1.

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse teha otsus karistusõiguse põhimõistete kohta. Küsimused nende kohta on talle esitanud Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria), et Euroopa Kohus teeks otsuse, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis kohustavad kohut isiku suhtes alustatud kriminaalmenetlust lõpetama – kusjuures asjaomane isik on palunud tal seda teha –, kui kohtueelse menetluse algusest on möödunud üle kahe aasta, ükskõik kui tõsise asjaga on tegemist ja ilma, et olukorda, kus süüdistatavad teevad tahtlikult takistusi, oleks võimalik kuidagi lahendada. Euroopa Kohus peab analüüsima, missugused on selles olukorras nende siseriiklike õigusnormide võimaliku liidu õigusega vastuolus olemise tagajärjed.

2.

Lisaks esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule mitu küsimust, mis puudutavad hetke, mil süüdistatavale tuleb anda teavet süüdistuse kohta, ja hetke, mil tema kaitsja peab pääsema ligi toimiku materjalidele. Lõpuks peab Euroopa Kohus analüüsima, kas liidu õigusega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, milles on nähtud ette, et kaitsja, kes kaitseb süüdistatavaid, kellel on vastandlikud huvid ühes ja samas kohtuasjas, tuleb menetlusest kõrvaldada ja asendada riigi määratud kaitsjaga.

3.

ELTL artiklis 325 on sätestatud:

„1.   [Euroopa l]iit ja liikmesriigid võitlevad pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu käesoleva artikli kohaselt võetavate meetmetega, mis toimivad tõkestavalt ja tagavad liikmesriikides ning liidu institutsioonides, organites ja asutustes tõhusa kaitse.

2.   Liikmesriigid võtavad liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu samu meetmeid, mida nad kasutavad omaenda finantshuve kahjustavate pettuste vastu.

[…]

4.   Toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning pärast konsulteerimist kontrollikojaga võtavad Euroopa Parlament ja nõukogu vajalikud meetmed liidu finantshuve kahjustavate pettuste ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks, pidades silmas tõhusa ja võrdväärse kaitse võimaldamist liikmesriikides ning liidu institutsioonides, organites ja asutustes.

[…]“

4.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 450/2008, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ajakohastatud tolliseadustik), ( 2 ) artikli 21 lõike 1 kohaselt „[sätestab i]ga liikmesriik […] karistused ühenduse tollialaste õigusaktide täitmata jätmise eest. Kõnealused karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“.

5.

Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud ja Luxembourgis 26. juulil 1995 ( 3 ) alla kirjutatud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni preambulis on märgitud, et selle konventsiooni kõrged osalised, Euroopa Liidu liikmesriigid, on veendunud, „et Euroopa ühenduste finantshuvide kaitseks on vaja neid huve kahjustavate pettuste suhtes algatada kriminaalmenetlus“ ( 4 ) ning „selliste pettuste puhul tuleb kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi, ilma et see piiraks asjakohastel juhtudel muude karistuste kohaldamist, ja et vähemalt rasketel juhtudel on vaja selliste pettuste eest karistada vabadusekaotusega“. ( 5 )

6.

Finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 lõike 1 punkti b esimeses taandes ja lõikes 2 on nähtud ette:

„Käesolevas konventsioonis tähendab Euroopa ühenduste finantshuve kahjustav pettus:

[…]

– […]

2.   [I]ga liikmesriik [võtab] vajalikud ja asjakohased meetmed lõike 1 ülevõtmiseks oma siseriiklikku kriminaalõigusse nii, et selles lõikes osutatud tegevust käsitatakse kuriteona.“

7.

Konventsiooni artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et artiklis 1 osutatud tegevus ja artikli 1 lõikes 1 osutatud tegevuses osalemise, sellele kihutamise või sellise tegevuse katse suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi, vähemalt suurte pettuste suhtes vabadusekaotust, millele võib järgneda väljaandmine; suureks pettuseks peetakse pettust, millega seotud miinimumsumma kehtestab iga liikmesriik. See miinimumsumma ei või ületada 50000 [eurot].“

8.

Finantshuvide kaitse konventsiooni Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud protokolli ( 6 ) artikkel 2 „Passiivne korruptsioon“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevas protokollis tähendab passiivne korruptsioon tahtlikku tegu, millega ametnik otseselt või vahendaja kaudu taotleb või saab mis tahes liiki soodustusi endale või kolmandale isikule või võtab vastu lubaduse sellise soodustuse saamise kohta selle eest, et ta oma teenistuskohustusi rikkudes sooritaks või jätaks sooritamata oma ametiülesandeks oleva või ametiülesande täitmisega seotud toimingu, viisil, mis kahjustab või võib kahjustada Euroopa ühenduste finantshuve.

2.   Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid tagamaks lõikes 1 osutatud liiki tegude tunnistamise kuriteoks.“

9.

Finantshuvide kaitse konventsiooni esimese protokolli artikkel 3 „Aktiivne korruptsioon“ sätestab:

„1.   Käesolevas protokollis tähendab aktiivne korruptsioon tahtlikku tegu, millega lubatakse või antakse otseselt või vahendaja kaudu ametnikule endale või kolmandale osapoolele mis tahes liiki soodustus vastutasuks selle eest, et ta oma teenistuskohustusi rikkudes sooritaks või jätaks sooritamata oma ametiülesandeks oleva või ametiülesande täitmisega seotud toimingu, viisil, mis kahjustab või võib kahjustada Euroopa ühenduste finantshuve.

2.   Liikmesriik võtab vajalikke meetmeid tagamaks lõikes 1 osutatud liiki tegude tunnistamise kuriteoks.“

10.

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, ( 7 ) artiklile 1 „sätestatakse [selles direktiivis] eeskirjad, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õigust saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses“.

11.

Direktiivi artiklis 6 on nähtud ette:

„1.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Seda teavet antakse viivitamata ja vajaliku üksikasjalikkusega, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust.

[…]

3.   Liikmesriik tagab, et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava isiku kuriteos osalemise laadi kohta.

4.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata muudatustest käesoleva artikli kohaselt antavas teabes, kui see on vajalik õiglase menetluse tagamiseks.“

12.

Direktiivi artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui kriminaalmenetluse raames isik vahistatakse ja peetakse kinni, tagab liikmesriik, et vahistatud isikule või tema kaitsjale tehakse kättesaadavaks konkreetse kohtuasjaga seotud dokumendid, mis on pädevate asutuste valduses ning mis on olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks vaidlustamiseks siseriiklike õigusaktide alusel.

2.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule või tema kaitsjale antakse juurdepääs vähemalt kõigile kahtlustatavat või süüdistatavat isikut toetavatele või tema vastu kogutud tõendusmaterjalidele, mis on pädevate asutuste valduses, et tagada õiglane menetlus ja ette valmistada kaitse.

3.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, antakse võimalus lõikes 2 nimetatud materjalidega tutvumiseks aegsasti, et oleks võimalik tõhusalt kasutada kaitseõigust, ning hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule. Kui pädevad asutused saavad oma valdusse täiendavat tõendusmaterjali, antakse sellele juurdepääs aegsasti, et seda oleks võimalik arvesse võtta.

[…]“

13.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, ( 8 ) artikkel 1 sätestab:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse miinimumeeskirjad, mis käsitlevad kriminaalmenetluse raames kahtlustatava või süüdistatava isiku ning nõukogu raamotsuse 2002/584/JSK kohaste menetlustega […] hõlmatud isikute õigust kaitsjale, õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega.“

14.

Direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval isikul on õigus kasutada kaitsjat nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab asjaomasele isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt.“

15.

Kohtueelse menetluse raames on prokuröril otsustav roll. Ta juhib uurimist, mida viivad läbi uurimisorganid, ning otsustab ainsana, milline suund menetlusele anda.

16.

Mis puudutab uurimist, siis kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodeks, edaspidi „NPK“) artikli 234 kohaselt on prokuröril uurimistoimingute tegemiseks aega kaks kuud – tähtaeg, mida asjaomase prokuratuuri haldusjuht võib pikendada ühe korra nelja kuu võrra ja mida peaprokuratuuri haldusjuht võib samuti pikendada erakorralistel juhtudel piiramatu arv kordi piiramatuks ajavahemikuks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab selle kohta, et keerukates asjades – nagu põhikohtuasi – on seda viimast pikendamisvõimalust laialdaselt kasutatud.

17.

NPK artiklite 219, 221 ja 246 kohaselt koostab uurimisorgan juhul, kui isiku vastu, keda kahtlustatakse süüteo toimepanemises, on kogutud piisavalt tõendeid, süüdistuskokkuvõtte ja allkirjastab selle. See kokkuvõte on kirjalik dokument, mis peab vastama täpselt kindlaks määratud tingimustele. See peab eelkõige sisaldama süüteo tehiolude kirjeldust ja nende tehiolude õiguslikku kvalifikatsiooni. Sel hetkel informeeritaksegi isikut, keda kahtlustatakse süüteo toimepanemises, ja tema kaitsjat selle akti esitamisega süüdistusest. Nad peavad siis süüdistusakti sisuga tutvuma ja selle allkirjastama. Seejärel küsitletakse süüdistatavat ja ta võib kas anda ütlusi või vaikida ning nagu tema kaitsja võib ka tema esitada taotlusi.

18.

Uurimismaterjalide edastamist reguleerivad NPK artiklid 226–230. Selleks on süüdistataval ja tema kaitsjal taotluse esitamisel õigus tutvuda kohtuasja materjalidega. Kui esitatakse taotlusi, teeb prokurör otsuse, kas need rahuldada või mitte.

19.

Kui on esitatud taotlus edastada uurimismaterjalid, kutsutakse süüdistatav ja tema kaitsja kohale vähemalt kolm päeva enne edastamist. Kui nad vastaval päeval ilma mõjuva põhjuseta kohale ei ilmu, ei ole enam edastamiskohustust. Edastamise ajal määrab uurimise läbiviija süüdistatavale ja tema kaitsjale sobiva tähtaja selle uurimise kõikide materjalidega tutvumiseks.

20.

Kui uurimismaterjalid on edastatud ning kui on tehtud otsused süüdistatava ja tema kaitsja taotluste kohta, kui neid on, uurimine lõpetatakse.

21.

Algab teine, see tähendab kohtulik etapp, kus prokurör saadab kohtusse süüdistusakti. Süüdistusaktis – mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul „lõplik täpsustatud süüdistuskokkuvõte“ – esitatakse täielik süüdistus, see tähendab näidatakse ära tehiolud ja nende õiguslik kvalifikatsioon. See koosneb kahest osast: üks kirjeldab olukorda, milles näidatakse ära faktilised asjaolud, ning teine on kokkuvõtlik osa, milles on märgitud nende asjaolude õiguslik kvalifikatsioon. Süüdistusakt, mille üks ärakiri saadetakse hiljem nii süüdistatavale kui ka tema kaitsjale, edastatakse kohtule, kes on kohustatud kahe nädala jooksul kontrollima, kas rikutud on olulisi menetlusnorme.

22.

Selles küsimuses on NPK artikli 348 lõike 3 punktis 1 märgitud, et menetlusnormide rikkumine on oluline, kui see kahjustab märkimisväärselt seaduses sätestatud menetlusõigust. Selles artiklis on täpsustatud, et toimepandud menetlusnormide rikkumine ei ole enam „oluline“ üksnes siis, kui rikkumine on kõrvaldatud.

23.

Süüdistusakti sisu suhtes kehtivad ranged vorminõuded. Olulisi rikkumisi kujutavad endast vastuolud süüdistusakti ja viimase süüdistuskokkuvõtte vahel, mille uurimisorgan on süüdistatavale esitanud. Oluline rikkumine on ka vastuolu süüdistusaktis endas. Näiteks põhikohtuasjas on leitud, et oluliste menetlusnormide rikkumist kujutab endast see, et prokurör mainib oma süüdistusakti põhjendustes asjaolu, et kaks põhikohtuasja süüdistatavat väljendasid oma pettumust altkäemaksuna pakutud liiga väikese rahasumma üle grimassidega, samas kui selle süüdistusakti kokkuvõtvas osas märgib prokurör, et need kaks süüdistatavat väljendasid oma rahulolematust sõnades.

24.

Ka loetakse asjaolu, et seda uurimisorgani koostatud süüdistuskokkuvõtet ei edastatud, oluliste menetlusnormide rikkumiseks ning seejuures on väheoluline, miks seda ei tehtud, isegi kui see tuleneb näiteks süüdistatavate tahtest seda nurjata. Meenutan, et uurimisorgan peab süüdistuskokkuvõtte edastama kindlasti otse süüdistatavale ja tema kaitsjale.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Bulgaarias tutvub kaitsja absoluutselt kõikides kriminaalasjades süüdistusakti sisuga ning seega teabega süüdistuse kohta pärast selle edastamist kohtule, kuid enne süüdistuse enda arutamist.

26.

Paralleelselt sellega on NPK artiklites 368 ja 369 ette nähtud, et kui kohtueelset menetlust ei viida lõpule kahe aasta jooksul, on kahtlustataval või kahtlustatavatel õigus esitada kohtule taotlus, et viimane kohustaks prokuröri kohtueelset menetlust kolme kuu jooksul lõpule viima nii, et ta kas lõpetab selle või saadab asja edasi kohtusse. Prokuröril on aega veel kaks nädalat, et koostada süüdistusakt. Kui ta ei vii kohtueelset menetlust määratud tähtaja jooksul lõpule, läheb asi üle kohtule ja kohus lõpetab kriminaalmenetluse.

27.

Seevastu siis, kui prokurör saadab kohtusse süüdistusakti, analüüsib ja kontrollib kohus, kas menetlus viidi läbi nõuetekohaselt. Oluliste menetlusnormide rikkumise korral saadab kohus asja tagasi prokurörile, kellel on aega üks kuu, et need rikkumised kõrvaldada. Kui prokurör ei anna asja kohtule üle selle tähtaja jooksul või kui asi antakse kohtule üle, kuid viimane tuvastab taas oluliste menetlusnormide rikkumise, kriminaalmenetlus lõpetatakse.

28.

Kriminaalmenetluse lõpetamine on lõplik akt, mis ei kuulu edasikaebamisele ja mille õiguspärasuse kontrolli saab teostada ainult erakorralistel juhtudel. Sel juhul kaotab prokuratuur igasuguse õiguse süüteos kahtlustatavat kriminaalvastutusele võtta.

29.

Õiguse kohta kaitsjale on NPK artikli 91 lõikes 3 ja artiklis 92 ette nähtud, et kohus peab taandama süüdistatava kaitsja, kes on või on olnud teise süüdistatava kaitsja, kui nendest süüdistatavatest ühe kaitsmine on vastuolus teise kaitsmisega. Bulgaaria väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huvide konfliktiga tegemist siis, kui üks süüdistatavatest annab ütlusi, mis kujutavad endast tõendit teise süüdistatava vastu, kes aga ei anna mingeid ütlusi. Niisugusel juhul ei saa nendel isikutel olla sama kaitsja. Kaitsja peab seega ennast ise taandama ja kui ta seda ei tee, peab ta prokurör või kohus ta menetlusest kõrvaldama. Vastasel juhul panevad nad toime oluliste menetlusnormide rikkumise, mis toob kaasa prokuröri või kohtu akti tühistamise.

30.

Nikolay Kolevit ja Stefan Kostadinovit (edaspidi „põhikohtuasja süüdistatavad“) süüdistatakse selles, et nad osalesid siis, kui nad olid tolliametnikud Svilengradis (Bulgaaria) Türgi Vabariigi piiril, ajavahemikul 1. aprillist 2011 kuni 2. maini 2012 kuritegelikus ühenduses. Nad nõudsid nimelt piiri ületavate Türgist Bulgaariasse sõitvate veokite ja sõiduautode juhtidelt altkäemaksu, mille eest nad jätsid tollikontrolli tegemata ega märkinud tuvastatud rikkumisi ametlikesse dokumentidesse. Töölt lahkudes jagasid põhikohtuasja süüdistatavad nii saadud summad omavahel ära.

31.

Kõik sellesse kuritegelikku ühendusse kuulunud isikud, sealhulgas põhikohtuasja süüdistatavad vahistati 2012. aasta 2. ja 3. mai vahelisel ööl. Otsekohe pärast vahistamisel tehtud läbiotsimist süüdistati neid isikuid kuritegelikus ühenduses osalemises ja kolme neist, sealhulgas ühte põhikohtuasja süüdistavat, süüdistati selles, et ta varjas rahasummat, mis leiti nii ametiruumist kui ka nendest isikutest ühe juurest.

32.

Veebruaris ja märtsis 2013 täpsustati süüdistusi kaheksa kuritegelikus ühenduses osalenud isiku vastu ning sellest teavitati kõiki neid isikuid. Täpsemalt informeeriti põhikohtuasja süüdistatavaid ja nende esindajaid süüdistatavatele süüks pandavatest tegudest, kogutud tõenditest ja toimiku kõikidest muudest materjalidest 21. märtsil 2013. Süüdistust N. Kolevi vastu täpsustati uuesti hiljem ning viimasele teatati sellest 17. juulil 2013.

33.

Neli kaheksast kuritegelikus ühenduses osalenud isikust sõlmis kokkuleppe prokuratuuriga, et menetlus lõpetataks kuritegelikus ühenduses osalemise süüdistuses. Kahel korral esitati see kokkulepe Spetsializiran nakazatelen sadile (kriminaalasjade erikohus), et ta kinnitaks selle, ning kahel korral jättis ta selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et süüdistuskokkuvõtteid ei ole vastu võtnud pädev organ ja rikutud on menetlusnorme. Kohus määras, et asi saadetakse tagasi pädevale prokurörile, et viimane tuvastaks uued süüks pandavad teod.

34.

Asi usaldati seega 7. novembril 2013 eriprokuratuurile. Uurimistähtaegu on mitu korda pikendatud. Näiteks tegi prokurör omal algatusel niisuguseid toiminguid nagu asja tagasisuunamine uurimistalitustele koos juhistega või taotlused pikendada tähtaegu uurimise ja infopäringute eesmärgil.

35.

Põhikohtuasja süüdistatavad, kes leidsid, et NPK artikli 368 lõikega 1 kehtestatud tähtaeg on möödunud, algatasid NPK artiklis 369 ette nähtud menetluse. Kohus tuvastas, et kaheaastane tähtaeg, mida hakatakse arvestama kohtueelse menetluse algusest, on tõesti möödunud, ning suunas asja prokurörile tagasi koos kohustusega viia see vastavalt NPK artiklile 369 kolme kuu jooksul lõpule ning edastada põhikohtuasja süüdistatavatele süüdistused ja uurimismaterjalid. Seda tähtaega hakati arvestama 29. oktoobril 2014 ja see möödus 29. jaanuaril 2015. Kõik uurimistoimingud oleks niisiis tulnud lõpule viia selleks kuupäevaks, sealhulgas süüks pandavate tegude tuvastamine ja nende edastamine põhikohtuasja süüdistatavatele. Seejärel oli prokuröril aega kaks nädalat, et koostada süüdistusakt ja esitada see kohtule.

36.

Uusi, kohtu otsuse tulemusena koostatud süüdistuskokkuvõtteid ei olnud võimalik süüdistatavatele ja nende kaitsjatele isiklikult teatavaks teha. N. Kolev sai 13. jaanuaril 2015 kutse ilmuda kohtusse 19. jaanuaril 2015. Tema kaitsja teatas samal päeval faksi teel, et ta ei saa tervislikel põhjustel ringi liikuda. N. Kolev kutsuti telefoni teel taas kohale 22. jaanuariks 2015. Ei tema ega tema kaitsja aga ei ilmunud, viimane teatas, et tema klient on haiglas ning et tema ise ei saa tulla tööga seotud põhjustel. N. Kolev kutsuti uuesti kohale 27. ja 28. jaanuariks 2015, kuid tulutult, sest tema kaitsja teatas, et ta on paigutatud haiglasse. Nad kutsuti veel kord kohale 29. jaanuariks 2015, aga nad ei ilmunud, N. Kolevi kaitsja tõi ette selle, et ta on tööalaselt hõivatud ühe teise asjaga. N. Kolevile ei tehtud seega teatavaks talle süüks pandavaid tegusid.

37.

Lõpuks tuleb märkida, et S. Kostadinovit ei leitud näidatud aadressilt. Tema kaitsja teatas, et ta ei ole S. Kostadinoviga ühenduses. Seega otsustati kohaldada sundtoomist. S. Kostadinovi kaitsja esitas siiski arstitõendi, mis näitas, et ta on paigutatud haiglasse. Ka talle ei tehtud seepärast talle süüks pandavaid tegusid teatavaks.

38.

Kohtueelne menetlus viidi kohtu määratud tähtaja jooksul lõpule ja prokurör koostas süüdistusakti.

39.

Kõnealune kohus leidis 20. veebruari 2015. aasta määruses, et kohtueelses menetluses oli rikutud olulisi menetlusnorme. Esiteks oli olulisi menetlusnorme rikutud sellega, et süüdistatavatele ja nende kaitsjatele ei olnud antud üle viimast süüdistuskokkuvõtet. Teiseks oli süüdistuskokkuvõtte ja süüdistusakti vahel vastuolu, sest kuna kõige viimast süüdistuskokkuvõtet ei olnud põhikohtuasja süüdistatavatele edastatud, ei saanud süüdistusakt üle võtta seda viimast süüdistuskokkuvõtet. Süüdistusakt oleks pidanud sisaldama süüdistuskokkuvõtet, mis oli pooltele teatavaks tehtud.

40.

Kohus leidis ka, et takistused N. Kolevile ja S. Kostadinovile uute süüdistuste teatavaks tegemisel ei õigusta nende menetlusõiguste rikkumist.

41.

Seepärast määras kohus prokurörile ühekuulise tähtaja nende rikkumiste kõrvaldamiseks, vastasel juhul lõpetatakse kriminaalmenetlus põhikohtuasja süüdistatavate suhtes. Asi saadeti niisiis 7. aprillil 2015 prokurörile tagasi ja see tähtaeg möödus 7. mail 2015.

42.

Prokuröril ei olnud siiski võimalik uusi süüdistusi ja uurimismaterjale põhikohtuasja süüdistatavatele ja nende kaitsjatele teatavaks teha, sest viimased tõid ette eelkõige tervislikke ja tööalaseid põhjuseid, et neid mitte kätte saada.

43.

Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) tuvastas seega 22. mail 2015, et prokurör ei ole oluliste menetlusnormide rikkumisi kõrvaldanud ja on pannud toime uusi rikkumisi, kuna kohus leidis, et põhikohtuasja süüdistatavate menetlusõigusi on rikutud ja vastuolusid süüdistusaktis ei ole kaotatud.

44.

Ehkki kõnealune kohus oletas, et põhikohtuasja süüdistatavad ja nende kaitsjad olid oma õigusi kuritarvitanud, et saavutada tähtaegade möödumine, mis viib nende suhtes algatatud kriminaalmenetluse lõpetamiseni, tuvastas ta siiski, et selle menetluse lõpetamise tingimused on täidetud. Ta otsustas siiski kriminaalmenetlust mitte lõplikult formaalselt lõpetada, vaid jätta menetlus seisma ilma edasisi meetmeid võtmata.

45.

Prokurör, kes leidis, et ühtegi oluliste menetlusnormide rikkumist ei olnud aset leidnud, esitas kohtumääruse peale 22. mail 2015 määruskaebuse.

46.

Apellatsioonikohus saatis asja 12. oktoobri 2015. aasta määrusega eelotsusetaotluse esitanud kohtule, see tähendab Spetsializiran nakazatelen sadile (kriminaalasjade erikohus) tagasi põhjendusel, et viimane oleks pidanud põhikohtuasja süüdistatavate suhtes alustatud kriminaalmenetluse NPK artiklite 368 ja 369 kohaselt lõpetama.

47.

Selles olukorras oligi eelotsusetaotluse esitanud kohus sunnitud pöörduma Euroopa Kohtu poole ja esitama talle järgmistes punktides toodud eelotsuse küsimused.

48.

Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) otsustas põhikohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kas juhul, kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tagaks kohus direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 1 sätestatud õiguse kasutada kaitsjat, kui kohus – olles andnud üheaegselt kahte vastukäivate huvidega süüdistatavat esindavale advokaadile loa osaleda kohtumenetluses – määraks igale süüdistatavale eraldi uue riigipoolse kaitsja?“

49.

Enne kui ma pakun välja, kuidas võiks eelotsuse küsimused ümber sõnastada, tahan esitada kaks järgmist märkust.

50.

Esimene neist on niisugune, et kõrvaldamaks igasugust kahtlust, kas põhikohtuasjas kohaldatakse liidu õigust, meenutan, et ELTL artiklis 325 on märgitud, et liit ja liikmesriigid võitlevad pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu. ( 9 )

51.

Selles küsimuses on finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 lõike 1 punkti b esimeses taandes ette nähtud, et niisugune pettus tähendab tulude puhul tahtlikku tegevust või tegevusetust, mis on seotud valede, ebatäpsete või mittetäielike aruannete või dokumentide kasutamise või esitamisega, mille tagajärjel õigusvastaselt vähendatakse vahendeid, mis sisalduvad Euroopa ühenduste üldeelarves või Euroopa ühenduste või nende nimel hallatavates eelarvetes. Konventsiooni artikli 1 lõike 2 kohaselt peavad niisugused käitumisviisid olema siseriiklikus õiguses käsitatavad kuritegudena.

52.

Selle konventsiooni artikli 2 lõikes 1 on täpsustatud, et iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et konventsiooni artiklis 1 osutatud tegevus ja artikli 1 lõikes 1 osutatud tegevuses osalemise, sellele kihutamise või sellise tegevuse katse suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi. Lisaks peavad finantshuvide kaitse konventsiooni esimese protokolli kohaselt nii passiivne kui ka aktiivne korruptsioon ( 10 ) kujutama iga liikmesriigi siseriiklikus õiguses endast kuritegusid.

53.

Käsitletaval juhul süüdistatakse põhikohtuasja süüdistatavaid selles, et nad panid toime korruptsiooni valdkonda kuuluvaid kuritegusid, küsides liidu välispiiri, see tähendab Bulgaaria ja Türgi vahelist piiri ületavate veokite ja sõiduautode juhtidelt altkäemaksu selle eest, et nende juhtide suhtes ei kohaldataks tollikontrolli. NPK artikli 301 kohaselt karistatakse selle kuriteo eest kuueaastase vangistuse ja 5000 Bulgaaria leevi (umbes 2500 eurot) suuruse rahalise karistusega. Põhikohtuasja süüdistatavate niisugune käitumine võib kahjustada liidu finantshuve, võttes viimaselt ühe osa omavahenditest. Seepärast ei ole mingit kahtlust, et põhikohtuasjas on kohaldatav liidu õigus.

54.

Teiseks märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas 28. septembri 2016. aasta määruses, mis esitati Euroopa Kohtule 25. oktoobril 2016, et üks põhikohtuasja süüdistatavatest M. Hristov suri 9. septembril 2016 – sündmus, mille tõttu lõpetati seega tema suhtes kriminaalmenetlus. Arvan niisiis, et küsimused, milles on viidatud M. Hristovi olukorrale, ei ole enam põhikohtuasja lahendamise seisukohast asjakohased.

55.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule umbes kakskümmend küsimust ja alaküsimust, mida võib minu meelest käsitleda kahe suure küsimuste rühmana.

56.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus on otseselt seotud selle kriminaalmenetluse käiguga, mille liigne formalism võib tema arvates olla vastuolus liidu õigusega. Näiteks NPK artiklites 368 ja 369 ette nähtud menetluse läbiviimine koos selle õiguse range formalismiga, milleks on isiku õigus sellele, et talle teatatakse, milles teda süüdistatakse, ja talle edastatakse kohtuasja materjalid, võib tuua kaasa selle, et kriminaalmenetlus lõpetatakse, ilma et isikuid, keda kahtlustatakse liidu finantshuvide kahjustamises, antakski kohtu alla.

57.

See küsimuste rühm sunnib meid niisiis esiteks arutama, kas liidu õigusega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu NPK artiklid 368 ja 369, mis kohustavad siseriiklikku kohut seetõttu, et ei ole järgitud õigust lõpetavaid tähtaegu, kriminaalmenetlust lõpetama ja seda isegi siis, kui viivituse põhjustas süüdistatavapoolne tahtlik takistamine. Kui see on nii, siis tuleb teha kindlaks niisuguse vastuolu tagajärjed.

58.

Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimuse punktis b sisuliselt teada, kas direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikega 3 on vastuolus niisugune siseriiklik praktika nagu põhikohtuasjas, mis näeb ette, et süüdistatavale edastatakse teavet süüdistuse kohta pärast süüdistusakti kohtusse saatmist, kuid enne kui kohus on hakanud süüdistust arutama. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud ka küsimus, kas sama siseriiklik praktika, mille kohaselt edastatakse lõplik süüdistusakt pädevale kohtule, ehkki kaitsja, kellel oli võimalus kohtuasja materjalidega tutvuda, ei kasutanud seda õigust tööalaste takistuste või süüdistatava tervise tõttu, on vastuolus direktiivi artikli 7 lõikega 3.

59.

Teine rühm küsimusi puudutab just direktiivi 2013/48. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas selle direktiivi artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, milles on nähtud ette, et siseriiklik kohus on kohustatud kõrvaldama kohtumenetlusest süüdistatava kaitsja, kes on või on olnud teise süüdistatava kaitsja, kui nendest süüdistatavatest ühe kaitsmine on vastuolus teise kaitsmisega. Kas juhul, kui see on nii, tuleb selle direktiivi artikli 3 lõiget 1 tõlgendada nii, et õigus kaitsjale on tagatud, kui see kohus määrab omal algatusel neid süüdistatavaid esindama uued kaitsjad?

60.

Järgnevas analüüsis käsitlengi neid küsimusi üksteise järel.

61.

Oma esimese ja kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus tegelikult selgitada, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu NPK artiklid 368 ja 369, millega on siseriiklikku kohut juhul, kui ei ole järgitud õigust lõpetavaid tähtaegu, kohustatud kriminaalmenetluse lõpetama, ja seda isegi siis, kui viivitus on tingitud sellest, et süüdistatav teeb tahtlikult takistusi.

62.

Õigust lõpetavat tähtaega on määratletud kui „seaduses sätestatud tegutsemise tähtaega, mille kulgu ei saa – erinevalt aegumistähtajast – ei peatada ega katkestada“. ( 11 )

63.

Euroopa Kohtule hindamiseks esitatud menetlusjuhtum vastab täpselt sellele määratlusele. Käesoleva asja faktilised asjaolud näitavad, et sellega kaasneb süütegude puhul, mis toovad kaasa liidu finantshuvide kahjustamise, süstemaatiliselt karistamata jäämise oht.

64.

Euroopa Kohtule antud erinevatest kirjalikest ja suulistest selgitustest ilmneb, et Bulgaaria Vabariik võttis need õigusnormid vastu soovist võidelda viivitustega menetluses, mille tõttu oli Euroopa Inimõiguste Kohus pidanud mitu korda tegema otsuse, et see liikmesriik on ületanud mõistliku aja. ( 12 )

65.

Käesolevas kohtuasjas on meile esitatud vastupidine küsimus, see tähendab ega õigust lõpetavate tähtaegade kehtestamine eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud menetluslikus olukorras ei vii selleni, et kehtestatakse kohtulahendi tegemise tähtaeg, mis on samuti ebamõistlik, sest see on liiga lühike ja selle muutmine ei ole võimalik, viies nii karistamatuseni?

66.

Mõistliku aja nõude rikkumisele tuginetakse kaitseõiguste rikkumise raames tavaliselt ebamõistliku tähtaja korral, mis on ebamõistlik sellepärast, et sest see on liiga pikk. Käsitletaval juhul on siin pigem tegemist juhtumiga, mil mõistliku aja nõude rikkumist analüüsitakse seoses ebamõistliku tähtajaga, mis on ebamõistlik seepärast, et on liiga lühike, sest ei võimalda mõista toime pandud tegude eest normaalset karistust, mis tuleks mõista.

67.

Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktides 50–53, on meil tegemist liidu õiguse kohaldamisalaga ning esitatud küsimus puudutab tegelikult selle õiguse ja eelkõige esmase õiguse tõhusust.

68.

Seega on põhjendatud küsimus, kas kõnesolevad siseriiklikud õigusnormid on kohandatud sellele aluslepingutest tulenevale liikmesriikide kohustusele võidelda liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu hoiatavate ja tõhusate meetmetega ning võtta liidu finantshuve kahjustavate kelmuste vastu samu meetmeid, mida nad võtavad omaenda finantshuve kahjustavate kelmuste vastu. ( 13 )

69.

Euroopa Kohus peab analüüsima siseriiklikku õigust sellest seisukohast, sest talle hindamiseks esitatud olukorras kohaldatakse samu õigusnorme nii siseriikliku õiguse kui ka liidu õiguse raames, võrdväärsuse põhimõtet järgitakse täielikult ja ebatõhusus tulenebki sellest võrdväärsusest.

70.

Liidu finantshuvide kahjustamise juhtumid kujutavad endast alati süütegusid, mis on oma olemuselt keerukad ja mida on seega raske tõendada. Ehkki põhikohtuasja asjaolud tunduvad üsna lihtsad, on nendesse siiski segatud mitu kaastäideviijat või osavõtjat – alati raskusi tekitav tegur, mille tõttu on vaja läbi viia palju ärakuulamisi ja vastandamisi.

71.

Pealegi on mõistetamatu, et uurimisega ei püüta tuvastada võrgustiku ulatuslikkust, mis puudutab selle kestust ja kasu, mida sellest saadi. Nähtavasti on vaja teha ka kindlaks, kuidas kõrvale toimetatud summa hiljem puhtaks pesti, sest kuritegelikul teel saadud tulu abil omandatud vara konfiskeerimine on tavaliselt ainus viis tekitatud kahju leevendada.

72.

Seda laadi kohtuasjas on ilmne, et uurimise puhul kehtivad tähtajad on ebapiisavad, nagu kõigile teada. Algtähtaeg on kaks kuud, mida võib pikendada, kuid maksimaalselt kahe aastani – mis on ülempiir.

73.

Kuidas on siis võimalik viia uurimine lõpule näiteks juhtumil, mil tegemist on „käibemaksukarusselliga“, milles kasutatakse variäriühinguid mitmest riigist ja milles on vaja läbi viia tehnilisi uurimistoiminguid, näiteks raamatupidamisekspertiise, ning kasutada rahvusvahelise õigusalase ja politseikoostöö meetmeid?

74.

Kui sellele lisada asjaolu, et süüdistatavate ilmselgest pahausklikkusest ja nende nõustajate tehtud takistustest – mida eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab tahtlikuna – piisab, et menetlus täielikult blokeerida ja viia kriminaalasja lõpetamiseni, arvan, et tuvastatud võimetuse süstemaatilisus on enam kui tõendatud. Seda enam, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolne selle menetluse erinevate etappide kirjeldus näitab, et nende kohustuslike tähtaegade vältimise võimalusi ei ole ja see, mida nimetatud kohus selleks tegi, lõpeb kiiresti nurjumisega, millele apellatsioonikohus reageerib vastavalt. ( 14 )

75.

Seepärast ei ole muud lahendust, kui järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab jätma kohaldamata siseriiklikud õigusnormid, mis säärase olukorrani viivad, sest neid ei ole võimalik tõlgendada nii, et need on kooskõlas liidu õigusega, nagu see kohus isegi tunnistab.

76.

Selline lahendus tuleb pealegi valida ühe liidu õiguse üldpõhimõtte, proportsionaalsuse põhimõtte tõttu.

77.

Selle liidu õiguse üldpõhimõtte väljenduse võib praegu leida ELL artikli 5 lõigete 1 ja 4 redaktsioonist, mis tuleneb Lissaboni lepingust.

78.

ELL artikli 5 lõikes 1 on sellele põhimõttele koos subsidiaarsuse põhimõttega antud põhiroll, milleks on reguleerida nende liidu volituste kasutamist, mille piirid määrab sama õigusnormi kohaselt kindlaks pädevuse andmise põhimõte.

79.

Liit tegutseb oma volituste piires üksnes selleks, et saavutada aluslepingutega püstitatud eesmärgid.

80.

ELL artikli 5 lõike 4 kohaselt peab see tegevus toimuma nii, et järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt ei tohi see tegevus ei sisu ega vormi poolest ületada seda, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

81.

Sellegipoolest ei ole proportsionaalsuse põhimõtte eesmärk liidu tegevust nõrgendada või halvata, kuigi sellele tuginetakse kõige sagedamini selleks, et vältida niisuguse liidu õigusnormi või ‑akti kohaldamist, mida peetakse siseriiklikku õigust kahjustavaks.

82.

See põhimõte keelab küll tegutseda liialdatult võrreldes sellega, mis on liidu püstitatud eesmärgi saavutamiseks vajalik, kuid ei saa takistada seda, et nimetatud piirides tehakse kõik vajalik.

83.

Näiteks kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, ( 15 ) põhjenduses 11 on nõustutud, et seda määrust täitev riik võib taotletava meetme asendada oma siseriiklikust õigusest tuleneva meetmega, mis on vähem sekkuv, siis seda tingimusel, et asjaomane siseriiklik meede on sama tõhus.

84.

Mulle näib, et selle võrdluse kohta tuleb teha veel üks märkus ning nimelt peavad liikmesriigid seejuures tagama kogu liidu territooriumil määruse nr 450/2008 raames ja finantshuvide kaitse konventsiooni allkirjastanud riikide territooriumil, et liidu finantshuve kahjustavate tegude vastu võideldaks ühetaoliselt.

85.

Need õigusaktid – esmajoones määrus nr 450/2008 – kohustavad aga asjaomaseid liikmesriike nägema ette proportsionaalsed, hoiatavad ja tõhusad kriminaalkaristused. Seepärast ei saa tõhususe eesmärki täita, kui menetlusnormid takistavad tegelikult nende karistuste kohaldamist.

86.

Nagu eespool näidatud, ei sobi kõnesolev siseriiklik meede seetõttu, et on õigust lõpetavana kindlaks määratud, ilmselgelt kohaldatavate liidu õigusaktidega taotletud eesmärgi saavutamiseks. Nagu proportsionaalsuse põhimõte kui üldpõhimõte õigustab otsust jätta kõnesolevad siseriiklikud õigusnormid kohaldamata ja on vajaduse korral ka selle otsuse õiguslikuks aluseks, ( 16 ) näitab see samas aga ka, millega need saab asendada.

87.

See ei saa viia teise äärmuseni. Õiguse üldpõhimõttena on proportsionaalsuse põhimõte, mida on tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, ka põhivabadus, mida siin tuleb kohaldada sellest täiendavuse aspektist.

88.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ta peab seega lähtuma vajadusest järgida mõistliku tähtaja nõudeid, mis on muide ainult üks proportsionaalsuse põhimõtte paljudest väljendustest, kuid seekord menetlustegevuse konkreetses vormis.

89.

Seda, kas kohtuotsus tehti mõistliku aja jooksul, tuleb hinnata iga juhtumi asjaolude põhjal, näiteks vaidluse keerukus ja poolte käitumine. ( 17 ) Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt otsustanud, et „seda, kas kriminaalmenetluse kestus on mõistlik, hinnatakse juhtumi asjaolude põhjal ja võttes arvesse kohtupraktikas sedastatud kriteeriume, eelkõige asja keerukus ning kaebaja ja pädevate asutuste käitumine“. ( 18 )

90.

Kui puudub õigust lõpetav tähtaeg seetõttu, et liidu õigusega vastuolus olevad õigusnormid jäetakse kohaldamata, peab siseriiklik kohus seega veenduma, et kohtueelne kriminaalmenetlus viidi läbi seda mõistlikku aega järgides. Ta peab selle aja proportsionaalsust analüüsima – nagu eespool nägime – niisuguste juhtumi asjaolude seisukohast nagu vaidluse keerukus ning poolte ja õigusasutuste käitumine.

91.

Mis puudutab põhikohtuasja keerukust, siis minu arvates tuleb arvese võtta seda, et uurimine puudutab kaheksat süüdistatavat, kellele on esitatud süüdistus osalemise eest kuritegelikus ühenduses, mille puhul kestsid faktilised asjaolud, mis kujutavad endast süütegu, veidi üle aasta. Uurimisorganitel peab seega olema piisavalt aega, et koguda vajalikud tõendid, tunnistused või kõik muud vajalikud materjalid. Ka põhikohtuasja süüdistatavate käitumine võib olla tegur, mille tõttu on tarvis rohkem aega, sest ei ole kahtlust, et nad aitasid tahtlikult kaasa sellele, et prokurör ei saaks täita kohustusi, mis tal kohtueelses kriminaalmenetluses on, see tähendab eelkõige teatada, et nad on tunnistatud süüdistatavateks, ja edastada uurimismaterjale.

92.

Lisan, et liiga lühike uurimistähtaeg võib tuua kaasa selle, et uurimine keskendub ennekõike isikut süüstavatele tõenditele, pöörates vähem tähelepanu teda õigustavatele tõenditele või sellele, mis võib motiive või käitumist selgitades karistust leevendada, millega välditaks seega seda, et karistuse karmus on kuritegu arvestades ebaproportsionaalne, nagu soovitab põhiõiguste harta artikli 49 lõige 3, mis käsitleb proportsionaalsuse põhimõtet.

93.

Kõige eelneva põhjal arvan, et ELTL artiklit 325, finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 ja selle konventsiooni esimese protokolli artikli 2 lõiget 2 ja artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu NPK artiklid 368 ja 369, mis kohustavad siseriiklikku kohut seetõttu, et ei järgitud õigust lõpetavat tähtaega, kriminaalmenetlust lõpetama ja seda isegi siis, kui viivituse põhjustas süüdistatavapoolne tahtlik takistamine. Siseriiklik kohus peab liidu õigust kohaldama nii, et sellel oleks kogu selle õigusmõju, jättes vajaduse korral kohaldamata siseriiklikud õigusnormid, mis ei võimalda asjaomasel liikmesriigil järgida kohustusi, mis on talle nende õigusnormidega kehtestatud.

94.

Teise küsimuse punktiga b küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikega 3 on vastuolus niisugune siseriiklik praktika nagu põhikohtuasjas, mille puhul on nähtud ette, et süüdistatavale edastatakse teavet süüdistuse kohta pärast süüdistusakti kohtusse saatmist, kuid enne, kui kohus hakkab süüdistust arutama. Ta küsib ka, kas selle direktiivi artikli 7 lõikega 3 on vastuolus sama siseriiklik praktika, mille kohaselt edastatakse lõplik süüdistusakt pädevale kohtule, samas kui kaitsja, kellel oli võimalus kohtuasja materjalidega tutvuda, ei kasutanud seda õigust tööalaste takistuste või süüdistatava tervisliku seisundi tõttu.

95.

Sellele küsimusele saab minu arvates vastata ainult eitavalt. Milleks heita õigust lõpetav tähtaeg kõrvale ja anda prokurörile täiendav tähtaeg – kas või väga pikk –, kui süüdistatavate tehtud takistust ei ole võimalik ületada?

96.

Just selleks, et ületada see takistus, mille tõttu ei ole võimalik asja kohtusse anda, ongi eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud praktika minu arvates vähemalt osaliselt loodud – praktika, mida tuleb pooldada, eelkõige tõhususe põhimõtet arvestades.

97.

Mulle näib ka, et see praktika tagab eeskätt direktiivis 2012/13 sätestatud kaitseõiguste järgimise.

98.

Kõnealuse direktiivi artikli 6 lõige 3 ja artikli 7 lõige 3 ei näita, missugusel menetluse hetkel see teave, milleks on teave süüdistuse kohta ja kohtuasja materjalid, tuleb süüteos kahtlustatavale edastada. Nendes on ainult vastavalt märgitud, et üksikasjalik teave süüdistuse kohta tuleb esitada „hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule“ ning et „võimalus [kohtuasja] materjalidega tutvumiseks [antakse] aegsasti, et oleks võimalik tõhusalt kasutada kaitseõigust, ning hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule“.

99.

Süüdistuskokkuvõtte nagu ka kohtuasja materjalidega tutvumise võimaldamise eesmärk on anda kahtlustatavale just teada, mida talle ette heidetakse, et ta saaks ette valmistada ja tõesti korraldada oma kaitse – tingimus, mis tagab õiglase menetluse. ( 19 )

100.

Siinkohal tuleb märkida, et direktiivi 2012/13 artikli 6 lõike 3 prantsuskeelne versioon on minu hinnangul mitmeti mõistetav. Rangelt tõlgendades peaks kohus otsustama süüdistuse põhjendatuse üle nõupidamisel. Seda sätet tuleb seega mõista nii, et süüks pandavad teod, nende kvalifikatsioon, süüstavad tõendid ja dokumendid tuleb teatavaks teha hiljemalt selleks ajaks, kui algab kohtuistung. Seda tõlgendust kinnitavad minu arvates ka selle direktiivi teised keeleversioonid ( 20 ).

101.

Tagamaks õiglase menetluse reeglite järgimise, peab teatavaks tegemise järgselt andma süüdistatavale piisavalt pika tähtaja, et süüdistatav saaks ette valmistada tõhusa kaitse, kusjuures sellest nõudest tuleneb, et vajaduse korral tuleb teha selle asja tagasisaatmise määrus.

102.

Näiteks kohtuasja materjalide edastamise teemal meenutan, et need võimaldavad süüdistataval ja tema advokaadil esitada väga täpseid taotlusi tõendite kohta või ka taotleda täiendavaid uurimistoiminguid. Õigus tutvuda nende materjalidega tuleb seega anda hetkel, mis võimaldab süüdistataval ja tema kaitsjal kaitse tõesti tõhusalt ette valmistada, ning igal juhul ei tohi olla nii, et see õigus antakse alles arutelu käigus. Arvan, et ka juhul, kui kohus tuvastab, et tutvuda sooviti, kuid süüdistatava või tema kaitsja tahtest sõltumatutel põhjustel ei saanud nad kohtuasja materjalidega tutvuda, peab kohus menetluse peatama ja võimaldama neil materjalidega tutvuda, andes sellele isikule ja tema kaitsjale piisavalt aega, et nad saaksid nendega tutvuda ja esitada soovi korral kõik taotlused, mida neil on õigus esitada.

103.

Eelneva põhjal olen seega arvamusel, et direktiivi 2012/13 artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik praktika, mis näeb ette, et süüdistatavale edastatakse teavet süüdistuse kohta pärast süüdistusakti kohtusse saatmist, kui menetluse käik arutelude kestel võimaldab süüdistataval teada ja mõista, mida talle ette heidetakse, ja annab talle mõistlikult aega, et arutada asjaolusid, milles teda süüdistatakse.

104.

Arvan ka, et selle direktiivi artikli 7 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik praktika, mis näeb ette, et õigus tutvuda kohtuasja materjalidega antakse poolte taotlusel kohtueelses menetluses enne lõpliku süüdistusakti koostamist. Niisugune vastus tuleb siin anda lihtsalt praktilisel põhjusel. Teistsugune lahendus eeldaks, et menetlus oleks adresseeritud süüdistatavale ja tema kaitsjale ning sellega kaasneksid kadumise või hävimise ohud. Lisaks tuleb märkida, et kuna tegemist on kohtutoimiku materjalidega, võivad need olla väga mahukad, ning näiteks seda liiki kuriteo korral sisaldada teavet selle kohta, missugused raamatupidamisdokumendid on ära võetud.

105.

Seevastu on oluline, et siseriiklik kohus tagaks, et süüdistatav või tema kaitsja saaksid tõesti nende materjalidega tutvuda, et nad võiksid tõhusalt ette valmistada süüdistatava kaitse.

106.

Oma neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2013/48 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusaktid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, milles on nähtud ette, et siseriiklik kohus on kohustatud kõrvaldama kohtumenetlusest süüdistatava kaitsja, kes on või on olnud teise süüdistatava kaitsja, kui nendest süüdistatavatest ühe kaitsmine on vastuolus teise kaitsmisega, ning milles on nähtud ette, et see kohus peab määrama uued riigipoolsed kaitsjad neid süüdistatavaid esindama.

107.

Kõigepealt tuleb märkida, et selle direktiivi artikli 15 järgi olid liikmesriigid kohustatud võtma selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigus‑ ja haldusnormid vastu hiljemalt 27. novembriks 2016. Põhikohtuasja faktiliste asjaolude toimumise kuupäeval ei olnud see tähtaeg seega läbi. Kui õigusnormi ei kohaldata õiguslike olukordade suhtes, mis tekkisid ja kujunesid lõplikult välja endise seaduse kehtivusajal, kohaldatakse seda aga siiski nende olukordade tulevaste tagajärgede suhtes, samuti uute õiguslike olukordade suhtes. ( 21 ) Lisaks ei ole direktiivis 2013/48 ühtegi erisätet, mis määraks spetsiaalselt kindlaks selle ajalise kohaldamise tingimused. Sellest tuleneb minu arvates, et viimati viidatud direktiiv on põhikohtuasja süüdistatavate suhtes kohaldatav.

108.

Meenutan, et selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval isikul on õigus kasutada kaitsjat nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab asjaomasele isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt“. Õigus kaitsjale on seega peamine tegur, mis tagab õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele. ( 22 )

109.

Direktiivi 2013/48 eesmärk on tegelikult ainult määrata kindlaks miinimumeeskirjad, mis käsitlevad kriminaalmenetluse raames isiku õigust kaitsjale. ( 23 ) Et see ei käsitle kohtu võimalust kõrvaldada kriminaalmenetlusest kaitsja, kes kaitseb ühe ja sama kohtuasja raames vastandlike huvidega kliente, annab vastuse küsimusele lihtsalt igaühe põhiõigus objektiivsele kaitsele, mille puhul ei tehta järelandmisi tema huvide osas ega moonutata neid.

110.

Asjaolu, et see põhimõte on ilmselge, seletab, miks seda ei ole võib-olla isegi vaja õigusaktis väljendada. Käsitletaval juhul arvan, et siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad kõrvaldada menetlusest kaitsja, kes kaitseb ühe ja sama kohtuasja raames vastandlike huvidega süüdistatavaid, suudavad just selle õiguse tagada, sest mina ei mõista, kuidas saaks üks ja sama kaitsja täielikult ja tõhusalt kaitsta kahte lahknevate huvidega süüdistatavat, ning seda enam, et käsitletaval juhul süüstavad ühe süüdistatava ütlused teist. Tegelikult viib see selleni, et ühelt süüdistatavalt – kui mitte mõlemalt – võetakse põhiõigus kaitsjale ning nad ei saa oma kaitseõigusi kasutada otstarbekalt ja tõhusalt. ( 24 )

111.

Mis puudutab riigipoolse kaitsja määramist juhul, kui kohus kõrvaldab kaitsja huvide konflikti tõttu menetlusest, siis arvan, et ka see võib tagada õiguse kaitsjale niisugusena, nagu seda on eespool kirjeldatud.

112.

Seevastu tuleb märkida, et siseriiklik kohus peab tagama, et määratud kaitsjal oleks piisavalt aega, et kohtuasja materjalidega tutvuda ja oma klienti tõhusalt kaitsta. Selleks peab ta menetluse vajaduse korral peatama, et määratud kaitsja võiks vajaduse korral taotleda ükskõik missugust menetlustoimingut, näiteks uurimismaterjalide edastamist või siis ekspertiisi – taotlus, mis on siseriiklikus õiguses sõnaselgelt ette nähtud, et oma kliendi kaitse paremini ette valmistada.

113.

Kõige eelneva põhjal leian, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusaktid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, milles on nähtud ette, et siseriiklik kohus on kohustatud kõrvaldama menetlusest süüdistatava kaitsja, kes on või on olnud teise süüdistatava kaitsja, kui nendest süüdistatavatest ühe kaitsmine on vastuolus teise kaitsmisega, ning milles on nähtud ette, et see kohus peab määrama nende süüdistatavate esindamiseks uued riigipoolsed kaitsjad.

114.

Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Spetsializiran nakazatelen sadile (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) järgmiselt: