1

Kreeka Vabariik palus Euroopa Kohtu kantseleile 19. septembril 2014 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsus kohtuasjas Kreeka vs. komisjon (T‑52/12, EU:T:2014:677; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema tühistamishagi, mis oli esitatud komisjoni 7. detsembri 2011. aasta otsuse 2012/157/EL hüvitusabi kohta, mida maksis Kreekas põllumajanduskindlustustega tegelev asutus (ELGA) aastatel 2008 ja 2009 (ELT 2012, L 78, lk 21; edaspidi „vaidlusalune otsus”), peale.

2

Euroopa Kohtu kantseleile 30. septembril 2014 ELTL artiklite 278 ja 279 alusel esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses palus Kreeka Vabariik eeskätt peatada vaidlustatud kohtuotsuse täitmine kuni apellatsioonkaebuse kohta kohtuotsuse kuulutamiseni.

3

Kreeka põllumajanduskindlustustega tegelev asutus (ELGA) on avalikes huvides tegutsev asutus, mis loodi seadusega nr 1790/1988 (Fillo efimeridos tis kiverniseos, edaspidi „FEK”, A’ 134/20.6.1988). ELGA on eraõiguslik juriidiline isik, mis kuulub täielikult riigile. ELGA ülesanne on eelkõige põllumajandusettevõtjate taime- ja loomakasvatustoodangu ning taime- ja loomaressursside kindlustamine looduslikest ohtudest tingitud kahju vastu.

4

Seaduse 1790/1988 artikli 3a kohaselt, mis lisati seadusega 2945/2001 (FEK A’ 223/8.10.2001), on ELGA kindlustusskeem kohustuslik ja hõlmab looduslikke ohte. Seaduse 1790/1988 artikliga 5a, mis lisati seadusega 2040/1992 (FEK A’ 70/23.4.1992), kehtestati põllumajandustootjatele, kes on kindlustusskeemi kohaselt kindlustatud isikud, spetsiaalne kindlustusmakse, mis tuleb maksta ELGA‑le.

5

Majandusministri ja maaelu arengu ja toidu ministri 30. jaanuari 2009. aasta määrusega nr 262037 erakorraliselt makstava hüvitise kohta kahju korral põllumajandustoodangule (FEK B’ 155/2.2.2009) nägi Kreeka Vabariik ette, et ELGA maksab erakorraliselt summas 425 miljonit eurot hüvitisi teatavate taimekultuuride toodangu vähenemise tõttu, mis oli 2008. viljelusaastal tingitud halbadest ilmastikuoludest. Määruse kohaselt rahastatakse selle kohaldamisega ELGA eelarvele tekkivaid kulusid laenu abil, mille tarbeks sõlmib nimetatud asutus pankadega laenulepingu, mille tagab riik.

6

Vastuseks Euroopa Komisjoni teabenõudele teavitas Kreeka Vabariik 20. märtsi 2009. aasta kirjas komisjoni, et nende hüvitiste summa, mis ELGA 2008. aastal kindlustusega hõlmatud kahju eest välja maksis, oli 386986648 eurot. See summa saadi osaliselt tootjate makstud kindlustusmaksetest –88353000 euro ulatuses – ja osaliselt vahenditest, mis tulenevad 444 miljoni euro suurusest laenust, mille kohta oli ELGA-l pangaga sõlmitud riigi tagatud laenuleping tagasimakse tähtajaga 10 aastat.

7

Komisjon algatas 27. jaanuari 2010. aasta otsusega (ELT C 72, lk 12) ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse asjas C 3/10 (ex NN 39/09), mis puudutab ELGA poolt aastatel 2008 ja 2009 makstud hüvitisi (edaspidi „kõnealune abi”). 7. detsembril 2011 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse.

8

Vaidlusaluse otsuse resolutsiooni artiklid 1–3 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

1.   Hüvitised, mida [ELGA] põllumajandustoojatele 2008. ja 2009. aastal maksis, kujutavad endast riigiabi.

2.   2008. aastal spetsiaalse kohustusliku kindlustusskeemi raames antud hüvitusabi on siseturuga kokkusobiv 349493652,03 euro ulatuses, mille ELGA andis tootjatele, et hüvitada nende taimekasvatustoodangule põhjustatud kahju, samuti on siseturuga 91500 euro ulatuses kokkusobiv abi, mille eesmärk oli hüvitada kahju, mida põhjustasid taimekasvatustoodangule karud, ja nimetatud abi raames võetud korrektiivmeetmetega seotud abi. 2008. aastal spetsiaalse kindlustusskeemi raames välja makstud hüvitusabi ülejäänud summa on siseturuga kokkusobimatu.

3.   2009. aastal [ministrite määruse] alusel antud hüvitusabi on siseturuga kokkusobiv 27614905 euro ulatuses.

Hüvitusabi ülejäänud osa summas 387404547 eurot, mis anti tootjatele enne 28. oktoobrit 2009, on siseturuga kokkusobimatu. See järeldus ei käi abi kohta, mis vastas selle andmise hetkel kõikidele [komisjoni 20. detsembri 2007. aasta] määruses (EÜ) nr 1535/2007[, milles käsitletakse [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes põllumajandustoodete tootmise sektoris (ELT L 337, lk 35),] kehtestatud tingimustele.

Artikkel 2

1.   Kreeka [Vabariik] võtab kõik vajalikud meetmed, et nõuda artiklis 1 osutatud siseturuga kokkusobimatu abi, mis on juba õigusvastaselt abisaajate käsutusse antud, nendelt tagasi.

2.   Tagasinõutavalt abisummalt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil summa abisaajate käsutusse anti, kuni selle tagasimaksmiseni.

[…]

4.   Tagasinõudmine toimub viivitamata riigisisese õigusega ette nähtud menetluste kohaselt, kui need võimaldavad otsust otsekohe ja tõhusalt täita.

Artikkel 3

Artikli 1 lõigetes 2 ja 3 osutatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt. Kreeka [Vabariik] tagab otsuse täitmise nelja kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemise kuupäeva.”

9

Kreeka Vabariik esitas 8. veebruaril 2012 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, paludes vaidlusalune otsus tühistada. Samal päeval Üldkohtu kantseleisse laekunud eraldi dokumendiga esitas Kreeka Vabariik ELTL artiklite 278 ja 279 alusel ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, paludes peatada vaidlusaluse otsuse täitmine. Üldkohtu presidendi määrusega kohtuasjas Kreeka vs. komisjon (T‑52/12 R, EU:T:2012:447) peatati vaidlusaluse otsuse täitmine osas, milles Kreeka Vabariiki kohustati abisaajatelt tagasi nõudma makstud summad.

10

Kreeka Vabariik esitas vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhistamiseks seitse väidet. Esimese väite kohaselt on komisjon vääralt tõlgendanud ja kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja artiklit 108 koostoimes seaduse 1790/1988 sätetega ning hinnanud vääralt 2009. aastal makstud hüvitisi puudutavaid faktilisi asjaolusid. Teise väite kohaselt hindas komisjon vääralt faktilisi asjaolusid, rikkus menetlusnormi ja põhjendas otsust ebapiisavalt, kui ta jõudis järeldusele, et 2009. aastal makstud hüvitised kujutavad endast ebaseaduslikku riigiabi. Kolmanda väite kohaselt on vääralt tõlgendatud ja kohaldatud ELTL artikleid 107 ja 108, samuti on põhjendus puudulik, sest komisjon arvas tagasinõudmisele kuuluva summa hulka ka 186011000,60 euro suuruse summa, mis vastab põllumajandusettevõtjate endi poolt 2008. ja 2009. aastal ELGA kohustusliku kindlustusskeemi raames tehtud kindlustusmaksetele. Neljanda väite kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, on komisjon vääralt tõlgendanud ja kohaldanud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b ning kasutanud vääralt talle riigiabi valdkonnas antud kaalutlusõigust, kuna 2009. aastal makstud hüvitisi oleks tulnud pidada selle sätte alusel siseturuga kokkusobivaks. Viienda väite kohaselt, mis on samuti esitatud teise võimalusena, on komisjon rikkunud ELTL artiklit 39, ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b ja ELTL artiklit 296 ning mitmeid õiguse üldpõhimõtteid seetõttu, et ta ei kohaldanud komisjoni teatist „Ajutine ühenduse riigiabi meetmete raamistik praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks” (ELT 2009, C 16, lk 1; edaspidi „teatis ühenduse ajutise raamistiku kohta”), mis avaldati 22. jaanuaril 2009, alates 17. detsembrist, mil see raamistik oli kohaldatav, ettevõtete suhtes, kes tegutsevad põllumajandusliku esmatootmise sektoris. Kuuenda väite kohaselt, mis on samuti esitatud teise võimalusena, tegi komisjon tagasinõutavate abisummade kindlaksmääramisel hindamis‑ ja arvutusvigu. Seitsmenda väite kohaselt on komisjon vääralt tõlgendanud ja kohaldanud ühenduse suuniseid riigiabi kohta põllumajandus‑ ja metsandussektoris aastateks 2007–2013 (ELT 2006, C 319, lk 1) ning kasutanud vääralt oma kaalutlusõigust 2008. aastal karude poolt taimekasvatustoodangule tekitatud kahju eest makstud hüvitiste osas.

11

Kuna Üldkohus leidis, et ükski seitsmest väitest ei olnud põhjendatud, jättis ta vaidlustatud kohtuotsusega hagi tervikuna rahuldamata.

12

Kreeka Vabariik palub Euroopa Kohtul:

13

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

14

Olgu meenutatud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 esimese lõigu kohaselt ei ole Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebusel üldjuhul peatavat toimet. Samas võib Euroopa Kohus ELTL artikli 278 alusel määrata vaidlustatud kohtuotsuse täitmise peatamise, kui asjaolud seda tema arvates nõuavad (Euroopa Kohtu presidendi määrus, Front National ja Martinez vs. parlament, C‑486/01 P‑R ja C‑488/01 P‑R, EU:C:2002:116, punkt 71).

15

Käesolevas asjas on ajutiste meetmete kohaldamise taotluse eesmärk – nagu komisjon õigesti märkis – kaudselt, kuid selgelt mitte üksnes see, et Euroopa Kohus määraks vaidlustatud kohtuotsuse täitmise peatamise, vaid lisaks ja konkreetsemalt see, et ta määraks vaidlusaluse otsuse täitmise peatamise.

16

Sellega seoses ei muuda asjaolu, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluse eesmärk on vaidlusaluse otsuse täitmise peatamine, minnes nii kaugemale vaidlustatud kohtuotsuse täitmise peatamisest, käesolevat ajutiste meetmete kohaldamise taotlust vastuvõetamatuks.

17

ELTL artikli 278 raames ei saa taotletud meetmed põhimõtteliselt küll väljuda selle apellatsioonkaebuse formaalsest raamistikust, millega need on seotud. Samas tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole võimalik taotleda negatiivse otsuse täitmise peatamist, välja arvatud erakorralistel asjaoludel, kuna peatamisega ei saa muuta hageja olukorda (vt Euroopa Kohtu presidendi määrus, Front National ja Martinez vs. parlament, EU:C:2002:116, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna vaidlustatud kohtuotsust võib samastada negatiivse otsusega, sest selle kohtuotsusega jättis Üldkohus Kreeka Vabariigi hagi tervikuna rahuldamata, ning võttes arvesse asjaolu, et kõnealuse abi tagasimaksmise kohustus tuleneb vaidlusalusest otsusest, on vastavalt õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele tulenevatele põhjustele nõutav, et apellandil lubatakse käesoleval juhul taotleda vaidlusaluse otsuse täitmise peatamist (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu presidendi määrus, Le Pen vs. parlament, C‑208/03 P‑R, EU:C:2003:424, punktid 78–88).

18

Tuleb lisada, et käesolev ajutiste meetmete kohaldamise taotlus tugineb ka ELTL artiklile 279, mille kohaselt võib Euroopa Kohus igasuguse tema lahendada antud asja puhul ette kirjutada vajalikke ajutisi meetmeid.

19

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 160 lõige 3 näeb ette, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb nimetada „hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist”. Nii võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata täitmise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et tõsise ja korvamatu kahju vältimiseks selle poole huvidele, kes ajutiste meetmete kohaldamist taotleb, on vajalik, et ajutiste meetmete kohaldamine määratakse ja neid kohaldatakse enne põhimenetluses otsuse tegemist. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata juhul, kui üks neist ei ole täidetud. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub vajaduse korral asjaomaseid huve (Euroopa Kohtu presidendi määrus, Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, C‑404/04 P‑R, EU:C:2005:267, punktid 10 ja 11 ning seal viidatud kohtupraktika, ja Euroopa Kohtu asepresidendi määrus, komisjon vs. ANKO, C‑78/14 P‑R, EU:C:2014:239, punkt 14).

20

Fumus boni iuris’e tingimus on täidetud siis, kui ajutiste meetmete kohaldamise menetluse staadiumis on olemas oluline õiguslik või faktiline vaidlus, mille lahendus ei ole ilmselge, nii et esmapilgul ei ole põhimenetluses lahendatav hagi või apellatsioonkaebus arvestatava aluseta (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi määrused Publishers Association vs. komisjon, 56/89 R, EU:C:1989:238, punkt 31, ja komisjon vs. Artegodan jt, C‑39/03 P‑R, EU:C:2003:269, punkt 40). Kuivõrd ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk on tagada tulevase jõustunud kohtuotsuse täielik toime, et vältida lünka Euroopa Kohtu tagatavas õiguskaitses, peab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik üksnes hindama, kas põhimenetluses esitatud väited on „esmapilgul” põhjendatud, et tuvastada, kas põhimenetluses lahendatava hagi või apellatsioonkaebuse edukaks osutumise tõenäosus on piisavalt suur (Euroopa Kohtu asepresidendi määrus komisjon vs. Saksamaa, C‑426/13 P(R), EU:C:2013:848, punkt 41).

21

Antud kontekstis toob asjaolu, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus on suunatud vaidlusaluse otsuse, mitte vaidlustatud kohtuotsuse täitmise peatamisele, kaasa tagajärjed fumus boni iuris’e esinemise hindamise suhtes (Euroopa Kohtu presidendi määrus Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EU:C:2005:267, punkt 16).

22

Ükskõik kui tõsiseltvõetavad võivad ka olla hageja poolt vaidlustatud kohtuotsuse vastu esitatud väited ja argumendid, ei ole need siiski eraldivõetuna piisavad, et õiguslikult põhjendada vaidlustatud otsuse täitmise peatamist. Selleks et tõendada fumus boni iuris’ega seotud tingimuse täidetust, peaks Kreeka Vabariik lisaks suutma näidata, et tühistamist nõudes selle otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks esitatud väited ja argumendid õigustavad esmapilgul täitmise peatamist, mida taotleti (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu presidendi määrus, Le Pen vs. parlament, EU:C:2003:424, punkt 90).

23

Lisaks tuleb märkida, et kuigi ajutiste meetmete üle otsustav kohtunik esimeses kohtuastmes tuvastas fumus boni iuris’e esinemise tühistamishagi raames esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse staadiumis (Üldkohtu presidendi määrus Kreeka vs. komisjon, EU:T:2012:447), lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses kõik hageja poolt esitatud väited sellegipoolest sisuliselt tagasi.

24

Seega peab käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse puhul fumus boni iuris’e esinemise tingimuse hindamisel võtma arvesse asjaolu, et vaidlusalust otsust, mille täitmise peatamist taotletakse, on liidu kohus juba nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude osas analüüsinud ning et see kohus leidis, et nimetatud otsuse peale esitatud hagi ei olnud põhjendatud (Euroopa Kohtu presidendi määrus, Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EU:C:2005:267, punkt 19). Vajadus esitada käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse raames õigusväiteid, mis näivad esmapilgul eriti tõsiseltvõetavad, tuleneb seega eelkõige asjaolust, et need väited peavad suutma seada kahtluse alla hinnangu, mille Üldkohus andis sisulist otsust tehes Kreeka Vabariigi poolt esimese kohtuastmes esitatud väidetele (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi määrus Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EU:C:2005:267, punkt 20).

25

Kreeka Vabariik esitab ajutiste meetmete kohaldamise taotluse põhjendamiseks kolm väidet.

26

Apellatsioonkaebuse esimese väitega, mis koosneb ajutiste meetmete kohaldamise taotluses esitatud kujul kahest osast, heidab Kreeka Vabariik Üldkohtule ette sisuliselt seda, et viimane on eiranud õiguslikke tagajärgi, mis tulenevad asjaolust, et märkimisväärne osa kõnealusest abist, nimelt 186000000 eurot, vastab kohustuslikele kindlustusmaksetele, mida põllumajandustootjad ise ELGA-le maksid.

27

Esiteks, Üldkohus on apellandi väitel rikkunud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna seda abi osa ei saa käsitada nii, et seda on antud riigi ressurssidest, kuna see ei ole kunagi riigile kuulunud. Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 117–120 ometigi viidanud Euroopa Kohtu ja Üldkohtu väljakujunenud praktikale, mille kohaselt sellised asjaolud nagu need, millele viitas Kreeka Vabariik seoses abi rahastamiseks kasutatud ressurssidega, ja eelkõige see, et algselt oli tegemist eraressurssidega, kuivõrd tegemist oli kindlustusmaksetega, mida ettevõtjad maksid toetuskava raames, millest anti abi konkreetse sektori teatavatele ettevõtjatele, ei takista abi käsitamist riigi ressurssidest antuna (vt selle kohta kohtuotsused Steinike & Weinlig, 78/76, EU:C:1977:52, punkt 22; PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, punkt 58; Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punktid 23, 24 ja 37, ning Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Üldkohus kohaldas seda kohtupraktikat vaidlustatud kohtotsuse punktides 121–129 käesoleva kohtuasja faktilistele asjaoludele. Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 eelkõige meenutanud, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et ELGA makstavaid hüvitisi rahastatakse riigi ressurssidest ja neid annab riik (kohtuotsus Freskot, C‑355/00, EU:C:2003:298, punkt 81), analüüsis Üldkohus 2008. aastal ELGA makstud hüvitiste laadi ja päritolu tõendatud asjaolude põhjal, järeldades, et hüvitisi rahastati osaliselt kindlustusmaksetest ja osalisel laenust saadud vahenditest. Üldkohus järeldas sellest, et hüvitisi rahastati riigi ressurssidest, seal hulgas seda osa hüvitistest, mis on seostatav kindlustusmaksetega, kuna liikmesriigi õigusnormid näevad ette, et nimetatud kindlustusmaksed tuleb kirjendada riigieelarves tuluna. Sama järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130–133 2009. aastal makstud hüvitiste kohta, mida rahastati riigi tagatud laenust.

29

Teiseks, Üldkohus on apellandi väitel rikkunud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna ta ei põhjendanud, miks tuli kõnealust abi pidada abisaajatele sellist ebaseaduslikku eelist andvana, mis võib kahjustada liidusisest konkurentsi, olgugi et abi vastas osaliselt ELGA-le nende samade abisaajate poolt tehtud kindlustusmaksetele. Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–64 siiski üksikasjalikult põhjused, miks see abi kujutas endast abisaajate jaoks kindlustusmaksete tegemisest hoolimata tegelikult eelist. Ta meenutas ka selle kohtuotsuse punktides 66–68, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei erista ELTL artikli 107 lõige 1 riigi sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, mistõttu kõnealuse abi hüvituslik või sotsiaalne laad ei ole piisav selleks, et vältida selle käsitamist abina antud sätte mõttes (kohtuotsused Prantsusmaa vs. komisjon, C‑251/97, EU:C:1999:480, punkt 37; Hispaania vs. komisjon, C‑409/00, EU:C:2003:92, punkt 48, ja France Télécom vs. komisjon, C‑81/10 P, EU:C:2011:811, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 ja järgnevates punktides, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kahjustatakse konkurentsi, kui teatav meede vähendab selle adressaadist ettevõtja kulusid ja tugevdab seega tema seisundit teiste konkureerivate ettevõtjatega võrreldes. Ta täpsustas selles osas, et komisjon ei pea tõendama sellise meetme tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist (vt kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑372/97, EU:C:2004:234, punkt 44, ning Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika). Ta lisas, et selline mõju konkurentsile, nagu ka mõju ühendusesisesele kaubandusele, on olemas hoolimata abi suhtelisele väheolulisusele või abi saavate ettevõtjate suhtelisele väiksusele, kui asjaomane sektor on konkurentsile eriti avatud ja nii see põllumajandussektori puhul on, eelkõige käesoleval juhul (vt selle kohta kohtuotsused Hispaania vs. komisjon, C‑114/00, EU:C:2002:508, punkt 47, ja Kreeka vs. komisjon, C‑278/00, EU:C:2004:239, punktid 69 ja 70).

31

Sellest nähtub, et Kreeka Vabariigi poolt esimese väite raames, nagu see on esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses, esitatud argumendid seavad tegelikult kahtluse alla Üldkohtu poolt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaldamise Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud faktilistele asjaoludele. Kreeka Vabariik ei selgita ka seda, kuidas on Üldkohus faktilisi asjaolusid moonutanud. Need argumendid ei võimalda seega järeldada, et esimese väite esimese osa edukaks osutumise tõenäosus on piisavalt suur, et õigustada vaidlusaluse otsuse täitmise peatamist.

32

Kreeka Vabariik väidab oma teises väites, nagu see on esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses, sisuliselt seda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et 2009. aastal makstud hüvitised andsid abisaajatele valikulise rahalise eelise, mis võib kahjustada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, võtmata arvesse erakorralisi asjaolusid, mis sel ajal valitsesid Kreeka majanduses ja eriti põllumajandussektoris. Kohaldades üksnes käesoleva kohtumääruse punktides 29 ja 30 kokkuvõtlikult esitatud Euroopa Kohtu praktikat, on Üldkohus seda tõlgendanud vääralt, arvestades asjaolu, et kõnealused kohtuotsused käsitlevad tavapärastes majandustingimustes antud rahalisi eeliseid, ning eiranud asjaolu, et teised riigiabi käsitlevad kohtuotsused, eelkõige kohtuotsus Belgia vs. komisjon (C‑75/97, EU:C:1999:311, punktid 66 ja 67), Itaalia vs. komisjon (C‑310/99, EU:C:2002:143, punktid 98 ja 99) ja Itaalia vs. komisjon (EU:C:2004:234, punkt 104), näevad erakorraliste asjaoludega toime tulemiseks ette erandi.

33

Selles osas juhib komisjon õigesti tähelepanu sellele, et kohtupraktikat, mis puudutab kvalifitseerimist „liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest antava abina” ELTL artikli 107 mõttes, ja eelkõige kohtupraktikat, mis on kokkuvõtlikult välja toodud käesoleva kohtumääruse punktides 29 ja 30, tuleb käesolevas asjas kohaldada, kuna selline kvalifikatsioon on sõltumatu asjaoludest – eeskätt majanduslikest asjaoludest –, mille raames rahalised eelised anti, ning põhjustest, miks neid anti. Tingimused, millele abi peab vastama, et seda saaks tunnistada siseturuga kokkusobivaks, on määratletud selle artikli lõigetes 2 ja 3. ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b on see säte, mis – mõjutamata küll teatava eelise kvalifitseerimist riigiabina – võimaldab komisjonil vajaduse korral tunnistada siseturuga kokkusobivaks abi, mis on mõeldud liikmesriigi majanduse tõsise häire kõrvaldamiseks. Mis puudutab Kreeka Vabariigi osundatud kohtupraktikat, mida tsiteeriti käesoleva kohtumääruse eelmises punktis, siis piisab, kui sedastada, et seda kohaldatakse mitte riigi meetme riigiabina kvalifitseerimise, vaid abi tagasinõudmise suhtes, kui see on tunnistatud siseturuga kokkusobimatuks.

34

Seega soovib Kreeka Vabariik apellatsioonkaebuse teise väitega, nagu see on sõnastatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses, seada kahtluse alla Üldkohtu poolt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaldamise Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele. Kreeka Vabariik ei selgita ka seda, kuidas on Üldkohus faktilisi asjaolusid moonutanud. Seega ei ole teisel väitel rohkem kui esimesel väitel edukaks osutumise tõenäosus piisavalt suur, et õigustada vaidlusaluse otsuse täitmise peatamist, mida käesoleva menetluse raames taotletakse.

35

Kreeka Vabariik heidab apellatsioonkaebuse kolmandas väites, nagu see on esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses, Üldkohtule ette, et viimane on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b, kuna ta ei võtnud meetmeid komisjoni poolt selle sätte väära hindamise suhtes. Kreeka Vabariigi sõnul oleks Üldkohus pidanud otsustama, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b oli antud asjas vahetult kohaldatav, võttes arvesse Kreeka majandust 2009. aastal mõjutanud erakorralisi asjaolusid, või vähemalt oleks ta pidanud võtma meetmed seoses veaga, mille komisjon tegi seeläbi, et jättis antud sätte kohaldamata. Üldkohus, nagu ka komisjon, rikkus tema arvates nimelt õigusnormi, kui asus seisukohale, et nimetatud sätet ei tule kohaldada muudel juhtudel kui need, mis on konkreetselt loetletud komisjoni teatises ühenduse ajutise raamistiku kohta.

36

Selle kohta meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159 ja 160, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb mis tahes erandit ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud üldreeglist, et riigiabi on siseturuga kokkusobimatu, tõlgendada täht-tähelt (kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Muu hulgas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, millele Üldkohus viitas samuti vaidlustatud kohtotsuse punktis 161, et komisjonil on ELTL artikli 107 lõike 3 rakendamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamine eeldab keerukate majanduslike ja sotsiaalsete hinnangute andmist (kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, C‑75/05 P ja C‑80/05 P, EU:C:2008:482, punkt 59 ning seal viidatud kohtupraktika). Pealegi, abi võimaliku siseturuga kokkusobimatuse tuvastamine toimub Euroopa Kohtu kontrolli all sobiva menetluse käigus, mille läbiviimine on komisjoni pädevuses (kohtuotsus DM Transport, C‑256/97, EU:C:1999:332, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (eeskätt kohtuotsused Saksamaa jt vs. Kronofrance, EU:C:2008:482, punktid 60 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika, ja Holland Malt vs. komisjon, C‑464/09 P, EU:C:2010:733, punktid 46 ja 47), mida Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 186 ja 187 ja komisjon vaidlusaluse otsuse punktis 92, ning eeskätt kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (C‑288/96, EU:C:2000:537, punkt 62) kohaselt piirab komisjon selliseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, oma kaalutlusõigust ega saa nendest reeglitest kõrvale kalduda, ilma et teda vajaduse korral karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete nagu võrdse kohtlemise või õiguspärase ootuse põhimõte rikkumise eest. Euroopa Kohus on nii riigiabi konkreetses valdkonnas toonitanud, et komisjon on kohustatud järgima omaenda juhiseid ja teatisi osas, milles need ei erine aluslepingu vastava valdkonna sätetest.

38

Üldkohus käsitles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 146–189 koos kõiki Kreeka Vabariigi poolt neljanda ja viienda väite raames esitatud etteheiteid, mis puudutasid ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b kohaldamist kõnealusele riigiabile. Ta analüüsis nii vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148–166 detailselt ja lükkas tagasi viienda väite raames esitatud argumendid, mis puudutasid põllumajandusliku esmatootmise sektoris tegutsevatele ettevõtjatele makstava abi väljajäämist ühenduse ajutisest raamistikust, ning selle kohtuotsuse punktides 168–184 argumendid, mis puudutasid asjaolu, et ühenduse ajutist raamistikku puudutaval komisjoni teatisel, millega muudetakse ühenduse riigiabi meetmete ajutist raamistikku praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks (ELT 2009, C 261, lk 2) ja millega laiendati võimalust näha põllumajandusliku esmatootmise sektoris tegutsevatele ettevõtjatele ette siseturuga kokkusobiv piiratud abisumma alates 28. oktoobrist 2009, ei olnud tagasiulatuvat mõju. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 185–189 lükkas ta tagasi ka neljanda väite raames esitatud argumendid, mis seonduvad seisukohaga, et komisjon ei saa ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b vahetult kohaldada muudel juhtudel kui need, mis on konkreetselt loetletud teatise ühenduse raamistiku kohta selles versioonis, mis kehtis kõnealuse abi andmise ajal.

39

Seega, mis puudutab ajutiste meetmete kohaldamise taotluses esitatud väidet, mille kohaselt Üldkohus oleks ise pidanud vahetult kohaldama ELTL artikli 107 lõiget 3, siis tuleb märkida, et selle sätte kohaldamine on eeskätt komisjoni ülesanne ning viimasel on selles osas lai kaalutlusruum. Muus osas tuleb sedastada, et apellatsioonkaebuse kolmanda väite teises osas, nagu see on esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses, soovib Kreeka Vabariik seada kahtluse alla Üldkohtu poolt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaldamise Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud faktilistele asjaoludele. Kreeka Vabariik ei selgita ka seda, kuidas on Üldkohus faktilisi asjaolusid moonutanud. Seega ei ole kolmanda väite esimesel osal samuti piisavalt suurt edukaks osutumise tõenäosust, et õigustada vaidlusaluse otsuse täitmise peatamist.

40

Lõpuks, kolmanda väite teine osa, nagu see on esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses, puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamatust, kuna Üldkohus jättis apellandi sõnul vastamata talle väidetavalt esitatud etteheitele, mille kohaselt on komisjon rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna nägi ette kohustuse nõuda kõnesolev abi tagasi, samas kui vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli olukord Kreeka põllumajandussektoris, mis oli niigi juba väga raske, muutunud pärast abi maksmist veelgi raskemaks.

41

Kreeka Vabariik tugines esimeses kohtuastmes esitatud viienda väite raames spetsiifilisele argumendile, mis põhines proportsionaalsuse põhimõtte väidetaval rikkumisel. Ta väitis nimelt, et kuna komisjon ei omistanud teatisele, millega muudetakse ühenduse ajutist raamistikku, tagasiulatuvat mõju selleks, et kõnealust abi saaks tunnistada sellel alusel kokkusobivaks – nagu see on ette nähtud samalaadse abi puhul, mida hiljem maksti teiste liikmesriikide põllumajandustootjatele –, on komisjon rikkunud eeskätt proportsionaalsuse põhimõtet. Kõnealuse abi tagasinõudmine on Kreeka Vabariigi sõnul meede, millel on Kreeka põllumajandustootjatele märkimisväärsed tagajärjed ja mis tekitas „ebaproportsionaalseid olukordi ja suhteid”. Üldkohus vastas sellele väitele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 175–179, märkides sisuliselt, et Kreeka Vabariik ei olnud tõendanud, et raamistiku muudatuse tagasiulatuvalt kohaldamata jätmine ületas kõnealuste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks vajaliku, ning et igal juhul erines asjaomase liikmesriigi olukord nende liikmesriikide olukorrast, kes olid andnud samalaadset abi pärast nimetatud muudatuse jõustumist.

42

Osas, milles Kreeka Vabariik heitis esimeses kohtuastmes esitatud kuuenda väitega komisjonile ette, et viimane tegi tagasinõutavate summade kindlaksmääramisel hindamis‑ ja arvutusvigasid, sest ta ei arvanud maha abi, mida tuleb kehtivate õigusnormide kohaselt käsitada vähese tähtsusega abina, piisab, kui sedastada, et Üldkohus analüüsis detailselt selle väite põhjendamiseks toodud argumente ja lükkas need vaidlustatud kohtuotsuse punktides 190–203 kogumina tagasi. Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194 meenutanud, et vaidlusaluse otsusega jäeti siseturuga kokkusobimatu abina sõnaselgelt kvalifitseerimata abi, mida seetõttu, et see vastas määrusega nr 1535/2007 sätestatud tingimustele, tuli käsitada vähese tähtsusega abina, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 198 eelkõige, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võis komisjon õiguspäraselt piirduda sellega, et tuvastas kõnealuse abi tagastamise kohustuse ning jättis siseriiklike ametiasutuste ülesandeks tagasimaksmisele kuuluvate summade täpse suuruse väljaarvutamise.

43

Eelnevast tuleneb, et Üldkohus vastas sõnaselgelt esimeses kohtuastmes viienda ja kuuenda väite raames esitatud argumentidele, milles Kreeka Vabariik tugines komisjoni poolt vaidlusaluse otsusega pandud kõnealuse abi tagasinõudmise kohustuse ebaproportsionaalsusele. Seevastu osas, milles Kreeka Vabariik soovib viidata käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames teistele esimeses kohtuastmes esitatud argumentidele, mis puudutavad tagasinõudmise otsuse ebaproportsionaalsust, arvestades keerulist olukorda Kreeka põllumajandussektoris, piisab selle tuvastamisest, et Kreeka Vabariik ei ole neid oma ajutiste meetmete kohaldamise taotluses nõuetekohaselt määratlenud.

44

Seega ei ole ajutiste meetmete üle otsustaval kohtunikul võimalik ajutiste meetmete kohaldamise taotluse põhjal kindlaks teha konkreetseid etteheiteid – mis oleks Üldkohtule nõuetekohaselt esitatud ja puudutaksid kõnealuse abi tagasinõudmise otsuse tõttu ja Kreeka põllumajandussektoris esinevat keerulist olukorda arvestades proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist –, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses ei vastanud.

45

Igal juhul, nagu märkis komisjon, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise tagajärg, mistõttu sellise abi tagasinõudmist varasema olukorra ennistamiseks ei saa põhimõtteliselt käsitada ebaproportsionaalse meetmena võrreldes riigiabi käsitlevate aluslepingu sätete eesmärkidega (kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑142/87, EU:C:1990:125, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 14 lõikes 1 on sätestatud: „[k]ui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada […]. Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus [liidu] õiguse üldpõhimõttega”.

46

Tuleb aga tõdeda, et kuivõrd Kreeka Vabariik piirdus oma ajutiste meetmete kohaldamise taotluses viitega oma põllumajandussektori keerulisele olukorrale, siis ei ta ole selgitanud põhjusi, miks peaks ajutiste meetmete üle otsustav kohtunik tema arvates järeldama, et kõnealuse abi tagasinõudmine on ebaproportsionaalne meede võrreldes enne nende maksmist valitsenud olukorra ennistamise õiguspärase eesmärgiga. Seega ei ole kolmanda väite teisel osal, nagu see on esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses, samuti piisavalt suurt edukaks osutumise tõenäosust, et õigustada vaidlusaluse otsuse täitmise peatamist.

47

Kõikidest eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et fumus boni iuris’ega seotud tingimus ei ole täidetud. Seega tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jätta rahuldamata, ilma et käesolevas asjas oleks vaja analüüsida kiireloomulisusega seotud tingimust või kaaluda asjaomaseid huve.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident määrab: