1

Nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1) artikli 31 alusel läbi viidud vastavuskontrolli raames teavitas Euroopa Komisjon oma 26. novembri 2010. aasta kirjaga puudustest liidu eeskirjade järgimise osas, eriti nõuetele vastavuse raames, teatavate nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (ELT 2003, L 270, lk 1), IV lisas ning nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16), III lisas ette nähtud standardite rakendamisega seoses. Komisjoni arvates esinesid puudused seoses järgmiste standardite ja aruandeaastatega: „Minimaalne muldkate“ 2008. ja 2009. aastal, „Külvikordade standardid“ 2008. aastal, „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“ 2008. aastal, „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ 2008. ja 2009. aastal.

2

Läti ametiasutused selgitasid oma 27. jaanuari 2011. aasta kirjas komisjonile, et standardid „Külvikordade standardid“ ja „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“ ei olnud Lätis defineeritud miinimumnõuetena. Vastavalt määruse nr 73/2009 III lisale „Artiklis 6 osutatud head põllumajandus- ja keskkonnatingimused“ pidid need standardid jääma pärast 1. jaanuari 2009 vabatahtlikult järgitavateks ja mitte rakenduma. Mis puutub standardisse „Minimaalne muldkate“, siis märkisid Läti ametiasutused, et alates 2010. aastast oli seda rakendatud komisjoni organiseeritud ekspertidest koosneva töögrupi soovitusel, nõude abil, mille kohaselt säilitati põllumajandustootja vastutusel põllumajandusmaade tulemuslikkuse kava, mis tagas mullaniiskuse reguleerimise.

3

Komisjon kutsus 23. juuni 2012. aasta kirjaga vastavalt komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT L 171, lk 90), artikli 11 lõikele 1 Läti ametiasutused kahepoolsele kohtumisele. Kirjas märkis komisjon, et ta jääb seisukoha juurde, et standardid „Külvikordade standardid“ ja „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“ tuleb esitada aruandeaasta 2008 kohta, mida ei olnud tehtud. Mis puutub standardi „Minimaalne muldkate“ rakendamisse, siis komisjon täpsustas, et Läti ametiasutuste antud selgitused käsitlesid üksnes mullaniiskuse reguleerimist. Seega rakendati see standard alles aruandeaastal 2010. Komisjon tõi lõpuks esile täiendava selgituse vajaduse seoses standardiga „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ ja järeldas, et aruandeaastate 2008 ja 2009 kohta see puudub.

4

Kahepoolne kohtumine toimus 20. septembril 2012.

5

Läti ametiasutused selgitasid 6. novembri 2012. aasta kirjas komisjonile, et teatud standardid ei olnud siseriiklikus kontekstis olulised ja seetõttu ei olnud nende rakendamisel mõtet. Lisaks rõhutasid nad muu hulgas, et Euroopa Liidu Kontrollikoda oli oma eriaruandes nr 8/2008 „Kas nõuetele vastavus on tõhus poliitika?“ märkinud, et „nõuetele vastavuse eesmärgid ei ole konkreetselt defineeritud, mõõdetavad, saavutatavad, asjakohased ega dateeritud“.

6

Komisjon edastas 30. jaanuaril 2013 Läti ametiasutustele kahepoolse kohtumise protokolli, mis sisaldas kokkuvõtet nende ametiasutuste 6. novembri 2012. aasta kirjaga esitatud täiendavast teabest. 25. jaanuaril 2013 edastas komisjon lätikeelse protokolli, milles palus täiendavat teavet. Läti ametiasutused esitasid selle teabe 25. aprillil 2013.

7

Komisjon edastas 11. novembril 2013 Läti ametiasutustele oma ettepaneku jätta liidu rahastamisest välja summa 861763,19 eurot puuduste tõttu asjaomaste standardite rakendamisel, muu hulgas miinimumhaldusnõuete kontrolli ja sanktsioonide puudumise tõttu. Selles kirjas märkis komisjon muu hulgas järgmist.

„Kokkuvõttes kinnitab [komisjon], et neli standardit [„heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuete“ kohta] kümnest ei olnud aruandeaasta 2008 jooksul defineeritud ja kaks „heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuete“ standardit kaheksast ei olnud defineeritud aruandeaasta 2009 jooksul. Teatavate aruandeaastate kohta olid Läti ametiasutused esitanud hinnangu võimaliku ohu kohta fondidele. [Komisjon] ei saa aga sellise hinnanguga nõustuda, sest ta ei saa olla kindel, et sel viisil defineeritud summad vastavad täielikult fondidele tekkivale ohule. Lisaks ei võta see hinnang arvesse ennetava mõju kadu kontrolli ja sanktsioonide rakendamata jätmise tõttu.“

8

Läti ametiasutused esitasid 20. detsembril 2013 lepitusorganile taotluse, milles näitasid ära põhjendused, miks nende hinnangul oli komisjon rikkunud määruste nr 1782/2003 ja nr 73/2009 asjassepuutuvaid sätteid.

9

Lepitusorgan lükkas 27. jaanuari 2014. aasta kirjaga taotluse vastuvõetamatuse tõttu tagasi põhjendustega, et vaidlusaluste finantskorrektsioonide summa jäi alla ühe miljoni euro ja et taotlus ei tõstata kahepoolse menetluse esemeks olnud põhimõttelist küsimust.

10

Komisjon teatas 3. märtsi 2014. aasta kirjas Läti Vabariigile, et summa, mille ta paneb ette liidu rahastamisest välja jätta, on kokku 741624,23 eurot.

11

Pärast seda sai Läti Vabariik 5. mai 2014. aasta kokkuvõtva aruande D(2014)1819246-ANN2-EN/FR vastavuse kontrolli menetluse käigus komisjoni poolt teostatud inspekteerimiste tulemuste kohta vastavalt [nõukogu 17. mai 1999. aasta] määruse (EÜ) nr 1258/1999 [ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta] artikli 7 lõikele 4 (EÜT 1999, L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 03/25, lk 414)] ja määruse nr 1290/2005 artiklile 31 (edaspidi „kokkuvõttev aruanne“).

12

Vaidlusaluste finantskorrektsioonide asjakohane põhistus on esitatud kokkuvõtva aruande lehekülgedel 98 ja 105. Seal on märgitud, et liikmesriik peab määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõike 1 ja määruse nr 73/2009 artikli 6 lõike 1 alusel kehtestama sätted nende määruste vastavalt IV lisas ja III lisas loetletud standardite kohta, välja arvatud põhjendatud juhtudel.

13

Aruandeaasta 2008 kohta on kokkuvõtvas aruandes märgitud, et nelja standardit kümnest, nimelt „Külvikordade standardid“„Minimaalne loomkoormus“, „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikuelementide säilitamine“ ei olnud defineeritud ega kontrollitud. Komisjon andis teada ka 106 sanktsioonide väära arvutamise juhtumist. 9. juuni 2006. aasta dokumendi AGRI-2005-64043 „Teatis, milles komisjon annab teada, kuidas ta kavatseb EAGGFi tagatisrahastu nõuetele vastavuse menetluses käsitleda puudusi liikmesriikide rakendatud nõuetele vastavuse kontrolli süsteemis“ (edaspidi „dokument AGRI-2005-64043“) alusel kehtestas komisjon aruandeaasta 2008 kohta kindlamääralise korrektsiooni 5% võtmetähtsusega kontrollide käigus avastatud puuduste puhul. Komisjon on täheldanud käesolevas asjas heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite (edaspidi „heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardid“) kohta, et need ise õigustavad 5% kindlamääralist korrektsiooni kogu põllumajandustöötajatest elanikkonna suhtes, kes on allutatud nõuetele vastavuse kontrollile. Läti ametiasutuste esitatud arvutus 106 vea kohta sanktsioonide arvutamisel loeti kaetuks aruandeaasta 2008 kindlamääralise 5% korrektsiooniga.

14

Aruandeaasta 2009 kohta oli kokkuvõtvas aruandes märgitud, et kahte standardit kaheksast, nimelt „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikuelementide säilitamine“, ei olnud defineeritud ega kontrollitud. Lisaks sedastas aruanne muid puudujääke kohustuslike majandamisnõuete (SMR) 4 ja 7 sanktsioonide määratlemise puhul. Komisjon hindas, et kuigi ka aruandeaastal 2009 avastati võtmekontrollide suhtes puudujääke, siis võttes arvesse, et Lätis parendati nõuetele vastavuse kontrollisüsteemi, ja et oht Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastule, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondile (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondile (EAFRD) (edaspidi koos „fondid“) oli selle aasta kohta võrreldes aruandeaastaga 2008 madalam, oli sedastatud puudujääkide puhul põhjendatud kindlamääraline 2% korrektsioon aruandeaasta 2009 kohta. Läti ametiasutuste esitatud arvutused puuduste kohta SMR 4 ja 7 sanktsioonidega seotud summade puhul loeti kaetuks kindlamääralise 2% korrektsiooniga.

15

Komisjon võttis 9. juulil 2014 määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 ja määruse nr 1290/2005 artikli 31 alusel vastu rakendusotsuse 2014/458/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud fondide raames (ELT 2014, L 205, lk 62; edaspidi „vaidlustatud otsus“). Selle otsusega välistas komisjon aastate 2009–2012 eest teatavad Läti Vabariigi kulutused kokku 739393, 95 eurot, mis olid tehtud Läti Vabariigi akrediteeritud makseasutuse poolt seoses tingimustele vastavuse nõuete kehtestamisega, sest kulud ei olnud vastavuses liidu eeskirjadega.

16

Vaidlustatud otsus tehti Läti Vabariigile teatavaks 11. juulil 2014 ja avaldati Euroopa Liidu Teatajas 12. juulil 2014 (ELT 2014, L 205, lk 62).

17

Vaidlustatud otsuse artikkel 1 näeb ette, et Euroopa Liidu rahastamine ei kata lisas loetletud kulusid, mida liikmesriikide akrediteeritud makseasutused on deklareerinud fondide raames, kuna kulud ei vasta liidu eeskirjadele. Läti Vabariigile kohaldatavad kindlamääralised finantskorrektsioonid – vastavalt kas 2% või 5% – on esitatud nimetatud lisa lehekülgedel 69, 70. 73 ja 74.

18

Läti Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. septembril 2014.

19

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse.

20

Üldkohus palus komisjonil kodukorra artikli 89 lõike 3 punktis d ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitada 23. detsembri 1997. aasta dokument „Juhtnöörid EAGGFi tagatisfondi raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise otsuse koostamisel finantstagajärgede arvutamiseks“, edaspidi „dokument VI/5330/97“). Komisjon täitis selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.

21

Kuna ühel neljanda koja liikmel esines takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks, täiendas Üldkohtu president koja koosseisu.

22

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele küsimustele kuulati ära 27. jaanuari 2016. aasta kohtuistungil.

23

Läti Vabariik palub Üldkohtul:

24

Komisjon palub Üldkohtul:

25

Läti Vabariik esitab hagis kaks väidet.

26

Esimese väitega vaidlustab Läti Vabariik hea põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite väidetava rakendamata jätmisega põhistatud vaidlusaluste finantskorrektsioonide põhjendatuse. Sellega seoses eiras komisjon määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõike 1 ja määruse nr 73/2009 artikli 6 lõike 1 ulatust.

27

Teise väitega kinnitab Läti Vabariik sisuliselt, et vaidlusaluste finantskorrektsioonide arvutamisel on komisjon eelkõige rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet ning kohaldanud vääralt määrust nr 1290/2005 ja dokumente AGRI-2005-64043 ja VI/5330/97.

28

Läti Vabariigi arvates peavad liikmesriigid küll järgima määruses nr 1782/2003 ette nähtud miinimumnõuete kindlaksmääramisel nimetatud määruse IV lisa sätteid, kuid viimane jätab siiski üldiste mõistete ja terminite kasutamise kaudu teatava kaalutlusruumi nende nõuete konkreetseks määratlemiseks. Nimetatud määruses on piirdutud üldise reguleeriva raamistiku loomisega, milles liikmesriikidele jäi määruse artikli 5 lõike 1 alusel kaalutlusõigus määrata muu hulgas kindlaks heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardid, mis on siseriiklikul tasandil olulised, võttes arvesse asjaomaste piirkondade eripära.

29

Läti Vabariik oli vastavalt määrustele nr 1782/2003 ja nr 73/2009 rakendanud hea põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardid siseriiklikku eripära arvesse võttes. Seda tehes oli ta samuti arvesse võtnud komisjoni 30. juuli 2007. aasta kirja, milles täpsustati, et need standardid peavad olema kindlaks määratud üksnes nendes oludes olulises ulatuses. Samuti oli komisjon oma 26. novembri 2010. aasta kirjas märkinud, et liikmesriigid peavad välja töötama sätted kõikide määruse nr 1782/2003 IV lisas ja määruse nr 73/2009 III lisas loetletud teemade ja standardite kohta, välja arvatud põhjendatud juhtudel. Komisjon võttis samasuunalise seisukoha nii oma 29. märtsi 2007. aasta aruandes Euroopa Liidu nõukogule nõuetele vastavuse rakendamise kohta [COM(2007) 147] kui ka oma 20. mai 2008. aasta teatises ühise põllumajanduspoliitika reformi olukorra kohta. Läti Vabariik järeldab sellest, et tal on õigus piirduda üksnes oma siseriiklikes oludes oluliste standardite rakendamisega.

30

Tegelikult on heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardid kohustuslikud üksnes juhul, kui liikmesriigi arvates on nende rakendamine siseriiklikes oludes oluline. Määruses nr 1782/2002 ette nähtud täpsemate kriteeriumide puudumisel on üksnes liikmesriigil oma kaalutlusõiguse teostamisel võimalik anda nendele standarditele oma õigussüsteemis konkreetne vorm ja määrata kindlaks, kas need on olulised ja seega selles tähenduses kohustuslikud. Liidu õigusega kooskõlas tegutsemiseks on piisav, et liikmesriik täidaks oma kohustust rakendada olulised standardid. Käeolevas asjas on asjakohaste eesmärkide ja lahendamist vajavate probleemide analüüsimiseks Läti Vabariik valinud Läti territooriumi eripärale kõige kohasemad, kõige olulisemad ja kõige paremini kohandatud standardid.

31

Esmalt, mis puutub nõudesse „mulla kaitsmine asjakohaste vahenditega“ ning sellekohastesse standarditesse, nimelt „Minimaalne muldkate“, „Kohaspetsiifilistele tingimustele vastav minimaalne maakasutus“ ja „Veepüüde terrassid“, on Läti Vabariik enda hinnangul valinud kõige tõhusama standardi, võttes arvesse „asjaomaste alade eriomadusi“. Võttes arvesse Läti põllumajandusmaade eriolukorda, eriti järskudest nõlvakutest koosnevat minimaalset pindala, mida kasutatakse peamiselt püsirohumaadena, järeldas Läti Vabariik, et nende majandamine oli Lätis vähetähtis ja seega ei olnud vaja rakendada standardit „Minimaalne muldkate“.

