1. 

Käesoleva apellatsioonkaebusega palub Euroopa Komisjon tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. aprilli 2015. aasta otsus Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon ( 2 ), millega viimane tühistas osaliselt komisjoni kirjad ( 3 ), mis käsitlevad Total SA ja Elf Aquitaine’i poolset selle trahvisumma ja viivitusintressi tasumist, mis neil komisjoni otsuse K(2006) 2098 (lõplik) ( 4 ) tõttu tasuda tuli.

2. 

Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus tegema kindlaks, kas – ja kui jah, siis mil määral – kujutavad vaidlustatavaid akte endast komisjoni raamatupidaja kirjad, milles nõutakse, et emaettevõtjad maksaksid koos viivitusintressiga ära trahvid, mis määrati neile solidaarselt nende tütarettevõtjaga konkurentsieeskirjade rikkumise eest, pärast nende trahvide vähendamist ja osalist hüvitamist tütarettevõtja suhtes, kes need esialgu tasus. Täpsemalt kerkib küsimus, kas need kirjad kahjustavad nende ettevõtjate huve, sest nendega muudeti viimaste õiguslikku olukorda võrreldes komisjoni esialgse otsusega, sest pealtnäha kehtestatakse nendega nendele ettevõtjatele selle otsusega võrreldes täiendav kohustus. Euroopa Kohus peab niisiis tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest lähtudes välja selgitama, kuidas jaotuvad trahvide sissenõudmise meetmete üle teostatava kontrolli alal volitused liidu kohtu ja siseriikliku kohtu vahel.

3.

Vaidluse tausta on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–28 kirjeldanud järgmiselt:

[…]

[…]

4.

Vastustajad esitasid Üldkohtu kantseleisse 1. septembril 2011 esitatud hagiavaldusega vaidlusaluste kirjade peale Üldkohtule tühistamishagi, paludes teise võimalusena vähendada nendega nõutavaid summasid ja kolmanda võimalusena tühistada nendega nõutav viivis.

5.

Komisjon esitas Üldkohtu kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. novembril 2011. Ta väitis eelkõige, et vaidlusalused kirjad ei ole vaidlustatavad aktid, sest need ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis puudutaksid vastustajate huve, ning et viimastel lasuv maksekohustus tuleneb ainult metakrülaatide otsusest.

6.

Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuses kõigepealt punktides 72–101 seda vastuvõetamatuse vastuväidet.

7.

Selles küsimuses leidis Üldkohus eelkõige, et mis puudutab vastustajatelt vaidlusaluste kirjadega nõutud põhisummat, siis need kirjad ei puudutanud viimaste huve, tuues kaasa selge muutuse nende õiguslikus seisundis ELTL artikli 263 tähenduses pärast metakrülaatide otsust.

8.

Seevastu viivise maksmise kohustuse kohta leidis Üldkohus, et metakrülaatide otsusest, 7. juuni 2011. aasta kohtuotsusest Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (T‑206/06, EU:T:2011:250) ega ka 7. juuni 2011. aasta kohtuotsusest Arkema France jt vs. komisjon (T‑217/06, EU:T:2011:251) ei tulene mingisugust viivise tasumise kohustust, kuna Arkema oli esialgse trahvi terves ulatuses kohe peale kõnealust otsust ära maksnud, mistõttu vaidlustatud akt muutis nende õiguslikku seisundit, suurendades summat, mida hagejad olid metakrülaatide otsuse kohaselt kohustatud tasuma.

9.

Üldkohus leidis seega, et hagi on vastuvõetav osas, milles see on suunatud vaidlusaluste kirjadega vastustajatelt nõutud viivise vastu.

10.

Seejärel analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–118 hagi sisulistes küsimustes osas, mis on suunatud vastustajatelt nõutud viivise vastu, ja rahuldas selle nimetatud osas.

11.

Üldkohus tühistas seega vaidlusalused kirjad osas, mille komisjon nõudis nendega vastustajatelt viivist, ja jättis selle ülejäänud osas rahuldamata.

12.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

13.

Vastustajad paluvad Euroopa Kohtul:

14.

Euroopa Kohtu presidendi 17. veebruari 2016. aasta otsusega anti EFTA Järelevalveasutusele luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Et menetlusse astumise avaldus esitati pärast Euroopa Kohtu kodukorra artikli 190 lõikes 2 esitatud tähtaja möödumist, lubati nimetatud menetlusosalisel siiski selle kodukorra artikli 129 lõike 4 kohaselt seisukohti esitada ainult kohtuistungil, mis toimus 9. juunil 2016.

15.

Komisjon on oma apellatsioonkaebust põhjendanud kolme väitega, millest esimese kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui leidis, et vaidlusalused kirjad tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi, teiseks on rikutud poolelioleva kohtuasja ja seadusjõu põhimõtteid ning kolmandaks on põhjendused vastuolulised.

16.

Komisjon väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui järeldas, et vaidlusalused kirjad tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis puudutavad vastustajate huve. Ta peab täpsemalt silmas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–87 esitatud kaalutlusi.

17.

Väide koosneb kolmest osast.

18.

Esimeses osas kinnitab komisjon, et vaidlusalused kirjad on lihtsalt metakrülaatide otsuse täitmiseks edastatud maksenõuded, millega valmistati ette selle otsuse võimalikku sundtäitmist 7. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (T‑206/06, EU:T:2011:250) (vastustajatele määratud trahvide säilitamine) ning 7. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Arkema France jt vs. komisjon (T‑217/06, EU:T:2011:251) (Arkemale määratud trahvi vähendamine) tulemusena. Need kirjad ei kujuta endast siiski veel „sundtäitmist“ ning nendes ei ole seega kindlaks määratud komisjoni lõplikku seisukohta.

19.

Esimese väite teises osas kinnitab komisjon, et vaidlusaluste kirjade sisu näitab, et need ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi. Nendes kirjades on nimelt väljendatud raamatupidamistalituste arvamust metakrülaatide otsusega määratud trahvi sissenõudmise küsimuses ning on ainult meenutatud makseviise või „trahvi tasumise tagatist“, mis on selgelt selle otsuse täitmise kontekstis võetud meede.

20.

Esimese väite kolmanda osaga kinnitab komisjon, et vaidlusaluste kirjadega ei lisatud midagi metakrülaatide otsuse sisule. Vastustajate kohustus maksta trahvi ja sellega seotud viivist on – ja saabki olla – ainult metakrülaatide otsuse tulemus, kui seda otsust tõlgendada, lähtudes 7. juuni 2011. aasta kohtuotsusest Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (T‑206/06, EU:T:2011:250), 7. juuni 2011. aasta kohtuotsusest Arkema France jt vs. komisjon (T‑217/06, EU:T:2011:251) ning Euroopa Kohtu 7. veebruari 2012. aasta kohtumäärusest Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (C‑421/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:60). Komisjon rõhutab, et tal ei ole selles valdkonnas mingit kaalutlusõigust, sest viivis määratakse kindlaks määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 ( 5 ) ja selle rakendusmääruse, delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 ( 6 ) asjassepuutuvate sätete alusel. Teiste sõnadega väljendavad vaidlusalused kirjad ainult komisjoni kavatsust lasta metakrülaatide otsust kohaldada ning need ei tekita mingeid muid õiguslikke tagajärgi peale selle otsuse tagajärgede. Need aktid ei ole tema sõnul lahutatavad otsusest, mille täitmist nendega ette valmistatakse.

21.

Vastustajad leiavad, et esimene väide tuleb lükata osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi.

22.

Selle väite teise ja kolmanda osa kohta arvavad vastustajad, et nendes osades on sisuliselt ära toodud argumendid, mis esitati juba Üldkohtus – ja millele on vastatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82–87 –, ning et nendega ei püüta näidata, et viimane rikkus oma hinnangutega õigusnorme. Need osad tuleb käesoleva apellatsioonkaebuse raames seega ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

23.

Mis puudutab esimese väite esimest osa, siis see tuleb vastustajate meelest põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

24.

Käsitletaval juhul tuleneb finantsmääruse (vt eelkõige artikli 78 lõige 4) ja selle rakendusmääruse, delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 asjassepuutuvatest sätetest (vt artiklid 80 ja 83) ning Euroopa Kohtu praktikast, et viivise kindlaksmääramise eesmärk trahvi määramisel ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise eest on vältida seda, et EL toimimise lepingu sätete kasulikku mõju rikuvad praktikad, mida kasutavad ühepoolselt ettevõtjad, kes viivitavad neile määratud trahvi tasumisega, ning välistada, et neid ettevõtjaid soodustatakse võrreldes teiste ettevõtjatega, kes tasusid oma trahvid määratud tähtaja jooksul.

25.

Käsitletaval juhul tasusid vastustajad – nagu komisjon ka tunnistas – just neile määratud trahvi enne määratud tähtaja möödumist. Seega ei eksisteerinud vaidlusaluste kirjade kuupäeva seisuga – mis oli hilisem 7. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (T‑206/06, EU:T:2011:250) ja 7. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Arkema France jt vs. komisjon (T‑217/06, EU:T:2011:251) kuupäevast, kuid varasem Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse esitamise kuupäevast – mingit õiguslikku alust nõuda vastustajatelt 31312114,58 euro suuruse viivise tasumist.

26.

Järelikult ei ole nendes kirjades piirdutud nende meetmete kinnitamisega, mis komisjon viivise osas metakrülaatide otsuse artiklis 23 võttis. Need kirjad sisaldavad uut elementi, see tähendab nendega on määratud intress, kuigi vastustajad ei ole millegagi märkimisväärselt viivitanud ja seda ei ole isegi väidetud.

27.

Et vastustajad seadsid otseselt kahtluse alla esimese väite vastuvõetavuse, mis puudutab selle väite teist ja kolmandat osa, siis tuleb teha kindlaks, kas komisjoni argumendid nendes kahes osas kujutavad endast – nagu nemad väidavad – lihtsalt Üldkohtus juba esitatud argumentide kordamist ja neid ei saa käesoleva apellatsioonkaebuse raames uuesti analüüsida.

28.

Selles küsimuses ei saa eitada, et komisjon kordas oma esimese väite raames tõesti mõningaid argumente, mille ta esitas oma vastuvõetamatuse vastuväite raames Üldkohtus menetluses, mille tulemusena tehti vaidlustatud kohtuotsus.

29.

Sellegipoolest soovib komisjon just seada kahtluse alla õigusliku arutluskäigu, mille tulemusena järeldas Üldkohus, et vaidlusalused kirjad tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis muudavad asjaomaste ettevõtjate seisundit.

30.

On aga hästi väljakujunenud, et kui apellant vaidlustab, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke asjaolusid apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Kui apellandil ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses tugineda Üldkohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte. ( 7 )

31.

Lisaks olen arvamusel, et komisjon on määratlenud õiguslikult piisavalt – nagu nõuab Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõige 2 – vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste need punktid, milles on tema arvates õigusnorme rikutud.

32.

Minu arvates tuleb seega tagasi lükata põhjused, mis vastustajad on esitanud apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse kohta.

33.

Esimeses väites – mis on käesoleva apellatsioonkaebuse raames keskse tähtsusega – palutakse Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas Üldkohus leidis õigesti, et vaidlusalused kirjad kujutavad osas, milles komisjon nõuab nendega viivise tasumist, endast vaidlustatavaid akte ELTL artikli 263 tähenduses.

34.

Käsitletaval juhul esitatakse kaks vastandlikku seisukohta.

35.

Komisjon – keda toetab EFTA Järelevalveamet – väidab ühelt poolt peamiselt, et kuna viivise tasumise kohustus tuleneb ainult metakrülaatide otsusest ja asjassepuutuvatest määruse sätetest, valmistavad vaidlusalused kirjad ainult ette tulevast sundtäitmise otsust ega muuda ettevõtjate õiguslikku seisundit.

36.

Vastustajad teiselt poolt väidavad sisuliselt, et neid kirju ei saa pidada kirjadeks, millega kinnitatakse varasemat otsust. Märkides, et Arkema oli tasunud 7. septembril 2006 kogu esialgse trahvi summas 219131250 eurot – mida komisjon ei ole vaidlustanud –, ning leides, et seda makset tuleb pidada makseks, mis tehti vastustajate eest, leiavad nad, et mitte ühelgi hetkel ei olnud makseviivitust ning et seega ei olnud nad kohustatud tasuma viivist, mida vaidlusaluste kirjadega nõuti.

37.

Tuleb meenutada, et hästi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses esitada vaid selliste meetmete peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. ( 8 )

38.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selle kindlakstegemiseks, kas meetme peale saab esitada tühistamishagi, ka vaadelda selle meetme sisu, mille tühistamist taotletakse, kuna selles küsimuses ei ole põhimõtteliselt tähtsust vormil, milles meede on võetud. ( 9 )

39.

Toimingute või otsuste peale, mis tehakse mitmeastmelise, eelkõige asutusesisese menetluse käigus, võib põhimõtteliselt ( 10 ) hagi esitada vaid siis, kui need kujutavad endast meetmeid, mis väljendavad institutsiooni lõplikku seisukohta kõnealuses menetluses, kuid vahemeetmete peale, millega valmistatakse ette lõppotsust, ei saa hagi esitada. ( 11 ) Vaidlustatavateks aktideks ei saa seega kvalifitseerida vahemeetmeid, mille eesmärk on valmistada ette lõplik otsus ja millel ei ole niisuguseid tagajärgi, ning üksnes varasemat tähtajal vaidlustamata otsust kinnitavad aktid. ( 12 )

40.

Kuidas on lugu nõudekirjadega, mille komisjoni raamatupidamistalitused saadavad, kui komisjon teeb õigusnormi alusel ( 13 ), mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 1/2003 ( 14 ) artikli 23 lõike 2 punktis a, niisuguseid konkurentsieeskirjade rikkumisi puudutavaid otsuseid nagu metakrülaatide otsus, millega on tegemist käesolevas kohtuasjas?

41.

Ma teen ettepaneku anda sellele esmapilgul lihtsale küsimusele vastus, mis ei ole ühene.

42.

Kui need kirjad ei peaks – nagu ma kõigepealt näitan ja vastavalt põhimõtetele, mille Euroopa Kohus sedastas 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ferriere Nord ( 15 ) – põhimõtteliselt kaasa tooma iseseisvaid õiguslikke tagajärgi võrreldes komisjoni esialgse otsusega, milles on tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumine ja millega määratakse seega trahv, pooldan ma käsitletava juhtumi konkreetse olukorra tõttu – põhjustel, mille ma esitan hiljem – apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Et nendes kirjades on uus element, mis kahjustab kõnesolevate ettevõtjate huve, võib liidu kohus tõhusa kohtuliku kaitse nõuete tõttu leida, et need on aktid, mille peale saab esitada ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi.

43.

Komisjoni raamatupidamistalituste saadetud kirjad kujutavad endast põhimõtteliselt lihtsalt eelneva otsuse täitmise nõuet. Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a alusel tehtud otsuste kontekstis kujutavad need kirjad endast ühekorraga nii rikkumise tuvastamise – ja samal ajal trahvi määramise – otsuse kinnitusi kui ka võimalike sundtäitmismeetmete ettevalmistust.

44.

Kui käsitleda nüüd nende sisu – mis on ainsana tõesti määrav selle üle otsustamisel, kas akti saab liidu kohtus vaidlustada –, siis nõudekirjades on põhimõtteliselt ainult meenutatud võimalikke makseviise ja komisjoni raamatupidamistalituste andmetel tasuda jäänud summat, mille adressaatidest ettevõtjad peavad tasuma. Et komisjoni raamatupidamistalitustel ei ole õigust anda õiguslikult siduvaid akte, ei sisalda kirjad, mida nad asjaomastele ettevõtjatele saadavad, muid nende ettevõtjate huve kahjustada võivaid otsuseelemente peale nende, mis ilmnevad komisjoni algsest otsusest, mida liidu kohus võib olla muutnud.

45.

See käib nii selle trahvi summa kohta, mille komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a alusel tehtud otsusega määras, kui ka viivitusintressi kohta juhul, kui selle viivituse kestust ei ole kuidagi vaidlustatud.

46.

Mis puudutab viivise summa kindlaksmääramist, siis komisjon on kohustatud kohaldama – nagu ta metakrülaatide otsuses tegigi – kehtiva finantsmääruse rakenduseeskirju.

47.

Finantsmääruse artikli 71 lõikes 4 on nimelt sätestatud, et tingimused, mille alusel tuleb liidule maksta viivist, sätestatakse rakenduseeskirjades, mis võetakse vastu sama määruse artikli 183 alusel. Selles küsimuses on finantsmääruse, mida on muudetud määrusega (EÜ, Euratom) nr 1248/2006 ( 16 ), artikli 86 lõigetes 2–5 nimetatud määrad, mida liidu õiguse rikkumise eest määratud trahvide maksmisega viivitamise korral vajaduse korral kohaldatakse.

48.

Nagu Euroopa Kohus otsustas selgelt 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Ferriere Nord ( 17 ) kirja kohta, milles nõuti trahvisumma jäägi tasumist, mille maksmist komisjon ei saanud enam nõuda trahvi määramise otsuse täitmise nõude aegumise tõttu, ei saa niisugust nõudekirja pidada kirjaks, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi.

49.

Euroopa Kohus otsustas selles kohtuotsuses, et vaidlusalused aktid, see tähendab komisjoni kirjad, mis käsitlesid Ferriere Nord SpA‑le otsusega 89/515/EMÜ ( 18 ) määratud trahvi tasumata jäänud summa maksmist, kujutavad – olenemata asjaolust, kas need aktid võeti sellistena vastu enne või pärast võimalikku aegumist – endast üksnes puhtalt rakendusakte ettevalmistavaid akte. ( 19 ) Tuleb juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus pidas vajalikuks märkida selles kohtuotsuses, et komisjon ei teatanud vaidlusaluste aktidega Ferriere Nordile otsusest „muuta trahvi, sanktsiooni või karistusmakse esialgset suurust“ määruse (EMÜ) nr 2988/74 ( 20 ) artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses.

50.

Tuleb märkida, et Üldkohus valis hiljuti samasuguse lahenduse, sest ta jõudis järeldusele, et vaidlustatud kirjaga, see tähendab nõudekirjaga, milles paluti tasuda trahv koos viivisega, oli komisjon ainult kinnitanud olukorda, mille tekitas tema esialgne trahvi määramise otsus niisugusena, nagu seda oli muudetud Üldkohtu otsuste ja komisjoni järgnevate kirjadega. ( 21 )

51.

Üldkohus tunnistas vastuvõetamatuks ka tühistamishagi, milles paluti tühistada kiri, milles oli näidatud täpne summa, mille ettevõtja, kellele oli eelnevalt määratud trahv osalemise eest konkurentsi kahjustavas kokkuleppes, pidi veel tasuma, see tähendab nii trahvi veel tasumata summa kui ka viivis, mis sellele trahvile lisandus. Et Üldkohus leidis, et kuna viivise summa tuleneb kokkuvõttes kehtiva finantsmääruse rakenduseeskirjadest, ei kujuta see kiri endast otsust küsimuses, kuidas on asjassepuutuvaid sätteid käsitletaval juhul õige tõlgendada ja kohaldada. ( 22 )

52.

Minu arvates on need seisukohavõtud sarnased juhistega, mis tulenevad hiljutisest, 9. septembri 2015. aasta kohtuotsusest Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon ( 23 ), milles Euroopa Kohus täpsustas puhtalt lepingulist laadi suhte kontekstis, et võlateatist „tuleb […] mõista kui märgukirja, milles on märgitud tähtpäev, maksetingimused ning asjaolu, et seda ei tohi võrdsustada täitedokumendiga, olgugi et selles on juhuks, kui võlgnik kohustust ette nähtud tähtpäevaks ei täida, nimetatud komisjonil kasutada olevate valikuvõimaluste seas ELTL artiklis 299 ette nähtud täitemenetlust“.

53.

Selles küsimuses ei tohi unustada, et siseriiklikel kohtutel on EÜ artikli 256 kohaselt (nüüd ELTL artikkel 299) ( 24 ) kohustus tagada komisjoni rahalist kohustust sisaldava otsuse täitmisele pööramise meetmete õiguspärasuse kontroll. Euroopa Kohus on selles küsimuses rõhutanud, et kuigi tingimust, mis käsitleb niisuguste hageja huve puudutavate siduvate õiguslike tagajärgede tekitamist, mis toovad kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis, tuleb tõlgendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest lähtudes, ei saa seda tingimust niisuguse tõlgendamise tulemusel mingil juhul eirata, ületamata seejuures aluslepinguga liidu kohtutele antud pädevust. ( 25 )

54.

See liidu kohtule ja liikmesriigi kohtule antud pädevuste jaotus põhineb ideel, et kui rahaline kohustus, mis eraõiguslikul isikul komisjoni otsuse kohaselt lasub, on kord kindlaks tehtud, kontrollib selle täpselt kindlaks määratud kohustuse rakendusmeetmete õiguspärasust siseriiklik kohus kui liidu üldkohus.

55.

See ei välista minu arvates, et akt, mis on küll komisjoni eelnevalt tehtud otsuse täiteakt, võiks olla vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses, sest see sisaldab uut elementi, mis võib tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis puudutavad asjaomaste isikute huve. Niisugusel juhul tuleb nimelt asuda seisukohale, et kahtluse all ei ole mitte komisjoni rahalist kohustust sisaldava otsuse täitmine, vaid selle rahalise kohustuse enda määratlus.

56.

Ei saa seega välistada – just seetõttu, et Euroopa Kohus peab tagama tõhusa kohtuliku kaitse –, et akt, mis on nõue tasuda trahv ja viivis, kui see on olemas, võib teatavatel tingimustel – nagu need, millega on tegemist käesolevas põhikohtuasjas – tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis puudutavad asjaomaste juriidiliste isikute huve.

57.

Seda ma järgnevas arutelus nüüd analüüsida kavatsengi.

58.

Käesolevas apellatsioonkaebuses analüüsitakse üsna keerukat ja ebaharilikku faktilist ja menetluslikku olukorda, mille põhijooni on vaja meenutada.

59.

Metakrülaatide otsusega leiti, et vastustajad on ainuüksi Arkema emaettevõtjate staatuse tõttu – kusjuures viimasele määrati 219131250 euro suurune trahv – „solidaarselt“ vastutavad trahvi tasumise eest vastavalt 140,4 miljoni euro ja 181,35 miljoni euro ulatuses.

60.

7. juuni 2011. aasta kohtuotsusega Arkema France jt vs. komisjon (T‑217/06, EU:T:2011:251) vähendati Arkemale määratud trahvi summat 113343750 eurole. Seevastu pärast 7. juuni 2011. aasta kohtuotsust Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (T‑206/06, EU:T:2011:250) jäi vastustajatele määratud trahvi summa samaks ning see jäeti muutmata ka 7. veebruari 2012. aasta kohtumäärusega Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (C‑421/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:60).

61.

Esiteks on hästi teada, et Arkema maksis kogu esialgse trahvi summas 219131250 eurot 7. septembril 2006 ära ka vastustajatest äriühingute eest. Kuigi komisjon on oma kolmanda väite raames – väide, mille juurde tulen ma järgnevas arutuskäigus tagasi – vaidlustanud 25. septembri 2008. aasta kirja tõlgenduse, mis on valitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 ning mille kohaselt täitis Arkema korralikult ühise makse avalduse ja tasus seega samuti kogu esialgse trahvi summa, ka vastustajate eest, ei näidanud ta ära, kuidas on niisuguse hinnanguga faktilisi asjaolusid moonutatud või tehtud nende õiguslikul kvalifitseerimisel viga, ega isegi seda väitnud.

62.

Niisuguses olukorras tuleb teha kaks märkust. Esimene puudutab seisukohta, mille Euroopa Kohus võttis kohtuasjas C‑421/11 P viivise tasumise küsimuses. Teine puudutab üldisemalt küsimust, kas võttes arvesse kohtupraktikas antud juhiseid, võis vastustajatele tõesti ette heita makseviivitust.

63.

Esimene märkus on niisugune, et oma 7. veebruari 2012. aasta kohtumäärusega Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (C‑421/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:60, punkt 89) kinnitas Euroopa Kohus kaudselt, kuid vääramatult, et konkreetselt ja põhjendatult eristatakse esiteks hagi, mis on suunatud vaidlusaluste kirjade vastu, millega on vastustajatele põhjendamatult määratud viivis, ja teiseks hagi, mis on suunatud metakrülaatide otsuse vastu. Otsustades, et teise võimalusena esitatud viivise tasumisest vabastamise nõue tuleb jätta ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest see on suunatud „[7. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (T‑206/06, EU:T:2011:250)] vastu, vaid komisjoni [8. juuli 2011. aasta kirja] vastu, mille peale on [vastustajad] lisaks esitanud Üldkohtule hagi, mis registreeriti selle kantseleis numbri all T‑470/11“, näib Euroopa Kohus olevat nõustunud, et vaidlusalused kirjad ei kujutanud endast Üldkohtu poolt ära muudetud metakrülaatide otsuse kinnitust.

64.

Teine märkus on niisugune, et küsimuses, missugused järeldused peab komisjon tütar‑ ja emaettevõtjatele ainult tütarettevõtjate konkurentsi kahjustava käitumise eest „solidaarselt“ määratud trahvide sissenõudmise summa sissenõudmise osas konkreetselt tegema, jääb alati püsima teatav õiguslik kõhklus. Täpsemalt – ja ehkki Euroopa Kohus on leidnud, et niisugusel juhul on emaettevõtja(te) vastutus tema/nende tütarettevõtjate vastutusest „puhtalt tuletatud“ ( 26 ) – ei ole ta siiski andnud selgeid juhiseid järelduste kohta, mis tuleb sellest teha juhtudel, mil need tütarettevõtjad maksavad ära kogu trahvi, mis on neile solidaarselt oma emaettevõtjatega määratud.

65.

Kas niisugusel juhul, mil tütarettevõtja maksab ära kogu „solidaarselt“ määratud trahvi – ja olenemata sellest, kas ta kavatses või mitte teha „ühist makset“ –, on komisjonil õigus asuda seisukohale, et emaettevõtja ei ole oma maksekohustust täielikult või osaliselt tasunud?

66.

Minu arvates see nii ei ole.

67.

Minu meelest kinnitab asjaolu, et emaettevõtjad ja nende tütarettevõtjad vastutavad solidaarselt rikkumisperioodil toime pandud konkurentsivastase käitumise eest, mille panid toime ainult need tütarettevõtjad, hästi – sõltumata „ühise makse avalduse“ olemasolust –, et Arkema tegi trahvi algse makse enda nimel, kuid ka oma solidaarvõlgnike eest. Kui emaettevõtja vastutus tuleneb eranditult tema tütarettevõtja vastutusest, kes ainsana rikkus ELTL artikli 101 lõikes 1 osundatud keelatud kokkulepete keeldu, või kui nendele kahele äriühingule määrati solidaarselt trahv, ei saa komisjon nõuda emaettevõtjalt trahvisummat, mis ületab summa, mida tütarettevõtja peab lõpuks tasuma. ( 27 )

68.

Euroopa Kohus otsustas, et olukorras, kus emaettevõtja vastutus tuleneb puhtalt tütarettevõtja vastutusest ja kus emaettevõtjale süüks pandud tegevust ei iseloomusta konkreetselt mingi muu tegur, ei saa emaettevõtja vastutus olla ulatuslikum kui tütarettevõtja oma. ( 28 ) Euroopa Kohus leidis seega, et kui eelnevates punktides nimetatud menetlusnõuded on täidetud, tuleb emaettevõtja, kelle vastutus tuleneb täielikult ainult tütarettevõtja vastutusest, vastutuse ulatust üldjuhul vähendada, kui vähendatakse emaettevõtjale omistatud tütarettevõtja vastutust. ( 29 ) Ka on Euroopa Kohtul olnud võimalus täpsustada, et solidaarvastutuse mehhanismi eesmärk liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvide maksmisel on eelkõige tugevdada nende trahvide sissenõudmise tegevust ning võimalik kohtuvaidlus solidaarvõlgnike vahelises välises suhtes „ei oma komisjoni jaoks üldjuhul enam tähtsust, kuna üks või mitu kõnealust kaasvõlgnikku on kogu trahvi talle juba tasunud“. ( 30 )

69.

Sellegipoolest leidis Euroopa Kohus kohtuasjas C‑421/11 P, et tütarettevõtjale määratud trahvi vähendamine ei pea tingimata automaatselt kasu tooma tema emaettevõtjale, kelle vastutus on puhtalt tuletatud vastutus. Mis puudutab vastustajate juhtumit, siis Euroopa Kohus leidis, et kuna nende ja Arkema suhtes kohaldatav kordustegur on erinev, ei saa ainuüksi asjaolu, et need äriühingud pidid tasuma trahvi, mille eest nad vastutavad solidaarselt, kujutada endast asjaolu, mis õigustab selle seadusjõu laiendamist, mida 7. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Arkema France jt vs. komisjon (T‑217/06, EU:T:2011:251) puhul tunnustada tuleb. ( 31 ) Euroopa Kohus ei näidanud seega otseselt ära, et kui üks solidaarvõlgnikest maksab kogu trahvi ära, ei saa komisjon konkreetselt enam asuda seisukohale, et üks solidaarvõlgnik on veel kogu trahvi või osa sellest võlgu.

70.

Mina omalt poolt – ja ehkki käsitletaval juhul ei ole vaja selles küsimuses otseselt seisukohta võtta – olen arvamusel, et käsitletava juhtumi asjaoludel ja kui me ei taha eirata solidaarsusreegli olemust ennast, võib kahelda, kas vastustajatele võib süüks panna mingit viivitust metakrülaatide otsusega määratud trahvi tasumisel. Vaidlusaluseid kirju, milles nõutakse viivise tasumist – milleks ei anna alust ei see otsus niisugusena, nagu Üldkohus seda 7. juuni 2011. aasta kohtuotsusega Arkema France jt vs. komisjon (T‑217/06, EU:T:2011:251) muutis, ega finantsmääruse rakenduseeskirjad –, ei saa seega pidada kirjadeks, millega kinnitati lihtsalt varasemaid akte.

71.

Need kirjad sisaldavad vaieldamatult uut elementi, sest nendega nõutakse vastustajatelt, et nad tasuksid ühe osa trahvist, mis määrati neile solidaarselt Arkemaga, koos viivisega, hoolimata sellest, et viimane maksis kogu trahvi otsekohe ära. Käsitletaval juhul ei ole seega tegemist mitte komisjoni otsuse rakendusaktiga – mille üle peab kohtulikku kontrolli teostama siseriiklik kohus –, vaid aktiga, millega seatakse kahtluse alla ettevõtjale määratud rahaline kohustus.

72.

Seepärast tundub mulle veidi paradoksaalne, et komisjon omistab esiteks tähtsust 25. septembri 2008. aasta kirja tõlgendusele, mis puudutab seda, kas metakrülaatide otsusega solidaarselt määratud trahv „tasuti ühiselt“ või mitte, ja seega selle kirja õiguslikke tagajärgi, ning teiseks on seisukohal, et ainult see otsus niisugusena, nagu Üldkohus seda muutis, kujutab endast otsust.

73.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal olen arvamusel, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui kvalifitseeris vaidlusalused kirjad vaidlustatavateks aktideks ELTL artikli 263 tähenduses osas, milles komisjon nõuab nendes viivise tasumist.

74.

Oma teise väitega heidab komisjon Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane on rikkunud poolelioleva kohtuasja ja seadusjõu põhimõtteid, sest ta lahutas – eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80 ja 93–101 – tasumisele kuuluva viivise küsimuse metakrülaatide otsuse ülejäänud osast.

75.

Metakrülaatide otsuse artikkel 2 sisaldab sätteid, mis käsitlevad põhikaristusena määratud trahvi ja lisakaristusena mõeldud viivitusintressi, mida tuleb tasuda trahvi maksmata jätmise korral. Hetkel, mil esitati hagi kohtuasjas, milles tehti vaidlustatud kohtuotsus, oli metakrülaatide otsust käsitleva apellatsioonkaebuse alusel algatatud kohtuasi C‑421/11 P aga veel pooleli. Lisaks muutus see otsus Euroopa Kohtu selles kohtuasjas antud 7. veebruari 2012. aasta kohtumääruse Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (C‑421/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:60) tulemusena vastustajate suhtes lõplikuks kõikides oma osades, sealhulgas viivise küsimuses.

76.

Vastustajad paluvad lükata see väide tagasi.

77.

Kaldun käsitletaval juhul arvama, et võttes arvesse asjaolu, et Üldkohtule kohtuasjas T‑470/11 esitatud hagi oli vormiliselt suunatud pealtnäha teise õigusakti vastu kui akt, mida käsitleti kohtuasjas, milles anti 7. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Total ja Elf Aquitaine vs. komisjon (C‑421/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:60), tuleb väide, et on rikutud poolelioleva kohtuasja ja seadusjõu põhimõtteid, tagasi lükata.

78.

Mulle näib, et see lähenemine on ainus, mis sobib kokku Euroopa Kohtu väitega selle kohtumääruse punktis 89, et esiteks hagi, mis on suunatud vaidlusaluste kirjade vastu, millega on võimalik et põhjendamatult määratud viivis, ja teiseks hagi, mis on suunatud metakrülaatide otsuse vastu, eristatakse konkreetselt ja põhjendatult.

79.

Olen seega arvamusel, et teine väide on tulemusetu.

80.

Oma teise võimalusena esitatud kolmanda väitega kinnitab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised.

81.

Üldkohus leidis tema arvates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 ekslikult, et komisjoni kõik nõuded nii Arkema kui ka kõikide solidaarvõlgnike suhtes on täielikult täidetud, samas kui selle kohtuotsuse punktis 9 märkis Üldkohus õigesti, et Arkema „ei saa lubada komisjonil mitte mingit summat kinni pidada, isegi eeldusel, et tema hagi ühenduse kohtus osutub edukaks“.

82.

Arkema niisugune täpsustus tähendab komisjoni sõnul aga paratamatult seda, et ühise makse avaldust ei tehtud. Selles olukorras ei saanud Üldkohus väita, et komisjoni kõik nõuded kõikide solidaarvõlgnike suhtes olid täielikult täidetud.

83.

Vastustajad väidavad, et kolmas väide tuleb jätta ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja lükata igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi.

84.

Argumendid, mille komisjon on apellatsioonkaebuse kolmanda väite raames esitanud, ei ole sugugi veenvad ning need tuleb minu meelest jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

85.

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 9 ei ole otseselt seotud kohtuotsuse põhjendustega, vaid paikneb selle osas, milles on kirjeldatud faktilisi asjaolusid ja mis ei sisalda seepärast ühtegi Üldkohtu hinnangut.

86.

Seejärel tundub, et põhjenduste väidetava vastuolulisuse ettekäändel püüab komisjon tegelikult seada kahtluse alla seda, kuidas Üldkohus tõlgendas 25. septembri 2008. aasta kirja, mille Arkema vastuseks sama aasta 24. juuli kirjale komisjonile saatis.

87.

Kuigi küsimus, kas Üldkohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, on õiguslik küsimus, mille saab seepärast apellatsioonkaebuse raames tõstatada, ( 32 ) ei ole see nii hinnanguga faktilistele asjaoludele, mida Euroopa Kohus ei saa analüüsida, välja arvatud juhul, kui faktilisi asjaolusid on moonutatud. ( 33 )

88.

Mulle näib aga, et niisugust moonutamist – millele ei ole pealegi üldse viidatud – ei ole tõendatud. Mulle tundub täiesti vastuvõetav – ja seega mitte ilmselgelt ekslik – tõlgendus, mille Üldkohus valis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113, see tähendab tõlgendus, et „komisjon [ei saa] tulemuslikult väita, et Arkema ei esitanud ühise makse avaldust, kuna kõnealuses 25. septembri 2008. aasta kirjas märkis [viimane] selgelt, et komisjoni „kõik nõuded nii [tema] kui ka kõikide solidaarvõlgnike suhtes on täielikult täidetud““.

89.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmist: