I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

III. Vaidluse taust

IV. Vaidlusalune otsus

V. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

VI. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

VII. Apellatsioonkaebuse analüüs

A. Esimene väide

1. Vaidlustatud kohtuotsus

2. Poolte argumendid

3. Õiguslik analüüs

a) Esimene osa

i) Sissejuhatavad märkused

ii) Ärakuulamise eest vastutava ametniku kontrolli ulatus

iii) Üldkohtu järelduste analüüs

b) Teine osa

B. Teine väide

1. Vaidlustatud kohtuotsus

2. Poolte argumendid

3. Analüüs

a) Sissejuhatavad märkused

i) Leebema kohtlemise taotluste konfidentsiaalsus

ii) Leebema kohtlemise taotluste kaitse tagajärjed komisjoni otsuste avaldamisele

b) Esimene osa

c) Teine osa

d) Kolmas osa

e) Neljas osa

C. Kolmas väide

1. Vaidlustatud kohtuotsus

2. Poolte argumendid

3. Analüüs

a) Esimene osa

b) Teine osa

D. Lõpumärkused

VIII. Ettepanek

1.

Käesoleva apellatsioonkaebusega palub Evonik Degussa GmbH tühistada 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon ( 2 ), millega Euroopa Liidu Üldkohus jättis rahuldamata hagi nõudega tühistada Euroopa Komisjoni otsus C (2012) 3534 ( 3 ), millega jäeti rahuldamata apellandi esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus.

2.

Apellandi esitatud kriitika vaidlustatud kohtuotsuse vastu puudutab nimelt Euroopa Kohtu praktikas seni käsitlemata ( 4 ) probleemi seoses selle kaitse ulatusega, mis tuleb anda leebusavaldusest pärinevale teabele komisjoni otsuste ELTL artikli 101 rakendamise kohta ( 5 ) avaldamise raames.

3.

Määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta ( 6 ) artiklis 30 pealkirjaga „Otsuste avaldamine“ on sätestatud järgmist:

„1.   Komisjon avaldab artiklite 7–10 ning artiklite 23 ja 24 põhjal tehtud otsused.

2.   Avaldamisel esitatakse osapoolte nimed ja otsuse põhiline sisu, sealhulgas kehtestatud sanktsioonid. See arvestab ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.“

4.

Otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes ( 7 ) artiklis 8 pealkirjaga „Ärisaladused ja muu konfidentsiaalne teave“ on sätestatud järgmist:

„1.   Kui komisjon kavatseb avalikustada teavet, mis võib kujutada endast mis tahes ettevõtja või isiku ärisaladust või muud konfidentsiaalset teavet, teatab konkurentsi peadirektoraat asjaomasele ettevõtjale või isikule kirjalikult sellisest kavatsusest ning esitab põhjused. Määratakse tähtaeg, mille jooksul võib asjaomane ettevõtja või isik esitada kirjalikke märkusi.

2.   Kui asjaomane ettevõtja või isik ei nõustu teabe avalikustamisega, võib ta edastada küsimuse ärakuulamise eest vastutavale ametnikule. Kui ärakuulamise eest vastutav ametnik leiab, et teavet võib avalikustada, sest see ei kujuta endast ärisaladust või muud liiki konfidentsiaalset teavet või kui sellise teabe avalikustamiseks on ülekaalukas huvi, siis koostatakse selle kohta põhjendatud otsus, mis tehakse teatavaks asjaomasele ettevõtjale või isikule. Otsuses määratakse kindlaks tähtaeg, pärast mida teave avalikustatakse. See tähtaeg ei tohi olla lühem kui üks nädal teatamise kuupäevast arvates.

3.   Esimest ja teist lõiget kohaldatakse mutatis mutandis teabe avalikustamise suhtes Euroopa Liidu Teatajas.

[…]“

5.

Vaidluse tausta võib nii, nagu see nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, kirjeldada järgmiselt.

6.

3. mail 2006 võttis komisjon vastu otsuse K (2006) 1766 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat, edaspidi „VPP otsus“).

7.

VPP otsuses komisjon nimelt tuvastas, et apellant oli osalenud koos kuueteistkümne teise vesinikperoksiidi ja perboraadi sektoris tegeva äriühinguga EÜ artikli 81 rikkumises Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumil. Apellandile anti vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (edaspidi „2002. aasta koostööteatis“) ( 8 ), täielik kaitse trahvi eest.

8.

2007. aastal avaldati komisjoni veebisaidil VPP otsuse esimene mittekonfidentsiaalne versioon.

9.

Oma kirjas apellandile teavitas komisjon seda 28. novembril 2011 oma kavatsusest avaldada VPP otsuse uus ja üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon, milles esitatakse nimetatud otsuse sisu tervikuna, välja arvatud konfidentsiaalne teave. Sellega seoses palus komisjon apellandil määratleda VPP otsuses teave, mille suhtes ta kavatseb esitada konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.

10.

Kuna apellant leidis, et selle otsuse üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon sisaldas konfidentsiaalseid andmeid või ärisaladusi, teatas ta komisjonile 23. detsembri 2011. aasta kirjas, et on kavandatud avaldamise vastu. Oma vastuväite põhjenduseks tugines apellant eelkõige sellele, et nimetatud mittekonfidentsiaalses versioonis on hulgaliselt andmeid, mille ta oli komisjonile edastanud leebema kohtlemise programmi raames, samuti paljude tema töötajate nimed ja teave tema ärisuhete kohta. Apellandi sõnul rikub kavandatav avaldamine seega eelkõige õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ja võib kahjustada komisjoni uurimistegevust.

11.

Komisjon teatas 15. märtsi 2012. aasta kirjas apellandile, et ta nõustub selle taotlusega kustutada avaldatavast uuest mittekonfidentsiaalsest versioonist nii kogu teave, mis võimaldab otseselt või kaudselt tuvastada sellise teabe allikat, mis on edastatud 2002. aasta koostööteatise alusel, kui ka apellandi töötajate nimed. Seevastu leidis komisjon, et konfidentsiaalsena ei saa käsitleda muud teavet, mille kohta apellant oli esitanud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.

12.

Kasutades otsuses 2011/695 ette nähtud võimalust, pöördus apellant ärakuulamise eest vastutava ametniku poole, et viimane välistaks avaldatavast mittekonfidentsiaalsest versioonist kogu teabe, mille ta oli esitanud 2002. aasta koostööteatise alusel.

13.

Vaidlusaluse otsusega jättis ärakuulamise eest vastutav ametnik komisjoni nimel apellandi taotluse rahuldamata.

14.

Ärakuulamise eest vastutav ametnik rõhutas kõigepealt oma piiratud pädevust, mis võimaldab tal ainult kindlaks määrata, kas teavet tuleb käsitleda konfidentsiaalsena, mitte aga heastada apellandi õiguspäraste ootuste väidetavat rikkumist.

15.

Ta märkis ühtlasi, et apellant vaidleb vastu VPP otsuse uue ja üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamisele vaid seetõttu, et nimetatud versioonis sisalduks teave, mille see edastas 2002. aasta koostööteatise alusel, ja sellise teabe edastamine kolmandatele isikutele võib siseriiklikesse kohtutesse esitatud kahju hüvitamise hagide kontekstis tekitada apellandile kahju.

16.

Ärakuulamise eest vastutava ametniku sõnul aga ei tõendanud apellant, et sellise teabe avaldamine võiks tekitada talle tõsist kahju. Konkurentsiõigust rikkunud ettevõtja huvi, et tema poolt toime pandud rikkumise üksikasju üldsusele ei avaldataks, ei vääri igal juhul mingit erilist kaitset. Ärakuulamise eest vastutav ametnik tuletas selles aspektis meelde, et kahju hüvitamise hagid siseriiklikes kohtutes on liidu konkurentsipoliitika lahutamatu osa ja et seetõttu ei saa apellant tugineda õigustatud huvile, et teda kaitstaks nende hagide eest.

17.

Ärakuulamise eest vastutav ametnik leidis samuti, et ta ei ole pädev vastama apellandi argumendile, et vaidlusalune avalikustamine rikub leebema kohtlemise programmi, kuna selline küsimus ületab ametniku pädevuse piirid.

18.

Lõpuks märkis ärakuulamise eest vastutav ametnik, et kuna tema pädevus piirdub konfidentsiaalsena käsitlemise taotlustega, ei ole ta pädev otsustama selle üle, kas asjaoluga, et kavandatav avaldamine seaks apellandi ebasoodsamasse olukorda kui teised VPP otsuse adressaadid, kes ei olnud komisjoniga koostööd teinud, on väidetavalt rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

19.

Üldkohtu kantseleisse 2. augustil 2012 saabunud hagiavaldusega esitas apellant hagi nõudega vaidlusalune otsus tühistada.

20.

Apellant esitas oma hagiavalduses ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, et vaidlusaluse otsuse täitmine peatataks. Üldkohtu president rahuldas selle taotluse 16. novembri 2012. aasta kohtumäärusega Evonik Degussa vs. komisjon (T‑341/12 R, EU:T:2012:604).

21.

Apellant esitas oma hagi põhjenduseks sisuliselt viis väidet. Neli esimest väidet olid, et on rikutud vastavalt otsuse 2011/695 artiklit 8 (esimene väide), põhjendamiskohustust (teine väide), ELTL artiklis 339 osutatud ametisaladuse hoidmise kohustust (kolmas väide) ja õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtet (neljas väide) ( 9 ).

22.

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja apellandilt.

23.

Oma apellatsioonkaebusega palub Evonik Degussa Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, tühistada vaidlusalune otsus ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Komisjon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

24.

Apellatsioonkaebuse raames esitas apellant ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, et Euroopa Kohus peataks vaidlusaluse otsuse täitmise. 2. märtsi 2016. aasta kohtumäärusega Evonik Degussa vs. komisjon (C‑162/15 P‑R, EU:C:2016:142) Euroopa Kohtu asepresident rahuldas selle taotluse.

25.

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet, millest esimene on, et on rikutud otsuse 2011/695 ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevuse kohta artikli 8 lõikeid 2 ja 3; teine, et vaidlusaluse teabe väidetava konfidentsiaalsusega seoses on rikutud ELTL artiklit 339 ja määruse nr 1/2003 artiklit 30, ja kolmas, et on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

26.

Apellandi esimene väide on, et kuna Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 31‑44, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei ole pädev analüüsima vastuväiteid, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, siis on ta rikkunud otsuse 2011/695 artikli 8 lõikeid 2 ja 3.

27.

Üldkohtus esitas apellant väite, et on rikutud otsuse 2011/695 artiklit 8, väites, et ärakuulamise eest vastutav ametnik oli alusetult piiranud oma kontrolli ulatust. Üldkohus lükkas selle väite vaidlustatud kohtuotsuse punktides 23‑44 põhjendamatuse tõttu tagasi.

28.

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26, et apellant heitis ärakuulamise eest vastutavale ametnikule ette, et ta ei olnud vastanud tema eri argumentidele, et on nimelt rikutud õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

29.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 märkis Üldkohus, et vastavalt kohtupraktikale otsuse 2001/462/EÜ, ESTÜ ( 10 ) artikli 9 kolmanda lõigu kohta, mis on otsuse 2011/695 artikli 8 puhul endiselt asjassepuutuv, ei tohi ärakuulamise eest vastutav ametnik piirduda ainult selle kontrollimisega, kas avaldamiseks mõeldud otsuse versioonis on ärisaladust sisaldavat teavet või sarnast kaitset omavaid muid andmeid, vaid ta peab samuti kontrollima, kas see versioon sisaldab muud informatsiooni, mida ei saa üldsusele avalikustada kas informatsiooni eriliselt kaitsvate liidu õigusnormide tõttu või seetõttu, et kõnealune informatsioon on oma laadilt ametisaladus ( 11 ).

30.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 otsustas Üldkohus, et käesolevas asjas ei kujuta õiguspõhimõtted, millele apellant tugineb, endast eeskirju, millega eriliselt kaitstakse teavet avaldamise eest. Üldkohtu hinnangul nimelt vastupidiselt isikuandmete töötlemise või dokumentidega tutvumise õigusest erandite tegemise eeskirjadele ( 12 ) ei ole nende põhimõtete eriline eesmärk kaitsta teabe või dokumentide konfidentsiaalsust. Kuna nendel põhimõtetel põhinevad vastuväited väljuvad otsuse 2011/695 artikliga 8 ärakuulamise eest vastutavale ametnikule pandud ülesannete piiridest (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 43), leidis ärakuulamise eest vastutav ametnik põhjendatult, et tal puudub pädevus (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 44).

31.

Seejärel lükkas Üldkohus tagasi apellandi argumendi, et ükski komisjoni talitus ei olnud hinnanud asjaomaseid vastuväiteid, tuvastades, et konkurentsi peadirektoraadi talitused olid asunud nende vastuväidete suhtes põhjendatud seisukohale apellandile 28. novembril 2011 ja 15. märtsil 2012 adresseeritud kirjades, enne ärakuulamise eest vastutava ametniku poole pöördumist (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 45‑49).

32.

Üldkohus otsustas selle kohta, et apellandile tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks tuleb vaadelda vaidlustatud otsust selle vastuvõtmise kontekstis ja seega järeldada, et nimetatud otsuses on vaikimisi, ent tingimata esitatud komisjoni 28. novembri 2011. aasta ja 15. märtsi 2012. aasta kirjades väljendatud seisukohad selle kohta, mis puudutavad ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevuse alt välja jäävaid aspekte (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 60 ja 132).

33.

Apellant väidab oma apellatsioonkaebuses, et ärakuulamise eest vastutav ametnik on komisjoni organ, mis teeb kõige viimases astmes otsuseid niisuguse teabe avaldamise kohta, mida asjaomane ettevõtja käsitab konfidentsiaalsena. Seepärast peaks ärakuulamise eest vastutav ametnik olema pädev analüüsima kõiki põhjuseid, mis võiksid olla avaldamise vastu. Apellant väidab, et isegi kui ärakuulamise eest vastutav ametnik on pädev kontrollima ainult seda, kas teave on konfidentsiaalne, oleks ta sellegipoolest pidanud oma otsuses arvesse võtma kõiki asjassepuutuvaid nõudeid, sealhulgas põhiõigusi ja liidu õiguse üldpõhimõtteid, mis kuuluvad õigustatud huvide hulka, millega võib avaldamine vastuolus olla.

34.

Apellant väidab seega, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42–44 esitatud arutluskäik tuleneb õigusnormi rikkumisest.

35.

Apellandi hinnangul oleks Üldkohus pidanud asuma seisukohale, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei olnud analüüsinud tema õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõttel põhinevaid vastuväiteid, ja oleks järelikult pidanud vaidlusaluse otsuse sel põhjusel tühistama. Kuna Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–60 ja 132–133, et vaidlusalune otsus sisaldab „vaikimisi, ent tingimata“ eelnevalt apellandiga toimunud kirjavahetuses komisjoni väljendatud seisukohti, siis moonutas ta selle otsuse sisu.

36.

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu, viidates peamiselt asjaomastele vaidlustatud kohtuotsuse põhjustele.

37.

Apellatsioonkaebuse esimene väide koosneb sisuliselt kahest osast.

38.

Esimene osa puudutab ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevuse ulatust otsuse 2011/695 artikli 8 lõigete 2 ja 3 alusel (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 42–44). Teine osa puudutab etteheite, et vaidlusaluses otsuses on põhjendamisviga, Üldkohtu poolt tagasilükkamist (nimetatud kohtuotsuse punktid 60 ja 67).

39.

ELTL artikli 339 alusel ei tohi liidu institutsioonide liikmed ja ametnikud ning muud teenistujad ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni avalikustada. ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks on seda kohustust korratud määruse nr 1/2003 artiklis 28 ja määruse (EÜ) nr 773/2004 ( 13 ) artiklis 16 ja seda kohaldatakse viimati nimetatud akti kohaselt „ärisaladustele ja muule konfidentsiaalse teabele“.

40.

Euroopa Kohtu praktika võimaldab neid mõisteid piiritleda.

41.

Sellest tuleneb nimelt, et õigus ärisaladuste kaitsele on liidu õiguse üldpõhimõte ( 14 ). Selle põhimõtte kohaldamise valdkond ei piirdu otseses mõttes ärisaladustega, nimelt tundliku äriteabega ( 15 ), vaid hõlmab ka muud konfidentsiaalset teavet ( 16 ).

42.

Peale selle võib teabe konfidentsiaalsus tuleneda ka nii selle olemuslikult tundlikust sisust, nagu see on äriteabe puhul, kui ka teabe sisu ja selle ametiasutusele edastamist ümbritsevate asjaolude kombinatsioonist.

43.

Viimati nimetatud juhtum puudutab ühelt poolt teavet, mis edastatakse komisjonile asjaoludel, millega kaasneb konfidentsiaalsuskohustus, nimelt teave, mille esitab vabatahtlikult isik, kellel on õiguspärane soov jääda anonüümseks, nagu õigusrikkumisest teavitaja või kaebuse esitaja ( 17 ), nagu ka teiselt poolt muud teavet, mis edastatakse komisjonile tingimusel, et seda hoitakse konfidentsiaalsena ( 18 ).

44.

Komisjon võttis seda kohtupraktikat oma toimikutele juurdepääsu teatises arvesse, eristades kahte liiki teavet, millele juurdepääsu võib piirata, nimelt ühelt poolt teavet ärisaladuste kohta, mis hõlmab ettevõtja kutsetegevust puudutavat teavet, mille avalikustamine võib tema huve raskelt kahjustada, ja teiselt poolt muud konfidentsiaalset teavet, mis hõlmab „teavet, mis pole ärisaladus, kuid mida võib käsitleda salajasena, kuivõrd selle avalikustamine ohustaks märkimisväärselt isikut või ettevõtjat“. Lõpuks võib konfidentsiaalne teave hõlmata ka avalikes huvides kaitstud teavet, nagu sõjasaladused, kui ka erahuvides kaitstud teavet, nagu isikuandmed ( 19 ).

45.

Üldkohus omakorda on tõlgendanud mõistet „ametisaladuse alla kuuluv informatsioon“, tehes kindlaks kolm kriteeriumit. Tema hinnangul on selleks kvalifitseerimiseks esiteks oluline, et teave oleks teada ainult piiratud arvule isikutele; teiseks, et selle avalikustamine võib põhjustada informatsiooni esitanud isikule või kolmandatele isikutele olulist kahju, ja kolmandaks, et huvid, mida võidakse informatsiooni avalikustamisega kahjustada, on objektiivselt kaitstavad ( 20 ). Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust nende kriteeriumide üle otsustada ( 21 ).

46.

Ärakuulamise eest vastutava ametnikule komisjonis määratud roll, mis on selle loomisest alates oluliselt muutunud, on kontrollida menetlusõiguste järgimist konkurentsimenetlustes. Peeti vajalikuks usaldada see ülesanne konkurentsi peadirektoraadi talitustest sõltumatule isikule ( 22 ).

47.

Ärakuulamise eest vastutava ametniku volitused on määratletud otsuses 2011/695.

48.

Selle otsuse artiklitega 7 ja 8 on ärakuulamise eest vastutavale ametnikule antud teatavad volitused, mis seonduvad konfidentsiaalsena käsitlemise taotlustega. Ärakuulamise eest vastutav ametnik otsustab niisuguste taotluste üle ühelt poolt toimikuga tutvumise kontekstis ja teiselt poolt komisjoni poolt teabe avalikustamise korral.

49.

Sellel teisel juhul on otsuse 2011/695 artikli 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatud, et komisjon peab huvitatud isikut eelnevalt teavitama ja et teabe puhul, mis võib kujutada endast mis tahes ettevõtja või isiku ärisaladust või muud konfidentsiaalset teavet, võib isik nende avalikustamise vaidlustada, pöördudes ärakuulamise eest vastutava ametniku poole. Kui ärakuulamise eest vastutav ametnik leiab, et teavet võib avalikustada, sest see ei kujuta endast ärisaladust või muud liiki konfidentsiaalset teavet, või kui sellise teabe avalikustamiseks on ülekaalukas huvi, siis koostatakse selle kohta põhjendatud otsus, määrates kindlaks tähtaja, pärast mida teave avalikustatakse ja mis ei tohi olla lühem kui üks nädal.

50.

Vastavalt otsuse 2011/695 artikli 8 lõikele 3 kohaldatakse neid sätteid komisjoni otsuste avaldamise suhtes mutatis mutandis.

51.

Käesolevas asjas väidab apellant, et ärakuulamise eest vastutav ametnik on otsuse 2011/695 artikli 8 lõigete 1 ja 2 alusel pädev otsustama kõikide avaldamise suhtes esitatud vastuväidete üle, ka õiguse üldpõhimõtetel põhinevate üle.

52.

Märgin, et kui seda apellandi väidet tuleb mõista nii, et ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevus puudutab muid kui teabe konfidentsiaalsusega seotud vastuväiteid, siis otsuse 2011/695 artikli 8 sõnastus ega ülesehitus seda ei kinnita.

53.

Sõnastuse poolest kohaldatakse otsuse 2011/695 artikli 8 lõikeid 1 ja 2 selgelt ainult avalikustatava teabe suhtes, „mis võib kujutada endast mis tahes ettevõtja või isiku ärisaladust või muud konfidentsiaalset teavet“.

54.

Nende sätete ülesehituse kohta märgin, et need on osa ärakuulamise eest vastutava ametniku laiemast rollist, mis on tagada poolte ja teiste huvitatud isikute menetlusõiguste järgimine konkurentsimenetlustes. Arvestades ärakuulamise eest vastutava ametniku sõltumatust, on tal head võimalused lahendada huvitatud isiku ja komisjoni talituste lahkheli teabe konfidentsiaalsuse suhtes, kaaludes vajaduse korral vastanduvaid huve.

55.

Minu arvates aga kehtivad need kaalutlused ainult konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste käsitlemise puhul.

56.

Nimelt, kuigi otsuse avaldamisele võib olla muid vastuväiteid, näiteks neid, mis põhinevad intellektuaalomandi õiguste või õiguse mainele rikkumisel, ei oleks need seotud konkurentsimenetluse käiguga ning seepärast ei ole nende hindamine ärakuulamise eest vastutava ametniku rolliga kooskõlas.

57.

Samamoodi on see käesoleval juhul apellandi vastuväidetega, mis põhinevad õiguse üldpõhimõtetel ja mille ta esitas sõltumatuna oma konfidentsiaalsuse taotlusest.

58.

Nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktist 26 tuleneb, heitis apellant esimeses astmes hagiavalduse esimese väitega ärakuulamise eest vastutavale ametnikule ette, et see ei vastanud kolmele eri argumendile, millest esimene oli, et on eiratud määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 sätestatud eesmärgipärasuse põhimõtet (seda argumenti apellatsioonkaebuses ei korratud); teine, et on rikutud õiguspärast ootust, mis tal oli sellele, et vaidlusalust teavet ei avaldataks, ja kolmas, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet sellega, et selle avaldamise tagajärjel seataks ta ebasoodsamasse olukorda kui teised VPP otsuse adressaadid.

59.

Peale selle tuleneb apellandi argumentatsioonist tema apellatsioonkaebuse raames, et need vastuväited esitati leebema kohtlemise taotlustest tuleneva teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusest eraldiseisvana.

60.

Teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusest eraldiseisvana esitatud vastuväidete suhtes otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 minu arvates aga õigustatult, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei ole pädev neile vastama.

61.

Soovin täpsustada, et argumenti, mille apellant ärakuulamise eest vastutava ametniku ees õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete alusel esitas, võib mõista kahte eri moodi.

62.

Ühelt poolt võib seda mõista nii, et sellega tahetakse tõendada, et leebema kohtlemise taotluses sisalduv teave tuleb lugeda konfidentsiaalseks, arvestades taotleja õiguspärast ootust, et teda ei seataks tsiviilvaidlustes ebasoodsamasse olukorda kui teisi rikkumises osalenuid, kes valisid mitte koostööd teha. Sel viisil on argumenti, et vaidlusalune teave on konfidentsiaalne, ainult kaudselt põhjendatud õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. On aga kindel, et ärakuulamise eest vastutav ametnik analüüsis seda argumenti vaidlusaluses otsuses ja lükkas selle tagasi.

63.

Teiselt poolt võiks seda sama apellandi argumenti mõista nii, et sellega tahetakse tõendada, et õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid on rikutud, olenemata asjaolust, kas vaidlusalune teave tuleb lugeda konfidentsiaalseks. Niisugune eraldiseisev argument võib tugineda sellele, et on rikutud haldusaktide tühistamise või komisjoni varasema praktika muutmise nõudeid ( 23 ). Minu arvates aga, kuna nendes argumentides ei väideta, et teave on konfidentsiaalne, ei kuulu need ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevusse.

64.

Pealegi ei veena mind apellandi argument, et sellega, et ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevust on lubatud piirata, rikutakse tema õigust kohtulikule kaitsele.

65.

Tuletan meelde, et vastavalt kohtuotsusele AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon ( 24 ) on ärakuulamise eest vastutava ametniku poole pöördumise menetlusel teabe avalikustamist peatav mõju ja see võimaldab sel viisil huvitatud isikul esitada Üldkohtule tühistamishagi ja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse.

66.

Niisuguse kohtuliku kontrolli nõue enne avalikustamist on siiski põhjendatud asjaoluga, et konfidentsiaalse teabe avalikustamine võib tekitada huvitatud isikule tõsist ja pöördumatut kahju. See põhjendus kehtib aga ainult tingimusel, et huvitatud isik tugineb teabe konfidentsiaalsusele ja seda ei saa laiendada muudele avaldamise vastu esitatud vastuväidetele.

67.

Seepärast olen ma seisukohal, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 õigusega, et ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevus otsuse 2011/695 artikli 8 lõike 2 alusel ei laiene vastuväidetele, mille apellant esitas õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete alusel.

68.

Märgin lõpuks, et üks põhjustest, mille pärast Üldkohus sellele järeldusele jõudis, on ebaselge.

69.

Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42 ja 43, et õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõte, millele apellant tugineb, ei kuulu ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevusse, sest erinevalt isikuandmete töötlemise või dokumentidega tutvumise õigust reguleerivatest eeskirjadest ei kujuta need põhimõtted endast „eeskirju, millega eriliselt kaitstakse […] avaldamise eest“ ega „ei ole nende põhimõtete eriline eesmärk kaitsta teabe või dokumentide konfidentsiaalsust“.

70.

Üldkohus ei täpsustanud, mida ta peab silmas eeskirjadega, millega eriliselt kaitstakse avalikustamise eest ( 25 ). Kui seda vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust tuleks mõista nii, et see tähendab, et õiguspärase ootuse põhimõte ei saa mingil juhul olla aluseks teabe konfidentsiaalseks lugemises, oleks niisugune põhjendus minu arvates õiguslikult väär.

71.

Mõistagi peab huvitatud isik, nagu märgib komisjon, konfidentsiaalsena käsitlemise taotlust nõuetekohaselt põhjendama, kuid, nagu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast ( 26 ), võib niisugust taotlust põhjendada argumendiga, et asjaomane teave edastati õiguspärase ootusega, et komisjon peab nende konfidentsiaalsuse nõudest kinni. Minu arvates võivad need isiku õiguspärase ootuse järgimisega seonduvad nõuded põhimõtteliselt põhjendada konfidentsiaalsena käsitlemist, olenemata erinormide olemasolust.

72.

Isegi kui vaidlustatud kohtuotsuse punkte 42 ja 43 tuleks mõista niisuguses tähenduses, ei tooks niisugune viga siiski kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kuna selle resolutsioon on põhjendatud muude õiguslike asjaoludega ( 27 ). Nendel asjaoludel nimelt piirdus Üldkohus sellega, et järeldas, et ärakuulamise eest vastutav ametnik oli põhjendatult leidnud, et tema pädevuses ei ole vastata „erinevatele“ argumentidele, mis tuginesid õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetele (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 26 ja 44).

73.

See järeldus iseenesest aga on õiguslikult põhjendatud. Nimelt, kuna apellant tugines niisugustele argumentidele oma konfidentsiaalsuse taotlusest eraldiseisvalt, ei kuulunud nende hindamine ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevusse. Järelikult leian ma, et Üldkohtu järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 tuleb igal juhul kinnitada.

74.

Teen seega ettepaneku esimese väite esimene osa tagasi lükata.

75.

Esimese väite teise osaga heidab apellant Üldkohtule ette, et see lükkas tagasi tema väite, et on rikutud põhjendamiskohustust.

76.

Tema arvates Üldkohus eksis, kui leidis, et komisjoni talituste seisukohtavõtud 28. novembri 2011. aasta ja 15. märtsi 2012. aasta kirjades on osa vaidlusaluse otsuse põhjendusest (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 60 ja 132).

77.

Märgin, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 60 ja 132 esitatud Üldkohtu järeldust, et vaidlusaluse otsuse põhjendust tuleb vaadelda apellandiga peetud eelneva kirjavahetuse kontekstis, ei saa iseenesest kritiseerida.

78.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nimelt hinnatakse otsuse põhjenduste piisavust mitte ainult selle sõnastuse, vaid ka konteksti seisukohast, kui otsus on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust ( 28 ).

79.

Peale selle, kui liidu institutsiooni otsus lihtsalt kinnitab eelnevalt väljendatud seisukohta – isegi kui seda väljendas teine talitus –, võib selle seisukoha sisu käsitada selle otsuse põhjendamiseks asjakohase kontekstina ( 29 ). See käsitusviis kehtib ka juhul, kui taotlust käsitletakse kahes üksteisest sõltumatus haldusorganis ( 30 ).

80.

Sama põhjenduse kohaldamine käesolevas asjas ei ole minu arvates ühitamatu asjaoluga, et ärakuulamise eest vastutaval ametnikul on komisjonis sõltumatus ( 31 ).

81.

Kui kaks organit komisjonis asuvad dokumendi avalikustamise ja konfidentsiaalsuse ulatuse suhtes samale seisukohale, moodustavad kõik väljendatud põhjendused tervikuna lõpliku otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks asjaomase konteksti.

82.

Seepärast võis käesolevas asjas Üldkohus vaidlusaluse otsuse põhjendust analüüsides arvesse võtta apellandiga peetud eelnevas kirjavahetuses konkurentsi peadirektoraadi talituste väljendatud seisukohta.

83.

Märgin selles suhtes, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 65, on vaidlusaluses otsuses märgitud apellandi esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamata jätmise põhjused. Olles meelde tuletanud oma pädevuse piire, vastas ärakuulamise eest vastutav ametnik nimelt apellandi vastuväidetele osas, milles need põhinesid apellandi leebema kohtlemise taotluses sisalduva teabe konfidentsiaalsusel, leides, et niisugust teavet ei tule ainuüksi seepärast, et see edastati komisjoniga koostöö tegemise raames, lugeda konfidentsiaalseks või ametisaladusega hõlmatuks (vaidlusaluse otsuse punktid 12, 14 ja 18–21).

84.

Jättes apellandi esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse tervikuna rahuldamata, kinnitas ärakuulamise eest vastutav ametnik tervikuna komisjoni 28. novembri 2011. aasta ja 15. märtsi 2012. aasta kirjadest tulenevat seisukohta, mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48. See seisukoht on seega asjakohane vaidlusaluse otsuse põhjenduste hindamiseks.

85.

Peale selle, kuna tegu on seisukohaga, mis oli apellandile teada enne ärakuulamise eest vastutava ametniku poole pöördumist, ei saa apellant põhjendatult väita, et kuna Üldkohus võttis seda seisukohta arvesse, siis on ta rikkunud apellandi õigust olla ära kuulatud põhjusel, et ta väidetavalt ei saanud nendes kirjades esitatud argumente vaidlustada.

86.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades teen ettepaneku teine osa ja järelikult esimene väide tervikuna tagasi lükata.

87.

Käesoleva väitega, mis seondub vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 76–127, väidab apellant sisuliselt, et kuna Üldkohus lükkas tagasi tema argumendi, et tema leebema kohtlemise taotluses sisalduv teave tuleb lugeda konfidentsiaalseks, siis on Üldkohus rikkunud ELTL artiklit 339, määruse nr 1/2003 artiklit 30 ning tema õigust eraelu puutumatuse kaitsele.

88.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–127 Üldkohus analüüsis ja jättis rahuldamata esimeses astmes esitatud hagiavalduse kolmanda väite, mis koosnes sisuliselt kolmest osast, millest esimene on, et on rikutud apellandi ärisaladusi; teine, et on rikutud leebema kohtlemise programmi raames edastatud teabe konfidentsiaalsuse nõuet, ja kolmas, et on rikutud õigust eraelu puutumatuse kaitsele (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 76).

89.

Esimese osa kohta otsustas Üldkohus, et isegi kui teatav asjaomane äriteave võib endast kujutada ärisaladust, tuleb seda teavet igal juhul pidada vananenuks, kuna see on vanem kui viis aastat või rohkem, ja et apellant ei olnud tõendanud, et vaatamata andmete vanusele on need endiselt tema kaubandusliku seisundi jaoks olulised (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 84–86).

90.

Teise osa puhul Üldkohus analüüsis, kas teavet peab vastavalt apellandi väidetele kaitsma ametisaladuse alusel pelgalt seetõttu, et ettevõtja edastas selle komisjonile vabatahtlikult, et talle kohaldataks leebema kohtlemise programmi (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 88).

91.

Üldkohus lükkas tagasi põhiseisukoha, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 alusel avalikustamise vastu antava kaitse ulatus on käesolevas asjas asjassepuutuv. Kui tõlgendada selle määruse artiklit 4 nii, et see keelab komisjonil avalikustada mis tahes teavet, mis on kaitstud erandiga dokumentidega tutvumise õigusest, oleks tagajärjeks võtta komisjonilt võimalus avaldada isegi oma otsuse põhiline sisu, kuna niisugune erand kaitseb vastavalt kohtuotsuses komisjon vs. EnBW ( 32 ) Euroopa Kohtu seatud eeldusele kõiki uurimistoimiku osi (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 91 ja 92).

92.

Teabe avalikustamist konkurentsiõiguse rikkumise kohta seda rikkumist karistava komisjoni otsuse avaldamise teel ei saa põhimõtteliselt segi ajada sellega, kui kolmandad isikud tutvuvad komisjoni uurimistoimiku dokumentidega. Niisuguse teabe avaldamise tulemuseks ei oleks leebema kohtlemise taotluste avaldamine kolmandatele isikutele (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 93).

93.

Üldkohus analüüsis seejärel oma kohtupraktikas ( 33 ) mõiste „ametisaladus“ kohta seatud kolme tingimust.

94.

Kahe esimese tingimuse kohta leidis Üldkohus, et need on täidetud, kuna asjaomane teave oli teada ainult piiratud arvul isikutele ja selle avalikustamine võis tekitada apellandile tõsist kahju. Üldkohus tuvastas, et vaidlusalune teave seisneb peamiselt rikkumise koosseisutunnuste kirjelduses. Teatav hulk VPP otsuse lõikudest, mis kavandati avaldada, tõid oluliselt üksikasjalikumalt välja apellandi poolt toime pandud rikkumise, mis võivad seega võimaldada kolmandatel isikutel, keda on kahjustatud, lihtsamalt tuvastada apellandi tsiviilvastutuse tingimusi ja ulatust (vaidlustatud kohtuotsus punktid 96–105).

95.

Seevastu kolmanda tingimuse kohta otsustas Üldkohus, et apellandi huvid, mida avalikustamine võis kahjustada, ei ole objektiivselt kaitset väärivad, ja et vaidlusalune teave ei ole seega ametisaladus. Üldkohus tuletas meelde, et asjaomase tingimuse hindamisel on vaja kaaluda üldist läbipaistvuse huvi ja avalikustamise vastu olevaid õigustatud huve. Rikkumise kohta teabe avaldamisele vastu vaidlemiseks ei saanud apellant aga õigustatult tugineda ei huvile kaitsta oma mainet ega huvile kaitsta ennast kahjunõuete vastu, ega üldisele huvile tagada leebema kohtlemise programmide tõhusus (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 106–122).

96.

Lõpuks, kolmanda osa kohta otsustas Üldkohus, et kuigi liidu kartellialase õiguse rikkumise uurimise raames kogutud teavet tuleb põhimõtteliselt pidada isiku eraõigusliku tegevuse alla kuuluvaks, ei saa isik tugineda oma õigusele selle teabe kaitsele, et kaevata oma maine rikkumise üle, mis ootuspäraselt tuleneb tema enda tegevusest (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 124–126).

97.

Vastuseks apellandi argumentidele tema õiguspärase ootuse rikkumise kohta, millele ta tugines esimeses astmes esitatud hagiavalduse kolmanda väite põhjendamiseks, leidis Üldkohus, et need argumendid kattuvad neljanda väite kohta esitatud argumentidega ja et neid tuleb analüüsida viimase raames (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 77). Üldkohus analüüsis neid argumente vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–158.

98.

Käesolev väide on liigendatud neljaks osaks.

99.

Esimeses osas väidab apellant, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et vaidlusalune teave ei olnud enam konfidentsiaalne ainuüksi seetõttu, et see oli vanem kui viis aastat (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 84–86).

100.

Teises osas väidab apellant, et Üldkohus oleks pidanud leidma, et leebema kohtlemise taotlustest tulenev teave tuleb lugeda konfidentsiaalseks.

101.

Apellandi sõnul Üldkohus eksis, kui ta keeldus kohaldamast käesolevas asjas samu kriteeriumeid, mis on määruse nr 1049/2001 artikli 4 kohaselt kohaldatavad dokumentidega tutvumisele (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 92 ja 93). Tema arvates tegi Üldkohus kunstlikult vahet dokumentidega tutvumisel ja nendes dokumentides sisalduva teabe avaldamisel.

102.

Apellant märgib, et leebema kohtlemise taotlused koostatakse ainult komisjoni menetluse jaoks ja arvestades sellega, et komisjon järgib 2002. aasta koostööteatise punktis 32 ja komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (edaspidi „2006. aasta koostööteatis“) ( 34 ), punktis 40 antud tagatisi.

103.

Apellandi sõnul on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93, 117, 138, 140–150, 155 ja 161 sisalduvad põhjendused seega ekslikud, sest need põhinevad järeldusel, et leebema kohtlemise taotluste sisu avalikustamist VPP otsuse avalikus versioonis ei saa samastada leebema kohtlemise taotluste endi osalise avalikustamisega. Apellant väidab, et Üldkohus eksis, kui ta järeldas, et komisjon võib vabalt avaldada igat tüüpi teavet, mis tuleneb leebema kohtlemise taotlusest, isegi kui tegu on nende otsese tsiteerimisega või neile kaudse viitamisega.

104.

Teise võimalusena väidab apellant kolmandas osas, et vaidlusalune teave on kohtuotsusest Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon ( 35 ) tulenevate kriteeriumide alusel igal juhul konfidentsiaalne. Vastupidi sellele, mida märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–111, on need huvid selle kohtupraktika tähenduses objektiivselt väärt kaitset.

105.

Neljandas osas kritiseerib apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 121–126, mis käsitlevad tema õiguse eraelu puutumatuse kaitsele väidetavat rikkumist. Ta väidab, et leebema kohtlemise taotluste sisu avalikustamist ei saa vastupidi sellele, mida kinnitas Üldkohus, pidada tema kartellis osalemise ootuspäraseks tagajärjeks.

106.

Komisjon vaidlustab need argumendid, viidates sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse asjassepuutuvatele põhjendustele.

107.

Apellandi põhiargument käesoleva väite raames seondub leebema kohtlemise taotlustest tuleneva teabe väidetava konfidentsiaalsusega ning selle kaitsega avalikustamise vastu komisjoni otsuste avaldamise raames.

108.

Märgin, et ettevõtja leebusavaldused erinevad kõikidest muudest dokumentidest, mida komisjon uurimise käigus kogub, kuna need sisaldavad rikkumise asjaolude üksikasjalikku kirjeldust, mille esitab nendes otseselt osalenu vabatahtlikult ( 36 ). Seega on see erinevalt muudest komisjoni toimiku osadest hindav dokument, mille edastab ettevõtja spontaanselt ja mis koostatakse spetsiaalselt leebema kohtlemise programmi raames ja millega toimepanija tunnistab oma rikkumist, loobudes nii oma õigusest mitte esitada ennast süüstavaid avaldusi.

109.

Selle dokumendi iseloom põhjendab reservatsioone selle avalikustamise suhtes.

110.

Vastavalt 2002. ja 2006. aasta koostööteatistele on leebema nii kohtlemise taotluste kui ka muude leebema kohtlemise programmi raames saadud dokumentide avalikustamine põhimõtteliselt välistatud isegi pärast komisjoni otsuse vastuvõtmist, arvestades määruse nr 1049/2001 artiklit 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ette nähtud erandeid seoses ärihuvide kaitse ja kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärkide kaitsega ( 37 ). Tõendite esitamine tsiviilkohtumenetlustes ei tohiks niisuguseid taotlusi puudutada. Seevastu leebema kohtlemise taotluste kaitse ei takista nende avalikustamist teistele pooltele, kes teostavad oma kaitseõigusi toimikuga tutvumise raames ( 38 ). Euroopa konkurentsivõrgustikku käsitlevates dokumentides on ette nähtud reservatsioonid konkurentsiasutuste vahel avalduste vahetamise suhtes ( 39 ).

111.

Nendest dokumentidest nähtuv komisjoni praktika põhineb leebema kohtlemise taotluste ja leebema kohtlemise taotleja esitatud juba olemasolevate dokumentide vahel vahetegemisel. Leebema kohtlemise taotlustel on põhimõtteliselt absoluutne kaitse üldsusele avalikustamise ja liikmesriikide kohtutele edastamise eest.

112.

Komisjon on seda praktikat pidevalt kaitsnud Euroopa Kohtus ( 40 ) ja amicus curiae staatuses liikmesriikide kohtutes ( 41 ).

113.

Kohtuotsuses Pfleiderer ( 42 ) tunnistas Euroopa Kohus võimalust avalikustada leebema kohtlemise programmi käsitlevaid dokumente tsiviilvaidluse raames. Niisuguste dokumentidega tutvumise taotlust analüüsides peavad liikmesriikide kohtud kaaluma iga juhtumi puhul eraldi huve, mis õigustavad teabe avaldamist ja leebema kohtlemise taotleja poolt vabatahtlikult antud teabe kaitset. Seega tuleb tagada, et kartelli tõttu kahjustatud kolmandate isikute õigus esitada kahju hüvitamise hagid ( 43 ) ja riigi võimuorganite algatatud menetluste tõhususe kaitse on omavahel tasakaalus. Euroopa Kohus ei ole leebema kohtlemise taotluste erilise laadi üle siiski otsustanud ( 44 ).

114.

Kohtuotsuses komisjon vs. EnBW ( 45 ) tõdes Euroopa Kohus, et on üldine eeldus, et ELTL artikli 101 kohaldamise menetluse toimikus olevate dokumentide avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt sellesse menetlusse kaasatud ettevõtjate ärihuvide kaitset ning selle menetlusega seotud uurimise eesmärkide kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja teise taande tähenduses.

115.

Tuleb kindlaks määrata, kas leebema kohtlemise taotlustele antud kaitse peab väljenduma teatavates piirangutes nendest taotlustest võetud teabe kasutamisel rikkumist tuvastavate komisjoni otsuste põhjendustes.

116.

Märgin selle suhtes, et kaitse avalikustamise eest on ette nähtud tundliku teabe puhul, olenemata kandjast, millel teave on esitatud. Sellest järeldub, et kui leebema kohtlemise taotlused on kaitstud, laieneb see kaitse põhimõtteliselt ka nende transkriptsioonile muudes dokumentides.

117.

Näib, et komisjon tunnistab seda kaalutlust. Oma sõnavõtus amicus curiae staatuses ühes Ühendkuningriigi kohtus 2011. aasta novembris ( 46 ) väitis komisjon, et reservatsioonid leebema kohtlemise taotluste avalikustamise suhtes kehtivad ka tema otsuse konfidentsiaalse versiooni avalikustamise puhul tsiviilvaidluses, kuna see otsus sisaldab tsitaate leebema kohtlemise taotlustest.

118.

Asjaolu, et leebema kohtlemise taotlustes sisalduv teave peab olema kaitstud – ka siis, kui see on ära toodud mõnes teises dokumendis –, tähendab, et komisjon peab rakendama teatavaid piiranguid nende kasutamisel oma otsuste avalikus versioonis.

119.

Märgin siiski, et leebema kohtlemise taotluste kaitse on põhjendatud avaliku huviga tagada leebema kohtlemise programmide kui kartellide tuvastamise peamise vahendi atraktiivsus ( 47 ). Apellant ei saa aga niisugusele avalikule huvile tugineda komisjoni vastu.

120.

Võib tekkida küsimus, kas asjaomane kaitse põhineb ka leebema kohtlemise taotleja erilisel huvil ( 48 ).

121.

Minu arvates võib niisugust huvi järeldada leebema kohtlemise programmide toimimisest.

122.

Nimelt, kui ametiasutus kehtestab leebema kohtlemise programmi, loob ta õigusliku raamistiku, mis ergutab ettevõtjat rikkumises osalemisest ise teatama ja sel viisil loobuma oma õigusest mitte esitada ennast süüstavaid avaldusi. See loob taotleja ja komisjoni vahel usaldussideme, mis sarnaneb komisjoni ja õigusrikkumisest teavitaja või kaebuse esitaja vahelisele sidemele konkurentsimenetlustes ( 49 ). Ettevõtja, kes otsustab loobuda oma õigusest mitte esitada ennast süüstavaid avaldusi, peab saama teha selle otsuse asjast täiesti teadlikuna. Seepärast võib ta oodata, et komisjon võtab nendel eriasjaoludel edastatud teabe kasutamisel neid huve arvesse.

123.

Isegi kui möönda, et sellest võiks järeldada õiguspärase ootuse konfidentsiaalsena käsitlemise suhtes, puudutaks see ootus siiski ainult koostöö raames saadud teabe avalikustamist kontekstis, mis võimaldab kaudselt kindlaks teha selle allika, ega puudutaks selle teabe kui sellise kaitset.

124.

See kaalutlus tuleneb asjaolust, et asjaomase teabe kaitse ei tulene selle olemuslikult tundlikust sisust, vaid selle teabe sisu ja teabe komisjonile esitamist ümbritsevate asjaolude kombinatsioonist ( 50 ).

125.

Seepärast arvan ma, et isegi kui komisjon peab oma otsuste avaldamisel selle teabe kasutamise suhtes rakendama teatavaid piiranguid, kehtivad leebema kohtlemise taotleja õigustatud huvist tulenevad avalikustamise piirangud ainult teabe suhtes, mis võimaldab kindlaks teha teabe sidet leebema kohtlemise taotlusega. Ainult selle teabe avalikustamine võimaldaks lugejal taastada leebema kohtlemise taotluste lõikude täpse sisu, mis võrduks taotluste osalise avalikustamisega.

126.

Seevastu peab minu arvates komisjonil olema kaalutlusõigus oma otsuste avalikes versioonides leebema kohtlemise taotlustest võetud muude osade kasutamiseks.

127.

Ühelt poolt peab komisjonil olema lai tegutsemisruum, kui ta kirjeldab kartelli toimimist oma otsuses, kaasa arvatud avalikus versioonis. Paljudes uurimistes on leebema kohtlemise taotlused vähemalt teatavate rikkumisjuhtude puhul ja tingimusel, et muud sõltumatud osad neid kinnitavad, põhiline tõendite allikas. Kui kogu nendest taotlustest saadav teave tuleks otsusest välja jätta, võiks see teave osutuda tarbetuks rikkumise kohta teabe saamise allikana. Tuleks aga arvesse võtta asjaolu, et arvestades, et komisjoni toimik on kaitstud kohtuotsuses komisjon vs. EnBW ( 51 ) seatud üldise eeldusega, on komisjoni otsuse mittekonfidentsiaalne versioon oluline teabeallikas kolmandatele isikutele, kes leiavad, et kartell on neid kahjustanud ( 52 ). See võiks nende kolmandate isikute võimalust esitada tsiviilhagi lubamatult piirata.

128.

Teiselt poolt, kui leebema kohtlemise taotleja otsustab kartellist teatada, peab ta olema teadlik asjaolust, et tema koostöö raames edastatud andmed on oluline teabeallikas ja komisjon kasutab neid ulatuslikult asjaolude tõendamiseks ja kirjeldamiseks, kaasa arvatud otsuse mittekonfidentsiaalses versioonis. Seega peab ta leppima, et komisjonile edastatud teave peale tema avalduste otseste tsitaatide ja muu teabe, mis võimaldab teda teabeallikana kindlaks teha, tuuakse ära komisjoni otsuses, kaasa arvatud selle avalikus versioonis.

129.

Märgin, et kui leebema kohtlemise taotleja otsustab komisjoniga koostööd teha, võib ta mõistlikult ette näha, et tema koostöö konfidentsiaalsus ei ole kaitstud tingimusteta. Leebema kohtlemise taotleja isik saab üldsusele teatavaks alates komisjoni otsuse vastuvõtmisest. Peale selle, isegi kui võib oodata, et komisjon võtab mõistlikud meetmed, et koostöö raames saadud tõendite allikat varjata, on vältimatu, et otsuse lugeja, kes on leebema kohtlemise taotleja(te) isikust teadlik, võiks oletada, et üks või teine teabe element on saadud nende koostööst.

130.

Esimese osaga vaidlustab apellant äriteabe vanusel põhineva viie aasta eelduse kohaldamise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–86.

131.

Komisjoni tava ( 53 ) ja Üldkohtu praktika järgi, mis on kujunenud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste ( 54 ) raames, tuleb viie aasta vanust või vanemat äriteavet üldjuhul pidada mittekonfidentsiaalseks, välja arvatud erandjuhud, kus asjaomane ettevõtja tõendab, et see teave on tema kaubandusliku seisundi jaoks endiselt oluline.

132.

See praktika põhineb üldisel kaalutlusel, et äriteave kaotab aja jooksul oma tundliku iseloomu. See kaalutlus õigustab minu arvates kindla perioodiga seotud eelduse kohaldamist, mis põhineb kogemusel ja mille asjaomane ettevõtja võib ümber lükata, kui ta tõendab vastupidist.

133.

Märgin, et see eeldus ei välista teatava äriteabe konfidentsiaalsuse säilimist sellest viieaastasest perioodist kauem. Selle kohaldamine on seega jätkuvalt ühitatav kaalutlusega, et erandit dokumentidega tutvumisest võib kohaldada kuni kolmekümne aasta jooksul või vajaduse korral koguni kauem ( 55 ).

134.

Täpsustan, et kõik need kaalutlused puudutavad tundlikku äriteavet ega ole kohaldatavad teabele, mille konfidentsiaalsust taotletakse muul põhjusel.

135.

Käesolevas asjas kritiseerib apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 84–86, väites, et leebema kohtlemise taotlusest saadud teave ei kaota konfidentsiaalsust ainuüksi aja möödumisega. Tema väitel ei saa niisuguse teabe kaitset piirata nii jäigalt kindlaksmääratud perioodiga.

136.

See kriitika tuleneb minu arvates vaidlustatud kohtuotsuse ekslikult mõistmisest.

137.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–86 lükkas Üldkohus tagasi apellandi argumendi, et kavandatav avaldamine sisaldab konfidentsiaalset äriteavet tema ärisuhete ja hinnapoliitika kohta (esimeses astmes esitatud hagiavalduse kolmanda väite esimene osa).

138.

Selle argumendi tagasilükkamine ei piira seda, et Üldkohus analüüsib apellandi teistsugust argumenti asjaolu kohta, et vaidlusalune teave peab olema avalikustamise eest kaitstud põhjusel, et see pärineb leebema kohtlemise taotlusest (kolmanda väite teine osa, vaidlustatud kohtuotsuse punktid 88–122).

139.

Seega, väites, et viie aasta eeldust ei tohiks leebema kohtlemise taotluses sisalduvale teabele kohaldada, eirab apellant asjaolu, et selle eelduse kohaldamine vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–86 puudutab ainult tema argumenti tundliku äriteabe kohta.

140.

Seepärast olen seisukohal, et väite esimene osa ei ole põhjendatud.

141.

Apellant väidab, et tema leebema kohtlemise taotluses sisalduv vaidlusalune teave on kaitstud ametisaladusega, nii et arvestades ELTL artiklit 339 ja määruse nr 1/2003 artiklit 30 koostoimes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 2 ei või komisjon seda lisada oma otsuse avalikku versiooni, välja arvatud ülekaaluka üldise huvi korral, mida ei ole käesolevas asjas tõendatud.

142.

See argument põhineb eeldusel, et leebema kohtlemise taotlusest võetud teabe kasutamine komisjoni otsuse avalikus versioonis võrdub taotluse enda osalise avalikustamisega.

143.

Minu eespool esitatud kaalutlusi ( 56 ) arvestades aga ei ole see eeldus õige.

144.

Nimelt, kuigi komisjon peab leebema kohtlemise taotluses sisalduva teabe kasutamisel oma otsuse avalikus versioonis arvesse võtma selle teabe konfidentsiaalsust, puudutavad selles suhtes kehtivad piirangud teavet, mis võimaldab kindlaks teha, kust teave pärineb, see tähendab peamiselt taotluse otsest tsiteerimist ja allikale viitamist.

145.

Seega, isegi kui möönda, et apellandil on leebema kohtlemise taotluse konfidentsiaalsuse suhtes eriline huvi, millele komisjon käesolevas asjas vastu vaidleb, saab selle huvi põhjal vastu olla ainult taotluse otseseid tsitaate või viiteid allikale sisaldavate otsuse lõikude avaldamisele.

146.

Niisuguse teabe avalikustamist aga käesolev kohtuasi ei käsitle.

147.

Komisjon märgib nimelt, et ta kustutas avaldada kavandatud laiendatud mittekonfidentsiaalsest versioonist kogu teabe, millest võib järeldada, et see pärineb taotlustest või dokumentidest, mis on edastatud komisjonile leebema kohtlemise saamiseks tehtava koostöö raames, kustutades põhitekstis ja joonealustes märkustes igasuguse seose teabe ja asjaolu vahel, et see pärineb leebema kohtlemise taotlejalt.

148.

Nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktist 139 tuleneb, kustutati kogu teave, mis võimaldab apellandi leebema kohtlemise taotlusest võetud teabe allikat otseselt või kaudselt kindlaks teha.

149.

Kuivõrd apellant väidab apellatsioonkaebuse raames, et kustutamata lõigud sisaldavad veel sõnasõnalisi tsitaate tema leebema kohtlemise taotlusest, tuleb analüüsida seda argumenti, pidades silmas, mida mõtleb apellant „sõnasõnalise tsitaadi“ all.

150.

Apellant nimelt väidab, et see mõiste hõlmab mitte ainult „sõnasõnalisi ja sellena märgitud tsitaate“, vaid ka „lõike, milles on ära toodud sõna-sõnalt, aga i) tsitaadina märkimata või ii) kaudses kõnes ettevõtja avalduste sõnastus“, ja väidab, et sellisel juhul ei piisa sellest, kui komisjon kustutab osundatud ettevõtja nime või konkreetse viite dokumendile, mis on esitatud komisjoni toimikus. Apellant väidab, et kuna teda käsitatakse VPP otsuse punktis 85 komisjoni peamise teabeallikana, peavad kolmandad isikud teda a priori vähemalt suure osa otsuses esitatud tsitaatide allikaks.

151.

Nagu ma aga juba märkisin ( 57 ), kuigi võib oodata, et komisjon võtab mõistlikud meetmed koostöö raames saadud tõendite allika kustutamiseks, on vältimatu, et otsuse lugeja, kellele on leebema kohtlemise taotleja(te) isik teada, võib oletada, et üks või teine teave pärineb nende koostööst. Sellest kaalutlusest ei piisa selleks, et kohaldada asjaomaste lõikude avaldamise suhtes õiguspärast reservatsiooni. Seepärast, kui välja arvata taotluste otsesed tsitaadid ja muu teave, mis võimaldab allikat kindlaks teha, mida apellandi argument ei puuduta, ei saa sellega tulemuslikult vaidlustada rikkumise kohta tema leebema kohtlemise taotluses sisalduva teabe avaldamist komisjoni otsuses.

152.

Mind ei veena ka apellandi põhiseisukoht, et Üldkohus eiras määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sätestatud dokumentidega tutvumise kriteeriumeid.

153.

Tõsi küll, Euroopa Kohus on otsustanud, et oma toimikus konkurentsimenetluse kohta sisalduvate dokumentidega tutvumise puhul võib komisjon lähtuda üldisest eeldusest, et niisugune avalikustamine kahjustab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises ja kolmandas taandes osutatud huve ( 58 ).

154.

Sellele eeldusele, mis on kehtestatud komisjoni kasuks ja mis võimaldab tal oma toimiku dokumentide individuaalselt uurimisest loobuda, ei saa aga minu arvates tugineda komisjoni enda vastu. Komisjon ei saa nimelt oma otsuse avalikus versioonis rikkumise faktiliste asjaolude loetlemisel lähtuda eeldusest, et tema toimik on tervikuna konfidentsiaalne. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 märkis, ei võtaks niisugune tõlgendus mitte ainult määruse nr 1/2003 artiklilt 30 selle sisu, vaid selle praktiline tagajärg oleks ka see, et pööratakse ümber tõendamiskoormis, mis konfidentsiaalsena käsitlemise valdkonnas lasub konfidentsiaalsuse taotlejal.

155.

Apellant ei saa seega tulemuslikult tugineda Üldkohtu praktikale, mille järgi tuleb teavet, kui selle konfidentsiaalsus tuleneb erandist, mis on dokumentidega tutvumise õigusest ette nähtud määruse nr 1049/2001 artiklis 4, lugeda ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvaks ( 59 ).

156.

Lõpuks väidab apellant minu arvates ekslikult, et Üldkohtu valitud lahendus võimaldab komisjonil vabalt avaldada kogu leebema kohtlemise taotlusest võetud teavet.

157.

Märgin, et vaidlusalusest otsusest tuleneb, et komisjon nõustus apellandi teatavate nõuetega, nimelt teabe allikale antud viidete kustutamise kohta. Nende nõudmiste üle seega Üldkohtu vaidluses enam ei vaieldud.

158.

Selles suhtes tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–139 vahet leebema kohtlemise taotlustest võetud teabe avaldamisel ja taotluste enda avalikustamisel, viidates asjaolule, et komisjon kustutas kogu teabe, mis võiks võimaldada leebema kohtlemise programmi raames edastatud teabe allikat otseselt või kaudselt kindlaks teha ( 60 ). Peale selle tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 141, et komisjoni otsuse konfidentsiaalsele versioonile antud kaitse on nimelt põhjendatud asjaoluga, et see sisaldab viiteid leebema kohtlemise programmi raames edastatud teabe allikale ja et niisugune konfidentsiaalne versioon võib seega kajastada nende ettevõtjate ennast süüstavaid avaldusi. Sellest võib järeldada, et sama reservatsioon kehtib komisjoni otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni puhul, millest peavad niisugused viited teabe allikale olema välja jäetud.

159.

Seepärast, vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei tulene nendest vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest, et komisjoni kaalutlusruum koostöö raames saadud teabe avaldamise alal on piiramatu.

160.

Esitatud põhjendusi arvestades olen seisukohal, et Üldkohus lükkas õigusega tagasi apellandi argumendi leebema kohtlemise programmi raames edastatud teabe konfidentsiaalsuse kohta.

161.

Eelnevate osade suhtes teise võimalusena väidab apellant, et vastupidi sellele, mida tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–111, on kohtuotsusest Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon ( 61 ) tulenevas kohtupraktikas osutatud kolmas teabe ametisaladuseks lugemise tingimus, nimelt, et esinevad objektiivselt kaitset väärivad huvid, käesolevas asjas täidetud.

162.

Apellant vaidlustab selle, et tema argument, et kavandatav avaldamine sekkub põhjendamatult menetluses olevatesse või tulevastesse tsiviilhagidesse, lükati tagasi. Selles suhtes väidab ta, et Üldkohus moonutas tema argumenti, kui ta leidis, et sellega soovib apellant end sisuliselt kaitsta võimaluse eest, et temalt mõistetakse liikmesriigi kohtus välja kahjuhüvitis, mis ei ole kaitset vääriv huvi (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 109 ja 110). Apellandi sõnul ei ole tema huvi vältida kahjuhüvitise maksmist, vaid vältida enda diskrimineerivat kohtlemist niisugustes kahju hüvitamise hagides, sest tema taotlusest võetud teabe avalikustamine seaks ta teiste kartellis osalenutega võrreldes ebasoodsamasse olukorda.

163.

Märgin, et nagu tuleneb nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 103 ja 104, hõlmas komisjoni kavandatud täielikum avaldamine eelkõige VPP otsuse põhjendusi kartelli toimimise kohta ja oleks seega võimaldanud kahjustatud kolmandatel isikutel lihtsamini tõendada nii apellandi kui ka teiste rikkumises osalenud ettevõtjate tsiviilvastutust. Tegu on seega teabega, mis hõlbustab tõendada kõikide kartellis osalenut vastutust.

164.

Sellisel juhul, ja kui oletada, et apellant võiks õigustatult tugineda oma huvile vältida antud teabe ja iseenda kui teabeallika vahel seose loomist, on see huvi tagatud otseste tsitaatide ja muu allikat kindlaks teha võimaldava teabe kustutamisega.

165.

Kui seevastu apellant soovib tugineda oma huvile varjata, kui oluline osa tal oli rikkumise korraldamises, mis tuleneb asjaomasest teabest, et seda tegurit ei tõstataks kahju hüvitamise hagide või regressihagide raames, siis ei ole see, nagu märgib komisjon, viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 107 ja 110 ja nendes viidatud Euroopa Kohtu praktikale, kaitset vääriv huvi, arvestades õigust nõuda konkurentsivastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist.

166.

Leian seega, et kolmas osa ei ole põhjendatud.

167.

Neljanda osaga kritiseerib apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 124–126, väites, et on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7 sätestatud tema õigust eraelu austamisele.

168.

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 märkis, kuuluvad andmed, mille ettevõtjad komisjonile edastasid, nende eraõigusliku tegevuse alla ja nende osas tuleb austada eraelu.

169.

Üldkohus märkis seejärel, et kuigi liidu kartellialase õiguse rikkumise uurimise raames teabe kogumisel tuleb seda õigust järgida, ei saa asjaomane isik sellele tugineda, et kaevata oma maine kahjustamise üle, mis tuleneb ootuspäraselt tema enda tegevusest, mis kujutab õigusrikkumist (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 125). Õigus eraelu kaitsele ei saa seega takistada sellise teabe avalikustamist, mis puudutab ettevõtja osalemist liidu kartellialase õiguse rikkumises, mille komisjon on tuvastanud (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 126).

170.

Apellant väidab, et see kaalutlus käesolevas asjas ei kehti, kuna vaidlusaluse teabe avalikustamine ei tulene ootuspäraselt tema osalemisest rikkumises.

171.

Märgin, et apellant ei vaidlusta Üldkohtu järeldust, et ta ei saa õigustatult tugineda sellele, et rikkumist puudutava teabe avaldamine kahjustab tema mainet, kuna selline kahjustamine oli ootuspärane ja tulenes tema enda tegudest. See järeldus põhineb muuseas Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud kohtupraktikal, millega Üldkohus tõi paralleeli ( 62 ).

172.

Peale väite – et on kahjustatud apellandi õigust mainele –, mida Üldkohus analüüsis ja mille ta tagasi lükkas, ei märgi aga apellant, kuidas on vaidlusaluse teabe avalikustamisel tagajärjed tema õigusele eraelu austamisele.

173.

Leian seega, et neljas osa ja järelikult teine väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

174.

Kolmanda väitega tugineb apellant sellele, et Üldkohus rikkus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete hindamisel väidetavalt õigusnormi.

175.

Apellant vaidlustab sisuliselt selle, et lükati tagasi tema argument, et VPP otsuse uus avaldamine rikub tema õiguspärast ootust, nimelt sellega, et apellandi sõnul võrduks see ühelt poolt 2007. aastal esimese avaldamise ajal tehtud soodsa otsuse tühistamisega ja teiselt poolt komisjoni varasema praktika muutmisega.

176.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159–163 Üldkohus analüüsis ja lükkas põhjendamatuse tõttu tagasi apellandi neljanda väite raames esitatud argumendi, et VPP otsuse esimese, mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamine 2007. aastal on tema õiguspäraste ootuste allikaks.

177.

Üldkohus otsustas, et komisjon võib vabalt avaldada vabatahtlikult VPP otsuse versiooni, mis on täielikum nõutavast miinimumist, ja lisada sellesse ka teavet, mille avaldamine ei ole nõutav, tingimusel et selle avalikustamine ei ole ametisaladuse kaitsega vastuolus. Sellega seoses ei võinud ainuüksi asjaolu, et komisjon avaldas 2007. aastal VPP otsuse esimese mittekonfidentsiaalse versiooni ja et ta ei määratlenud seda esialgsena, anda apellandile mingit täpset kindlust selle suhtes, et hiljem ei avaldata sama otsuse uut üksikasjalikumat mittekonfidentsiaalset versiooni. Niisugusel hiljem avaldamisel võib nimelt võtta arvesse, et aja möödudes on tundlik äriteave aegunud.

178.

Apellant kritiseerib seda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–165 lükati tagasi tema argument, et on rikutud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid.

179.

Esiteks eiras Üldkohus apellandi sõnul Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt õiguspäraseid haldusakte, mis on isikule soodsad, ei või põhimõtteliselt tühistada ega kehtetuks tunnistada ( 63 ). Apellant väidab selles suhtes, et kui komisjon avaldas 2007. aastal VPP otsuse esimese mittekonfidentsiaalse versiooni, nõustus ta apellandi soovitud kustutustega ja lõpetas avaldamise menetluse, võttes vastu apellandi jaoks soodsa otsuse; selle vaidlusaluse otsusega kavandatud kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus kohtupraktikas seatud tingimustega.

180.

Teiseks väidab apellant, et Üldkohus eksis, kui ta lükkas tagasi tema argumendi komisjon varasema praktika muutmise kohta. Apellandi sõnul, isegi kui möönda, et komisjon võib vabalt oma 2006. aasta koostööteatisest tulenevat praktikat muuta ja vähendada leebema kohtlemise taotluste kaitsetaset – tulevasteks juhtudeks –, ei või ta seevastu sekkuda apellandi kahjuks faktilisse olukorda, mille üle ta on 2007. aasta otsuse avaldamisega juba otsustanud.

181.

Komisjon vaidlustab need argumendid, viidates peamiselt vaidlustatud kohtuotsuse asjassepuutuvatele põhjendustele.

182.

Apellandi argumentatsioon käesoleva väite raames on sisuliselt kaheosaline, millest esimene osa on, et on rikutud haldusakti tühistamise tingimusi, ja teine, et sellega, et komisjon on väidetavalt muutnud oma praktikat, on rikutud õiguspärast ootust.

183.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb halduse üksikakti tagasiulatuvalt tühistamiseks üldjuhul täita väga ranged tingimused. Euroopa Kohus on tunnistanud liidu institutsioonide õigust ebaseaduslik akt tühistada, tingimusel et tühistamine toimub mõistliku aja jooksul ja soodustatud isiku õiguspärast ootust austades ( 64 ). Sellest võib järeldada, et õiguspärase õigustloova üksikakti tühistamine on põhimõtteliselt välistatud ( 65 ).

184.

Huvitatud isikule antakse selles kontekstis ainult ulatuses, milles asjaomane akt tekitab talle õigusi ning mõjutab huvitatud isiku õiguslikku olukorda ( 66 ).

185.

Käesolevas asjas väidab apellant, et 2007. aastal VPP otsuse esimese mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamisega nõustus komisjon tegema apellandi soovitud kustutused ja et niisutust otsust ei tohiks tühistada.

186.

Sellele argumendile vastamiseks tuleb kindlaks teha, kas komisjon tegi 2007. aasta avaldamise raames otsuse selle teabe konfidentsiaalse kohta, mis oli sel ajal avaldatud VPP otsuse versioonist välja jäetud.

187.

Märgin, et – nagu tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 163 – ei võtnud komisjon vastu konkreetset otsust, mida saaks käsitada apellandi ees võetud kohustust teatavat 2007. aastal kustutatud teavet tulevikus mitte avaldada.

188.

Apellandi argument tõstatab selliselt küsimuse, kas ainuüksi asjaoluga, et komisjon ei lisanud 2007. aastal avaldamata jäetud teavet tol ajal avaldatud mittekonfidentsiaalsesse versiooni, tegi komisjon vaikimisi otsuse selle teabe konfidentsiaalsuse kohta.

189.

Minu arvates ei saa 2007. aastal toiminud avaldamist ümbritsevatest asjaoludest niisugust vaikimisi otsust järeldada. Nagu nimelt on tõdetud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161, on komisjonil ulatuslik kaalutlusruum määratleda määruse nr 1/2003 artikli 30 lõike 2 alusel avaldatava teabe ulatus. Sellest sättest ei saa kuidagi järeldada, et komisjon peab võtma esimese avaldamise ajal selles suhtes lõpliku seisukoha.

190.

Seevastu on mitu põhjust, mis võivad õigustada hiljem täielikuma otsuse avaldamist.

191.

Nimelt peab komisjon selleks, et võimaldada üldsusel oma otsuse põhjendusi teada saada, arvesse võtma läbipaistvuse põhimõtet ja peab koostama kiiresti, kas või esialgselt, oma otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni, mis sisaldab andmeid, mille kohta ei ole esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusi, mida ei ole võimalik viivitamatult lahendada ( 67 ). Läbipaistvuse nõue, arvestades määruses nr 1049/2001 ette nähtud rangeid tähtaegu, võib sel viisil põhjendada sama otsuse mitut järjestikkust avaldamist.

192.

Peale selle, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162, võib hiljem avaldamine olla põhjendatud asjaoluga, et teatav konfidentsiaalne teave ei pruugi aja möödudes enam tundlik olla.

193.

Nendel asjaoludel, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106 ja 161 õigesti leidis, pelgalt asjaolu, et 2007. aastal avaldatud VPP otsuse mittekonfidentsiaalset versiooni ei olnud määratletud „esialgsena“, ei piisa selleks, et tõendada, et komisjon võttis avaldamise ulatuse suhtes lõpliku seisukoha, kohustudes vaikimisi selle otsuse uut üksikasjalikumat mittekonfidentsiaalset versiooni tulevikus mitte avaldama.

194.

Teen seega ettepaneku esimene osa tagasi lükata.

195.

Apellandi argumentidest tuleneb, et olenemata sellest, kas vaidlusalune teave on või ei ole konfidentsiaalne, tugineb ta komisjoni praktika muutmisest väidetavalt tulenevale õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele.

196.

Tuletan meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, et liidu pädevad ametiasutused on huvitatud isikule andnud kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised ( 68 ).

197.

Märgin, et 2002. ja 2006. aasta koostööteatistes võetud komisjoni kohustused puudutavad ainult leebema kohtlemise taotluste ja muude leebema kohtlemise programmi raames esitatud dokumentide avalikustamist (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 137 ja 138).

198.

Seepärast olen arvamusel, et isegi kui möönda, et need teatised on leebema kohtlemise taotluste konfidentsiaalsuse järgimise suhtes õiguspäraste ootuste tekkimise allikaks, ei puuduta niisugused ootused igal juhul asjaolu, et nendes taotlustes rikkumise kohta sisalduvat teavet komisjoni otsuse avalikku versiooni ei lisata.

199.

Leian seega, et apellandi argumendiga, et komisjoni praktika muutmise tõttu on rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet, ei saa nõustuda.

200.

Märgin, et on selgelt soovitav, et leebema kohtlemise programmi toimimist ümbritseksid taotlejatele selged ja ootuspärased tingimused ( 69 ). Märgin samuti, et tol ajal ei olnud komisjon koostanud oma otsuste avalike versioonide koostamise täpseid juhiseid, käsitledes selles suhtes leebema kohtlemise programmi raames kogutud andmete kasutamise küsimust. Ainuüksi sellest asjaolust ei saa siiski järeldada, et komisjon on rikkunud apellandile antud täpseid tagatisi.

201.

Seepärast teen ettepaneku kolmas väide tagasi lükata ja seega apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

202.

Analüüsi lõpul soovin teha mõne üldise märkuse direktiiviga 2014/104 kehtestatud tõendite esitamise süsteemi kohta. See direktiiv on küll kohtuvaidluse asjaoludest hilisem, aga minu arvates peaks komisjon seda ikkagi arvesse võtma juhul, kui ta käesoleva apellatsioonkaebuse tulemusel kavandatud avaldamise teoks teeb.

203.

Direktiiviga 2014/104 lõpetati arutelu leebusavalduste kaitse ulatuse üle. See kohustab andma nendele taotlustele absoluutse kaitse avalikustamise eest kahju hüvitamise hagides, tehes nimelt vahet nendel taotlustel ja olemasoleval teabel, mida võib avalikustada. See lahendus tagab sel viisil vastanduvate huvide õiglase tasakaalu õigusaktiga ( 70 ).

204.

Minu arvates ei kohusta leebema kohtlemise taotluste absoluutne kaitse tagama komisjoni otsuste avaldamise kontekstis samal tasemel kaitset nendes taotlustes sisalduvale faktilisele teabele. Üldsuse juurdepääs teabele rikkumise faktiliste asjaolude kohta on üks kahju hüvitamise hagide põhitegur, sest see võimaldab kahjustatud kolmandatel isikutel saada teada kartelli toimimine ja lihtsustab kõikide selle osaliste vastutuse olemasolu ja ulatuse asjaolude tõendamist.

205.

Kui direktiiviga 2014/104 leebema kohtlemise taotlustele antud absoluutset kaitset tuleks laiendada nendes taotlustes sisalduvale teabele rikkumise faktiliste asjaolude kohta, võiks see ohustada selle direktiiviga kehtestatud habrast tasakaalu. Leebema kohtlemise dokumentide nii ulatuslikku kaitset ei saa direktiivist 2014/104 järeldada, kuna sellekohased sõnaselged sätted puuduvad. Seevastu on selles direktiivis põhjenduses 26 konkreetselt ette nähtud, et piirangud tõendite avaldamisele ei tohiks takistada konkurentsiasutustel avaldada oma otsuseid kooskõlas liidu või liikmesriigi kohaldatava õigusega.

206.

Seepärast võib minu arvates leebema kohtlemise taotlustes sisalduvat teavet komisjoni otsuste avalikes versioonides kasutada, aga ainult tingimusel, et neist on eemaldatud side, mis võimaldab kindlaks teha nende allika ( 71 ).

207.

Nimelt, isegi kui möönda, et leebema kohtlemise taotleja võiks õiguspäraselt oodata, et tema leebema kohtlemise taotlust käsitletakse konfidentsiaalsena, arvestades asjaolu, et tema osalemine leebema kohtlemise programmis tähendab, et ta on loobunud oma õigusest mitte teha ennast süüstavaid avaldusi, puudutaks see ootus ainult taotluse kui sellise, selle sõnasõnaliste tsitaatide ja muu niisuguse teabe kaitset, mis võimaldab otseselt kindlaks teha seda taotlust teabe allikana. See ootus ei hõlma seevastu rikkumise kohta faktilise teabe avalikustamist.

208.

Lõpuks märgin, et pingeseis ametiasutuste poolt konkurentsiõiguse kohaldamise ja kahju hüvitamise tsiviilhagide rolli vahel ilmneb eri kontekstides. Leebema kohtlemise taotlejate huve kaitstakse ka muude õiguskaitsevahenditega, mis on kahjustatud kolmandate isikute huvidele vähem kahjulikud, nimelt nende solidaarse vastutuse piiramisega ( 72 ).

209.

Kõike eeltoodut arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, välja Evonik Degussa GmbH‑lt.