1.

Eelotsusetaotluses, mille on esitanud rechtbank van koophandel te Gent (Genti kaubanduskohus, Belgia), palutakse esitatud küsimuse sõnastuse kohaselt tõlgendada ELTL artiklit 45, mis käsitleb töötajate vaba liikumist.

2.

Eelotsusetaotlusest ilmneb siiski, et põhikohtuasi ja seega eelotsusetaotluse ese puudutavad tegelikult kaupade vaba liikumist ja konkreetsemalt koguseliste ekspordipiirangutega samaväärse toimega meetmete keeldu liikmesriikide vahel, mis on sätestatud ELTL artiklis 35.

3.

See eelotsusetaotlus esitati vaidluse raames, mille pooled on Belgia Kuningriigi hollandikeelses piirkonnas asuv äriühing ja Itaalias asuv äriühing ning mis tekkis seetõttu, et viimane – keda Belgia äriühinguga seob ainuesindusõigusega edasimüügileping ‐ jättis tasumata mitu arvet. Kõnesolevad arved koostati itaalia keeles, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tulnuks need arved nende suhtes kohaldatavate Belgia õigusnormide kohaselt koostada eranditult hollandi keeles, vastasel korral on need tühised ja selle tühisuse peab tuvastama kohus omal algatusel.

4.

Lähtudes kohtuotsusest Las ( 2 ), milles Euroopa Kohus otsustas, et nendesamade õigusnormide samaväärsed sätted, mis käsitlevad töölepinguid, ei ole liidu õigusega kooskõlas, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, ega need õigusnormid ei avalda pärssivat mõju ka hollandikeelses piirkonnas asuvate Belgia äriühingute piiriülesele kaubavahetusele ning ega need ei kujuta endast niisiis liikumisvabaduste kasutamise keelatud piirangut. Juhul kui see on nii, soovib ta seejärel teada, kas need võimalikud piiravad meetmed võivad olla õigustatud ühe või mitme üldise huvi eesmärgiga, ning kui võivad, siis kas need on taotletavate eesmärkide seisukohast proportsionaalsed.

5.

Belgia põhiseaduse ( 3 ) artiklis 4 on sätestatud, et „[B]elgias on neli keelepiirkonda: prantsuskeelne, hollandikeelne, kakskeelne Brüssel-pealinna ja saksakeelne piirkond“.

6.

Põhiseaduse artikli 129 lõike 1 punkti 3 kohaselt „[r]eguleerivad Prantsuse Kogukonna ja Flaami Kogukonna parlamendid kumbki osas, mis neid puudutab, ja ilma et see piiraks föderaalse seadusandja õigusloometegevust – keelekasutust [...] tööandjate ja töötajate vahelistes suhetes ning seaduste ja määrustega ette nähtud aktides ja dokumentides“. Need kogukonnad on Belgia riigi alamüksused.

7.

Seaduste keelekasutuse kohta halduslikus asjaajamises (wetten op het gebruik van de talen in bestuurszaken) ( 4 ) artikli 52 lõikes 1 on nähtud ette, et „[s]eaduste ja määrustega ette nähtud aktides ja dokumentides […] kasutavad tööstus-, kaubandus- või finantsettevõtjad selle piirkonna keelt, kus on nende asukoht või erinevad tegevuskohad“.

8.

Flaami Kogukonna Parlament (Parlement van de Vlaamse Gemeenschap) võttis 1973. aastal põhiseaduse artikli 129 lõike 1 punkti 3 alusel vastu Flaami keeledekreedi (vlaamse taaldecreet) ( 5 ).

9.

Selle dekreedi artikli 1 põhikohtuasja faktiliste asjaolude hetkel kohaldatava redaktsiooni järgi kohaldatakse seda dekreeti „füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kellel on tegevuskoht hollandikeelses piirkonnas“, ning see „reguleerib keelekasutust tööandjate ja töötajate vahelistes suhetes ning ettevõtjate seadusega ette nähtud aktides ja dokumentides“.

10.

Nimetatud dekreedi artiklis 2 on täpsustatud, et „tööandjate ja töötajate vahelistes suhetes ning ettevõtjate sellistes aktides ja dokumentides, mille koostamine on seadusega ette nähtud, tuleb kasutada hollandi keelt“. Selle artikli 5 esimeses lõigus on lisatud, et „[t]ööandja koostab hollandi keeles kõik tööandjatele seadusega ette nähtud aktid ja dokumendid […]“.

11.

Sama dekreedi artikli 10 esimeses lõigus on sanktsioonidena ette nähtud, et „[d]okumendid või aktid, mis on käesoleva dekreediga vastuolus, on tühised. Kohus tuvastab nende tühisuse omal algatusel“. Selle artikli teises ja kolmandas lõigus on sätestatud, et „[k]ohtuotsusega kohustatakse kõnesolevad dokumendid omal algatusel asendama“ ning et „[t]ühisuse kõrvaldamine leiab aset alles asendamise päeval: kirjalike dokumentide puhul alates päevast, mil asendusdokumendid töökohtu kantseleile esitatakse“.

12.

Kohtuotsuse Las ( 6 ) tulemusena muudeti selle dekreedi mõnda sätet, kuid jõustumisega alates 2. maist 2014 ( 7 ), s.o pärast põhikohtuasja faktilisi asjaolusid ja ainult tööandjate ja töötajate vaheliste suhete valdkonnas, mis ei kujuta endast selle vaidluse eset.

13.

New Valmar BVBA, mille asukoht on Belgia Kuningriigi hollandikeelses piirkonnas, ja Itaalias asuv äriühing Global Pharmacies Partner Health Srl (edaspidi „GPPH“) sõlmisid 12. novembril 2010 lepingu, milles viimane nimetati New Valmari ainuesindusõigusega edasimüüjaks Itaalia territooriumil ja mis pidi lõppema 31. detsembril 2014.

14.

Selle ainuesindusõigusega edasimüügilepingu artikli 18 kohaselt kohaldati selle suhtes Itaalia õigust ning võimalikke lepinguosalistevahelisi vaidlusi olid pädevad lahendama Genti (Belgia) kohtud.

15.

New Valmar ütles selle lepingu 29. detsembri 2011. aasta tähtkirjaga ennetähtaegselt üles alates 1. juunist 2012.

16.

New Valmar pöördus 30. märtsil 2012 rechtbank van koophandel te Genti (Genti kaubanduskohus) poole, et GPPH‑lt mõistetaks tema kasuks välja umbes 234192 euro suurune summa mitme tasumata jäänud arve eest.

17.

GPPH esitas vastuhagi, milles ta palus mõista New Valmarilt välja 1467448 euro suuruse hüvitise ainuesindusõigusliku edasimüügilepingu õigusvastase ülesütlemise eest.

18.

GPPH vaidlustas põhihagi põhjendusel, et kõnesolevad arved on tühised seepärast, et need on „seaduste ja määrustega ette nähtud aktid või dokumendid“ koordineeritud seaduste ja Flaami keeledekreedi tähenduses ja nende arvetega oli rikutud nendes õigusnormides sätestatud imperatiivseid reegleid.

19.

Eelotsusetaotlusest ilmneb ka, et peale New Valmari isikuandmete, käibemaksuga seotud andmete ja pangaandmete olid kõik standardmärked ja tüüptingimused nendel arvetel muus keeles kui hollandi keel, see tähendab itaalia keeles, ehkki New Valmar asub Belgia Kuningriigi hollandikeelses piirkonnas.

20.

New Valmar edastas 14. jaanuaril 2014, s.o menetluse kestel GPPH‑le kõnesolevate arvete tõlke hollandi keelde. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et niisugune tõlge ei kujuta endast Flaami keelekorraldust reguleerivates õigusnormides ette nähtud „asendamist“ ning et vaidlusalused arved on ja jäävad Belgia õiguse kohaselt täielikult tühiseks.

21.

New Valmar ei vaidlusta seisukohta, et kõnesolevate arvetega ei ole neid õigusnorme järgitud. Ta väidab aga eelkõige, et need õigusnormid on vastuolus liidu õiguse ning konkreetselt ELTL artikli 26 lõikega 2 ja artiklitega 34 ja 35, mis käsitlevad kaupade vaba liikumist.

22.

Selles olukorras otsustas rechtbank van koophandel te Gent (Genti kaubanduskohus) 18. detsembri 2014. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. jaanuaril 2015, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi niisuguse alamüksuse nagu käesolevas asjas Vlaamse Gemeenschap in de federale Staat België (föderaalse Belgia Flaami Kogukond) õigusnormid, mille kohaselt on iga ettevõtja, kelle tegevuskoht on selle üksuse territooriumil, vastavalt [koordineeritud] seaduste […] artiklile 52 koosmõjus [Flaami keeledekreedi] artikliga 10 kohustatud koostama piiriülesed arved üksnes selle alamüksuse ametlikus keeles, vastasel juhul on need arved tühised ning kohus tuvastab nende tühisuse omal algatusel?“

23.

Kirjalikud seisukohad esitasid Euroopa Kohtule New Valmar, Belgia ja Leedu valitsus ning Euroopa Komisjon. 26. jaanuari 2016. aasta kohtuistungil olid esindatud New Valmar, Belgia valitsus ja Euroopa Komisjon.

24.

Enne eelotsusetaotluse sisu arutamist tuleb teha kindlaks, kas esitatud küsimus on põhjendatud ja seda mitmest aspektist, võttes arvesse kahtlusi, mida on Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades avaldatud.

25.

Et põhikohtuasi on piiriülene, tuleb kõigepealt veenduda, et põhikohtuasjas käsitletava olukorra suhtes tuleb tõesti kohaldada Belgia õigusnorme, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, nagu see kohus eeldab. Komisjon on kollisiooniprobleemile vihjanud õigustatult, kuigi Euroopa Kohtule ei ole otseselt vastavat küsimust esitatud, sest eelotsusetaotlusest ilmneb, et vaidluse poolte allkirjastatud ainuesindusõigusega edasimüügilepingus oli nähtud sõnaselgelt ette, et selle lepingu suhtes kohaldatakse Itaalia õigust, mitte Belgia õigust, mille kohta on esitatud eelotsuse küsimus.

26.

Lepingute valdkonnas peab kohus määruse (EÜ) nr 593/2008 ( 8 ) artikli 3 kohaselt põhimõtteliselt austama lepinguosaliste valikut kohaldatava õiguse küsimuses. Tahtevabaduse aluspõhimõttel ( 9 ) on aga ka erandeid, eelkõige seepärast, et on võimalus, et tuleb kohaldada rahvusvaheliselt imperatiivseid sätteid, mida nimetatakse „üldist kehtivust omavateks säteteks“, sama määruse artiklis 9 ette nähtud rangetel tingimustel, kusjuures tuleb täpsustada, et niisugust erandit võib kasutada ainult „erandjuhtudel“. ( 10 )

27.

Käsitletaval juhul on võimalik, et põhikohtuasjas kohaldatakse Flaami keelekorraldust reguleerivaid õigusnorme hoolimata sellest, et lepinguosalised valisid kohaldatavaks õiguseks Itaalia õiguse, ning seega ei ole ilmne, et eelotsusetaotlus on hüpoteetiline, ( 11 ) sest eelotsusetaotluse esitanud kohus arvab, et Flaami keelekorraldust reguleerivad õigusnormid, mida ta kavatseb kohaldada, kujutavad endast kohtu asukohariigi „üldist kehtivust omavaid sätteid“ määruse Rooma I artikli 9 tähenduses ( 12 ) ‐ mille peab konkreetselt kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

28.

Selles küsimuses meenutan, et selle artikli 9 lõikes 1 on mõistet „üldist kehtivust omavad sätted“ määratletud nii, et need on „sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast […] oluliseks“. Et sellest määratlusest iseenesest ei piisa, et teha kindlaks, missugused on need siseriiklikud õigusnormid – kõikide imperatiivsete hulgast –, mis kuuluvad tõesti selle mõiste alla, on liikmesriikide kohtud kohustatud näitama ära, miks tuleb konkreetsel juhtumil kohaldada viidatud õigusaktide asjassepuutuvaid sätteid, jättes kohaldamata teise riigi õiguse. ( 13 ) Niisuguse otsuse tegemisel peavad nad võtma arvesse tervet hulka objektiivseid kriteeriume, nagu Euroopa Kohus märkis õigusakti kohta, mille põhjal on antud määrus Rooma I. ( 14 )

29.

Kui pidada enesestmõistetavaks, et põhikohtuasjas tuleb kohaldada Flaami keelekorraldust reguleerivaid õigusnorme, tuleb seejärel välja selgitada, missugune on käsitletaval juhul kohaldatavate õigusnormide sisu, võttes arvesse erinevusi, mida võib täheldada eelotsusetaotluses toodud siseriikliku õigusliku raamistiku kirjelduse ning Belgia valitsuse kirjalikest ja suulistest seisukohtadest ilmneva õigusliku raamistiku kirjelduse vahel.

30.

See valitsus kinnitab nimelt, et vastupidi sellele, mida näib väitvat eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei ole Flaami keelekorraldust reguleerivate õigusnormidega kehtestatud ei seadusest tulenevat kohustust näidata arvel ära arve tingimused või müügitingimused ega kohustust tuua need märked ära hollandi keeles. Ta väidab, et ainult märked, mis on kohustuslikud käibemaksu käsitlevate õigusaktide kohaselt, ( 15 ) peavad Flaami keeledekreedi artikli 2 järgi kindlasti olema koostatud hollandi keeles. ( 16 ) Selle valitsuse sõnul on kliendil aga väga lihtne mõista andmeid, mis on esitatud peamiselt numbritena, või vajaduse korral tutvuda nende kohustuslike märgete tõlkega kõikides Euroopa Liidu keeltes, sest need märked vastavad märgetele, mis on ühtlustatult loetletud direktiivi 2006/112/EÜ artiklis 226. ( 17 )

31.

Väljakujunenud kohtupraktika sedastab, et kui üks eelotsusemenetluse pooltest vaidlustab eelotsusetaotluse sisu, peab Euroopa Kohus põhimõtteliselt piirama oma analüüsi asjaoludega, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas talle esitada, eelkõige mis puudutab asjassepuutuvate siseriiklike õigusnormide kohaldamise korda, mida viimane peab tõendatuks, sest siseriiklikke õigusnorme on pädev tõlgendama ainult liikmesriikide kohtud. ( 18 ) Seega tuleb märkida, et kuidas Belgia valitsus ka ei kritiseeriks siseriikliku õiguse tõlgendust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus valis, tuleb käesolevat eelotsusetaotlust analüüsida lähtudes sellest, kuidas see kohus seda õigust tõlgendas. ( 19 )

32.

Euroopa Kohus võib eelotsusetaotluse kohta otsust tehes vajaduse korral siiski esitada täpsustusi, mis peaksid siseriiklikku kohut aitama, kui ta tõlgendab siseriiklikke õigusnorme ja hindab nende vastavust liidu õigusele. ( 20 ) Käsitletaval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus minu arvates täpsemalt kontrollima, mil määral on kõnesolevate keelekorraldust reguleerivate õigusnormidega tõesti kehtestatud kohustus, et hollandikeelses piirkonnas asuv äriühing peab esitama kõik arvetel olevad märked eranditult hollandi keeles.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma eelotsuse küsimuse kohaselt Euroopa Kohtul tõlgendada ELTL artiklit 45, milles on nähtud ette töötajate vaba liikumine liidu piires. Mulle näib siiski ilmne, et siin on tegemist veaga, mis võib olla seotud asjaoluga, et kohtuotsus Las ( 21 ) ‐ millele on eelotsusetaotluses palju viidatud – puudutas seda artiklit.

34.

Igal juhul on selge, et põhikohtuasi ei kuulu selle artikli kohaldamisalasse, sest see puudutab kaubanduslikku laadi suhteid Belgia ja Itaalia äriühingu vahel ning miski kohtutoimikus ei võimalda seda vaidlust seostada töötajate vaba liikumisega.

35.

Siin välja toodud viitamisviga ei saa siiski kaasa tuua eelotsusetaotluse vastuvõetamatust, nagu Belgia valitsus esimese võimalusena väidab. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. ( 22 )

36.

Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada siseriikliku kohtu esitatud kõigist asjaoludest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida tuleb vaidluse eset silmas pidades tõlgendada. ( 23 ) Eelotsusetaotluse põhistusest ilmneb aga, et põhikohtuasja hageja New Valmar tugines peamiselt sellele, et viidatud siseriiklikud õigusnormid ei ole kooskõlas ELTL artikli 26 lõikega 2 ning artiklitega 34 ja 35, ning palus eelotsusetaotluse esitanud kohtul esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse just nende esmaste õigusnormide kohta, mis käsitlevad kaupade vaba liikumist.

37.

Nagu kõik asjast huvitatud isikud, kes on esitanud seisukohti, see tähendab New Valmar, Belgia valitsus – teise võimalusena –, Leedu valitsus ja komisjon, olen ka mina seega arvamusel, et esitatud küsimus tuleb sõnastada ümber, sest eelotsusetaotluses palutakse tegelikult tõlgendada EL toimimise lepingu kaupade vaba liikumist käsitlevaid sätteid ja täpsemalt selle lepingu artiklit 35 ning seda põhjustel, mille ma nüüd esitan.

38.

Kuigi New Valmar tugineb samaajal ELTL artikli 26 lõikele 2 ning artiklitele 34 ja 35, näib mulle siiski, et ainult see viimane säte vastab otseselt põhikohtuasja esemele ning käesoleva kohtuasja raames tuleb seega tõlgendada nimetatud sätet.

39.

Eelotsusetaotlusest ilmneb nimelt, et see vaidlus, mis puudutab itaalia, mitte hollandi keeles koostatud arvete tasumist, käsitleb kaubatarneid, mille tegi Belgias asuv ainuesindusõigusliku edasimüügiõiguse andja Itaalias asuvale ainuesindusõigusega edasimüüjale. Euroopa Kohtule esitatud küsimuses soovitakse seega sisuliselt teada, kas siseriiklikest õigusnormidest, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, tulenevad keelenõuded võivad piirata niisugust Belgiast pärit kaupade ühendusesisest eksporti.

40.

ELTL artikli 26 lõikes 2 on aga piirdutud sellega, et on üldiselt sätestatud kaupade, isikute, teenuste ja kapitali siseturul vaba liikumise põhimõte. Mis puudutab ELTL artiklit 34, siis see käsitleb koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmeid, mitte liikmesriikidevahelist eksporti puudutavaid meetmeid, mis on keelatud ELTL artikliga 35. Seega tuleb niisuguseid siseriiklikke õigusnorme nagu põhikohtuasjas käsitletavad minu arvates analüüsida hoopis sellest viimasest artiklist lähtudes, nagu soovitab komisjon.

41.

Ainult Belgia valitsus arvab, et kõnesolevate siseriiklike meetmete vastavust liidu õigusele tuleb hinnata eranditult käibemaksu valdkonnas kohaldatavatest teisestest õigusnormidest ja konkreetselt direktiivist 2006/112 lähtudes ning seda seepärast, et esmased õigusnormid ei saa olla viitnormideks, sest nende arvete sisu osas on viidud läbi täielik ühtlustamine. ( 24 )

42.

Ta väidab, et selle direktiivi artikkel 248a ( 25 ) võimaldab liikmesriikidel näha oma siseriiklikes õigusaktides ette, et piiriüleses kontekstis väljastatud arved peavad olema koostatud muus keeles kui arve saaja keel. Selle valitsuse sõnul eeldab direktiiv 2006/112 isegi seda, et arved koostatakse üldiselt selle liikmesriigi keeles, kus asub ettevõtja, kes arve väljastab, sest kui see nii ei oleks, ei oleks mõtet ka selles artiklis 248a ette nähtud võimalusel nõuda tõlget kaupade, teenuste või arve saaja liikmesriigi riigikeelde. ( 26 )

43.

Nagu ka teised kohtuistungil seisukohti esitanud asjast huvitatud pooled, see tähendab New Valmar ja komisjon ei nõustu ma siiski Belgia valitsuse analüüsiga ja seda järgmistel põhjustel.

44.

Kõigepealt meenutan, et ühtlustamine, mis on järk-järgult läbi viidud ( 27 ) käibemaksu valdkonnas üksteise järel vastu võetud direktiividega, ei ole mitte täielik, vaid on selles etapis ainult osaline, nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud. ( 28 )

45.

Mis puudutab konkreetsemalt direktiiviga 2006/112 nõutavat „arvete sisu“ käibemaksu puudutavas osas, siis 4. jagu, mis kannab niisugust pealkirja ja paikneb arveid käsitlevas 3. peatükis, sisaldab sätteid, millega see valdkond ühtlustatakse – eelkõige tuues ära kohustuslike märgete loetelu ja keelates liikmesriikidel nõuda arvete allkirjastamist. ( 29 ) See ühtlustamine puudutab siiski ainult arvete sisu, mitte nende koostamise praktilist viisi. ( 30 ) Eelkõige ei ole selles 4. jaos kuidagi siduvalt kindlaks määratud, mis keelt tuleb seejuures kasutada. Ka ei ole direktiivis 2006/112 muid sätteid, milles oleksid sätestatud ühtlustatud keelenõuded arvete koostamise alal.

46.

Selles küsimuses rõhutan, et direktiivi 2006/112 artikli 248a ulatus on piiratum, kui Belgia valitsus sellele omistab. Selle sõnastusest ilmneb, et selle õigusnormiga ei soovita sugugi lubada kõikidel liikmesriikidel üldiselt nõuda konkreetse keele kasutamist arvete koostamisel ja täpsemalt arve väljastamise liikmesriigi keele kasutamist, nagu Belgia valitsus väidab.

47.

Selles artiklis 248a on nähtud ainult ette sihtliikmesriigi võimalus – mitte kohustus – nõuda lihtsalt tõlget tema riigikeelde, mitte arve koostamist ise selles keeles, ( 31 ) ja seda ainult siis, kui ta peab seda vajalikuks elektrooniliselt teises liikmesriigis säilitatavate arvete „kontrollimise eesmärgil“, mitte süstemaatiliselt. ( 32 ) Selles artiklis on isegi sõnaselgelt välistatud, et sihtliikmesriik võiks kehtestada üldise kohustuse tõlkida arved sel eesmärgil ära, ( 33 ) teades, et arvete tõlkimise kohustus kujutab endast „siiski üsna olulist lisakoormust ettevõtete jaoks“, nagu märgiti õigesti õigusloomeprotsessis, mille tulemusena see artikkel direktiivi 2006/112 lisati. ( 34 )

48.

Et see õigusnorm on direktiivi 2006/112 üldist sisu arvestades erandlik, tuleb selle kohaldamisse suhtuda rangelt, kusjuures põhimõte on ja peab jääma niisuguseks, et selle majandussuhte pooled, mille raames koostatakse piiriülene arve, valivad keele vabalt, nagu komisjon kohtuistungil rõhutas. ( 35 )

49.

Et liidu teiseste õigusnormidega ei ole viidud läbi ammendavat ühtlustamist valdkonnas, mida käesolev eelotsusetaotlus puudutab, see tähendab ei ole ühtlustatud keelekasutust, millest tuleb piiriüleste arvete koostamisel kinni pidada, on esitatud küsimus minu arvates vaja ümber sõnastada nii, et see puudutab ELTL artikli 35 tõlgendamist. ( 36 )

50.

Sisuliselt palutakse eelotsuse küsimusega sellisena, nagu see on ümber sõnastatud, Euroopa Kohtul kõigepealt analüüsida, kas niisugused siseriiklikud meetmed nagu käsitletavad piiravad liikmesriikidevahelist kaubavahetust sel määral, et kujutavad endast koguselise ekspordipiiranguga samaväärse toimega meetmeid ELTL artikli 35 tähenduses, ning kui kujutavad, siis kas niisuguseid meetmeid võib siiski pidada meetmeteks, mis on liidu õigusega kooskõlas, sest need on õigustatud üldise huvi eesmärkidega ja on nende eesmärkide seisukohast proportsionaalsed.

51.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib eelkõige, kas seisukoha, mille Euroopa Kohus võttis kohtuotsuses Las ( 37 ) ja mille kohaselt ei olnud samade keelekorraldust reguleerivate õigusnormide sätted, mis käsitlevad äriühingu suhteid, kooskõlas töötajate vaba liikumisega, ( 38 ) võib üle kanda käesoleva kohtuasja konteksti, mille tulemusena arutaksime neid õigusnorme nüüd kaupade vabast liikumisest lähtudes.

52.

Nagu ka kohtuasi, milles tehti kohtuotsus Las ( 39 ), puudutab käesolev kohtuasi sisuliselt küsimust, ega liidu õigusega ei ole vastuolus liikmesriigis kohaldatavad õigusnormid, milles on nähtud ette, et kui ettevõtjad, mille asukoht on selle riigi alamüksuse territooriumil – käsitletaval juhul Belgia Kuningriigi hollandikeelses piirkonnas – koostavad teatavaid dokumente, peavad nad tingimata kasutama selle üksuse ametlikku keelt – käsitletaval juhul hollandi keelt – ja seda isegi juhul, kui need dokumendid koostatakse piiriülese kaubavahetuse raames ja asjassepuutuvad pooled saavad teineteisest paremini aru, kui nad kasutavad mõnda muud keelt, vastasel korral on need dokumendid tühised ja selle tühisuse peab tuvastama kohus omal algatusel.

53.

Kohtuotsuses Las otsustas Euroopa Kohus seda, et niisugused õigusnormid võivad mõjuda heidutavalt töötajatele ja tööandjatele, kes ei räägi hollandi keelt emakeelena ja kes on pärit teistest liikmesriikidest, ning kujutada seetõttu töötajate vaba liikumise piirangut, mis on ELTL artikliga 45 vastuolus, eelkõige selle põhjal, et niisugune meede võib isegi juhul, kui seda kohaldatakse ilma diskrimineerimiseta kodakondsuse alusel, muuta töötajate vaba liikumise õiguse kasutamise vähem atraktiivseks, sest piiriüleste töölepingute puhul, mille hollandikeelses piirkonnas asuvad tööandjad sõlmivad, on autentne ainult hollandikeelne versioon. ( 40 )

54.

See arutluskäik ei ole automaatselt ülekantav käsitletavale juhtumile, sest ELTL artiklile 45 vastavuse analüüs, mille Euroopa Kohus läbi viis, ei ole täiesti identne analüüsiga, mis tuleb läbi viia, et teha kindlaks kas õigusnormid vastavad ELTL artiklile 35, mis keelab koguseliste ekspordipiirangutega samaväärse toimega meetmed, mida kvalifitseeritakse seega natuke teistest kohtupraktika kriteeriumidest lähtudes kui kriteeriumid, mida kohaldatakse töötajate vaba liikumise suhtes.

55.

Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et ELTL artikliga 35 on keelatud meetmed, „mille eesmärk või tagajärg on spetsiifiline ekspordi takistamine ning liikmesriigi sisekaubanduse ja selle ekspordikaubanduse erinev kohtlemine, nii et asjaomase liikmesriigi omamaistele toodetele või siseturule on teiste liikmesriikide kaubanduse või toodete arvelt antud eriline eelis“. ( 41 )

56.

Käesoleva kohtuasja kontekstile sarnases kontekstis on Euroopa Kohus seda lähenemist siiski leevendanud, lisades, et „isegi kui [siseriiklikud õigusnormid] on kohaldatav[ad] kõikide riigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes“, võib need õigusnormid koguselise ekspordipiiranguga samaväärse toimega meetmeks kvalifitseerida üksnes juhul, kui tuvastatakse, et need õigusnormid „mõjuta[vad] tegelikkuses siiski kaupade väljavedu eksportiva liikmesriigi turult rohkem kui kaupade turustamist selle liikmesriigi siseturul“. ( 42 )

57.

Nendest kriteeriumidest tulebki käsitletaval juhul lähtuda, hinnates, kas kõnesolevad keelekorraldust reguleerivad õigusnormid võivad kujutada endast piiravat meedet, mis on ELTL artikliga 35 keelatud.

58.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib oma eelotsusetaotluses mitut asjaolu, mis võimaldavad asuda seisukohale, et Flaami keelekorraldust reguleerivad õigusnormid võivad kujutada endast aluslepinguga ette nähtud liikumisvabaduste kasutamise piirangut. New Valmar ja komisjon esitavad vastupidi Belgia valitsusele mitu argumenti, mis kõnelevad selle kriitilise lähenemise kasuks, ( 43 ) mille ma soovitan Euroopa Kohtul ka valida ja seda järgmistel põhjustel.

59.

Kõnesolevaid õigusnorme kohaldatakse mõistagi asjassepuutuvate poolte vahel kodakondsuse alusel vahet tegemata või arvestamata kauba päritolu või sihtpunkti, sest need on siduvad kõikidele ettevõtjatele, kelle asukoht on Belgia Kuningriigi hollandikeelses piirkonnas. Otsese diskrimineerimise puudumine ei ole siiski iseenesest piisav asjaolu, lähtudes Euroopa Kohtu eespool viidatud praktikast, milles on nõustutud, et ELTL artikli 35 kohaldamise tingimused võivad mõnikord olla täidetud ka siis, kui tuvastatakse, et otsest diskrimineerimist ei ole. ( 44 ) Arvan aga, et sellest kohtupraktikast tulenevate kriteeriumide põhjal mõjutavad niisugused keelekorraldust reguleerivad õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad tõesti rohkem asjaomase liikmesriigi eksporti kui toodete turustamist tema siseriiklikul turul.

60.

Siin tulevad praktilised probleemid, mida põhjustab kohustus koostada arved hollandi keeles, minu meelest palju jõulisemalt esile piiriülese kaubanduse kontekstis kui riigisisese kaubanduse kontekstis. Asjaolul, et ühtegi teist versiooni, mis on koostatud lepinguosaliste vabalt valitud keeles, ei lubata tunnistada autentseks ja seega siduvaks, on peamiselt see puudus, et viimastel ei võimaldata valida keelt, mida nad mõlemad oskavad ja eelkõige keelt, mis on rahvusvahelises kaubavahetuses levinum.

61.

Niisuguse arve saaja kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti, et viimasel on raske arvest kiiresti aru saada – välja arvatud juhul, kui tema emakeel on hollandi keel ‐, mis on muidugi tõenäolisem siis, kui asjaomane isik asub teises liikmesriigis, ( 45 ) kui siis, kui ta elab Belgias, kus hollandi keel on üks riigikeeli. ( 46 )

62.

Belgia valitsus väidab selles küsimuses vastu, et ostjal, kes ei saa aru hollandi keeles koostatud arvest, on esiteks võimalus nõuda kohe tõlget ja teiseks vaidlustada see arve kahtluse korral. Arvan siiski, et koormus, mille üks või teine toiming endaga keskmisele ostjale kaasa toob, võib pärssida tema soovi sõlmida leping hollandikeelses piirkonnas asuva ettevõtjaga, kui ta adub kogu seda raskust enne lepingu allkirjastamist või vähemalt enne, kui selle ettevõtjaga taas äritehingu teeb, kui ta sai sellest aru alles pärast tehingu lõppu.

63.

Kohustuslikus keeles koostatud arve saatja kohta märgib komisjon õigesti, et teda varitseb sel juhul tegeliku või väidetava puuduliku arusaamise tõttu, millele tema välismaalasest lepingupartner võib viidata, omakorda suurem maksehäirete oht, mida Belgia valitsus näib muide tunnistavat. Just see käsitletaval juhul juhtuski, sest Itaalia äriühing, kes võib jätta vaidlusalused arved tasumata, tugineb Flaami keelekorraldust reguleerivatele õigusnormidele viisil, mis mulle tundub paradoksaalne, ( 47 ) kuid võib New Valmari hagi alusel algatatud menetluses viia siiski selleni, et otsus tehakse selle Itaalia äriühingu kasuks.

64.

Belgia valitsus väidab omakorda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab põhjendamatult kaotatud ajale ja arvete hollandi keelest arve saajale mõistetavasse keelde tõlkimise kuludele, ning seda seepärast, et see on rahvusvahelises kaubanduses peaaegu vältimatu ning see koormus oleks Flaami ettevõtjatel ka siis, kui nad saaksid koostada oma arved enda valitud võõrkeeles. Nii ei ole see siiski eksportijatega, kellel on oma ettevõtjasisesed vahendid, mis võimaldavad neil kasutada vahetult – see tähendab ilma tõlkekuludeta – keelt, mida nad konkreetselt oskavad. ( 48 ) Kõnesolevad õigusnormid, mis kohustavad kasutama hollandi keelt, toovad seega asjaomastele ettevõtjatele, kes soovivad tegelda piiriülese müügiga, kaasa tõlkekoormuse, mida vastupidisel juhul ei oleks.

65.

Isegi kui peaks ilmnema, et kõnesolevatest õigusnormidest tulenevad nõuded ei sunni – nagu väidab Belgia valitsus – peale täielikku ühekeelsust, vaid teatavas keeles peavad olema ainult käibemaksu puudutavad kohustuslikud märked, kujutaks ka võimalik kahekeelsus minu arvates endast märkimisväärset materiaalset piirangut ja seda eriti rahvusvahelise kaubanduse kontekstis. Kohustus koostada arved vajaduse korral kahes keeles, see tähendab mõni kohustuslik märge hollandi keeles – nagu see valitsus kirjeldab – ja ülejäänud märked poolte valitud keeles, kujutab tegelikkuses endast praktikat, mida Belgia ekspordiettevõtjatel on raske järgida, eriti juhul, kui nad ekspordivad suurtes kogustes ja kopeerivad seega arveid erinevatele välisriikide kaubanduspartneritele.

66.

Sellest järeldub, et need õigusnormid avaldavad ühendusesisesele kaubavahetusele pärssivat mõju mitte ainult ettevõtjate puhul, kelle asukoht on hollandikeelses piirkonnas ja kes sooviksid eksportida oma kaupa teistesse liikmesriikidesse – nagu väidab New Valmar –, vaid ka välisriikide äriühingute puhul, kes sooviksid teha nende äriühingutega tehingu, kuid keda võib tagasi hoida tarnimisega seonduv ebakindlus, mis on tingitud sellest, et arved peavad olema koostatud kindlasti hollandi keeles. Lisan, et need siseriiklikud meetmed tekitavad mõlemale poolele märkimisväärse õiguskindlusetuse ka seetõttu, et nendes on nähtud ette tõsised sanktsioonid ( 49 ) ‐ õiguskindlusetus, mis on minu meelest eriti tuntav siis, kui pooled otsustasid – nagu põhikohtuasjas –, et nende lepingu suhtes kohaldatakse teise liikmesriigi õigust.

67.

Belgia valitsus vaidlustab selle analüüsi väitega, et ehkki kohtuasjas Las ( 50 ) käsitleti samu keelekorraldust reguleerivad õigusnorme, tuleb käesolevat kohtuasja eristada kohtuasjast, milles tehti see kohtuotsus, ning seda seetõttu, et põhikohtuasjal ei ole käsitletaval juhul otsest seost poolte allkirjastatud lepingu sõlmimisega, sest vaidlus puudutab arveid ja need õigusnormid ei mõjutanud nende õigust valida vabalt keel, milles nad oma lepingu koostavad.

68.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski õigesti, et vaidlusaluste arvetega kinnitati varasemast lepingust tulenevaid nõudeid ( 51 ) ning et niisugused õigusnormid võivad takistada lepinguosalistel teineteisest kergesti ja õigesti aru saada maksekokkulepete raames, mis nende lepingu täitmiseks sõlmiti. Seega valitseb käsitletaval juhul nende arvete ja nende aluseks oleva lepingu täitmise vahel tihe seos. Pealegi võivad arved tekitada ka ise õiguslikke kohustusi, mis lisanduvad lepingust tulenevatele kohustustele. ( 52 ) Ka ei ole haruldane, et kaubandussuhted omandavad konkreetse vormi arve koostamise läbi, ilma et sellele eelneks mingit kirjalikku lepingut. Kahel viimasel juhtumil määravad kõnesolevad õigusnormid kahtlemata ära keele, milles nõusolek vastastikku antakse. Lõpuks rõhutan, et hoolimata sellest, et nende õigusnormide ese ei ole reguleerida lepingute enda koostamist, võib neil olla niisugune tagajärg, et nad pärsivad – nagu ma juba tõendasin ( 53 ) ‐ kaubanduskokkulepete konkreetset sõlmimist ja pikendamist teises liikmesriigis asuvate isikutega.

69.

Kõikide nende asjaolude põhjal leian, et niisugused siseriiklikud meetmed avaldavad ühendusesisestele tehingutele tõesti vahetut mõju. Järelikult ei kohaldata niisuguse olukorra suhtes minu arvates Euroopa Kohtu praktikat, milles keeldutakse üldiselt tunnistamast siseriiklikke õigusnorme liidu õigusega vastuolus olevaks siis, kui „piirav mõju, [mida need] või[vad] avaldada kaupade vabale liikumisele, on liiga juhuslik või kaudne, et [seda] võiks pidada mõjuks, mis võib takistada liikmesriikidevahelist kaubandust“. ( 54 ) Selles küsimuses märgin esiteks, et käsitletaval juhul arutatav piirav mõju ei sõltu mitte tulevasest ja hüpoteetilisest sündmusest, vaid lihtsalt kaupade vaba liikumise õiguse kasutamisest, ning teiseks, et ei ole tähtsust, missuguse ulatuse see mõju võib praktikas võtta, sest selle vabaduse iga tõke – ka tühine – on keelatud. ( 55 )

70.

Ma arvan seega, et niisugused keelekorraldust reguleerivad õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, millega kõiki asjaomases liikmesriigi alamüksuses asuvaid ettevõtjaid kohustatakse kasutama arvete koostamisel ühte konkreetset riigikeelt, kujutavad endast koguseliste ekspordipiirangutega samaväärse toimega meedet ELTL artikli 35 tähenduses. Tuleb veel teha kindlaks, kas niisugused õigusnormid võivad siiski olla liidu õiguse seisukohast õigustatud. ( 56 )

71.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võib siseriikliku meetme, mis piirab mõne aluslepingus ette nähtud liikumisvabaduse kasutamist, kuid millega taotletakse üldise huvi eesmärki, tunnistada liidu õigusega kooskõlas olevaks kahel tingimusel: see peab tagama selle eesmärgi saavutamise ega tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks. ( 57 )

72.

Siseriikliku meetme, mida kohaldatakse küll asjaomaste isikute vahel kodakondsuse alusel või toodete päritolu alusel vahet tegemata, kuid mida peetakse kaupade vaba liikumise takistuseks, võib siiski tunnistada liidu õigusega kooskõlas olevaks kas sellepärast, et see on õigustatud mõne ELTL artiklis 36 loetletud üldise huvi põhjusega ja vastab selles nimetatud nõuetele, ( 58 ) või seetõttu, et see vastab üldise huvi imperatiivsetele nõuetele, mida Euroopa Kohtu praktikas on tunnustatud, ning suudab samas tagada taotletava eesmärgi saavutamise ja on selle seisukohast proportsionaalne. ( 59 )

73.

Mis puudutab esimest erandite kategooriat, siis ehkki komisjon teeb ettepaneku kaasata ELTL artikkel 36 eelotsuse küsimusele antavasse vastusesse, tuleb märkida, et ei ole tuginetud ühelegi selles õigusnormis loetletud õigustavale põhjusele ja ükski nendest ei tundu mulle käesolevas kohtuasjas ka eriti tulemuslik.

74.

Mis puudutab teist erandite kategooriat, siis ainult komisjon peab võimalikuks õigustada niisuguseid piiravaid meetmeid nagu siin käsitletavad tarbijakaitsega. ( 60 ) Ta märgib aga siiski ka ise õigesti, et seda üldise huvi eesmärki ei saa käsitletaval juhul kohaldada põhjusena, mis võib sellist kaupade vaba liikumise piirangut õigustada, sest põhikohtuasjas arutatava vaidluse pooled on kaks ettevõtjast lepingupartnerit ning puudub otsene mõju tarbijatele.

75.

Seega kerkib peamiselt probleem, kas ja kui jah, siis missugusel määral võib õigustusi, millega Euroopa Kohus nõustus kohtuotsuses Las ( 61 ) Flaami keelekorraldust reguleerivate õigusnormide puhul, mida tol ajal äriühingu suhete suhtes kohaldati, laiendada käesolevale kohtuasjale. Selles kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et need kolm eesmärki, millele Belgia valitsus tugineb – see tähendab edendada ja õhutada Belgia Kuningriigi ühe riigikeele kasutamist, tagada töötajate sotsiaalkaitse ning hõlbustada vastavat halduskontrolli –, on ülekaalukate üldiste huvide hulgas, mis võivad õigustada aluslepinguga tagatud põhivabaduste kasutamise piirangut.

76.

Esimese nendest kolmest põhjusest esitab käesolevas kohtuasjas ka Belgia valitsus, kes väidab, et kõnesolevad õigusnormid on kehtestatud vajadusest kaitsta hollandikeelse piirkonna ametlikku keelt. Kinnitan, et kohtupraktikast ilmneb, et liikmesriigi ühe või mitme riigikeele edendamine ja selle kasutamise õhutamine kujutab endast õiguspärast eesmärki, mis võib liidu õigusega kehtestatud kohustuste piirangut põhimõtteliselt õigustada. ( 62 ) See on nii eelkõige koguseliste ekspordipiirangutega samaväärse toimega meetmete keelu puhul, mis on sätestatud ELTL artiklis 35. Arvestades konkreetseid ülesandeid, mida niisugused ametlikud dokumendid nagu arved täidavad – mitte üksnes kaubandussfääris, vaid ka avalikus sfääris ( 63 ) ‐, näib mulle, et niisugune meede nagu kõnesolev võib kaitsta sellise keele igapäevast kasutamist nendes erinevates valdkondades, nagu rõhutab Leedu valitsus. ( 64 )

77.

Teiseks tagab see, kui nende seadusega ette nähtud dokumentide koostamisel nõutakse hollandi keele kasutamist, Belgia valitsuse sõnul pädevate teenistuste käibemaksualase kontrolli kiiruse ja tõhususe. New Valmar vaidleb sellele argumendile vastu, kuid Leedu valitsus mitte. Meenutan, et Euroopa Kohus on korduvalt nõustunud, et eesmärk hõlbustada ja tugevdada seeläbi halduskontrolli või maksurevisjoni võib õigustada aluslepingutega ette nähtud põhivabaduste piiranguid. ( 65 ) Niisugused keelekorraldust reguleerivad õigusnormid nagu siin käsitletavad võivad aga absoluutses mõõtkavas aidata ametiasutusi, kes peavad ettevõtjate dokumentide üle kontrolli teostama, ( 66 ) ning tagada nii siseriiklike ja liidu õigusnormide, eriti kaudse maksustamise valdkonnas kehtestatud õigusnormide järgimise. ( 67 )

78.

Belgia valitsus on nendele kahele ülekaalukale üldisele huvile minu arvates tuginenud põhjendatult kui võimalikule kaupade vaba liikumise – minu arvates kinnitust leidnud – takistuse õigustusele, kuid siiski on vaja veel kontrollida, kas niisugused õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad on – eelkõige nendes ette nähtud sanktsioone arvestades – nende eesmärkide seisukohast proportsionaalsed. Arvan, et see proportsionaalsuse kriteerium ei ole aga käesolevas kohtuasjas täidetud.

79.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib küsimus, kas eitav vastus, mis anti proportsionaalsuse puudumise tõttu selles kohtuotsuses Las siin käsitlevate keelekorraldust reguleerivate õigusnormide kohta, mida äriühingute suhete suhtes kohaldati, on ülekantav käesolevale kohtuasjale, võttes eelkõige arvesse, et nende õigusnormide rikkumise korral kohaldatavate karistuste kord, see tähendab täielik tühisus, mille kohus sel juhul omal algatusel tuvastab, ( 69 ) on vaidlusaluste arvete puhul samasugune.

80.

Komisjon arvab, et kohtuotsuses Las ( 70 ) seoses proportsionaalsuse kontrolliga tehtud kriitika on käsitletaval juhul mutatis mutandis kohaldatav. Teeksin selle kohta mõne märkuse, võttes arvesse selle kohtuotsuseni viinud kohtuasja ja käesoleva kohtuasja vahel täheldatud erinevusi.

81.

Esimene kriitiline arvamus, mille Euroopa Kohus esitas, puudutas asjaolu, et vaba ja asjaoludest teadlikuna antud nõusolek lepingupartnerite vahel eeldab, et nad saavad koostada oma lepingu muus keeles kui selle liikmesriigi riigikeel, kui nad seda riigikeelt ei oska. Võib tekkida küsimus, ega see hindamistegur ei ole vähem määrav põhikohtuasjas, mis ei puuduta mitte niisuguse lepingu sõlmimist ennast, ( 71 ) vaid arvete koostamist, mis on seadusega ette nähtud dokumendid ega ole eranditult kokkuleppelised, ehkki need asetuvad kaubavahetuse raamistikku. Meenutan siiski, et olenemata esialgsest lepingust, mille täitmise arved tagavad, võib viimastel olla omaenese õigusmõju lepingupartneritele või võivad need ise olla aluseks tahete konfliktile, millest kujuneb lepinguline suhe. ( 72 )

82.

Teine kriitiline arvamus oli niisugune, et kõnesolevad õigusnormid ei võimaldanud koostada piiriüleste töölepingute autentset versiooni ka mõnes sellises keeles, mida kõik lepinguosalised oskavad. On ka kahtlusi, kas see kriitika on käesolevas kohtuasjas asjakohane, sest Belgia valitsus kinnitab – vastupidi eelotsusetaotlusele –, et siin tuleb hollandi keelt kindlasti kasutada ainult seaduses ette nähtud käibemaksuga seotud märgete puhul, mitte arve kõikide teistegi elementide puhul, sealhulgas need, mis on lepingulist laadi. ( 73 ) Selle, kas see on Belgia õiguse kohaselt nii, ( 74 ) peab mõistagi välja selgitama eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuid et käsitleda ka juhtumit, mil see on nii, näib mulle vajalik anda eelotsuse küsimusele vastus, milles on võetud arvesse seda teadmatust küsimuses, missugune on käsitletaval juhul kehtestatud keeleliste piirangute ulatus.

83.

Hoolimata nendest kaalutlustest olen arvamusel – nagu ka New Valmar, Leedu valitsus ja komisjon –, et niisuguste keelekorraldust reguleerivate õigusnormide puhul nagu põhikohtuasjas käsitletavad ei ole täidetud liidu õigusest tulenevad kohustused, sest need lähevad kaugemale meetmetest, mis on rangelt vajalikud eespool nimetatud üldise huvi eesmärkide saavutamiseks, ( 75 ) ja seda nii kõnesoleva keele tähtsust kui ka nende õigusnormide rikkumise korral kohaldatavat karistust arvestades.

84.

Mulle näib, et nende üldise huvi eesmärkide saavutamise, millele tugineti, ‐ see tähandab riigikeele edendamise ja revisjonide hõlbustamise – saab tagada sama hästi ka meetmetega, mis kahjustavad kaupade vaba liikumist vähem sellest, kui niisugustes ettevõtjate dokumentides nagu arved kohustatakse kasutama ühte konkreetset keelt ega lubata kasutada ühtegi teist liidu liikmesriikide riigikeelt.

85.

Täpsustan, et isegi eeldusel, et see kohustus on tõesti piiratud ainult seaduses ette nähtud käibemaksuga seotud märgetega ‐ nagu väidab Belgia valitsus –, jääb minu seisukoht samaks eespool esitatud praktilistel põhjustel ( 76 ) ja põhjustel, mis on ära toodud järgnevalt.

86.

Kõigepealt ei tohi unustada, et arvete esitamise kohustuse eesmärk ( 77 ) ei ole mitte ainult kaitsta avalikke huve ‐ mis õigustavad muu hulgas siseriiklike pädevate asutuste halduskontrolli ja maksurevisjoni ‐, vaid kaitsta ka erahuve, eelkõige selle ostja huve, kes peab selgelt teadma tarne sisu: kaks huvide kategooriat, mida tuleb nõuetekohaselt kaaluda, et leida õiglane tasakaal nende vahel. Seega juhul, kui õigusaktides on nõutud, et arve oleks koostatud ühes konkreetses keeles, on minu arvates väga tähtis, et arve saajal, kes ei oska seda keelt, oleks võimalus saada teine autentne versioon, et mõista paremini sellel arvel esitatud andmeid ( 78 ) ja veenduda seega, kas müüja on täitnud oma lepingulised kohustused.

87.

Sellele lisanduvad rahvusvahelist kaubandust käsitlevad kaalutlused, mille tõttu võib olla vaja seaduslikke piiranguid, käsitletaval juhul keelelisi piiranguid leevendada, et mitte liialt pidurdada piiriülest kaubavahetust. Nagu Leedu valitsus ja komisjon rõhutavad, esineb niisuguses eriomases kontekstis selliseid konkreetseid raskusi, nagu New Valmar on just kirjeldanudki, ( 79 ) ja kaubanduspraktikaid, ( 80 ) mida on soovitav arvesse võtta nii palju kui võimalik, et soodustada seda liiki kaubavahetust, täpsemalt kaubavahetust liidus. ( 81 ) Need kaalutlused on õiged eriti arvetel esitatavate andmete puhul – näiteks müügi tüüptingimused ‐, mille suhtes kohaldatakse lepinguvabadust, kuid minu arvates on lisaks vaja, et niisugused kohustuslikud märked nagu käibemaksuga seotud märked, mida Belgia valitsus silmas peab, oleksid ka piiriülese majandussuhte kõikidele pooltele mõistetavad.

88.

Mulle näib, et niisugused keelereeglid nagu põhikohtuasjas käsitletavad ületavad selle, mis on rangelt vajalik, et edendada hollandi keelt ja võimaldada pädevatel asutustel tarvilikke märkeid kontrollida. Minu meelest piisab praktikas nõudmisest, et kui asjaomased pooled soovivad arve koostada muus keeles, tõlgitakse hollandi keelde ainult seaduses ette nähtud märked või tehakse tõlge tagantjärele, kui niisugust versiooni ei esitata revisjoni toimumise korral kohe.

89.

Selles küsimuses meenutan kõigepealt, et käibemaksu valdkonnas võimaldavad direktiivi 2006/112 eespool viidatud sätted ainult sihtliikmesriikidel nõuda teatavate võõrkeeles koostatud arvete tõlget, kui see on vajalik kontrollimise eesmärgil. ( 82 )

90.

Alternatiivsed võimalused, mis on tuletatud õigusnormidest, mida kohaldatakse ka Belgia territooriumil, kinnitavad samuti minu niisugust arvamust. Esiteks on tegemist Belgia Kuningriigi Prantsuse Kogukonna siin käsitletavate sätetega samaväärsete, kuid mitte identsete sätetega, millest ilmneb, et niisugused ettevõtjate dokumendid nagu arved, mida koostavad isikud, kelle asukoht on prantsuskeelses piirkonnas, peavad põhimõtteliselt olema koostatud prantsuse keeles, kuid „see ei piira poolte valitud keele kasutamist täiendavalt“. ( 83 ) Niisugune võimalus kasutada täiendavalt muud keelt kui piirkonna keel, see tähendab keelt, mille valisid asjaomased isikud ja mida nad võivad seega kõik osata paremini kui prantsuse keelt, kujutab endast vähem piiravat meedet kui meede, millega kaubavahetuses kohustatakse kasutama ainult ühte konkreetset keelt. ( 84 )

91.

Teisalt muutis Flaami Kogukond ise 2014. aastal eespool viidatud keeledekreeti ( 85 ) nii, et selle töösuhteid käsitlevad sätted on vähem siduvad kui need olid kohtuasja ajal, milles tehti kohtuotsus Las ( 86 ). Selle dekreedi artikli 5 lõikes 1 on ikka ette nähtud, et põhimõtteliselt kasutatakse hollandikeelses piirkonnas hollandi keelt, kuid selle artikkel 2 lubab nüüd „individuaalsete töölepingute“ puhul koostada „autentse versiooni ühes [liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riigi] riigikeeles, millest saavad aru kõik asjaomased pooled“, tingimusel et on täidetud mõned kriteeriumid, mille kohaselt peab eksisteerima seos nende territooriumidega. ( 87 )

92.

Ühe või teise niisuguse võimalusega sarnased keelemeetmed, mis kõik kahjustavad kaupade vaba liikumist vähem kui põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid, kuid võivad samas tagada nende üldise huvi eesmärkide saavutamise, millele Belgia valitsus viitab, võib minu arvates võtta ka käesoleva kohtuasja kontekstis.

93.

Belgia valitsus vaidlustab kõnesolevate keelekorraldust reguleerivate õigusnormide ebaproportsionaalsuse väitega, et rikkumise korral määratav sanktsioon, milleks on tühisus, mille kohus tuvastab omal algatusel, avaldab käesolevas kohtuasjas väiksemat mõju kui kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Las ( 88 ). Ta väidab, et vastupidi põhikohtuasjale selles viimases kohtuasjas, milles tööleping, mida ei olnud koostatud hollandi keeles, kuulus tühistamisele, võib käsitletaval juhul sattuda ohtu ainult vaidlusaluste arvete kehtivus, mitte kõnesolevate poolte vahel sõlmitud ainuesindusõigusega edasimüügilepingu kehtivus. Et arved ainult kinnitavad poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevaid nõudeid, ei takista nende tühisuse tuvastamine neid nõudeid sisse nõuda ning lisaks on võimalik asendada mittenõuetekohased dokumendid uute kehtivate arvetega.

94.

New Valmar väidab vastu, et kuigi tühisuse mõju leevendab müüjale jäetud võimalus koostada vaidluse jooksul asendusarved, toob see leevendamine siiski ainult teoreetilist kasu. Selle äriühingu arvates on sellel, et võlgnikule tuleb esitada uued arved, mitte esialgsed arved hollandi keeles, mitu saatuslikku tagajärge. Esimene puudutab maksustamist: ühendusesiseste tarnete puhul ette nähtud käibemaksuvabastust ei saa kasutada asendusarvete korral, sest seda maksuvabastust kohaldatakse ainult hetkel, mil kaup lahkub riigi territooriumilt, mitte ajatatult. Teine tagajärg on tsiviilõiguslik: viivist, mida müüjal on õigus saada tasumisele kuuluvatelt arvetelt, hakatakse arvestama alles asendamise kuupäevast, samas kui võlgnikul, kes ei vaidlustanud esialgseid arveid seaduses ette nähtud tähtaja jooksul, on alati võimalus vaidlustada asendusarved. ( 89 )

95.

Minu arvates ei ole põhikohtuasjas käsitletavates õigusnormides ette nähtud sanktsioonid vajalikud, et saavutada üldise huvi eesmärgid, millele Belgia valitsus tugineb, sest nende arvete tühistamine, mis ei ole koostatud hollandi keeles, ei aita kuidagi otseselt edendada seda keelt ega hõlbusta halduskontrolli ja maksurevisjoni kui niisugust. Ka on need drastilised sanktsioonid minu meelest selgelt liiga karmid.

96.

Nagu Leedu valitsus ja komisjon rõhutasid, võib täielik tühisus ‐ mis toob kaasa niisuguste arvete õiguslike tagajärgede kadumise ab initio ja mille kohus peab tuvastama omal algatusel – kujutada endast märkimisväärset õigusliku ebakindluse allikat asjaomase majandussuhte mõlemale poolele, mis kahjustab piiriülest kaubandust, ehkki viimast tuleb liidu õiguse kohaselt soodustada.

97.

Minu arvates võib see nii olla peamiselt müüja puhul. Võttes arvesse Euroopa Kohtu käsutuses olevaid asjaolusid, ei saa a priori välistada, et kohustuse tõttu esitada asendusarve hollandi keeles tekivad tal probleemid seoses käibemaksuga või ta kaotab esialgse arvega seonduva viivise, kuid ta seisab silmitsi ka uue arve väljastamisega seotud aegumisküsimustega, nagu New Valmar väidab. ( 90 ) Ka võib juhtuda, et kui ettevõtja on väljastanud arveid muus keeles kui ettenähtud keel, vaidlustatakse nende tema nõudeõigusi tõendavate dokumentide kehtivus puhtalt oportunismist. ( 91 ) Lisaks näib mulle, et see sanktsioonide kord võib karistada ka mittenõuetekohaste arvete saajaid ‐ kuigi vähemal määral ‐, sest tühistatud arved võivad kaotada kogu oma tõendusjõu või osa sellest. ( 92 )

98.

Ehkki seda, kas võttes arvesse põhikohtuasjas kohaldatavat õigust, esinevad käsitletaval juhul need võimalikud negatiivsed tagajärjed, peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, tundub mulle ikkagi, et kõnesolevates keelekorraldust reguleerivates õigusnormides valitud vahendid on absoluutses mõõtkavas liiga ranged. Taotletavate eesmärkide saavutamiseks on minu meelest võimalik kasutada kaupade vaba liikumist vähem piiravaid sanktsioone.

99.

Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes arvan, et ELTL artiklit 35 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi alamüksuse niisugused õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, millega kõiki ettevõtjaid, kellel on tegevuskoht selle üksuse territooriumil, kohustatakse koostama piiriülesed arved vähemalt teatavate kohustuslike märgete osas, kui mitte tervikuna, ( 93 ) eranditult selle alamüksuse ametlikus keeles, vastasel korral on need arved tühised, mille kohus peab tuvastama omal algatusel.

100.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata rechtbank van koophandel te Genti (Genti kaubanduskohus, Belgia) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

ELTL artiklit 35 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi alamüksuse niisugused õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, millega kõiki ettevõtjaid, kellel on tegevuskoht selle üksuse territooriumil, kohustatakse koostama piiriülesed arved vähemalt teatavate kohustuslike märgete osas eranditult selle alamüksuse ametlikus keeles, vastasel korral on need arved tühised, mille kohus peab tuvastama omal algatusel.