32

Teiseks, mis puutub „mulla orgaanilise aine säilitami[ss]e asjakohaste tegevuste abil“ ja selleks ette nähtud standarditesse, nimelt standarditesse „Koristusjäätmete käitlus haritaval maal“ ja „Vajaduse korral külvikordade standardid“, siis Läti Vabariik kinnitab, et ta järeldas, et külvikordi ei pidanud rakendama eraldi nõudena. Tegelikult on põllumajandustootjad traditsiooniliselt lähtunud külvikordadest kui maakasutuse meetodist, millest tulenevalt on põllukultuuride mitmekesistamise nõue 99,2% põllumaadel täidetud ja kõnealust standardit ei kohaldata ainult tühisel osal nendest maadest. Lisaks oleksid halduskulud, mis tulenevad nende standardite võimaliku rakendamise kontrollimisest, suhteliselt kõrged ja saadava kasu suhtes ebaproportsionaalsed. Viimaks kinnitab standardite rakendamise vabatahtlikku laadi sõnade „vajaduse korral“ kasutamine.

33

Kolmandaks, mis puutub kohustusse „hoolduse minimaalse taseme tagamine ja asustuse kahjustamise vältimine“ ning selleks ette nähtud standarditesse, nimelt standarditesse „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“, „Püsirohumaade kaitse“, „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“, „Oliivisalude ja viinapuude heade kasvutingimuste säilitamine“, siis on Läti Vabariik jõudnud järeldusele, et maastikule iseloomulike vormide säilitamist või loomkoormust käsitleva eraldiseisva standardi rakendamine ei ole oluline. Läti Vabariigi hinnangul ei ole standardi „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“ rakendamine nõuetele vastavuse tähenduses oluline, sest see puudutaks üksnes väikest osa põllumajandusettevõtetest ja -maast. Lisaks on selle eesmärk, nimelt püsirohumaade säilitamine Lätis, saavutatud siseriikliku standardi rakendamisega, käesoleval juhul ministri määruse nr 269 punktiga 24.4. Selle standardi rakendamine oleks aga vastuolus nimetatud ministri määruse eesmärkidega ja avaldaks püsirohumaade kaitsele negatiivset mõju. Järelikult on Läti Vabariik kasutanud oma määrusest nr 1782/2003 tulenevat volitust, mis lubab tal kindlaks määrata muu asjakohase režiimi püsirohumaade säilitamiseks. Lõpuks ei ole standardid „Külvikordade standardid“, „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ siseriiklikus olustikus olulised, samas standardi „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“ eesmärgid on täidetud asjakohase režiimi, nimelt minimaalsete niitmistingimuste kindlaksmääramisega.

34

Neljandaks tuletab Läti Vabariik meelde määruse nr 1782/2003 IV lisas kirjeldatud probleemide tõhusa lahendamise tähtsust, mis ei ole tagatud üksnes nende standardite rakendamisega, vaid neid tuleb ka tõhusalt ellu viia. Just siseriiklike oludega tuttavad liikmesriigi ametiasutused on aga need, kes saavad parimal võimalikul moel täita määruse nr 1782/2003 eesmärke. See viitab – vastavalt selle määruse artikli 5 lõikes 1 ette nähtud erandi põhistusele – liikmesriigi võimalusele sisse viia üksnes osa seal ette nähtud standarditest.

35

Läti Vabariik järeldab sellest, et ta lahendas määruse nr 1782/2003 IV lisas tuvastatud probleemid, järgides seal seatud eesmärke ja hinnates ning kindlaks määrates neist igaühe jaoks kõige sobivamad ja tõhusamad standardid määruses välja pakutud standardite seast.

36

Läti Vabariik lisab, et komisjon kinnitas alles 15. septembril 2009, et kõik määruse nr 1782/2003 IV lisas defineeritud standardid on kohustuslikud. Lisaks nähtub komisjoni ja Läti ametiasutuste vahelisest kirjavahetusest, et teatavate Lätis rakendatud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite puhul oli komisjon leidnud, et neid tuleb kohaldada, samas muude standardite, sealhulgas„Veepüüde terrasside“ puhul kiitis ta heaks Läti Vabariigi vastupidise seisukoha. Läti järeldas sellest seda enam, et kõigi standardite kohaldamine ei ole kohustuslik. Komisjoni selline ebajärjekindel lähenemine määruse nr 1782/2003 kohaldamisele oleks pealegi vastuolus õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega. Komisjoni tegevusetus kuni 2009. aasta septembrini seoses 2008. ja 2009. aastal Läti sisse viidud normidega annab märku, et Läti Vabariigil võis olla õiguspärane ootus, et nimetatud kuupäevani oli ta tegutsenud kooskõlas liidu õigusega.

37

Eeltoodut arvesse võttes on Läti Vabariik seisukohal, et ta ei ole rikkunud määruste nr 1782/2003 ja nr 73/2009 sätteid ning komisjonil ei ole õiguslikku alust tema suhtes finantskorrektsiooni rakendada.

38

Komisjon väidab vastu, et määrus nr 1782/2003 ei anna liikmesriikidele IV lisas esitatud standardite suhtes mingit kaalutlusõigust. Kõik ettenähtud standardid tuleb rakendada, välja arvatud need, millel ei ole siseriiklikus olustikus eesmärki, nagu komisjon on juba märkinud oma 29. märtsi 2007. aasta aruandes nõuetele vastavuse kohta. Usaldades liikmesriikidele ülesande defineerida nimetatud „miinimumnõuded“, on liidu seadusandja andnud neile võimaluse võtta IV lisas ette nähtud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite rakendamisel arvesse nende territooriumil esinevaid eripärasid, andmata neile siiski õigust otsustada teatavaid osi neist standarditest üldse mitte rakendada. Komisjon tuletab meelde, et 21. jaanuari 2003. aasta esialgne ettepanek määruseks, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks (KOM(2003) 23 (lõplik)), ei näinud liikmesriikidele ette kohustust hoida kõiki põllumajandusmaid „heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes“, vaid see kohustus põhineb liidu seadusandja seadusandlikus menetluses tehtud valikul. Ta täpsustab, et teistes liikmesriikides, nagu Eesti, Malta ja Madalmaad, puudutasid paljud 2009. aastal rakendatud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardid suhteliselt väikest osa põllumajandusmaadest. Lisaks toetub komisjoni hinnangul tema seisukoht standardi „Veepüüde terrassid“ kohta määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõike 1 järjepidevale tõlgendamisele, nimelt et „heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardeid, mis ei ole kohaldatavad siseriiklikus olustikus, ei tohiks rakendada“. Tegelikult on Läti üks geograafiline eripära looduses terrasside puudumine, millest tulenevalt ei ole seda standardit vaja rakendada.

39

Käesoleva väite puhul on Üldkohtule esitatud küsimus, kas liikmesriikidel on absoluutne kohustus rakendada kõik määruse nr 1782/2003 IV lisas ja nr 73/2009 III lisas ette nähtud standardid või mitte. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga teostada vaidlusaluste sätete grammatiline, süstemaatiline, teleoloogiline ja ajalooline tõlgendamine. Selles kontekstis tuleb arvesse võtta asjaolu, et liidu õiguse tekstid koostatakse paljudes keeltes ja kõik keeleversioonid on autentsed – asjaolu, mis võib nõuda keeleversioonide võrdlemist (vt selle kohta kohtuotsus, 11.12.2015, Soome vs. komisjon, T‑124/14, EU:T:2015:955, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud kohtupraktika).

40

Siinkohal peab sissejuhatuseks meelde tuletama, et määruse nr 1782/2003 ja nr 73/2009 sätted on oma olemuselt ELTL artikli 288 teise lõigu alusel kõikide elementide puhul kohustuslikud ja siseriiklikes õigussüsteemides otsekohaldatavad ega vaja seega põhimõtteliselt ranges tähenduses siseriiklikul tasandil ülevõtmist. Seega nõuab määruse vahetu kohaldatavus, et selle jõustumine ja selle rakendamine õigussubjektide kasuks või arvel saaks teoks siseriiklikku õigusesse ülevõtmise meetmeteta. See on siiski teisiti, kui nimetatud määrus jätab määruse sätete tõhusaks kohaldamiseks seadusandlike, määrusandlike, halduslike ja finantsmeetmete võtmise liikmesriikide hooleks (vt selle kohta kohtuotsus, 14.7.2012, Association nationale d’assistance aux frontières pour les étrangers, C‑606/10, EU:C:2012:348, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika). Peab nentima, et pooled ei ole seda käesolevas asjas põhimõtteliselt vaidlustanud (vt eelpool punkt 41 ja järgmised punktid).

41

Peab meenutama, et määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõige 1 on sõnastatud nimelt järgmiselt:

„[...] Liikmesriigid määratlevad [...] heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuded IV lisas kehtestatud raamistiku alusel, võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi, sh mulla- ja ilmastikutingimusi, olemasolevat põllumajandustootmist, maakasutust, külvikorda, tootmisviise ja põllumajandusstruktuure.“

42

Määruse nr 73/2009 asjakohane osa on sõnastatud sisuliselt analoogselt, välja arvatud et see viitab III lisa asemel IV lisale.

43

Tegusõna „määratlema“ kasutamine kindlas kõneviisis, eelkõige ingliskeelses („shall define“) ja portugalikeelses („devem definir“) versioonis, osutab kohustusele kehtestada „heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuded [määruse nr 1782/2003] IV lisas sätestatud raamistiku alusel, siseriiklikul või regionaalsel tasandil“. Nagu komisjon on eelnevalt märkinud, on selle määratlemiskohustuse eesmärk liikmesriikide poolt üldeeskirjade vastuvõtmine, mis kehtestavad sellised „miinimumnõuded“, võttes arvesse lisas ette nähtud standardeid. Tegelikult on Euroopa Kohus sellest järeldanud, et kuigi liikmesriigid on kohustatud nende nõuete määratlemisel järgima nimetatud lisa, jätab viimane siiski üldiste mõistete ja terminite kasutamise kaudu teatava kaalutlusruumi nende nõuete konkreetseks määratlemiseks (vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.7.2009, Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punktid 25 ja 26). Sellest järeldub, et liikmesriikide määratlemiskohustus reguleeriva tegevuse kaudu viitab esiteks nende kohustusele järgida kõiki määruse nr 1782/2003 IV lisas ette nähtud standardeid ja on teiseks tihedalt seotud nende teatava valikuvabadusega määratleda konkreetselt need nõuded standardite alusel, mis tuginevad üldistele mõistetele ja terminitele, mille konkreetne rakendamine viitab vältimatult kaalutlusõiguse olemasolule (vt analoogia alusel kohtujuristi ettepanek, Trstenjak, kohtuasi Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:47, punktid 28 ja 58).

44

Siiski ei tulene määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõike 1 sõnastusest ega Euroopa Kohtu eespool mainitud praktikast, et liikmesriigid oleksid volitatud vajaduse korral heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõudeid mitte üldse rakendama. Tegelikult, otsustades, et liikmesriigid peavad heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite jaoks miinimumnõuete määratlemisel järgima IV lisa, on Euroopa Kohus piirdunud kogu selle lisa ehk kõigi seal ette nähtud standardite kohustuslikkuse tunnistamisega, tegemata nende vahel vahet nimelt sõnastuse või täpsuse taseme põhjal. Võttes siiski arvesse sama määruse artikli 5 lõike 1 ebaselget sõnastust selles osas, on kohane kasutada iga nimetatud standardi sõnastust eraldi, et määratleda nende kohustuslikkus ning liikmesriikidele nende määratlemisel ja rakendamisel jäetud kaalutlusõigus. Eristamise vajadust kinnitab asjaolu, et sama määruse artikli 5 lõige 1 teeb viite „asjaomaste alade eriomadustele“, mille puhul see säte kehtestab mitteammendava loetelu asjakohaste kriteeriumide näidetest („sh mulla- ja ilmastikutingimus[ed], olemasolev[…] põllumajandustootmi[ne], maakasutus[…], külvikord[…], tootmisviis[…] ja põllumajandusstruktuur[…]“), mis on suunatud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite määratlemisele („võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi“), mistõttu neid kriteeriume nagu „Külvikordade standardit“ on osaliselt sõna-sõnalt IV lisas üle korratud.

45

Seega on vaja iga vaidlusaluse heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardi puhul kontrollida, kas need standardid hõlmavad liikmesriigi kaalutlusõigust selles osas, mis puutub nende siseriiklikku õiguskorda rakendamisse.

46

Esmalt, mis puutub standardisse „minimaalne muldkate“, siis peab nentima, et selle sõnastuses ei ole ühtki elementi, mis viitaks sellele, et see standard lubab järeldada liikmesriigi poolt vabatahtliku rakendamise võimalust. Eespool punktis 43 viidatud kohtupraktikat arvestades on kohane tunnistada selle põhimõtteliselt siduvat iseloomu, ilma et oleks vastatud küsimusele, kas liikmesriikidel on õigus põhjendada vajaduse korral nende rakendamata jätmist (vt punktid 64–66 allpool). Seda järeldust kinnitab kaudselt asjaolu, et määruse nr 73/2009 III lisa, mis asendab määruse nr 1782/2003 IV lisa, liigitab „Minimaalse muldkatte“ sõnaselgelt „Kohustuslike standardite“ hulka.

47

Teiseks, mis puutub standardisse „Vajaduse korral külvikordade standardid“, siis sõna „vajaduse korral“ hõlmab kõigis autentsetes keeleversioonides selle rakendamisel liikmesriigi kaalutlusõigust. Tegelikult näitavad need väljendid, et üksnes olukorras, kus liimesriik tunnistab nende standardite asjakohasust oma põllumajandusmaadel, „võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi“ määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõike 1 tähenduses, peab ta need standardid rakendama. Esiteks toetab seda järeldust kaudselt asjaolu, et määruse nr 73/2009 III lisa liigitab „Külvikordade standardid“„Vabatahtlike standardite“ hulka. Teiseks ei räägi külvikordade sõnaselge mainimine määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõikes 1 ja põhjenduses 3 vastu sellele, et see viide kujutab endast üksnes IV lisas täpsustatud standardite määratlemiseks asjakohaste kriteeriumide mitteammendava loetelu ([„sealhulgas“]) lahutamatut osa (vt eespool punkt 44).

48

Kolmandaks, mis puutub standardisse „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“, siis juba selle sõnastusest tuleneb, et ei eksisteeri absoluutset kohustust liikmesriigi jaoks kehtestada „minimaalne loomkoormus“, vaid see standard annab alternatiivse võimaluse („ja/või“) kehtestada muu „asjakohane režiim“, mille võimalikkusele Läti Vabariik käeolevas asjas rõhub. Nagu on näidatud eelpool punktis 47 seoses „Külvikordade standarditega“, kinnitab seda tõlgendust kaudselt määruse nr 73/2009 III lisa, mis liigitab „Minimaalse loomkoormuse ja/või asjakohase režiimi“„Kohustuslike standardite“ hulka.

49

Neljandaks, mis puutub standardisse „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“, siis piisab, kui viidata eelpool punktis 46 esitatud kaalutlustele, et järeldada, et see standard on eelpool punktis 43 viidatud kohtupraktika kohaselt kohustuslik, mida toetab selle sõnaselge liigitamine „kohustuslikuks standardiks“ määruse nr 73/2009 III lisas, ilma et see annaks vastuse küsimusele, kas liikmesriigil on õigus põhjendada vajaduse korral selle rakendamata jätmist (vt edaspidi punktid 64–66).

50

Eeltoodud kaalutlused kehtivad mutatis mutandis määruse nr 73/2009 artikli 6 lõike 1 esimese ja teise lause ning vastavate sama määruse III lisas ette nähtud standardite grammatilisel tõlgendamisel. Tegelikult on selle sätte esimene ja teine lause sõnastatud sisuliselt analoogselt. Peale selle, nagu on täpsustatud eespool punktides 46–49, kehtestab sama määruse III lisa sõnaselgelt nende standardite kas kohustusliku või vabatahtliku iseloomu.

51

Vaidlusaluste sätete grammatiline tõlgendus näitab seega esiteks, et Läti Vabariigil oli põhimõtteliselt õigus loobuda standardite „Külvikordade standardid“ ja „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohase režiim“ rakendamisest ja teiseks ta pidi rakendama standardid „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“.

52

Süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise vaatepunktist tuleb võtta arvesse määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõikega 1 taotletavaid eesmärke, mis on eriti esile tõstetud sama määruse põhjenduses 3, mille suhtes esimesena nimetatud sätet tuleb tõlgendada (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus, 12.6.2014, Ascendi Beiras Litoral e Alta, Auto Estradas das Beiras Litoral e Alta, C‑377/13, EU:C:2014:1754, punktid 48 ja 49, ning kohtuotsus, 26.11.2015, Total Waste Recycling, C‑487/14, EU:C:2015:780, punktid 38 ja 39). See põhjendus viitab eelkõige heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite eesmärgile, mis on „[p]õllumajandusmaa kasutusest välja langemise vältimi[ne] ja selle heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes säilitamise tagami[ne]“. See eesmärk tuleneb samuti artikli 5 lõike 1 sõnastusest, kuivõrd see viitab liikmesriikide kohustusele määratleda „heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuded IV lisas sätestatud raamistiku alusel [...] võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi, sh mulla- ja ilmastikutingimusi, olemasolevat põllumajandustootmist, maakasutust, külvikorda, tootmisviise ja põllumajandusstruktuure“.

53

Ent see heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste taotletavate eesmärkide definitsioon üksi ei paku selget ja täpset viidet ei kõigi nende standardite vajalikkuse ega rakendamise kohta, eriti olukorras, kus liikmesriigi arvates „võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi“, ei sobi need põllumaade „head[es] põllumajandus- ja keskkonnatingimus[tes]“ säilitamise eesmärgi järgimiseks.

54

Siiski tuleneb ka määruse nr 1782/2003 põhjendusest 3, et on asjakohane „kehtestada ühenduse raamistik, mille alusel liikmesriigid saaksid standardid vastu võtta, võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi“. Tegusõna „saama“ või analoogse väljendi kasutamist selle põhjenduse kõigis keeleversioonides võib mõista liikmesriigi teatava kaalutlusõiguse tunnustamisena selles liidu raamistikus määratletavate standardite valikul. Teiseks tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõiget 1, mis on selles osas ebatäpne, tuleb tõlgendada sama määruse põhjendust 3 arvestades (vt eespool punkt 52).

55

Samuti võiks määruse nr 1782/2003 põhjendusest 3 kindlasti järeldada, et liikmesriigil on teatav kaalutlusõigus, mis lubab tal otsustada jätta teatavad sama määruse IV lisas ette nähtud standardid rakendamata, kui ta peab neid siseriiklikes oludes asjakohatuks, mittekohaldatavaks „asjaomaste alade eriomaduste“ tõttu ja seega suutmatuks selle määruse eesmärki saavutama. See järeldus paistab aga vastuollu minevat eespool punktides 46 ja 49 osutatud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite selge sõnastusega, mis liidu seadusandja ühemõttelise tahte kohaselt peavad olema igakülgselt järgitud ja rakendatud. Peale selle on selline tõlgendus ainsana vastavuses Euroopa Kohtu eespool punktis 43 meenutatud tõlgendusega, mille kohaselt liikmesriigid peavad järgima määruse nr 1782/2003 IV lisa ja seega põhimõtteliselt kõiki seal ette nähtud standardeid.

56

Järelikult kaldub süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendus toetama asjakohaste sätete puhul arusaama, mille kohaselt määruse nr 1782/2003 artikkel 5 lõige 1 annab liikmesriikidele kaalutlusõiguse teatavate, kuid mitte kõikide heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite valikul (vt eespool punktis 43 viidatud kohtupraktika). Tegelikult sõltub nende standardite kohustuslik või mittekohustuslik iseloom lõppkokkuvõttes nende sõnastusest (vt eespool punktid 46–49).

57

See hinnang kehtib mutatis mutandis määruse nr 73/2009 artikli 6 lõike 1 esimese lause kohta tõlgendatuna koosmõjus sama määruse III lisaga, mis teeb selget vahet kohustuslike ja vabatahtlike standardite vahel.

58

Nagu märgib komisjon, oli tema esialgses, 21. jaanuaril 2003 esitatud ettepanekus nõukogu määruseks, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, (KOM(2003) 23 (lõplik), artiklis 5 ette nähtud üksnes, et „liikmesriigid määratlevad head põllumajandus- ja keskkonnatingimused IV lisas sätestatud raamistiku alusel“.

59

Sellega seoses näeb nimetatud ettepaneku põhjendus 3 ette järgmist:

„Maa heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes säilitamise tagamiseks tuleb kehtestada standardid teatavale arvule aladele, mille kohta praegu standardeid ei ole. Need standardid peaksid põhinema olemasolevatel headel põllumajandustavadel, mis võivad kuid ei pruugi põhineda liikmesriikide õigusnormidel. Seetõttu on asjakohane kehtestada ühenduse raamistik, mille alusel liikmesriigid saaksid vastu võtta standardid, mis arvestavad asjaomaste alade eriomadusi, sh mulla- ja ilmastikutingimusi, olemasolevat põllumajandustootmist (maakasutus, külvikord, tootmisviisid) ja põllumajandusstruktuure.“ [mitteametlik tõlge]

60

Seega on õige komisjoni väide, et see ettepanek ei näinud liikmesriikidele ette kohustust rakendada kõiki heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardeid. Esiteks ei maininud nimetatud ettepaneku artikkel 5 „miinimumnõudeid“, vaid üksnes liikmesriikide poolt „heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste“ määratlemist, teiseks ettepaneku põhjendus 3, mille järgi seda artiklit tuleb tõlgendada, tõi esile liikmesriikide kaalutlusõiguse standardite valikul, mis võtavad arvesse kõnealuste alade eriomadusi, ja seda üksnes viitega standardite ühisele raamistikule. Lisaks oli selles põhjenduses sõnastus, mille kohaselt „liikmesriigid saaksid standardid vastu võtta“, kusjuures see sõnastus säilis määruse nr 1782/2003 põhjenduses 3 vaatamata sellele, mis oli selle sõnastuse säilitamise motiiv. See asjaolu osutab aga iseenesest sellele, et nimetatud määruse lõppverisooni raamistikus, kus sõnastust on sisulisel moel muudetud, ei ole see formuleering tingimata kavandatud viitama liikmesriikide kaalutlusõigusele IV lisas ette nähtud standardite valikul (vt eespool punkt 55).

61

Nendest kaalutlustest ilmneb, et ka ajalooline tõlgendus kaldub kinnitama, et liikmesriigid peavad põhimõtteliselt rakendama kõik heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardid, välja arvatud need, mille puhul sõnastus näitab vastupidist.

62

Arvestades kõiki eelnevaid kaalutlusi, leiab Üldkohus, et määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõiget 1 koostoimes sama määruse IV lisaga tuleb tõlgendada nii, et see näeb ette liikmesriikide põhimõttelise kohustuse asjakohaste üldkohaldatavate eeskirjade abil rakendada kõik nimetatud lisas loetletud standardid, välja arvatud nimelt „[Vajaduse korral] külvikordade standardid“ ja „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“. See hinnang kehtib mutatis mutandis ja veel enam määruse nr 73/2009 artikli 6 lõikele 1 koostoimes sama määruse III lisaga, mis selle tõlgenduse kohaselt teeb selget vahet kohustuslike ja vabatahtlike standardite vahel.

63

Esiteks ilmneb, et komisjon on Läti Vabariigile standardite „[Vajaduse korral] külvikordade standardid“ ja „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“ 2008. aastal mitterakendamist ette heites kohaldanud vääralt õigusnormi, ilma et oleks vaja kontrollida Läti ametiasutuste esitatud standardite rakendamata jätmise argumente. Mis puutub täpsemalt standardisse „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“, siis piisab, kui märkida, et need ametiasutused on nii kahepoolse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse kui ka käesoleva kohtuasja käigus selgitanud, mis põhjustel nad on valinud „muu asjakohase režiim[i]“ (vt eespool punkt 33). Enamgi veel, ei toimikust, vaidlustatud otsusest, kaasa arvatud kokkuvõttev aruanne, ega Üldkohtule esitatud komisjoni menetlusdokumentidest ei selgu, kas ja millisel viisil on komisjon hinnanud selle muu režiimi sobivust või mittesobivust, vaid piirdutud on väitega, et Läti Vabariik oleks igal juhul pidanud selle standardi siseriiklikul tasandil rakendama.

64

Üldkohus märgib teiseks, et komisjonil oli põhimõtteliselt õigus nõuda Läti ametiasutustelt 2008. ja 2009. aastal standardite „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ rakendamist, mille tõttu Läti Vabariigi selle rakendamiskohustuse vastased väited ei anna tulemusi. Selles olukorras ei olnud komisjonil mingit põhjust arvestada Läti Vabariigi esitatud põhjendusi nende standardite rakendamise kohustusest kõrvalekaldumise kohta, sest sellist põhjendust ei saanud põhjendada ei määruse nr 1782/2003 sõnastus, eelpool punktis 43 viidatud kohtupraktika ega sama määruse eesmärk, mis on põllumajandusmaade kasutusest väljalangemise vältimine ja nende heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes säilitamise tagamine (määruse nr 1782/2003 põhjendus 3).

65

Tegelikult, isegi kui eeldada, nagu väidab asjassepuutuv liikmesriik, et põllumajandusmaadel või kõnealustel aladel on juba osutunud iseenesest olevat enam-vähem nimetatud eesmärkidele vastavad tunnusjooned, mis muudab heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardid mõjutuks või nende rakendamise ebaproportsionaalseks, siis õiguskindluse põhimõtet ja eespool punktis 40 viidatud kohtupraktikat silmas pidades ei vabasta üksnes see asjaolu liikmesriiki kohustusest asjakohaste siseriiklike eeskirjade kaudu nimetatud määruse asjakohased sätted rakendada. Fakt jääb faktiks, et kaalutlusõiguse kasutamisel, mida liikmesriigile annavad häid põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardeid iseloomustavad üldised ja ebatäpsed tingimused, on liikmesriigil võimalus neid muuta ja konkretiseerida nii, et need oleksid siseriiklikule olustikule kohandatud. Siiski ei saa liikmesriik täielikult välistada nende rakendamist.

66

Siinkohal tuleb rõhutada, et nimelt kokkuvõtvas aruandes on komisjon nõudnud vaidlusaluste heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite rakendamist asjakohaste siseriiklike eeskirjade kaudu, seda samuti seetõttu, et siseriiklikud eeskirjad peavad võimaldama nende mittejärgimise korral kontrolle ja sanktsioone. Teiseks on Läti Vabariik tunnistanud, et standardid „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ puudutavad tema põllumaadest vähemalt väikest osa, kuid selle asjaolu tõttu oleks nende rakendamine ebaproportsionaalne. Läti Vabariik ei saa siiski kontrolli ja sanktsioonide üldiste nõuetega seoses toetuda eeldatavale kaalutlusõigusele või proportsionaalsuse põhimõttele nimetatud standardite täielikul rakendamata jätmisel. Seega pidades silmas eespool punktis 40 viidatud kohtupraktikat, oli komisjonil õigus nõuda sellist standardite rakendamist isegi ainult täieliku ja tõhusa kontrolli- ja sanktsioonisüsteemi rakendamiseks.

67

Lõpetuseks ei saanud Läti Vabariik panna kahtluse alla seda hinnangut või tugineda õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, eeldades et komisjon on nõustunud, et Läti Vabariik ei ole rakendanud standardit „Veepüüde terrassid“. Mõjutamata eespool punktides 65 ja 66 esitatud kaalutlusi, ei oleks selle standardi rakendamise puhul kontrollimine tegelikult vajalik, võttes arvesse selliste terrasside täielikku puudumist Läti Vabariigis. Silmas pidades kirjavahetust kontrolli ja heakskiitmise menetluse käigus ja komisjoni teenistuste ühemõtteliselt vastupidist seisukohta, ei saa Läti ametiasutused igal juhul väita, et nad oleksid saanud täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi (vt selle kohta kohtuotsus, 8.6.2010, Luksemburg vs. komisjonT‑549/08, EU:T:2010:244, punkt 71, ning kohtuotsus, 27.9.2012, Applied Microengineering vs. komisjon, T‑387/09, EU:T:2012:501, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika) selles mõttes, nagu oleks komisjon aktsepteerinud standardite „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ rakendamata jätmist. Vastupidi, arvestades eespool viidatud kohtupraktikat, ei saa sellise õigusest mitte lähtuva halduspraktika aktsepteerimine kunagi tekitada õigussubjektile, ka mitte liikmesriigile õiguspärast ootust. Sellest tuleneb, et kui kahe heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardi puhul püüdis Läti Vabariik tulutult taotleda ja õigustada erandit nende rakendamise kohustusest, pidi komisjon eranditaotluse õiguspäraselt tagasi lükkama. Nii ei ole vaidlustatud otsus selles suhtes ebaseaduslik.

68

Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi, tuleb seepärast esimese väitega nõustuda selles osas, mis puudutab standardeid „[Vajaduse korral] külvikordade standardid“ ja „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“.

69

Teise väitega heidab Läti Vabariik komisjonile ette vääralt arvutatud finantskorrektsiooni kohaldamist, mille summa ei arvesta proportsionaalsuse põhimõtet. Dokumendist AGRI-2005-64043 tuleneb, et finantskorrektsioonid peavad olema proportsionaalsed fondidele põhjustatud ohuga ja et seda ohtu hinnatakse sanktsioonide rakendamata jätmisest tuleneva võimaliku kahju alusel. Siiski ei ole komisjon oma kontaktide jooksul Läti ametiasutusega, sealhulgas oma 26. novembri 2010. aasta kirjas (punkt 1.3), 25. veebruari 2013. aasta kirjas (punkt 4) ega kokkuvõtvas aruandes täpsustanud, milline oht fondidele tekkis. Üldkohus on juba oma 10. septembri 2008. aasta otsuses Prantsusmaa vs. komisjon (T‑370/05, EU:T:2008:328, punkt 81) aga asunud seisukohale, et tuleb hinnata, kas on tegelik oht EPATFile, et ületatakse ühenduse rahastamise künnis, ja et selle juhtumi puhul oli künnise ületamise oht liiga väike ja seetõttu tegelikult ületamise ohtu ei olnud. Käesolevas asjas on see samuti nii. Seega olid vaidlusalused finantskorrektsioonid ebamõistlikud ja ebaproportsionaalsed.

70

Lisaks väidab Läti Vabariik sisuliselt, et komisjon on ebaseaduslikult kohaldanud kindlamääralist lähenemisviisi vaatamata asjaolule, et oli võimalik hinnata heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste rakendamata jätmisest põhjustatud tegelikku ohtu. Dokument VI/5330/97 nägi ette, et kindlamääralisi finantskorrektsioone võib rakendada üksnes siis, kui uurimistulemused ei võimalda kontrollijal kahju hinnata ekstrapoleerimise teel kindlaks tehtud kahjudest lähtudes. Läti Vabariik oli aga korduvalt, sealhulgas 6. novembri 2012. aasta kirjaga esitanud kogu vajaliku teabe muu hulgas ettevõtete arvu, keda 2008. ja 2009. aastal puudunud nõuded võisid puudutada, asjaomaste ettevõtete põllumajandusmaade pindala ja hinnangulise abisumma kohta, mida oleks saanud kasutada fondile tekkiva ohu arvutamisel. Komisjon ei ole seda teavet siiski arvesse võtnud ega ka selgitanud, miks ta seda ei tee, minnes nii dokumendiga VI/5330/97 vastuollu. Lisaks on komisjon Läti ametiasutuste argumendid fondidele tekkiva ohu täpse arvutamise kohta korralikult ja selgeid põhjendusi toomata hindamata jättes rikkunud head haldustava, mis nõuab, et pädev institutsioon hindaks hoolikalt ja erapooletult kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Käesolevas asjas ei oleks komisjon saanud jätta esitamata täpset ohuarvutust, mille kohta Läti Vabariik esitas oma arvutuse hagiavalduse lisas 17.A.

71

Komisjon vaidleb sisuliselt vastu, et kui häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ei ole rakendatud ja muid asjakohaseid kriteeriume ei ole, on võimatu fondide tegelikku kahju välja arvutada. Läti Vabariigi esitatud hüpoteetilist arvutust ei saa seega tõestada. Lähtudes dokumendist AGRI-2005-64043, on komisjon seega kohaldanud aruandeaasta 2008 kohta 5% ja aruandeaasta 2009 kohta 2% kindlamääralist finantskorrektsiooni.

72

Teise väitega heidab Läti Vabariik komisjonile sisuliselt ette, et komisjon ei ole vaidlusaluste kindlamääraliste finantskorrektsioonide arvutustes kinni pidanud esiteks proportsionaalsuse põhimõttest ja dokumendi AGRI-2005-64043 (esimene väiteosa) asjakohastest sätetest ning teiseks dokumendis VI/5330/97 ette nähtud nõuetest ning „heast haldustavast“ (teine väiteosa).

73

Mis puutub esimesse väiteosasse, siis on oluline märkida, et dokument AGRI-2005-64043 mitte üksnes ei näe ette täpsemaid sätteid kui dokumendiga VI/5330/97 kehtestatud sätted, nähes täpselt ette käesolevas asjas asjakohased finantskorrektsioonid, mida võib nõuetele vastavuse raames rakendada, vaid eeldatud on ka konkreetse juhtumi puhul proportsionaalsuse põhimõtte rakendamist. Läti Vabariik aga ei pane dokumendi AGRI-2005-64043 seaduslikkust kahtluse alla muu hulgas proportsionaalsuse põhimõtte seisukohalt, millest nähtub, et Üldkohtul piisab ainult kontrollida, kas komisjon on järginud selle dokumendiga endale kehtestatud eeskirju. Selles suhtes tuleb meenutada, et võttes vastu halduslikke käitumisreegleid, mis on kavandatud omama välist mõju nagu dokument AGRI-2005-64043 ja tehes liikmesriikidele nende avaldamise teel või nagu käesoleval juhul teatisega teatavaks, et ta hakkab neid edaspidi kohaldama, piirab komisjon end oma kaalutlusõiguse kasutamisel ega saa nende reeglite järgimisest kõrvale kalduda ilma vajaduse korral järgneva võimaliku sanktsioonita üldiste õiguspõhimõtete, nagu võrdne kohtlemine, õiguskindlus või õiguspärase ootuse kaitse rikkumise eest (vt selle kohta kohtuotsused, 9.9.2011, Kreeka vs. komisjon, T‑344/05, ei avaldata, EU:T:2011:440, punkt 192; 16.9.2013, Hispaania vs. komisjon, T‑3/07, ei avaldata, EU:T:2013:473, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10.6.2014, Kreeka vs. komisjon, T‑376/12, EU:T:2014:623, punkt 106).

74

Ka dokumendis AGRI-2005-64043 pealkirja all „Üldpõhimõtted“ on viitega proportsionaalsuse põhimõttele sisuliselt märgitud, et finantskorrektsioonid peavad olema proportsionaalsed fondidele tekkiva ohuga, võttes arvesse asjaolu, et nõuetele vastavuse standardid ei kujuta endast abikõlblikkuse reegleid, vaid alust sanktsioonideks. Seepärast ei saa fondidele tekkivat ohtu põhimõtteliselt hinnata abikõlbmatute kulude ohu, vaid sanktsioonide rakendamata jätmisest tuleneva rahalise kahju ohu põhjal. Samal viisil andis komisjon teada ka oma kavatsusest kasutada kindlamääralist finantskorrektsiooni nõuetele vastavuse süsteemi puuduste puhul.

75

Finantskorrektsioonide kohta näeb dokumendi AGRI-2005-64043 punkt 3.1 muu hulgas ette järgmised korrektsioonimäärad

76

Läti Vabariik ei ole suutnud tõestada, et käesoleva juhul vaidlusaluste kindlamääraliste korrektsioonide kindlaksmääramisel ei ole komisjon järginud eelviidatud sätteid ja seega proportsionaalsuse põhimõtet.

77

Siinkohal tuleb meenutada, et esimeses väites piirdus Läti Vabariik vaidlusaluste kindlamääraliste finantskorrektsioonide seaduslikkuse vaidlustamisega sisuliselt sel põhjusel, et komisjon heidab talle vääralt ette määruse nr 1782/2003 IV lisas ette nähtud standardite rakendamata jätmist. Teiseks tuleneb selgelt dokumendi AGRI-2005-64043 punkti 3.1 teisest taandest, et komisjoni hinnangul võib ta kohaldada 5% finantskorrektsiooni juhul, kui kohustusi nõuetele vastavuse raames, mis on kehtestatud standardiga määruse nr 1782/2003 IV lisa tähenduses, „on kontrollitud, kuid järgimata eeskirjades või õigusaktides […] nõutud arvu, sagedust või rangust, või kui selline kontroll ei vii ette nähtud sanktsioonide kohaldamisele“.

78

Käesoleval juhul on selge, et võttes arvesse Läti ametiasutuste poolt eelkõige standardite „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ (vt eespool punkt 68) täielikku rakendamata jätmist ning seetõttu nende asutuste poolt kontrollide ja sanktsioonide täielikku puudumist nende standardite võimaliku mittejärgimise üle, olid eespool viidatud sätte tingimused aruandeaastal 2008 tingimata täidetud. Eelnevast tulenevalt on komisjon tegelikult selleks, et õigustada kindlamääralise 5% finantskorrektsiooni kohaldamist, kokkuvõtvas aruandes täpsustanud, et 2008. aastal ei olnud neli heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardit kümnest, mille hulka kuuluvad kaks eespool nimetatud standardit, defineeritud ega kontrollitud, mis iseenesest õigustab kindlamääralise finantskorrektsiooni kasutamist. Igal juhul ei ole Läti Vabariik vaielnud vastu asjaolule, et komisjoni nõutud kontrollid ei olnud teostatud ega sanktsioonid ette nähtud ega rakendatud.

79

Selles olukorras võis komisjon üksnes piirduda viitamisega dokumendi AGRI-2005-64043 eespool mainitud sätete kriteeriumidele ja sedastada kõnealuste standardite täielikku rakendamata jätmist ja kontrolli täielikku puudumist, ilma et ta oleks pidanud hindama ja põhjendama fondile tekkivat ohtu. Seda sedastust kinnitab kaudselt dokumendi AGRI-2005-64043 punkt 3.2 „Ohutaseme hindamine“, mis sätestab, et kui liikmesriigi poolt loodud kontrollisüsteem on puudulik, on võimatu selgelt kindlaks teha asjakohaste määrade vastavat tähtsust seoses kohaldamata sanktsioonidega ja kindlamääraliste korrektsioonide eesmärk on see raskus ületada, kohaldades standardse määraga sanktsioone. Selles kontekstis väidab komisjon vastavalt selle sätte eesmärgile õigesti, et teatavate heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite täieliku mitterakendamise korral oleks tal võimatu arvutada välja fondidele tekkiv konkreetne kahju.

80

Seda hinnangut ei pane kahtluse alla asjaolu, et aruandeaasta 2009 kohta on komisjon piirdunud üksnes 2% kindlamääralise finantskorrektsiooni kohaldamisega analoogiliste heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardite, mille pealkirjad on samuti „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“, rakendamata jätmise eest määruse nr 73/2009 III lisa alusel (vt eespool punkt 14). Tegelikult, nagu ilmneb kokkuvõtvast aruandest, on komisjon õigustanud alla 2% määra kasutamist sellega, et Läti ametiasutused on vahepeal nõuetele vastavuse kontrolli süsteemi parendanud, mille tõttu oht fondile on madalam kui aruandeaastal 2008. Igal juhul kinnitas Läti Vabariik kohtuistungil, et ta ei kavatse vaidlustada kontrollisüsteemis puuduste esinemist. Lisaks ei väitnud Läti Vabariik, et komisjon oleks pidanud sama korrektsioonimäära kohaldama ka 2008. aruandeaasta kohta, vaid piirdus ainult tekkinud ohu eeldatava konkreetse väljaarvutamise vajaduse rõhutamisega.

81

Selles olukorras ei saanud Läti Vabariik tõhusalt tugineda 10. septembri 2008. aasta kohtuotsusele Prantsusmaa vs. komisjon (T‑370/05, EU:T:2008:328, punkt 81). Sellega seoses on piisav märkida, et selles kohtuotsuses esiteks selgelt ei ole esitatud seisukohta Läti Vabariigi poolt esile toodud tähenduses ja teiseks käsitleb see eraldiseisvat kulude kontrolli ja finantskorrektsioonide süsteemi EAGGFi raames, mis ei ole käeoleval juhul kohaldatav.

82

Seega ei saa hageja argumente lugeda vastuvõetavaks selles ulatuses, milles komisjonil oli õigus põhistada vaidlustatud otsus ja eriti vaidlusalused kindlamääralised korrektsioonid Läti Vabariigi poolt standardite „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ rakendamata jätmise ja nende üle kontrolli puudumisega aruandeaastatel 2008 ja 2009.

83

Seega tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

84

Mis puutub teise väiteosasse, siis peab meenutama, et dokument AGRI-2005-64043 sisaldab erireegleid, mis käsitlevad nõuetele vastavuse süsteemis kohaldatavaid kindlamääralisi finantskorrektsioone, mistõttu dokumendis VI/5330/97 sisalduvaid üldreegleid tuleb tingimata muuta ja täpsustada. Seega ei saa Läti Vabariik tugineda sellele dokumendile üldisemalt ja tema sellekohane etteheide tuleb lükata tagasi kui tulemusetu.

85

Lisaks, nagu rõhutab komisjon, on oluline märkida, et komisjon on tegelikult võtnud arvesse Läti Vabariigi poolt kahepoolse kontrolli ja heakskiitmise menetluse jooksul esitatud argumente ja teavet selle kohta, et väljapakutud kindlamääralised korrektsioonid ei ole vastavuses fondidele tekkinud ohuga. Vastavalt eespool punktides 77 ja 82 esitatud kaalutlustele lükkas komisjon oma 11. novembri 2013. aasta kirjas need argumendid ja teabe siiski tagasi, põhistades seda muu hulgas sellega, et sisuliselt olid 2008. aastal kümnest heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardist määratlemata neli ja 2009. aastal kaheksast heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardist määratlemata kaks standardit, ning et Läti ametiasutuste poolt esitatud fondile tekkinud võimaliku ohu hinnang ei olnud usaldatav (vt eespool punkt 6).

86

Selles olukorra ei saa Läti Vabariik komisjonile ette heita dokumendiga VI/5330/97 vastuollu minekut ega hea haldustava rikkumist ja seega ei saa teine väiteosa olla tulemuslik.

87

Seega tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

88

Kuna esimese väitega tuleb nõustuda osaliselt ehk selles ulatuses, milles komisjon on ebaseaduslikult lähtunud vaidlusaluste kindlamääraliste finantskorrektsioonide puhul Läti Vabariigi ametiasustuste eeldatavast tegevusetusest, mis seisnes 2008. aastal standardite „[Vajaduse korral] külvikordade standardid“ ning „Minimaalne loomkoormus ja/või asjakohane režiim“ rakendamata jätmises, tuleb vaidlustatud otsus tervikuna tühistada.

89

Tegelikult vastupidi sellele, mida komisjon kohtuistungil selgitas, on piisav, kui rõhutada, et igal juhul ei saa välistada, et selle tegevusetuse arvessevõtmata jätmine või standardite „Minimaalne muldkate“ ja „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine“ aruandeaastatel 2008 ja 2009 rakendamata jätmise pelk nentimine oleksid võinud avaldada mõju kogu kindlamääralisele korrektsioonile, mis on 739393,95 eurot, mis on käesolevas hagis vaidlustatud. Selle järelduseni viib muu hulgas asjaolu, et vaidlustatud otsuses on 2009. aasta puhul komisjon sama kahe heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardi rakendamata jätmise eest pidanud võimalikuks rakendada 2% kindlamääralist korrektsiooni 5% asemel. Kuigi komisjon on põhjendanud seda lähenemist teatavate Läti ametiasustuste tehtud parendustega nõuetele vastavuse kontrollisüsteemis (vt eespool punktid 14 ja 80), ei ole Üldkohtul võimalik toimikus olevate dokumentide põhjal hinnata, kas 2008. aastal nende kahe heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardi rakendamata jätmine oleks saanud viia komisjoni sama järelduseni. Sellega seoses tuleb meenutada, et põllumajanduspoliitikas tunnustab kohtupraktika liidu institutsioonide laia kaalutlusõigust, võttes arvesse neile aluslepinguga pandud kohustusi (kohtuotsus, 3.5.2007, Hispaania vs. komisjon, T‑219/04, EU:T:2007:121, punkt 105). Samuti on käesolevas asjas määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 2 ja dokumendi AGRI-2005-64043 asjakohaste sätete rakendamisel komisjonil lai kaalutlusruum fondidele tekkinud ohu hindamisel, nõuetele vastavuse kontrollisüsteemis puuduste esinemisel ja arvutuste keerukuse puhul – Üldkohtus neid ei avalikustatud –, mis on aluseks vaidlustatud otsuse lehekülgedel 69, 70, 73 ja 74 esitatud erinevatele vaidlusalustele finantskorrektsioonidele. Ent selles küsimuses ei saa Üldkohus ELTL artikli 263 alusel teostatava seaduslikkuse kontrolli raames asendada omapoolse majandusliku hinnanguga komisjoni majanduslikku hinnangut (vt selle kohta kohtuotsused, 2.9.2010, komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 66, ja 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 89).

90

ELTL artikli 266 lõike 1 alusel peab seega komisjon tegema vaidlustatud otsuse tühistamisest vajalikud järeldused, võttes arvesse mitte üksnes käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka seda toetavaid põhistusi, mis on vajalikud resolutsioonis otsustatu täpseks mõistmiseks (vt selle kohta kohtuotsus, 29.11.2007, Itaalia vs. komisjon, C‑417/06 P, EU:C:2007:733, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

91

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

92

Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt Läti Vabariigi nõudele välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Tühistamisväidete kokkuvõte

Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1782/2003 artikli 5 lõiget 1 ja määruse nr 73/2009 artikli 6 lõiget 1

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– Sissejuhatavad märkused

– Grammatiline tõlgendus

– Teleoloogiline ja süstemaatiline tõlgendus

– Ajalooline tõlgendamine

– Järeldus

Teine väide, et vaidlusalused finantskorrektsioonid on vääralt arvutatud

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

Kohtukulud