatud põhimõtetega. Nagu on eespool märgitud, on käesolevas kohtuasjas regionaalabi suunised ja 2014. aasta suunised sisult erinevad eelkõige 2014. aasta suunistes määratletud esimese tingimuse osas, mida komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses, ja lisaks sellele rakendatakse nendega ELi toimimise lepingu erinevaid sätteid.

89

Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et komisjon on rikkunud talle pandud kohustust võimaldada huvitatud isikutel esitada oma märkused, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas see rikkumine kujutab endast ühtlasi menetlusnormide, õiguse heale haldusele, õiguspärase ootuse ja kaitseõiguste rikkumist, millele hagejad on Üldkohtus osutanud. Eelkõige ei ole vaja teha otsust küsimuses, kas hagejad saavad Üldkohtus tugineda sellele, et on rikutud Poola Vabariigi kaitseõigusi, nagu on väidetud selle liikmesriigi menetlusse astuja seisukohtades. Samuti ei ole sellises kontekstis vaja kindlaks teha, kas komisjon rikkus oma kohustusi veel ka sellega, et ta ei andnud huvitatud isikutele võimalust esitada märkusi faktilisi asjaolusid puudutavate muudatuste kohta vaidlustatud otsuses.

90

Tuvastatud rikkumise ulatuse küsimuses olgu märgitud, et kuigi vaidlusalune abi koosnes tegelikult kahte liiki rahastamisest, nimelt investeerimisabist ja tegevusabist, on komisjon neid erinevaid rahastamisliike üldiselt analüüsides leidnud, et tegemist on riigiabiga. Eelkõige on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 191 järeldanud, et „[äriühingusse PLGK] tehtud kapitalisüstid kujutavad endast riigiabi“. Seda järeldust tehes on komisjon kohaldanud turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi, tegemata vahet erinevate rahastamisliikide vahel. See üldine analüüs kajastub ka vaidlustatud otsuse resolutiivosas, kuna komisjon on selle otsuse artikli 2 lõikes 1 leidnud, et „28. augustist 2007 kuni 17. juunini 2013 äriühingusse [PLGK] tehtud kapitalisüstid kujutavad endast riigiabi, mida Poola [Vabariik] andis ebaseaduslikult“. Need 28. augustist 2007 kuni 17. juunini 2013 tehtud rahasüstid on ära näidatud vaidlustatud otsuse põhjenduse 57 tabelis, ilma et komisjon oleks teinud vahet tegevusabi või investeerimisabina antud summade vahel. Lisaks on vaidlustatud otsuse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud, et „Poola [Vabariik] nõuab artikli 2 lõikes 1 osutatud abi abisaajalt sisse“, tegemata ka siin vahet investeeringute ja tegevuse rahastamise vahel. Lõpetuseks on investeerimisabi kokkusobivuse analüüs tihedalt seotud tegevusabi kokkusobivuse analüüsiga, nagu kinnitas komisjon vastuses menetlust korraldavate meetmete raames. Neil asjaoludel ei saa vaidlustatud otsuse resolutiivosa tõlgendada nii, et see käsitleb investeerimisabi ja tegevusabi lahutatult. Mis puutub argumenti, mille komisjon esitas kohtuistungil ja mille kohaselt vaidlustatud otsuse artiklite 2–5 täielik tühistamine läheks kaugemale, kui ulatub hagejate esitatud väide, mis seab kahtluse alla ainult tegevusabi, siis piisab sellest, kui esiteks märkida, et hagejad paluvad need aktid tühistada, teiseks, et see väide põhineb avalikul huvil, ja kolmandaks, et komisjoni selle argumendiga ei saa seada kahtluse alla asjaolu, et vaidlustatud otsuse artiklites 2–5 on investeerimisabi ja tegevusabi käsitletud lahutamatult.

91

Eeltoodut arvestades tuleb kuuenda väitega nõustuda ja seetõttu tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2–5, ilma et oleks vaja analüüsida muid väiteid, mis on hagi põhjendamiseks esitatud.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab: