1

Oma apellatsioonkaebustes palub Slovaki Vabariik tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. septembri 2015. aasta määrused Slovakkia vs. komisjon (T‑678/14, ei avaldata, edaspidi „esimene vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2015:661) ja Slovakkia vs. komisjon (T‑779/14, ei avaldata, edaspidi „teine vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2015:655) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtumäärused“), millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata Slovaki Vabariigi hagid, millega viimane palus tühistada Euroopa Komisjoni eelarve peadirektoraadi otsused, mis väidetavalt sisaldusid 15. juuli 2014. aasta kirjas BUDG/B/03MV D (2014) 2351197 (edaspidi „esimene vaidlusalune kiri“) ja 24. septembri 2014. aasta kirjas BUDG/B/03MV D (2014) 3139078 (edaspidi „teine vaidlusalune kiri“) (edaspidi koos „vaidlusalused kirjad“).

2

Nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsusega 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (ELT 2007, L 163, lk 17) tunnistati nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsus 2000/597/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT 2000, L 253, lk 42; ELT eriväljaanne 01/03, lk 200) alates 1. jaanuarist 2007 kehtetuks.

3

Otsuse 2000/597 artikli 2 lõike 1 punkti b ja otsuse 2007/436 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt on Euroopa Liidu üldeelarvesse kavandatud omavahendid muu hulgas järgmised tulud: „ühise tollitariifistiku maksumäärad ja muud tollimaksud, mille [liidu] institutsioonid on kehtestanud või kehtestavad kolmandate riikidega kauplemise suhtes“ (edaspidi „omavahendid“).

4

Nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse otsus 2007/436 (EÜT 2000, L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169), mida on muudetud nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 105/2009 (ELT 2009, L 36, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1150/2000“), artikli 2 lõige 1 näeb ette, et liidu omavahendite maks määratakse kindlaks niipea, kui tollieeskirjades ette nähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused on täidetud.

5

Määruse nr 1150/2000 artikli 9 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Iga liikmesriik kannab omavahendid artiklis 10 ette nähtud korras kontole, mis avatakse komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses.“

6

Määruse artikli 10 lõike 1 kohaselt tehakse kanne omavahendite kohta hiljemalt määruse artiklis 2 ette nähtud korras makse kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.

7

Määruse nr 1150/2000 artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et viivituse eest summade kandmisel määruse artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole peab asjaomane liikmesriik maksma intressi.

8

Äriühingud esitasid aastatel 2006 ja 2007 printsipaalidena Saksamaal tollideklaratsioone, et suunata Slovakkiasse saadetavat kaupa ühenduse välistransiidiprotseduurile vastavalt nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), artiklile 91 ja järgmistele artiklitele.

9

Nende transiidiprotseduuride huvides teavitas Slovaki toll uue arvutipõhise transiidisüsteemi (NCTS) kaudu ette nähtud tähtaja jooksul Saksamaa asutusi kauba esitamisest sihttolliasutusele ning samuti kontrollimise tulemusest. Nii lõpetati kõnealused protseduurid ja vabastati printsipaalide antud finantstagatis.

10

Slovakkias läbiviidud uurimise käigus aga tuvastati, et Slovaki sihttolliasutus oli NCTSi ebaseadusliku kande tegemisega transiidiprotseduurid õigusvastaselt lõpetanud.

11

Euroopa Komisjoni eelarve peadirektoraadi alla kuuluva direktoraadi „Omavahendid ja finantsplaneerimine“ direktor (edaspidi „direktor“) tuletas vaidlusaluste kirjadega meelde, et Saksamaa asutuste esitatud taotluse alusel tuvastas komisjon 5. jaanuari 2012. aasta otsusega K(2011) 9750 (lõplik) (toimik REM 03/2010), et imporditollimaksude vähendamine on seoses ühe Saksa äriühinguga, kes oli esitanud printsipaalina oma klientide nimel mitu deklaratsiooni kaupade veoks aastatel 2006 ja 2007 välistransiidiprotseduuri alusel Slovakkiasse, määruse nr 2913/92 artikli 239 alusel põhjendatud. Sellega seoses rõhutas komisjon, et transiidiprotseduuride õigusvastane lõpetamine toimus pettusega, mida saab mõistlikult selgitada vaid Slovaki sihttolliasutuse töötaja aktiivse kaasaaitamise või selle asutuse puuduliku korraldusega, mille tõttu oli kolmandal isikul võimalik NCTSi kasutada.

12

Direktor märkis sisuliselt ka, et Saksamaa asutused on võimaldanud samadel põhjustel tollimaksu vähendamist teistel juhtudel. Näiteks esimeses vaidlusaluses kirjas on nimetatud ühe teise äriühinguga seotud juhtumit ning teises vaidlusaluses kirjas kuut muud juhtumit.

13

Direktor selgitas vaidlusalustes kirjades, et komisjoni teenistuste arvates on Slovaki Vabariik rahaliselt vastutav, kuna protseduuri lõpetamise kinnitus, mis oli kantud Saksamaa lähtetolliasutusele tagasi saadetud transiididokumentidele, ei võimaldanud Saksamaa asutustel traditsiooniliste omavahendite hulka kuuluvat tollimaksu sisse või tagasi nõuda. Ta täpsustas, et kuigi Slovaki Vabariik ei vastuta liitu importimise tõttu makstavate tollimaksude kogumise eest, on liikmesriik siiski rahaliselt vastutav omavahenditest ilmajäämise eest, kui tema asutused või nende esindajad on teinud vigu või toiminud petturlikult.

14

Direktor rõhutas seejärel, et Slovaki asutused ei suutnud tagada, et liidu tollieeskirju oleks kohaldatud nõuetekohaselt. Liidu õiguse sellise ebaõige kohaldamise tagajärjel jäädi ilma traditsioonilistest omavahenditest, kuna Saksamaa asutused ei saanud tollimakse koguda ja anda neid komisjoni käsutusse. Direktor järeldas sellest, et Slovaki Vabariik peab niimoodi liidu eelarvele tekitatud kahju hüvitama. Sellega seoses viitas ta analoogia alusel 8. juuli 2010. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414) punktile 44.

15

Direktor selgitas sisuliselt, et Slovaki Vabariigi võimalik keeldumine nende traditsiooniliste omavahendite kättesaadavaks tegemisest oleks vastuolus liikmesriikide vahel ja liidu raames toimuva lojaalse koostöö põhimõttega ning takistaks omavahendite süsteemi nõuetekohast toimimist.

16

Sellest tulenevalt palus ta Slovaki asutustel teha komisjonile kättesaadavaks kaks omavahendite brutosummat – nimelt 1602457,33 ja 1453723,12 eurot, millest tuleb lahutada 25% sissenõudmiskulude katteks – hiljemalt vaidlusaluste kirjade saatmise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval. Direktor lisas, et mis tahes viivitus toob kaasa viivise maksmise vastavalt määruse nr 1150/2000 artiklile 11.

17

Slovaki Vabariik esitas 22. septembril ja 26. novembril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagid, milles nõudis vaidlusalustes kirjades väidetavalt sisalduvate otsuste tühistamist.

18

Komisjon esitas Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväited, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 5. detsembril 2014 ja 12. veebruaril 2015 eraldi dokumentidega. Komisjon põhjendas neid vastuväiteid mõlemas kohtuasjas sellega, et puudub akt, mille peale saab esitada tühistamishagi, ja kohtuasjas T‑678/14 ka argumendiga, et esimene vaidlusalune kiri on üksnes kinnitava laadiga.

19

Slovaki Vabariik esitas nende vastuvõetamatuse vastuväidete kohta oma seisukohad.

20

Saksamaa Liitvabariik ja Rumeenia esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 8. ja 23. jaanuaril 2015 saabunud avaldused kohtuasjas T‑678/14 menetlusse astumiseks Slovaki Vabariigi nõuete toetuseks. Samad liikmesriigid esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 10. aprillil ja 4. mail 2015 saabunud avaldused kohtuasjas T‑779/14 menetlusse astumiseks Slovaki Vabariigi nõuete toetuseks.

21

Üldkohus lahendas komisjoni vastuvõetamatuse vastuväited kodukorra artikli 130 alusel vaidlustatud kohtumäärustega.

22

Et hinnata vaidlusaluste kirjade vaidlustatavust, analüüsis Üldkohus esimese vaidlustatud kohtumääruse punktides 27–37 ja 39 ning teise vaidlustatud kohtumääruse punktides 26–36 ja 38, milline on otsuse 2007/436 ja määruse nr 1150/2000 sätete kohaselt komisjoni ja liikmesriikide vaheline pädevuse jaotus omavahendite kindlaksmääramisel. Üldkohus järeldas esimese vaidlustatud kohtumääruse punktis 41 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktis 40, et kuna puudub säte, mis volitaks komisjoni vastu võtma akti, millega kohustatakse liikmesriiki tegema omavahendid kättesaadavaks, tuleb vaidlusaluseid kirju käsitada kui informatiivse väärtusega lihtsaid üleskutseid, mis on adresseeritud Slovaki Vabariigile.

23

Sellega seoses täpsustas Üldkohus esimese vaidlustatud kohtumääruse punktides 42–44 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktides 41–43, et selline komisjoni arvamus, nagu on väljendatud neis kirjades, ei ole liikmesriigi asutustele siduv, ning esimese vaidlustatud kohtumääruse punktides 45–47 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktides 44–46, et see arvamus kujutab endast vaidlustatavat akti sama vähe kui põhjendatud arvamus liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelses etapis.

24

Lõpuks lükkas Üldkohus Slovaki Vabariigi esitatud argumendid tagasi. Eeskätt leidis ta esimese vaidlustatud kohtumääruse punktides 54 ja 55 ning teise vaidlustatud kohtumääruse punktides 53 ja 54, et argumendid, mille kohaselt on komisjon tõlgendanud asjakohast määrust vääralt ning vaidlusalustel kirjadel puudub õiguslik alus või neis nimetatud summasid ei saa kvalifitseerida „omavahenditeks“, jäävad edutuks, kuna need argumendid käsitlevad nende kirjade sisulist põhjendatust. Esimese vaidlustatud kohtumääruse punktides 56–59 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktides 55–58 vastas Üldkohus ka argumentidele, mis käsitlesid ulatuslikku õiguskaitsevahendite süsteemi, tõhusat kohtulikku kaitset ja käesolevas asjas esineva olukorra kiireloomulisust, kuna esineb nimelt märkimisväärsete viiviste maksmise oht.

25

Neid asjaolusid arvestades nõustus Üldkohus komisjoni vastuvõetamatuse vastuväidetega ja jättis Slovaki Vabariigi hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest nendega oli vaidlustatud akte, mille peale ei saa esitada hagi; Saksamaa Liitvabariigi ja Rumeenia menetlusse astumise avalduste kohta Üldkohus otsust ei teinud.

26

Slovaki Vabariik palub oma apellatsioonkaebustes Euroopa Kohtul:

27

Oma vastuses palub komisjon Euroopa Kohtul:

28

Oma menetlusse astuja seisukohtades paluvad Saksamaa Liitvabariik ja Rumeenia Euroopa Kohtul sisuliselt apellatsioonkaebused rahuldada.

29

Euroopa Kohtu presidendi 12. jaanuari 2016. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑593/15 P ja C‑594/15 P kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

30

Slovaki Vabariik põhjendab oma apellatsioonkaebusi kahe väitega, millest esimese kohaselt on rikutud õigusnormi ja teise võimalusena esitatud teise väite kohaselt on Üldkohus rikkunud oma põhjendamiskohustust.

31

Esimese väitega heidab Slovaki Vabariik Üldkohtule ette, et ta rikkus vaidlusaluste kirjade laadi ja tagajärgi hinnates korduvalt õigusnormi. See väide on jagatud kolme argumentide rühma.

32

Esiteks väidab Slovaki Vabariik sisuliselt, et Üldkohus eksis vaidlusalustes kirjades nõutud summade laadis, kvalifitseerides need – vähemalt vaikimisi – „omavahenditeks“ otsuse 2007/436 artikli 2 lõike 1 tähenduses. Komisjoni otsustuspädevuse üle otsustamisel kohaldas Üldkohus nii ekslikult omavahendeid puudutavaid õigusnorme ja kohtupraktikat. Kuna nende summade õige juriidiline kvalifikatsioon oli hagide vastuvõetavuse hindamisel oluline, ei saanud Üldkohus ka ilma õigusnormi rikkumata piirduda esimese vaidlustatud kohtumääruse punktides 54 ja 55 ning teise vaidlustatud kohtumääruse punktides 53 ja 54 tõdemusega, et Slovaki Vabariigi sellekohased argumendid puudutavad sisulist hindamist.

33

Igal juhul ei ole Üldkohtu poolt esimese vaidlustatud kohtumääruse punktides 28–34 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktides 27–33 viidatud kohtupraktika käesoleval juhul asjakohane, kuna kõnealuses kohtupraktikas sedastatakse liikmesriikide omavahenditega seotud kohustused kahepoolsetes suhetes komisjoni ja selle liikmesriigi vahel, kes peab need vahendid kättesaadavaks tegema. Käesolevates kohtuasjades on nimelt tegemist kolmepoolse suhtega komisjoni, Saksamaa Liitvabariigi kui omavahendite kättesaadavaks tegemise kohustusega liikmesriigi ning Slovaki Vabariigi vahel, kes ei vastuta nende vahendite kättesaadavaks tegemise eest.

34

Slovaki Vabariik rõhutab oma märkustes menetlusse astuja seisukohtade kohta ka seda, et ebakindlus seoses nõutud summade kättesaadavaks tegemise väidetava kohustuse õigusliku alusega tekitab õiguslikku ebakindlust ja tõsiste finantstagajärgede ohu. Tema arvates ei ole sellist kohustust liidu õiguse alusel suisa olemas. Kuivõrd komisjon määras vaidlusaluste kirjadega kindlaks kohustuse ja tagajärjed, mida liidu õigusega ei ole ette nähtud, tekitasid need kirjad kahtlemata õiguslikke tagajärgi, mis võivad mõjutada Slovaki Vabariigi huve. Igal juhul oleks kasulik, kui Euroopa Kohus selgitaks käesolevates kohtuasjades selle õigusliku alusega seotud problemaatikat.

35

Teiseks väidab Slovaki Vabariik, et Üldkohus rikkus õigusnormi, seades esimese vaidlustatud kohtumääruse punktis 41 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktis 40 sisuliselt vaidlustatud akti vastuvõtja pädevuse kriteeriumi vaidlustatava akti olemasolu sine qua non tingimuseks. Euroopa Kohus otsustas tõepoolest 13. veebruari 2014. aasta otsuse Ungari vs. komisjon (C‑31/13 P, EU:C:2014:70) punktis 55, et akti tagajärgi tuleb hinnata ka akti vastu võtnud institutsiooni pädevust arvestades. Kuid seda kohtupraktikat ei saa siiski tõlgendada nii, et pädevuse puudumisega kaasneb vältimatult, et selline liidu institutsiooni akt ei saa mingil juhul olla siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitav akt, mille peale saab ELTL artikli 263 kohaselt esitada tühistamishagi. Niisuguse vaatenurga korral kaotaks õigusvastasuse väide, millega heidetakse ette akti vastuvõtja pädevuse puudumist, täielikult oma tähtsuse.

36

Kolmandaks leiab Slovaki Vabariik, et vastupidi Üldkohtu poolt esimese vaidlustatud kohtumääruse punktis 59 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktis 58 sedastatule ei ole tema võimalus teha tingimuslik makse sobiv selleks, et kompenseerida ebapiisavat kohtulikku kaitset ja õiguskaitse kättesaadavust või kõrvaldada olukorra kiireloomulisust niisugusel juhul, nagu on kõne all käesolevates kohtuasjades. Nimelt kaasneks Üldkohtule esitatud hagide vastuvõetamatusega tema olukorrale lubamatud negatiivsed tagajärjed, kuna ta saaks vastu vaielda komisjoni nõuetele ainult siis, kui komisjon otsustab esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, ning tal tekiks seega oht maksta suures summas viivist. Tingimusliku makse tegemine, mida ei ole ette nähtud üheski liidu õigusaktis ja mille tagasisaamine ei ole kohtupraktikaga tagatud, ei taga talle mingil viisil õiguskaitse kättesaadavust.

37

Komisjon väidab, et kõik need argumendid on põhjendamata, ja leiab, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

38

Esiteks väidab see institutsioon, et argumendid, mis käsitlevad nõutud summade laadi, nende maksmist Slovaki Vabariigi poolt ja küsimust, kas sellel liikmesriigil on kohustus teha need kättesaadavaks, puudutavad hagide põhjendatust, mitte nende vastuvõetavust. Mis puudutab vastuvõetavuse hindamist, siis on komisjon arvamusel, et Üldkohus analüüsis vaidlusaluste kirjade sisu vastavalt kohtupraktikale ja tuvastas õigesti, et seda sisu arvestades sisaldavad kirjad vaid üleskutset teha omavahendid kättesaadavaks; seda ei ole Slovaki Vabariik ega menetlusse astunud liikmesriigid ümber lükanud. Üldkohus hindas seega hagisid õigustatult omavahendeid puudutavate sätete ja kohtupraktika alusel.

39

Sellega seoses ei ole komisjoni arvates esiteks vaidlust selles, et käsitletavad summad on tollimaksud ja seega traditsioonilised omavahendid. Teiseks, kui Üldkohus analüüsis neid sätteid vastuvõetavuse hindamise etapis, siis ei otsustanud ta kindlasti selle üle, kas Slovaki Vabariigil on kohustus teha asjasse puutuvad summad kättesaadavaks. Kõigist nendest sätetest, nagu neid on kohtupraktikas tõlgendatud, ja liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust reguleerivatest eeskirjadest tuleneb, et komisjonil puudub pädevus otsustada siduvalt omavahendite summa üle, määrata kindlaks nende maksmise tähtaeg ja viivis.

40

Igal juhul leiab komisjon, et isegi kui tuleb asuda seisukohale, et vaidlusalused kirjad ei käsitlenud omavahendite makse tegemist, ei saanud need tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi. Nimelt ei ole sellise siduva õigusakti vastuvõtmiseks võimalik leida mingit õiguslikku alust.

41

Teiseks väidab komisjon sisuliselt, et tema pädevuse ulatuse analüüs on käesolevates asjades osa keerulisest analüüsist, mille eesmärk on kindlaks teha, kas vaidlusaluste kirjade peale saab esitada hagi, arvestades nende laadi, nende vastuvõtmise konteksti ja nende vastuvõtja pädevust. Komisjoni arvates tuleb ühelt poolt eristada akte, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi ja mille on vastu võtnud sellekohase pädevuseta institutsioon, ning teiselt poolt akte, mis selliseid tagajärgi ei tekita ja mille peale ei saa seetõttu esitada tühistamishagi.

42

Kolmandaks väidab komisjon, et omavahendite süsteemi tunnustest tuleneb vältimatult, et komisjonil puudub pädevus võtta selles valdkonnas vastu siduvaid otsuseid. Sellise pädevuse puudumist ei saa seega samastada Slovaki Vabariigi ilmajätmisega õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele. Sama kehtib ka selle liikmesriigi kohustuse suhtes maksta viivist, mis tuleneb otse määruse nr 1150/2000 artiklist 11. Peale selle ei ole tingimuslik makse mõeldud selleks, et tagada õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, vaid selleks, et leevendada võimalikku finantskoormust, mida võib liikmesriigi jaoks endast kujutada viivise maksmise kohustus. Lisaks on viivise tasumise oht seotud kohustuse teha omavahendid komisjonile kättesaadavaks täitmata jätmisega, mitte vaidlusaluste kirjadega, mis sisaldavad sellesisulist üleskutset.

43

Asjaolu, et komisjonil puudub pädevus võtta vastu omavahenditega seoses siduvaid otsuseid, kinnitab ka tõsiasi, et nõukogu lükkas tagasi määruse nr 1150/2000 artikli 17 muutmise ettepaneku, mis oleks andnud komisjonile pädevuse juhtumit uurida ja võtta vastu nõuetekohaselt põhjendatud otsus, kui tuvastatud maksusumma on suurem kui 50000 eurot.

44

Peale selle märkis komisjon, et tühistamishagi saab esitada ainult siis, kui vaidlus puudutab õiguslikke tagajärgi tekitava õigusakti kehtivust. Kui aga vaidluse ese on liidu õigusest tuleneva liikmesriigi kohustuse olemasolu, on ainus võimalik õiguskaitsevahend liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Nimelt ei näe aluslepingud ette ühtegi menetlust, milles liikmesriik saaks lasta tuvastada, kas ta ise on täitnud talle liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

45

Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik ja Rumeenia on seisukohal, et esimese väitega tuleb nõustuda.

46

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et „vaidlustatavad aktid“ ELTL artikli 263 tähenduses on kõik liidu institutsioonide vastu võetud sätted, mille eesmärk on sõltumata nende vormist tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (kohtuotsus, 13.2.2014, Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Et teha kindlaks, kas vaidlustatud akt tekitab selliseid tagajärgi, tuleb uurida selle põhiolemust (kohtuotsus, 22.6.2000, Madalmaad vs. komisjon, C‑147/96, EU:C:2000:335, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Neid tagajärgi tuleb hinnata selliste objektiivsete kriteeriumide alusel nagu selle akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja akti vastu võtnud institutsiooni pädevust (kohtuotsus, 13.2.2014, Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtumäärustes komisjoni vastuvõetamatuse vastuväidete üle asja sisuliselt arutamata. Käesoleva kohtuotsuse punktidest 22 ja 23 nähtub, et pärast seda, kui Üldkohus oli analüüsinud, kuidas jaotub pädevus komisjoni ja liikmesriikide vahel omavahendite kindlaksmääramisel otsuse 2007/436 ja määruse nr 1150/2000 sätete alusel, järeldas ta esimese vaidlustatud kohtumääruse punktis 41 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktis 40, et kuna puudub säte, mis volitaks komisjoni vastu võtma akti, millega kohustatakse liikmesriiki tegema omavahendid kättesaadavaks, tuleb vaidlusaluseid kirju käsitada kui informatiivse väärtusega lihtsaid üleskutseid, mis on adresseeritud Slovaki Vabariigile.

49

Sellega seoses täpsustas Üldkohus, et selline komisjoni arvamus, nagu on väljendatud neis kirjades, ei ole liikmesriigi asutustele siduv, ning et see arvamus kujutab endast vaidlustatavat akti sama vähe kui põhjendatud arvamus liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelses etapis.

50

Ühelt poolt tuleb kahtlemata tõdeda, et Üldkohus tugines vaidlusaluste kirjade vaidlustatavuse hindamisel peamiselt komisjoni pädevuse analüüsile otsuse 2007/436 ja määruse nr 1150/2000 sätete alusel. Seda tehes ei hinnanud aga Üldkohus – vastupidi Slovaki Vabariigi väidetele – nõutud rahaliste vahendite laadi ega kvalifitseerinud neid vahendeid „omavahenditeks“.

51

Üldkohus nimelt tõi vaidlustatud kohtumäärustes üksnes abstraktselt esile liidu omavahendite valdkonnas liikmesriikidel lasuvad kohustused ja komisjonile antud pädevuse. Kuivõrd aga esimese vaidlustatud kohtumääruse punktidest 4–10 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktidest 4–10 nähtuvalt oli komisjon vaidlusalused kirjad saatnud selles valdkonnas, võis Üldkohus ilma õigusnormi rikkumata hinnata neid kohustusi ja seda pädevust omavahendeid puudutavate õigusnormide seisukohast ainult sel eesmärgil, et hinnata nende kirjade vaidlustatavust, mõjutamata seejuures sisulist küsimust, kas need õigusnormid on käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldatavad ja kuidas asjaomaseid summasid kvalifitseerida.

52

Lisaks tuleb märkida, et neil asjaoludel toimis Üldkohus õigesti, lükates esimese vaidlustatud kohtumääruse punktis 55 ja teise vaidlustatud kohtumääruse punktis 54 edutuna tagasi Slovaki Vabariigi argumendid, mis puudutasid vaidlusaluste kirjade sisulist põhjendatust.

53

Teiselt poolt tuleb seevastu nentida, et – nagu Slovaki Vabariik õigesti märkis – Üldkohus piirdus ainult akti vastuvõtja pädevuse analüüsimisega, ilma et ta oleks seejuures vaadelnud vaidlusaluste kirjade sisu ennast; see ei ole aga kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 47 meenutatud kohtupraktika nõuetega.

54

Järelikult on Üldkohus rikkunud õigusnormi.

55

Siiski tuleb meenutada, et kui Üldkohtu lahendi põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid kui lahendi resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua kohtulahendi tühistamist ja selle põhjendused tuleb asendada (vt selle kohta kohtuotsused, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 150, ja 5.3.2015, komisjon jt vs. Versalis jt, C‑93/13 P ja C‑123/13 P, EU:C:2015:150, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Käesoleval juhul on see nii.

57

Käesoleva kohtuotsuse punktides 46 ja 47 meenutatud kohtupraktikat arvestades nähtub nimelt vaidlusaluste kirjade sisu analüüsist, võttes seejuures arvesse kirjade saatmise konteksti ja komisjoni pädevust, et neid kirju ei saa kvalifitseerida „vaidlustatavateks aktideks“.

58

Esiteks tuleb seoses nende kirjade sisuga märkida, et direktor tuletas neis kõigepealt meelde asjaomaseid faktilisi asjaolusid ning seejärel esitas direktoraadi seisukoha, mille kohaselt Slovaki Vabariik vastutab Saksamaal põhjustatud omavahendite kaotuse eest. Direktor leidis, et Slovaki Vabariik peab selle kaotuse hüvitama ning et kui ta keeldub kõnealuseid summasid kättesaadavaks tegemast, rikub ta lojaalse koostöö põhimõtet ja seab ohtu omavahendite süsteemi nõuetekohase toimimise. Neid asjaolusid silmas pidades palus ta teha talle kättesaadavaks nimetatud kaotusele vastavad summad ja täpsustas, et kui makset kõnealustes kirjades määratud tähtaja jooksul ei tehta, tuleb maksta määruse nr 1150/2000 artikli 11 kohaselt viivist.

59

Eeltoodud meeldetuletusest nähtub, et komisjon esitas vaidlusaluste kirjadega Slovaki Vabariigile peamiselt oma arvamuse selle kohta, millised on Saksamaal põhjustatud omavahendite kaotuse õiguslikud tagajärjed ja millised kohustused tulenevad sellest tema arvates Slovaki Vabariigile. Seda arvamust arvestades palus ta nimetatud liikmesriigil teha kõnealused summad kättesaadavaks.

60

Samas tuleb tõdeda, et ainult õigusliku arvamuse esitamine või ainult üleskutse teha asjaomased summad kättesaadavaks ei saa tekitada õiguslikke tagajärgi.

61

Ainuüksi asjaolu, et vaidlusalustes kirjades on määratud kindlaks nende summade kättesaadavaks tegemise tähtaeg ja antud samas teada, et viivituse korral võib tekkida viivise tasumise kohustus, ei võimalda nende kirjade üldist sisu arvestades asuda seisukohale, et komisjon tahtis oma arvamuse väljendamise asemel võtta vastu siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitavad aktid, ega võimalda seega käsitada neid kirju vaidlustatavate aktidena.

62

Teiseks tuleb seoses kontekstiga täpsustada, et komisjon märkis kohtuistungil – ilma et Slovaki Vabariik või menetlusse astunud liikmesriigid oleksid sellele vastu vaielnud –, et selliste kirjade saatmine, nagu on vaidlusalused kirjad, oli selle institutsiooni tavaline praktika, mille eesmärk on alustada mitteformaalset arutelu seoses liidu õiguse liikmesriigipoolse järgimisega, millele võib järgneda liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapi alustamine. See kontekst on edasi antud vaidlusalustes kirjades, milles on selgelt esitatud põhjused, miks komisjon leiab, et Slovaki Vabariik võis olla rikkunud liidu õiguse sätteid. Lisaks nähtub Slovaki Vabariigi poolt Üldkohtule esitatud hagidest üheselt, et see kontekst oli talle teada ning et ta sai täiesti aru komisjoni kavatsusest alustada mitteformaalset suhtlemist.

63

Samas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjoni kaalutlusõigust liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse alustamisel arvestades ei tekita põhjendatud arvamus siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta kohtuotsus, 29.9.1998, komisjon vs. Saksamaa, C‑191/95, EU:C:1998:441, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). See kehtib a fortiori kirjade puhul, mida võib nagu vaidlusaluseid kirju käsitada kui lihtsat mitteformaalset kontakti loomist enne liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapi alustamist.

64

Mis puudutab kolmandaks komisjoni pädevust, siis ei ole poolte vahel vaidlust selles, et sellel institutsioonil puudub igal juhul pädevus võtta vastu siduvaid akte, mis kohustavad liikmesriiki tegema kättesaadavaks sellised summad, nagu on kõne all käesolevates kohtuasjades. Ühelt poolt, isegi kui eeldada, nagu väitis Slovaki Vabariik, et neid summasid ei saa kvalifitseerida „omavahenditeks“, märkis komisjon Euroopa Kohtus, et siduva akti vastuvõtmiseks ei ole võimalik leida mingit õiguslikku alust. Teiselt poolt, kui oletada, et neid summasid tuleb erinevalt Slovaki Vabariigi seisukohast kvalifitseerida „omavahenditeks“, peab siiski tõdema, et see liikmesriik ei vaielnud vastu komisjoni argumentidele, mille kohaselt ei ole tal otsuse 2007/436 ega määruse nr 1150/2000 alusel mingit otsustuspädevust.

65

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vaidlusalused kirjad ei ole „vaidlustatavad aktid“ ELTL artikli 263 tähenduses, ilma et seejuures oleks vaja lahendada sisulist küsimust, mis puudutab otsuse 2007/436 ja määruse nr 1150/2000 kohaldatavust ja nõutud summade õiguslikku kvalifikatsiooni.

66

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Slovaki Vabariigi argumendid, mis käsitlevad õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, komisjoniga vaidluse asjatut pikalevenimist ja viivise ohtu. Kuigi siduvate õiguslike tagajärgede tingimust tõlgendades tuleb silmas pidada õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus, piisab meeldetuletusest, et selle õiguse eesmärk ei ole muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse Euroopa Liidu kohtule esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud norme, nagu see nähtub ka harta artikli 47 selgitustest, mida tuleb vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule ja harta artikli 52 lõikele 7 võtta arvesse harta tõlgendamisel (kohtuotsus, 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saa mõiste „vaidlustatav akt“ tõlgendamine kõnealust artiklit 47 arvestades viia selleni, et nimetatud tingimus jäetakse kohaldamata, ilma et seejuures ei mindaks kaugemale aluslepinguga liidu kohtutele antud pädevusest (vt analoogia alusel kohtuotsus, 12.9.2006, Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, C‑131/03 P, EU:C:2006:541, punkt 81, ja kohtumäärus, 14.5.2012, Sepracor Pharmaceuticals (Ireland) vs. komisjon, C‑477/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:292, punkt 54).

67

Järelikult on vaidlustatud kohtumääruste resolutsioon osas, milles sellega jäetakse Slovaki Vabariigi esitatud hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, põhjendatud, mistõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

68

Slovaki Vabariik väidab oma teise väitega, mille ta esitas teise võimalusena, et Üldkohus rikkus oma põhjendamiskohustust.

69

Esiteks ei põhjendanud Üldkohus üldse oma järeldust, et nõutud summad on omavahendid. Selle järelduse aluseks olevate põhjenduste esitamine oli käesolevates kohtuasjades iseäranis tähtis, kuna esiteks põhines Üldkohtu hinnang – mis on pealegi ebaõige – hagide vastuvõetavuse kohta sellel järeldusel, ning teiseks vaidles Slovaki Vabariik nende summade „omavahenditeks“ kvalifitseerimise vastu vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud seisukohtades. Üldkohus oleks pidanud ka põhjendama, miks on tema arvates kohtupraktika, mis käsitleb omavahendite valdkonnas liikmesriikide kohustusi kahepoolsetes suhetes, kohaldatav – millele Slovaki Vabariik vaidles Üldkohtus samuti vastu – sellisele kolmepoolsele suhtele, nagu on kõne all käesolevates asjades.

70

Teiseks ei põhjendanud Üldkohus oma järeldust, mille kohaselt tingimuslik makse võimaldaks lahendada käesolevates kohtuasjades esineva õiguskaitse kättesaadavuse keerulise probleemi ja olukorra kiireloomulisuse.

71

Kolmandaks juhib Slovaki Vabariik tähelepanu sellele, et vaidlustatud kohtumääruste põhjendus on peaaegu sama sõnastusega nagu mitmel teisel Üldkohtu poolt samal päeval – tõsi küll, erinevatel faktilistel asjaoludel – tehtud määrusel. Ta viitab eelkõige 14. septembri 2015. aasta määrusele Sloveenia vs. komisjon (T‑585/14, EU:T:2015:662), mis tema sõnul käsitleb traditsiooniliste omavahendite kaotust suhkru impordilitsentsi andmise tõttu ning milles on erinevalt käesolevatest kohtuasjadest tegemist kahepoolse suhtega liikmesriigi ja komisjoni vahel.

72

Komisjon vaidleb vastu kõigi nende argumentide põhjendatusele.

73

Tuleb meenutada, et kohtulahendite põhjendamise kohustus tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mis sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 117 kohaselt on kohaldatav Üldkohtu suhtes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab Üldkohtu lahendi põhjendusest nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt Üldkohtu arutluskäik, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista tehtud lahendi põhjendusi ja Euroopa Kohus saaks teostada oma kohtulikku kontrolli (kohtuotsus, 19.12.2012, Mitteldeutsche Flughafen ja Flughafen Leipzig-Halle vs. komisjon, C‑288/11 P, EU:C:2012:821, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Peale selle nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et Üldkohtu põhjendamiskohustus ei kohusta teda käsitlema ammendavalt ja üksikasjalikult kõiki menetluspoolte esitatud argumente. Piisab sellest, kui põhjendus võimaldab huvitatud isikutel mõista, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ja annab Euroopa Kohtule tema kontrolli teostamiseks piisavalt teavet (vt selle kohta eelkõige kohtumäärus, 12.7.2016, Pérez Gutiérrez vs. komisjon, C‑604/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:545, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Käesolevas asjas esitas Üldkohus vaidlustatud kohtumäärustes selgelt põhjused, mille tõttu ta jõudis järeldusele, et vaidlusaluste kirjade peale ei saa esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel. Slovaki Vabariigi esitatud esimese väite analüüsist nähtub, et nende kohtumääruste põhjendused võimaldasid sellel liikmesriigil mõista vastuvõetamatuse tuvastamisega päädinud arutluskäiku ja vaielda vastu selle põhjendatusele ning Euroopa Kohtul teostada oma kontrolli.

76

Vaidlustatud kohtumäärustes ei ole seega põhjendamiskohustust rikutud.

77

Seda järeldust ei sea Slovaki Vabariigi argumendid kahtluse alla.

78

Esiteks osas, milles see liikmesriik väidab, et Üldkohus oleks pidanud põhjendama, miks ta leidis, et vaidlusaluste kirjade vaidlustatavuse hindamisel on kohaldatavad otsus 2007/436 ja määrus nr 1150/2000, tuleb märkida, et Üldkohus vastas Üldkohtus esitatud argumentidele, mille kohaselt ei ole need õigusaktid kohaldatavad, leides, et need argumendid puudutavad hagide põhjendatust.

79

Neil asjaoludel ei ole teiseks ka tähtis asjaolu – eeldusel, et see tõepoolest nii ka on –, et vaidlustatud kohtumääruste põhjendus on peaaegu identne nende kohtumääruste põhjendusega, mis on tehtud teistes kohtuasjades ja käsitlevad teistsuguseid faktilisi asjaolusid.

80

Kolmandaks, kui Üldkohus õigesti meenutas, et kuigi siduvate õiguslike tagajärgede tingimust tuleb tõlgendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet silmas pidades, ei saa selline tõlgendus viia selleni, et nimetatud tingimus jäetakse kohaldamata, ilma et seejuures ei mindaks kaugemale aluslepinguga liidu kohtutele antud pädevusest, siis vastas ta õiguslikult piisavalt Slovaki Vabariigi argumentidele, mis käsitlesid olukorra väidetavast kiireloomulisusest tulenevat tõhusa kohtuliku kaitse väidetavat ebapiisavust.

81

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teine väide tuleb tagasi lükata ja seega tuleb jätta apellatsioonkaebused täies ulatuses rahuldamata.

82

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

83

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Slovaki Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Slovaki Vabariigi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

84

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on samuti kohaldatav apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

85

Järelikult kannavad Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik ja Rumeenia ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: