1.

1993. aasta juunis sõlmis D. Nemec lepingu Murska Sobota vabatahtlike tuletõrjujate ühinguga, et anda rendile paakauto vee vedamiseks põuaperioodidel (edaspidi „rendileping“). Alates 1996. aastast on tal Sloveenia kohtutes jätkuvalt menetluses kohtuasi, et saada kätte kõnealuse rendilepingu alusel maksmisele kuuluv tasu ja selle viivis. Viivis kasvas aja jooksul, kuni vaidlusalune siseriiklik õigusnorm sellele lõpuks piiri pani.

2.

Euroopa Kohtule käesolevas asjas esitatud põhiline õigusküsimus seisneb selles, kas siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et viivis ei saa olla suurem kui põhivõlg (nn põhimõte ne ultra alterum tantum), on vastuolus direktiiviga 2000/35 hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul. ( 2 )

3.

Lisaks on selle põhiküsimusega seotud kaks kõrvalküsimust. Esiteks tuleb kontrollida ELi õiguse ajalist kohaldatavust käesolevas asjas. Teiseks tuleb välja selgitada, kas käesolevas asjas saab D. Nemecit pidada ettevõtjaks ja tema rendilepingut äritehinguks direktiivi 2000/35 tähenduses.

4.

Direktiivi 2000/35 artikli 1 kohaselt on direktiiv kohaldatav „kõigi maksete suhtes, mis on tehtud äritehingute eest tasumiseks“.

5.

Direktiivi 2000/35 artikli 2 punkti 1 esimeses lõigus on äritehingu mõiste määratletud järgmiselt: „ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest“.

6.

Direktiivi artikli 2 punkti 1 teises lõigus on riigiasutuse mõiste määratletud järgmiselt: „igasugune ostja või üksus vastavalt määratlustele riigihanget käsitlevates direktiivides […]“.

7.

Artikli 2 punkti 1 kolmas lõik sätestab: „ettevõtja – organisatsioon, mis tegeleb iseseisva majandus- või kutsetegevusega ka siis, kui sellega tegeleb üks isik“.

8.

Direktiivi 2000/35 artikli 3 lõike 1 punkt c sätestab: „[Liikmesriigid tagavad, et] võlausaldajal on õigus saada hilinenud maksmise eest intressi, kuivõrd: i) ta on täitnud oma lepingulised ja juriidilised kohustused ja ii) ta ei ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui viivituse eest ei vastuta võlgnik“.

9.

Direktiivi 2000/35 artikli 6 lõike 3 kohaselt võivad liikmesriigid direktiivi ülevõtmisel „jätta selle kohaldamisalast välja järgmise: […] b) lepingud, mis on sõlmitud enne 8. augustit 2002“.

10.

Alates 1. jaanuarist 2002 reguleerib makseviivituse tagajärgi Obligacijski zakonik (võlaõigusseadustik, edaspidi „OZ“). OZ artikkel 376 sätestas põhimõtte ne ultra alterum tantum. See põhimõte, mida varasemates õigusaktides ei olnud, piiras viivise maksimumsumma põhivõla summaga.

11.

Füüsiliste isikute majandustegevuse tingimusi ja korda reguleeris rendilepingu sõlmimise ajal Obrtni zakon (käsitööseadus, edaspidi „Obr Z/88“). Füüsilised isikud tohtisid majandustegevusega tegelda üksnes siis, kui neile oli selleks antud luba.

12.

Obr Z/88 muudeti hiljem õigusaktidega, mis sidusid füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise tingimusega, et sellest on pädevale asutusele ette teatatud ja isik ettevõtjate registrisse kantud.

13.

1993. aasta juunis sõlmisid D. Nemec (kassaator) kui rendileandja ja Gasilsko društvo Murska Sobota (Murska Sobota vabatahtlike tuletõrjujate ühing, edaspidi „VTÜ“) kui rendilevõtja lepingu paakauto rentimiseks. Rendilepingu sõlmimise ajal oli kassaatoril olemas Sloveenia õigusele vastav luba tegelda „mehaanikaosade treimise ja keevitamisega“.

14.

VTÜ jättis rendilepingus ette nähtud tasu maksmata. 1996. aastal esitas kassaator nõude summale 17669,51 eurot. Pärast pikka kohtuvaidlust tegi Višje sodišče Maribor (Maribori apellatsioonikohus) 17. veebruaril 2010 otsuse, et VTÜ peab kassaatorile maksma 15061,44 eurot ning seadusjärgse viivise perioodist 25. märts 1996 kuni 31. detsember 2001. Samas jättis Višje sodišče Maribor (Maribori apellatsioonikohus) rahuldamata kassaatori nõude seadusjärgsele viivisele perioodist 1. jaanuar 2002 kuni võla tagasimaksmiseni (mis toimus 18. mail 2010). Kohus põhjendas seda sellega, et 1. jaanuaril 2002 jõustus OZ, mis nägi ette põhimõtte ne ultra alterum tantum. Nii oli 31. detsembriks 2001 kogunenud viivis juba võrdne põhivõlaga ega saanud seega enam kasvada.

15.

Višje sodišče Maribori (Maribori apellatsioonikohus) otsuse peale esitas kassaator kahjunõude Sloveenia Vabariigi vastu (vastustaja) summas 84614,02 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis, ning palus lisaks Sloveenia Vabariigilt välja nõuda kohtukulud. Kassaator väitis, et reegel ne ultra alterum tantum ei ole direktiiviga 2000/35 kooskõlas ning et talle tuleb hüvitada kahju, mis on talle tekkinud direktiivi väidetavalt vale ülevõtmise tõttu Sloveenia õigusesse.

16.

Esimese astme kohus jättis 18. mai 2011. aasta otsusega selle nõude rahuldamata. Kassaator kaebas otsuse edasi, kuid apellatsioonikohus jättis selle oma 24. jaanuari 2012. aasta otsusega rahuldamata. Mõlemad kohtud põhistasid oma otsuse sellega, et kassaatori registreeritud majandustegevus ei hõlma asjaomast rendilepingut. Seega ei tegutsenud kassaator ettevõtjana direktiivi 2000/35 tähenduses ja seepärast ei ole see direktiiv kassaatori asjas kohaldatav.

17.

Kassaator on nüüd Višje sodišče Maribori (Maribori apellatsioonikohus) otsuse edasi kaevanud Vrhovno sodišče Republike Slovenijesse (Sloveenia Vabariigi kõrgeim kohus). Tema seisukoht on, et asjaomane rendileping ei olnud ainult paakauto rentimise kohta. Ta väidab, et kõnealuse rendilepingu puhul oli tegemist „keeruka tehinguga“, mille eesmärk oli tagada kohaliku elanikkonna varustamine joogiveega põuaperioodidel. Lisaks väidab ta, et esitas arve, mis näitab, et ta tegutses ettevõtjana direktiivi 2000/35 tähenduses.

18.

Vastustaja väidab, et direktiiv 2000/35 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, sest selle ülevõtmisel Sloveenia õigusesse jäeti selle kohaldamisalast välja enne Sloveenia ELiga ühinemist sõlmitud lepingud. Lisaks väidab vastustaja, et vaidlusalune rendileping ei ole äritehing direktiivi 2000/35 tähenduses. Kassaator sõlmis rendilepingu väljaspool talle registreeritud majandustegevuse piire ega tegutsenud seega ettevõtjana direktiivi tähenduses.

19.

Neil asjaoludel otsustas Vrhovno sodišče Republike Slovenije (Sloveenia Vabariigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Sloveenia ja Läti valitsus ning komisjon. Sloveenia valitsus ja komisjon esitasid oma suulised seisukohad 4. mail 2016 toimunud kohtuistungil.

21.

Kuna käesoleva asja aluseks olevad asjaolud esinesid enne Sloveenia ühinemist Euroopa Liiduga, käsitlen kõigepealt küsimust, kas ELi õigus üldiselt ja direktiiv 2000/35 konkreetselt on käesolevas asjas ajaliselt kohaldatav (A).

22.

Eelotsuse küsimuste sisuliseks analüüsiks olen seisukohal, et põhimõte ne ultra alterum tantum ei ole iseenesest direktiiviga 2000/35 vastuolus. Seepärast pean kohasemaks käsitleda esimesena kolmandat eelotsuse küsimust (B). Kui Euroopa Kohus nõustub minu seisukohaga selles küsimuses, siis ei ole tegelikult vaja siseriikliku kohtu kahele esimesele küsimusele vastata. Kuid täielikkuse huvides ja Euroopa Kohtu täielikuks abistamiseks käsitlen ka küsimust, kas rendilepingust tulenev suhe võib kuuluda direktiivi 2000/35 esemelisse kohaldamisalasse (C).

23.

ELi õiguse ajalise kohaldatavuse küsimus on kahekihiline. Esimene kiht puudutab ELi õiguse üldist ajalist kohaldatavust, nii nagu see on kindlaks määratud esmase õigusega. Vastus sellele küsimusele on samuti Euroopa Kohtu otsuse jaoks määrava tähtsusega. Teise kihi keskmes on konkreetne õigusakt, mida tuleb asjas kohaldada: kui on kindlaks määratud, et ELi õigus võib asja suhtes olla üldiselt kohaldatav, on järgmine küsimus see, kas konkreetne teisene õigusakt nüansseerib kuidagimoodi seda üldist reeglit.

24.

See lähenemisviis on põhimõttelise tähtsusega, sest teiseseid õigusnorme (sealhulgas direktiivi 2000/35) saab kaaluda ainult juhul, kui enne on kindlaks määratud, et ELi õigus võib olla asja suhtes üldiselt kohaldatav. Olemas peab olema üldine lähenemisviis, mida asjakohane teisene õigusakt võib nüansseerida, kui selles on niiviisi sätestatud.

25.

Sloveenia ühines ELiga 1. mail 2004. Ühinemisakti (edaspidi „ühinemisakt“) ( 3 ) artiklite 2 ja 54 kohaselt muutus ELi õigus Sloveeniale ühinemispäeval kohe siduvaks, kui ühinemisaktis või selle lisades ei ole ette nähtud muud tähtaega. Seega on selge, et ELi õiguse üldisel, põhiseaduslikul reeglil on kohe siduv jõud ehk otsene mõju, kui ühinemisakt ei näe ette teisiti.

26.

Käesolevas asjas vaidluse all olev rendileping on sõlmitud 1993. aastal. Osaliselt täideti seda ( 4 ) 1990. aastate keskel. D. Nemec kaebas VTÜ 1996. aastal kohtusse väitega, et see ei ole täitnud talle lepingust tulenevat kohustust maksta renditasu. Kõik need sündmused toimusid enne 1. maid 2004. Seega on küsimus: kas ELi õigus saab käesolevas asjas kõne all olevas õiguslikus olukorras olla ajaliselt kohaldatav?

27.

Tuleb tunnistada, et ELi õiguse ajalist kohaldatavust käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas ei ole just lihtne orienteeruda.

28.

Euroopa Kohtu suurkoda keeldus kohtuasjas Ynos ( 5 ) eelotsust tegemast põhjendusega, et kohtuasja asjaolud esinesid enne Ungari ühinemist ELiga. Kui lähtuda kohtuotsusest Ynos ja sellele järgnenud kohtupraktikast, tuleb käesolevas asjas järeldada, et ELi õigus ei ole ajaliselt kohaldatav.

29.

Kuid kui jätta Euroopa Kohtu mõneti kategooriline otsus kohtuasjas Ynos kõrvale, on palju sellele eelnevat ja järgmist praktikat, mis läheneb ELi õiguse ajalise kohaldatavuse küsimusele nüansseeritumalt. Nende kohtuasjade puhul võib väita, et need eristavad ühinemiseelseid asjaolusid ning nende ühinemisjärgselt kestvaid õiguslikke tagajärgi. Minu ettepanek ongi tõlgendada kohtuotsust Ynos selle kohtupraktika laiemas kontekstis. Kui Euroopa Kohus selle lähenemisviisiga nõustub, saab käesolevat asja pidada ajaliselt vastuvõetavaks.

30.

Kohtuasjas Ynos oli kõne all direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ( 6 ) kohaldamine maaklerilepingu suhtes. Vaieldi selle lepingu täitmise üle ja selles sisalduva, maakleri tasu kindlaks määrava tingimuse õigluse üle. Kaalumata lepingu täitmisega seotud üksikasju, sedastas Euroopa Kohus, et „[p]õhikohtuasja asjaolud ilmnesid enne Ungari […] ühinemist“ Euroopa Liiduga, mistõttu ta ei ole pädev direktiivi tõlgendama. ( 7 )

31.

Kui kohaldada kohtuotsuses Ynos väljatöötatud kriteeriumi otse, tuleks siseriikliku kohtu esitatud küsimused tunnistada sellisteks, mis jäävad ajaliselt Euroopa Kohtu pädevusest välja, nagu arvas Sloveenia valitsus kohtuistungil. Nagu kohtuasjas Ynos, sõlmiti ka käesolevas asjas kõne all olev rendileping enne Sloveenia ühinemist liiduga. Asjaolu, et selle lepingu rikkumise pärast algatatud siseriiklik kohtumenetlus ei olnud pärast Sloveenia ühinemist veel lõppenud, ei oleks oluline, kuna ka kohtuasjas Ynos ei olnud lepingu täitmisega seotud siseriiklik kohtumenetlus pärast Ungari ühinemist lõppenud. ( 8 )

32.

Minu soovitus Euroopa Kohtule oleks aga käsitleda kohtuotsust Ynos laiemalt ja kaaluda ka sellele eelnenud ja järgnenud kohtupraktikat ning kohtuotsuse Ynos enda konkreetset faktilist ja õiguslikku tausta. See nüansseeritum kohtupraktika ei keskendu niivõrd ühinemiseelsete ja ‑järgsete asjaolude eristamisele, vaid kaalub, kas enne ühinemist loodud õiguslikul suhtel olid kestvad õiguslikud tagajärjed ka pärast ühinemise kuupäeva.

33.

Enne kohtuotsust Ynos oli Euroopa Kohus avatum sellistele eelotsusetaotlustele vastamisel, mille asjaolud esinesid enne ühinemist.

34.

Nii näiteks käsitlesid kohtuasjas Data Delecta ( 9 ) ja Saldanha ( 10 ) esitatud eelotsuse küsimused sellise siseriikliku õigusnormi kooskõla liidu õigusega, mis kohustas välisriikide kodanikest hagejaid esitama kohtukulude katteks tagatise. Mõlemas kohtuasjas olid kohtumäärused, mis nägid ette kohtukulude tagatise esitamise, tehtud enne Rootsi ja Austria ühinemist ELiga. Kuid nende määruste peale esitatud kaebused olid menetlemisel veel pärast ühinemist. Kohtuasjas Data Delecta tegi Euroopa Kohus kohe sisulise otsuse, mis viitab eeldusele, et ELi õigus on ajaliselt kohaldatav. Kohtuasjas Saldanha otsustas Euroopa Kohus, et EÜ artikkel 6 (nüüd ELTL artikkel 18) on siduv kohe alates ühinemise kuupäevast ja et vaidluse all olnud siseriiklik õigusnorm on sellega vastuolus. Euroopa Kohus sedastas, et ELi õigus on ajaliselt kohaldatav „enne […] ühinemist tekkivate olukordade tulevaste tagajärgede suhtes“. ( 11 )

35.

Mõlemad kohtuotsused ( 12 ) näitavad, et isegi kui neis menetletud vaidlused tekkisid enne kummagi riigi ühinemist ELiga, pidas Euroopa Kohus kohaseks järeldada, et enne ühinemist tekkinud olukordade jätkuvate õiguslike tagajärgede suhtes on ELi õigus kohaldatav ja seega tema pädev neid menetlema. Tõsi, mõlemas kohtuasjas oli selle tulemuse eeltingimus, et kohtumenetlus ei olnud ühinemise ajaks veel lõppenud. ( 13 )

36.

Kohtuotsusele Ynos järgnenud kohtupraktika on keerukam. Samas muutus Euroopa Kohus oma lähenemisviisis väidetavalt veel nüansseeritumaks ja keskendus küsimusele, kas asjaomane õiguslik olukord oli ühinemise ajal ammendunud või mitte.

37.

Kohtuotsuses Telefónica O2 kinnitas Euroopa Kohus oma pädevust, olgugi et selle kohtuasja aluseks olnud asjaolud esinesid enne Tšehhi Vabariigi ühinemist liiduga. Põhjuseks oli asjaolu, et reguleeriv asutus oli vaidlustatud otsuse pärast Tšehhi Vabariigi ühinemist ELiga uuesti vastu võtnud etteulatuva mõjuga. ( 14 )

38.

Kohtuotsuses CIBA tunnistas Euroopa Kohus samamoodi, et põhikohtuasjas menetletav vaidlus hõlmab maksuaastaid 2003 ja 2004, samas kui Ungari ühines ELiga alles 1. mail 2004. Sellegipoolest jätkas ta: „Kuna osa põhikohtuasja asjaoludest on toimunud pärast nimetatud kuupäeva, on Euroopa Kohus pädev esitatud küsimusele vastama“. ( 15 )

39.

Kohtuasjas Kuso oli üks pool Austria töötaja, kelle tööleping oli lõppenud 1980. aastal. Hiljem vaidlustas see töötaja oma pensionile saatmise kohustusliku pensioniea (60) alusel, väites, et selle puhul oli tegemist soolise diskrimineerimisega direktiivi 76/207 tähenduses. ( 16 ) Euroopa Kohus sedastas, et ta on pädev eelotsusetaotluse alusel sisulist otsust tegema, lisades, et „õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldamisala [ei saa] laiendada nii palju, et see hakkaks üldiselt takistama uue õigusnormi kohaldamist varasema õigusnormi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele“. ( 17 )

40.

Niisiis, kui tõlgendada kohtuotsust Ynos kohtupraktika laiemas kontekstis, siis paistab, et ELi õiguse ajalise kohaldatavuse aluseks on kestvad õiguslikud tagajärjed. Liikmesriigi ühinemise ajal ammendamata õiguslikud suhted peavad kohanema uue õigusraamistikuga. Sellel kohanemisel peaks mõistagi olema ainult etteulatuv mõju: ELi õiguse otsene mõju tähendab, et kestvaid õiguslikke suhteid, mille mõju ei ole ühinemise ajal ammendunud, võib muuta etteulatuvalt. Samas vaimus on keelatud tõelised tagasiulatuvad muutmised, mille käigus hinnatakse ümber minevikus esinenud asjaolusid või sündmusi.

41.

Kui võtta näiteks leping, mis on sõlmitud enne liikmesriigi ühinemist ELiga, on põhiküsimus selles, kas sellel lepingul ja sellega loodud õiguslikul suhtel on õiguslikke tagajärgi ka pärast ühinemist. Kui on (nagu näiteks tähtajatute ja/või pikendatavate lepingute puhul), siis muutub ELi õigus lepingu suhtes kohaldatavaks ühinemise hetkel isegi siis, kui kõik (olukorra loonud) asjaolud esinesid enne ühinemist. Asjaomase õigusliku suhte tulevast sisu muudab etteulatuvalt ELi õigus.

42.

Lisaks on vähemalt menetlussätete puhul tunnustatud üldreegel, et need hakkavad kehtima kohe pärast jõustumist isegi pooleliolevate kohtuasjade ja ‑vaidluste suhtes, välja arvatud juhul, kui asjaomane konkreetne meede näeb ette teisiti. ( 18 )

43.

Igal juhul toimivad omandatud õiguste ja õiguspäraste ootuste kaitse üldpõhimõte ning tagasiulatuva jõu keeld igal üksikul juhul ELi õiguse otsese mõju korrektiividena.

44.

Sellest perspektiivist vaadatuna ei ole tulemus, milleni Euroopa Kohus kohtuotsuses Ynos välja jõudis, üldse üllatav: kohtuotsuses Ynos oli vaidluse all sellise lepingutingimuse õiglus, mis oli läbi räägitud ja sõlmitud enne Ungari ühinemist liiduga. Kui Euroopa Kohus oleks andnud talle esitatud küsimusele vastuse, oleks ta sisuliselt andnud uue, tagasiulatuva jõuga hinnangu lepingutingimusele, mis oli sõlmitud ja kokku lepitud ammu enne ühinemist.

45.

Minu arvates ei olnud rendilepingu kõik õiguslikud tagajärjed Sloveenia ühinemise hetkel ammendatud kahes mõttes.

46.

Esiteks, rendileping oli sõlmitud 1993. aastal. Nagu eelotsusetaotlusest võib aru saada, täitis kassaator oma kohustused enne Sloveenia ühinemist liiduga, kuid VTÜ täitis oma, s.o rendilepingus ette nähtud tasu maksmise kohustuse 2010. aasta mais, s.o mitu aastat pärast Sloveenia ühinemist. Seega olid rendilepingul ka Sloveenia ühinemise ajal õiguslikud tagajärjed ning sellest tulenevad poolte õigused ja kohustused kehtivad.

47.

Teiseks, mis on ehk tähtsamgi, ei ole käesolevas asjas erinevalt kohtuotsusest Ynos tähtis uue hinnangu andmine minevikus sõlmitud lepingutingimustele. Lepingu sisu ja selle tingimuste kehtivust käesolev asi ei puuduta. Käesoleva asja keskmes on hoopis lepingu täitmine ja konkreetsemalt selle alusel kogunenud viivis (s.o selle maksmine). See olukord tekkis enne Sloveenia ühinemist ELiga ja on ka pärast ühinemist veel lõpliku otsuseta.

48.

Seega on asjaolu, et viiviseid käsitlevad uued õigusnormid on etteulatuva jõuga kohaldatavad lõpetamata olukordade suhtes alates liikmesriigi ühinemisest ELiga, kooskõlas ELi õiguse otsese mõjuga ühinevates riikides.

49.

Kui on tuvastatud, et Euroopa Kohus on üldiselt pädev, tuleb käesolevas asjas järgmisena analüüsida küsimust, kas konkreetselt direktiiv 2000/35 võib rendilepingu suhtes olla kohaldatav, arvestades selles sisalduvaid, konkreetselt ajalist kohaldatavust käsitlevaid sätteid.

50.

Direktiivi artikli 6 lõike 3 punkti b kohaselt on direktiiv 2000/35 põhimõtteliselt kohaldatav enne direktiivi ülevõtmisperioodi lõppu sõlmitud lepingute suhtes, välja arvatud juhul, kui liikmesriik jätab need lepingud direktiivi kohaldamisalast välja. Ehk teisiti öeldes: kui liikmesriik selle vastu midagi konkreetselt ette ei võta, laieneb direktiiv olemasolevatele lepingutele.

51.

Asjakohased ühinemisdokumendid, mille õigsust Sloveenia esindaja kohtuistungil kinnitas, sellist direktiivi 2000/35 kohaldamisala piiramist ei sisalda. ( 19 ) Seega lõppes direktiivi 2000/35 ülevõtmisperiood Sloveenia jaoks ühinemisakti artiklite 2 ja 54 alusel 1. mail 2004 ja ka ühtki erandit ei olnud selle direktiivi suhtes jõustatud.

52.

Artikli 6 lõike 3 punkti b reegel on asjakohane ka teisese õiguse eristamiseks kohtuasjas Ynos vaidluse all olnust. Kohtuasjas Ynos vaidluse all olnud direktiiv 93/13 nägi artikli 10 lõikes 1 ette, et direktiiv on etteulatuva jõuga kohaldatav ainult lepingute suhtes, mis sõlmitakse pärast ülevõtmisperioodi lõppu (milleks oli uue liikmesriigi jaoks tema ühinemiskuupäev (s.o 1. mai 2004)). See on vastupidine olukord direktiivi 2000/35 artikli 6 lõike 3 punktile b, mis on kohaldatav enne direktiivi ülevõtmisperioodi lõppu sõlmitud lepingute suhtes. ( 20 )

53.

Niisiis, kui tõlgendada direktiivi 2000/35 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 6 lõike 3 punkti b koostoimes ühinemisaktiga, hakkas direktiiv Sloveenia ühinemisel liiduga kohe kehtima ka varem sõlmitud lepingute, sealhulgas käesolevas asjas vaidluse all oleva rendilepingu suhtes. Seepärast teen järelduse, et direktiiv 2000/35 muutus alates 1. maist 2004 käesolevas asjas ajaliselt kohaldatavaks.

54.

Kokkuvõtteks olen seisukohal, et Euroopa Kohus on pädev vastama siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimustele.

55.

Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas põhimõte ne ultra alterum tantum on kooskõlas direktiiviga 2000/35. Olen samal seisukohal, nagu on Sloveenia ja Läti valitsuse arvamus nende kirjalikes seisukohtades ning Sloveenia valitsuse ja komisjoni omad kohtuistungil, et kõnealune põhimõte on direktiiviga 2000/35 kooskõlas.

56.

Nagu Euroopa Kohus on juba varem märkinud ( 21 ) ning nagu komisjon märkis sõnaselgelt kohtuistungil, on direktiiv 2000/35 minimaalse ühtlustamise akt.

57.

Niisiis hõlmab direktiiv äritehingute korral hilinenud maksmisega seotud elementidest ainult valikut ja seega piiratud hulka, s.o i) viivisega, ii) omandiõiguse säilitamisega ja iii) vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlusega seotud aspekte.

58.

Mis puudutab viiviseid reguleerivaid reegleid, siis on direktiivi 2000/35 artikli 3 lõike 1 punkt d üpriski üksikasjalik säte, mis käsitleb viivise minimaalset suurust ja selle arvutamise viisi. Samas ei ole direktiivis 2000/35 ühtki reeglit, mis keelaks viivisele määrata ülempiiri.

59.

Seepärast on minu seisukoht, et sellise ülempiiri kehtestamise üle võivad otsustada liikmesriigid ise, kui nad peavad kinni nii võrdväärsuse kui ka tõhususe põhimõttest. ( 22 )

60.

Võrdväärsuse põhimõte keelab sisuliselt diskrimineerimise siseriiklikul õigusel põhinevate ja ELi õigusel põhinevate nõuete vahel. Teisisõnu ei tohi ELi õigusest tulenevaid õigusi kohelda vähem soodsalt kui siseriiklikust õigusest tulenevaid vastavaid õigusi.

61.

Käesoleva asja aluseks olevatest asjaoludest ei tulene ühtki küsimust põhimõtte ne ultra alterum tantum kooskõla kohta selle põhimõttega. Ükski pool ei ole selles suhtes etteheiteid esitanud.

62.

Tõhususe nõue keelab liikmesriikidel muuta liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks.

63.

Kindlasti võib väita, et äritehingute puhul hilinenud maksmisega võitlemine oleks üldiselt palju tõhusam, kui viivise kogunemisel ei oleks ülempiiri. On ju selge, et kui see ülempiir on saavutatud, ei ole võlgnikul suurt lisastiimulit maksta. Viivise summa lihtsalt lõpetab kasvamise.

64.

Kuid selle loogikaga võiks küsimärgi alla seada mis tahes siseriikliku õigusnormi või nõuda uue vastuvõtmist. Näiteks kas hilinenud maksmise vastu võitleva direktiivi kasulikku mõju ei suurendaks seegi, kui võtta uuesti kasutusele võlavanglad ( 23 ), kuhu saadetakse automaatselt kõik võlgnikud, kes oma maksmisega viivitavad? See oleks ju üsna tõhus viis sundida võlgnikku ja/või tema sugulasi võlga kiiresti ära maksma.

65.

Absurdsed näited aitavad mõista vajadust määrata potentsiaalselt piiritule tõhususe nõudele mõistlikud piirid. Minu arvates peaks tõhususe nõue piirduma kahe juhuga: võimatus või ülemäärane raskus. Mina leian, et kumbki neist kriteeriumidest ei ole põhimõtte ne ultra alterum tantum puhul täidetud. Selle puhul on olulised eelkõige kaks aspekti.

66.

Esiteks, minimaalse ühtlustamise direktiiviga 2000/35 liikmesriikidele jäetud reguleerimisruumi piires väljendab põhimõte ne ultra alterum tantum teatavat seadusandlikku valikut seoses viiviste kulude jagamisega võlausaldajate ja võlgnike vahel. See põhimõte väljendab sotsiaalset nägemust koormuse jaotamisest võlakohustuste täitmisel. Selline valik ei ole iseenesest meelevaldne ega ka ennekuulmatu. Viiviste summale põhivõlaga võrduva ülempiiri määramise teatavaid vorme võib leida juba Rooma õigusest. ( 24 )

67.

Lisaks võib põhimõtet ne ultra alterum tantum pidada selliseks, mis loob teatavat laadi tasakaalu ühelt poolt maksete kiire laekumise ja teiselt poolt muude huvide või väärtuste vahel. Viivised tulenevad harilikult ikka sellest, et võla tagasimaksmine on võlgniku jaoks võimatu või tal puudub selleks tahe. Kui aga võlausaldaja midagi omalt poolt ei tee, võib võlg oluliselt kasvada. Seepärast julgustab põhimõte nagu ne ultra alterum tantum võlausaldajat oma õigusi kaitsma. Sarnast põhimõtet võib leida ka teiste riikide õigussüsteemide teistsugustest kontekstidest. Nii näiteks piirab Austria ja Tšehhi Vabariigi tsiviilseadustik võlausaldaja võimalusi viiviste sissenõudmisel summas, mis ületab kohtumenetlusele eelneva perioodi osas põhivõlga, kui võlausaldaja ei ole oma võlga sisse nõudnud piisavalt aegsasti. ( 25 )

68.

Teiseks, nagu arvas Sloveenia valitsus, ei tohiks siseriikliku õiguse põhimõtet nagu ne ultra alterum tantum analüüsida eraldiseisvana, vaid hoopis seoses muude asjakohaste siseriiklike õigusaktidega, mille raames asjaomane ülempiiri määrav säte toimib.

69.

Nendest õigusaktidest tuleneb võimalus nõuda võlgnikult hüvitist tegelikult kantud kahju eest (kui selle kahju summa on viiviste omast suurem). Tõepoolest, kuigi õigust viivistele on üldiselt „peetud võlausaldaja jaoks mugavaks viisiks katta kahju, mida ta on üldjuhul kandnud, ilma et ta peaks seda konkreetselt tõendama“, ( 26 ) ei tähenda see veel tingimata, et võlausaldaja ei tohi nõuda tasu kahju eest, mille summa on kogunenud viiviste omast suurem. Sellise võimaluse olemasolu sõltub kehtivast siseriiklikust õigusest, mille kontrollimise ülesanne lasub siseriiklikul kohtul. Kuid nagu Sloveenia valitsus kohtuistungil selgitas, on võlausaldajatel Sloveenia õiguse kohaselt tõepoolest võimalus nõuda kantud kahju eest täit ja tegelikku hüvitist.

70.

Järgmiseks, kui võlausaldaja kahju on tingitud vigadest kohtukorralduse toimimises, nagu põhjendamatud viivitused ja menetluse liiga pikk kestus, võib võimaliku õiguskaitsevahendina esitada kahjutasunõude riigi vastu. ( 27 )

71.

Neil põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele nii, et direktiiviga 2000/35 ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, mis määrab viiviste summa ülempiiriks põhivõla summa.

72.

Nagu eespool juba märkisin, kui Euroopa Kohus peaks siseriikliku kohtu kolmandale küsimusele vastama eitavalt, siis ei ole vaja esimesele ja teisele küsimusele vastata. Kuna põhimõte ne ultra alterum tantum ei ole direktiiviga 2000/35 vastuolus, ei saa kassaatori nõudel tulemust olla isegi siis, kui tuvastada, et kõnealusest rendilepingust tulenev õiguslik suhe jääb direktiivi 2000/35 kohaldamisalasse. Kui Euroopa Kohus peaks aga järeldama, et vaidlusalune põhimõte on direktiiviga 2000/35 vastuolus, muutub ka vastamine kahele esimesele eelotsuse küsimusele oluliseks.

73.

Käesolevas osas käsitlen esimest ja teist eelotsuse küsimust koos. Mõlema eesmärk on kindlaks määrata, kas kassaator tegutses rendilepingu sõlmimisel „ettevõtjana“ direktiivi 2000/35 tähenduses, kui tema siseriiklik tegevusluba rendilepingu eset ei hõlma. Sellega seoses palub siseriiklik kohus Euroopa Kohut teisele eelotsuse küsimusele vastamisel võtta arvasse asjaolu, et asjaomane tehing oli oma laadilt majanduslik ja et kassaator esitas selle eest arve.

74.

Direktiivi 2000/35 artikli 1 kohaselt on direktiiv kohaldatav „kõigi maksete suhtes, mis on tehtud äritehingute eest tasumiseks“. Seega tuleb küsimusele, kas rendilepingu alusel toimunud tehing jääb direktiivi 2000/35 kohaldamisalasse, vastamisel selgitada mõistet „äritehing“, mis omakorda kasutab mõistet „ettevõtja“.

75.

Käsitlen mõlemat mõistet lähemalt (vastavalt punktis a ja punktis b) ja pärast seda küsimust, kas konkreetsel tegevusalal tegutsemiseks väljastatud siseriiklik tegevusluba on ettevõtja mõiste määratlemiseks oluline (punkt c). Lõpetuseks teen veel mitu märkust rendilepingu teise poole, s.o VTÜ õigusliku kvalifikatsiooni kohta (punkt d).

76.

Direktiivi 2000/35 artikli 2 punkti 1 esimene lõik määratleb äritehinguid järgmiselt: „ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest“.

77.

Paistab, et see määratlus koosneb järgmistest osadest: i) tehingu pooled peavad olema ettevõtjad või ettevõtja ja riigiasutus, ii) tehingu tulemuseks peab olema kaupade tarnimine või teenuste osutamine, ning iii) kaupade või teenuste eest tuleb maksta tasu.

78.

Ei ole kahtlustki, et tingimused ii ja iii on käesolevas asjas vaidluse all oleva rendilepingu puhul täidetud. Teenus on osutatud: paakauto rent. Tasu selle teenuse eest lepiti kokku ja maksti lõpuks ka ära. Seega jääb lahtiseks küsimus, kas ka tingimus i on täidetud. On selge, et kassaator ei ole riigiasutus. Kas teda võib määratleda ettevõtjana?

79.

Direktiivi 2000/35 artikli 2 punkti 1 kolmas lõik määratleb ettevõtja mõistet järgmiselt: „organisatsioon, mis tegeleb iseseisva majandus- või kutsetegevusega ka siis, kui sellega tegeleb üks isik“. ( 28 )

80.

Selleks et ettevõtja mõiste vastaks direktiivile 2000/35, i) tuleb asjaomane isik liigitada organisatsiooniks ja ii) tema tegevus peab olema iseseisev majandus- või kutsetegevus.

81.

Juhin tähelepanu, et direktiivi 2000/35 artikli 2 punkti 1 kolmas lõik nimetab sõnaselgelt „[mis tahes] organisatsiooni“, sealhulgas sellist, mis koosneb ühest isikust, kes tegutseb oma iseseisva majandus- või kutsetegevuse raames.

82.

Seega osutab sätte sõnastus sellele, et organisatsiooni mõiste ei viita mingile konkreetsele õiguslikule vormile, vaid mingi korrapärase ja pideva tegevusega tegelemisele. Selles mõttes peab asjaomane isik olema seadnud ennast tegelema äriga korduvalt ja pikas perspektiivis.

83.

Samamoodi nagu see, mida Euroopa Kohus sedastas ühes teises kontekstis, võib selline organisatsioon oma ülesehituselt olla väga lihtne, sest teatavates sektorites „[võib] see põhineda peamiselt tööjõul“ ( 29 ).

84.

Asjaolu, et kassaator esitas oma teenuse eest rendilepingu alusel arve, on minu arvates oluline element, mis viitab sellele, et ta tegutses korrapärase majandustegevuse raames.

85.

Mis puudutab rendilepingu alusel toimunud tehingut ennast, siis oli see selgelt majanduslik, sest kassaator rentis oma paakauto VTÜ-le tasu eest. Selle eest maksti või tuli maksta raha.

86.

Seega paistab esmapilgul, et direktiivi 2000/35 artikli 2 punkti 1 kolmandas lõigus sätestatud äritehingu mõiste tingimused on täidetud.

87.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule valmistab siiski muret asjaolu, et kassaatori siseriiklik tegevusluba rendilepingu eset ei hõlmanud. Sloveenia valitsus ja komisjon järeldavad sellest, et kassaatorit ei saa liigitada ettevõtjaks direktiivi 2000/35 tähenduses. Sisuliselt on nad seisukohal, et siseriikliku tegevusloa täpne reguleerimisala peaks ettevõtja mõiste puhul direktiivi 2000/35 tähenduses olema määrav tähtsus.

88.

Ma ei ole sellega nõus eelkõige kahel põhjusel.

89.

Esiteks, eespool tsiteeritud ettevõtja mõiste ei viita kuidagi liikmesriikide õigusaktidele. Seega on tegemist ELi õiguse autonoomse mõistega. See peab olema väljendatud sõltumatult liikmesriikide loa- või registrisüsteemidest. ( 30 )

90.

Teiseks, asjaomane autonoomne ELi õiguse mõiste teenib käesolevas asjas veel üht, üsna tähtsat eesmärki: direktiivi kohaldamisalasse jäävate äritehingute prognoositavus. Kui direktiivis määratletud ettevõtja mõiste peaks olema seotud siseriikliku õiguse alusel konkreetse tegevusala kohta väljastatud tegevusloa reguleerimisalaga, kohustaks see lepingupooli sisuliselt hakkama iga kord kontrollima, kas teisel on ikka oma siseriikliku tegevusloa alusel õigust lepingule alla kirjutada. Sellest tulenev õiguslik killustatus ei ole ainult iseenesest soovimatu. See muudaks olukorra äärmiselt raskeks ka äripraktikas, eriti piiriüleste tehingute puhul.

91.

Neil põhjustel olen seisukohal, et siseriikliku tegevusloa reguleerimisalal ei ole direktiivis 2000/35 määratletud ettevõtja mõiste puhul määravat tähtsust. See ei tähenda aga, et siseriikliku loa- või registrisüsteemi olemasolul ei ole üldse mingit rolli. Kuid sellest võib siiski tuletada ainult eelduse, et asjaomane pool tegutses oma majandus- või kutsetegevuse raames.

92.

Teisisõnu: kui rendileping oleks jäänud kassaatori siseriikliku tegevusloa reguleerimisalasse, oleks sellest tulenenud eeldus, et kassaator tegutses iseseisva majandus- või kutsetegevuse raames. Samas aga ei välista asjaolu, et kassaatori tegevusluba rendilepingu eset ei hõlmanud, kassaatori liigitamist ettevõtjaks, kui direktiivi 2000/35 artikli 2 punkti 1 eespool kirjeldatud autonoomsed tingimused on täidetud.

93.

Täielikkuse huvides lisaksin, et olukorrad, mida ettevõtja mõiste direktiivi 2000/35 tähenduses ei hõlma, on sellised, kus isikud tegelevad üksikutel juhtudel tegevusega, mida võiks liigitada „majandustegevuseks“. Kuigi see tegevus on nendel juhtudel majanduslik, ei saa seda pidada korrapäraseks ja pidevaks äritegevuseks.

94.

Käesolevas asjas võib niisiis paakauto rentimist pidada kassaatori üldise ja pideva äritegevuse raames toimunud tehinguks. Vastupidist näidet, kus kassaator müüb kooli aastalaadal lastele kooke, saab vaevalt pidada samasuguseks äritegevuseks. Samamoodi on raske pidada ärimehe korrapärase ja pideva äritegevuse osaks olukorda, kus see mees aitab naabrit aiatöödega ning saab tänutäheks tassikese teed ja ehk isegi tüki kooki.

95.

Teisisõnu on inimeste tegevus mitmesugustel juhtudel majanduslik, kuid ainult teatavatel juhtudel toimub see tegevus nende korrapärase ja pideva äritegevuse raames. Analüüsides küsimust, kas asjaomane tegevus on sellise korrapärase ja pideva äritegevuse osa, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse kõiki asjakohaseid tõendeid, mis räägivad selle järelduse kasuks või vastu.

96.

Selle üldise soovituse kohaldamine käesoleva asja asjaolude suhtes on siseriikliku kohtu ülesanne. Kuid Euroopa Kohtule esitatud asjaolude põhjal otsustades, nimelt et vaidlusalust tehingut võib mõistlikult pidada kassaatori laiema, korrapärase ja pideva iseseisva majandustegevuse raames toimunud tehinguks, mille eest esitati arve, kaldun arvama, et kassaator võis rendilepingu sõlmimisel tegutseda ettevõtjana direktiivi 2000/35 tähenduses.

97.

Eespool kirjeldatut arvesse võttes olen seisukohal, et direktiivi 2000/35 artikli 2 punktis 1 sisalduv autonoomne ettevõtja mõiste hõlmab isikuid, kes tegelevad korrapärase ja pideva iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Küsimus, kas sellise tegevuse konkreetne juhtum, nagu üksik leping, oli siseriikliku loa- või registrisüsteemi täpse reguleerimisalaga hõlmatud, ei ole selle mõiste puhul määrava tähtsusega. Samas tuleneb asjaolust, et asjaomane isik tegutses siseriikliku loa- või registrisüsteemi piires, eeldus, mis toetab järeldust, et isik tegutses oma majandus- või kutsetegevuse raames. Ka arve olemasolu viitab sellele, et isik tegutses korrapärase ja pideva majandustegevuse raames.

98.

Järelmärkusena tahaksin vaid lisada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus keskendub oma esimese ja teise küsimusega ettevõtja mõistele direktiivi 2000/35 tähenduses ainult kassaatori puhul. Kuid vastus küsimusele, kas rendilepingust tulenevat õiguslikku suhet saab direktiivi tähenduses liigitada äritehinguks, sõltub lõpuks ka teise poole, s.o VTÜ staatusest.

99.

Nagu eespool märgitud, on äritehingud direktiivi 2000/35 tähenduses „ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud“. Viimase mõiste puhul annab direktiiv 2000/35 järgmise ristviite: „igasugune ostja või üksus vastavalt määratlustele riigihanget käsitlevates direktiivides“.

100.

Viidatud riigihankedirektiivides on tellija mõiste määratletud järgmiselt: „riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest organist või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused“. Avalik-õigusliku isiku mõiste on kohalduvates direktiivides omakorda määratletud mis tahes isikuna, „mis on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega, mis on juriidiline isik ja mida põhiliselt rahastavad riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused või teised avalik-õiguslikud isikud, või mille juhtimist need isikud kontrollivad, või millel on haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan, millesse riik, piirkondlik või kohalik omavalitsus või teised avalik-õiguslikud isikud nimetavad üle poole liikmetest“. ( 31 )

101.

Neid kriteeriume arvesse võttes peab eelotsusetaotluse esitanud kohus veel kontrollima VTÜ täpset õiguslikku kvalifikatsiooni põhikohtuasja asjaolude esinemise ajal vastavalt siseriiklikule õigusele, et määrata kindlaks, kas tegemist oli „äritehinguga“ direktiivi 2000/35 artikli 2 punkti 1 tähenduses.

102.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Vrhovno sodišče Republike Slovenije (Sloveenia Vabariigi kõrgeim kohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Esimene ja teine küsimus:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et see määratleb autonoomse mõiste „ettevõtja“, mis hõlmab isikuid, kes tegelevad korrapärase ja pideva iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Küsimus, kas sellise tegevuse konkreetne juhtum, nagu üksik leping, oli siseriikliku loa- või registrisüsteemi täpse reguleerimisalaga hõlmatud, ei ole selle autonoomse mõiste puhul määrava tähtsusega. Samas tuleneb asjaolust, et asjaomane isik tegutses siseriikliku loa- või registrisüsteemi piires, eeldus, mis toetab järeldust, et isik tegutses oma majandus- või kutsetegevuse raames. Ka arve olemasolu viitab sellele, et isik tegutses korrapärase ja pideva majandustegevuse raames.

Kolmas küsimus:

Direktiivi 2000/35 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, mis määrab viiviste summa ülempiiriks põhivõla summa.