1

Euroopa Liidu Nõukogu võttis ELL artikli 29 alusel 17. märtsil 2014 vastu otsuse 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16).

2

Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 6).

3

Nõukogu 21. märtsi 2014. aasta rakendusotsusega 2014/151/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2014/145 (ELT 2014, L 86, lk 30), ja nõukogu 21. märtsi 2014. aasta rakendusmäärusega nr 284/2014, millega rakendatakse määrust nr 269/2014 (ELT 2014, L 86, lk 27), kanti hageja Dmitrii Konstantinovich Kiselevi nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse nimetatud määruses ja otsuses (edaspidi „kõnealused loetelud“) ette nähtud piiravaid meetmeid, järgmistel põhjustel:

„Nimetatud presidendi 9. detsembri 2013. aasta määrusega Venemaa Föderatsiooni uudisteagentuuri Rossija Sevodnja juhiks. Valitsuse propaganda keskne figuur, kes toetab Vene vägede viimist Ukrainasse.“

4

Seejärel võttis nõukogu 25. juulil 2014 vastu otsuse 2014/499/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2014, L 221, lk 15), ja määruse (EL) nr 811/2014, millega muudetakse määrust nr 269/2014 (ELT 2014, L 221, lk 11), eeskätt selleks, et kohandada neid kriteeriume, mille alusel võivad kõnealused piiravad meetmed puudutada füüsilisi ja juriidilisi isikuid, üksusi või asutusi.

5

Otsuse 2014/145, otsusega 2014/499 muudetud redaktsioonis (edaspidi „muudetud otsus 2014/145“), artikli 2 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad järgmistele isikutele või on nende omandis, valduses või kontrolli all:

[…]

ning kes on loetletud lisas.

2.   Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otse ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetamiseks.“

6

Sama artikli järgmistes lõigetes on määratud kindlaks rahaliste vahendite külmutamise tingimused.

7

Muudetud otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 punkt a keelab liikmesriikide territooriumile sisenemise ja selle läbimise füüsilistel isikutel, kes vastavad kriteeriumidele, mis on sisuliselt identsed sama otsuse artikli 2 lõike 1 punktis a sätestatud kriteeriumidega.

8

Määrus nr 269/2014, määrusega nr 811/2014 muudetud redaktsioonis (edaspidi „muudetud määrus nr 269/2014“), näeb ette rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmise ja määrab kindlaks rahaliste vahendite külmutamise tingimused sõnastuses, mis on sisuliselt identne muudetud otsuse 2014/145 sõnastusega. Nimelt kordab määruse artikli 3 lõike 1 punkt a sisuliselt nimetatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkti a.

9

Tuginedes eeskätt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331), palus hageja oma advokaatide kaudu 4. veebruari 2015. aasta kirjas (edaspidi „4. veebruari 2015. aasta kiri“), et nõukogu annaks loa tutvuda dokumentidega, mille alusel kanti tema nimi kõnealustesse loeteludesse.

10

Nõukogu teavitas hagejat tema advokaatidele adresseeritud 13. veebruari 2015. aasta kirjas muu hulgas asjaolust, et ta kavatses kuni septembrini 2015 pikendada hagejat puudutavate piiravate meetmete kestust, ning palus tal esitada oma seisukohad selles küsimuses hiljemalt 26. veebruariks 2015.

11

Hageja vastas sellele üleskutsele oma advokaatide kaudu 25. veebruari 2015. aasta kirjaga (edaspidi „25. veebruari 2015. aasta kiri“), väites, et teda puudutavate piiravate meetmete võtmine ei olnud õigustatud.

12

Nõukogu võttis 13. märtsil 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/432, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2015, L 70, lk 47), ja rakendusmääruse (EL) 2015/427, millega rakendatakse määrust nr 269/2014 (ELT 2015, L 70, lk 1) (edaspidi „2015. aasta märtsi aktid“), millega ta pärast kõikide kannete läbivaatamist jättis hageja nime kõnealustesse loeteludesse kuni 15. septembrini 2015, ilma et ta oleks muutnud hageja kohta käivaid põhjendusi.

13

Nõukogu teavitas 16. märtsi 2015. aasta kirjaga (edaspidi „16. märtsi 2015. aasta kiri“) hageja advokaate 2015. aasta märtsi aktidest, täpsustades muu hulgas, et argumendid, mille viimased esitasid 25. veebruari 2015. aasta kirjas, ei sea kahtluse alla hageja suhtes esitatud põhjenduste paikapidavust, kuivõrd Venemaa Föderatsiooni uudisteagentuur Rossija Sevodnja (edaspidi „RS“) esitas Ukrainas toimunud sündmusi Venemaa valitsusele soodsas valguses ning avaldas seeläbi toetust nimetatud valitsuse poliitikale Ukrainas valitseva olukorra suhtes.

14

Üldkohtu kantseleisse 22. mail 2015 saabunud hagiavaldusega esitas hageja nõude tühistada 2015. aasta märtsi aktid teda puudutavas osas.

15

14. septembri 2015. aasta otsusega (ÜVJP) 2015/1524, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2015, L 239, lk 157), ja rakendusmäärusega (EL) 2015/1514, millega rakendatakse määrust nr 269/2014 (ELT 2015, L 239, lk 30) (edaspidi „2015. aasta septembri aktid“), pikendas nõukogu piiravate meetmete kohaldamist kuni 15. märtsini 2016, ilma et ta oleks muutnud hageja kohta käivaid põhjendusi.

16

Üldkohtu kantseleisse 24. novembril 2015 saabunud muutmisavaldusega muutis hageja Üldkohtu kodukorra artikli 86 alusel hagiavaldust nii, et see hõlmaks ka 2015. aasta septembri aktide tühistamist teda puudutavas osas.

17

Nõukogu esitas selle muutmisavalduse kohta oma seisukohad menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. jaanuaril 2016.

18

10. märtsi 2016. aasta otsusega (ÜVJP) 2016/359, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2016, L 67, lk 37), ja rakendusmäärusega (EL) 2016/353, millega rakendatakse määrust nr 269/2014 (ELT 2016, L 67, lk 1) (edaspidi „2016. aasta märtsi aktid“), pikendas nõukogu piiravate meetmete kohaldamist kuni 15. septembrini 2016, ilma et ta oleks muutnud hageja kohta käivaid põhjendusi.

19

Üldkohtu kantseleisse 20. mail 2016 saabunud muutmisavaldusega muutis hageja hagiavaldust nii, et see hõlmaks ka 2016. aasta märtsi aktide tühistamist teda puudutavas osas.

20

Nõukogu esitas selle muutmisavalduse kohta oma seisukohad menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. juunil 2016.

21

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (üheksas koda) avada menetluse suulise osa, ning esitas Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõikes 3 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele küsimused, millest mõnele palus vastata kirjalikult ja teistele kohtuistungil.

22

Poolte kirjalikud vastused esitati Üldkohtu kantseleisse ettenähtud tähtajaks.

23

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 28. septembri 2016. aasta kohtuistungil. Selle käigus lubas Üldkohus hagejal koostada ühe dokumendi, mille ta esitas järgmisel päeval. Nõukogu esitas oma kirjalikud seisukohad selle dokumendi kohta 24. oktoobril 2016 ja Üldkohtu üheksanda koja president lõpetas seega menetluse suulise osa 26. oktoobril 2016.

24

Hageja palub Üldkohtul:

25

Nõukogu palub Üldkohtul:

26

Oma hagi põhjenduseks esitas hageja kuus väidet: esimene väide, et muudetud otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 punktis a ja artikli 2 lõike 1 punktis a ning muudetud määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis a sätestatud loetellu kandmise kriteeriumi kohaldamisel tema olukorrale tehti ilmne hindamisviga; teine väide, et rikuti õigust sõnavabadusele; kolmas väide, et rikuti kaitseõigusi ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile; neljas väide, et rikuti põhjendamiskohustust; viies väide, mis on esitatud teise võimalusena, et kõnealune kriteerium ei olnud kooskõlas õigusega sõnavabadusele ning oli seega ebaseaduslik, kui see võimaldas võtta piiravaid meetmeid ajakirjanike suhtes, kes seda õigust teostasid, ja kuues väide, et rikuti ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahelist partnerlus- ja koostöölepingut (EÜT 1997, L 327, lk 3; ELT eriväljaanne 11/56, lk 5) (edaspidi „partnerlusleping“).

27

Kõigepealt tuleb analüüsida kuuendat väidet, seejärel neljandat ja siis esimest ja teist väidet, millele järgneb viienda ja lõpuks kolmanda väite analüüs.

28

Hageja väidab, et kõnealuste piiravate meetmete vastuvõtmisel ei võtnud nõukogu arvesse partnerluslepingu nõudeid. Täpsemalt rikkusid vaidlustatud aktid selle lepingu artikli 52 lõikeid 1, 5 ja 8, mis näevad vastavalt ette, et kapitali vaba liikumise piiramine liidu ja Venemaa vahel on keelatud, lepinguosalised peavad hoiduma uute piirangute kehtestamisest pärast viieaastast üleminekuaega ning pidama nõu sama lepingu artikli 90 alusel asutatud koostöönõukoguga. Lisaks ei ole nõukogu teinud mingeid pingutusi selleks, et partnerluslepingu rikkumist põhjendada. Selles osas toonitab hageja, et ei muudetud otsus 2014/145 ega muudetud määrus nr 269/2014 sisalda sätteid, mis võiksid piiravaid meetmeid põhjendada vastavalt partnerluslepingu artikli 99 punkti 1 alapunktile d, mille alusel saavad nimetatud lepinguosalised sellest lepingust kõrvale kalduda, et „sõja või sõjaohtu kujutavate tõsiste rahvusvaheliste pingete korral“ võtta vajalikke meetmeid oma oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks.

29

Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.

30

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et kahtlemata tagavad partnerluslepingu artikli 52 lõiked 1, 5 ja 8 kapitali vaba liikumise liidu ja Venemaa Föderatsiooni vahel.

31

Sellegipoolest näeb partnerluslepingu artikli 99 punkti 1 alapunkt d ette erandi, millele lepinguosaline saab ühepoolselt tugineda, võtmaks meetmeid, mida ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide kaitsmisel vajalikuks eeskätt „sõja või sõjaohtu kujutavate tõsiste rahvusvaheliste pingete korral või selleks, et täita kohustusi, mis ta on endale võtnud rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks“.

32

Esiteks tuleb märkida, et nagu rõhutab nõukogu, ei kohusta partnerlusleping selle sätte alusel meetmeid võtta soovivat lepinguosalist eelnevalt teist lepinguosalist teavitama ega temaga konsulteerima või talle selle kohta põhjendusi esitama.

33

Teiseks, mis puudutab olukorda Ukrainas vaidlustatud aktide vastuvõtmise hetkel, siis võib Venemaa Föderatsiooni tegevust käsitada kui „sõda või sõjaohtu kujutavat tõsist rahvusvahelist pinget“ partnerluslepingu artikli 99 punkti 1 alapunkti d tähenduses. Arvestades liidu ja tema liikmesriikide huvi omada naaberriigina stabiilset Ukrainat, võis pidada vajalikuks kehtestada piiravad meetmed Venemaa Föderatsioonile surve avaldamiseks, et viimane lõpetaks oma tegevuse, mis kahjustab või ohustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust või sõltumatust. Lisaks võib niisuguste meetmete eesmärk olla „rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamine“, millele nimetatud artiklis samuti viidatakse.

34

Seetõttu tuleb järeldada, et kõnealused piiravad meetmed on kooskõlas partnerluslepingu artikli 99 punkti 1 alapunktis d ette nähtud julgeolekut puudutavate eranditega.

35

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb kuues väide tagasi lükata.

36

Hageja väidab, et põhjendused, millega nõukogu õigustas tema nime kandmist ja jätmist kõnealustesse loeteludesse, ei ole piisavalt täpsed ja konkreetsed. Nende põhjenduste ebamäärasus, isegi kui need on põhjendatud, ei võimalda tal tema vastu esitatud väiteid tulemuslikult vaidlustada.

37

Lisaks väidab hageja, et nimetatud põhjendusi ei saa täiendada 16. märtsi 2015. aasta kirjas sisalduvate väidetega (vt eespool punkt 13).

38

Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.

39

Tuleb meelde tuletada, et õigusi kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud ELTL artikli 296 teises lõigus ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punktis c – eesmärk on esiteks anda puudutatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Selliselt sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse olulist põhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Järelikult tuleb üldjuhul põhjendused puudutatud isikule edastada samal ajal tema huve kahjustava aktiga; põhjenduste puudumist ei saa õiguspäraseks muuta asjaolu, et puudutatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus algatatud kohtumenetluse raames (vt kohtuotsus, 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Järelikult – välja arvatud juhul, kui mõningate andmete teatavakstegemine on liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldust puudutavate ülekaalukate põhjustega vastuolus – on nõukogu kohustatud isikule või üksusele, kelle suhtes on võetud piiravaid meetmeid, tegema teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks ta leiab, et need meetmed tuleb võtta. Ta peab seega mainima faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub asjaomaste meetmete õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta need võttis (vt kohtuotsus, 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Lisaks peavad põhjendused olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Eeskätt on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt kohtuotsus, 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Antud juhul on vaidlustatud aktides hageja kohta esitatud põhjendused need, mis on ära toodud eespool punktis 3.

43

Tuleb märkida, et isegi kui nendes põhjendustes ei ole sõnaselgelt täpsustatud, millisele kriteeriumile tuginedes otsustas nõukogu jätta hageja nime kõnealustesse loeteludesse, ilmneb nendest põhjendustest piisavalt selgelt, et nõukogu kohaldas kriteeriumi, mis on sätestatud muudetud otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 punktis a ja artikli 2 lõike 1 punktis a ning muudetud määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis a, kuivõrd see seondub füüsiliste isikutega, kes Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustavat või ohustavat tegevust või poliitikat aktiivselt toetavad (edaspidi „kõnealune kriteerium“).

44

Nimelt märkis nõukogu kõnealuses põhjenduses, olles eelnevalt meelde tuletanud, et hageja oli 9. detsembri 2013. aasta presidendi määrusega nimetatud RSi juhiks, et hageja oli valitsuse propaganda keskne figuur, kes toetas Vene vägede kasutamist Ukrainas.

45

See põhjendus võimaldab niisiis mõista, et hageja nime kõnealustesse loeteludesse kandmise ja jätmise põhjus peitub asjaolus, et nõukogu arvates oli hageja – tulenevalt oma rollist RSi juhina ning oma väljaütlemistest ajakirjanikuna – propageerinud Vene vägede tegevust Ukrainas ning seega kuulus nende hulka, kes aktiivselt toetasid Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustavat või ohustavat tegevust või poliitikat.

46

Seisukohad, mille hageja 25. veebruari 2015. aasta kirjas nõukogule esitas, kinnitavad muu hulgas, et ta oli aru saanud, et kõnealused piiravad meetmed võeti tema suhtes peamiselt tema tööalase rolli ja käitumise tõttu.

47

Mis puudutab nõukogu 16. märtsi 2015. aasta kirjas esitatud täpsustusi, siis tuleb märkida, et nagu viimane õigustatult täheldas, võib seda kirja, mis sisaldab nõukogu ja hageja vahel dokumentide vahetamise ajal lisatud täiendavaid põhjendusi, nende aktide hindamisel arvesse võtta (vt selle kohta kohtuotsus, 6.9.2013, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EU:T:2013:397, punkt 88).

48

Seega, kuigi oleks olnud parem, kui need täiendavad põhjendused oleksid sisaldunud otse vaidlustatud aktides ja mitte pelgalt 16. märtsi 2015. aasta kirjas, tuleb vaidlustatud aktide põhjendusi hinnata ka nende täpsustuste pinnalt, mille nõukogu selles kirjas vastuseks hageja 25. veebruari 2015. aasta kirjale esitas, ja mis käsitlesid asjaolu, et RS esitas Ukrainas aset leidnud sündmusi Venemaa valitsusele soodsas valguses ning seeläbi avaldas toetust nimetatud valitsuse poliitikale Ukrainas valitseva olukorra suhtes.

49

Igal juhul, nagu ka nõukogu õigustatult väidab, viitab 16. märtsi 2015. aasta kiri valdavalt vaidlustatud aktide põhjendustele. Kuigi vastab tõele, et hagejale ja RSile ette heidetud propaganda käsitleb üldisemalt Venemaa poliitikat Ukraina suhtes, on see tihedalt seotud Vene vägede kasutamisega selles riigis. Ülejäänud osas oli hageja isegi enne nimetatud kirja saamist teadlik, et kõnealune propaganda ei olnud piiratud Vene vägede kasutamisega, kuivõrd 25. veebruari 2015. aasta kirjas viidati väga üldiselt sellele, et tal puudus mõju „Ukraina olukorrale“ ning et „Venemaa mis tahes meetmetel Ukrainas“ ning tema rollil juhi ja ajakirjanikuna puudus põhjuslik seos.

50

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb ühelt poolt järeldada, et vaidlustatud aktides nõukogu kasutatud põhjendused võimaldasid hagejal mõista põhjuseid, miks tema nimi jäeti kõnealustesse loeteludesse, seda enam, et arvesse võib võtta ka 16. märtsi 2015. aasta kirjas esitatud täpsustusi, ja teiselt poolt, et Üldkohus saab selle põhjenduse paikapidavust kontrollida.

51

Seega tuleb tõdeda, et nõukogu on ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustuse täitnud.

52

Nimetatud põhjenduste paikapidavust ei tule hinnata mitte käesoleva, vaid esimese ja teise väite raames. Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et akti põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus. Akti põhjendamine seisneb nimelt nende põhjenduste formaalses väljendamises, millel see akt põhineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see nimetatud akti sisulist õiguspärasust, mitte aga akti põhjendamist, mis võib olla piisav ka vääraid põhjendusi esitades (vt kohtuotsus, 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

54

Olles viidanud eelkõige kohtuliku kontrolli ulatust puudutavatele üldpõhimõtetele, väidab hageja, et nõukogu ei näidanud arvestataval faktilisel alusel tuginevate tõendite abil, et tema juhtum vastas kõnealusele kriteeriumile, mida ei saa kohaldada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, või stabiilsust või julgeolekut Ukrainas kahjustava või ohustava tegevuse või poliitika mis tahes kujul toetamisele. See kriteerium peab järgima õiguskindluse põhimõtet ning seda tuleb tõlgendada vastavalt sõnavabadust käsitlevatele õigusnormidele, nagu on sätestatud harta artiklis 11 ning Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „Euroopa inimõiguste konventsioon“) artiklis 10.

55

Nimelt esiteks märgib hageja, et nimetatud õiguse piirangud peavad olema ette nähtud seaduses, järgima õiguskindluse põhimõtet, teenima üldist huvi pakkuvat eesmärki ning olema selle eesmärgi suhtes vajalikud ja proportsionaalsed ilma selle vabaduse olemust kahjustamata ja ajakirjanike tegevust oluliselt takistamata. Mõisteid „riiklik julgeolek“ ja „vihakõne“ tuleb samuti tõlgendada kitsalt.

56

Teiseks väidab hageja, et nõukogu ei ole esitanud mingeid usaldusväärseid tõendeid temapoolse propaganda kohta seoses Venemaa valitsuse poliitikaga Ukrainas.

57

Nõukogu tuletab meelde, et kõnealust kriteeriumi kohaldatakse füüsilistele isikutele, kes aktiivselt toetavad Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, stabiilsust või julgeolekut Ukrainas kahjustavat või ohustavat tegevust või poliitikat, nagu hageja puhul tegemist on. Seega ei ole vaja tõendada, et need isikud ise oleksid vastutavad niisuguse tegevuse või poliitika eest, vaid piisab, et need isikud osutavad selles osas kvantitatiivselt või kvalitatiivselt märkimisväärset toetust, ning see on kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

58

Täpsemalt on nõukogu esiteks arvamusel, et hageja loetellu kandmine selle kriteeriumi alusel ei riku õigust sõnavabadusele, kuna see tuleneb seadusest, vastab ELL artikli 21 lõike 2 punktiga c hõlmatud eesmärgile avaldada survet Venemaa valitsusele, et see lõpetaks Ukrainat kahjustava tegevuse, ega takista hagejat oma ajakirjanduslikku tegevust jätkamast ja oma arvamust avaldamast. Hageja õiguse piiramine on seega kooskõlas harta artikli 52 lõikega 1 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 10 lõikega 2.

59

Teiseks märgib nõukogu, et tema järeldus, et hageja on propaganda keskne figuur, kes aktiivselt toetab Venemaa valitsuse tegevust Ukrainas, tugineb mitmele usaldusväärsele tõendile.

60

Nende argumentide hindamist tuleb alustada viitega Üldkohtu kontrolli puudutavatele põhimõtetele ning vajadusele tõlgendada kõnealust kriteeriumi, lähtuvalt esmasest õigusest ja eeskätt sõnavabadusest, mis selle alla kuulub.

61

Tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt on nõukogul üldnormide puhul, mis määratlevad piiravate meetmete rakendamise korra, ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvesse võtta ELTL artikli 215 alusel võetavate majandus- ja finantssanktsioonide võtmisel vastavalt EL lepingu V jao 2. peatüki, eelkõige ELL artikli 29 alusel vastu võetud otsusele. Kuna liidu kohus ei saa asendada nõukogu hinnangut tõenditele, faktidele ja asjaoludele, mis õigustavad selliste meetmete võtmist, enda omaga, peab Üldkohtu kontroll piirduma üksnes menetlusnormide järgimise ja põhjendamiskohustuse täitmise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning selle kontrollimisega, et asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget viga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega. Sellist piiratud kontrolli kohaldatakse eelkõige selliste meetmete aluseks olevate kaalutluste eesmärgipärasuse hindamisele (vt kohtuotsus, 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Ehkki nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus seoses üldiste kriteeriumidega, mida peab piiravate meetmete võtmisel arvestama, nõuab harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus, et nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel rajaneb otsus kanda või jätta isiku nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tagaks liidu kohus, et see isikut isiklikult puudutav otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See tähendab nimetatud otsuse aluseks olevas põhjenduste ülevaates kirjeldatud asjaolude kontrollimist, mistõttu kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjenduste tõepärasuse abstraktse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse selle otsuse jaoks piisavaks, on piisavalt täpselt ja konkreetselt tõendatud (kohtuotsused, 21.4.2015, Anbouba vs. nõukogu, C‑605/13 P, EU:C:2015:248, punktid 41 ja 45, ja 26.10.2015, Portnov vs. nõukogu, T‑290/14, EU:T:2015:806, punkt 38).

63

Liidu pädev asutus peab vaidlustamise korral tõendama puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste paikapidavust, mitte vastupidi – puudutatud isik ise ei pea tõendama nende põhjenduste alusetust (kohtuotsused, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 121, ja 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 128).

64

Tuleb märkida, et kuigi nõukogul on küll lai kaalutlusruum nende kriteeriumide määratlemisel, mille alusel saab isikute või üksuste suhtes piiravaid meetmeid võtta, saab neid kriteeriume pidada liidu õiguskorrale vastavaks vaid siis, kui nendele on võimalik omistada tähendust, mis on kooskõlas neile kohalduvatest kõrgemalseisvatest normidest tulenevate nõuetega (vt selle kohta kohtuotsus, 15.9.2016, Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, edasi kaevatud, EU:T:2016:497, punkt 100).

65

Seega on vaja tõlgendada neid üldkriteeriume kooskõlas esmase õiguse nõuetega.

66

Selles osas tuleb märkida, et õigus sõnavabadusele kuulub esmase õiguse alla. Nimelt näeb harta, millele ELL artikli 6 lõige 1 omistab aluslepingutega samaväärse õigusjõu, oma artiklis 11 ette järgmist:

„1.   Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.

2.   Massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust austatakse.“

67

See õigus ei ole absoluutne, kuna harta artikli 52 lõige 1 sätestab:

„Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.“

68

Sarnased sätted sisalduvad ka Euroopa inimõiguste konventsioonis, millele viidatakse ELL artikli 6 lõikes 3. Nimelt on selle artikkel 10 sõnastatud järgmiselt:

„1.   Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. […]

2.   Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse selle kohta seaduses ette näha formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.“

69

Kohtupraktika kohaselt ei ole sõnavabaduse puhul tegemist absoluutse õigusega ja järelikult võib seda harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustel piirata. Et olla kooskõlas liidu õigusega, peab sekkumine sõna- ja meediavabadusse vastama seega kolmele kriteeriumile. Esiteks peab kõnealune piirang olema „seaduses ette nähtud“. Teisisõnu peab isiku sõnavabadust piirata võivaid meetmeid võtval liidu institutsioonil olema selleks seaduslik alus. Teiseks peab kõnealune piirang vastama liidu poolt sellisena tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile. Kolmandaks ei tohi kõnealune piirang olla ülemäärane (vt selle kohta kohtuotsus,4.12.2015, Sarafraz vs. nõukogu, T‑273/13, ei avaldata, EU:T:2015:939, punktid 177–182 ja 184).

70

Need tingimused vastavad sisuliselt nendele, mis on ette nähtud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, mille kohaselt selleks, et olla põhjendatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 10 lõike 2 vaatenurgast, peab sekkumine sõnavabaduse teostamisse olema „seaduses ette nähtud“, lähtuma ühest või mitmest selles sättes loetletud õiguspärasest eesmärgist ning olema „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“ selle eesmärgi või nende eesmärkide saavutamiseks (Euroopa Inimõiguste Kohus, 15.10.2015, Perinçek vs. Šveits, CE:ECHR:2015:1015JUD002751008, punkt 124). Siit järeldub, et kõnealust kriteeriumi tuleb tõlgendada nii, et nõukogu võib võtta piiravaid meetmeid, mis võivad piirata hageja sõnavabadust, tingimusel et need piirangud vastavad eespool viidatud tingimustele, mis peavad olema täidetud selleks, et seda vabadust saaks seaduslikult piirata.

71

Seega tuleb kontrollida, kas hagejat puudutavad piiravad meetmed on seaduses ette nähtud, lähtuvad üldist huvi pakkuvast eesmärgist ega ole ülemäärased.

72

Mis puudutab küsimust, kas kõnealused piiravad meetmed olid seaduses ette nähtud, siis tuleb märkida, et need on kehtestatud aktides, mis on eelkõige üldkohaldatavad aktid ja millel on esiteks liidu õiguses selge õiguslik alus, nimelt ELL artikkel 29 ja ELTL artikkel 215, ja teiseks on need piisavalt põhjendatud selles osas, mis puudutab nii nende ulatust kui ka nende hagejale kohaldamist õigustavaid põhjusi (vt eespool punktid 42–51) (vt analoogia alusel kohtuotsus, 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 176 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski tuleb teha kindlaks, kas hageja võis mõistlikult eeldada, et kõnealust kriteeriumi, mis viitab mõistele „aktiivne toetamine“, saab kohaldada tema olukorrale, mis oli põhimõtteliselt kaitstud sõnavabadusega.

73

Kuigi selles osas vastab tõele, et vaidlustatud aktid ei sisalda täpset määratlust mõistele „aktiivne toetamine“, saab seda mõistet tõlgendada üksnes nii, et see hõlmab isikuid, kes olemata ise Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika eest vastutavad ning ise neid tegevusi teostamata, toetavad seda poliitikat ja tegevust.

74

Lisaks tuleb täpsustada, et kõnealune kriteerium ei viita Venemaa valitsuse igakülgsele toetamisele, vaid üksnes seda tüüpi toetusele, mis oma kvantitatiivse või kvalitatiivse tähtsuse tõttu aitab kaasa Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika jätkamisele. Kõnealune kriteerium, tõlgendatuna liidu kohtu teostatava kontrolli raames, arvestades eesmärki, mis seisneb Venemaa valitsusele surve avaldamises, et sundida teda lõpetama nimetatud tegevust ja poliitikat, määratleb selliselt objektiivselt piiritletud kategooria isikuid ja üksusi, kellele võidakse kohaldada rahaliste vahendite külmutamise meetmeid (vt selle kohta kohtuotsus, 16.7.2014, National Iranian Oil Company vs. nõukogu, T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678, punkt 119).

75

Selle kriteeriumi tõlgendamisel tuleb arvesse võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat, mis tunnistab võimatuks saavutada õigusloomes täielikku täpsust, eeskätt valdkondades, kus olukord muutub vastavalt ühiskonnas valitsevale arvamusele, ning mis nendib, et jäikuse vältimise ja olukorra muutumisega kohanemise vajadus tähendab, et paljud seadused on sõnastatud rohkem või vähem ebamääraselt ning nende tõlgendamine ja kohaldamine sõltub praktikast. Tingimus, mille kohaselt peab seadus rikkumise selgelt määratlema, on täidetud, kui õigussubjekt saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, milline tegevus või tegevusetus toob kaasa vastutuse (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohus, 15.10.2015, Perinçek vs. Šveits, CE:ECHR:2015:1015JUD002751008, punktid 133 ja 134).

76

Arvestades meedia ja eeskätt audiovisuaalmeedia osatähtsust kaasaegses ühiskonnas (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohus, 17.9.2009, Manole jt vs. Moldova, CE:ECHR:2009:0917JUD001393602, punkt 97, ja 16.6.2016, Delfi vs. Eesti, CE:ECHR:2015:0616JUD006456909, punkt 134), oli ette näha, et meedia ulatuslik toetus Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseerivale tegevusele ja poliitikale, mida eeskätt ülipopulaarsete saadete ajal esitas isik, kes on president Putini määrusega nimetatud RSi – uudisteagentuuri, mida hageja ise nimetab Vene riigi „ühtseks ettevõtteks“ – juhiks, võib olla hõlmatud mõistest „aktiivne toetamine“ lähtuva kriteeriumiga, tingimusel et sellest tulenevad sõnavabaduse piirangud vastavad muudele tingimustele, mis peavad olema täidetud selleks, et seda vabadust saaks seaduslikult piirata.

77

Lisaks tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetule ei võimalda 23. septembri 2014. aasta kohtuotsusest Mikhalchanka vs. nõukogu (T‑196/11 ja T‑542/12, ei avaldata, EU:T:2014:801) lähtuv kohtupraktika järeldada, et mõiste „aktiivne toetamine“ on ajakirjaniku tööle kohaldatav üksnes siis, kui tema tegevusel on konkreetne mõju. Nimelt, nagu ka nõukogu õigustatult märkis, ei teinud Üldkohus nimetatud kohtuotsuses otsust sõnavabaduse kohta, vaid leidis, et nõukogu ei olnud tõendanud, et selle kohtuotsuseni viinud kohtuasjas oli hageja hõlmatud seal käsitletud aktides ette nähtud loetellu kandmise kriteeriumidega. Need kriteeriumid hõlmavad eeskätt isikuid, kes vastutavad rahvusvaheliste valimisstandardite rikkumise eest Valgevenes 19. detsembril 2010 korraldatud presidendivalimiste käigus, ja isikuid, kes vastutavad nimetatud riigis inimõiguste raske rikkumise või kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni mahasurumise eest. Neil asjaoludel sedastas Üldkohus, et nõukogu ei esitanud tõendeid, mis oleksid näidanud konkreetset mõju ja eeskätt vastutust, mis hagejal ja vajaduse korral tema juhitud telesaatel oleks võinud olla rahvusvaheliste valimisstandardite rikkumistes ning kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni mahasurumisel (vt selle kohta kohtuotsus, 23.9.2014, Mikhalchanka vs. nõukogu, T‑196/11 ja T‑542/12, ei avaldata, EU:T:2014:801, punktid 7, 8, 15, 134 ja 135).

78

Käesoleval juhul on nõukogu poolt hageja suhtes kohaldatud „aktiivse toetamise“ kriteerium laiem kui need vastutusele tuginevad kriteeriumid, mida käsitletakse 23. septembri 2014. aasta kohtuotsuseni Mikhalchanka vs. nõukogu (T‑196/11 ja T‑542/12, ei avaldata, EU:T:2014:801) viinud kohtuasjas. Seega ei olnud hagejal alust tugineda nimetatud kohtuotsusele, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt nõukogu oleks pidanud tõendama tema väljaütlemiste konkreetset mõju.

79

Nendel asjaoludel tuleb nentida, et tingimus, mille kohaselt sõnavabaduse piirangud peavad olema seaduses ette nähtud, on käesoleval juhul täidetud.

80

Mis puudutab üldist huvi pakkuva eesmärgi teenimist puudutavat tingimust, nagu liit seda tunnustab, siis tuleb märkida, et eeskätt kõnealuse kriteeriumi kohaselt võetud piiravate meetmetega soovib nõukogu avaldada survet Vene riigivõimule, et need lõpetaksid oma Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika – eesmärk, mis on kooskõlas ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ühe eesmärgiga.

81

Nimelt vastab eeskätt nende isikute suhtes, kes aktiivselt toetavad Vene valitsuse Ukrainat destabiliseerivat tegevust ja poliitikat, piiravate meetmete võtmine ELL artikli 21 lõike 2 punktis c viidatud eesmärgile säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas ÜRO põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega.

82

Seoses sellega tuleb sarnaselt nõukoguga rõhutada, et ÜRO Peaassamblee võttis 27. märtsil 2014 vastu resolutsiooni 68/262 „Ukraina territoriaalne terviklikkus“, milles tuletas meelde, et ÜRO põhikirja artikli 2 kohaselt on kõik riigid kohustatud hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest iga riigi territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu ning lahendama rahvusvahelised tülid rahulike vahenditega. Peaassamblee väljendas heameelt jätkuvate jõupingutuste üle, mida on teinud eelkõige rahvusvahelised ja piirkondlikud organisatsioonid Ukraina olukorra leevendamiseks. Peaassamblee rõhutas selles resolutsioonis muu hulgas oma tugevat toetust Ukraina suveräänsusele, poliitilisele sõltumatusele, ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning kutsus kõiki osalevaid pooli üles viivitamata otsima rahulike vahenditega lahendust olukorrale Ukrainas, ilmutama vaoshoitust ning hoiduma ühepoolsest tegevusest ja vaenu õhutamisest, mis võiks pingeid suurendada, ning täiel määral osalema rahvusvahelistes vahenduspüüdlustes.

83

Seega tuleb järeldada, et üldist huvi pakkuva eesmärgi teenimist puudutav tingimus on käesoleval juhul täidetud.

84

Mis puudutab tingimust, et kõnealustest piiravatest meetmetest tulenev sõnavabaduse piiramine ei tohi olla ülemäärane, siis tuleb märkida, et see koosneb kahest osast: ühelt poolt peavad need piirangud olema taotletud eesmärgi suhtes vajalikud ja proportsionaalsed ja teiselt poolt ei tohi moonutada selle vabaduse olemust (vt selle kohta kohtuotsus, 4.12.2015, Sarafraz vs. nõukogu, T‑273/13, ei avaldata, EU:T:2015:939, punkt 184 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Esiteks, mis puutub kõnealuste piiravate meetmete vajalikkusesse, siis tuleb tõdeda, et alternatiivsed või vähem piiravad meetmed, nagu eelneva loa kord või kohustus ülekantud rahaliste vahendite kasutamist tagantjärele põhjendada, ei võimalda sama tõhusalt saavutada taotletavaid eesmärke, mis on surve avaldamine Ukraina olukorra eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele, arvestades eeskätt kehtestatud piirangutest kõrvalehoidmise võimalust (vt analoogia alusel kohtuotsus, 12.3.2014, Al Assad vs. nõukogu, T‑202/12, EU:T:2014:113, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Teiseks, mis puudutab kõnealuste meetmete proportsionaalsust, siis tuleb meeles pidada proportsionaalsuse põhimõtet ja sõnavabaduse piiranguid puudutavat kohtupraktikat ning teha kindlaks, kuidas neid saab kohaldada hageja konkreetsele olukorrale, nagu ilmneb nõukogu toimikus sisalduvatest tõenditest.

87

Proportsionaalsuse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei ületaks selle piire, mis on sobiv ja vajalik asjaomaste õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt kohtuotsus, 4.12.2015, Sarafraz vs. nõukogu, T‑273/13, ei avaldata, EU:T:2015:939, punkt 185 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Kohtupraktikas on seoses proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohtuliku kontrolliga täpsustatud, et liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, mis eeldavad viimaselt poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning milles ta peab andma keerulisi hinnanguid. Seega võib niisuguse meetme seaduslikkust mõjutada vaid see, kui nendes valdkondades võetud meede on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu (vt kohtuotsus, 28.11.2013, nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Mis puutub täpsemalt sõnavabaduse piirangutesse, siis Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast võib välja tuua mitmeid põhimõtteid.

90

Esiteks märgitakse seal, et sõnavabadus on üks demokraatliku ühiskonna alustala ning ühiskonna arengu ja iga üksikisiku eneseteostuse üks esmatähtis tingimus, see kaitseb põhimõtteliselt mitte üksnes „teavet“ ja „mõtteid“, mis saavad heakskiidu või mida peetakse ohutuks või ebaoluliseks, vaid ka neid, mis on solvavad, šokeerivad või häirivad, ning selle eesmärk on tagada pluralism, sallivus ja avatud vaim, ilma milleta demokraatlik ühiskond ei eksisteeri. Selle vabadusega kaasnevad küll erandid, kuid neid tuleb tõlgendada kitsalt ning piirangute tegemise vajadus peab olema veenvalt kindlaks tehtud (Euroopa Inimõiguste Kohus, 15.10.2015, Perinçek vs. Šveits, CE:ECHR:2015:1015JUD002751008, punkti 196 alapunkt i).

91

Teiseks on Euroopa Inimõiguste Kohus sedastanud, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 10 lõikes 2 on jäetud vähe ruumi sõnavabaduse piirangutele poliitiliste või üldist huvi pakkuvate küsimuste arutelus. Nimelt on niisugustes üldist huvi pakkuvates küsimustes tehtud sõnavõtud põhimõtteliselt tugevalt kaitstud, vastupidi neile, mis kaitsevad või õigustavad vägivalda, viha, ksenofoobiat või teisi sallimatuse vorme, mida tavaliselt ei kaitsta. Oma olemuselt on poliitiline arutelu tihti terava poleemika allikas, kuid kindlasti on tegemist avaliku huviga, kui see just ei välju piiridest ega muutu vägivalla, viha või sallimatuse õhutamiseks (Euroopa Inimõiguste Kohus, 15.10.2015, Perinçek vs. Šveits, CE:ECHR:2015:1015JUD002751008, punktid 197, 230 ja 231).

92

Kolmandaks, mis puudutab sõnavabaduse piirangu „vajalikkust“, siis leiab Euroopa Inimõiguste Kohus, et see eeldab tungivat ühiskondlikku vajadust ning sekkumist tuleb hinnata kõiki juhtumi asjaolusid arvesse võttes, et teha kindlaks, kas see oli taotletud seadusliku eesmärgi suhtes proportsionaalne ning kas põhjendused, millega riigivõim seda õigustab, on asjakohased ja piisavad (Euroopa Inimõiguste Kohus, 15.10.2015, Perinçek vs. Šveits, CE:ECHR:2015:1015JUD002751008, punkti 196 alapunktid ii ja iii).

93

Need põhimõtted on kahtlemata olulised elemendid, millega käesolevas asjas tuleb arvestada. Siiski tuleb märkida, et neid kohaldatakse ainult niivõrd, kuivõrd need on asjakohased käesoleva kohtuasja kontekstis, mille eripära eristab seda nendest kohtuasjadest, milles Euroopa Inimõiguste Kohus sai oma kohtupraktikat arendada.

94

Nimelt tuleb rõhutada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevad põhimõtted kehtestati lähtuvalt olukordadest, milles isiku suhtes, kes oli võtnud sõna või tegutsenud viisil, mida Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinenud riik pidas vastuvõetamatuks, võttis tema asukohariik piiravaid, tihti karistusliku iseloomuga meetmeid, ning ta tugines sõnavabadusele kui kaitsemeetmele nimetatud riigi vastu.

95

Käesolevas asjas aga on hageja Venemaal elav Venemaa kodanik, kes nimetati president Putini määrusega uudisteagentuuri RS juhiks, mis on Vene riigi nn ühtne ettevõte.

96

Oma tegevuses ajakirjanikuna, mida ei saa eraldada tema tegevusest RSi juhina, võttis hageja korduvalt sõna olukorra kohta, mille Venemaa valitsus oli Ukrainas tekitanud, ning nõukogu sõnul esitles ta selle olukorraga seotud sündmusi Venemaa valitsusele soodsas valguses.

97

Just niisuguses kontekstis tugines hageja sõnavabadusele. Niisiis ei ole tegemist selle õiguse kui kaitsemeetme kasutamisega Vene riigi vastu, vaid enese hoidmisega piiravate, oma olemuselt tagavate ja mitte karistuslike meetmete eest, mida nõukogu võttis selleks, et reageerida Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseeriva poliitika ja tegevuse suhtes. On üldteada, et see tegevus ja poliitika saavad Venemaal ulatusliku meediakajastuse ning propagandana esitletakse neid Venemaa elanikele väga sageli nii, nagu need oleksid täielikult õigustatud.

98

Täpsemalt tuleb märkida, et 13. veebruaril 2014 võttis ajakirjandust puudutavaid kaebusi lahendav Venemaa riiklik kolleegium (edaspidi „Venemaa kolleegium“) hageja kohta vastu resolutsiooni, pärast seda, kui oli esitatud kaebus viimase juhitud saate „Vesti Nedeli“ peale. Sel korral leidis Venemaa kolleegium, et hageja väljaütlemised 8. detsembril 2013 edastatud saates Vesti Nedeli sisaldasid propagandat, mis esitles 30. novembril ja 1. detsembril 2013 Maidani väljakul Kiievis (Ukraina) toimunud sündmusi kallutatult ja vastuolus ajakirjanike suhtes kehtivate sotsiaalse vastutuse, ohutuse, tõe, erapooletuse ja õigluse põhimõtetega, ja seda selleks, et väärinfo levitamise meetoditega manipuleerida avalikku arvamust Venemaal.

99

Hageja ei eita oma sõnavõtte, mille kohta Venemaa kolleegium oma resolutsioonis otsuse langetas, kuid väidab, et propaganda on kaitstud sõnavabadusega.

100

Lisaks tuleb märkida, et asjaolu, et hageja oli seotud Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseerivat tegevust ja poliitikat soosiva propagandategevusega, ilmneb ka Nacionālā elektronisko plašsaziņas līdzekļu padome (Läti elektroonilise meedia riiklik nõukogu) 3. aprilli 2014. aasta otsusest (edaspidi „Läti otsus“) ja Lietuvos radijo ir televizijos komisija (Leedu raadio- ja televisioonikomisjon) 2. aprilli 2014. aasta otsusest, mida kinnitas Vilniaus apygardos administracinis teismas (Vilniuse ringkonna halduskohus, Leedu) 7. aprillil 2014 (edaspidi „Leedu otsus“), mis puudutavad vastavates riikides eeskätt nende Vesti Nedeli saadete ülekandmise peatamist, milles hageja osales.

101

Hageja sõnul on Läti ja Leedu otsused ühepoolselt vastuvõetud otsused, mille kohta ei tema ega RS saanud oma seisukohti esitada, mistõttu nõukogu ei saa nendele tugineda.

102

Mis puudutab neid otsuseid, siis tuleb esiteks märkida, et nõukogu märkis oma kirjalikus vastuses Üldkohtu küsimusele, et need lisati ametlikult haldustoimikusse 1. veebruaril 2016.

103

Seega, kuigi need otsused kuuluvad kindlalt tõendite hulka, millele 2016. aasta märtsi aktid tuginevad, ei ole see aga nii 2015. aasta märtsi ja 2015. aasta septembri aktide puhul.

104

Selles osas ei saa Üldkohus vastu võtta nõukogu väidet, mille kohaselt ta oli Läti ja Leedu otsuste sisust teadlik juba 2015. aasta märtsi aktide vastuvõtmise ajal, kuna need otsused olid muu hulgas inglise keeles avalikustatud aprillis ja oktoobris 2014. Nimelt ei saa eeldada, et nõukogu oli igast hagejat puudutavast dokumendist teadlik pelgalt seetõttu, et see dokument oli avalikustatud.

105

Mis puudutab nende otsuste sisu, siis tuleb esiteks märkida, et Läti elektroonilise meedia riiklik nõukogu tegi Läti politsei ettekande alusel, mis uuris eeskätt 2. ja 16. märtsi 2014. aasta saateid Vesti Nedeli, milles hageja osales, järelduse, et need saated teevad sõjapropagandat, õigustavad Venemaa sõjalist sekkumist Ukrainas ja samastavad Ukraina demokraatia kaitsjaid natsidega, edastades sõnumit, et kui need kaitsjad oleksid võimul, kordaksid nad natside poolt toime pandud kuritegusid.

106

Teiseks, Vilniaus apygardos administracinis teismas (Vilniuse ringkonna halduskohus) nõustus Leedu raadio- ja televisioonikomisjoni järeldusega, mille kohaselt 2. märtsi 2014. aasta saade Vesti Nedeli, mida see komisjon oli hinnanud, tekitas viha venelaste ja ukrainlaste vahel ning õigustas Venemaa sõjalist sekkumist Ukrainas ning ühtlasi ka ühe osa Ukraina territooriumi liitmist Venemaaga.

107

Niisugused järeldused, mis tulid kõnealuseid saateid hinnanud kahe liikmesriigi ametivõimudelt, on kindlad tõendid selle kohta, et hageja tegi Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika kasuks propagandat.

108

Eriti vastab see tõele seetõttu, et Üldkohtus ei seadnud hageja Läti ja Leedu otsustes sisalduvaid järeldusi kahtluse alla, vaid piirdus vormi pärast vastuväidete esitamisega (vt eespool punkt 101).

109

Selles osas tuleb märkida, et asjaolud, millele hageja tugineb, ei mõjuta kuidagi tema võimalust esitada Üldkohtus toimunud menetluse käigus argumente ja tõendeid, mis seaksid kahtluse alla nimetatud otsustes sisalduvad järeldused.

110

Lisaks tuleb märkida, et ei hageja ega RS ei ole Läti ja Leedu otsuseid pädevates siseriiklikes kohtutes vaidlustanud, samas kui vähemalt Läti otsuse puhul ilmneb toimikust, et selle sai edasi kaevata.

111

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et tuginedes Venemaa kolleegiumi resolutsioonile ning 2016. aasta märtsi akte puudutavas osas ka Läti ja Leedu otsustele, võis nõukogu otsustada, et hageja tegi propagandat.

112

Nõukogu poolt hageja suhtes piiravate meetmete võtmist selle eest, et ta tegi propagandat Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseerivale tegevusele ja poliitikale, ei saa pidada tema sõnavabaduse ebaproportsionaalseks piiramiseks.

113

Kui see oleks nii, siis oleks nõukogul nimelt võimatu viia ellu oma poliitilist eesmärki avaldada survet Venemaa valitsusele, adresseerides piiravad meetmed mitte üksnes nendele isikutele, kes on vastutavad selle valitsuse tegevuse ja poliitika eest Ukraina suhtes, või isikutele, kes niisugust tegevust või poliitikat teostavad, vaid ka nendele isikutele, kes viimaseid aktiivselt toetavad.

114

Vastavalt eespool punktis 74 meelde tuletatud kohtupraktikale hõlmab mõiste „aktiivne toetamine“ toetust, mis on kvantitatiivselt või kvalitatiivselt niivõrd märkimisväärne, et aitab kaasa Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika teostamisele.

115

See mõiste ei piirdu materiaalse abiga, vaid hõlmab ka toetust, mida saab anda RSi – Vene riigi „ühtse ettevõtte“ – juht, kelle nimetas ametisse selle riigi president, kellel lasub lõplik vastutus tegevuse ja poliitika eest, mida nõukogu hukka mõistab ja millele ta soovib reageerida kõnealuste piiravate meetmete vastuvõtmisega.

116

Selles osas on tõesti selge, et hagejat puudutavate piiravate meetmete proportsionaalsuse hindamisel tuleb uurida, kas need takistavad Venemaa ajakirjanikke ennast vabalt väljendamast üldist huvi pakkuvates poliitilistes küsimustes, nagu seda on Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseeriv tegevus ja poliitika. Nimelt oleks sellel kahjulikud tagajärjed kogu ühiskonnale tervikuna (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohus, 17.12.2004, Cumpănă ja Mazăre vs. Rumeenia, CE:ECHR:2004:1217JUD003334896, punkt 114).

117

Siiski ei ole käesolevas asjas see nii, võttes arvesse hageja erilist või isegi harukordset olukorda, mis seisneb selles, et ta teeb propagandat Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika toetuseks, kasutades vahendeid ja võimu, mis kuuluvad RSi juhile, kelleks ta sai president Putini enda määruse alusel.

118

Teised ajakirjanikud, kes soovivad väljendada oma seisukohti, kas või selliseid, mis on solvavad, šokeerivad või häirivad (vt eespool punkt 90), küsimustes, mis puudutavad üldist huvi pakkuvat poliitilist arutelu (vt eespool punkt 91), nagu Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseeriv tegevus ja poliitika, ei ole samaväärses olukorras hagejaga, kes ainsana juhib RSi, tulenevalt president Putini teadlikust valikust.

119

Lisaks ei esine ühegi teise ajakirjaniku nimi kõnealustes loeteludes ja ainult niinimetatud Donetski Rahvavabariigi juhtkonna liiget puudutav selgitus viitab propagandategevusele.

120

Eeltoodud kaalutlustest – võttes arvesse ka nõukogu ulatuslikku kaalutlusõigust (vt eespool punkt 88) – piisab tõendamaks, et hageja sõnavabaduse piiramine, mis kõnealuste piiravate meetmetega võib kaasneda, on vajalik ega ole ebaproportsionaalne, ilma et tuleks uurida, kas teised tõendid, millele nõukogu tugines, tõendavad, et hageja õhutas vägivalda või pidas vihakõnet.

121

Kuna hageja sõnavabaduse piiramine, mida kõnealused piiravad meetmed võivad hagejale kaasa tuua, on taotletud eesmärgi suhtes vajalik ja proportsionaalne, tasub uurida tingimust, et selle vabaduse olemust ei tohi kahjustada.

122

Mis puudutab tingimust, et hageja sõnavabaduse olemust ei tohi kahjustada, siis tuleb meeles pidada, et kõnealused piiravad meetmed näevad ühelt poolt ette, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et takistada hagejal nende territooriumile siseneda või seda läbida, ja teiselt poolt, et külmutatakse tema liitu paigutatud rahalised vahendid ja majandusressursid.

123

Hageja on liidu suhtes kolmanda riigi – Vene Föderatsiooni – kodanik ja elab selles riigis, kus ta töötab RSi juhina. Seetõttu ei kahjusta kõnealused piiravad meetmed hageja õigust ennast vabalt väljendada eeskätt oma kutsealases tegevuses meedia valdkonnas selles riigis, kus ta elab ja töötab (vt analoogia alusel kohtuotsus, 4.12.2015, Sarafraz vs. nõukogu, T‑273/13, ei avaldata, EU:T:2015:939, punkt 190 ja seal viidatud kohtupraktika).

124

Lisaks on need meetmed oma olemuselt ajutised ja ümberpööratavad. Nimelt tuleneb otsuse 2014/145 artiklist 6, et seda vaadatakse pidevalt läbi, ja määruse nr 269/2014 artikli 14 lõikest 4, et selle määruse lisas esitatud loetelu vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga 12 kuu tagant läbi.

125

Sellest järeldub, et hageja suhtes kehtestatud piiravad meetmed ei kahjusta tema sõnavabaduse sisulist olemust.

126

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb esimene ja teine väide tagasi lükata.

127

Teise võimalusena esitab hageja kõnealuse kriteeriumi peale ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse väite, kui seda peaks tõlgendatama nii, et see lubab võtta piiravaid meetmeid ajakirjanike suhtes, kes väljendavad oma arvamust, mida nõukogu peab küsitavaks. Niiviisi tõlgendatuna oleks see kriteerium ebaproportsionaalne ja sel puuduks õiguslik alus. Oma repliigis täpsustab hageja, et ELL artikkel 29 ja ELTL artikkel 215 ei võimalda võtta vastu akte, mis on sõnavabadusega vastuolus.

128

Esiteks väidab nõukogu, et käesolev väide on vastuvõetamatu ega vasta kodukorra artikli 76 punktis d ette nähtud tingimustele.

129

Teiseks väidab nõukogu, et kõnealune kriteerium viitab propagandategevusele ja väärinfo levitamisele, millega aktiivselt toetatakse Venemaa valitsuse Ukrainat destabiliseerivat tegevust ja poliitikat ning et niisugune kriteerium ei ole vastuolus sõnavabadusega.

130

Esimese ja teise väite analüüsist ilmneb, et kõnealust kriteeriumi tuleb tõlgendada kooskõlas esmase õigusega, mis hõlmab sõnavabadust kaitsvaid sätteid (vt eespool punktid 64–70).

131

Üldkohus on järeldanud, et kõnealust kriteeriumi saab tõlgendada ja kohaldada kooskõlas esmase õigusega, sealhulgas sõnavabadusega. Lisaks on otsustatud, et selle kriteeriumi kohaldamine, mida käesolevas asjas hageja puhul tehti, ei riku tema sõnavabadust, tingimusel et nõukogu järgib selle vabaduse piiramiseks ette nähtud seaduslikke tingimusi.

132

Neil asjaoludel tuleb käesolev väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väite osas.

133

Hageja, kes oli meelde tuletanud kohtupraktikas välja kujundatud põhimõtteid seoses piiravate meetmete puhul kaitseõiguste tagamisega, väidab, et kuigi 2015. aasta märtsi aktid mitte ei kandnud esimest korda, vaid jätsid tema nime kõnealustesse loeteludesse, ei teavitatud teda eelnevalt selle otsuse põhjustest ega saanud ta ka kindlaid, usaldusväärseid ja konkreetseid tõendeid, mis oleksid võinud seda õigustada.

134

Täpsemalt väidab hageja esiteks, et 2015. aasta märtsi aktid võeti vastu enne seda, kui nõukogu vastas tema toimikuga tutvumise taotlusele, mis sisaldus 4. veebruari 2015. aasta kirjas. Seega ei saanud ta asjaoludest täiesti teadlikuna väljendada oma seisukohta nõukogu kavatsuse suhtes jätkata tema suhtes piiravate meetmete kohaldamist.

135

Teiseks väidab hageja, et tema 25. veebruari 2015. aasta kirja ei analüüsitud hoolikalt ja erapooletult.

136

Lisaks hageja kaitseõiguste rikkumise väidete sisulisele vaidlustamisele väidab nõukogu, et hageja poolt alles käesoleva väite raames sellele tuginemine, et rikuti õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, on vastuvõetamatu, kuivõrd see ei ole kooskõlas kodukorra artikli 76 punktis d ette nähtud miinimumnõuetega.

137

Esiteks tuleb nõustuda nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väitega, kuna hageja ei esitanud argumente konkreetselt selle kohta, et rikuti õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

138

Nimelt peab meeles pidama, et tulenevalt kodukorra artikli 76 punktist d, mis sisuliselt kattub Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktiga c, peab hagiavaldus sisaldama lühiülevaadet esitatud väidetest. Peale selle tuleneb kohtupraktikast, et selline ülevaade peab olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks end kaitsta ja Üldkohus saaks vajaduse korral hagi lahendada ilma täiendavat teavet küsimata. Selleks et hagi oleks vastuvõetav, peavad selle aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist endast, ja selle eesmärk on tagada õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb vastuvõetamatuna käsitada iga väidet, mida ei ole piisavalt kirjeldatud hagimenetluse algatusdokumendis. Analoogseid nõudeid tuleb järgida, kui väite põhjenduseks esitatakse etteheide. Seda asja läbivaatamist takistavat asjaolu peab liidu kohus hindama omal algatusel (vt selle kohta kohtuotsus, 12.5.2016, Itaalia vs. komisjon, T‑384/14, EU:T:2016:298, punkt 38 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

139

Mis puudutab etteheidet, et rikuti kaitseõigusi, siis tuleb meeles pidada, et põhiõigus sellele, et piiravate meetmete võtmisele eelneva menetluse käigus järgitakse kaitseõigusi, on sõnaselgelt kirjas harta artikli 41 lõike 2 punktis a (vt kohtuotsus, 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

140

Selles kontekstis tuleb märkida, et otsuse 2014/145 artikli 3 lõiked 2 ja 3 ning määruse nr 269/2014 artikli 14 lõiked 2 ja 3 näevad ette, et nõukogu edastab oma otsuse, sealhulgas loetelusse kandmise põhjused, puudutatud füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab neile võimaluse esitada oma märkused. Kui esitatakse märkusi või uusi olulisi tõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab sellest asjaomast füüsilist või juriidilist isikut, üksust või asutust.

141

Lisaks on oluline märkida, et vastavalt otsuse 2014/145 artikli 6 kolmandale lõigule vaadatakse seda otsust pidevalt läbi. Selle otsuse artikli 6 teine lõik nägi oma esialgses redaktsioonis ette, et otsust kohaldatakse kuni 17. septembrini 2014, ning seda tähtaega on hilisemate aktidega korduvalt pikendatud. Määruse nr 269/2014 artikli 14 lõikest 4 tuleneb, et selle määruse lisas esitatud loetelu vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga 12 kuu tagant läbi.

142

Käesoleval juhul ei ole hageja vaidlustanud ei rakendusotsust 2014/151 ega rakendusmäärust nr 284/2014, millega nõukogu tegi tema nime kohta esimese kande (vt eespool punkt 3). Nagu hageja oma kirjalikus vastuses Üldkohtu küsimusele tunnistas, oli tema esimene reaktsioon nende aktide vastuvõtmisele 4. veebruari 2015. aasta kirja saatmine, kuigi nõukogu oli 22. märtsil 2014 avaldanud teatise isikutele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2014/145, mida rakendatakse rakendusotsusega 2014/151, ja määruses nr 269/2014, mida rakendatakse rakendusmäärusega nr 284/2014 (ELT 2014, C 84, lk 3).

143

Teatises oli muu hulgas märgitud, et asjaomased isikud ja üksused võivad esitada nõukogule koos täiendavate dokumentidega taotluse, et otsus nende kandmise kohta esimestele vaidlustatud aktidele lisatud loeteludesse uuesti läbi vaadataks.

144

Siit järeldub, et hageja ootas pikka aega, enne kui ta esitas nõukogule taotluse teda puudutavate dokumentidega tutvumiseks ja tema olukorra uuesti läbivaatamiseks.

145

Lisaks tuleb märkida, et 2015. aasta märtsi aktidega jäeti hageja nimi kõnealustesse loeteludesse samadel põhjustel kui varem. Selles osas tuleb meeles pidada, et kuigi kohtupraktika kohaselt ei olnud nõukogu kohustatud hagejat enne tema nime esmakordset loetellu kandmist ära kuulama, et teda puudutavad piiravad meetmed tuleksid üllatusena (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punktid 110–113 ja seal viidatud kohtupraktika), oli ta põhimõtteliselt kohustatud teda ära kuulama enne otsust jätta tema nime kõnealustesse loeteludesse. Õigus olla ära kuulatud enne aktide vastuvõtmist, millega piiravad meetmed jäetakse kehtima isikute suhtes, kellele neid meetmeid juba kohaldatakse, on siiski kohaldatav juhul, kui nõukogu tunnistab uute tõendite olemasolu nende isikute suhtes, mitte aga siis, kui niisugune pikendamine tugineb samadele põhjustele kui need, millega põhjendati kõnealuseid meetmeid kehtestava esialgse akti vastuvõtmist (vt analoogia alusel kohtuotsus, 28.7.2016, Tomana jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑330/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:601, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 7.4.2016, Central Bank of Iran vs. nõukogu, C‑266/15 P, EU:C:2016:208, punkt 33).

146

Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud aktides sisalduvad hagejat puudutavad põhjendused muutunud võrreldes nendega, millega põhjendati tema nime esimest korda loeteludesse kandnud akte.

147

Neil asjaoludel ei olnud nõukogul esiteks kohustust kuulata hageja ära enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist.

148

Teiseks tuleb märkida, et 13. veebruari 2015. aasta kirjas (vt eespool punkt 10) kutsus nõukogu igal juhul hagejat üles esitama oma seisukohti teda puudutavate meetmete võimaliku pikendamise osas.

149

Vastab küll tõele, et hageja, vaatamata oma 4. veebruari 2015. aasta taotlusele, ei saanud luba tutvuda tema nime loeteludesse kandmise aluseks olnud dokumentidega, kui ta esitas nõukogu kutse peale oma seisukohad.

150

Siiski tuleb märkida, et isegi kui nimetatud taotlust, mis formaalselt tugines küll määrusele nr 1049/2001, võiks käsitada nii, et see esitati uuesti läbivaatamise menetluse käigus, millele viitavad eespool punktides 140 ja 141 nimetatud sätted, ja võiks seega olla asjakohane hindamaks, kas hageja kaitseõigusi käesoleval juhul järgiti, ei saa nõukogule ette heita, et ta ei vaadanud seda taotlust läbi väga lühikese aja jooksul enne 2015. aasta märtsi aktide vastuvõtmist, samas kui hageja oli oodanud ligi 11 kuud enne oma nime esimest korda loeteludesse kandmisele reageerimist ja niisuguse taotluse esitamist.

151

Seoses sellega tuleb meeles pidada, et kui piisavalt täpsed andmed, mis võimaldavad puudutatud isikul esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, on teatavaks tehtud, siis ei pane kaitseõiguste tagamise põhimõte sellele institutsioonile kohustust anda spontaanselt luba tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud andma loa tutvuda kõigi asjaomast meedet käsitlevate mittekonfidentsiaalsete haldusdokumentidega üksnes juhul, kui puudutatud isik seda taotleb (vt kohtuotsus, 14.10.2009, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

152

Kuna käesoleval juhul, nagu neljanda väite analüüsimisel tuvastati, olid hagejat puudutavate vaidlustatud aktide põhjendused – mis kattuvad nende aktidega omadega, mille alusel kanti tema nimi esimest korda loeteludesse – piisavad, ei pidanud nõukogu enne hageja nime kõnealustesse loeteludesse jätmise otsustamist võtma initsiatiivi, et anda hagejale luba tutvuda toimikuga, või ootama, kuidas laheneb taotlus, mille hageja lõpuks esitas. Hageja oli nimelt ammu enne 16. märtsi 2015. aasta kirja saamist teadlik, et tema suhtes on võetud piiravaid meetmeid tema tegevuse tõttu ajakirjanikuna ja RSi juhina, ning kindlasti teadis ta seda, mil moel ta oma tegevust ellu oli viinud.

153

Kolmandaks ja täiuslikkuse huvides tuleb meenutada, et selleks, et kaitseõiguste rikkumine tooks kaasa akti tühistamise, on nõutav, et selle rikkumise puudumisel oleks menetluse tulemus olnud teistsugune. Käesoleval juhul ei ole hageja selgitanud, millistele argumentidele ja tõenditele oleks ta tuginenud, kui ta oleks saanud kõnealused dokumendid varem kätte, ega näidanud, et need argumendid ja tõendid oleksid tema puhul viinud erineva tulemuseni, see tähendab kõnealuste piiravate meetmete tema suhtes pikendamata jätmiseni (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 18.9.2014, Georgias jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑168/12, EU:T:2014:781, punktid 106–108 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saa käesolev väide igal juhul viia vaidlustatud aktide tühistamiseni.

154

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb käesolev väide tagasi lükata.

155

Kuna hageja kõik väited on tagasi lükatud, tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata.

156

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu nõuetele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A – Kuues väide, et rikuti partnerluslepingut

B – Neljas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

C – Esimene ja teine väide, et kõnealuse kriteeriumi kohaldamisel hageja olukorrale on tehtud ilmne hindamisviga ning et on rikutud õigust sõnavabadusele

1. Kohtuliku kontrolli ulatus

2. Kõnealuse kriteeriumi tõlgendamine lähtuvalt esmasest õigusest ja eeskätt sõnavabadusest

a) Tingimus, et igasugune sõnavabaduse piiramine peab olema „seaduses ette nähtud“

b) Üldist huvi pakkuva eesmärgi teenimine

c) Hagejat puudutavad piiravad meetmed, mis ei ole ülemäärased

Piirangute vajalikkus ja proportsionaalsus

Hageja sõnavabaduse sisulise olemuse kahjustamise puudumine

D – Viies väide, et kõnealune kriteerium oli sõnavabadusega kokkusobimatu ja seega ebaseaduslik, kui see võimaldas võtta piiravaid meetmeid seda vabadust kasutavate ajakirjanike suhtes

E – Kolmas väide, et rikuti kaitseõigusi ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile

Kohtukulud