Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62014TN0139

    Kohtuasi T-139/14: 19. veebruaril 2014 esitatud hagi – PT Wilmar Bioenergi Indonesia and PT Wilmar Nabati Indonesia versus nõukogu

    ELT C 151, 19.5.2014, p. 26–27 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    19.5.2014   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 151/26


    19. veebruaril 2014 esitatud hagi – PT Wilmar Bioenergi Indonesia and PT Wilmar Nabati Indonesia versus nõukogu

    (Kohtuasi T-139/14)

    2014/C 151/34

    Kohtumenetluse keel: inglise

    Pooled

    Hagejad: PT Wilmar Bioenergi Indonesia (Kodya Dumai, Indoneesia) ja PT Wilmar Nabati Indonesia (Medan, Indoneesia) (esindaja: advokaat P. Vander Schueren)

    Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

    Nõuded

    Hageja palub Üldkohtul:

    tühistada nõukogu 19. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 315, lk 2), osas, milles sellega kehtestatakse hagejate suhtes dumpinguvastane tollimaks; ja

    mõiste kohtukulud välja kostjalt.

    Väited ja peamised argumendid

    Hagi põhjenduseks esitab hageja üksteist väidet.

    1.

    Esimene väide, et Euroopa Liidu institutsioonid tegutsesid vastuolus algmäärusega (1), kuna kulusid ei arvutatud uuritava toote ega uurimisel olevate tootjate osas tootjate-eksportijate raamatupidamisandmete alusel.

    2.

    Teine väide, et rikuti algmäärust, kuna arvestuslik normaalväärtus sisaldab kulusid, mis ei ole seotud uuritava toote tootmise ega müügiga.

    3.

    Kolmas väide, et Euroopa Komisjon tegutses vastuolus algmäärusega, kui ta võttis kulusid arvesse, lähtudes rahvusvahelistest võrdlushindadest, mitte päritoluriigis (Indoneesia) tekkinud kuludest.

    4.

    Neljas väide, et algmäärust rikuti sellega, et asjaomase tootega seotud erilise turuolukorra puudumisel lähtuti arvestuslikust normaalväärtusest.

    5.

    Viies väide, et algmääruse artikli 2 lõige 5 on vastuolus WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 lõikega 1, kui artikli 2 lõige 5 lubab teha erandi kohustusest lähtuda arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel tootmiskuludest päritoluriigis.

    6.

    Kuues väide, et nõukogu määruses nr 1194/2013 on õiguslike ja faktiliste asjaolude hindamisel tehtud ilmne viga, kuna tegelikku hinda, mille biodiisli tootjad palmi toorõli (CPO) eest maksid, ei reguleeri siseriiklikud õigusnormid nii, et tegelikult tasutud hinna võib kõrvale jätta.

    7.

    Seitsmes väide, et nõukogu määrus nr 1194/2013 on vastuolus algmäärusega, kuna määruses nr 1194/2013 ei võrreldud õiglaselt normaalväärtust ja ekspordihinda, sest vajaliku tähelepanuta jäeti hinnavõrdlust mõjutavad erinevused.

    8.

    Kaheksas väide, et kulude korrigeerimisel, kus hagejate osas lähtuti valest lähteainest, tehti ilmselge hindamisviga.

    9.

    Üheksas väide, et nõukogu määruses nr 1194/2013 tehti ilmne hindamisviga, kuna selles korrigeeriti seotud ettevõtjatelt soetatud palmi toorõli hinda – seetõttu, et seda tehingut ei peetud, küll vastava tõenduseta, tavapärase kaubandustegevuse tingimuste kohaselt toimunuks –, üksnes lähtudes mõjust, mis ekspordimaksul võib olla palmi toorõli hinnale.

    10.

    Kümnes väide, et nõukogu määrus nr 1194/2013 põhineb ilmselgel hindamisveal, kuna (i) selles välistati biodiisliga samasse kategooriasse kuuluvate toodete müügi korral omamaise kasumimarginaali kasutamine seetõttu, et see müük ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse tingimuste kohaselt ja (ii) selles hinnati asjaolu, kas kasumimarginaal on mõistlik, pikaajalistele, mitte lühiajalistele või keskpikkadele laenudele kohaldatavate intressimäärade alusel.

    11.

    Üheteistkümnes väide, et nõukogu määrus nr 1194/2013 põhineb ilmselgel hindamisveal, kuna selles välistati mõistliku kasumimarginaali kindlaksmääramine seetõttu, et mõistliku kasumimarginaali kindlaksmääramisel ei ole kaubandusettevõtjate kapitalistasuvus asjassepuutuv, kuna nende näol on tegemist teenindusettevõtjatega, kellel ei ole märkimisväärseid kapitalimahutusi, mille tulemusel jäetakse tähelepanuta see, et kaubandusettevõtjad vajavad oma kaubandustegevuseks käibekapitali.


    (1)  Nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51).


    Top