1.

Jürgen Webb-Sämann (edaspidi „hageja“) töötas osalise tööajaga Baumarkt Praktiker DIY GmbH ja tema õiguseellaste juures (edaspidi „pankrotivõlgnik“). Tööandja pidas hageja töötasust kinni teatud summad ja määras need pensionikindlustuse sissemakseteks. 2013. aasta oktoobris algatati pankrotivõlgniku suhtes maksejõuetusmenetlus. Ilmnes, et ajavahemikus 2013. aasta jaanuarist septembrini ei olnud pankrotivõlgnik edastanud hageja pensionikindlustuse sissemakseid vastavasse pensionifondi.

2.

Käesolevas eelotsusetaotluses tõstatatakse küsimus, kas tööandja maksejõuetuse puhul näeb direktiivi 2008/94/EÜ ( 2 ) artikkel 8 ette, et summad, mis tööandja on töötaja töötasust kinni pidanud täiendavasse pensionifondi edastamiseks, kuid mida tööandja tegelikult eraldi kontole ei kandnud, tuleb eraldada ja pankrotivarast välja arvata.

3.

Direktiivi 2008/94 põhjendus 3 sätestab, et „[o]n vaja kindlustada töötajate kaitse nende tööandja maksejõuetuse korral ja tagada neile minimaalne kaitse, eelkõige rahuldamata nõuete väljamaksmise tagamiseks, ning samas võtta arvesse ühenduse tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu vajadust. Sel eesmärgil peaksid liikmesriigid looma organi, mis tagab kõnealuste töötajate rahuldamata nõuete väljamaksmise“.

4.

Artikkel 1 täpsustab direktiivi kohaldamisala, sätestades, et direktiivi kohaldatakse „töötajate nõuete suhtes, mis tekivad töölepingutest või töösuhetest ja esitatakse tööandjate vastu, kes on maksejõuetud […]“.

5.

Direktiivi artiklid 3–5 kuuluvad direktiivi II peatükki „Sätted garantiiasutuste kohta”. Direktiivi artikli 3 kohaselt peavad liikmesriigid looma garantiiasutused, et tagada „töötajate töölepingutest või töösuhetest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmi[n]e […]“. Direktiivi artikli 5 punkti a kohaselt ei tohi sellised asutused sõltuda tööandja käibekapitalist ning nende vastu ei tohi olla võimalik esitada sissenõudeid maksejõuetusmenetluse käigus.

6.

Artikkel 4 sätestab, et liikmesriigid võivad piirata garantiiasutuste vastutust seoses töötajate rahuldamata nõuetega. Selleks võivad liikmesriigid täpsustada ajavahemiku pikkuse, mille eest garantiiasutus peab maksma välja rahuldamata nõuded. Edasi sätestab artikkel 4 garantiiasutuste vastutuse piiramise alampiirid.

7.

Direktiivi III peatükk, mis sisaldab sotsiaalkindlustust käsitlevaid sätteid, koosneb artiklitest 6–8. Artikkel 6 annab liikmesriikidele võimaluse „sätestada, et [garantiiasutuste kohustusi käsitlevaid artikleid] ei kohaldata sissemaksete suhtes, mida tehakse vastavalt riiklikele sotsiaalkindlustusskeemidele või täiendavatele tööandja või tööandjatevahelistele pensioniskeemidele, mis ei kuulu riiklikesse sotsiaalkindlustusskeemidesse“.

8.

Artikkel 8 sätestab, et „[l]iikmesriigid tagavad vajalike meetmete võtmise, et kaitsta töötajate ja isikute huve, kes olid tööandja ettevõttest lahkunud selleks kuupäevaks, kui tekkis tööandja maksejõuetus, seoses nende töötajate vahetult või tulevikus tekkiva õigusega saada vanadushüvitist, sealhulgas toitjakaotushüvitist, vastavalt täiendavatele tööandja või tööandjatevahelistele pensioniskeemidele, mis ei kuulu riiklikesse sotsiaalkindlustusskeemidesse“.

9.

Direktiivi 2003/41 ( 3 ) põhjendus 9 sätestab, et „liikmesriikidele [peaks] jääma täielik vastutus pensionisüsteemide korraldamise eest […]“. Põhjenduses 18 märgitakse, et „[s]ponsorettevõtja pankroti korral on liitunul oht kaotada nii oma töökoht kui ka omandatud pensioniõigused. Seetõttu tuleb tagada, et kõnealune ettevõtja ja asutus on üksteisest selgesti eraldatud ning liitunute kaitsmiseks on kehtestatud minimaalsed usaldatavusnormatiivid“.

10.

Artikli 8 kohaselt peab iga liikmesriik tagama „sponsorettevõtja ja tööandjapensioni kogumisasutuse õigusliku eraldatuse selleks, et kaitsta asutuse varasid pensioniskeemiga hõlmatud isikute ja hüvitisesaajate huvides sponsorettevõtja pankroti korral“.

11.

Insolvenzordnung’i (Saksa maksejõuetuse seadus, edaspidi „InsO“) ( 4 ) § 47 kohaselt võib vara pankrotivarast välja arvata, kui isik tõendab, et tal on asja- või võlaõigus sellele varale, ning sätestab, et kõnealune vara ei tohiks kuuluda pankrotivara hulka.

12.

Käesolevas kohtuasjas Saksamaa valitsuse poolt esitatud kirjaliku vastuse kohaselt sätestab Sozialgesetzbuch’i (sotsiaalkindlustusseadustik, edaspidi „SGB“) III osa ( 5 ) § 165 lõige 1, et maksejõuetu äriühingu töötajatel on õigus saada hüvitist, kui nad töötasid riigi territooriumil ja kui neil oli maksejõuetusmenetluse algatamise ajal endiselt õigus saada eelneva kolme kuu töötasu.

13.

Paragrahvi 165 lõike 2 kolmas lause sätestab, et kui töötaja on määranud osa oma töötasust pensionikindlustuse sissemakseteks, loetakse maksejõuetu äriühingu töötajate hüvitise arvutamisel, et määramist ei ole toimunud, kui tööandja on jätnud need sissemaksed vastavasse pensionifondi või vastavale kindlustusandjale edastamata.

14.

Euroopa Kohtule esitatud kirjalikus vastuses viitab Saksamaa valitsus ka Betriebsrentengesetz’i (tööandjapensioniseadus, edaspidi „BetrAVG“) ( 6 ) §‑le 7. Paragrahv 7 kaitseb töötajate juba omandatud õigusi hüvitistele tööandjapensioniskeemide alusel, andes neile õiguse nõuda Pensions-Sicherung-Verein’ilt (pensioni garantiiühing) selle summa väljamaksmist, mis vastab summale, mis tööandja oleks pidanud nende pensioni- või kindlustusfondi maksma, kui maksejõuetusmenetlust ei oleks algatatud.

15.

Hageja töötas alates 18. novembrist 1996 pankrotivõlgniku juures osalise tööajaga.

16.

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et vastavalt kollektiivlepingule pakuti pankrotivõlgniku töötajatele pensionikindlustuse sissemaksete töötasust kinnipidamisega seoses neli võimalust: i) toiduraha määramine sissemakseteks täiendavasse pensioniskeemi summas 275 eurot aastas, ii) ühekordne aastamakse 300 eurot (osalise tööajaga töötajate puhul 160,08 eurot), iii) töötasu määramine sissemakseteks summas kuni 50 eurot kuus ja iv) puhkusetasu määramine sissemakseteks summas 500 eurot aastas.

17.

Töötajad võisid valida ühe või mitu neist võimalustest. Seejärel peeti vastavad summad töötajate töötasust kinni ja määrati pensionikindlustuse sissemakseteks, et kanda need pensionifondi.

18.

Hageja kirjalikest seisukohtadest nähtub, et ta valis kõik neli võimalust.

19.

2013. aasta 1. oktoobril algatati pankrotivõlgniku vara suhtes maksejõuetusmenetlus. Pankrotihalduriks määrati Christopher Seagon (edaspidi „kostja“).

20.

Hageja väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtu ees, et ajavahemikus 2013. aasta jaanuarist juunini ( 7 ) oleks pankrotivõlgnik pidanud tema töötasust kinni peetud ja pensionikindlustuse sissemakseteks määratud summad – kokku 1017,56 eurot – maksma tema Hamburger Pensionskasse’s (Hamburgi pensionifond) avatud tööandjapensionifondi kontole. ( 8 )

21.

Hageja väidab, et kuna pankrotivõlgnik jättis need summad pensionifondi kandmata, on tal vastavalt InsO §‑le 47 õigus nõuda nende summade pankrotivarast väljaarvamist. Ta väidab, et ta on usaldanud need summad (vastavalt usalduslepingule) ettevõtjale hoida.

22.

Kui neid summasid pankrotivarast välja ei arvata, rikutakse hageja väitel direktiivi 2008/94 artiklit 8.

23.

Pankrotihalduri väitel ei ole hageja ja pankrotivõlgniku vahel usalduslepingut sõlmitud. Kuna vaidlusalused summad on alati kuulunud tööandja vara hulka, ei saa neid pankrotihalduri väitel InsO § 47 alusel pankrotivarast välja arvata.

24.

Arbeitsgericht (töökohus) jättis hageja hagi rahuldamata. Ta leidis, et kuna hageja sai nõuda väljamakse tegemist üksnes oma pensionifondi kontole, mitte endale, oli tema hagi aluseta. Lisaks leidis Arbeitsgericht, et hageja ei tõendanud, et ta oli sõlminud pankrotivõlgnikuga usalduslepingu. Isegi kui seda saaks tõendada, puuduks väljaarvamise õigus, sest väljaarvatavad summad ei olnud muust pankrotivarast eristatavad.

25.

Hageja kaebas selle kohtuotsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Ta jääb oma seisukoha juurde, et pankrotivõlgnikuga oli sõlmitud usaldusleping tema töötasust kinni peetavate summade maksmiseks pensionifondi.

26.

Võttes arvesse hageja esitatud argumente, peatas Hessisches Landesarbeitsgericht (Hesseni liidumaa kõrgeim töökohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas Euroopa Liidu õigusega, eelkõige direktiivi 2008/94/EÜ artikliga 8 on vastuolus siseriikliku õiguse tõlgendus, mille kohaselt ei saa kohaldada [InsO] §‑ga 47 ette nähtud õigust teatava rahasumma väljaarvamisele pankrotivarast (Aussonderungsrecht) olukorras, kus sissenõutavaks muutunud töötasu nõude summa jääb tööandjale hoiule kuni teataval tähtpäeval sissemakse tegemiseni pensionifondi, kuid tööandja ei hoia seda summat eraldi kontol?“

27.

Kirjalikud seisukohad esitasid hageja, kostja ja komisjon. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 61 lõikele 1 saatis Euroopa Kohus Saksamaa valitsusele küsimuse, millele tuli vastata kirjalikult enne kohtuistungit. Hageja, kostja, komisjon ja Saksamaa valitsus esitasid oma suulised seisukohad 4. juulil 2016. aastal toimunud kohtuistungil.

28.

Käsitlen käesolevas ettepanekus liikmesriigi kohtu esitatud küsimuses tõstatatud probleeme kolmes osas.

29.

Esiteks, vastuseks menetlusosaliste esitatud seisukohtadele arutlen ma kõigepealt selle üle, millised konkreetsed Euroopa Liidu õiguse sätted on esitatud küsimusele vastamisel asjakohased. Jõuan samamoodi nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldusele, et direktiivi 2008/94 artikkel 8 on käesoleval juhul tõesti kõige asjakohasem.

30.

Teiseks pakun välja vastuse eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud konkreetsele küsimusele. Minu arvates ei näe direktiivi 2008/94 artikkel 8 ette, et summad, mis maksejõuetuks muutunud tööandja on töötaja töötasust täiendavasse pensionifondi ( 9 ) sisse maksmiseks kinni pidanud, kuid mida tööandja tegelikult eraldi kontole ei kandnud või pensionifondi ei edastanud, tuleb pankrotivarast välja arvata.

31.

Kolmandaks teen liikmesriigi kohtule täieliku ja kasuliku vastuse andmiseks mõned kokkuvõtlikud ettepanekud selle kohta, millise tulemuse peaksid liikmesriigid vastavalt artiklile 8 saavutama. Esitan ka mõned praktilised märkused selle kohta, kui oluline on, et liikmesriikide valitud vahenditega oleks tegelikult võimalik selline tulemus saavutada.

32.

Oma seisukohtades viitab hageja direktiivile 2003/41. Eelkõige keskendub ta kõnealuse direktiivi artiklis 8 sätestatud nõudele, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama tööandja ( 10 ) ja pensionifondi õigusliku eraldatuse selleks, et kaitsta pensionifondi varasid tööandja pankroti või maksejõuetuse korral.

33.

Kuigi tööandja eraldamine pensionifondist juba teatud määral kaitseb töötajate pensioniõigusi, ei piisa sellest käesolevas kohtuasjas tõstatatud probleemi lahendamiseks. ( 11 ) Pensionifondi ja tööandja õiguslik eraldamine ei lahenda probleemi, mis tekib siis, kui tööandja töötajate sissemakseid pensionifondi tegelikult ei edasta, kui just tööandja ja pensionifondi õigusliku eraldamise nõuet ei tõlgendata äärmuslikult, nii et see tähendab nende varade kohest ja automaatset eraldamist. Direktiivi 2003/41 artikli 8 sõnastus sellist äärmuslikumat tõlgendust ei toeta. Seetõttu leian, et tööandja ja pensionifondi eraldamine on asjakohane vaid siis, kui summad on tegelikult pensionifondi käsutuses.

34.

Seda rõhutavad käesolevas kohtuasjas esitatud asjaolud. Nõue eraldada õiguslikult pankrotivõlgnik (tööandja) ja Hamburgi pensionifond viimase varade kaitsmiseks on tegelikult täidetud. Tegelikult Hamburgi pensionifondi käsutuses olevad summad on kaitstud tööandja vastu algatatud maksejõuetusmenetluse eest. ( 12 ) Samas jääb lahtiseks küsimus, mis juhtub nende summadega, mis on veel tööandja käsutuses, kuid mis oleks tulnud edastada pensionifondi.

35.

Seega, nõustudes eelotsusetaotluse esitanud kohtuga, leian, et direktiiv 2003/41 ei ole käesolevas kohtuasjas tõstatatud praktilise probleemi lahendamisel eriti asjakohane. Probleemi on seega õige analüüsida direktiivi 2008/94 alusel.

36.

Üks komisjoni kirjalikes seisukohtades esitatud väide on, et käesolevas kohtuasjas asjakohane säte on direktiivi 2008/94 artikkel 3, mitte artikkel 8. Kuigi komisjon kaldus kohtuistungil sellest väitest kõrvale, esitasid kohtuistungil sarnase väite ka kostja ja Saksamaa valitsus. Seetõttu leian, et tuleb piiritleda direktiivi artikli 3 ja artikli 8 kohaldamisalad üldiselt ja seejärel selle alusel kindlaks teha, kumma sätte kohaldamisalasse käesolev kohtuasi kuulub.

37.

Minu arvates artiklid 3 ja 8 teatud määral kattuvad. Mõlemad artiklid sätestavad täiendava kaitse. Nagu komisjon kohtuistungil väitis, saab neid kohaldada paralleelselt.

38.

Direktiivi 2008/94 artikkel 6 sätestab, et liikmesriigid võivad ette näha, et garantiiasutuse kohustused ei laiene sissemaksetele, mida tehakse vastavalt riiklikele või täiendavatele pensioniskeemidele. See tähendab, et kui liikmesriik ei ole seda välistanud, kuuluvad pensionikindlustuse sissemaksed põhimõtteliselt artikli 3 kohaldamisalasse.

39.

Artikkel 8 käsitleb töötajate huve seoses nende õigusega saada vanadushüvitist vastavalt täiendavatele pensioniskeemidele. Loogiliselt võttes rahastatakse pensionikindlustuse sissemaksetega lõppkokkuvõttes töötaja tulevasi pensioniõigusi. Seega on artiklite 3 ja 8 vahel loomulik seos.

40.

Kuid sellest hoolimata on artiklil 3 ja artiklil 8 veidi erinevad eesmärgid ja püüded. Seega ei ole nende kohaldamisala ja sisu täielikult samaväärsed. Lõppude lõpuks selgitab see ju ka seda, miks direktiivis on ühe artikli asemel kaks ja miks artiklid 3 ja 8 on direktiivi eri peatükkides. Nende kahe sätte erinevus seisneb järgmises.

41.

Esiteks on artikli 3 eesmärk tagada sõltumatu garantiiasutuse kaudu töötajate töösuhetest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmine. Sellise nõude esemeks võivad olla töötaja töötasu osana väljateenitud pensionikindlustuse sissemaksed, mis tööandja oleks pidanud edastama pensionifondi. See on selgelt näha käesoleva ettepaneku punktis 38 lahti seletatud artikli 6 sõnastusest, millest tuleneb, et artikkel 3 hõlmab põhimõtteliselt pensionikindlustuse sissemakseid. Samas viidatakse artiklis 3 „rahuldamata nõuetele“ üldiselt. Seega ei hõlma see artikkel mitte ainult pensionikindlustuse sissemakseid, vaid mitmesuguseid muid töölepingust tulenevaid maksenõudeid, nagu lahkumishüvitis (kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud) ja töötasu.

42.

Teisalt on artikli 8 materiaalne kohaldamisala kitsam. Erinevalt artiklist 3 piirdub artikli 8 materiaalne kohaldamisala täiendavate pensionifondidega ega hõlma mis tahes rahuldamata nõudeid üldiselt.

43.

Teiseks tagab artikkel 3 sisuliselt, et töötaja saab summa, mis ta on juba välja teeninud. See ilmneb kasutatud mõistest „rahuldamata nõuded“, mis osutab sellele, et viidatud nõuded on tekkinud minevikus, kui töösuhe kestis, ja on veel rahuldamata.

44.

Artikkel 8 seevastu keskendub teistsugusele ajahetkele. See paneb liikmesriikidele kohustuse tagada töötajate huvide kaitse seoses „vahetult või tulevikus tekkiva õigusega saada vanadushüvitist“ vastavalt täiendavatele pensioniskeemidele. Sõnade „vahetult [tekkiv]“ ja „tulevikus tekkiv“ kasutamine näitab, et artikkel 8 käsitleb õigusi, mis tekivad praegu või tulevikus. ( 13 )

45.

Kolmandaks tuleb artikli 3 ja artikli 8 eesmärgid saavutada eri meetoditega. Kui artikli 3 eesmärk saavutatakse väljamaksete tegemisega töötajatele, siis artikkel 8 võimaldab liikmesriikidel võtta „vajalikud meetmed“, samas täpsustamata, millised need meetmed on. Seda saab teha mitmel moel, mitte vaid töötajatele väljamakseid tehes. ( 14 )

46.

Neljandaks ja viimaseks kaitsevad artikkel 3 ja artikkel 8 erinevaid huve. Väidetavalt kaitseb artikkel 3 lühiajalise „vapustuse“ eest, mille töötajale põhjustab tööandja maksejõuetus. Sellele vihjab Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus komisjoni ettepaneku kohta võtta vastu direktiiv 80/987, milles komitee viitab asjaolule, et tööandja maksejõuetusmenetluse ajal „on töötajatel hädasti vaja töötasu, et katta enda ja oma perekonna igapäevased kulutused“ [mitteametlik tõlge]. ( 15 ) Samuti on kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Robins tunnistanud, et töötasu maksmata jätmine artikli 3 tähenduses kestab üldiselt „lühikest aega” ja töötajad „saavad […] reageerida sellele suhteliselt kiiresti“. ( 16 )

47.

Teisalt on artikli 8 eesmärk kaitsta töötajate pikaajalisi pensioniõigusi. Komisjoni aruandes nõukogu direktiivi 80/987 ülevõtmise kohta kinnitatakse sellist artiklite 3 ja 8 vahelist erinevust, märkides, et artikli 8 raames „ei ole enam küsimus tasu maksmise tagamises, vaid õiguse tagamises saada vanadushüvitist“ [mitteametlik tõlge]. ( 17 ) Kohtujurist Kokott märkis oma ettepanekus kohtuasjas Robins, et „pensionipuudujääk [avaldab] mõju kogu pensioniea vältel“ ( 18 ) ega ole tõenäoline, et töötaja saab sellise puudujäägi hüvitamiseks midagi teha. ( 19 ) Seetõttu ei piisa artiklis 8 sätestatud „pensioniõiguste“ kaitsmise nõude täitmiseks lihtsalt pensionikindlustuse „sissemaksete“ tagastamisest, nagu näevad ette direktiivi artiklid 6 ja 3, sest see ei taga, et pikaajaliselt „täidetakse kohustus maksta välja praegused ja tulevased hüvitised“ [mitteametlik tõlge] ( 20 ).

48.

Hoolimata eelmises jaos kirjeldatud artiklite 3 ja 8 kohaldamisala, ülesehituse ja eesmärgi mõningatest erinevustest, olen valmis tunnistama, et konkreetne juhtum võib kuuluda samaajal mõlema sätte kohaldamisalasse. Just selline on olukord pensionikindlustuse sissemaksetega, mida võib käsitada „rahuldamata nõuetena“ artikli 3 tähenduses, kuid millega lõppkokkuvõttes rahastatakse vahetult ja tulevikus tekkivaid õigusi saada vanadushüvitist vastavalt täiendavatele pensioniskeemidele artikli 8 tähenduses.

49.

Seetõttu olen seisukohal, et käesolev kohtuasi kuulub nii direktiivi 2008/94 artikli 3 kui ka artikli 8 kohaldamisalasse. Kuna Saksamaa ei ole ilmselt pensionikindlustuse sissemakseid artikli 3 alusel loodud garantiiasutuste kohustuste hulgast vastavalt direktiivi artiklile 6 välja jätnud, on hagejal õigus tasumata pensionikindlustuse sissemaksete väljamaksmisele ajavahemiku eest, mis on sätestatud artiklite 3–5 Saksa rakendusaktis. ( 21 ) Saksamaa valitsuse kirjalikus vastuses Euroopa Kohtu küsimusele viidatud Saksa seaduse kohaselt on see ajavahemik kolm kuud.

50.

Kuna käesolev kohtuasi käsitleb täiendavat pensionifondi, mida ei ole piisavalt rahastatud, kuna tööandja jättis hageja sissemaksed fondi edastamata, mõjutab see hageja huve seoses tulevaste pensioniõigustega ja seega kuulub juhtum artikli 8 kohaldamisalasse. Seda, et pensionifondi ebapiisav rahastamine kuulub direktiivi artikli 8 kohaldamisalasse, on Euroopa Kohus juba kinnitanud kohtuotsuses Hogan. ( 22 )

51.

Minu arusaamist mööda sai käesoleva kohtuasja hageja juba vastavalt direktiivi artiklite 3–5 Saksa rakendusaktile väljamaksed, sh oma pensionikindlustuse sissemaksed, pankrotivõlgniku vastu maksejõuetusmenetluse algatamisele eelnenud kolme kuu eest. ( 23 ) Käesoleva kohtuasja pankrotivõlgnik aga jättis hageja üheksa kuu pensionikindlustuse sissemaksed tema pensionifondi edastamata. Seega on küsimus selles, kas artiklis 8 ette nähtud vahetult ja tulevikus tekkivate pensioniõiguste kaitse kehtib ka hageja ülejäänud kuue kuu edastamata pensionikindlustuse sissemaksete suhtes või on nende puhul asjakohane. Seda küsimust vaen oma ettepaneku ülejäänud osas.

52.

Liikmesriigi kohus küsib, kas tööandja maksejõuetuse korral näeb direktiivi 2008/94 artikkel 8 ette, et summad, mis tööandja on kinni pidanud töötaja töötasust täiendavasse pensionifondi maksmiseks, kuid mida tööandja tegelikult eraldi kontole ei kandnud, tuleb tööandja pankrotivarast välja arvata. Teisisõnu on küsimus selles, kas artikkel 8 läheb nii kaugele, et selle alusel tuleb siseriiklike maksejõuetust käsitlevate õigusaktide vastavaid sätteid, mis ei sisalda konkreetseid eeskirju sellise olukorra lahendamiseks, muuta või need tühistada.

53.

Lühike vastus sellele konkreetsele küsimusele on „ei“. Annan selle siiski ühe piirava reservatsiooniga. Eitava vastuse peamine põhjus on lihtne: leian, et sellist minimaalse ühtlustamise vahendit nagu on direktiiv 2008/94 ja eelkõige selle direktiivi tahtlikult üldiselt sõnastatud sätet, nagu on artikkel 8 (mis jätab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusõiguse selle rakendamise vahendite valimisel), on raske tõlgendada nii, et see tegelikult tingib vajaduse lisada liikmesriigi õiguskorda väga konkreetne säte, nagu õigusnorm, mille kohaselt tuleb tasumata pensionikindlustuse sissemaksed tööandja pankrotivara hulgast välja arvata.

54.

Direktiivi 2008/94 ei saa pidada imevahendiks, mis kõrvaldab kõik töötajatele tööandja maksejõuetusest tulenevad negatiivsed tagajärjed. See sätestab vaid minimaalsed Euroopa Liidu standardid, millest madalamale töötajate kaitse liikmesriikides ei tohi jääda, kuid millest kaugemale võivad liikmesriigid oma äranägemisel minna. ( 24 )

55.

Seda kinnitavad direktiivi kaks aspekti. Esiteks selgitatakse direktiivi 2008/94 põhjenduses 3, et direktiivi eesmärk on „tagada [töötajatele] minimaalne kaitse“ tööandja maksejõuetuse korral. Edasi on märgitud, et arvesse tuleb võtta „ühenduse tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu vajadust“.

56.

Teiseks sätestab direktiivi 2008/94 artikkel 11, et direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate jaoks soodsamaid õigus- või haldusnorme. Teisisõnu öeldes sätestab direktiiv 2008/94 tööandja maksejõuetuse puhuks töötajate kaitse miinimumnõuded, millest tugevama või ulatuslikuma kaitse võivad liikmesriigid soovi korral kehtestada. ( 25 ) Seda kinnitab komisjoni esialgne ettepanek võtta vastu direktiiv 80/987 ja komisjoni aruanne nõukogu direktiivi 80/987 ülevõtmise kohta. Mõlemas dokumendis on (praegust) direktiivi 2008/94 artiklit 11 käsitledes märgitud, et see artikkel osutab asjaolule, et direktiiv pakub töötajatele üksnes minimaalset kaitset. ( 26 )

57.

Asjaolu, et direktiiv on vaid minimaalse ühtlustamise vahend, tähendab, et direktiivi sätteid ei tohiks tõlgendada ülemäära ettekirjutavalt. Pigem tuleb direktiivi 2008/94 tõlgendada tasakaalustavalt, kooskõlas direktiivi eesmärgiga tagada töötajate miinimumkaitse. Seda silmas pidades asun tõlgendama artiklit 8 ennast.

58.

Artikkel 8 on sõnastatud eriti häguselt. See paneb liikmesriikidele kohustuse saavutada teatud tulemus: tagada töötajate huvide kaitse seoses vahetult või tulevikus tekkiva õigusega saada vanadushüvitist. Samas ei kirjuta see säte eeskätt ette, kuidas selline kaitse tuleb tagada.

59.

Tundub, et seadusandja on nii teinud tahtlikult, nagu nähtub direktiivi 2008/94 ja selle õiguseellase, direktiivi 80/987 ettevalmistavatest dokumentidest. Esialgne direktiiv 80/987 oli üks kolmest direktiivist, mis võeti vastu sotsiaalvaldkonna tegevuskava (1974–1976) raames, mille eesmärk oli lahendada kaubandustõkete kõrvaldamise tulemusel suurenenud konkurentsi tõttu toimunud ettevõtete ümberkorraldamise sotsiaalsed tagajärjed. Teised kaks direktiivi olid direktiiv 77/187/EMÜ, mis käsitleb töötajate õigusi äriühingute ülemineku korral ( 27 ), (nüüd direktiiv 2001/23/EÜ ( 28 )) ja direktiiv 75/129/EMÜ, mis käsitleb kollektiivseid koondamisi ( 29 ).

60.

Kõik kolm direktiivi kuuluvad samasse õigusaktide paketti. Seetõttu annab direktiivide 77/187 ja 75/129 uurimine kasulikku taustteavet direktiivi 80/987 ja nüüdse direktiivi 2008/94 tõlgendamiseks.

61.

Komisjoni ettepanekus võtta vastu direktiiv 80/987 viidatakse (praegust) direktiivi 2008/94 artiklit 8 käsitledes konkreetselt direktiivile 77/187. Komisjon märgib, et artiklis 8 järgitakse lahendust, mis nähti samale probleemile juba ette direktiivis 77/187, mis käsitleb äriühingute üleminekut. ( 30 ) Tegelikult on direktiivi 80/987 artikli 8 sõnastus peaaegu identne direktiivi 77/187 artikli 3 lõike 3 (nüüd direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 4 punkt b) sõnastusega.

62.

Direktiivi 77/187 vastu võttes loobus komisjon esialgsest kavatsusest reguleerida täiendavate pensioniõiguste ülekandmist ühtlustatud viisil artikliga 3. Ta põhjendas seda sellega, et „[pensionide] tingimused, vormid ja olemus ning nende korraldus on nii erinevad, et direktiivis ei ole võimalik sätestada konkreetseid ühenduse eeskirju. Need ei ole ka direktiivi eesmärkide saavutamiseks vajalikud. Seetõttu piirdub kavandatud direktiiv nõudega, et liikmesriigid tagavad, et töötajad ei kaota õigusi, ning jätab neile meetodite ja vahendite valikul vabad käed“ [mitteametlik tõlge] ( 31 ).

63.

See näitab, et komisjon jättis liikmesriikidele suure kaalutlusõiguse vahendite valimisel, millega kaitstakse töötajate täiendavate pensioniskeemide kohaseid pensioniõigusi direktiivi 77/187 alusel. Sama lähenemisviisi kasutati direktiivi 80/987 artikli 8 (nüüd direktiiv 2008/94 artikkel 8) puhul.

64.

Seda järeldust kinnitab ka direktiivi 80/987 artikli 8 sõnastuse muudatus. Komisjoni ettepanekus oli esialgu märgitud, et „liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed […]“ [mitteametlik tõlge]. ( 32 ) Nõukogu muutis seda sõnastust nii, et direktiivi 80/987 lõppversioonis on sätestatud, et „liikmesriigid tagavad vajalike meetmete võtmise […]“. Väidetavalt annab see liikmesriikidele isegi suuremad võimalused valida vahendid, millega saavutada töötajate pensioniskeemide kaitse. ( 33 ) Näiteks ei pea nad viimase sõnastuse kohaselt ise meetmeid võtma, vaid võivad nõuda, et seda teeks muu organ või isegi tööandja. ( 34 )

65.

Euroopa Kohus tunnistas samuti „laia kaalutlusruumi“, mis artikkel 8 annab liikmesriikidele artikli 8 eesmärgi saavutamiseks kasutatavate vahendite kindlaksmääramisel. ( 35 )

66.

Kokkuvõttes on direktiiv 2008/94 minimaalse ühtlustamise vahend. Artikkel 8 on eriti üldsõnaline, andes liikmesriikidele tahtlikult „laia kaalutlusruumi“. Seetõttu ma ei arva, et Euroopa Kohus peaks liikmesriikidele ette kirjutama konkreetsed vahendid artikli 8 eesmärgi saavutamiseks.

67.

Liikmesriik võib kahtlemata kehtestada artikli 8 eesmärgi saavutamiseks eraldamise eeskirja, mille kohaselt eraldatakse pensionikindlustuse sissemaksed pankrotivarast, nagu on soovitanud käesoleva kohtuasja hageja. Kuid liikmesriik ei ole kohustatud seda tegema, tingimusel et artiklis 8 ette nähtud kaitse tagatakse muul viisil.

68.

Seda kinnitab ka komisjoni aruanne direktiivi 80/987 ülevõtmise kohta, kus tuuakse järgmised näited artikli 8 eesmärgi saavutamise võimaluste kohta: reservide loomise kohustuse kehtestamine, järelevalve investeeringute üle, aktuaarne järelevalve, fondi tingimusetu sõltumatus, kindlustus jne. ( 36 ) See näitab, et artikli 8 eesmärgi saab täielikult saavutada paljude eri meetoditega, kuid ükski neist ei ole kohustuslik.

69.

See vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtule on ka praktilisest küljest põhjendatud. Direktiivi 2008/94 eesmärk ei ole liikmesriikide pensionide või maksejõuetuse regulatsiooni täielik reguleerimine ja ühtlustamine. Pealegi on liikmesriikide maksejõuetuse ja pensionide regulatsioon väga keerukas ja tehniline. Seega säilitavad liikmesriigid kontrolli selle üle, kuidas maksejõuetusmenetlusi korraldatakse ja võlausaldajaid järjestatakse. ( 37 ) Artikli 8 tõlgendamine nii, et see nõuab summade pankrotivarast välja arvamist, et tagada töötajate pensionikindlustuse sissemaksed, võib märkimisväärselt mõjutada seda, kuidas liikmesriigid võlausaldajaid maksejõuetusmenetluses tähtsuse põhjal järjestavad. ( 38 ) Miski ei viita sellele, et direktiivi 2008/94 artikkel 8 kavandati sellise kaugeleulatuva mõjuga sättena. ( 39 )

70.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esitatud konkreetsele küsimusele järgmiselt: direktiivi 2008/94 artikkel 8 ei näe ette, et rahuldamata töötasu nõude summad, mis jäid tööandjale hoiule kuni teataval tähtpäeval sissemakse tegemiseni pensionifondi, kuid mida tööandja ei hoidnud eraldi kontol, tuleb tööandja pankrotivarast välja arvata.

71.

Lisaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud konkreetsele ja täpsele küsimusele antud vastusele olen seisukohal, et käesolev kohtuasi väärib mitut lõppmärkust. Need märkused käsitlevad artikli 8 soovitud tulemust ja liikmesriikide poolt selle tulemuse saavutamiseks valitud meetodite tõhusust.

72.

Võttes arvesse eelnevat arutelu, direktiivi 2008/94 kui minimaalse ühtlustamise vahendi üle, leian et artikkel 8 ei nõua liikmesriikidelt töötajate pensioniõiguste täielikku kaitsmist tööandja maksejõuetuse korral. ( 40 ) Artikli 8 kujunemisloo, sõnastuse ja Euroopa Kohtu poolse tõlgenduse tõttu on selge, et mitte kõiki summasid ei saa selle artikli kohaselt sisse nõuda.

73.

Arvan siiski, et vastavalt artiklile 8 on liikmesriikidel kohustus tagada töötajate huvide kaitse seoses nende vahetult või tulevikus tekkivate pensioniõigustega võimaluste piires mõistlikul ja proportsionaalsel viisil ja ulatuses.

74.

Seda, mis on mõistlik ja proportsionaalne, ei saa siiski abstraktselt kindlaks määrata. Väga tähtsad on juhtumi taust ja asjaolud. Käesolevas ettepanekus saab välja tuua üldised ja näitlikud kriteeriumid mõistlikkuse ja proportsionaalsuse hindamiseks. Selline hindamine võib hõlmata näiteks selle arvesse võtmist, millise summa on töötaja(d) pensionifondi juba maksnud, millise summa võrra väheneb nende pensioniõigus tööandja maksejõuetuse tulemusel, kui pika aja jooksul ei ole pensionifondi piisavalt rahastatud, kui tõenäoline on, et töötaja leiab uue töö ja saab jätkata pensionifondi sissemaksete tegemist.

75.

Kohtuotsuses Hogan leidis Euroopa Kohus, et liikmesriik on kohustatud tagama, et töötaja saab vähemalt 50% kogunenud vanadushüvitise väärtusest. ( 41 ) Seda määra ei peaks võimalike tulevaste kohtuasjade puhul küll pidama kivisse raiutuks. Pigem on see teatud miinimumpiir, milleni jõuti kõnealuse kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes.

76.

Nende suuniste kohaldamine ning proportsionaalsuse ja mõistlikkuse hindamine käesolevas kohtuasjas on liikmesriigi kohtu ülesanne. Euroopa Kohtule esitatud teabest nähtub, et hageja pensionifondist on puudu üheksa kuu pensionikindlustuse sissemaksete summa. Saksamaa valitsus väidab, et ta hüvitas hagejale täielikult kolme kuu pensionikindlustuse sissemaksed. Hageja väidete kohaselt väheneb tema igakuine pension 5–7 euro võrra pensionikindlustuse perioodi alusel, mis ulatub tagasi (eeldatavalt vähemalt) 1996. aastani, mil hageja asus tööle pankrotivõlgniku juures. Seda arvesse võttes tundub, et hageja olukord on tunduvalt parem miinimumpiirist, mille Euroopa Kohus kehtestas kohtuotsuses Hogan, kuid liikmesriigi kohus peab seda siiski kontrollima.

77.

Kuigi liikmesriikidele on antud üsna vabad käed, näib siiski, et nad kasutavad peamiselt kahte meetodit töötajate pensioniõiguste kaitsmiseks vastavalt artiklile 8. ( 42 )

78.

Esimene meetod on sisuliselt garantiiasutuste loomine, mis võtavad üle maksejõuetu tööandja kohustused seoses nende töötajate pensionikindlustuse sissemaksetega. Teine meetod on tööandja ja pensionifondi varade range õiguslik eraldamine ning tagamine, et pensionifondi varad on piisavad.

79.

Kohtuistungil märkis Saksamaa valitsus, et Saksamaa kasutab mõlemat meetodit olenevalt sellest, millist liiki pensionifondiga on töötaja ühinenud. Käesoleva kohtuasja hageja pensionifond on „Pensionskasse“. Saksa õiguse kohaselt kaitstakse seda teise meetodiga. ( 43 )

80.

Käesoleva ettepaneku punktis 76 toodud põhjusel ei kuulu selline juhtum nagu käesolev artikli 8 kohaldamisalasse. Samas peaks järgnev kokkuvõtlik märkus käsitlema teist meetodit üldiselt.

81.

Artikli 8 eesmärgi saavutamiseks ei piisa vaid tööandja ja pensionifondi varade eraldamisest. Sellele olen viidanud eespool seoses direktiiviga 2003/41, rõhutades, et tööandja ja pensionifondi varade pelk eraldihoidmine ei lahenda käesolevas kohtuasjas tõstatatud probleemi. Kohtujurist Lenz ütles oma ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia samuti, et „kaitse, mis piirdub […] fondide puutumatusega ega taga nende fondide piisavat rahastamist, on ilmselgelt ebapiisav“ ( 44 ).

82.

Oma kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks peavad liikmesriigid tagama, et pensionifondi varad on selle kohustuste täitmiseks piisavad ning et välditakse korduvat ebapiisavat rahastamist liiga suures summas. ( 45 ) See eeldab ranget järelevalvet pensionifondide üle ja nende piisavat kindlustamist. Järelevalvet võib teha mitmel viisil. Töötajaid võib regulaarselt (näiteks kord kuus või kvartalis) teavitada nende pensionifondi tehtud pensionikindlustuse sissemaksetest. Teise võimalusena võib riik ise teostada regulaarselt pensionifondide üle riiklikku järelevalvet või võidakse tööandjale või pensionifondile panna kohustus anda aru pensionikindlustuse sissemaksete tegemisest.

83.

Kokkuvõttes on liikmesriikidel märkimisväärne kaalutlusõigus artiklis 8 sätestatud kohustuse täitmise meetodite valikul. Kui aga meetod on valitud, tuleb seda ka tegelikult järgida ja rakendada. Rakendamine peab hõlmama regulaarset järelevalvet, et vältida ulatuslikku ja pikaajalist ebapiisavat rahastamist.

84.

Kokkuvõtteks ei näe direktiivi 2008/94 artikkel 8 ette, et rahuldamata töötasu nõude summad, mis jäid tööandjale hoiule kuni teataval tähtpäeval sissemakse tegemiseni pensionifondi, kuid mida tööandja ei hoidnud eraldi kontol, tuleb tööandja pankrotivarast välja arvata. Samas tuleb artikli 8 eesmärk siiski saavutada sobivalt ja tõhusalt teiste meetoditega.

85.

Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hessisches Landesarbeitsgericht’i (Hesseni liidumaa kõrgeim töökohus) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ (töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral) artikkel 8 ei näe ette, et rahuldamata töötasu nõude summad, mis jäid tööandjale hoiule kuni teataval tähtpäeval sissemakse tegemiseni pensionifondi, kuid mida tööandja ei hoidnud eraldi kontol, tuleb tööandja pankrotivarast välja arvata. Samas tuleb artikli 8 eesmärk siiski saavutada sobivalt ja tõhusalt teiste meetoditega.