1

Hageja Unitec Bio SA on Argentina biodiisli tootja.

2

Biodiisel on tavalist diislit meenutav alternatiivkütus, mida toodetakse Euroopa Liidus, kuid mida samuti olulistes kogustes imporditakse. Argentinas toodetakse seda peamiselt sojaubadest ja sojaõlist (edaspidi koos „põhitooraine“).

3

Kaebuse alusel, mille 17. juulil 2012 esitas Euroopa Biodiisli Nõukogu (European Biodiesel Board (EBB)) tootjate nimel, kelle toodang moodustab üle 60% liidu biodiisli kogutoodangust, avaldas Euroopa Komisjon nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009,L 343, lk 51; edaspidi „algmäärus“) artikli 5 alusel 29. augustil 2012 teate dumpinguvastase menetluse algatamise kohta Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes (ELT 2012 C 260, lk 8).

4

Dumpingu ja kahju uurimine hõlmas ajavahemikku 1. juulist 2011 kuni 30. juunini 2012 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2001 kuni uurimisperioodi lõpuni.

5

Kuna Argentina eksportivaid tootjaid oli palju, siis moodustas komisjon asjaomaseks uurimiseks valimi kolmest eksportivast tootjast või eksportivate tootjate rühmast vaatlusaluse toote suurima tüüpilise liitu suunatud ekspordimahu põhjal. Hageja sellesse valimisse ei kuulunud.

6

Komisjon võttis 27. mail 2013 vastu määruse (EL) nr 490/2013, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli suhtes (ELT 2013, L 141, lk 6; edaspidi „ajutine määrus“). Selles määruses sedastas komisjon eelkõige, et Argentinast imporditakse biodiislit dumpinguhindadega, mis tekitab kahju liidu tootmisharule, ja leidis, et selle impordi suhtes dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine on liidu huvides.

7

Argentina osas dumpingumarginaali arvutamise ja täpsemalt samasuguse toote normaalväärtuse kindlaksmääramise kohta tõdes komisjon, et omamaine müük ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, sest riik reguleerib väga palju Argentina biodiisli turgu. Seetõttu otsustas komisjon kohaldada algmääruse artikli 2 lõiget 3, mis sätestab, et kui seda toodet üldse tavapärase kaubandustegevuse käigus ei müüda, siis tuleb leida selle toote arvestuslik normaalväärtus, see tähendab võtta aluseks päritoluriigi tootmiskulud, millele lisatakse mõistlik summa müügi- ja halduskulude ning muude üldkulude katteks ning mõistlik kasumimarginaal, või asjakohase kolmanda riigiga toimuva tavapärase kaubandustegevuse käigus kasutatavad ekspordihinnad, tingimusel et kõnealused hinnad on tüüpilised.

8

Argentina päritolu biodiisli tootmiskulude kohta märkis komisjon, et EBB väitel ei kajastanud Argentina eksportivate tootjate dokumenteeritud tootmiskulud mõistlikult biodiisli tootmisega seotud kulusid. See väide käis Argentinas kasutatava diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi kohta, mis kaebuse esitajate sõnul tõi kaasa põhitoorainete hinnamoonutused. Komisjon, kes leidis, et tal puudus sel hetkel piisav teave, mis võimaldanuks teha otsuse, kuidas seda väidet kõige asjakohasemal viisil käsitleda, otsustas arvutada biodiisli normaalväärtuse mainitud dokumenteeritud tootmiskulude alusel, märkides siiski, et seda küsimust käsitletakse põhjalikumalt uurimise lõppjärgus.

9

Euroopa Liidu Nõukogu võttis 19. novembril 2013 vastu rakendusmääruse (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 315, lk 2; edaspidi „vaidlustatud määrus“).

10

Esiteks kinnitas nõukogu Argentina osas samasuguse toote normaalväärtuse puhul ajutise määruse järeldusi, mille kohaselt tuleb see väärtus arvutada algmääruse artikli 2 lõike 3 alusel, sest Argentina biodiisli turgu reguleerib väga palju riik (vaidlustatud määruse punkt 28).

11

Mis puutub tootmiskuludesse, siis nõustus nõukogu komisjoni ettepanekuga muuta ajutise määruse põhjendusi ja algmääruse artikli 2 lõikest 5 lähtudes loobuda uuritud Argentina eksportivate tootjate dokumenteeritud põhitoorainete hindade kasutamisest. Nõukogu leidis, et need andmed ei peegelda mõistlikult Argentinas biodiisli tootmisega seotud kulusid, kuna diferentseeritud ekspordimaksu süsteem tingib põhitoorainete hinnamoonutusi Argentina siseturul. Selle asemel kasutas nõukogu Argentina põllumajandusministeeriumi poolt uurimisperioodil avaldatud sojaoa FOB-ekspordihindade keskmist võrdlushinda (edaspidi „võrdlushind“) (vaidlustatud määruse põhjendused 35–40).

12

Korrates enamikku ajutise määruse põhjendustest, tõdes nõukogu teiseks, et liidu tootmisharule on tekitatud olulist kahju algmääruse artikli 3 lõike 5 tähenduses (vaidlustatud määruse põhjendused 105–142) ja et selle kahju on põhjustanud Argentinast pärit biodiisli dumpinguhinnaga import (vaidlustatud määruse põhjendused 144–157). Neil asjaoludel leidis nõukogu, et seda põhjuslikku seost ei kõrvalda muud tegurid, mille hulka kuuluvad eelkõige liidu tootmisharu import (vaidlustatud määruse põhjendused 151–160), liidu tootmisharu tootmisvõimsuse vähene rakendamine (vaidlustatud määruse põhjendused 161–171) ja teatavates liikmesriikides kasutusel olev vanaõlist valmistatud biodiisli topeltarvestuse süsteem (vaidlustatud määruse põhjendused 173–179).

13

Kolmandaks kinnitas nõukogu, et asjaomaste dumpinguvastaste meetmete kehtestamine on endiselt liidu huvides (vaidlustatud määruse põhjendused 190–210).

14

Tuvastatud dumpingumarginaale ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju suurust arvestades otsustas nõukogu eelkõige, et ajutise määrusega kehtestatud ajutise dumpinguvastase tollimaksu alusel tagatud summad tuleb lõplikult sisse nõuda (vaidlustatud määruse põhjendus 228 ja artikkel 2) ja et Argentinast pärit biodiisli impordi suhtes tuleb kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks (vaidlustatud määruse artikli 1 lõige 1).

15

Vaidlustatud määruse artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud vaatlusaluse toote suhtes kohaldatavad lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määrad järgmiselt:

16

EBB-lt saadud teise kaebuse alusel viis komisjon dumpinguvastase menetlusega samal ajal läbi ka subsiidiumivastase menetluse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes Euroopa Liitu. Pärast seda, kui nimetatud kaebus 7. oktoobri 2013. aasta kirjaga tagasi võeti, lõpetati mainitud menetlus lõplikke tollimakse kehtestamata komisjoni 25. novembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1198/2013, millega lõpetatakse subsiidiumivastane menetlus Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 330/2013, millega kehtestatakse sellise impordi suhtes registreerimisnõue (ELT 2013 L 315, lk 67).

17

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. veebruaril 2014.

18

Nõukogu esitas kostja vastuse 2. juulil 2014. Hageja esitas 6. augustil 2014 repliigi ning nõukogu esitas 21. oktoobril 2014 vasturepliigi.

19

Komisjon ja EBB esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 13. mail ja 2. juunil 2014 saabunud dokumentidega taotlused astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu üheksanda koja presidendi 17. juuli ja 22. septembri 2010. aasta määrustega anti neile luba astuda menetlusse. Menetlusse astujad esitasid oma seisukohad ja ülejäänud pooled esitasid määratud tähtaja jooksul nende kohta oma märkused.

20

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (üheksas koda) avada menetluse suulise osa.

21

30. septembri 2015. aasta määrusega liideti käesolev kohtuasi ja kohtuasjad T‑112/14: Molinos Río de la Plata vs. nõukogu, T‑113/14: Oleaginosa Moreno Hermanos vs. nõukogu, T‑114/14: Vicentin vs. nõukogu, T‑115/14: Aceitera General Deheza vs. nõukogu, T‑116/14: Bunge Argentina vs. nõukogu, T‑117/14: Cargill vs. nõukogu, T‑118/14: LDC Argentina vs. nõukogu ja T‑119/14: Carbio vs. nõukogu suuliseks menetlemiseks. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 28. oktoobri 2015. aasta kohtuistungil.

22

Üldkohus (üheksas koda) palus menetlust korraldavate meetmetena pooltel esitada oma seisukohad teiste menetluspoolte vastuste kohta.

23

Hageja palub Üldkohtul:

24

Nõukogu, keda toetavad komisjon ja EBB, palub Üldkohtul:

25

Ilma et nõukogu formaalselt esitaks 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet, leiab ta, et käesolev hagiavaldus on vastuvõetamatu. Sisuliselt väidab ta, et hagejal ei ole õigust esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel. Kuna hageja ei kuulunud kasutatud valimisse (vt punkt 5 eespool), siis ei identifitseeri vaidlustatud määrus teda piisavalt, sest teda on mainitud ainult „[teiste] koostööd tegeva[te] äriühingute“ hulgas ja dumpingumarginaali arvutusi ei tehtud tema majandustegevust käsitlevate andmete põhjal. Hageja osalemine haldusmenetluses oli ainult kaudne ega ole sellisena piisav, et olla aluseks tema isiklikule huvile. Lisaks ei ole hageja nõukogu väitel tõendanud, et vaidlustatud määrus puudutab teda isiklikult mingite tunnuste tõttu, mis on talle omased ja mis eristavad teda kõigist teistest isikutest.

26

Sissejuhatuseks olgu sellega seoses meenutatud, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik selle artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.

27

Käesoleval juhul on Üldkohtu arvates vaja uurida, kas on vaidlustatud määrus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

28

Nõukogu ei vaidlusta asjaolu, et vaidlustatud määrus puudutab seda äriühingut otseselt. Nimelt peab liikmesriigi toll kaalutlusõigust omamata sisse nõudma vaidlustatud määrusega kehtestatud tollimaksu.

29

Seoses hageja isikliku puutumusega tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt saab füüsiline või juriidiline isik väita, et asjaomane akt puudutab teda isiklikult, üksnes siis, kui see mõjutab teda mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab (kohtuotsus, 15.7.1963, Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 197, 223)

30

Selles kontekstis tuleb märkida, et vaidlustatud määruse artikkel 1 näeb hagejat otsesõnu mainides tema suhtes ette lõpliku dumpinguvastase tollimaksu 237,05 eurot tonni kohta.

31

Vastupidi nõukogu väitele piisab ainuüksi sellest asjaolust, et tuvastada hageja isiklik puutumus (vt selle kohta kohtuotsus, 15.2.2001, Nachi Europe, C‑239/99, EU:C:2001:101, punkt 22).

32

Kuna vaidlustatud määrus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult, siis tuleb nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

33

Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega.

34

Esimese ja teise väite eesmärk on vaidlustada nõukogu otsustuse loobuda uuritud Argentina eksportivate tootjate põhitoorainete dokumenteeritud hindade kasutamisest diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi tingitud hinnamoonutuste tõttu ja asendada need võrdlushindadega. Hageja esimese väite kohaselt ei ole see otsustus kooskõlas algmääruse artikli 2 lõike 5 esimese ja teise lõiguga. Hageja teise väite kohaselt ei ole see otsustus kooskõlas GATTi VI artikli rakendamise lepinguga (EÜT 1994, L 336, lk 103).

35

Kolmanda väite kohaselt rikkus nõukogu algmääruse artikli 3 lõiget 7 sellega, et tuvastas põhjusliku seose Argentinast pärit biodiisli impordi ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju vahel.

36

Esimese väite raames väidab hageja, et nõukogu rikkus algmääruse artikli 2 lõiget 5, jättes arvestamata asjaomaste Argentina tootjate poolt tegelikult kantud põhitoorainetega seotud kuludega selle tõttu, et nende toorainete hinnad Argentiina eksportivate tootjate raamatupidamisdokumentides olid kunstlikult madalad. Hageja väitel ei ole põhitoorainete hinnad Argentiinas reguleeritud. Tootjad määravad need kindlaks vabalt ja need ei ole madalamad kui ekspordiks müüdavate toorainete puhul. Nõukogu ja komisjoni (edaspidi koos „institutsioonid“) lähenemine nende toorainete hinna kindlaksmääramisele tähendab, et neis dokumentides märgitud Argentina hinnale lisatakse ekspordimaks. Isegi kui oletada, et diferentseeritud ekspordimaksu süsteem moonutab nende toorainete omamaiseid hindu, ei ole institutsioonid hageja väitel igal juhul tõendanud, et need raamatupidamisdokumendid ei kajastanud mõistlikult äriühingute kulusid ja et seega võis nendega algmääruse artikli 2 lõike 5 alusel arvestamata jätta.

37

Nõukogu, keda toetavad komisjon ja EBB, väidab, et käesoleval juhul toetab algmääruse artikli 2 lõike 5 kohaldamist asjaolu, et põhitoorainete müük Argentina turul ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus. Nõukogu väitel tingis diferentseeritud ekspordimaksu süsteem Argentina biodiisli tootjate tootmiskulude moonutuse, mida tõendab omamaise ja rahvusvahelise hinna oluline lahknevus ja mille tõttu tuleb neid kulusid kohandada. Uuritud Argentina eksportivate tootjate raamatupidamisdokumente ei võetud normaalväärtuse arvutamisel aluseks siis, kui uuritava toote tootmiskulud ei kajastunud mõistlikult nendes dokumentides. Asjaolu, et hinnad on reguleeritud, on vaid üks tegur, mis võib uurimise raames põhjendada seda, et kulud ei kajastu mõistlikult nendes dokumentides. Institutsioonide poolt kasutatud andmed, nimelt rahvusvahelisi hindu peegeldav sojaoa võrdlushind uurimisperioodi ajal, on usaldusväärne allikas.

38

Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et vaidlustatud määruse puhul samasuguse toote normaalväärtuse kindlaksmääramise raames ei arvutanud institutsioonid põhitoorainetega seotud tootmiskulusid uuritud äriühingute raamatupidamisdokumentides kajastuvate kõnealuste hindade alusel, vaid nagu selgub eelkõige selle määruse põhjendusest 29 ja sellele järgnevatest põhjendustest, loobusid nad nende hindade kasutamisest ja asendasid need võrdlushinnaga, tuginedes algmääruse artikli 2 lõikele 5.

39

Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3 arvutatakse siis, kui tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuv samasuguse toote müük puudub või on ebapiisav või kui erilise turuolukorra tõttu ei ole võimalik seda nõuetekohaselt võrrelda, samasuguse toote normaalväärtus päritoluriigi tootmiskulude alusel, millele lisatakse mõistlik summa müügi- ja halduskulude ning muude üldkulude katteks ning mõistlik kasumimarginaal, või tavapärase kaubandustegevuse käigus asjakohase kolmanda riigi suhtes kohaldatavate ekspordihindade alusel, tingimusel et kõnealused hinnad on tüüpilised. Samas sättes on täpsustatud, et vaatlusaluse toote puhul võib eelnevas lauses nimetatud eriliseks turuolukorraks lugeda muu hulgas olukorda, kus hinnad on kunstlikult madalad, eksisteerib märkimisväärne vahetuskaubandus või mittekaubanduslik töötlemiskord.

40

Lisaks tuleneb algmääruse artikli 2 lõike 5 esimesest lõigust, et kui samasuguse toote normaalväärtus arvutatakse vastavalt selle määruse artikli 2 lõikele 3, siis on tavaliselt tootmiskulude arvutamise aluseks uuritava isiku raamatupidamisdokumendid, tingimusel et kõnealused dokumendid on kooskõlas asjaomase riigi üldtunnustatud majandusarvestuspõhimõtetega ning nendes esitatakse asjakohasel viisil vaatlusaluse toote tootmis- ja müügikulud.

41

Vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 5 teisele lõigule tuleb siis, kui uurimisaluse toote valmistamise ja müügiga seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomase isiku raamatupidamisdokumentides, nende kohandamiseks või kindlaksmääramiseks võtta aluseks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud või, kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, mõni muu mõistlik alus, sealhulgas teave teiste tüüpiliste turgude kohta.

42

Algmääruse artikli 2 lõike 5 esimese ja teise lõigu eesmärk on tagada, et samasuguse toote tootmise ja müügiga seotud kulud, mida kasutatakse selle toote normaalväärtuse arvutamisel, peegeldavad neid kulusid, mida tootja oleks kandnud ekspordiriigi siseturul.

43

Lisaks nähtub algmääruse artikli 2 lõike 5 esimesest lõigust, et uuritava isiku raamatupidamisdokumendid on samasuguse toote tootmiskulude tuvastamisel eelistatud teabeallikas ja üldjuhul kasutatakse neis dokumentides sisalduvaid andmeid ning et nende kohandamine või asendamine muu mõistliku allikaga on erand.

44

Arvestades põhimõtet, et kõrvalekaldumist üldreeglist või sellest tehtud erandit tuleb tõlgendada kitsalt (vt kohtuotsus 19.9.2013, Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, C-15/12 P, EU:C:2013:572, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika), tuleb hagejaga nõustudes tõdeda, et algmääruse artikli 2 lõikest 5 tulenevat erandkorda tuleb tõlgendada kitsalt.

45

Seadmata kahtluse alla põhjusi, mis ajendasid institutsioone arvutama samasuguse toote normaalväärtuse vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3, vaidlustab hageja käesoleval juhul selle, kuidas kohaldati selle sama määruse artikli 2 lõiget 5, millele tuginedes ei kasutanud institutsioonid nimetatud arvutusi tehes põhitoorainete hindu, mis sisaldusid uuritud äriühingute raamatupidamisdokumentides.

46

Vaidlustatud määruses ei väida institutsioonid, et uuritud Argentina eksportivate tootjate raamatupidamisdokumendid ei ole kooskõlas Argentina üldtunnustatud majandusarvestuspõhimõtetega. Nad hoopis tõdevad, et need dokumendid ei kajasta mõistlikult põhitoorainetega seotud kulusid.

47

Nagu selgub vaidlustatud määruse põhjendustest 29–42, asusid institutsioonid nimelt seisukohale, et kuna diferentseeritud ekspordimaksu süsteem hõlmas põhitoorainetele ja biodiislile kehtivat diferentseeritud ekspordimaksu, siis moonutas see süsteem nende toorainete hindu, lüües need Argentina turul alla kunstlikult madalale tasemele.

48

Tuginedes 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsusele Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65), märkisid institutsioonid vaidlustatud määruse põhjenduses 31, et kui tooraine hindu reguleeritakse viisil, mis viib need omamaisel turul kunstlikult madalale, võib eeldada, et vaatlusaluse toote tootmiskulu on moonutatud. Neil asjaoludel ei saa uuritud Argentina eksportivate tootjate raamatupidamisdokumentides olevaid andmeid pidada mõistlikeks ja seega tuleb neid kohandada.

49

Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65) punktis 44 otsustas üldkohus, et kuna Venemaa õiguse alusel tarniti maagaasi asjaomastele eksportivatele tootjatele alati väga madala hinnaga, siis mõjutas selle kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas käsitletud vaatlusaluse toote tootmishinda gaasi hinnamoonutus Venemaa siseturul, nii et seda hinda ei tinginud turujõud. Seega leidis Üldkohus, et institutsioonid said põhjendatult otsustada, et selle kohtuotsuse aluseks oleva kohtuasja hagejate raamatupidamisdokumentides olevaid andmeid ei saa pidada mõistlikeks ja et järelikult tuleb kasutada kohandamist teiste allikate alusel, mis institutsioonide hinnangul on pärit enam tüüpilistelt turgudelt.

50

Kuid nagu hageja põhjendatult märgib, ei nähtu – erinevalt 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65) aluseks oleva kohtuasjas käsitletud olukorrast – kohtuasja toimikust, et Argentinas olid põhitooraine hinnad vahetult reguleeritud. Nimelt nägi institutsioonide osundatud diferentseeritud ekspordimaksu süsteem ette üksnes erineva määraga ekspordimaksud põhitoorainetelt ja biodiislilt.

51

Asjaolu, et Argentiinas ei reguleeri diferentseeritud ekspordimaksu süsteem põhitoorainete hindu vahetult, ei välista siiski iseenesest algmääruse artikli 2 lõikes 5 ette nähtud erandi kohaldamist.

52

Nimelt tuleb institutsioonidega nõustudes meelde tuletada, et algmääruse artikli 2 lõike 5 teisele lõigule vastav säte lisati varasemasse algmäärusesse, nimelt nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrusesse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45) nõukogu 5. novembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1972/2002, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 384/96 (EÜT 2002, L 305, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 132).

53

Määruse nr 1972/2002 põhjendusest 4 selgub, et algmääruse artikli 2 lõike 5 teisele lõigule vastava sätte lisamise eesmärk oli anda suuniseid selle kohta, mida tuleb teha juhul, kui raamatupidamisdokumendid ei kajasta mõistlikult asjaomase toote valmistamise ja müügiga seotud kulusid, eelkõige olukordades, kus samasuguse toote müük erilise turuolukorra tõttu nõuetekohast võrdlust ei võimalda. Sama põhjenduse kohaselt tuleks sellisel juhul asjaomased andmed hankida allikatest, mida „kõnealused moonutused“ ei mõjuta.

54

Määruse nr 1972/2002 põhjendus 4 näeb seega ette võimaluse tugineda algmääruse artikli 2 lõikele 5 eelkõige siis, kui moonutuste tõttu ei ole samasuguse toote müügi põhjal võimalik läbi viia nõuetekohast võrdlust. Sellest põhjendusest tuleneb samuti, et selline olukord võib esineda eelkõige siis, kui on tegemist algmääruse artikli 2 lõike 3 teises lõigus mainitud sellise erilise turuolukorraga, mille puhul on vaatlusaluse toote hinnad kunstlikult madalad, kusjuures seda laadi olukorda ei ole piiritletud juhuga, kui ekspordiriik reguleerib samasuguse toote või põhitooraine hinda vahetult.

55

Seevastu ei ole mõistlik asuda seisukohale, et ekspordiriigi organite mis tahes meede, mis võib mõjutada põhitoorainete hindu ja selle kaudu vaatlusaluse toote hinda, võiks olla sellise moonutuse aluseks, mis võimaldab samasuguse toote normaalväärtuse arvutamse raames loobuda uuritava isiku raamatupidamisdokumentides märgitud hindade kasutamisest. Nagu hageja on põhjendatult märkinud, tekiks nimelt juhul, kui arvestataks ekspordiriigi organite mis tahes meetmega, mis võib kasvõi vähimal määral mõjutada tooraine hinda, oht jätta algmääruse artikli 2 lõike 5 esimeses lõigus sisalduv põhimõte, et need dokumendid on samasuguse toote tootmiskulude tuvastamisel eelistatud teabeallikas, ilma igasugusest kasulikust mõjust.

56

Seega võivad institutsioonid ekspordiriigi organite meetmele viidates jätta samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames kasutamata uuritava isiku raamatupidamisdokumentides märgitud toorainete hinnad üksnes siis, kui selline meede tingib nende toorainete hindade olulise moonutuse. Algmääruse artikli 2 lõikes 5 ette nähtud erandkorra teistsugusel tõlgendamisel nii, et käesolevaga sarnaneval juhul võib nende dokumentide andmed asendada muul mõistlikul alusel rajanevate kuludega, tekib nimelt oht kahjustada ebaproportsionaalselt põhimõtet, mille kohaselt on need raamatupidamisdokumendid eelistatud teabeallikas samasuguse toote tootmiskulude kindlakstegemisel.

57

Algmääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu kohaldamist põhjendavate asjaolude esinemise tõendamiskoormise osas tuleb lisaks eelöeldule märkida, et kui institutsioonid leiavad, et nad peavad uuritava isiku raamatupidamisdokumentides märgitud tootmiskulude kasutamisest loobuma ja asendama need muu mõistlikuks peetava hinnaga, siis peavad nad tuginema tõenditele või vähemalt kaudsetele tõenditele, mis võimaldavad kindlaks teha teguri, mille alusel kohandamine tehakse (vt analoogia alusel kohtuotsus, 10.3.2009, Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu, T‑249/06, EU:T:2009:62, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Arvestades asjaolu, et otsus jätta samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames arvestamata uuritavate isikute raamatupidamisdokumentides sisalduvate tootmiskuludega kuulub erandkorra raamesse (vt eespool punkt 45), peavad institutsioonid seega siis, kui nende osundatud moonutus ei ole selle tinginud riikliku meetme vahetu tagajärg nagu 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65) aluseks oleva kohtuasja puhul, vaid selle meetme poolt turule eeldatavalt avaldatava mõju tulemus, selgitama asjaomase turu toimimist ja tõendama, milline konkreetne mõju on asjaomasel meetmel sellele turule, tuginemata seejuures pelgalt konjunktuurile.

59

Neid kaalutlusi arvestades tuleb kontrollida, kas institutsioonid on õiguslikult piisavalt tõendanud, et käesoleval juhul on täidetud need tingimused, mis võimaldavad jätta samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames arvestamata Argentina eksportivate tootjate raamatupidamisdokumentides sisalduvate põhitoorainete hindadega.

60

Esiteks on Argentina riigiorganite meede, mida on nimetatud põhitoorainete hinnamoonutuste allikana, nagu on öeldud eelkõige vaidlustatud määruse põhjenduses 29, diferentseeritud ekspordimaksu süsteem, niivõrd kui see sisaldab põhitoorainete ja biodiisli diferentseeritud ekspordimaksu määrasid. Vaidlustatud määruse põhjendusest 35 selgub, et uurimisperioodil oli biodiisli ekspordimaksu nominaalmäär 20% ja tegelik määr 14,58%, samas kui samal perioodil oli sojaoa ekspordimaksu määr 35% ja sojaõli oma 32%.

61

Teiseks märkis nõukogu diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi mõju kohta vaidlustatud määruse punktis 30, et edasise uurimise andmetel viis kõnealune süsteem põhitooraine hinnad Argentina turul alla kunstlikult madalale tasemele.

62

Kuigi samas kontekstis tõdes komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 68 Indoneesias kasutatud diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi mõju kohta, et see piirab toorainete eksportimise võimalusi, mis tähendab suuremate koguste jäämist omamaisele turule, mis omakorda võtab asjaomase tooraine puhul maha riigisisese hinnasurve, tuleb tõdeda, et vaidlustatud määruses ei ole sedastatud, mil määral selline süsteem – nähes põhitoorainetele ja biodiislile ette diferentseeritud ekspordimaksu määra – põhjustas olulisi toorainete hinnamoonutusi Argentina turul.

63

Vaidlustatud määruse põhjenduses 37 tõdeb nõukogu, et põhitoorainete omamaised ja rahvusvahelised hinnad järgivad samu suundumusi ja et nende hindade vahe on võrdne toodete vastavate ekspordimaksudega. Selle sama määruse punktis 38 on öeldud, et Argentina biodiislitootjate kasutatud põhitoorainete omamaised hinnad on rahvusvahelistest hindadest kunstlikult madalamad diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi tingitud moonutuse tõttu. Kuivõrd aga nõukogu piirdus tõdemusega, et põhitoorainete omamaiste hindade erinevus rahvusvahelistest hindadest vastab sisuliselt põhitoorainete ekspordimaksule, siis jättis ta tõendamata, millist mõju põhitooraine maksumäära ja biodiisli maksumäära erinevused kui sellised võisid avaldada nende toorainete hindadele Argentina turul. Vaidlustatud määruse punktis 37 esitatud tõdemus võimaldab kõige enam teha järeldusi teatavate tagajärgede kohta, mis ekspordimaksu kehtestamisel võis olla põhitoorainete hindade puhul, kuid ei võimalda teha järeldusi selle kohta, mis mõju võis olla sellel turul põhitoorainete hindadele nende toorainete maksumäära ja biodiisli maksumäära erinevusel.

64

Samuti ei võimalda vaidlustatud määruse põhjendustes 39 ja 42 sisalduv nõukogu antud teave, et vaatlusaluste äriühingute raamatupidamisdokumentides kajastuvad põhitoorainete hinnad asendati hinnaga, mida asjaomased äriühingud oleksid siseturul maksnud nende toorainete eest moonutuse puudumise korral, see tähendab võrdlushinnaga, teha järeldusi mõju kohta, mida nende toorainete hindadele sellel turul võis avaldada toorainete ekspordimaksu määra ja biodiisli ekspordimaksu määra erinevus. Kuivõrd neid põhjendusi tuleb mõista kui nõukogu järeldust, et sellise maksumäärade erinevuse puudumise korral oleks põhitoorainete hinnad asjaomasel turul olnud samad kui võrdlushind, siis piisab, kui märkida, et selle paikapidavust ei ole tõendatud ei vaidlustatud määruses ega Üldkohtu menetluses.

65

Mis puudub majandusuuringutesse, millele institutsioonid tuginesid Üldkohtu menetluses, siis nende alusel võib tõepoolest järeldada, et ekspordimaks põhjustab maksustatud toote ekspordihinna tõusu võrreldes siseturu hinnaga, selle toote ekspordi vähenemise ja surve alandada hindu siseturul. Samuti võib nende põhjal järeldada, et ekspordimaksu süsteem, mille raames maksustatakse põhitooraineid kõrgemal tasemel kui tooteid järgnevatel turgudel, kaitseb ja soodustab järgnevatel turgudel tegutsevat omamaist tööstust, võimaldades sellele piisavas koguses toorainet soodsa hinnaga.

66

Siiski tuleb märkida, et need uuringud käsitlevad üksnes ekspordimaksu mõju põhitoorainete hindadele, mitte põhitoorainete ekspordil ja biodiisli ekspordimaksu diferentseeritud maksumäärade mõju.

67

Seega selgitasid institutsioonid üksnes seost põhitoorainete rahvusvaheliste ja omamaiste hindade vahel ning kirjeldasid ekspordimaksu mõju nende toorainete kättesaadavusele siseturul ja nende hindadele, jättes aga konkreetselt tõendamata, milline mõju võis diferentseeritud ekspordimaksu süsteemil kui sellisel olla põhitoorainete omamaistele hindadele ja millisel määral see mõju erineb põhitoorainete ja biodiisli ekspordimaksude diferentseeritud määradeta maksusüsteemi omast.

68

Seega tuleb asuda seisukohale, et institutsioonid ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et Argentinas esines oluline põhitoorainete hinnamoonutus, tingituna diferentseeritud ekspordimaksude süsteemist selle tõttu, et see süsteem nägi nende toorainete ja biodiisli ekspordimaksu diferentseeritud maksumäärad. Otsustades, et nende toorainete hinnad ei kajastu mõistlikult Argentina eksportivate tootjate raamatupidamisdokumentides ja loobudes nende kasutamisest, on institutsioonid rikkunud algmääruse artikli 2 lõiget 5.

69

Vastupidi institutsioonide väidetele ei lükka seda järeldust ümber asjaolu, et institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, ja see, et selles osas peab liidu kohtus piirduma ainult kontrollimisega, kas menetlusnormidest on kinni peetud, kas vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on sisuliselt paikapidavad, kas nende faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või kas võimu ei ole kuritarvitatud (vt selle kohta kohtuotsus, 18.9.2002, Since Hardware (Guangzhou) vs. nõukogu, T‑156/11, EU:T:2012:431, punktid 134–136 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Nimelt ei piira Üldkohtu kontroll, mille raames selgitatakse välja üksnes see, kas liidu institutsioonide tehtud järelduste aluseks võisid olla asjaolud, millele nad tuginesid, nende ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas (vt selle kohta kohtuotsus, 16.2.2012, nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 68).

71

Käesoleval juhul kontrollis Üldkohus üksnes seda, kas institutsioonid on tõendanud, et täidetud on tingimused, mille korral võib vastavalt algmääruse artikli 2 lõikes 5 kehtestatud eeskirjale samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames loobuda uuritud Argentina eksportivate tootjate raamatupidamisdokumentides kajastatud asjaomase toote tootmis- ja müügikulude kasutamisest.

72

Sellest lähtuvalt tuleb esimese väitega nõustuda.

73

Veel tuleb kontrollida, millisel määral annab tuvastatud viga aluse tühistada vaidlustatud määrus hagejat puudutavas osas.

74

Vastupidi nõukogu väitele ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel võimalik tühistada vaidlustatud määruse artiklit 1 osaliselt üksnes dumpinguvastase tollimaksu määra arvutamise meetodis tehtud veaga seoses.

75

Väljakujunenud kohtupraktika järgi on liidu õigusakti osaline tühistamine võimalik nimelt vaid juhul, kui need osad, mille tühistamist on nõutud, on ülejäänud aktist eraldatavad. See eraldatavuse nõue ei ole täidetud siis, kui osalise tühistamise tulemusena muudetakse akti sisu (kohtuotsus, 10.12.2002, komisjon vs. nõukogu, C‑29/99, EU:C:2002:734, punktid 45 ja 46).

76

Nagu esimese väite käsitluse raames on tõdetud, põhineb see, kuidas institutsioonid arvutasid samasuguse toote normaalväärtuse, valedel kaalutlustel. Kuna normaalväärtus on kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu määra kindlaksmääramisel keskse tähtsusega, ei saa vaidlustatud määruse artikkel 1 jääda jõusse osas, millega kehtestatakse hageja suhtes individuaalne dumpinguvastane tollimaks.

77

Arvestades lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja algmääruse artikli 10 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud ajutise dumpinguvastase tollimaksu vahelist seost, tuleb hagejat puudutavas osas samuti tühistada vaidlustatud määruse artikkel 2, kuna see näeb ette ajutise dumpinguvastase tollimaksu alusel tagatud summade lõpliku sissenõudmise.

78

Seega tuleb vaidlustatud määrus tühistada hagejat puudutavas osas, ilma et oleks vaja uurida teist ja kolmandat väidet.

79

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud ja hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista nõukogult, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

80

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõigetele 1 ja 3 kannavad komisjon ja EBB ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab: