1

Hageja SV Capital OÜ esitas 24. oktoobri 2012. aasta kirjaga Euroopa Pangandusjärelevalvele (EBA) taotluse algatada uurimine Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (EÜT L 331, lk 12), artikli 17 alusel Soome ja Eesti finantssektori järelevalveasutuste suhtes (edaspidi „esialgne kaebus”).

2

Esialgse kaebuse põhjenduses leiab hageja, et rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (ELT L 177, lk 1) artikleid 40 ja 42 osas, milles asjaomased järelevalveasutused ei kutsunud tagasi Soome panga Eestis asutatud filiaali kahte juhti, kes ei täitnud asjaomase krediidiasutuse tegevuse juhtimiseks „piisavalt hea maine ja vajalike kogemuste” nõuet selle direktiivi artikli 11 lõike 1 tähenduses. Hageja väidab selle kohta, et asjaomased juhid esitasid valeandmeid selle filiaali suhtes Eestis algatatud tsiviilkohtumenetluses.

3

Kuna esialgsele kaebusele vastust ei tulnud, nõudis hageja 17. jaanuari 2013. aasta kirjaga EBA‑lt tegutsemist, esitades samal ajal täiendavaid tõendeid, mis puudutasid sama krediidiasutuse kolmandat juhti, kes allkirjastas väidetavalt võltsitud dokumendi siseauditi läbiviimisel.

4

EBA jättis 25. jaanuari 2013. aasta kirjaga esialgse kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna tal puudus pädevus, saates selle samal ajal läbivaatamiseks Soome ja Eesti finantssektori järelevalveasutustele (edaspidi „25. jaanuari 2013. aasta kiri”).

5

Hageja kaebas 14. veebruari 2013. aasta dokumendiga määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõike 1 alusel 25. jaanuari 2013. aasta kirja edasi Euroopa järelevalveasutuste apellatsiooninõukogusse (edaspidi „apellatsiooninõukogu”).

6

Apellatsiooninõukogu tunnistas esiteks 24. juuni 2013. aasta otsusega 2013‑008 esialgse kaebuse vastuvõetavaks, arvestades direktiivi 2006/48 artiklit 22 koostoimes EBA 22. novembri 2012. aasta suunistega juhtorgani liikmete ja võtmeisikute sobivuse hindamise kohta, ning teiseks saatis juhtumi vastavalt määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõikele 5 uueks läbivaatamiseks EBA pädevale organile sisulise otsuse tegemiseks.

7

EBA võttis 15. oktoobri 2013. aasta otsusega DC 2013 03 esialgse kaebuse vastuvõetavuse teadmiseks oma Euroopa Liidu õiguse rikkumise uurimise menetlemise sise-eeskirjade (edaspidi „sise-eeskirjad”) punktide 2.5 ja 2.6 alusel, ilma et see piiraks määruse nr 1093/2010 artikli 17 lõike 2 kohaldamist.

8

EBA jättis 21. veebruari 2014. aasta otsusega C 2013 002 (edaspidi „EBA otsus”) esialgse kaebuse rahuldamata, kuna see ei olnud piisavalt põhjendatud määruse nr 1093/2010 artikli 17 alusel uurimise algatamiseks.

9

Hageja kaebas 31. märtsi 2014. aasta dokumendiga EBA otsuse edasi apellatsiooninõukogusse.

10

Apellatsiooninõukogu jättis 14. juuli 2014. aasta otsusega 2014‑C1‑02 (edaspidi „apellatsiooninõukogu otsus”) EBA otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata. Sisuliselt tunnistas apellatsiooninõukogu selles otsuses kõigepealt EBA otsuse peale esitatud kaebuse vastuvõetavaks. Seejärel jättis ta kaebuse tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

11

Mis puudutab kõigepealt kaebuse vastuvõetavuse analüüsimist, siis apellatsiooninõukogu leidis, et EBA otsus on juhtumi konkreetsel asjaoludel vaidlustatav akt määruse nr 1093/2010 artikli 60 alusel, mis võimaldab igal füüsilisel või juriidilisel isikul esitada kaebuse EBA otsuse peale, mis on talle adresseeritud.

