1.

Käesolev kohtuasi puudutab maksunõude sundtäitmist Rumeenias äriühingu suhtes, mille asukoht on Ungaris ja mille suhtes on seal algatatud maksejõuetusmenetlus. Seda maksunõuet kõnealuses maksejõuetusmenetluses ei registreeritud ning vastavalt Ungari seadusele on see nüüdseks kaotanud kehtivuse.

2.

Euroopa Kohtul palutakse kindlaks teha, kas määrusega (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta ( 2 ) on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, milles on ette nähtud sellise registreerimata nõude kehtivuse kaotamine või selle täitemenetluse peatamine. Euroopa Kohtul palutakse samuti kindlaks määrata, kas selle hindamisel omab tähtsust asjaolu, et tegemist on maksualase nõudega. Need küsimused tõstatavad täiendava küsimuse selle kohta, kas ühes liikmesriigis algatatud maksejõuetusmenetlusele kohaldatav siseriiklik õigus peaks reguleerima ka mõju, mis selle maksejõuetusmenetluse algatamisel on täitemenetlusele sama võlgniku vastu teises liikmesriigis.

3.

Määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 kohaselt „[m]aksejõuetusmenetluste algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Äriühingu või muu juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumisel tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta.“

4.

Määruse nr 1346/2000 artiklis 4 on sätestatud eeskirjad kohaldatava seaduse kohta. Üldreeglina on artikli 4 lõikes 1 sätestatud, et „[k]ui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, edaspidi „menetluse algatanud riik““.

5.

Määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõikes 2 on sätestatud, et menetluse algatanud riigi seaduses, mille kohta kasutatakse määruse põhjenduses 23 nimetust lex concursus, „sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused“. See säte sisaldab mitteammendavat loendit küsimustest, mida reguleerib kõnealune lex concursus ning mille hulka kuuluvad muu hulgas punktis f „maksejõuetusmenetluse mõjud konkreetsete võlausaldajate algatatud menetlustele, välja arvatud pooleliolevad kohtuasjad“ ja punktis k „võlausaldajate õigused pärast maksejõuetusmenetluse lõpetamist“.

6.

Määruse nr 1346/2000 artiklis 15 on sätestatud, et „[m]aksejõuetusmenetluse mõjusid pooleliolevatele kohtuasjadele, kus käsitletakse neid võlgniku varasid või õigusi, mille suhtes viimane on kaotanud käsutamisõiguse, reguleerib ainuüksi selle liikmesriigi seadus, kus need kohtuasjad pooleli on“.

7.

Määruse nr 1346/2000 artikli 20 lõikes 1 on põhimõtteliselt sätestatud, et „[…] peab võlausaldaja, kes pärast […] menetluse algatamist on saanud mis tahes viisil, kuid eelkõige täitemenetluse kaudu osalise või täieliku rahulduse oma nõudele, mis on seotud võlgnikule kuuluva teise liikmesriigi territooriumil asuva varaga, tagastama omandatud vara likvideerijale“.

8.

Ja lõpuks tunnustab määruse nr 1346/2000 artikkel 39, et „[v]õlausaldajal, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on mõnes teises liikmesriigis peale menetluse algatanud liikmesriigi, sealhulgas liikmesriikide maksuhaldurid ja sotsiaalkindlustusasutused, on õigus esitada maksejõuetusmenetluse suhtes kirjalikult vormistatud nõudeid“.

9.

Ungari maksejõuetusseaduse, 1991. aasta XLIX seaduse artikli 20 lõike 3 kohaselt ei saa võlausaldaja juhul, kui ta ei järgi selle seaduse artikli 10 lõikes 2 sätestatud nõuetest teatamise tähtaega, osaleda maksejõuetusmenetluse lõpus võlgniku ja võlausaldajate vahel sõlmitavas kokkuleppes. See tähendab sisuliselt, et võlausaldaja, kelle nõuet ei registreeritud, ei saa põhimõtteliselt enam nõuda võlgnikult võla tasumist.

10.

ENEFI Energiahatekonysagi Nyrt (edaspidi „kaebaja“) on äriühing, mille registrijärgne asukoht on Ungaris ja millel on tegevuskoht Rumeenias.

11.

13. detsembril 2012 algatati kaebaja suhtes Ungaris maksejõuetusmenetlus.

12.

7. jaanuaril 2013 teatati Direcția Generală Regională a Finanțelor Publice Brașovile (maksuameti Brasovi maakonna peadirektoraat) (edaspidi „vastustaja“) maksejõuetusmenetluse alustamisest Ungaris ning võimalusest registreerida selles menetluses nõudeid kaebaja vastu.

13.

Jaanuaris 2013 püüdis vastustaja registreerida kahte nõuet maksejõuetusmenetluses (edaspidi „algsed nõuded“). Ent ta ületas tähtaja ega tasunud registreerimistasusid. Seetõttu neid nõudeid ei registreeritud ega võetud maksejõuetusmenetluses arvesse, nagu on märgitud pankrotihalduri 2. mai 2013. aasta avalduses.

14.

Ajavahemikus 5. juunist 25. juunini 2013, mil maksejõuetusmenetlus veel kestis, teostas vastustaja maksukontrolli kaebaja tegevuskohas Rumeenias. 25. juunil 2013 andis vastustaja välja maksuteate (edaspidi „maksejõuetuse järgne maksuteade“), mis puudutas kaebaja täiendavat käibemaksukohustust. Vastustaja ei registreerinud maksejõuetuse järgse maksuteatega seotud nõuet maksejõuetusmenetluses. Selle asemel algatas ta maksejõuetuse järgse maksuteate alusel Rumeenias täitemenetluse.

15.

Kaebaja esialgu maksejõuetuse järgset maksuteadet ei vaidlustanud. Seejärel väljastati 7. augustil 2013 Rumeenia ametivõimude poolt kaebaja suhtes täitedokument.

16.

Maksejõuetusmenetlus lõpetati Ungaris 7. septembril 2013.

17.

Kaebaja vaidlustas 3. septembril 2013 Rumeenias väljastatud täitedokumendi. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole kohustatud maksma selles nõutud summat ja peab täitemenetlust ebaseaduslikuks. Ta toob välja, et maksukontroll, mis viis maksejõuetuse järgse maksuteate väljaandmiseni, viidi läbi ajal, mil kaebaja suhtes toimus juba maksejõuetusmenetlus Ungaris. Seetõttu oleks vastustaja pidanud kaebaja maksekohustuse jõustamiseks registreerima maksejõuetuse järgse maksuteate alusel oma täitemenetluse nõude maksejõuetusmenetluses. Kaebaja märgib, et maksejõuetusmenetluse suhtes kohaldatakse vastavalt määrusele nr 1346/2000 Ungari seadust ning selles on sätestatud, et maksejõuetusmenetluses registreerimata nõuded kaotavad kehtivuse. Seetõttu on kaebaja hinnangul käesolevaks ajaks vastustaja kaotanud õiguse nõuda makset maksejõuetuse järgse maksuteate alusel.

18.

Sellistel asjaoludel peatas Tribunalul Mureș, Secția civilă (Mureși maakonnakohtu tsiviilkoda) menetluse ja esitas Euroopa Liidu Kohtule järgmised küsimused:

19.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Madalmaade ja Ungari valitsus ning komisjon. Ungari valitsus ja komisjon esitasid suulisi seisukohti kohtuistungil 14. aprillil 2016.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimusega soovitakse sisuliselt kindlaks teha määruse nr 1346/2000 kohaldamisala. Esimene küsimus käsitleb mõju, mis määrusel nr 1346/2000 on juhul, kui see on kohaldatav maksunõuetele.

21.

Määruse nr 1346/2000 kohaldatavuse küsimus eelneb loogiliselt arutelule selle mõju üle. Seetõttu alustan analüüsi, vastates kõigepealt teisele küsimusele, kas määruse nr 1346/2000 kohaldatavuse seisukohalt on kuidagi asjakohane see, et maksejõuetuse järgse maksuteate näol on tegemist maksualase nõudega (A). Teiseks uurin, kas määrusega nr 1346/2000 on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt maksejõuetusmenetluses registreerimata nõuded kaotavad kehtivuse või tuleb selliste nõuete täitemenetlus teises liikmesriigis peatada (B).

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teise eelotsuse küsimusega teada, kas maksejõuetuse järgsel maksuteatel põhineva nõude konkreetne laad on asjakohane määruse nr 1346/2000 kohaldatavuse hindamisel.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kasutab terminit „fiskaalnõue“ viitamaks Rumeenia õigusest tulenevatele kaebaja maksukohustustele. Seega näib, et selles kontekstis tähendab „fiskaalne“ sisuliselt „maksualane“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib eeldavat, et maksualast nõuet tuleks kohelda erinevalt, kuna vastustaja on maksuhaldur.

24.

Sarnaselt Ungari ja Madalmaade valitsuse ning samuti komisjoni positsiooniga ma ei jaga seda seisukohta.

25.

Määruse nr 1346/2000 tekstis märgitakse vägagi selgelt, et see on kohaldatav vahet tegemata nii eraõiguslikele kui avalik-õiguslikele võlausaldajatele. Artiklis 39 on sätestatud, et [v]õlausaldajal, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on mõnes teises liikmesriigis peale menetluse algatanud liikmesriigi, sealhulgas liikmesriikide maksuhaldurid ja sotsiaalkindlustusasutused, on õigus esitada maksejõuetusmenetluse suhtes kirjalikult vormistatud nõudeid“ ( 3 ). Sama korratakse määruse põhjenduses 21. ( 4 )

26.

Lisaks on eelotsusetaotlusest faktiliselt nähtav, et vastustaja püüdis toimida (seoses algsete nõuetega) ning oleks võinud toimida (seoses maksejõuetuse järgse maksuteatega) võlausaldajana selle mõiste tavalises tähenduses maksejõuetusmenetluses, st omaenda nõude esitamisega maksejõuetuses oleva võlgniku vastu. ( 5 )

27.

Seetõttu soovitan Euroopa Kohtule vastata teisele eelotsuse küsimusele, et maksejõuetusmenetluse algatamise riigist erinevas liikmesriigis läbi viidava täitemenetluse maksualane laad ei oma tähtsust küsimuses, kas määrus nr 1346/2000 on kohaldatav sellele täitemenetlusele.

28.

Selguse huvides tuleb rõhutada, et määruse nr 1346/2000 neutraalsus selle kohaldatavuse suhtes eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele võlausaldajatele ei mõjuta mõne võlausaldajate kategooria võimalikke eesõigusi maksejõuetusmenetluses vastavalt asjakohasele siseriiklikule õigusele. Ühelt poolt määruse nr 1346/2000 kohaldatavus ning teiselt poolt erinevatest siseriiklikest õigusaktidest tulenevad materiaalõigused on kaks eraldi küsimust. Käesoleval juhtumil on tegemist esimese ja mitte teise küsimusega.

29.

Oma esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määrusega nr 1346/2000 on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt maksejõuetusmenetluses nõuetekohaselt registreerimata nõuded kaotavad kehtivuse või tuleb selliste nõuete täitemenetlus teises liikmesriigis peatada. Hindan kõigepealt õiguse kaotamise ja peatamise küsimust (i). Seejärel uurin, kas Ungari õigus kui lex concursus peaks reguleerima ka kõnealuse maksejõuetusmenetluse mõju täitemenetlusele Rumeenias (ii).

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et käesoleval juhul ei peaks Ungari seadus kui lex concursus ette nägema teises liikmesriigis menetletava nõude kehtivuse kaotamist. Väidetavalt oleks see vastuolus võimalusega algatada teiseseid menetlusi. ( 6 ) Samuti võimaldaks see võlgnikul vältida oma riiklikke maksukohustusi.

31.

Tuleb märkida, et määruse nr 1346/2000 kohaldamisala piirdub peamiselt kollisiooninormidega. ( 7 ) Ta sisaldab vaid mõningaid ühtseid norme. Need ühtsed normid, mida ta sisaldab, ei puuduta mõju, mis tuleneb nõude registreerimata jätmisest maksejõuetusmenetluses.

32.

Selles õiguslikus raamistikus peavad liikmesriigid sätestama kohaldatavad normid, mis reguleerivad maksejõuetusmenetluses nõude mitteregistreerimise mõju ning mille suhtes kehtib võrdväärsuse ja tõhususe kaksiknõue. ( 8 ) Kaalun nüüd järjekorras neid nõudeid.

33.

Võrdväärsuse nõue tähendab, et siseriikliku õiguse sätted, mis puudutavad piiriüleste võlausaldajate osalemist Ungaris algatatud maksejõuetusmenetluses, ei tohi olla vähem soodsad kui siseriiklike võlausaldajate osalemise suhtes kehtivad tingimused.

34.

Vastavalt 1991. aasta seaduse XLIX artikli 20 lõikele 3 toob nõude tähtaegne registreerimata jätmine kaasa registreerimata nõude kehtivuse kaotamise. Selles suhtes ei oma tähtsust, kas nõude esitas siseriiklik või piiriülene võlausaldaja.

35.

Lisaks puudub eelotsusetaotluses teave selle kohta, et muus liikmesriigis peale Ungari asuvaid võlausaldajaid koheldaks vähem soodsalt võrreldes siseriiklike võlausaldajatega seoses nende nõuete registreerimisega Ungaris algatatud maksejõuetusmenetluses või seoses selles menetluses osalemisega.

36.

On tõsi, et praktikas peavad piiriülesed võlausaldajad tavaliselt tulema toime takistustega, mis tulenevad suurematest vahemaadest ning keelelistest ja õiguslikest erinevustest maksejõuetusmenetluse algatanud liikmesriigi ning võlausaldajate asukoha liikmesriigi vahel. Ent see on piiriülese maksejõuetusmenetluse olemuslik tunnus, mis sarnaneb raskustega, millega menetlusosalised võivad kokku puutuda piiriülese kohtumenetluse puhul.

37.

Määrus nr 1346/2000 tegelikult käsitleb selliseid probleeme, nõudes (näiteks artiklis 40), et piiriüleseid võlausaldajaid teavitataks ja informeeritaks teises liikmesriigis maksejõuetusmenetluse algatamisest, parandades sellega maksejõuetusmenetluse üldist tõhusust.

38.

Ning lõpuks nähtub käesoleva kohtuasja faktilistest asjaoludest, et vastustajat teavitati nõuetekohaselt maksejõuetusmenetlusest ja nõuete registreerimise tähtajast. Seda tõendab vastustaja katse registreerida algsed nõuded.

39.

Tõhususe nõude kohaselt ei või liikmesriigid muuta liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks.

40.

Kui hinnata tõhususe nõuet eraldi võrdväärsuse nõudest ning kohaldada seda austades liikmesriikide eelduslikku menetlusautonoomiat, siis peaks see nõuetekohaselt olema piiratud kahele olukorrale: esiteks tegelik võimatus ja teiseks liidu õigusega antud õiguste teostamise selline ebatõhususe määr, mis kujutaks endast Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist. Teise kategooria puhul on künnis suhteliselt kõrge.

41.

Euroopa Kohus on juba märkinud, et nõude registreerimiseks maksejõuetusmenetluses kehtiv tähtaeg ei ole per se kokkusobimatu tõhususe põhimõttega. Mõistlike tähtaegade kehtestamine vastab tõhususe põhimõttele ning kujutab endast õiguskindluse põhimõtte praktilist kohaldamist. ( 9 )

42.

Nagu ma juba märkisin, teatati vastustajale maksejõuetusmenetluse algatamisest Ungaris. Lisaks teatati talle tähtaegadest, mille jooksul ta pidi registreerima oma võimalikud nõuded, sealhulgas sellise, mis tekkis maksejõuetuse järgse maksuteate alusel.

43.

Jällegi ei viita eelotsusetaotluses esitatud teabe ükski element sellele, et vastustaja oleks kohanud erilisi takistusi, mis oleksid muutnud tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (ülal piiritletud tähenduses) registreerida oma maksejõuetuse järgsest maksuteatest tulenev nõue ning osaleda Ungaris algatatud maksejõuetusmenetluses.

44.

Eeltoodust tulenevalt on mu vahejäreldus, et määrusega nr 1346/2000 ei ole vastuolus selline siseriikliku õiguse säte nagu 1991. aasta seaduse XLIX artikli 20 lõige 3, mis näeb ette, et maksejõuetusmenetluses nõuetekohaselt registreerimata nõuete sissenõudmise õigus kaob.

45.

Lisaks viidatakse esimeses eelotsuse küsimuses mitte ainult registreerimata nõuete kehtivuse kaotamisele, vaid ka selliste registreerimata nõuete täitemenetluse peatamisele teises liikmesriigis. Ent eelotsusetaotluses refereeritud Ungari õigusnormides on sätestatud vaid registreerimata nõuete kehtivuse kaotamine. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud teavet Ungari õiguse konkreetsete normide kohta, mis toovad kaasa maksejõuetusmenetluses registreerimata nõuete täitemenetluse peatamise.

46.

Ent eelotsusemenetluse aluspõhimõtteks oleva koostöö vaimus ning siseriiklikule kohtule täieliku ja kasuliku vastuse andmiseks lisaksin järgmised märkused. Olen juba öelnud, et minu arvates on määrusega nr 1346/2000 kooskõlas lex concursus’e norm, millel on küllalt oluline õigusmõju: registreerimata nõuete kehtivuse kaotamine. Kui selline oluline tagajärg on lubatav, siis a fortiori peaks sama määrus samuti lubama a lex concursus’e normi, mis pelgalt peatab asjaga seotud täitemenetluse ning millel on poolte õigustele tõenäoliselt vähem oluline mõju kui nõude kehtivuse täielikul kaotamisel.

47.

Seetõttu on minu teiseks vahejärelduseks, et määrusega nr 1346/2000 ei ole vastuolus lex concursus’e säte, mis näeb ette maksejõuetusmenetluses registreerimata nõuete täitemenetluse peatamise, kui liikmesriik, milles täitemenetlus toimub, ei ole sama kui maksejõuetusmenetluse algatanud liikmesriik.

48.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 1, artikli 4 lõike 2 punkti f ning artikli 4 lõike 2 punkti k tõlgendus tähendab, et Ungari seadus kui lex concursus peaks reguleerima Ungaris algatatud maksejõuetusmenetluse mõju ka tema menetluses olevale täitemenetlusele või peaks sellist mõju reguleerima Rumeenia õigus.

49.

Selle küsimuse selgitamiseks uurin elemente, mis määravad ära käesolevas asjas kohaldatava seaduse.

50.

Esiteks puudub vaidlus, et maksejõuetusmenetlus Ungaris on põhimaksejõuetusmenetlus määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Nagu on sätestatud selle määruse artikli 16 lõikes 1 ja kinnitatud põhjenduses 22, tuleb kõnealuse menetluse mõju tunnustada kõikides teistes liikmesriikides. ( 10 )

51.

Teiseks loeb eelotsusetaotlusest välja, et Rumeenias ei algatatud ühtki teisest menetlust.

52.

Vastavalt määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõikele 1 on Ungari seadus seega lex concursus. Sellest sättest ning samuti määruse põhjendusest 22 järeldub, et seega reguleerib Ungari seadus maksejõuetusmenetluse algatamise, läbiviimise ja lõppemise tingimusi, sealhulgas artikli 4 lõike 2 punkti k kohaselt võlausaldajate õigusi pärast maksejõuetusmenetluse lõpetamist. Selles väljendub põhimaksejõuetusmenetluse üleüldise mõju põhimõte. ( 11 )

53.

Ent sellel põhimõttel on mõned erandid. Seoses nende eranditega viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punktile f, milles on sätestatud, et menetluse algatanud riigi seadustes sätestatud tingimustes määratakse kindlaks „maksejõuetusmenetluse mõjud konkreetsete võlausaldajate algatatud menetlustele, välja arvatud pooleliolevad kohtuasjad“.

54.

Artikli 4 lõike 2 punkti f tuleb lugeda koos määruse nr 1346/2000 artikliga 15, mille kohaselt „[m]aksejõuetusmenetluse mõjusid pooleliolevatele kohtuasjadele, kus käsitletakse neid võlgniku varasid või õigusi, mille suhtes viimane on kaotanud käsutamisõiguse, reguleerib ainuüksi selle liikmesriigi seadus, kus need kohtuasjad pooleli on“.

55.

Seega, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, kui Rumeenia kohtus pooleliolev täitemenetlusega seotud kohtuasi kujutab endast „pooleliolevat kohtuasja“ nende sätete tähenduses, siis oleks Rumeenia seadus ja mitte Ungari seadus käesolevas asjas kohaldatav seadus. Seega reguleeriks Rumeenia seadus asjaomase Ungari maksejõuetusmenetluse mõju sellele täitemenetlusega seotud kohtuasjale.

56.

Määruse nr 1346/2000 artiklit 15 saab kohaldada ainult siis, kui on täidetud kaks kumulatiivset tingimust: esiteks peab eksisteerima „kohtuasi“. Teiseks peab see kohtuasi olema „pooleliolev“ maksejõuetusmenetlus algatamise hetkel.

57.

Käesoleva asja asjaoludest nähtub, et täitemenetlusega seotud kohtuasi Rumeenias ei olnud kohtus pooleli, kui Ungaris algatati maksejõuetusmenetlus: täitemenetlus Rumeenia algas 7. augustil 2013 maksejõuetuse järgse maksuteate alusel, mis anti välja 25. juunil 2013. See maksuteade väljastati maksukontrolli alusel, mis viidi läbi ajavahemikus 5.–25. juuni 2013. Maksejõuetusmenetlus algatati Ungaris detsembris 2012, st mitu kuud enne nimetatud sündmuste toimumist.

58.

Ainuüksi see põhjendab ära järelduse, et käesolevas asjas ei kuulu täitemenetlus määruse nr 1346/2000 artiklis 15 ja artikli 4 lõike 2 punktis f sätestatud erandi kohaldamisalasse.

59.

Ent täielikkuse huvides ning võttes arvesse selle küsimuse suhtelist tähtsust, esitan lõpetuseks paar märkust kõnealuse esimese tingimuse, nimelt määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punktis f ja artiklis 15 kasutatud mõiste „kohtuasi“ kohta. Eeskätt, kas mõistet „kohtuasi“ tuleks mõista nii, et see hõlmab vaid „sisulist kohtumenetlust“ ja/või ka „täitemenetlust“? ( 12 )

60.

Selle tõlgendusküsimuse tähtsus on selge: kui jõutakse järeldusele, et mõiste „kohtuasi“ hõlmab ainult sisulist kohtumenetlust, siis ei saa täitemenetlus kunagi kuuluda määruse nr 1346/2000 artikli 15 (ja artikli 4 lõike 2 punktis f) sätestatud erandi kohaldamisalasse.

61.

Mis sõnastusse puutub, siis määruse nr 1346/2000 artikkel 15 ei ole parim näide selguse kohta. artikli 15 sõnastus on lai ja pealtnäha hõlmab kõiki kohtumenetlusi. Mõistet „kohtuasi“ võib mõista nii, et see on üldine ( 13 ), viidates igat liiki kohtumenetlustele ja hõlmates seega nii sisulist menetlust kui ka täitemenetlust.

62.

Ent minu hinnangul on mitu põhjust, miks määruse nr 1346/2000 artikli 15 kohaldamisala hinnang ei peaks piirduma selle kahemõttelise sõnastusega. Pakun, et mõistet „kohtuasi“ artiklis 15 tuleks tõlgendada nii, et see viitab ainult sisulistele menetlustele ega hõlma täitemenetlust.

63.

Esiteks süstemaatiline argument. Artikkel 15 ei ole täielikult eraldiseisev säte. Süstemaatiliselt on ta seotud artikli 4 lõike 2 punktiga f. Seetõttu tuleks mõistet „kohtuasi“ tõlgendada nende kahe sätte omavahelise suhte valguses.

64.

Artikli 4 lõike 2 punkt f eristab ühelt poolt „konkreetsete võlausaldajate algatatud menetlusi“ ning teiselt poolt „pooleliolevaid kohtuasju“. ( 14 ) See eristus peaks samuti omama tähtsust artikli 15 tõlgendamisel: kui „kohtuasi“ artikli 4 lõike 2 punkti f tähenduses ei hõlma „konkreetseid täitemenetlusi“, siis peaks see olema nii ka sama artiklis 15 sätestatud mõiste „kohtuasi“ tõlgendamisel.

65.

Teiseks tuleneb määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõikest 2, et üldreeglina reguleerib maksejõuetusmenetlust ainult üks kohaldatav seadus (st lex concursus). Seda kohaldatakse artikli 4 lõike 2 punkti f esimese osa kohaselt ka „konkreetsete võlausaldajate algatatud menetlustele“.

66.

Määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punkti f sõnastus („välja arvatud pooleliolevad kohtuasjad“) näitab selgelt, et artikkel 15 kujutab erandit artikli 4 lõike 2 punkti f esimeses osas kehtestatud reeglist. Seetõttu tuleb artiklit 15 kui erandit tõlgendada kitsalt ja rangelt. ( 15 )

67.

Kolmandaks on määruse nr 1346/2000 eesmärk koondada kogu võlgniku vara ühte pankrotivarasse, säilitades sellega maksejõuetusmenetluse kõiki võlakohustusi hõlmava süsteemi ning kõigi võlausaldajate võrdse kohtlemise, mis on aluseks igale maksejõuetusmenetlusele. Kui määruses nr 1346/2000 sätestatud sõnaselgetest eranditest ei tulene teisiti, on see eesmärk kokkusobimatu võlausaldajate eraldiseisvate katsetega saada oma nõuded rahuldatud asjaomasest maksejõuetusmenetlusest väljapoole jäävaid menetlusteid pidi.

68.

Eesmärki säilitada pankrotivara ühtsus kuni maksejõuetusmenetluse lõpuni kajastab ka määruse nr 1346/2000 artikli 20 lõige 1. Selle sätte kohaselt peab võlausaldaja, kes on saanud rahulduse oma nõudele, mis on seotud võlgnikule kuuluva varaga, mis asub teise liikmesriigi territooriumil, mis ei ole menetluse algatanud riik, tagastama omandatud vara likvideerijale.

69.

Täitemenetlus tähendab ühe või mitme võlausaldaja õiguste realiseerimist ning võib seega kahjustada maksejõuetusmenetluse universaalsust ja kõikide võlakohustuste hõlmamist. Sisulise kohtumenetlusega sellist riski ei kaasne. Selles määratakse lihtsalt kindlaks võlgniku varaga seotud õigused ja kohustused ilma neid realiseerimata. ( 16 )

70.

Neljandaks toetab arvamust, et mõistet „kohtuasi“ artiklis 15 tuleb mõista selliselt, et see viitab ainult sisulisele menetlusele ent mitte täitemenetlusega seotud kohtuasjadele, seadusandja tahe, mis on väljendatud maksejõuetust käsitleva konventsiooni (edaspidi „konventsioon“) Virgos-Schmiti seletuskirja punktis 142. ( 17 ) Selles dokumendis (mida peetakse määruse nr 1346/2000 tõlgendamise mitteametlikuks juhiseks) märgitakse, et konventsiooni artikli 4 lõike 2 punktis f (mis vastab määruse nr 1346/2000 samale sättele) eristatakse maksejõuetusmenetluse mõju konkreetsetele täitemeetmetele ja pooleliolevatele kohtuasjadele. See näitab, et maksejõuetusmenetluse mõju konkreetsetele täitemeetmetele reguleerib lex concursus, nii et peamaksejõuetusmenetlus tõkestab iga konkreetse täitemeetme, mille võlausaldajad on pööranud võlgniku vara vastu. Seevastu maksejõuetusmenetluse mõju muudele võlgniku varaga seotud kohtuasjadele reguleerib selle riigi õigus, kus need asjad on menetluses.

71.

Viiendaks näib sellist seadusandja tahet kinnitavat ka määruse (EL) 2015/848 ( 18 ), mis on määruse nr 1346/2000 uuestisõnatamine, artikkel 18. See säte kordab sisuliselt määruse nr 1346/2000 artiklit 15. artikli 15 uues redaktsioonis (praegune artikkel 18) on selle kohaldamisala laiendatud ka vahekohtumenetlusele. ( 19 )

72.

Samamoodi, nagu Ungari valitsus kohtuistungil märkis, leian ka mina, et seda täiendust võib mõista nii, et seadusandja kordas sellega oma tahet piirata mõistet „pooleliolev kohtuasi“ sisulistele menetlustele.

73.

Lõpuks võib artikli 15 sellise tõlgenduse toetuseks leida ka laiemaid analoogiaid muudest maksejõuetusega seotud liidu õigusaktidest. Kohtuasjas LBI tõlgendas Euroopa Kohus direktiivi 2001/24/EÜ ( 20 ) artikli 10 lõike 2 punktis e sisalduvat mõistet „pooleliolev kohtuasi“ selliselt, et see hõlmab ainult sisulist menetlust, ent mitte täitemenetlust. Euroopa Kohus leidis, et kui pidada viimatinimetatuid hõlmatuks mõistega „pooleliolev kohtuasi“, siis muudaks see kaheldavaks direktiiviga 2001/24 kehtestatud universaalsuse põhimõtte kasuliku mõju, kuna täitemeetme rakendamine piiraks asjaomaste krediidiasutuste arestitud vara kasutamise võimalust. ( 21 )

74.

Sama kehtib ka määruse nr 1346/2000 artikli 15 tõlgendamise puhul. Direktiivi 2001/24 artikli 10 lõike 2 punkt e ( 22 ) on analoogne määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punktiga f, samas kui direktiivi 2001/24 artikkel 32 ( 23 ) on sarnane määruse nr 1346/2000 artikliga 15.

75.

Tuleb siiski arvestada, et Euroopa Kohtu tõlgendus kohtuotsuses LBI põhines direktiivi 2001/24 põhjendusel 30, milles on sõnaselgelt viidatud „pooleli olevale kohtuasjale“, eristades seda „konkreetsetest täitemeetmetest“. ( 24 )

76.

Ehkki määruses nr 1346/2000 ei ole sellist sõnaselget eristust tehtud, ei arva ma, et samasuguse põhjenduse puudumine peaks tooma kaasa erineva tõlgenduse. Nii määrus nr 1346/2000 kui ka direktiiv 2001/24 kasutavad mõistet „pooleliolev kohtuasi“ sarnases, ühelt poolt maksejõetuse ja teiselt poolt krediidiasutuste likvideerimise kontekstis.

77.

Nende argumentide valguses leian, et mõistet „kohtuasi“ määruse nr 1346/2000 artiklis 15 tuleks mõista nii, et see viitab ainult sisulisele menetlusele ja mitte täitemenetlusele.

78.

Käesolevas asjas tähendab see seda, et Ungari seadus kui lex concursus reguleerib maksejõuetusmenetluse algatamise mõju eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli olevale täitemenetluse asjale.

79.

Järelmärkusena lisaksin veel, et kui käesolevas asjas kohaldatav lex concursus viib tõepoolest eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva täitemenetluse asja menetluse peatamiseni, mille kontrollimine on selle kohtu ülesanne, siis selline järeldus ei oleks üllatav, arvestades et paljude liikmesriikide kohaldatav seadus näeb maksejõuetusmenetluse algatamise korral mingil kujul ette võlgniku varaga seotud täitemeetmete peatamise. ( 25 )

80.

Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et määrusega nr 1346/2000 ei ole vastuolus lex concursus’e säte, milles on ette nähtud ühes liikmesriigi algatatud maksejõuetusmenetluses võlausaldaja poolt registreerimata nõude kehtivuse kaotamine või selle nõude täitemenetluse peatamine teises liikmesriigis.

81.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunalul Mureș, Secția civilă (Mureși maakonnakohtu tsiviilkoda) esitatud küsimustele järgmiselt: