1

Menetlusse astuja Bruichladdich Distillery Co. Ldt esitas 27. oktoobril 2006 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on kujutismärk PORT CHARLOTTE (edaspidi „vaidlustatud kaubamärk”).

3

Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud) klassi 33 ning vastavad kirjeldusele „alkohoolsed joogid”.

4

Vaidlustatud kaubamärk registreeriti 18. oktoobril 2007 numbriga 5421474 ja avaldati 29. oktoobri 2007. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 60/2007.

5

Hageja Instituto dos Vinhos do Douro e do Porto, IP esitas 7. aprillil 2011 ühtlustamisametile määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c – koostoimes artikli 8 lõikega 4 –, artikli 53 lõike 2 punkti d ja artikli 52 lõike 1 punkti a – koostoimes artikli 7 lõike 1 punktidega c ja g – alusel vaidlustatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse niivõrd, kuivõrd kaubamärk tähistab eespool punktis 3 nimetatud kaupu.

6

Kehtetuks tunnistamise taotlusele vastuseks piiras menetlusse astuja nende kaupade loetelu, mille jaoks vaidlustatud kaubamärk on registreeritud, kaupadega, mis vastavad kirjeldusele „viski”.

7

Hageja tugines kehtetuks tunnistamise taotluses päritolunimetustele „porto” ja „port”, mis esiteks on kõigis liikmesriikides kaitstud mitme Portugali õiguse normiga ning nõukogu 25. mai 2009. aasta määruse (EÜ) nr 491/2009 (millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT L 154, lk 1)) artikli 118m lõikega 2, ja mis teiseks on Prantsusmaal, Itaalias, Küprosel, Ungaris, Portugalis ja Slovakkias registreeritud ja kaitstud 31. oktoobri 1958. aasta registreeritud päritolunimetuste kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise Lissaboni lepinguga (muudetud ja parandatud kujul) (edaspidi „Lissaboni leping”).

8

Tühistamisosakond lükkas 30. aprilli 2013. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi.

9

Hageja esitas 22. mail 2013 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

10

Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis 8. juuli 2014. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata.

11

Esiteks lükkas apellatsioonikoda tagasi väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4 eelkõige põhjusel, et veini päritolunimetuste kaitset reguleerib üksnes määrus nr 491/2009 ning seetõttu kuulub see Euroopa Liidu ainupädevusse. Isegi kui vastab tõele, et selle määruse alusel antava kaitse määrab kindlaks siseriiklik õigusakt, piirdub geograafiliste tähiste kaitse nendega, mis on loetletud vastavalt nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 03/26, lk 25) artikli 54 lõikele 4 avaldatud määratletud piirkonnas valmistatud kvaliteetveini nimekirjas (edaspidi „mpv-kvaliteetveinide nimekiri”). Pealegi on määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 kohaselt sõnad „porto” ja „port” geograafiliste tähistena kaitstud üksnes samaväärsuse tõttu sõnaga „oporto” (vaidlustatud otsuse punktid 14–18).

12

Peale selle on need geograafilised tähised kaitstud üksnes veini jaoks ning seetõttu seoses kaupadega, mis ei ole identsed ega samalaadsed kaubaga „viski”, mis on teatav teistsuguse välimuse ja alkoholisisaldusega piiritusjook, mis ei vasta veini tootespetsifikaadile määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a alapunkti i tähenduses. Niivõrd kui hageja on tuginenud kõnealuste päritolunimetuste mainele sama määruse artikli 118m lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses, leidis apellatsioonikoda, et vaidlustatud kaubamärgis ei „kasutata” geograafilisi tähiseid „porto” või „port” ega „tekitata nendega seoseid”, mistõttu ei ole vaja neil maine olemasolu uurida. On ainult üks linn, mille nimi on Porto – Oporto portugali keeles –, erinevalt paljudest linnadest, millel on osadest „porto” või „port” koosnev mitmeosaline nimi, nagu Porto Allegre või Port Louis. Samuti ei ole võimalik tuvastada seost ühelt poolt tähise PORT CHARLOTTE, mille kaks osa tähistavad isikunime Charlotte kandvat sadamat, teatavat geograafilist kohta või teatavat rannikul asuvat linna, ja teiselt poolt geograafiliste tähiste „porto” või „port” vahel. Portugali tarbija teab, et „asjaomane geograafiamõiste on tegelikult „Oporto” või „Porto” ning „Port” on üksnes selle lühivorm, mida kasutatakse veinipudelite etikettidel, et tähistada selle geograafilise tähisega kaitstud liiki veini” (vaidlustatud otsuse punktid 19–26).

13

Selles osas lükkas apellatsioonikoda tagasi hageja argumendi, mille kohaselt määruse nr 491/2009 artikli 118m lõikest 2 tulenev kaitse peaks laienema kõigile tähistele, mis „sisaldavad” sõna „port”. Samuti ei esine Porto veiniga „seoste tekitamist” sama määruse artikli 118m lõike 2 punkti b tähenduses, kuna viski on teistsugune toode ning ükski vaidlustatud kaubamärgi osa ei kätke tähist, mis võib olla väär või eksitav. Seetõttu ei saa apellatsioonikoja sõnul veini geograafilisi tähiseid kaitsvate liidu õiguse normide alusel apellatsioonkaebust rahuldada, ilma et oleks vaja hinnata, kas vaidlustatud kaubamärgil on maine või mitte (vaidlustatud otsuse punktid 27–29).

14

Teiseks lükkas apellatsioonikoda tagasi väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 2 punkti d, mis põhineb Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioonis (WIPO) 18. märtsil 1983 vastavalt Lissaboni lepingule numbriga 682 registreeritud väidetavatel päritolunimetustel „porto” ja „port”. Nimetatud registreering kaitseb üksnes sõna „porto”, mis ei ole vaidlustatud kaubamärgi osa, ja see ei laiene Portugalile (vaidlustatud otsuse punktid 31–33).

15

Kolmandaks lükkas apellatsioonikoda tagasi väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes selle määruse artikli 7 lõike 1 punktidega c ja g. Esiteks ei viita vaidlustatud kaubamärk paralleelselt nii olemasolevale või kujuteldavale kohale nimega Port Charlotte kui ka „Oporto (Porto) linnale”. Hageja tugines määruse artikli 7 lõike 1 punktis c nimetatud absoluutsele keeldumispõhjusele „alles kaebuse esitamisel” ning jättis põhistamata väite, mille kohaselt nime Port Charlotte kandev koht või linn on asjaomasele keskmisele tarbijale teada. Seetõttu ei ole hageja „tühistamisemenetlustes” varem selle sätte rikkumisele tuginenud ning tal ei ole õigust tugineda sellele alusele apellatsioonkaebuses (vaidlustatud otsuse punktid 35–38). Teiseks ei saa vaidlustatud kaubamärk avalikkust selle kaubamärgiga hõlmatavate kaupade geograafilise päritolu osas määruse artikli 7 lõike 1 punkti g tähenduses eksitada. Sõna „port” ei tähista geograafilist piirkonda ja vaidlustatud kaubamärki ei seostata piirkonnaga, kus toodetakse hageja kaupu. Eksitamine on veel vähem võimalik selle tõttu, et tarbija on selgesti teadlik, et viski on kaup, millel on teistsugused omadused kui hageja toodetavatel kaupadel (vaidlustatud otsuse punkt 34).

16

Hageja palub Üldkohtul:

17

Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

18

Hageja põhjendab hagi ühe faktiväite ja viie õigusväitega.

19

Esimeses väites vaidleb hageja vastu vaidlustatud otsuses märgitud asjaolule, et portugali keeles on Porto linna nimi Oporto, mitte Porto.

20

Teises väites heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane ei tunnistanud asjaolu, et sõnad „porto” ja „port” on Portugali õiguse alusel päritolunimetustena kaitstud ning need on geograafilised tähised muu hulgas määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 tähenduses.

21

Kolmandas väites heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane leidis ekslikult, et veini päritolunimetuste kaitset reguleerib üksnes määrus nr 491/2009, mitte siseriiklik õigus.

22

Neljandas väites märgib hageja, et vaidlustatud otsusega on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes sama määruse artikli 8 lõikega 4, kuna päritolunimetused „porto” ja „port” annavad nende omanikule nii Portugali õiguse kui ka liidu õiguse alusel õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine.

23

Viiendas väites märgib hageja, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes sama määruse artikli 7 lõike 1 punktiga g.

24

Kuuendas väites märgib hageja, et rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes sama määruse artikli 7 lõike 1 punktiga c.

25

Üldkohus peab vajalikuks uurida koos esimest, teist ja kolmandat väidet, mis kattuvad.

26

Esimeses väites faktilises asjaolus eksimise kohta vaidleb hageja oma seisukoha toetuseks arvukalt tõendeid esitades vastu vaidlustatud otsuse punktidele 18, 23 ja 26 osas, milles neis sisuliselt tõdetakse, et selle linna nimi, mis on andnud oma nime päritolunimetusele „porto”, on Oporto. Viimati nimetatud nime kasutavad üksnes inglise ja hispaania keelt kõnelevad inimesed Porto linna tähistamiseks, mis on tuntud selle linna nimena portugali keeles. Selle faktilises asjaolus tehtud eksimuse põhjal tegi apellatsioonikoda väära järelduse, mis on vaidlustatud allpool esitatud õigusväitega, ning Üldkohus peab selle vea parandama.

27

Teises väites märgib hageja, et apellatsioonikoja faktivea tõttu on tehtud väär järeldus, et sõnad „porto” ja „port” on geograafiliste tähistena kaitstud üksnes sõnaga „oporto” samaväärsetena (vt vaidlustatud otsuse punktid 14, 17 ja 18). Portugali 26. juuni 1986. aasta dekreet-seaduse nr 166/86 (Decreto-Lei no 166/86, de 26 de Junho de 1986) artikli 1 lõikes 2 on aga sätestatud muu seas, et „päritolunimetustena on kinnitatud […] nimetused „Vinho do Porto”, „Vin de Porto”, „Port Wine”, „Porto”, „Port” (või samaväärsed nimetused muudes keeltes), mida saab seoses veinitoodetega kasutada üksnes liköörveinide suhtes, millega seda nime traditsiooniliselt seostatakse ning mis on toodetud Douro nime kandvas piirkonnas”. Igal juhul asendati 1. augustil 2009, see tähendab enne kehtetuks tunnistamise menetluse alustamist ühtlustamisametis, mpv-kvaliteetveinide nimekiri määruse nr 491/2009 artiklis 118n nimetatud elektroonilise registriga, mis kannab nime E‑Bacchus (edaspidi „andmebaas E‑Bacchus”). Kanne geograafilise tähise „porto” kohta andmebaasis E‑Bacchus sisaldab samaväärseid väljendeid ja sõnu „oporto”, „vinho do porto”, „vin de porto”, „port”, „port wine”, „portwein”, „portvin” ja „portwijn” ning selles on viidatud asjaomastele Portugali õigusnormidele, sealhulgas dekreet-seadusele nr 166/86, mis asendati Portugali 3. augusti 2009. aasta dekreet-seadusega nr 173/2009 (Decreto-Lei no173/2009, de 3 de Agosto de 2009). Hageja täpsustab, et määrusega nr 1493/1999 kehtestatud veininimetuste ühenduse kaitse põhineb siseriiklike õigusnormidega kindlaks määratud nimetustel, arvestades seejuures nimetatud määruse asjakohaste sätetega, nii et kaitstud päritolunimetuse isegi ekslik avaldamine mpv-kvaliteetveinide nimekirjas ei ole kahjustav. Nii ei ole sõnad „porto” ja „port” kaitstud mitte üksnes „samaväärsetena”, vaid on hoopis kohaldatavate Portugali õigusnormide kohaselt kaitstud kui päritolunimetused, ning seetõttu on tegemist geograafiliste tähistega muu hulgas määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 tähenduses.

28

Kolmanda väite raames vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse punktid 14 ja 15, mille kohaselt sisuliselt reguleerib veini päritolunimetuste kaitset üksnes määrus nr 491/2009 ning see kaitse kuulub liidu ainupädevusse. Selle lähenemisega jättis apellatsioonikoda ebaseaduslikult kõrvale kohaldatavad Portugali õigusnormid ja kohtupraktika ning rikkus põhjendamiskohustust. Vaatamata kohtupraktikale, milles on tunnustatud nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (ELT L 93, lk 12) eesmärki näha ette selliste tähiste ühtne ja ammendav kaitsesüsteem, ei ole see määrus kohaldatav ei veinitoodete ega piiritusjookide suhtes (määruse artikli 1 lõike 1 teine lõik). Määruse nr 510/2006 kohane ühtne ja ammendav kaitsesüsteem ei ole vastuolus teatava geograafiliste nimetuste kaitsesüsteemi kohaldamisega, mis asub väljaspool selle kohaldamisala; seda asjaolu kinnitavad Euroopa Komisjoni poolt 2008. aasta oktoobri rohelise raamatu põllumajandustoodete kvaliteedi kohta koostatud teatav ettevalmistav töödokument ning ühtlustamisameti „[Siseturu Ühtlustamise Ameti] vastulausemenetlust käsitlevad suunised – artikli 8 lõikest 4 tulenevad õigused”. Hageja järeldab sellest, et veini päritolunimetuste kaitset reguleerib mitte üksnes määrus nr 491/2009, vaid ka siseriiklik õigus, ning Üldkohus peab selle kindlakstegemisel, kas päritolunimetus „porto” või „port” annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine, võtma arvesse Portugali õiguse asjakohaseid norme.

29

Ühtlustamisameti ja menetlusse astuja sõnul ei oma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse osas tähtsust asjaolu, et apellatsioonikoda märkis ekslikult, et asjaomase Portugali linna nimi portugali keeles on Oporto, mitte Porto, või see, et ta ekslikult viitas mpv-kvaliteetveinide nimekirjale, milles on kaitstud geograafilise tähisena loetletud „oporto”, mitte andmebaasile E‑Bacchus, milles on kaitstud geograafilise tähisena loetletud „porto”. Nimelt ei tuginenud apellatsioonikoda mitte üksnes geograafilisele tähisele „porto” või „oporto”, vaid võttis arvesse ka samaväärset sõna „port” (vt vaidlustatud otsuse punkt 22), ning järeldused ei oleks sisuliselt olnud teistsugused, kui ta ka oleks sõnaselgelt leidnud, et sõna „port” kui selline on kaitstud geograafiline tähis, mitte samaväärne sõna.

30

Mis puutub teise ja kolmandasse väitesse, siis märgib ühtlustamisamet, keda toetab menetlusse astuja, et määrus nr 491/2009, mis on käesolevale juhtumile kohaldatav, on ainus asjakohane õigusakt, mis määrab kindlaks päritolunimetusele „porto” antud kaitse. Veini päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse süsteem on sarnane määruses nr 510/2006 ette nähtud süsteemiga. Kohtupraktikas on aga tunnustatud, et viimati nimetatud kaitsesüsteem on „ammendav”, mis on mutatis mutandis ülekantav määruses nr 491/2009 ette nähtud veini päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitsesüsteemile. Nii reguleerib käesoleval juhul päritolunimetuse „porto” selle kaitse ulatust, mis tõepoolest tuleneb Portugali õigusest, üksnes määrus nr 491/2009.

31

Nagu ühtlustamisamet ja menetlusse astuja tunnistavad, tuleb kõigepealt nentida, et apellatsioonikoda ilmselgelt eksis, kui ta esiteks leidis, et sõna „oporto” on Portugali põhjaosas asuva sadamalinna Porto portugalikeelne nimi ning kui ta teiseks viitas sellele sõnale kui kaitstud geograafilise tähise kandele mpv-kvaliteetveinide nimekirjas (vt vaidlustatud otsuse punktid 17 ja 18), mitte vastavale kandele, selle hulgas kandele „Porto”, mis on andmebaasis E‑Bacchus. Nimelt on selge, et asjaomase linna nimi portugali keeles on Porto ning juba enne kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist oli mpv-kvaliteetveinide nimekiri asendatud nimetatud kannet sisaldava andmebaasiga.

32

Vastupidi hageja väidetele ei tulene nendest vigadest siiski, et apellatsioonikoda rikkus kaitstud päritolunimetuste või geograafiliste tähiste kaitse valdkonnas kohaldatavaid asjakohaseid õigusnorme (vt edaspidi punktid 34–42). Seetõttu ei piisa – ilma, et see järeldus mõjutaks teise kuni kuuenda väite kontrollimist – kõnealusest veast üksi vaidlustatud otsuse tühistamise põhjendamiseks (vt edaspidi punkt 51).

33

Peale selle väidab hageja teise ja kolmanda väite raames sisuliselt, et apellatsioonikoda eksis, kui keeldus kohaldamast määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktis c ja artikli 8 lõikes 4 nimetatud kohaldamise tingimuste hindamisel Portugali asjakohaseid õigusnorme, nagu neid rakendavad Portugali kohtud ja ametiasutused, sisuliselt põhjusel, et päritolunimetusele „porto” või „port” antava kaitse ulatuse määravad kindlaks üksnes määruse nr 491/2009 sätted.

34

Sellega seoses tuleb märkida, et pooled ei vaidle selle üle, et sõnad „porto” või „port” on päritolunimetusena või geograafilise tähisena kaitstud nii Portugali õiguse alusel kui ka määruse nr 491/2009 alusel, mida apellatsioonikoda sisuliselt möönis vaidlustatud otsuse punktides 17 ja 18, olgugi et ta viitas ekslikult sõnale „oporto” ja mpv-kvaliteetveinide nimekirjale. Peale selle ei piirdu apellatsioonikoja hinnang viimati nimetatud sõnaga, vaid see käsitleb paralleelselt ka sõnu „porto” ja „port” (vt eelkõige vaidlustatud otsuse punktid 22, 24, 26–28, 31, 32 ja 34).

35

Lisaks tuleb meenutada, et apellatsioonikoda kinnitas vaidlustatud otsuse punktis 14 sisuliselt – olgugi et ebatäpselt –, et kuigi määruses nr 491/2009 ette nähtud „kaitse” määravad kindlaks siseriiklikud õigusnormid, reguleerib asjaomaste päritolunimetuste või geograafiliste tähiste „kaitset” üksnes nimetatud määrus ning seega kuulub see kaitse liidu ainupädevusse. Selle järelduse põhjal piiras apellatsioonikoda käesoleval juhul oma kontrolli liidu õiguse vastavate õigusnormide kohaldamisele, ega võtnud arvesse Portugali õigusnorme, nagu neid on tõlgendatud Portugali kohtute ja ametiasutuste otsustes, millele hageja on viidanud ja mille ta on esitanud ühtlustamisameti kahe talituse menetluses.

36

Nende kaalutluste põhjendatuse hindamiseks peab Üldkohus sobivaks uurida esiteks määruse nr 491/2009 alusel päritolunimetustele ja geograafilistele tähistele antava kaitse täpset ulatust, mis vastab põhisosas teise väite esemele. Teiseks tuleb hinnata, kas see kaitse on ammendav või oli apellatsioonikoda väljaspool selle määruse kohaldamisala siiski kohustatud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4, ning artikli 53 lõike 2 punkti d alusel kohaldama Portugali õiguse asjakohaseid õigusnorme, mis on sisuliselt seotud kolmanda väite esemega.

37

Mis puutub määruse nr 491/2009 kui sellisega antava kaitse ulatusse, siis nähtub sama määruse artikli 118s lõikest 1, et määruse nr 1493/1999 muu seas artiklite 51 ja 54 kohaselt kaitstud veininimetused „võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla” ning „[k]omisjon kannab need [määruse nr 491/2009] artiklis 118n sätestatud registrisse”, nimelt andmebaasi E‑Bacchus. Väljakujunenud kohtupraktikas on märgitud, et „määruse nr 1493/1999 alusel juba kaitstud veininimetuste automaatsest kaitsest tuleneb, et neid veininimetusi ei ole vaja andmebaasi E‑Bacchus kanda selleks, et need veininimetused oleksid liidus kaitstud, kuna kanne on üksnes juba olemasoleva kaitse ühest regulatsioonist teise ülekandmise tagajärg, mitte kaitse andmise tingimus (vt selle kohta kohtuotsus, 8.11.2012, Ungari vs. komisjon, T‑194/10, EU:T:2012:587, punkt 21, mida on kinnitatud kohtuotsusega, 13.2.2014, Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EKL, EU:C:2014:70, punkt 58). Nagu aga ühtlustamisamet käesoleval juhul märgib, on apellatsioonikoda õigesti lähtunud põhimõttest, et see „automaatne” kaitse, juhul kui see põhineb vahetult asjaomasel siseriiklikul õigusaktil, ei tähenda tingimata, et ühtlustamisamet on määruse nr 491/2009 alusel kohustatud selle õigusakti sätteid või sellega ette nähtud kaitse tingimusi järgima. Tegelikult on määruse nr 491/2009 artikli 118m lõigetes 1 ja 2 kasutatud väljendid „kaitstud päritolunimetused” ja „kaitstud geograafilised tähised” üksnes sama määruse artiklis 118n kasutatud väljendite kordamine, milles piirdutakse viitega andmebaasis E‑Bacchus loetletud päritolunimetustele ja geograafilistele tähistele, sealhulgas neile, mis on kindlaks määratud siseriiklikes õigusnormides, ilma et seal nähtaks ette kõnealuse õigusakti asjaomaste normidega ette nähtud kaitse tingimuste kohaldamine.

38

Vastavalt ühise põllumajanduspoliitika ühtse reguleeriva keskkonna mõttele ja süsteemile (määruse nr 491/2009 põhjendus 1; vt selle kohta ja analoogia alusel määrusega nr 510/2006 ka kohtuotsus, 8.9.2009, Budějovický Budvar, C‑478/07, EKL, EU:C:2009:521, punktid 107 jj) on seevastu selle kaitse täpsed tingimused ja ulatus määruse nr 491/2009 kohaldamisala puudutavas osas reguleeritud üksnes selle määruse artikli 118m lõigetes 1 ja 2.

39

Nimetatud artikli sätted on sõnastatud järgmiselt:

40

Käesoleval juhul on selge, et päritolunimetused „porto” või „port” on dekreet-seaduse nr 173/2009 ja 23. augusti 2004 Portugali dekreet-seaduse nr 212/2004 (Decreto-Lei no 212/2004, de 23 de Agosto de 2004) ning Portugali intellektuaalomandi seadustiku alusel kaitstud, millele tuginedes kanti need kõigepealt mpv-kvaliteetveinide nimekirja ning seejärel andmebaasi E‑Bacchus (vt määruse nr 491/2009 artikli 118s lõike 1 viimane lause koostoimes selle määruse artikliga 118m). Määruse nr 1493/1999 artikli 54 lõike 2 punkti a alusel kuuluvad mpv-kvaliteetveinide hulka „määratletud piirkondades valmistatud kvaliteetliköörveinid, edaspidi „mpv-kvaliteetliköörveinid”, mis vastavad liköörveini definitsioonile», millega seoses selle määruse artikli 54 lõike 4 alusel on liikmesriigid kohustatud edastama komisjonile nende veinide nimekirja, mida nad on tunnustanud, nimetades iga veini toodangut ja valmistamist reguleerivate siseriiklike sätete üksikasjad. Seetõttu tuli apellatsioonikojal määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 kohaldamisel võtta arvesse asjaolu, et need päritolunimetused olid siseriikliku õiguse alusel kaitstud, mida apellatsioonikoda käesoleval juhul ka tegi (vt vaidlustatud otsuse punktid 17 ja 18). Peale selle ei lükka seda hinnangut ümber argument, mis puudutab siseriikliku ja liidu tasandi kaitse süsteemide koos eksisteerimist ja mille hageja on konstrueerinud eelkõige teatavate komisjoni ettevalmistavate dokumentide põhjal (vt eespool punkt 28), sest need dokumendid ei puuduta kõnealuse kaitse ulatust ega selle konkreetseid tingimusi.

41

Sellest tuleb järeldada, et mis puutub määruse nr 491/2009 kohaldamisalasse, siis reguleerivad artikli 118m lõiked 1 ja 2 ühtselt ja ammendavalt liidu õigusega kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste nii kaubanduslikul eesmärgil kasutamise lubamist kui ka piiranguid või kasutamise keelamist, mistõttu selles konkreetses kontekstis ei tulnud apellatsioonikojal kohaldada neid kaitse tingimusi, mis on konkreetselt ette nähtud Portugali asjaomastes õigusnormides, mille alusel tehti päritolunimetuste „porto” või „port” kanded andmebaasi E‑Bacchus.

42

Kuivõrd hageja heidab teise väite raames apellatsioonikojale ette selle asjaolu eiramist, et sõnad „porto” ja „port” on määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 tähenduses Portugali õigusega kaitstud päritolunimetused, ei saa kõnealuse väitega niisiis nõustuda.

43

Samas ei mõjuta see järeldus küsimust – mis on tõstatatud eelkõige kolmanda väite raames – kas määruse nr 491/2009 artikli 118m lõigete 1 ja 2 alusel antud kaitset saab täiendada liidu õiguse muu kaitsekord, mis omalt poolt hõlmab siseriikliku õiguse normidel põhinevat kaitsekorda.

44

Mis puutub määruse nr 491/2009 artikli 118m lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kaitse väidetavalt ammendavasse laadi, nagu leidis apellatsioonikoda ja nagu sellele tugines ühtlustamisamet, siis tuleb märkida, et ei määruse nr 491/2009 ega määruse nr 207/2009 sätetest ei nähtu, et esimese määruse alusel antud kaitset tuleb mõista ammendavana selles tähenduses, et seda ei saa selle konkreetse määruse kohaldamisalast väljaspool muu kaitsekord täiendada. Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4 ning artikli 53 lõike 2 punkti d ühemõttelisest sõnastustest tuleneb hoopis, et kehtetuks tunnistamise alused võivad alternatiivselt või kumulatiivselt põhineda varasematel õigustel „[v]astavalt nende kaitset käsitlevatele [liidu] või siseriiklikele õigusaktidele”. Sellest nähtub, et määrusega nr 491/2009 (kaitstud) päritolunimetustele ja kaitstud geograafilistele tähistele antud kaitset – tingimusel, et tegemist on „varasemate õigustega” määruse nr 207/2009 eespool nimetatud sätete tähenduses – võib täiendada asjakohane siseriiklik õigus, mis annab täiendava kaitse.

45

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nähtub määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 – mis on kohaldatav artikli 53 lõike 1 punkti c alusel – ning artikli 53 lõike 2 sõnastusest, et tuleb eristada selgelt kaht olukorda vastavalt sellele, kas varasem õigus on kaitstud liidu õigusnormidega „või” siseriikliku õigusega (vt selle kohta kohtuotsused, 5.7.2011, Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EKL, EU:C:2011:452, punkt 48, ja 7.5.2013, macros consult vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – MIP Metro (makro), T‑579/10, EKL, EU:T:2013:232, punktid 57 ja 60). Kui kehtetuks tunnistamise taotlejal lasub kohustus tõendada, et tal on kohaldatavate siseriiklike õigusnormide alusel õigus tugineda varasemale õigusele – mis tähendab, et ta peab esitama lisaks tõenditele, mis näitavad, et ta vastab neile siseriikliku õigusnormi tingimustele, mis võimaldavad tal keelata ühenduse kaubamärgi kasutamise varasema õiguse alusel, ka tõendid, mis selgitavad asjaomase õigusakti sisu ja ulatust –, peavad ühtlustamisameti pädevad talitused kõigepealt siiski hindama nende tõendite usaldusväärsust ja ulatust (vt selle kohta kohtuotsused Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, eespool viidatud, EU:C:2011:452, punktid 49–51, ja makro, eespool viidatud, EU:T:2013:232, punktid 59, 60 ja 62).

46

Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes sama määruse artikli 8 lõikega 4 alusel on võimalik peale kaubamärgi ka muu tähise olemasolu korral saavutada ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamine, kui see tähis vastab neljale kumulatiivsele tingimusele: tähis peab olema kasutusel kaubanduses; tähis ei või olla ainult kohaliku tähtsusega; õigus tähisele peab olema omandatud kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus tähist kasutati enne ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäeva; ja tähisest peab tulenema omaniku õigus keelata hilisema kaubamärgi kasutamine. Kui kaks esimest tingimust ehk need, mis puudutavad nõuete toetuseks esitatud tähise kasutamist ja ulatust – tähis ei või olla üksnes kohaliku tähtsusega –, tulenevad määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 sõnastusest ning neid tuleb seega tõlgendada liidu õigusest lähtudes, siis fraasist „kui selle tähise suhtes kohaldatavate liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses” nähtub, et kaks muud tingimust, mis on välja toodud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punktides a ja b, on sellised määrusega kehtestatud tingimused, mida tuleb hinnata esitatud tähise suhtes kohaldatava õigusega määratud kriteeriumide alusel (vt selle kohta kohtuotsus makro, punkt 45 eespool, EU:T:2013:232, punktid 54–56 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Küsimust, mil määral annab liikmesriigis kaitstud tähis õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine, tuleb uurida kohaldatavat siseriiklikku õigust arvestades. Seejuures tuleb võtta arvesse eelkõige viidatud siseriiklikke õigusnorme ning asjaomase liikmesriigi kohtute otsuseid. Sellega seoses peab vastulause esitaja tõendama, et asjaomane tähis kuulub vastava liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse ning võimaldab hilisema kaubamärgi kasutamise keelata (kohtuotsused, 29.3.2011, Anheuser-Busch vs. Budějovický Budvar, C‑96/09 P, EKL, EU:C:2011:189, punkt 190; 10.7.2014, Peek & Cloppenburg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑325/13 P ja C‑326/13 P, EU:C:2014:2059, punkt 47; 18.4.2013, Peek & Cloppenburg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Peek & Cloppenburg (Peek & Cloppenburg), T‑507/11, EU:T:2013:198, punktid 20 ja 21, ja 10.2.2015, Infocit vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DIN (DINKOOL), T‑85/14, EU:T:2015:82, punkt 63).

48

Käesoleval juhul nähtub toimikust, et hageja on ühtlustamisameti menetluses ning kohtumenetluses korduvalt tuginenud mitmele tõendile päritolunimetuste „porto” ja „port” kaitset reguleerivate Portugali õiguse asjaomaste normide kohta ning tõenditele Portugali kohtute ja ametiasutuste vastavasisulise otsustuspraktika kohta. Lisaks ei ole apellatsioonikoda ja ühtlustamisamet väitnud, et hageja ei ole endal lasuvat vastavat tõendamiskoormist täitnud. Neil asjaoludel ei olnud apellatsioonikojal, arvestades määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 1 tulenevat kohustust kontrollida fakte omal algatusel ja tema hoolsuskohustust (vt selle kohta kohtuotsus, 15.7.2011, Zino Davidoff vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Kleinakis kai SIA (GOOD LIFE), T‑108/08, EKL, EU:T:2011:391, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika), õigust lükata need tõendid tagasi ning keelduda Portugali asjaomaseid õigusnorme kohaldamast põhjusel, et nende päritolunimetuste või geograafiliste tähiste kaitse tuleneb üksnes määrusest nr 491/2009 ehk kuulub liidu ainupädevusse (vaidlustatud otsuse punkt 14).

49

Seetõttu on apellatsioonikoda selle järeldusega ilmselgelt eiranud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4 ning artikli 53 lõike 2 punkti d ulatust, mis muudab vaidlustatud otsuse õigusvastaseks.

50

Seega tuleb kolmanda väitega nõustuda, ilma et oleks vaja teha otsust poolte argumentide kohta, mis põhinevad määrusel nr 510/2006, mis ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

51

Küll aga tuleb vaidlustatud otsuse õigusvastasuse põhjenduseks esitatud esimest väidet, mille kohaselt apellatsioonikoda järeldas ekslikult, et sõnad „porto” ja „port” on kaitstud üksnes kui sõnaga „oporto” samaväärsed sõnad, toetavate hageja argumentide ainetuse tõttu (vt eespool punkt 34) otsustada, et see väide tuleb tagasi lükata.

52

Lõpuks tuleb eespool punktides 37–42 esitatud põhjustel teine väide tagasi lükata.

53

Üldkohus peab siiski vajalikuks uurida neljandat, viiendat ja kuuendat väidet.

54

Käesoleva väite raames heidab hageja esiteks apellatsioonikojale ette, et viimane lükkas õigusvastaselt tagasi tema esitatud tõendid, mis näitavad, et vaidlustatud kaubamärk on vastuolus Portugali õiguse asjakohaste sätetega, mis kaitsevad päritolunimetust „porto” või „port”, kuna määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikel 4 põhinevad etteheited tuleb in limine tagasi lükata. Teiseks eiras apellatsioonikoda seda tehes kõnealusele päritolunimetusele nende sätetega antud kaitse ulatust. Kolmandaks väidab hageja, et vaidlustatud otsus on vastuolus ühtlustamisameti varasema otsustuspraktikaga sarnastes Porto veini käsitlevates vastulause asjades. Neljandaks, isegi kui eeldada, et Portugali õigus ei anna hagejale õigust vaidlustatud kaubamärgi kasutamist keelata, tuleneb selline keeld määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a alapunktist i, kuivõrd viski on samalaadne toode nagu kangendatud vein Porto. Isegi kui asjaomased kaubad ei ole „samalaadsed”, keelab see säte päritolunimetuste „porto” või „port” maine ärakasutamist vaidlustatud kaubamärgi abil. Peale selle kaitseb määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkt b hagejat vaidlustatud kaubamärgi kasutamise eest, kuna sõnaga „port” kaasneb päritolunimetuse „porto” või „port”„imiteerimine või nendega seoste tekitamine”. Arvestades kõnealuse päritolunimetuse üldtuntust, kaldub keskmine tarbija, kes näeb alkohoolse joogi pudelil väljendit „port charlotte”, uskuma, et asjaomane jook on seotud Porto veiniga või vähemalt oletama, et see on nii, mis tähendab asjaomase päritolunimetusega seoste tekitamist.

55

Ühtlustamisamet, keda toetab menetlusse astuja, leiab, et apellatsioonikoda järeldas õigesti, et vaidlustatud kaubamärk ei kuulu ühegi määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punktides a–c nimetatud olukorra alla ning seetõttu tuleb kõnealune väide tagasi lükata.

56

Kõigepealt tuleb meenutada, et apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuses vähemalt kaudselt ja osaliselt võtnud arvesse Portugali keskmise tarbija tajupilti (vt vaidlustatud otsuse punkt 26). Selle lähtekoha on vaidlustanud nii hageja kui ka menetlusse astuja, kes leiavad, et käesoleval juhul tuleb lähtuda liidu keskmisest tarbijast.

57

Arvestades asjaolu, et Porto vein ja viski on kõigis liidu liikmesriikides turustatud laiatarbekaubad ning kõik nende riikide tarbijad võivad asjaomaseid nimetusi ning nende toodete eriomaseid omadusi teada, siis tuleb selle argumendiga nõustuda.

58

Siiski ei tulene sellest tingimata, et vaidlustatud otsus on asjaomase avalikkuse eiramise tõttu õigusvastane. Olukord oleks selline üksnes juhul, kui apellatsioonikoja antava hinnangu tulemus sõltuks sellest, millised on asjaomase avalikkuse päritolu ja keeleoskused, mida tuleb hinnata iga väite osas eraldi.

59

Seetõttu tuleb järeldada, et asjaomane avalikkus, keda tuleb muu hulgas käesoleva väite raames arvesse võtta, koosneb liidu keskmisest tarbijast.

60

Väide jaguneb sisuliselt kahte ossa, millest esimese kohaselt jättis apellatsioonikoda kohaldamata asjakohased Portugali õiguse normid ja teise kohaselt on määruse nr 491/2009 artikli 118m lõiget 2 kohaldatud vääralt.

61

Seoses esimese väiteosaga, et eelkõige jättis apellatsioonikoda kohaldamata asjakohased Portugali õiguse normid ega võtnud arvesse selle kohta esitatud tõendeid, mis suures osas kattub kolmanda väitega, piisab, kui viidata eespool punktides 44–50 esitatud kaalutlustele ja nentida, et vastupidi määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktist c koostoimes sama määruse artikli 8 lõikega 4 tulenevatele nõuetele on apellatsioonikoda käesoleval juhul piirdunud oma hinnangus määruse nr 491/2009 artikli 118m lõikes 2 ette nähtud tingimustega ning on jätnud kõrvale nimetatud Portugali õigusnormid ja nimetatud tõendid. Nii jättis ta ebaseaduslikult tegemata otsuse Portugali asjaomaste õigusnormide alusel „varasematele õigustele” – nimelt päritolunimetustele „porto” või „port” – antud võimaliku kaitse ulatusele, mille kohaldamine oli määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes artikli 8 lõikega 4 alusel siiski kohustuslik.

62

Juba ainuüksi sel põhjusel tuleb esimese väiteosaga nõustuda, ilma et oleks vaja hinnata, kas kohaldatavates Portugali õigusnormides ette nähtud kaitse tingimused olid käesoleval juhul täidetud (vt ka edaspidi punktid 109 ja 110).

63

Teise väiteosa raames tuleb esiteks uurida, kas vaidlustatud kaubamärgi registreerimine või kasutamine kujutab endast päritolunimetuse „porto” või „port”„otsest või kaudset kaubanduslikul eesmärgil kasutamist” samalaadsetel toodetel, mis ei vasta kõnealuse päritolunimetuse tootespetsifikaadile määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a alapunkti i tähenduses.

64

Selles osas tuleb meenutada, et apellatsioonikoja sõnul on geograafilised tähised selle sätte tähenduses kaitstud üksnes veini jaoks ning seetõttu seoses kaupadega, mis ei ole identsed ega samalaadsed nagu kaup viski, mis on teatav teistsuguse väljanägemise ja alkoholisisaldusega piiritusjook, mis ei vasta veini tootespetsifikaadile (vaidlustatud otsuse punkt 20).

65

Selles hinnangus ei ole eksitud, kuna teatav piiritusjook, mis on teraviljade käärimise saadus nagu viski, ei saa määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a alapunkti i – koostoimes sama määruse artikli 118c lõikega 2 – tähenduses oma määratluse poolest vastata veini tootespetsifikaadile, mis on viinamarjade käärimise saadus.

66

Selles osas ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt viide „tootespetsifikaadile” puudutab üksnes kaitstud tooteid, mitte kõnealuseid tooteid, mis võivad olla piiritusjookidega samalaadsed tooted. Nimelt näeb määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a alapunkt i selgesti ette, et „samalaadsed tooted” peavad olema sellised „mis ei vasta […] tootespetsifikaadile”, mis on võimalik üksnes veini või liköörveini puhul (vt nõukogu 29. aprilli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 479/2008, mis käsitleb veinituru ühist korraldust ja millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1493/1999, (EÜ) nr 1782/2003, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 3/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2392/86 ja (EÜ) nr 1493/1999 (ELT L 148, lk 1), IV lisa lõiked 1–3), mitte aga piiritusjoogi nagu viski puhul. Nagu ühtlustamisamet õigesti märgib, vastab see tõele seda enam, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määruse (EÜ) nr 110/2008 piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1576/89 (ELT L 39, lk 16) asjakohastest sätetest tuleneb, et piiritusjookide suhtes kehtib kaitsekord, mis on veinide suhtes kehtivast kaitsekorrast eraldiseisev, ning piiritusjoogid peavad vastama kaitse alla kuulumiseks muudele nõuetele (vt kõnealuse määruse artikkel 5).

67

Seetõttu tuleb esimene etteheide, et on rikutud määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a alapunkti i, tagasi lükata, ilma et selles staadiumis oleks vaja teha otsust, kas ühelt poolt liköörveinid nagu Porto ja teiselt poolt viski on samalaadsed või mitte.

68

Mis teiseks puutub määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a alapunkti ii väidetavasse rikkumisse, siis tuleb meenutada, et apellatsioonikoda leidis sisuliselt, et vaidlustatud kaubamärgis ei „kasutata” geograafilisi tähiseid „porto” või „port” ega „tekitata nendega seoseid”, mistõttu ei ole vaja nende maine olemasolu uurida. Need sõnad on ka paljude mitmeosalise nimega linnade nagu Porto Allegre või Port Louis nime koostisosa. Samuti ei ole võimalik tuvastada seost ühelt poolt tähise PORT CHARLOTTE, mille kaks osa tähistavad isikunime Charlotte kandvat sadamat, teatavat geograafilist kohta või teatavat rannikul asuvat linna, ja teiselt poolt kohanime Porto või Port vahel, mida Portugali tarbija peab teatavaks veiniks, mida kaitstakse selle kohanimega.

69

Määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a alapunkti ii kohaselt on asjaomased päritolunimetused ja geograafilised tähised kaitstud otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest, kui kasutamisega kaasneb maine ärakasutamine.

70

Selles osas tuleb märkida esiteks, et kaitstud päritolunimetus, mille omanik on hageja ja mis on kantud andmebaasi E‑Bacchus, sisaldab nimetusi „oporto”, „portvin”, „portwein”, „portwijn”, „vin de porto”, „port wine”, „port”, „vinho do porto” ja „porto”. Nii on tegemist eri keeltes esitatud nimetustega, mis koosnevad kahest osast, nimelt „port” või „porto” ja „vein”, või siis ühest osast, nimelt „oporto” või„porto”. Teiseks tuleb nii, nagu ühtlustamisamet märgib, arvestada asjaoluga, et ka vaidlustatud kaubamärk sisaldab kahest osast – „port” ja „charlotte” – koosnevat väljendit, mida väljendi „port wine” eeskujul tuleb mõista nii, et see moodustab loogilise ja kontseptuaalse terviku (vt selle kohta kohtuotsus, 18.12.2008, Torres vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vinícola de Tomelloso (TORRE DE GAZATE), T‑286/06, EU:T:2008:601, punkt 55).

71

Erinevalt väljendist asjaomases kaitstud päritolunimetuses ei viita aga väljend vaidlustatud kaubamärgis otsesõnu veinile, vaid naisenimele Charlotte, mis on vahetult seotud osaga „port”, mille esmane tähendus mitmes Euroopa keeles, sealhulgas inglise ja portugali keeles on sadam, see tähendab koht, mis asub mere või jõe kaldal. Seetõttu mõistab nii, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 24 õigesti märkis, asjaomane avalikkus tähist PORT CHARLOTTE sellega kui loogilise ja kontseptuaalse tervikuga kokku puutudes seda teatava sadama tähisena, millel on Charlotte’i nimelise isiku nimi, ilma et loodaks otsest seost päritolunimetusega „porto” või „port” või Porto veiniga. Nagu menetlusse astuja väidab, on see nii seda enam, et sõna „charlotte” on vaidlustatud kaubamärgi kõige olulisem ja eristavam osa, mis tõmbab vahetult asjaomase avalikkuse tähelepanu. Viimane ei identifitseeri osa „port” kui sõnast „charlotte” eraldiseisvat või sellega seostamata osa, vaid kui sellega otseselt seotud tunnust, mis kannab sõnumit, et vaidlustatud kaubamärk viitab rannikul või jõe ääres asuvale kohale. See hinnang kehtib kõigi liidu keskmiste tarbijate kohta, kellel on minimaalsed inglise või mõne romaani keele teadmised.

72

Seega ei teinud apellatsioonikoda viga, kui ta vaidlustatud otsuse punktis 22 järeldas, et vaidlustatud kaubamärgis ei ole kõnealust päritolunimetust kasutatud ega sellega seoseid tekitatud, mistõttu selle maine olemasolu ei ole vaja uurida.

73

Seetõttu tuleb tagasi lükata etteheide, et on rikutud määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a alapunkti ii.

74

Mis kolmandaks puutub väidetavasse määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti b rikkumisse, siis tuleb meenutada, et apellatsioonikoja järelduse kohaselt ei esine Porto veiniga „seoste tekitamist” nimetatud sätte tähenduses, kuna viski on teistsugune toode ning ükski vaidlustatud kaubamärgi osa ei kätke tähist, mis võib olla väär või eksitav (vaidlustatud otsuse punkt 28).

75

Selles osas piisab, kui viidata eespool punktis 71 esitatud kaalutlustele, mille põhjal saab järeldada, et vaidlustatud kaubamärgi kasutamine ei kujuta endast päritolunimetuse „porto” või „port”„kasutamist, imiteerimist või nendega seoste tekitamist” määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti b tähenduses.

76

Hageja argumendid ei lükka seda järeldust ümber. Eelkõige ei saa ta põhjendatult tugineda kohtupraktikale, mille kohaselt esiteks hõlmab seoste tekitamise mõiste olukorda, kus toote tähistamiseks kasutatav sõna sisaldab üht osa kaitstud nimetusest, mistõttu tarbijal tekib toote nime nägemisel kujutlus tootest, mille nimetus on kaitstud (vt kohtuotsus, 14.7.2011, Bureau national interprofessionnel du Cognac, C‑4/10 ja C‑27/10, EKL, EU:C:2011:484, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika), ning teiselt poolt saab päritolunimetusega seoseid tekitada, ilma et tekiks asjaomaste toodete segiajamise tõenäosust (vt kohtuotsus, 26.2.2008, komisjon vs. Saksamaa, C‑132/05, EKL, EU:C:2008:117, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul just vastupidi ei seosta eespool punktis 71 esitatud põhjustel keskmine tarbija vaidlustatud kaubamärgi koosseisu kuuluvat sõna „port” – isegi kui eeldada, et see on Portugali või portugali keele päritolu – sama kaubamärki kandvat viskit nähes seda Porto veiniga, millel on asjaomane päritolunimetus. Seda hinnangut kinnitavad sugugi mitte tähtsusetud erinevused Porto veini ja viski omaduste vahel eelkõige koostise, alkoholisisalduse ja maitse osas, mis on keskmisele tarbijale hästi teada ning mida on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 20 ja 34 õigesti meelde tuletanud (vt ka eespool punktid 65).

77

Seetõttu tuleb määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti b rikkumisele osutav etteheide samuti tagasi lükata.

78

Lõpuks tuleb tagasi lükata hageja etteheide, mille kohaselt vaidlustatud otsus on vastuolus ühtlustamisameti otsustuspraktikaga sarnastes vastulause asjades (vt eespool punkt 54). Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et otsuste puhul, mida apellatsioonikojad võtavad vastu määruse nr 207/2009 alusel, on tegemist piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse teostamisega. Järelikult tuleb apellatsioonikoja otsuste seaduslikkust hinnata ainult nimetatud määruse alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud, mitte ühtlustamisameti varasema otsustuspraktika alusel (vt selle kohta analoogia alusel kohtumäärused, 13.2.2008, Indorata-Serviços e Gestão vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑212/07 P, EU:C:2008:83, punkt 43, ja 15.2.2008, Brinkmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑243/07 P, EU:C:2008:94, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika), ilma et see mõjutaks viimase kohustust ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamisel võtta arvesse sarnaste taotluste kohta sarnastes menetlustes tehtud otsuseid ning uurida eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsused, 10.3.2011, Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EKL, EU:C:2011:139, punkt 74, ja 12.12.2014, Wilo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Pioneering for You), T‑601/13, EU:T:2014:1067, punkt 41).

79

Isegi kui seda etteheidet tuleb mõista nii, et selle kohaselt on väidetavalt rikutud kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamise kohustust või võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb meenutada, et nimetatud kohustus ja põhimõte peavad olema ikkagi kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, millest tuleneb, et keegi ei saa enda huvides tugineda identse otsuse tegemisega kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele. Nii ei saa isik, kes taotleb ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, tugineda ühtlustamisametis otsustuspraktikale, mis on määrusega nr 207/2009 ette nähtud nõuetega vastuolus või mille tulemusel tehtaks ebaseaduslik otsus (vt selle kohta analoogia alusel kohtumäärus, 12.2.2009, Bild digital ja ZVS, C‑39/08 ja C‑43/08, EU:C:2009:91, punkt 18, ja kohtuotsused Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 78 eespool, EU:C:2011:139, punktid 75 ja 76, ja Pioneering for You, punkt 78 eespool, EU:T:2014:1067, punkt 42).

80

Järelikult ei ole viimane etteheide tulemuslik.

81

Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb käesoleva väite teine osa tervikuna tagasi lükata.

82

Käesoleva väite põhjenduseks osutab hageja sisuliselt sellele, et Portugali ja muude liikmesriikide, sealhulgas Ühendkuningriigi keskmine tarbija tunneb Porto veinide nimetust „port”, ning on suhteliselt tavapärane, et Porto veini kaubamärgid koosnevad kahest sõnast, millest üks on sõna „port” (DOW’S PORT, FERREIRA PORT, GRAHAM PORT), mis mõnikord on paigutatud algusesse (PORT FOR TWO). Nimetatud tarbija on harjunud ka sellega, et nimetatud sõna esineb silmatorkavas kirjastiilis Porto veini pudelite etikettidel. Kuna valge portveini värv sarnaneb viski värviga, on väga tõenäoline, et kaubamärki PORT CHARLOTTE kandvat viskipudelit märkav tarbija arvab, et tegemist on Porto veini pudeliga. Vaidlustatud kaubamärk, mis sisaldab sõna „port” eksitab seega tarbijat geograafilise päritolu suhtes, pannes teda arvama, et nimetatud kaubamärki kandvad kaubad sisaldavad Porto veini või neil on Porto veiniga teatav seos.

83

Ühtlustamisamet, keda toetab menetlusse astuja, väidab, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis g nimetatud keeldumispõhjus eeldab, et leitakse, et esineb tegelik eksitamine või piisavalt tõsine tarbija eksitamise oht, mis käesoleval juhul ei ole nii.

84

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti g koostoimes sama määruse artikli 52 lõike 1 punktiga a alusel ei registreerita või tunnistatakse kehtetuks kaubamärke, „mis võivad oma olemuse tõttu avalikkust eksitada näiteks kaupade […] laadi, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas”.

85

Sellega seoses on apellatsioonikoda märkinud, et vaidlustatud kaubamärk ei eksita avalikkust kaupade geograafilise päritolu osas, kuna sõna „port” ei tähista geograafilist piirkonda ja vaidlustatud kaubamärki ei seostata piirkonnaga, kus toodetakse hageja kaupu. Eksitamine on veel vähem võimalik selle tõttu, et tarbija on selgesti teadlik, et viski on kaup, millel on hageja toodetavatest kaupadest erinevad omadused (vaidlustatud otsuse punkt 34).

86

Üldkohtu seisukoha järgi ei ole selles hinnangus tehtud viga.

87

Nagu ühtlustamisamet väidab, nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis g koostoimes artikli 52 lõike 1 punktiga a ette nähtud registreerimisest keeldumise põhjused ja kehtetuks tunnistamise põhjused eeldavad, et leitakse, et esineb tegelik eksitamine või piisavalt tõsine tarbija eksitamise oht (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus, 5.5.2011, SIMS – École de ski internationale vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – SNMSF (esf école du ski français), T‑41/10, EU:T:2011:200, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Eespool punktides 71 ja 76 nimetatud põhjustel aga ei seosta asjaomane avalikkus, olgu tema päritolu ja keeleoskused millised tahes, vaidlustatud kaubamärgis esinevat üksikut sõna „port” päritolunimetusega „porto” või „port” või seda nimetust kandva liköörveiniga. Seetõttu tuleb nentida, et veel vähem eksitatakse teda kõnealuse kaubamärgi all turustatava viski olemuse, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas. Nagu menetlusse astuja väidab, vastab see tõele seda enam, et erinevalt Šotimaast ei ole Portugal või vähemalt piirkond, kus asub ka Porto linn, asjaomase avalikkuse seas viskitootmise piirkonnana tuntud.

88

Seega tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

89

Hageja väidab, et isegi kui kehtetuks tunnistamise taotluses ei tuginetud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c nimetatud absoluutsele keeldumispõhjusele, ei olnud ta sellise koha kui Port Charlotte olemasolust kuni menetlusse astuja seisukohtade esitamiseni 17. oktoobril 2011 teadlik, ning ta esitas selle kehtetuks tunnistamise põhjuse tühistamisosakonnale oma 20. detsembri 2011 seisukohtades menetlusse astuja vastuse kohta. Selles osas ei ole apellatsioonikoda siiski hinnanud määrava tähtsusega küsimust, kas esineb üldine huvi, et sellised geograafilist päritolu kirjeldavad sõnad oleksid vabalt kasutatavad. Kui aga menetlusse astuja väidete kohaselt asjaomase avalikkuse üks osa mõistab kaubamärki PORT CHARLOTTE nii, et see viitab „teatavale autentsele ja ootuspärasele viski tootmise kohale”, siis tuleb seda absoluutset keeldumispõhjust kohaldada, kuna vaidlustatud kaubamärk koosneb üksnes tähisest, mis tähistab kaubanduses asjaomase kauba geograafilist päritolu.

90

Ühtlustamisameti sõnul on käesolev väide vastuvõetamatu. Isegi kui hageja esitas kehtetuks tunnistamise menetluses argumendid selle kohta, ei kuulu see väide kehtetuks tunnistamise taotluse esemesse. Apellatsioonikoda kvalifitseeris selle väite seega õigesti tühistamise aluste lubamatuks laiendamiseks. Seda enam ei ole hagejal lubatud seda väidet esitada Üldkohtu menetluses. Menetlusse astuja lisab sisuliselt, et „port charlotte” ei ole viski tarbijale tuntud väljend ning hageja ei ole ka tõendanud vaidlustatud kaubamärgi võimalikku tuntust, ning seetõttu tuvastas apellatsioonikoda õigesti, et hageja ei ole oma argumente põhjendanud.

91

Ühtlustamisamet väidab sisuliselt, et käesolev väide on vastuvõetamatu, kuna vaidlustatud kaubamärgi registreeringu vastuolule määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktiga c ei ole kehtetuks tunnistamise taotluses tuginetud, ning seetõttu ei kuulunud see väide tühistamisosakonna vaidluse esemesse.

92

Selle vastuvõetamatuse väitega ei saa nõustuda.

93

Esiteks, kuigi vastab tõele, et kehtetuks tunnistamise taotluses, nagu see tühistamisosakonnale esitati, ei tuginetud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c nimetatud absoluutsele keeldumispõhjusele, on siiski selge, et hageja on nimetatud väite selles talituses esitanud, kui ta viitas 4. mai 1999. aasta kohtuotsusele Windsurfing Chiemsee (C‑108/97 ja C‑109/97, EKL, EU:C:1999:230) seoses oma seisukohtadega menetlusse astuja vastuse kohta, milles viimane väitis sisuliselt, et väljend „port charlotte” tähistab „teatava Islay saarel asuva tuntud piiritusvabriku asukohta”.

94

Teiseks avaldas tühistamisosakond oma otsuse punktides 40–49 sõnaselgelt selle väite kohta seisukohta ning lükkas selle põhjendamatuna tagasi, eelkõige seetõttu, et esitatud tõendid ei näita, et keskmine viskitarbija teadis vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise seisuga kohta nimega Port Charlotte (tühistamisosakonna otsuse punkt 48).

95

Kolmandaks esitas hageja apellatsioonikojale esitatud kaebuses sõnaselgelt väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes sama määruse artikli 7 lõike 1 punktiga c, märkides, et tühistamisosakonna vastav hinnang oli väär. Peale selle hindas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 35 – hoolimata sellest, et hageja olevat esitanud selle väite „alles kaebuse staadiumis” – seda väidet ja lükkas selle sisulistel põhjustel tagasi, leides esiteks, et hageja argumendid on vastuolulised, kuna need viitavad paralleelselt teatavale (olemasolevale või kujuteldavale) kohale nimega Port Charlotte ning „Oporto (Porto) linnale”, ja teiseks, et tühistamisosakond oli märkinud õigesti, et hageja oli jätnud tõendamata, et nime Port Charlotte kandev teatav koht või linn on keskmisele tarbijatele teada. Seetõttu leidis ühtlustamisamet vaidlustatud otsuse punkti 35 sõnastust arvestades vääralt, et apellatsioonikoda kvalifitseeris selle väite üksnes „tühistamispõhjuste lubamatuks laiendamiseks”. Seda hinnangut ei lükka ümber vaidlustatud otsuse punktis 38 esitatud väär järeldus, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktist c tulenevat väidet ei ole kehtetuks tunnistamise menetluses esitatud ja hagejale ei ole õigust seda apellatsioonikojale esitatud kaebuses esitada.

96

Nii tuleb nentida, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 135 lõikele 1 oli apellatsioonikojal hageja poolt tühistamisosakonna otsuse peale esitatud kaebuse põhjal lahendada vaidlus sellise esemega, mis oli kindlaks määratud kõnealuse otsusega ning selle toetuseks esitatud põhjendustega, ja ta tegi selle kohta vähemalt täiendava järelduse kujul ka otsuse. Nii ei saa ühtlustamisamet tulemuslikult tugineda 13. jaanuari 2011. aasta kohtuotsusele Park vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bae (PINE TREE) (T‑28/09, EU:T:2011:7, punkt 46), millest nähtub üksnes see, et kehtetuks tunnistamise taotlust ei saa esimest korda esitada apellatsioonikojas, kuivõrd käesoleval juhul ei ole sellega tegemist. Nimetatud kohtuotsuses kinnitatakse hoopis, et tühistamisosakond peab esimese instantsina tegema otsuse kehtetuks tunnistamise taotluse kohta, nagu see on kindlaks määratud poolte erinevate taotluste ja menetlustoimingutega (vt selle kohta kohtuotsus PINE TREE, eespool viidatud, EU:T:2011:7, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika), mille hulka käesoleval juhul kuuluvad hageja seisukohad menetlusse astuja vastuse kohta, mille hageja esitas tühistamisosakonnas.

97

Kuna määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes sama määruse artikli 7 lõike 1 punktiga c rikkumisele viitava väite hindamist on taotletud ja seda on viidud läbi ühtlustamisameti kahe talituse menetluse raames ja hageja on esitanud sama väite Üldkohtus, on viimane selle määruse artikli 65 alusel kohustatud selle põhjendatuse üle otsustama.

98

Seega on käesolev väide vastuvõetav.

99

Tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c alusel, mis on käesoleval juhul vastavalt sama määruse artikli 52 lõike 1 punktile a kohaldatav, ei registreerita kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi.

100

Neid kirjeldavaid märke või tähiseid ei peeta võimeliseks täitma kaubamärgi peamist ülesannet – identifitseerida kauba või teenuse päritolu, et võimaldada kaubamärgiga tähistatud kaupa või teenust ostnud tarbijal hilisemate ostude korral teha sama otsus juhul, kui kogemus osutus positiivseks või teha teistsugune otsus, kui kogemus oli negatiivne (kohtuotsus, 23.10.2003, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, C‑191/01 P, EKL, EU:C:2003:579, punkt 30; vt ka kohtuotsus, 13.9.2013, Fürstlich Castell’sches Domänenamt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Castel Frères (CASTEL), T‑320/10, EKL (väljavõtted), EU:T:2013:424, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Peale selle on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olev üldine huvi tagada, et registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste üht või mitut omadust kirjeldavad tähised oleksid kõigi neid kaupu ja teenuseid pakkuvate majandustegevuses osalejate poolt vabalt kasutatavad (vt selle kohta kohtuotsused Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, punkt 100 eespool, EU:C:2003:579, punkt 31, ja Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 78 eespool, EU:C:2011:139, punkt 37).

102

Kui käsitleda konkreetsemalt kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaubaliikide geograafilist päritolu tähistada võivaid märke või tähiseid, iseäranis kohanimesid, siis üldine huvi nende vaba kasutatavuse säilitamiseks ei ole tingitud mitte ainult nende võimest kajastada asjaomaste kaupade ja teenuste võimalikku kvaliteeti ja muid omadusi, vaid ka võimest mõjutada erineval moel tarbijate eelistusi, näiteks sidudes kaubad ja teenused positiivseid tundeid esile kutsuda võiva kohaga (vt kohtuotsus CASTEL, punkt 100 eespool, EU:T:2013:424, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Esiteks ei registreerita kaubamärgina kohanimesid, kui need tähistavad teatavaid geograafilisi kohti, mis on juba omandanud maine või tuntuse asjaomase toodete või teenuste liigiga seoses ja mis sihtrühma silmis kujutavad endast vastavat seost, ja teiseks ei registreerita kohanimesid, mida võivad soovida kasutada ettevõtjad, kellele peavad need samuti olema asjassepuutuva kauba- või teenuseliigi geograafilise päritolu tähistena vabalt kasutatavad (vt kohtuotsus CASTEL, punkt 100 eespool, EU:T:2013:424, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

104

Sellegipoolest ei keela põhimõtteliselt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c kaubamärgina registreerida kohanimesid, mis on sihtrühma jaoks tundmatud või vähemalt tundmatud geograafilise koha tähistajana, või nimetusi, mille puhul tulenevalt tähistatud koha iseloomust ei ole tõenäoline, et sihtrühm võiks arvata, et asjaomane kauba- või teenuseliik sellest kohast pärineb või on seal loodud (vt kohtuotsus CASTEL, punkt 100 eespool, EU:T:2013:424, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

105

Hinnangu andmisel sellele, kas tähis võib sihtrühma jaoks tähistada asjaomase kaubaliigi geograafilist päritolu, tuleb välja selgitada, kas kohanimi seondub sihtrühma silmis ka tegelikult kaitstavate kaupade või teenuste liigiga või on vähemalt mõistlik eeldada, et selline seos võib tulevikus tekkida. Selle kontrollimise raames tuleb võtta arvesse vaidlusaluse kohanime tuntust sihtrühmas ning sellega tähistatud koha ja asjassepuutuva kaubaliigi iseloomu (vt kohtuotsus CASTEL, punkt 100 eespool, EU:T:2013:424, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Selle eeskujul, mida apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 35 ning mida väidavad ühtlustamisamet ja menetlusse astuja, tuleb nentida, et käesoleval juhul on hageja – jättes kõrvale menetlusse astuja põhjendamata väite, mille kohaselt väljend „port charlotte” tähistab „teatava Islay saarel asuva tuntud piiritusvabriku asukohta” – jätnud tõendamata, et nimetatud väljend tähistab sihtrühma silmis viski poolest juba mainekat või tuntud geograafilist kohta ning esineb vajadus säilitada selle väljendi kui geograafilise päritolu tähise vaba kasutatavus muude selle päritoluga viski tootjate jaoks. Hageja on ka ise tunnistanud, et ta jättis alguses määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktist c tuleneva absoluutse keeldumispõhjuse esitamata, kuna ta ei teadnud, et vaidlustatud kaubamärk viitab sellisele konkreetsele kohale. Samuti ei ole hageja tõendanud, et vaidlustatud kaubamärki võidakse kasutada teatava geograafilise koha tähisena muude viskide jaoks, või et hoolimata sellest, mis on asjaomase avalikkuse päritolu ja keeleoskus, võib sihtrühm vastavalt olukorrale tulevikus selle kaubaliigiga seoseid luua. Seetõttu ei ole tõendatud, et esineb üldine huvi säilitada väljendi „port charlotte” vaba kasutatavus muude viskide tähistamiseks kui need, mida toodab menetlusse astuja, või muude viskitootjate vajadus seda nimetust vabalt kasutada.

107

Neil põhjustel tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

108

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmanda ja neljanda väite hindamise raames tuvastatud rikkumiste tõttu, mis tulenevad sellest, et apellatsioonikoda ei kohaldanud Portugali õiguse asjakohaseid norme (vt eespool punktid 50 ja 62), vaidlustatud otsus tühistada.

109

Mis puutub hageja teise nõudesse vaidlustatud otsust muuta, siis piisab, kui meenutada, et Üldkohtu poolt määruse nr 207/2009 artikli 65 alusel teostatav kontroll seisneb ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimises ja ta võib hagi esemeks oleva otsuse tühistada või seda muuta üksnes juhul, kui selle vastuvõtmise hetkel oli selle suhtes kohaldatav üks määruse artikli 65 lõikes 2 nimetatud tühistamis- või muutmisalustest. Järelikult ei anna Üldkohtu muutmispädevus talle õigust asendada apellatsioonikoja põhjendus enda omaga ega ka viia läbi hindamist, mille kohta apellatsioonikoda ei ole veel seisukohta võtnud. Muutmispädevuse teostamine on seega põhimõtteliselt piiratud üksnes olukordadega, kus Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja läbiviidud hindamise ulatuse kontrollimist õigus otsustada tõendatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, millise otsuse apellatsioonikoda oleks pidanud tegema (kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 45 eespool, EU:C:2011:452, punktid 71 ja 72).

110

Seetõttu ei ole Üldkohtul määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 kohaldamise raames käesoleval juhul õigust iseseisvalt hinnata, kas hageja võib konkreetsetele Portugali õiguse normidest tulenevatele varasematele õigustele tugineda. Sellega seoses tuleb meenutada, et nii siseriikliku vastava õiguse olemasolu kui ka ulatus on faktilised asjaolud, mille suhtes kehtivad tõendamiskohustust ja tõendite esitamist puudutavad põhimõtted ning kohtu poolt tõendite vaba hindamise põhimõte (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 45 eespool, EU:C:2011:452, punktid 49–51, ja makro, punkt 45 eespool, EU:T:2013:232, punktid 62–65). Nii ei tohi Üldkohus asendada oma tõlgendusega Portugali õigusest seda tõlgendust, mille apellatsioonikoda oleks pidanud andma erinevate tõendite, eelkõige Portugali kohtute asjaomaste otsuste põhjal, mille hageja on esitanud ühtlustamisameti kahes talituses, see tähendab enne vaidlustatud otsuse tegemist.

111

Seetõttu tuleb muutmisnõue tagasi lükata.

112

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

113

Vastavalt kodukorra artikli 190 lõikele 2 käsitatakse hüvitatavate kuludena üksnes poolte vältimatuid kulusid seoses apellatsioonikoja menetlusega. Seevastu tühistamisosakonna menetlusega seoses kantud kulud ei ole hüvitatavad kulud, mistõttu neid kulusid puudutav nõue tuleb jätta rahuldamata.

114

Kuna ühtlustamisamet on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kulud, sealhulgas apellatsioonikoja menetluses kantud kulud, välja mõista välja ühtlustamisametilt, nagu on nõudnud hageja.

115

Jätta menetlusse astuja kohtukulud kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Tühistamisväidete kokkuvõte

Esimene, teine ja kolmas väide, et on eksitud nime Oporto puudutavas faktilises asjaolus, asjaolus, et sõnad „porto” ja „port” on kaitstud kui geograafilised tähised per se, mitte kui „samaväärsed sõnad”, ning veini päritolunimetuste kaitset reguleerib mitte üksnes määrus nr 491/2009, vaid ka siseriiklik õigus

Poolte argumentide uuesti esitamine

Portugali päritolunimetuse „porto” või „port” väidetav eiramine

Määruse nr 491/2009 kui sellisega antava kaitse ulatus

Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkiga c koostoimes artikli 8 lõikega 4 ning artikli 53 lõikega 2 antud kaitse ulatus

Neljas väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes sama määruse artikli 8 lõikega 4

Poolte argumentide uuesti esitamine

Asjaomane avalikkus

Esimene väiteosa, et apellatsioonikoda jättis Portugali õiguse kohaldamata

Teine väiteosa, et on rikutud määruse nr 491/2009 artikli 118m lõiget 2

Viies väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga g

Kuues väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes sama määruse artikli 7 lõike 1 punktiga c

Poolte argumentide uuesti esitamine

Käesoleva väite vastuvõetavus

Käesoleva väite põhjendatus

Vahejäreldus

Muutmisnõue

Kohtukulud