12

Seejärel leidis apellatsiooninõukogu kaebust sisuliselt analüüsides esiteks, et EBA hinnangus, mille kohaselt hageja poolt esialgses kaebuses kahtluse alla seatud kaks juhti ei olnud asjaomases finantsasutuses võtmeisikud, ei ole tehtud viga ning et kolmandat juhti puudutavad väited ei ole tõendatud. Teiseks märkis apellatsiooninõukogu, et arvestades asjaolu, et hageja ei kuulu nende asutuste hulka, kes võivad esitada taotluse algatada EBA uurimine liidu õiguse rikkumise kohta, puudutab käesolev asi EBA keeldumist algatada uurimine omal algatusel. Apellatsiooninõukogu tuvastas ka, et arvestades liidu õiguse ja sise-eeskirjade väidetava rikkumise põhjendamiseks hageja poolt esitatud tõendeid, ei ole tõendatud, et EBA tegi oma kaalutlusõiguse teostamisel vea. Kolmandaks tõi apellatsiooninõukogu esile, et see, et enne oma otsuse tegemist ei kuulanud EBA hagejat ära määruse nr 1093/2010 artikli 39 lõike 1 alusel, ei ole vormiviga, mis muudab selle otsuse kehtetuks. Neljandaks ei ole tõendatud, et ei ole järgitud menetlust, mis on ette nähtud enne EBA otsuse vastuvõtmist. Lõpuks tuvastas apellatsiooninõukogu viiendaks, et ei ole tõendatud, et EBA rikkus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41.

13

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. septembril 2014.

14

EBA esitas 2. mai 1991. aasta Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite eraldi dokumendina, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. detsembril 2014. Hageja esitas oma märkused selle vastuväite kohta 16. jaanuaril 2015.

15

Üldkohtu kantseleisse 22. jaanuaril 2015 saabunud dokumendiga palus Euroopa Komisjon käesolevas menetluses EBA nõuete toetuseks menetlusse astuda. Pooled esitasid märkused selle avalduse kohta 17. veebruari 2015. aasta kirjadega. Üldkohtu kolmanda koja esimees otsustas 20. veebruaril 2015 menetlusse astumise avalduse menetlemise peatada seni, kuni vastuvõetamatuse vastuväite kohta on tehtud otsus.

16

Vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 55 lõikele 2 otsustati 17. märtsi 2015. aasta otsusega menetleda kohtuasja eelisjärjekorras, millest pooli teavitati.

17

Üldkohtu (seitsmes koda) 19. märtsi 2015. aasta määrusega, mis tehti 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 4 alusel, liideti vastuvõetamatuse vastuväide põhikohtuasjaga ja määrati, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

18

Menetlust korraldavate meetmena, mis võeti tarvitusele 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 64 lõike 3 alusel, küsiti pooltelt arvamust väite kohta, mida Üldkohus kavatses omal algatusel tõstatada ja mis käsitles määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõigete 1 ja 2 kontekstis apellatsiooninõukogu pädevuse puudumist teha otsus selle sätte alusel EBA otsuse peale talle esitatud kaebuse kohta.

19

Üldkohtu kantseleisse 15. aprillil 2015 saabunud dokumendiga esitas hageja 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel menetlusdokumendi, milles ta tõi välja uued faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis olid tulnud ilmsiks menetluse käigus.

20

Üldkohtu kantseleisse vastavalt 15. ja 20. aprillil 2015 saabunud kirjadega täitsid hageja ja EBA eespool punktis 18 osutatud nõude.

21

Üldkohtu kolmanda koja esimees rahuldas komisjoni menetlusse astumise avalduse 21. aprill 2015. aasta määrusega. Sel institutsioonil paluti menetlusse astuja seisukohtades avaldada vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 64 lõikele 3 samuti arvamust eespool punktis 18 osutatud väite kohta, mille Üldkohus kavatses omal algatusel tõstatada.

22

Komisjon täitis selle nõude dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. mail 2015.

23

Üldkohus (kolmas koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel avada suulise menetluse ning palus pooltel vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 64 lõike 3 punktile b oma suulistes avaldustes konkreetselt käsitleda küsimust apellatsiooninõukogu pädevuse kohta teha otsus EBA otsuse peale esitatud kaebuse kohta.

24

Üldkohtu kantseleisse 15. juunil 2015 saabunud dokumendiga esitas hageja 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 64 lõike 4 alusel uuesti taotluse võtta tarvitusele menetlust korraldavad meetmed, mille ta esitas hagiavalduse viienda väite põhjendamiseks ja mille eesmärk oli kohustada EBA‑d esitama kõik dokumendid, mis edastati Eesti ja Soome finantssektori järelevalveasutustele esialgse kaebuse analüüsimisel. Üldkohus jättis pärast poolte ärakuulamist kõnealuse taotluse rahuldamata ning neile anti sellest teada 25. juuni 2015. aasta kirjaga.

25

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 29. juuni 2015. aasta kohtuistungil.

26

Hageja palub Üldkohtul:

27

Vastuvõetamatuse vastuväites palub EBA Üldkohtul:

28

Oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta palub hageja Üldkohtul:

29

EBA, keda toetab komisjon, palub oma kostja vastuses Üldkohtul:

30

Kohtuistungil loobus hageja hagiavalduses esitatud neljandast nõudest osas, milles see käsitles 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 89 kohaldamist, ning see kanti kohtuistungi protokolli.

31

EBA, keda toetab komisjon, väidab, et hagi on tervikuna vastuvõetamatu, kuna tema keeldumine algatada uurimine omal algatusel määruse nr 1093/2010 artikli 17 alusel ei tekita hagejale õiguslikke tagajärgi. EBA jääb kostja vastuses seisukohale, et hagi on tervikuna vastuvõetamatu, tuues samal ajal esile hagiavalduse neljanda nõude vastuvõetamatuse selles osas, milles see käsitleb nõuet mõista 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 89 alusel temalt välja Üldkohtu otsuse või määruse täitmiseks kantud kulud.

32

Hageja väidab, et vastuvõetamatuse vastuväide on ilmselgelt vastuvõetamatu või teise võimalusena põhjendamatu. Sellega seoses väidab ta esiteks, et vastuväide ei ole kooskõlas 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 46 lõike 1 punktiga b, kuna see ei ole selge ja ühtse struktuuriga; teiseks, et vastuväide on vastuolus määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõike 5 ja artikli 61 lõikega 1, kuna apellatsiooninõukogu otsuse osa, mis puudutab vastuvõetavust ja kulude jaotust ning mida ta Üldkohtus ei vaidlusta, on EBA‑le siduv; kolmandaks, et vastuväide rikub ELTL artiklit 257 ja põhiõiguste harta artiklit 47, kuna sarnaselt Euroopa Liidu Kohtusse esitatud apellatsioonkaebustega ei saa hagi vastuvõetavust tõstatada esimest korda Üldkohtus, sest vastasel korral võetaks temalt õiguskaitsevahendid, ning neljandaks, et tema hagi on vastuvõetav ELTL artikli 263 ja määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõike 1 ja artikli 61 lõike 1 alusel.

33

Kohtuistungil kuulati pooled ära seoses hagi vastuvõetavusega osas, milles see käsitleb EBA otsuse tühistamise nõuet, ning see kanti kohtuistungi protokolli. Hageja väidab sellega seoses, viidates 15. aprillil 2015 esitatud menetlusdokumendis (vt eespool punkt 19) toodud argumentidele, et selle otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetav. EBA ja komisjon on omakorda väitnud, et hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna selle esitamise tähtaeg on mööda lastud.

34

Hagi vastuvõetavust tuleb analüüsida esiteks osas, milles see käsitleb EBA otsuse tühistamise nõuet, ja teiseks osas, milles see käsitleb apellatsiooninõukogu otsuse tühistamise nõuet.

35

Kuna hageja osaliselt loobus neljandast nõudest osas, milles see käsitles 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 89 kohaldamist, ei ole selle vastuvõetavuse kohta ja seega EBA poolt selles suhtes esitatud asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta vaja otsust teha.

36

Esiteks meenutab Üldkohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hagi esitamise tähtajast kinnipidamine avaliku huvi küsimus, kuna see tähtaeg on kehtestatud õiguslike olukordade selguse ja kindluse tagamiseks ning õigusemõistmise käigus diskrimineerimise või meelevaldse kohtlemise ärahoidmiseks ning liidu kohtu ülesanne on omal algatusel kontrollida, kas seda tähtaega on järgitud (vt kohtumäärus, 13.11.2012, ClientEarth jt vs. komisjon, T‑278/11, EKL, EU:T:2012:593, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Samuti väljakujunenud kohtupraktika järgi ei saa kohus ega pooled hagi esitamise tähtaega muuta (vt kohtumäärus ClientEarth jt vs. komisjon, punkt 36 eespool, EU:T:2012:593, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Teiseks tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi algatada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.

39

Käesolevas asjas tehti EBA otsus hagejale teatavaks 21. veebruaril 2014.

40

Kuna vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 58 lõike 1 punktile b lõpeb kuudes väljendatud tähtaeg tähtaja viimase kuu päeval, mis kannab sama nimetust või kuupäeva kui päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse, ja vastavalt kodukorra artiklile 60 pikendatakse menetlustähtaegu seoses vahemaadega kümne päeva võrra, möödus hagi esitamise tähtaeg 1. mail 2014 kell 24.00.

41

Sellest tuleneb, et käesoleva hagi esitamise kuupäeval, see tähendab 12. septembril 2014 oli hageja lasknud mööda EBA otsuse vaidlustamise tähtaja. Järelikult on hagi vastuvõetamatu osas, milles see käsitleb selle otsuse tühistamise nõuet.

42

Sellega seoses tuleb meenutada, et oma 15. aprillil 2015 esitatud menetlusdokumendis (vt punkt 19 eespool) esitas hageja uutel faktilistel ja õiguslikel asjaoludel põhinevate uute väidete kattevarjus tegelikult argumente hagi vastuvõetavuse kohta osas, milles see käsitleb EBA otsuse tühistamise nõuet, ja eelkõige hagi esitamise tähtaja järgimise kohta. Piisab, kui tõdeda, et sellised argumendid tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

43

Pealegi ei luba hageja poolt selles 15. aprilli 2015. aasta menetlusdokumendis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu alusel, mida põhikirja artikli 53 alusel kohaldatakse Üldkohtu menetlusele, väidetava vääramatu jõu ja vabandatava eksimuse olemasolu põhjendamiseks esitatud asjaolud teha erandit hagi esitamise tähtaja möödumisest. Sellega seoses tuleb meenutada, et vääramatu jõu mõiste ei ole kohaldatav juhul, kus hoolas ja arukas isik oli objektiivselt võimeline ära hoidma menetlustähtaja möödalaskmist (vt kohtumäärus, 18.1.2005, Zuazaga MeEBA vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑325/03 P, EKL, EU:C:2005:28, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Käesolevas asjas ei saa hageja aga tugineda asjaolule, et apellatsiooninõukogu ei tunnistanud haldusmenetluse jooksul ja eelkõige siis, kui ta tegi otsuse 25. jaanuari 2013. aasta kirja peale esitatud kaebuse kohta (vt eespool punktid 4–6), et tal puudub pädevus asja lahendada. Nimelt kuigi apellatsiooninõukogu tunnistas 24. juuni 2013. aasta otsusega esialgse kaebuse vastuvõetavaks, ei teinud ta selle kohta sisulist otsust, vaid saatis selle vastavalt määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõikele 5 uuesti läbivaatamiseks EBA pädevale organile. Seda konteksti arvestades ei antud hagejale konkreetset kinnitust apellatsiooninõukogu pädevuse kohta vaadata läbi kaebus EBA otsuse peale, mis hiljem vastu võetakse. Pealegi ei võetud hagejalt võimalust esitada ettevaatusabinõuna EBA otsuse peale hagi Üldkohtusse määruse nr 1093/2010 artikli 61 lõike 1 alusel, mille kohaselt võib hagi esitada vastavalt ELTL artiklile 263, et vaidlustada apellatsiooninõukogu otsus või Euroopa Pangandusjärelevalve otsus, kui puudub apellatsiooninõukogule edasikaebamise õigus.

45

Peale selle tuleb täiendavalt tuvastada, et isegi kui hageja oleks vaidlustanud EBA otsuse ELTL artiklis 263 ette nähtud tähtaegade jooksul, oleks selle otsuse peale esitatud hagi nii või teisiti tulnud Üldkohtu poolt jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna puudus vaidlustatud akt, nagu väidab EBA ja nagu liidu kohus oleks omal algatusel olnud kohustatud märkima.

46

Sellega seoses tuleb meenutada, et hageja esialgne kaebus põhines määruse nr 1093/2010 artikli 17 lõikel 2, mille kohaselt EBA „võib” ühe või mitme pädeva asutuse, Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu, komisjoni või pangandussektori sidusrühmade kogu taotlusel või omal algatusel pärast asjaomase pädeva asutuse teavitamist uurida liidu õiguse võimalikku rikkumist või kohaldamata jätmist.

47

Sellest sättest tuleneb, et EBA‑l on kaalutlusõigus uurimise algatamise suhtes nii siis, kui talle esitab taotluse üks määruse nr 1093/2010 artikli 17 lõikes 2 sõnaselgelt osutatud asutus, kui ka siis, kui ta tegutseb omal algatusel.

48

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis on kujundatud tühistamishagide raames, mis on esitatud komisjoni otsuste peale, millega keeldutakse liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamisest, ning mis on analoogia alusel käesolevas asjas kohaldatav, on nii, et kui liidu institutsioonil või asutusel ei ole kohustust menetlust algatada, vaid neil on kaalutlusõigus, mis välistab üksikisikute õiguse nõuda, et nad asuksid teatavale kindlale seisukohale, ei ole kaebuse esitanud isikutel põhimõtteliselt võimalust esitada liidu kohtusse hagi võimaliku otsuse peale, millega nende kaebuse menetlemine lõpetatakse. Nimelt oleks selline võimalus olemas ainult siis, kui neil isikutel oleks menetlusõigused, mis on sarnased õigustele, mis isikutel võivad olla nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) alusel algatatud menetluses, võimaldades neil nõuda, et see institutsioon või asutus neid teavitaks ja neid ära kuulaks (vt selle kohta kohtumäärused, 17.7.1998, Sateba vs. komisjon, C‑422/97 P, EKL, EU:C:1998:395, punkt 42, ja 14.1.2004, Makedoniko Metro ja Michaniki vs. komisjon, T‑202/02, EKL, EU:T:2004:5, punkt 46).

49

Kuna hagejale määruse nr 1093/2010 artikli 17 lõikes 2 sõnaselgelt ei osutata, ei saa teda samastada kaebajatega, kel on menetluslikud tagatised, mille järgimise võib liidu kohtu menetluse kaudu saavutada, mistõttu käesolevas asjas ei ole kohaldatav kohtupraktika, mis käsitleb nende kaebuste rahuldamata jätmist või menetlemise lõpetamist meetmeid võtmata, mille on esitanud huvitatud pooled riigiabi valdkonnas nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) (vt selle kohta kohtuotsus, 17.7.2008, Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EKL, EU:C:2008:422, punktid 36 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika), tähenduses või kaebuse esitajad määruse nr 1/2003 ning komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus, 18.9.1992, Automec vs. komisjon, T‑24/90, EKL, EU:T:1992:97, punkt 79, ja kohtumäärus, 5.6.2014, Stanleybet Malta ja Stanley International Betting vs. komisjon, T‑416/13, EU:T:2014:567, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Eeltoodut arvestades tuleb hagi vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata osas, milles see käsitleb EBA otsuse tühistamise nõuet, ning järelikult tuleb hagi esimene nõue jätta rahuldamata. Pealegi, võttes arvesse liidu kohtu kohustust hinnata omal algatusel hagi vastuvõetavust, mida on meenutatud eespool punktis 45, ei ole vaja teha otsust asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, mille hageja esitas vastuvõetamatuse vastuväite suhtes (vt eespool punkt 32).

51

Tuleb märkida, et vaatamata asjaolule, et EBA vaidlustab hagi tervikuna vastuvõetavuse, ei ole ta siiski esitanud konkreetseid argumente hagi vastuvõetavuse kohta osas, milles see käsitleb apellatsiooninõukogu otsuse tühistamise nõuet. Sellega seoses tuleb eelkõige rõhutada, et määruse nr 1093/2010 artikli 61 lõike 1 sõnastusest, nagu seda on meenutatud eespool punktis 44, tuleneb, et see otsus on Üldkohtus vaidlustatav akt. Seega tuleb tuvastada, et käesolev hagi on vastuvõetav osas, milles see käsitleb selle otsuse tühistamise nõuet.

52

Neil asjaoludel ei ole vaja teha otsust asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, mille hageja esitas vastuvõetamatuse vastuväite suhtes (vt eespool punkt 32).

53

Hageja palub oma kolmandas nõudes Üldkohtul saata juhtum uuesti läbivaatamiseks EBA pädevale organile sisulise otsuse tegemiseks. Selles nõudes palub hageja sisuliselt Üldkohtul teha EBA‑le ettekirjutus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aga piirdub tühistamishagi raames liidu kohtu pädevus vaidlustatud akti õiguspärasuse kontrollimisega ning Üldkohus ei saa oma pädevust rakendades teha liidu institutsioonidele ettekirjutusi. Nimelt on asjaomase institutsiooni ülesanne võtta ELTL artikli 266 alusel meetmed, mis on vajalikud tühistava kohtuotsuse täitmiseks (vt selle kohta kohtumäärus, 12.3.2014, PAN Europe vs. komisjon, T‑192/12, EU:T:2014:152, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Järelikult tuleb kolmas nõue vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

55

Hagi põhjenduseks esitab hageja sisuliselt viis väidet, millest esimene käsitleb faktivigu, õigusnormide rikkumist ja EBA otsuse põhjenduse puudumist, teine põhjendamiskohustuse rikkumist ja õigusnormide rikkumist EBA ja apellatsiooninõukogu otsustes ning kolmas määruse nr 1093/2010 artikli 39 lõike 1 ja EBA hea haldustava eeskirja artikli 16 rikkumist, neljas menetlusnormide rikkumist ja apellatsiooninõukogu poolt kaitseõiguste rikkumist, kuna rikuti sise-eeskirjade punkti 3 lõikeid 3, 4 ja 5, ning viies põhiõiguste harta artiklis 41 ette nähtud erapooletuse ja poolte võrdsuse põhimõtete rikkumist.

56

EBA vaidlustab nende väidete põhjenduseks esitatud argumendid.

57

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on oluliste menetlusnormide rikkumine ELTL artikli 263 tähenduses nn avalikul huvil põhinev väide, mille liidu kohus peab tõstatama omal algatusel. Sama kehtib ka pädevuse puudumise kohta kõnealuse artikli tähenduses (vt kohtuotsus, 13.12.2013, Ungari vs. komisjon, T‑240/10, EKL, EU:T:2013:645, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Liidu kohtu kohustust tõstatada omal algatusel avalikul huvil põhinev väide tuleb pealegi täita võistlevuse põhimõtet arvestades (vt kohtuotsus Ungari vs. komisjon, punkt 57 eespool, EU:T:2013:645, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Käesolevas asjas tuleb omal algatusel tõstatada väide, mis käsitleb määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõigete 1 ja 2 kontekstis apellatsiooninõukogu pädevuse puudumist teha otsus selle sätte alusel EBA otsuse peale temale esitatud kaebuse kohta, kusjuures pooled on selles küsimuses eelnevalt ära kuulatud.

60

Sellega seoses väidab hageja esiteks, et apellatsiooninõukogu oli pädev tegema otsust temale esitatud kaebuse kohta, kuna sõltumata selle vormist kuulub EBA otsus määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõike 1 kohaldamisalasse. Teiseks väidab ta, et selline tõlgendus on kooskõlas selle määruse põhjendusega 58 ja asjaomaste poolte õiguste kaitse tagatistega, mis on selles põhjenduses ette nähtud.

61

EBA, keda toetab komisjon, leiab, et apellatsiooninõukogu oleks pidanud tunnistama EBA otsuse peale temale esitatud kaebuse vastuvõetamatuks, kuna määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõike 1 nõuded, mis väljendavad ELTL artikli 263 nõudeid, ei olnud täidetud ja järelikult on hagi Üldkohtus viimati nimetatud artikli tähenduses samuti vastuvõetamatu. EBA ei teinud siiski sõnaselget otsust apellatsiooninõukogu pädevuse suhtes kaebust lahendada. Kui EBA‑lt selle kohta kohtuistungil küsiti, väitis ta, et apellatsiooninõukogul ei ole pädevust teha otsust temale esitatud kaebuse kohta.

62

Komisjon lisab, et määruse nr 1093/2010 artiklitest 58–60 tuleneb, et apellatsiooninõukogu ei ole kohtuorgan, vaid EBA sisene organ ning apellatsiooninõukogu on pädev üksnes kinnitama EBA pädeva organi poolt tehtud otsuseid või saatma sellele organile juhtumi uuesti läbivaatamiseks, et viimane teeks otsuse. Ta lisas kohtuistungil, et apellatsiooninõukogu oleks pidanud tunnistama temale esitatud kaebuse vastuvõetamatuks määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõike 4 alusel.

63

Käesolevas asjas tuleb kõigepealt meenutada, et hageja pöördus EBA‑sse määruse nr 1093/2010 artikli 17 alusel direktiivi 2006/48 mõnede sätete väidetava rikkumise tõttu Eesti ja Soome finantssektori järelevalveasutuste poolt, kes on „pädevad asutused” selle direktiivi artikli 4 lõike 4 tähenduses koostoimes selle määruse artikli 4 lõike 2 punktiga i.

64

Sellega seoses tuleb samuti meenutada, et määruse nr 1093/2010 artikli 17 lõige 1 näeb ette, et kui pädev asutus ei ole määruse artikli 1 lõikes 2 osutatud õigusakte, sealhulgas sama määruse artiklite 10–15 kohaselt kehtestatud regulatiivseid tehnilisi standardeid ja rakenduslikke tehnilisi standardeid kohaldanud või on neid kohaldanud viisil, mis on ilmselt liidu õiguse rikkumine, jättes eelkõige tagamata, et finantseerimisasutus täidab kõnealustes õigusaktides sätestatud nõudeid, rakendab EBA määruse artikli 17 lõigetes 2, 3 ja 6 sätestatud volitusi.

65

Seejärel tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõikele 1 võib iga füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas pädevad asutused, esitada kaebuse sama määruse artiklite 17–19 kohaste EBA otsuste ja muude artikli 1 lõikes 2 osutatud liidu õigusaktide kohaselt tehtud EBA otsuste peale, mis on talle adresseeritud, või sellise otsuse peale, mis teda vormiliselt teisele isikule adresseeritud otsusena siiski otseselt ja isiklikult puudutab.

66

Sellest tuleneb, et selleks, et EBA otsuse peale saaks määruse nr 1093/2010 artikli 60 tähenduses apellatsiooninõukogusse kaebuse esitada, peab see otsus olema tehtud nimetatud määruse artikli 1 lõikes 2 osutatud liidu õigusaktide kohaselt ehk kuuluma sama määruse artiklites 17–19 osutatud otsuste hulka.

67

Esiteks, vaatamata asjaolule, et esialgse kaebuse põhjenduseks oli esile toodud direktiivi 2006/48 teatud sätete rikkumine, ei tugine EBA otsus määruse 1093/2010 artikli 1 lõikele 2. Nimelt ei otsustanud EBA oma otsuses selle üle, kas pädevad asutused või osutatud krediidiasutus seda direktiivi rikkus või mitte.

68

Teiseks piisab, kui märkida, et EBA otsus ei kuulu ilmselgelt määruse nr 1093/2010 artiklites 18 ja 19 osutatud otsuste hulka, millega EBA võib järelevalveasutustelt nõuda, et nad võtaksid teatavaid erimeetmeid vastavalt eriolukorra leevendamiseks või selleks, et lahendada piiriüleste olukordade puhul pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi, mille suhtes pooled on pealegi ühel meelel. Sealjuures piisab, kui tõdeda, et nende regulatiivsete ja rakenduslike tehniliste standardite rikkumist, mis on kehtestatud määruse artiklitele 10–15 vastavalt ja millele on osutatud sama määruse artikli 17 lõikes 1, ei ole hageja esialgse kaebuse põhjenduses esile toonud, mida ta pealegi kohtuistungil kinnitas. Enamgi veel, vastupidi hageja kinnitusele ei ilmne 2. juuli 2013. aasta kirjast, mille ta adresseeris EBA‑le, ega tema repliigist EBA vastusele, mille ta esitas 20. mail 2014 haldusmenetluses, et ta oleks määruse nr 1093/2010 artiklites 10–15 osutatud standardite rikkumise küsimuse tõstatanud pärast esialgse kaebuse esitamist.

69

Kolmandaks ning nagu on esile toodud eespool punktides 46 ja 49, piisab, kui tõdeda, et hageja ei kuulu nende asutuste hulka, kellele on sõnaselgelt osutatud määruse nr 1093/2010 artikli 17 lõikes 2 ja kes saavad esitada EBA‑le taotluse algatada uurimine liidu õiguse rikkumise või kohaldamata jätmise kohta, kuna nende hulka kuuluvad ainult pädevad asutused, parlament, nõukogu, komisjon ja pangandussektori sidusrühmade kogu.

70

Hageja ei kinnita samuti seda, et ta kuulub pangandussektori sidusrühmade kogusse, mis on loodud vastavalt määruse nr 1093/2010 artiklile 37 selleks, et hõlbustada sidusrühmadega konsulteerimist EBA ülesannetega seotud valdkondades. Sellega seoses tuleb märkida, et selle sätte lõikest 2 nähtub, et pangandussektori sidusrühmade kogusse kuulub 30 liiget, kes võrdses osas esindavad liidus tegutsevaid krediidi‑ ja investeerimisasutusi, nende töötajate esindajaid, samuti tarbijaid, pangateenuste kasutajaid ja väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate esindajaid.

71

Neljandaks tuleb tõdeda, et välja arvatud juhtudel, kui keeldutakse uurimise algatamisest määruse nr 1093/2010 artikli 17 lõikes 2 ammendavalt loetletud asutustest ühe taotlusel, esitatakse soovitused või otsused, mida EBA peab määruse artikli 17 lõigete 2–6 alusel võtma, kas pädevatele asutustele või asjaomastele finantseerimisasutustele. Määruse artiklil 17 lõikest 3 nähtub nimelt, et ”[EBA] võib esitada asjaomasele pädevale asutusele soovituse meetmete kohta, mida tuleb võtta liidu õiguse järgimiseks”. Selle sätte lõige 4 näeb ette, et „[k]ui pädev asutus ei ole taganud liidu õiguse järgimist […], võib komisjon EBA esitatud teabe alusel või omal algatusel esitada ametliku arvamuse, millega pädevalt asutuselt nõutakse liidu õiguse järgimiseks vajalike meetmete võtmist”. Lisaks sätestab määruse nr 1093/2010 artikli 17 lõige 6, et „[k]ui pädev asutus ei järgi […] ametlikku arvamust […], võib [EBA] […] võtta […] vastu finantseerimisasutustele adresseeritavaid üksikotsuseid, millega nõutakse teatavate meetmete võtmist, mida on vaja liidu õiguses sätestatud kohustuste täitmiseks, sealhulgas mis tahes tegevuse lõpetamist”.

72

Määruse nr 1093/2010 asjakohaste sätete analüüsimisest tuleneb, et EBA otsust, mis on käesolevas asjas vaidlustatud apellatsiooninõukogus, ei saa oma olemuse tõttu pidada vastu võetuks nendest sätetest ühe alusel. Järelikult ei olnud apellatsiooninõukogu pädev lahendama kaebust, mis esitati talle määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõike 1 alusel.

73

Kõike eeltoodut arvestades ja ilma et oleks vaja analüüsida hageja esitatud väidete põhjendatust, tuleb hagi rahuldada osas, milles sellega nõutakse apellatsiooninõukogu otsuse tühistamist pädevuse puudumise tõttu.

74

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 3, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, võib Üldkohus otsustada jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna käesolevas asjas on hageja ja EBA mõlema nõuded osaliselt rahuldamata jäetud, tuleb jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

75

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Seetõttu tuleb otsustada, et komisjon kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab: