1

Euroala riigiasutuste võlakriisi ehk „riigivõlakriisi” raames kehtestas Hispaania Kuningriik 2012. aasta esimeses kvartalis erimehhanismi majandussuhete püsimajäämise tagamiseks Hispaania autonoomsete piirkondade ja nende tarnijate vahel. See mehhanism hõlmas võlgade kustutamist ja maksetagatisi.

2

Selle erimehhanismi rakendamise käigus selgus, et osa 2011. aasta lõpus Hispaania autonoomsete piirkondade tehtud kulusid ei kajastunud Euroopa Komisjonile eelarvepuudujäägi menetluses esitatud andmetes.

3

Hispaania Kuningriik selgitab, et statistika koostamise ja levitamisega tegelevad Hispaania asutused teavitasid uutest andmetest Euroopa Liidu Statistikaametit (Eurostat) ametlikult niipea, kui nad olid nendest teada saanud, see tähendab 2012. aasta mais. Eurostat võttis seda parandust arvesse eelarvepuudujäägi menetluses 2012. aasta oktoobris.

4

Pärast Eurostati teavitamist 2012. aasta mais külastas see asutus Hispaaniat korduvalt ajavahemikul 24. maist 2012 kuni 26./27. septembrini 2012.

5

Eurostat esitas 5. detsembril 2013 Instituto Nacional de Estadísticale (Hispaania riiklik statistikaamet) aruandekava ja palus tal esitada oma seisukohad.

6

Instituto Nacional de Estadística esitas 10. detsembril 2013 Eurostatile terve rea kommentaare, eelkõige arvessemineva võrdlusperioodi määramise kohta.

7

Komisjon võttis 11. juulil 2014 vastu otsuse C(2014) 4856 (final) algatada uurimine statistikaga manipuleerimise kohta Hispaanias vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

8

Hispaania Kuningriik esitas 22. septembril 2014 vaidlustatud otsuse peale hagi. Ta palub Üldkohtul:

9

Komisjon esitas 11. novembril 2014 Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Ta palub Üldkohtul:

10

Hispaania Kuningriik esitas 7. jaanuaril 2015 oma seisukohad vastuvõetamatuse vastuväite kohta, leides, et tema hagi on täielikult vastuvõetav.

11

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõikele 1 võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui pool on seda taotlenud nagu käesolevas asjas. Sama artikli lõike 6 kohaselt toimub menetluse suuline osa vaid siis, kui Üldkohus nii otsustab. Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et poolte esitatud dokumendid ja selgitused menetluse kirjalikus osas on piisavad. Üldkohtul on olemas kõik otsuse tegemiseks vajalikud andmed, mistõttu ta ei pea vajalikuks avada menetluse suulist osa.

12

Oluline on meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad füüsilised või juriidilised isikud ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel vaidlustada üksnes õigusakte, mis tekitavad õiguslikult siduvaid tagajärgi, mis mõjutavad hageja huve, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda (vt kohtumäärused, 30.4.2003, Schmitz-Gotha Fahrzeugwerke vs. komisjon, T‑167/01, EKL, EU:T:2003:121, punkt 46, 31.1.2006, Schneider Electric vs. komisjon, T‑48/03, EKL, EU:T:2006:34, punkt 44).

13

Kui on tegemist aktidega, mis antakse mitmeastmelise asutusesisese menetluse käigus, võib põhimõtteliselt hagi esitada vaid siis, kui need kujutavad endast meetmeid, mis väljendavad institutsiooni lõplikku seisukohta kõnealuses menetluses, välja arvatud vahemeetmed, millega valmistatakse ette lõppotsust ja mille õigusvastasuse küsimuse saab tõstatada viimase suhtes esitatud hagi raames (kohtuotsused, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EKL, EU:C:1981:264, punktid 10–12, ja 27.6.1995, Guérin automobiles vs. komisjon, T‑186/94, EKL, EU:T:1995:114, punkt 39, ning kohtumäärus Schneider Electric vs. komisjon, punkt 12 eespool, EU:T:2006:34, punkt 45).

14

Teisiti oleks asi siis, kui ettevalmistava menetluse raames antud aktid või otsused lõpetavad erimenetluse, mis erineb sellest menetlusest, mis peab võimaldama asutusel teha asjas sisuline otsus (kohtuotsus IBM vs. komisjon, punkt 13 eespool, EU:C:1981:264, punkt 11, ja kohtumäärus, 9.6.2004, Camós Grau vs. komisjon, T‑96/03, EKL, EU:T:2004:172, punkt 30).

15

Komisjon märgib õigesti, et meetmed, millega ta otsustab algatada uurimise, on üksnes ettevalmistavad toimingud ega tekita seega õiguslikult siduvaid tagajärgi, mis mõjutavad hageja huve, muutes oluliselt viimase õiguslikku olukorda ELTL artikli 263 tähenduses. See kehtib eelkõige komisjoni põhjendatud arvamuse kohta ning otsuse kohta esitada Euroopa Kohtule ELTL artiklis 258 sätestatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi (kohtuotsus, 29.9.1998, komisjon vs. Saksamaa, C‑191/95, EKL, EU:C:1998:441, punktid 44–47), otsuse kohta algatada menetlus ELTL artikli 102 alusel (kohtuotsus IBM vs. komisjon, punkt 13 eespool, EU:C:1981:264, punkt 21), ning ka Euroopa Pettusevastase Ameti (OLAF) otsuse kohta algatada uurimine (kohtumäärus Camós Grau vs. komisjon, punkt 14 eespool, EU:T:2004:172, punktid 33 ja 36).

16

Süsteem, mille liidu seadusandja kehtestas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrusega (EL) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal (ELT L 306, lk 1), ei võimalda teistsugust järeldust kui see, mis on esitatud käesoleva kohtumääruse punktis 15 ja puudutab komisjoni algatatud uurimist kõnealuse määruse artikli 8 lõike 3 alusel. Selle sätte kohaselt võib komisjon teha kõiki uurimistoiminguid, mis on vajalikud ebaõige teabe esitamise fakti tuvastamiseks eelarvepuudujääki ja võlga käsitlevate andmete puhul, mis on olulised kohaldamaks ELTL artikleid 121 ja 126 või ELL‑ile ja ELTL‑ile lisatud protokolli ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta. Komisjon võib teha otsuse algatada uurimine, kui ta leiab, et tal on usaldusväärseid tõendeid ebaõige teabe esitamise fakti kohta.

17

Alles ebasoodsa otsuse peale, see tähendab nõukogu otsuse peale määrata liikmesriigile trahv, nagu see on sätestatud määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõigetes 1 ja 5, saab viimane seega esitada hagi ELTL artikli 263 alusel, kusjuures vastavalt ELTL artiklile 261 annab kõnealuse määruse artikli 8 lõige 5 liidu kohtule selles valdkonnas täieliku pädevuse, mis võimaldab tal „määratud trahvi tühistada, trahvisummat vähendada või suurendada”. Nõukogu sellisele otsusele eelnenud meetmete, alustades komisjoni uurimise algatamiseks võetud meetmetest, võimalikule õigusvastasusele saab seega tugineda alles eespool nimetatud hagi raames (vt selle kohta kohtuotsused, 7.4.1965, Weighardt vs. Euratomi Komisjon, 11/64, EKL, EU:C:1965:38, ja IBM vs. komisjon, punkt 13 eespool, EU:C:1981:264, punkt 12; kohtumäärus Schneider Electric vs. komisjon, punkt 12 eespool, EU:T:2006:34, punkt 45). Vastupidi Hispaania Kuningriigi seisukohale saab seega alles selles staadiumis vajaduse korral hinnata enne 13. detsembrit 2011, see tähendab enne määruse nr 1173/2011 jõustumist toimunud asjaolusid puudutava komisjoni uurimise õiguslikku alust.

18

Mis puudutab Hispaania Kuningriigi faktilisi asjaolusid käsitlevat argumenti, mille kohaselt on käesoleva kohtuasja ese komisjoni esimene otsus algatada uurimine statistikaga manipuleerimise kohta liikmesriigis, millest teavitati laia üldsust, mis põhjustas talle väga suurt kahju rahvusvahelisel finantsturul, siis see argument tuleb tagasi lükata, sest sellistel kaalutlustel ei saa olla mingit mõju vaidlustatud otsuse õigusliku laadi analüüsile, see tähendab asjaolule, et tegemist ei ole õigusi riivava aktiga ELTL artikli 263 tähenduses. Kuna Hispaania Kuningriigi väide ei ole seotud Üldkohtus tõstatatud vastuvõetavuse küsimusega ega muuda kõnealuse hagi laadi, tuleb see tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

19

Järelikult tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega nõustuda ja jätta seega hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

20

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

21

Kuna kohtuotsus on tehtud Hispaania Kuningriigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista Hispaania Kuningriigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

määrab:

Luxembourg, 3. september 2015.