1. 

Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) palub Euroopa Kohtult vastust oma kahtlustele seoses direktiivi 2002/21/EÜ ( 2 ), millega kehtestati „elektrooniliste sidevõrkude ja teenuste ühine reguleeriv raamistik“, artikli 4 lõike 1 tõlgendamisega.

2. 

Eelotsusetaotlus on esitatud Poola elektroonilise side ametiasutuse ( 3 ) otsuse peale esitatud kaebuse raames. Kokkuvõttes tahetakse teada, kas vastavalt raamdirektiivile peab liikmesriigi kohtuotsusel, millega see haldusotsus tühistatakse, olema ex tunc (s.o alates hetkest, kui riigi reguleeriv asutus (RRA) selle vastu võttis) või ainult ex nunc mõju (s.o alates tühistava kohtuotsuse enda kuupäevast).

3. 

Eelotsusetaotlus puudutab seega elektroonilise side sektori RRAde aktide täidetavust ja neid kehtetuks tunnistavate kohtuotsuste tagajärgi. Käesoleval juhul esineb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul lisaks kaks olulist asjaolu: a) RRA otsust ei olnud ajutise meetmega peatatud, mistõttu oli see viivitamatult täitmisele pööratav, ( 4 ) ja b) nimetatud otsusega kohustati muutma lepinguid, mis reguleerisid suhteid kahe telekommunikatsiooniettevõtja vahel.

4. 

Probleem osutub ilmselt keerulisemaks seetõttu, et Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) ei jaga Poola Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus) kohtupraktikat, mis näeb ette, et kui haldusakt, mille täitmist ei ole peatatud, tühistatakse kohtuotsusega, on kohtuotsusel mõju ainult alates selle tegemise päevast, nii et selle akti, mida algselt ei peatatud, kuid mis pärast tühistati, kohaldamise tagajärjed enne kohtuotsuse tegemist jäävad muutumatuks. Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kahtleb, kas see kohtupraktika vastab tõhususe põhimõttele vastavalt raamdirektiivi artiklile 4 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklile 47.

5. 

Eelotsuse küsimuse uudne aspekt seondub raamdirektiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud edasikaebamise mehhanismide virtuaalsusega ja eelkõige sellega, milline ulatus peab nimetatud õigusnormi kohaselt olema kohtuotsustel, millega tühistatakse RRAde otsused – need on aspektid, mille kohta ei ole Euroopa Kohus – kui ma ei eksi – veel otsust teinud.

6.

Selle põhjenduse 12 kohaselt:

„Kui riigi reguleeriv asutus teeb otsuse, peab kõigil isikutel, keda see puudutab, olema õigus kaevata see otsus edasi asjaomastest isikutest sõltumatule organile. See organ võib olla kohus. Lisaks sellele peab igal ettevõtjal, kes leiab, et tema taotlust seadmete paigaldamise õiguste kohta ei ole läbi vaadatud käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtete kohaselt, olema õigus selline otsus edasi kaevata. Kõnealune edasikaebekord ei piira pädevuse jaotust riigi õigussüsteemis ega juriidiliste isikute või füüsiliste isikute siseriiklikest õigusnormidest tulenevaid õigusi.“

7.

Artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et riigi tasandil on olemas toimivad mehhanismid, mille alusel on riigi reguleeriva asutuse otsuse mõjuvälja jäävatel kasutajatel ja elektroonilisi sidevõrke ja/või -teenuseid pakkuvatel ettevõtjatel õigus esitada kaebus sellise otsuse vastu edasikaebusi käsitlevale organile, mis on asjaomastest pooltest sõltumatu. Kõnealusel organil, milleks võib olla kohus, on oma funktsioonide tõhusaks täitmiseks asjakohased teadmised. Liikmesriigid tagavad, et juhtumi asjaolusid võetakse nõuetekohaselt arvesse ja et olemas on toimiv edasikaebamise mehhanism.

Kuni kaebuse lahendamiseni kehtib riigi reguleeriva asutuse otsus, kui vastavalt siseriiklikele õigusnormidele ei kohaldata ajutisi meetmeid“. ( 5 )

8.

Selle põhjendustes 14 ja 15 on ette nähtud:

9.

Selle artikli 47 esimeses lõigus on sätestatud:

„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.“

10.

Artikli 40 kohaselt võib elektroonilise side ameti juhataja (edaspidi „UKE juhataja) artikli 25 lõikes 4 ette nähtud tingimustel otsusega kohustada turul märkimisväärselt esindatud ettevõtjat määrama telekommunikatsiooniühenduste tasud kindlaks kulupõhiselt.

11.

Nimetatud seaduse artikli 206 lõikes 2aa on sätestatud, et UKE juhataja otsused kuuluvad viivitamatult täitmisele.

12.

Artikli 145 lõikes 1 pealkirjaga „Menetluse uuendamine“ on sätestatud:

„Kui on vastu võetud lõplik otsus, uuendatakse menetlust, kui on täidetud järgmised tingimused:

[…]

13.

Artikli 156 lõikes 1 on sätestatud:

„Haldusorgan tunnistab otsuse kehtetuks, kui see:

[…]

[…]“

14.

Artiklis 47963 on sätestatud, et kohus võib hagi esitanud isiku nõudmisel otsuse täitmise peatada, kuni menetluse lahendamiseni, kui ta leiab, et esineb märkimisväärseid riske või pöördumatuid tagajärgi.

15.

Artiklis 47964 on ette nähtud, et kohus võib pärast kohtuasja läbivaatamist hagi rahuldamata jätta või rahuldada. Viimasel juhul ta tühistab vaidlustatud otsuse või muudab seda täielikult või osaliselt ja teeb otsuse kohtuasja sisulises küsimuses.

16.

UKE tuvastas pärast äriühingu Polkomtel Sp. z o. o. ( 7 ) (edaspidi, „Polkomtel“) mobiiltelefonivõrgus häälkõnede ühendamise eest võetavate tasude võrdlevat analüüsi ja nende eeskirjadele vastavuse hindamist, et Polkomteli kohaldatavates mobiilsideühenduse (MTR) ( 8 ) tasud erinesid teistes liikmesriikides kehtivatest tasudest, ning et need olid kindlaks määratud vale arvutusmeetodiga.

17.

UKE juhataja võttis 30. septembril 2008 vastu esimese otsuse (edaspidi „2008. aasta MTR-otsus“), millega ta kehtestas Polkomtelile teatavad maksimumtasud kõneühendusteenuste osutamise eest teistele telekommunikatsiooniettevõtjatele teatud kindla ajakava järgi.

18.

Polkomtel vaidlustas 2008. aasta MTR-otsuse Varssavi Rejonowy Sądis (piirkondlik kohus), kes selle 23. märtsi 2011. aasta kohtuotsusega tühistas. Seda kohtuotsust kinnitas apellatsiooniastmes 30. jaanuaril 2012 Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus) ja see on lõplikult jõustunud. ( 9 )

19.

Sel ajal, kui 2008. aasta MTR-otsuse peale esitatud kaebust menetleti, saatis Polkomtel 4. detsembril 2008 äriühingule Petrotel Sp. z o. o. ( 10 ) (ettevõtja, kes saab Polkomtelilt kõnede ühendamise võrguühendusteenuseid teenustasu eest) MTR-tasude muutmise ettepaneku 21. oktoobri 1999. aasta lepingu raames, mis reguleeris sisuliselt Petroteli juurdepääsuõigust Polkomteli võrgule.

20.

Kuna Petrotel ei saavutanud Polkomteliga kokkulepet tasu kehtestamiseks kooskõlas 2008. aasta MTR-otsusega, palus ta 6. veebruaril 2009 sekkuda UKE‑l, et saavutada võrgukasutuslepingu muutmist.

21.

UKE juhataja lahendas vaidluse äriühingute Petrotel ja Polkomtel vahel 17. märtsi 2009. aasta otsusega (edaspidi „rakendusotsus“), millega ta muutis nende kahe ettevõtja vahelist lepingut. Rakendusotsus vastas 2008. aasta MTR-otsusega kehtestatud tasu korrale.

22.

Polkomtel kaebas rakendusotsuse peale edasi Sąd Okręgowy w Warszawie – Sąd Ochrony Konkurencji i Konsumentówile (Varssavi piirkondlik kohus – konkurentsi‑ ja tarbijakaitsekohus), kes selle otsuse 26. oktoobri 2012. aasta otsusega tühistas. Resolutsiooni põhjendused olid kokkuvõttes ja muu hulgas, et 2008. aasta MTR-otsus oli juba tunnistatud kehtetuks varasemas menetluses. Kuna rakendusotsusega ainult rakendati 2008. aasta MTR-otsust, ei saanud see pärast viimase tühistamist enam olla Polkomtelile rakendusotsusega määratud kohustuste õiguslikuks aluseks.

23.

Petrotel ja UKE esitasid 26. oktoobri 2012. aasta kohtuotsuse peale Sąd Apelacyjny w Warszawiele (Varssavi apellatsioonikohus) eraldi apellatsioonkaebused, mis jäeti 19. septembri 2013. aasta kohtuotsusega rahuldamata, kuna selles võeti sisuliselt sama käsitusviis, mis esimese astme kohtus.

24.

Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus) on seisukohal, et 2008. aasta MTR-otsuse tühistamisel ei olnud ainult ex nunc mõju, sest kui see nii oleks, siis osutuksid nii elektroonilise side võrgu pakkuja ettevõtja õigus 2008. aasta MTR-otsust vaidlustada kui ka selle otsuse vastu toimunud menetluses tehtud nõudeid rahuldava kohtuotsuse õiguslikud tagajärjed näiliseks.

25.

Petrotel ja UKE esitasid Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus) kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Sąd Najwyższyle (kõrgeim kohus), kes peab vajalikuks esitada enne selle lahendamist eelotsusetaotluse.

26.

Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) leiab, et kahe eelneva astme kohtuotsustes võetud seisukoht on põhimõtteliselt vastav õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele (raamdirektiivi artikkel 4 ja harta artikkel 47). Ta väljendab siiski kahtlust seoses liikmesriigi kohtupraktikaga, mis näeb ette, et omandatud õiguste seaduslikkuse ja kaitse põhimõtete alusel kaovad haldusakti tühistamise korral selle õiguslikud tagajärjed ainult seda akti tühistava kohtuotsuse jõustumisest alates, see tähendab tühistamisel on toime ex nunc. ( 11 )

27.

Lisaks ei mõjuta RRA otsuse, mis oli aluseks teise haldusakti andmisele, tühistamine viimati nimetatud akti kehtivust: see tühistamine võimaldab uuendada menetlust ja otsusel, mis pärast tehakse, on ainult ex nunc mõju. ( 12 )

28.

Eespool nimetatud kriteeriumide kohaldamine kohtute poolt tähendab tema arvates, et 2008. aasta MTR-otsuse (mille alusel kehtestati maksimumtasu, mida pärast kasutati rakendusotsuses) tühistamine ei oma Polkomteli esitatud kaebuses rakendusotsuse vastu tähtsust.

29.

Raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 viimast lauset arvestades peaks 2008. aasta MTR-otsus olema jätkuvalt kehtiv, kuni seda ei ole tühistatud. Selle hiljem tühistamine ei tohiks seega kajastuda MTR-tasudes, mida kohaldatakse äriühingute Petrotel ja Polkomtel vahelises suhtes ajavahemikul RRA korraldusel lepingu muutmise kuupäevast kuni kohtu poolt 2008. aasta MTR-otsuse lõpliku tühistamiseni. Ent sellega ei või kaasneda tõhusa kohtuliku kaitse piiramist.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus arutleb, et kuna RRA-de otsuseid tühistavate kohtuotsuste õiguslikke tagajärgi ei ole liidu õiguses reguleeritud, toimib liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõte tõhususe põhimõtte piiramisega, mille üks avaldumine on raamdirektiivi artikli 4 lõige 1. Tal on kahtlused seepärast, et kuna puuduvad ajutised meetmed vastavalt selle õigusnormi viimasele taandele, võib viivitamatu täitmisele pööratavus rikkuda õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mida järgitaks ainult siis, kui tühistaval kohtuotsusel oleks tagasiulatuv mõju.

31.

Nendel alustel esitab Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) selle eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi 2002/21/EÜ […] artikli 4 lõike 1 esimest ja kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et kui elektroonilise side võrgupakkuja vaidlustab riigi reguleeriva asutuse [RRA] otsuse selle pakkuja võrgus kõnede ühendamise eest võetava tasu määrade kohta (MTR‑otsus), ja seejärel järgmise otsuse, mille [RRA] teeb MTS-otsuse täitmiseks ja millega muudetakse MTR-otsuse adressaadi ja teise ettevõtja vahel sõlmitud lepingut selliselt, et teise ettevõtja poolt MTR‑otsuse adressaadi võrgus kõnede ühendamise eest makstud tasu määrad viiakse kooskõlla MTR‑otsuses kehtestatud määradega (rakendusotsus), siis ei või liikmesriigi kohus, kes on tuvastanud, et MTR‑otsus on tühistatud, rakendusotsust – võttes arvesse direktiivi 2002/21 artikli 4 lõike 1 neljandat lauset ja rakendusotsusega soodustatud ettevõtja õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetest tulenevaid huve – tühistada, või tuleb direktiivi 2002/21 artikli 4 lõike 1 esimest ja kolmandat lauset koostoimes põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus võib [RRA] rakendusotsuse tühistada ja sellest tulenevalt ettevõtja viidatud otsuses ette nähtud kohustuste täitmisest kohtuotsuse tegemisele eelneval perioodil vabastada, juhul kui kohus peab seda vajalikuks tõhusa õiguskaitse tagamiseks ettevõtjale, kes on vaidlustanud otsuse, mille [RRA] tegi hiljem tühistatud MTR‑otsuses ette nähtud kohustuste täitmiseks?“

32.

Polkomtel väidab, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu, kuna see on hüpoteetiline. Sellele antav võimalik vastus oleks pealegi vaidluse lahendamiseks asjassepuutumatu ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused puudutavad rohkem 2008. aasta MTR-otsuse õiguslikke tagajärgi kui rakendusotsust, kuigi ainult see on põhikohtuasja ese. Lisaks ei ole asja menetlev kohus kirjeldanud vaidlusalust siseriiklikku õiguskorda, rikkudes nii Euroopa Kohtu kodukorra artiklit 94.

33.

Polkomtel leiab, et Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) käsitleb küsimusi, mis lähevad kohtuvaidluse piiridest kaugemale, sest need puudutavad menetlust, mida peaks UKE järgima, kui rakendusotsus on tühistatud, olenevalt tühistamise põhjusest, nagu ka võimalikke kohtuasju kahe puudutatud ettevõtja vahel. Ta kritiseerib ka seda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole analüüsinud võimalikke menetlusnormide tõlgendamisega kaasnevaid tagajärgi. Ta väidab, et ei ole vastuvõetavaid põhjuseid tõlgendada raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 esimest ja kolmandat lauset nii, et kui liikmesriigi kohus on tunnistanud 2008. aasta MTR-otsuse tühiseks, ei või ta selle õigusnormi viimase lause grammatilist sisu arvestades tühistada rakendusotsust, kuna kohtuotsuse õiguslikke tagajärgi tuleb hinnata vastavalt liikmesriigi õiguse materiaalõigusnormidele.

34.

UKE rõhutab, et kuigi 2008. aasta MTR-otsus tühistati, on Polkomtel endiselt kohustatud määrama oma tasud kindlaks kulupõhiselt, nagu ta on kohustatud teise, 19. juuli 2009. aasta otsusega (edaspidi significant market power [märkimisväärne turujõud] – „SMP-otsus“), mis on lõplik.

35.

Ta on seisukohal, et kui rakendusotsus tehti, oli 2008. aasta MTR-otsus kehtiv. Selle otsuse tühistamine ei tähenda otseselt rakendusotsuse tühistamist, sest raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 viimase lausega on sätestatud vaidlustatud otsuse kehtivus, välja arvatud juhul, kui võetakse ajutised meetmed. Nii 2008. aasta MTR-otsus kui ka rakendusotsus lähtusid sellest õigusnormist.

36.

UKE arvates on mõistlik, et RRA otsuse tühistamisel on vastavalt väljakujunenud õigusteooriale ja kohtupraktikale ex nunc mõju. Haldusotsuse, mille alusel on tehtud teine hilisem otsus, kehtetuks tunnistamine ei tähenda tingimata ja otseselt, et viimane on õigustühine, vaid et sellega on pooltel lubatud taotleda Poola haldusmenetluse seadustiku artikli 145 lõike 1 punkti 8 alusel menetluse uuendamist.

37.

Õigusnormis (raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 kolmas lause) ette nähtud nõude kohta, et edasikaebusi käsitlev organ võtab otsuse tegemisel arvesse „juhtumi asjaolusid“, väidab UKE, et otsusel on ex nunc toime. Poolte argumente ja esitatud tõendeid arvestades võib edasikaebusi käsitlev organ teha sisulises küsimuses otsuse, mis mõjutab vaidlustatud haldusotsuse sisu, asendades selle.

38.

UKE leiab, et kohus ei pea piirduma rakendusotsuse kehtetuks tunnistamisega põhjusel, et 2008. aasta MTR-otsus on enne tühistatud, vaid peab analüüsima sisulisi küsimusi ja tegema otsuse tasu arvutamise kohta Polkomteli tegelike kulude põhjal, sest see kohustus on tal SMP-otsuse alusel, isegi kui 2008. aasta MTR-otsus on tühistatud.

39.

UKE pakub seega eelotsuse küsimusele vastuseks, et 2008. aasta MTR-otsuse tühistamine ei ole piisav alus rakendusotsuse tühiseks tunnistamiseks, kuna liikmesriigi edasikaebamist käsitlev organ peab hindama kõiki asja sisulisi aspekte.

40.

Petrotel märgib, et Poola õiguse kohaselt kuuluvad UKE otsused viivitamatult täitmisele, kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustikus on lubatud võtta ajutisi meetmeid, kui on märkimisväärse kahju või muude pöördumatute tagajärgede oht. Kaebaja tõhusa kohtuliku kaitset tagamiseks ei ole vaja, et vaidlustatud haldusotsus tühistataks tagasiulatuvalt, mis võiks olla vastuolus õiguskindlusega ja tuua ebasoodsaid tagajärgi kolmandatele huvitatud isikutele.

41.

Petrotel pakub esitatud eelotsuse küsimusele vastuseks, et raamdirektiivi artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui võrgupakkuja ettevõtja vaidlustab MTR-otsuse ja seejärel selle rakendusotsuse, siis ei anna liikmesriigi kohtu tuvastus, et MTR-otsus oli tunnistatud pärast rakendusotsuse vastuvõtmist kehtetuks, talle alust viimati nimetatud otsust tühistada.

42.

Poola valitsus on seisukohal, et RRA otsuse (raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 viimane lause) viivitamatult täidetavuse reegliga ei ole vastuolus, et edasikaebust käsitleva organi tehtud otsus, millega see otsus tühistatakse, on tagasiulatuva jõuga, nagu seda näitab samas lauses sisalduv võimalus, et nimetatud organ võib otsustada võtta ajutisi meetmeid.

43.

Poola valitsus leiab, et edasikaebusi käsitlevate organite võimu piiritlemine kuulub liikmesriikide menetlusautonoomiasse, vastavuses tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega. Ta toob välja, kuidas Poola õiguses on norme, millega on edasikaebusi käsitleval organil, kas ta on või ei ole võtnud kohtuasja menetlemisel ajutisi meetmeid, õigus otsustada sisulisi küsimusi, et vaidlustatud otsust täielikult või osaliselt muuta. ( 13 ) Poola Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus) kohtupraktikas on aga antud tühistavatele kohtuotsustele ex nunc mõju, mis jätab puudutatud isikutele võimaluse esitada kahju hüvitamise hagi vastavalt üldpõhimõtetele selles valdkonnas.

44.

Ta lisab, et tuleb kaaluda tõhususe põhimõtet õiguskindluse põhimõttega ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega. Käesoleval juhul puudutab rakendusotsuse tühistamine mitte ainult UKE ja Polkomteli vahelist suhet, vaid ka Polkomteli sõlmitud lepingut kolmanda isikuga (Petrotel), ja otsus, mis tehakse, võib olla ühele pooltest kasuks ja teist kahjustada.

45.

Neid tähelepanekuid silmas pidades teeb Poola valitsus ettepaneku tõlgendada vaidlustatud artiklit nii, et sellega ei ole vastuolus, et liikmesriigi kohus võib niisuguses olukorras nagu põhikohtuasja menetluses tühistada RRA otsuse tagasiulatuvalt. Edasikaebeõiguse tõhususe tagamise viis kuulub liikmesriigi õiguskorda ja kohtupraktikasse.

46.

Komisjon on seisukohal, et raamdirektiivi artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile sõltumatu organi ees, ja taunib RRAde otsuste viivitamatult täitmisele pööramise põhimõtet, kui ei võeta ajutist meedet täitmise peatamiseks. Selle sätte vajalikkusest tulenevalt on liikmesriikides süsteemid, kus haldusotsuste kohtus vaidlustamisega kaasneb automaatselt otsuste täitmise peatamine, kuni vaidlus lahendatakse.

47.

Komisjon väidab, et vaidlustatud akti viivitamatu täitmine tekitab ainult ajutisi õiguslikke tagajärgi, kuni vaidlust menetletakse ja otsustatakse, ilma et see piiraks kohtu voli teha otsust kohtuasja sisulistes küsimustes. Kui otsus tühistatakse, on kehtetus toimiv alates otsuse vastuvõtmise hetkest (ex tunc mõju). Kui edasikaebusi käsitlevatel organitel ei ole võimalust nõuda tühistatud otsuse kohaldamisel alusetult saadud summasid, tuleks kohaldada ELi õigust, millega on lubatud täitmine peatada.

48.

RRA otsuse tühistanud kohtuotsuse õiguslike tagajärgede ulatus kuulub liikmesriikide menetlusautonoomia valdkonda, kuid selles tuleb alati järgida tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid. Edasikaebamise mehhanismi toimivuse tagamiseks peab komisjon tingimata vajalikuks tunnustada tühistava otsuse ex tunc toimet. Edasikaebekord, mis ei võimaldaks tunnistada RRA otsuseid kehtetuks tagasiulatuvalt, vaid üksnes pro futuro, muudaks raamdirektiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud õiguse teostamise näiliseks.

49.

Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) pöördub Euroopa Kohtu poole palvega tõlgendada raamdirektiivi artikli 4 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 47. Vaidlus tekib sellest, et kaks järjestikust otsust, mille on teinud RRA ja mille peale kaevati edasi ja mille suhtes ei võetud ühtegi täitmist peatavat ajutist meedet, kuid mis hiljem tühistati, kuuluvad viivitamatult täitmisele. ( 14 )

50.

Esimeses (2008. aasta MTR-otsus) keelas RRA äriühingul Polkomtel ületada oma võrgule juurdepääsu teatud maksimumtasusid, mis on kohaldatavad kõikidele sideettevõtjatele, kes soovivad võrku kasutada. Kuna Polkomtel ei jõudnud ühega nendest ettevõtjatest (konkreetselt Petroteliga) kokkuleppele nende suhteid reguleeriva lepingu muutmises, et see kooskõlastada 2008. aasta MTR-otsusega, kehtestas teises otsuses (rakendusotsus) UKE juhataja – Petroteli nõudmisel – kohustuslikult Petroteli juurdepääsulepingule maksimumtasu Polkomteli võrgu kasutamiseks.

51.

Kuna kohus tühistas 2008. aasta MTR-otsuse sel ajal, kui rakendusotsuse peale esitatud kaebuse menetlemine oli pooleli, kahtleb Poola Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus), kas liidu õigus (konkreetselt raamdirektiivi artikli 4 lõige 1) mõjutab kohtuvaidluse lahendust. See kohus tahab eelkõige teada, kas selle õigusnormi alusel on 2008. aasta MTR-otsuse, mis kuulus rakendusotsuse tegemise ajal täitmisele, hiljem kehtetuks tunnistamise tõttu – rakendusotsuse üle otsustama pädeval – kohtul lubatud (või kohustuslik) see tühistada ja jätta sellest otsusest selle kehtivuse ajal tulenenud kohustused ilma õigusmõjuta.

52.

Polkomtel väidab, et eelotsuse küsimus on eespool nimetatud ( 15 ) põhjustel vastuvõetamatu. Ma ei nõustu tema vastuväidetega, sest tõstatatud küsimus ei ole hüpoteetiline ja eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas kohtuvaidluse seisukohast asjassepuutuvad õigusnormid ja selle faktilised asjaolud kokkuvõtlikult, aga arusaamiseks piisavalt. Kohus viitab Poola õigusaktidele ja selle riigi kõrgeima halduskohtu praktikale, nimetades konkreetselt kahte selle kohtu kohtuotsust, nagu ka muu hulgas haldusmenetluse seadustiku ( 16 ) artikli 145 lõike 1 punkti 8, et täpsustada, mis probleem tal tuleb lahendada. Ta oleks küll võinud selles olla konkreetsem, kuid – kordan – tema eelotsusetaotlus sisaldab peamisi vaidluse lahendamiseks olulisi andmeid ja käesoleva eelotsuse menetluses esitasid pooled raskusteta oma argumendid vastavate põhiseisukohtade poolt või vastu.

53.

Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) nimetatud probleemil on kaks käsitusviisi. Kõigepealt puhtalt sisemine, mis tuleneb liikmesriigi õigusnormidest ja kohtupraktikast. Põhikohtuasja menetleva kohtu esitatud kirjelduse järgi avaldavad kohtuotsused, millega RRA otsused tühistatakse, õigusmõju kohe, kui need kohtuotsused tehakse. Kui akt tühistatakse teise, varasema akti tõttu, mida see akt rakendab, tuleb uuesti algatada haldusmenetlus, mille tulemusel tehtud lõplikul otsusel on õigusmõju ainult pro futuro. Selle tagajärjeks on, et tühistatud otsuse täitmiseks tehtud aktide õigusmõju jääb muutumatuks.

54.

Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kahtleb, et liikmesriigi õigusnormide kohaldamine tõlgendatuna eespool selgitatud viisil, on liidu õigusega kooskõlas ja siin tulebki mängu esitatud küsimuse teine käsitusviis. Kui ta palub Euroopa Kohtul eelotsusemenetluses tõlgendada raamdirektiivi artiklit 4 (ja harta artiklit 47), siis seda seepärast, et see võib tema arvates mõjutada otsust, mis tal tuleb teha.

55.

Selliselt mõistetuna on eelotsuse küsimus vastuvõetav. Sellele vastamisel tuleb mõistagi täpsustada põhikohtuasja menetleva kohtu argumente, ( 17 ) nii et mõned tema rõhutatud argumentidest jäävad vähem olulistena tagaplaanile. Nii on see näiteks 2008. aasta MTR-otsuse eelnevalt tühistamise mõju puhul rakendusotsuse kehtivusele: raamdirektiivi artikli 4 lõiget 1 silmas pidades on oluline välja selgitada, mis õigusmõjud on rakendusotsuse tühiseks tunnistamisel, olenemata, mis põhjustel see otsus sel hetkel tehti. Samuti ei või Euroopa Kohus loogiliselt sekkuda Poola õiguse tõlgendamisse, milleks on ainupädevad selle liikmesriigi kohtud.

56.

Vaidluse piiritlemisel keskendun alustuseks raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 viimasele lausele.

57.

Euroopa Kohtul oli võimalus seda artiklit tõlgendada ( 18 ), mille kohta ta kinnitas, et see „väljendab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mille kohaselt on liikmesriikide kohtutel kohustus tagada nende õiguste kohtulik kaitse, mis tulenevad isikutele liidu õigusest“. ( 19 ) Ta sedastas ühtlasi, et „[r]aamdirektiivi artiklis 4 nimetatud olukorras on liikmesriigid kohustatud ette nägema võimaluse esitada kaebus kohtule, selleks et kaitsta õigusi, mis tulenevad kasutajatele ja ettevõtjatele ühenduse õiguskorrast“. Ta on otsustanud ka tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte järgimise kohta teistes elektroonilist side puudutavates kohtuasjades käsitlemata edasikaebusi käsitleva organi otsuste ulatust ja õigusmõju. ( 20 )

58.

Raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 viimases lauses on ainult vaadeldud veel ühte tõhusale kohtulikule kaitsele omastest tahkudest, nimelt seda, mis antakse ajutise meetmena. Ühenduse seadusandja lähtub eeldusest, et kohtud (või teised „asjaomastest pooltest sõltumatud organid“), milles RRAde otsused vaidlustatakse, saavad neid otsuseid kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni peatada ( 21 ). Ja lisab, et kui RRA otsust ei peatata, kehtib selle õigusmõju edasi. ( 22 ) Sellest lausest ei saa aga järeldada, nagu teevad mõned eelotsusemenetluse pooltest, et RRA otsuse õigusmõju säilimine (ajutiselt, kuni kohtuvaidlust menetletakse) takistab seda, et lõpliku kohtuotsusega, kui see on tühistav, tunnistatakse kehtetuks ka selle otsuse (seni ajutised) õiguslikud tagajärjed, mis oli sub iudice, tunnistades ka need tagajärjed õigusvastaseks.

59.

Asjaolu, et ei ole võetud ajutisi meetmeid, mis peataksid kohtuasja menetlemise ajaks RRA otsuse õigusmõju, ei või väljenduda raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 seisukohast selles, et ei ole võimalik, et menetlust lõpetava kohtuotsusega mitte ainult tunnistatakse vaidlustatud otsus tühiseks, vaid ka laiendatakse tühiseks tunnistamist kõikidele selle varasematele ja tulevastele õiguslikele tagajärgedele. See on pealegi selle edasikaebamissüsteemi loogika, mis hõlmab ka haldusaktide tühistamise nõudeid ja milles kehtib üldreegel quod nullum est, nullum effectum producit. Kui kohtul on õigus haldusakti ajutiselt peatada, siis seda enam on tal õigus tagada tühistava kohtuotsuse täitmine, kaotades vaidlustatud akti õiguslikud tagajärjed.

60.

Raamdirektiivi artikli 4 lõige 1 nõuab juba teisest vaatenurgast, et liikmesriigid näeksid oma õiguskorras ette „toimivad mehhanismid“ RRA otsuste peale „kaebuse esitamiseks“ – seda väljendit on korratud selle õigusnormi esimeses ja kolmandas lauses. Viimases on lisatud, et „liikmesriigid tagavad, et juhtumi asjaolusid võetakse nõuetekohaselt arvesse“.

61.

Liikmesriigid peavad seega oma vastavates õiguskordades ette nägema seadusandlikud meetmed, mis on tingimata vajalikud, selleks et saavutada, et RRAde otsuste peale elektroonilise side sektoris esitatud kaebuste lahendused oleksid „toimivad“. Raamdirektiiv ei lähe siiski eespool ära toodud sõnastusest kaugemale, jättes liikmesriikide nende menetlus‑ ja kohtupraktika autonoomias teatava tegutsemisruumi, nii et see eesmärk saavutatakse (käesoleval juhul menetluslike) meetmetega, mida igaüks neist peab sobivateks.

62.

Raamdirektiivi artikli 4 lõikes 1 kehtestatud imperatiivne toimivuse nõue tähendab vältimatult, et kaebuse menetlemist RRA otsuse tühistamisega lõpetav kohtuotsus peab seda tegema ex tunc mõjuga? See on tegelikult eelotsusetaotluse võtmeküsimus, kui seda analüüsida liidu õiguse seisukohast.

63.

Kui ma juba märkisin, et tühistava kohtuotsuse ex tunc võimalikkust ei vähenda viide RRA otsuse „säilitamisele“ seda peatava ajutise meetme puudumisel (artikli 4 lõike 1 viimane lause), siis nüüd on vaidluse küsimus juba mitte enam õiguses, vaid väidetavas kohustuses kaotada ajutiselt säilitatud õiguslikud tagajärjed algusest peale.

64.

Nagu ma eespool väitsin, eeldab RRA otsuste peale edasi kaebamise süsteemi loogika, et kui kohus tunnistab need kehtetuks, peab põhimõtteliselt nende tühisus laienema ka nende õiguslikele tagajärgedele, mida nad on tekitanud, sest õiguslik alus, mille pinnalt need tekkisid, kaob. See on siiski üldreegel, millest on lubatud teatavad erandid.

65.

Üks eranditest (mille erandlikkust kinnitab, kui vaja, see, et tavaline on reegel) on see, et kohus otsustab, kui tema õigussüsteem seda võimaldab, et tühiseks tunnistatud akti teatavad õiguslikud tagajärjed säilivad lõplikult. ( 23 ) Muu hulgas õiguskindluse, kolmandate isikute õiguste või üldise huviga seotud põhjustel võib vaja olla, et kui kohus, kes peab otsuse tegema, peab kohaseks, säilivad tühiseks tunnistatud akti õiguslikud tagajärjed, eriti kui kohtuotsuses määratud tühiseks tunnistamise vahetu õigusmõjuga kaasnevad nendele huvidele eriti rasked tagajärjed.

66.

Teine mõistetav erand võib esineda juhul, kui edasikaebekorras ei ole arutatud vaidlustatud akti seaduslikkust akti eesmärgi või sisu poolest, vaid muudel kui sisulistel põhjustel, kas akti andnud organi pädevuse puudumise või muude rohkem või vähemal määral oluliste vormivigade tõttu. Kaebuse rahuldamisega nendel põhjustel koos akti seejärel tühistamisega võiks kaasneda (taas, kui konkreetse riigi õigussüsteem seda lubab) akti õiguslike tagajärgede jõusse jätmine, kui tühistatud akti ei asendata teise aktiga, milles selliseid vigu ei esine, et ei tekiks õiguslünka, millel on häirivad tagajärjed avalikule huvile. ( 24 ) Tühistaval kohtuotsusel oleks sel juhul seega pigem ette‑ kui tagasiulatuv õigusmõju.

67.

Liikmesriikide õiguskorras võib olla ka ette nähtud, et nende kohtud jällegi erandkorras ja mõjuvatel õiguskindluse põhimõttega seotud põhjustel, piiravad kohtuotsuse ajalist kehtivust. ( 25 ) Isegi kui loogiliselt tuleb säilitada seda laadi kohtuotsuste ebatavaline iseloom, nii et kohtuotsuste seadusjõud ei muutuks triviaalseks, ( 26 ) ei saa seda arvestamata jätta ja see võib olla õigustatud, ilma et see kahandaks õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

68.

Lõpuks on samuti lubatav, et teatud juhtudel on liikmesriigi õiguses ette nähtud vastusena haldusakti (või riigihankelepingu) tühistamise nõudele, et akti kehtetuks tunnistaval kohtuotsusel ei ole selle „loomulikku“ õigusmõju, mis on asendatud hüvitamiskohustusega või muude alternatiivsete meetmetega. See võimalus ei ole liidu õiguses tundmatu, ( 27 ) ja ma ei näe põhjust, miks see ei võiks analoogsetes olukordades laieneda liikmesriikide õigusesse.

69.

Esitatud arutluskäik kinnitab, et selleks, et „edasikaebamise mehhanismid“ RRAde otsuste vastu oleksid vastavalt raamdirektiivi artikli 4 lõikele 1 toimivad, on üldjuhul vaja, et kohtuotsus, millega need otsused tühistatakse, tunnistaks kehtetuks ka nende otsustega kaasnenud ajutised tagajärjed. Sellest reeglist aga saab teha erandeid, nagu need, mida ma just märkisin, mille oma õiguskorras kehtestamine on liikmesriikide otsustada, tingimusel et nad järgivad alati võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, mis piiravad nende menetlusautonoomiat.

70.

Samal määral ei anna harta artiklile 47 tuginemine juurde midagi märkimisväärset (olenemata sellest, et see on ratione temporis vaevalt kohaldatav õiguslikule olukorrale, mis tuleneb aastatel 2008 ja 2009 vastu võetud otsustest ja esitatud kaebustest). Hartas selle artiklis 51 nimetatud juhtudeks sätestatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ei eelda haldusakte tühistavate kohtuotsuste õigusmõjuga seonduvatele probleemidele ühest lahendust. Sellest õigusest võib järelduda küll üldreegel, mida ma nimetasin, kuid see sama reegel ei takista võimalust, et sellest oleks lubatud teha eespool nimetatud erandeid.

71.

Ma arvan, et vaidlus UKE ja kahe sideettevõtja vahel, keda maksimumtasude kindlaksmääramine puudutab (ja nende kajastumine nende võrgule juurdepääsu lepingutes), nagu nähtub nende argumentidest Euroopa Kohtus käesoleva eelotsusemenetluse käigus, seondub ülejäänud osas rohkem tõlgendusliku teoretiseerimisega siseõiguse teemal kui otseselt liidu õigusega. Nende (ja Poola valitsuse) vahel on arvamuste lahknevusi seoses liikmesriigi õigusnormide ja oma kõrgeimate kohtute kohtupraktika tsiviil- ja haldusasjades tõlgendamisega ( 28 ). Euroopa Kohtul ei ole vaja sekkuda sellesse arutellu, mis ei kuulu tema ülesandesse tõlgendada ainult liidu õigust.

72.

Lahendus, mille ma eelotsuse küsimusele kooskõlas esitatud arutluskäiguga välja pakun, piirdub raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 mõtte selgitamisega sõnastuses, mis on ühtaegu põhikohtuasja menetlevale kohtule tarvilik, kuid samas ei sekku tema enda pädevusse tõlgendada oma riigi õigust.

73.

Seda silmas pidades näib kohane anda vastus kahes osas, lahutades õigusnormi esimest lauset puudutava (mis nõuab, et liikmesriikidel oleks „toimiv mehhanism“ elektroonilise side sektoris RRAde otsuste vaidlustamiseks) viimast lauset puudutavast (millega säilitatakse edasikaebamise korral vaidlustatud otsuse õigusmõju, välja arvatud juhul, kui edasikaebusi käsitlev organ selle peatab).

74.

Raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 esimese lause puhul eeldab selle sisu, nagu ka selle aluseks olev õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, et edasikaebusi käsitlevad organid võivad tühistada RRAde otsuseid, mille üle neil tuleb otsustada, ja laiendada oma otsuse kehtetuks tunnistavat jõudu nendest otsustest juba tekkinud õiguslikele tagajärgedele.

75.

Sama artikli viimases lauses on RRAde otsuste õigusmõju ajutine säilitamine, kuni edasikaebusi käsitlevad organid neid ei peata, kooskõlas sellega, et nimetatud otsuste hiljem tühistamine hõlmab ex tunc nendest otsustest juba tekkinud õiguslikke tagajärgi.

76.

Selle õigusnormi mõlemad laused ei takista aga, et kui see on liikmesriigi õiguses lubatud, on RRAde otsuste tühistamisel erandkorras ainult ex nunc mõju, kui edasikaebusi käsitlev organ peab seda asjakohaseks ülekaalukatel põhjustel seoses õiguskindluse säilitamisega ja õiguspärase ootuse kaitsmisega, või selleks, et tagada kolmandate isikute õigused, või üldise huvi põhjustel.

77.

Pean lisama ühe tähelepaneku raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 kolmanda lause kohta, ehkki seda ei ole tingimata vaja lisada kohtuotsuse resolutsiooni. Õigusnormiga püütakse tagada, et edasikaebusi käsitlev organ võtaks nõuetekohaselt arvesse „juhtumi asjaolusid“. Nimelt on kohane, et kui tal on hindamiseks piisavad andmed, lahendab ta vaidluse sisulistes küsimustes vastavad nõuded kas rahuldades või rahuldamata jättes. Ent edasikaebusi käsitleva organi ülesanne on menetluse lõpus hinnata, kas sellekohase otsuse tegemiseks tingimata vajalikud hindamis‑ ja tõenduselemendid on olemas. Ja ta võib oma otsuses niisugustes kohtuasjades nagu käesolev tugineda muude tegurite hulgas vaidlustatud otsuse õigusliku aluse puudumisele. ( 29 )

78.

Täpsemalt, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus nõustub esimese astme ja apellatsiooniastmega selles, et 2008. aasta MTR-otsus oli materiaalsest seisukohast rakendusotsuse sisu jaoks vajalik eeldus, nii et kui esimene neist tühistatakse, tuleks sama teha ka teisega, ei oleks niisugune toimimisviis raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 kolmanda lausega vastuolus.

79.

Ka ei takistaks miski nimetatud õigusnormis seda, et kui liikmesriigi õiguses oleks tulemuseks, et kui RRA on vastavat menetlust uuesti alustanud, tehakse tühistatud otsuse asemel uus, kasutatakse tasumisele kuuluvate perioodide eest makseteadete jaoks uut, õigusega juba kooskõlastatud maksimumtasu, vajaduse korral koos vajalike maksete või tagasimaksetega. See oleks õiguspärane võimalus ning ühtlasi kooskõlas raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 kolmanda lõigu sisuga, mis väldiks seda, et tühiseks tunnistamise võimalikud majanduslikud tagajärjed annaksid hiljem alust algatada hagi varalise vastutuse tuvastamise (hüvitamine) nõudes.

80.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt: