1

Euroopa Komisjon palus oma apellatsioonkaebuses, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 13. veebruaril 2014, Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse ANKO vs. komisjon (T‑117/12, EU:T:2013:643, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”).

2

Euroopa Kohtu kantseleisse 17. veebruaril 2014 saabunud taotluses palus komisjon Euroopa Kohtul peatada vaidlustatud kohtuotsuse täitmine kuni apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuse kuulutamiseni. Euroopa Kohtu kantseleisse 18. veebruaril 2014 saabunud kirjas palus komisjon samuti, et taotlus rahuldataks esialgu juba enne vastaspoole seisukohtade esitamist kuni selle määruse andmiseni, millega lõpetatakse ajutiste meetmete kohaldamise menetlus.

3

Euroopa Kohtu asepresident otsustas 21. veebruari 2014. aasta määrusega Euroopa Kohtu kodukorra artikli 160 lõike 7 alusel peatada enne vastaspoole seisukohtade esitamist vaidlustatud kohtuotsuse täitmine kuni selle määruse andmiseni, millega lõpetatakse ajutiste meetmete kohaldamise menetlus. Vastaspool ANKO AE Antiprosopeion, Emporiou kai Viomichanias (edaspidi „ANKO”) esitas oma kirjalikud seisukohad ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta 4. märtsil 2014.

4

ANKO on Kreeka õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeleb metalltoodete ning telekommunikatsiooniks mõeldud elektrooniliste toodete, -seadmete ja -masinate turustamise ja tootmisega ning mis alates 2006. aastast on osalenud mitme Euroopa Ühenduse või Euroopa Liidu toetatud projekti elluviimisel.

5

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 2 nähtub, et vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1906/2006, millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad (ELT L 391, lk 1), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsusega nr 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013) (ELT L 412, lk 1), määratletud raamistikus ja eelkõige seoses eriprogrammiga „Koostöö” sõlmis komisjon ühenduse nimel 19. detsembril 2007 ja 21. jaanuaril 2008 Siemens SA‑ga ja FIMI Srl‑ga, kes vastavalt olid kahe erineva konsortsiumi, millesse kuulus ANKO, koordinaatorid, toetuslepingu nr 215754 projekti „Avatud arhitektuur kättesaadavate teenuste integratsiooniks ja standardimiseks” (edaspidi „projekt Oasis”) rahastamiseks ja toetuslepingu nr 215952 projekti „Kompleksne mitme parameetriga süsteem, et tõhusalt ja järjepidevalt hinnata ja jälgida motoorset võimekust Parkinsoni tõve ja muude närvisüsteemi degeneratiivsete haiguste puhul” (edaspidi „projekt Perform”) rahastamiseks.

6

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 3 nähtub, et projekti Oasis rahastamiseks sõlmitud toetuslepingu nr 215754 ja projekti Perform rahastamiseks sõlmitud toetuslepingu nr 215952 (edaspidi koos „toetuslepingud”) ühised üldtingimused asuvad nende lepingute II lisas (edaspidi „II lisa”). Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 samuti, et II lisa punkti II.5 lõike 3 alapunkti d kohaselt võib komisjon pärast selle lisa punktis II.4 nimetatud aruannete saamist igal ajal maksete tegemise peatada kas kogu asjassepuutuvale toetuse saajale mõeldud summa ulatuses või sellest osa suhtes:

7

Kuna komisjon leidis sisuliselt, et ANKO on eiranud eeskirju, mistõttu esinevad mõjuvad põhjused kahtlustamaks toetuslepingute ja eelkõige II lisa punkti II.5 lõike 3 alapunkti d võimalikku rikkumist, peatas ta 9. augusti 2011. aasta kuupäeva kandva kahe kirjaga ennetavalt sellele äriühingule nende lepingutega ette nähtud maksete tegemise.

8

ANKO palus Üldkohtu kantseleisse saabunud ning ELTL artikli 272 ja kõnealustes toetuslepingutes kokku lepitud vahekohtuklauslite alusel esitatud hagis Üldkohtul:

9

Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 ANKO esimese nõude põhjenduseks esitatud väitega, et komisjon peatas projektide Oasis ja Perform jaoks tehtavad maksed ilma õigusliku aluseta ja neid projekte puudutavaid toetuslepinguid rikkudes. Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 ka teise nõudega osas, „milles sellega palutakse kohustada komisjoni maksma summad, mille maksmine oli seoses projektiga Perform peatatud, ilma et see maksmine mõjutaks [ANKO] deklareeritud kulude rahastamiskõlblikkust”. Küll aga jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 rahuldamata kolmanda nõude.

10

Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

11

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

12

ANKO palub Euroopa Kohtul:

13

Olgu meenutatud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 esimese lõigu kohaselt ei ole Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebusel põhimõtteliselt peatavat toimet. Euroopa Kohus võib siiski ELTL artikli 278 alusel määrata, et vaidlustatud kohtuotsuse täitmine tuleb peatada, kui tema arvates asjaolud seda nõuavad (Euroopa Kohtu presidendi määrus, Front national ja Martinez vs. parlament, C‑486/01 P‑R ja C‑488/01 P‑R, EU:C:2002:116, punkt 71).

14

Kodukorra artikli 160 lõige 3 näeb ette, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb märkida „hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist”. Nii võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata kohaldamise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et ajutiste meetmete kohaldamist taotlenud poole huvidele olulise ja korvamatu kahju tekkimise vältimiseks on vajalik, et ajutiste meetmete kohaldamine määratakse ja neid kohaldatakse enne lahendatava hagi suhtes sisulise otsuse tegemist. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb jätta ajutiste meetmete taotlus rahuldamata juhul, kui üks neist ei ole täidetud. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub vajaduse korral asjaomaseid huve (Euroopa Kohtu presidendi määrus Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, C‑404/04 P‑R, EU:C:2005:267, punktid 10 ja 11 ning seal viidatud kohtupraktika).

15

Mis puudutab fumus boni iuris’e olemasoluga seotud tingimust, siis olgu meenutatud, et see tingimus on täidetud siis, kui ajutiste meetmete kohaldamise menetluse staadiumis on olemas oluline õiguslik vaidlus, mille lahendus ei ole ilmselge, nii et esmapilgul ei ole apellatsioonkaebus arvestatava aluseta (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi määrus Publishers Association vs. komisjon, 56/89 R, EU:C:1989:238, punkt 31, ja komisjon vs. Artegodan jt, C‑39/03 P‑R, EU:C:2003:269, punkt 40). Kuivõrd ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk on tagada lõpliku otsuse täielik toime, et vältida lünka Euroopa Kohtu tagatavas õiguskaitses, peab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik üksnes hindama, kas põhimenetluses esitatud väited on „esmapilgul” põhjendatud, et tuvastada, kas hagi edukaks osutumise tõenäosus on piisavalt suur [Euroopa Kohtu asepresidendi määrus komisjon vs. Saksamaa, C‑426/13 P(R), EU:C:2013:848, punkt 41].

16

Käesolevas kohtuasjas esitab komisjon apellatsioonkaebuses ühe väite, mis on jagatud viieks osaks ja millega ta väidab sisuliselt, et rikutud on toetuslepingutele kohaldatavaid lepingulisi tingimusi, eelkõige II lisa punkti II.5 lõike 3 alapunkti d. Täpsemini, selle väite esimese osa kohaselt tõlgendas Üldkohus seda lepingulist tingimust ja selle kohaldamist vääralt, kui ta hindas kõnealuse eeskirjade eiramise „olulist ja süstemaatilist” laadi toetuslepingutes ette nähtud maksete peatamise põhjusena; väite teise osa kohaselt hindas Üldkohus vääralt eeskirjade eiramise kordumise ohtu; kolmanda osa kohaselt tegi Üldkohus ebaõigeid järeldusi teatavate ad hoc paranduste ja ANKO kasutatud summade tagastamise põhjal; neljanda osa kohaselt tõlgendas Üldkohus vääralt II lisa seoses toetuse saajate võimalusega kasutada kulude arvutamisel niisugust meetodit, mis põhineb keskmisel kulul, ja kohaldada seda võimalust tegelike kulude asemel fiktiivsetele kuludele, mistõttu on selles osas moonutatud ka tõendeid, ning viimaks viienda osa kohaselt ajas Üldkohus segi maksete peatamise ja deklareeritud kulude rahastamiskõlblikkuse tingimused.

17

Selle kohta olgu märgitud, et need apellatsioonkaebuse ainsa väite erinevad osad tõstatavad keerulised küsimused, mille lahendus ei ole ilmselge. Üldkohtul oli nimelt selle kohtuasja, mis on komisjoni esitatud apellatsioonkaebuse ese, analüüsimisel vaja kogumis hinnata õigusküsimusi, juriidilist kvalifikatsiooni, faktiliste asjaolude hindamist ja tuvastamist, kusjuures kõik need küsimused on üksteisega tihedalt seotud. Järelikult nõuab selles apellatsioonkaebuses esitatud väidete vastuvõetavuse ja põhjendatuse hindamine põhjalikku analüüsi, mistõttu tuleb seda apellatsioonkaebust käsitada käesolevas ajutiste meetmete kohaldamise staadiumis kui kaebust, mida võidakse selle sisulisel käsitlemisel rahuldada.

18

Eelkõige tuleb märkida, et komisjon väidab oma apellatsioonkaebuse väite neljandas osas, et kui Üldkohus möönis ANKO deklareeritud teatavate personalikulude kõlblikkust, viidates lepingulistele tingimustele ja eeskätt II lisa punkti II.14 lõike 1 teisele lõigule, mis lubab teatavatel tingimustel võtta arvesse teenuse osutaja keskmist personalikulu, siis jättis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 71–75 tähelepanuta nende lepinguliste tingimuste ulatuse, sest kui nende kohaselt on lubatud võtta aluseks keskmisel põhinevat kulude arvutamise meetodit, on see lubatud ainult siis, kui see keskmine arvutatakse tegeliku, mitte fiktiivse personalikulu põhjal. Igal juhul esitas ANKO tegelikult Üldkohtule tõendid, mis ei põhinenud „keskmisel”, vaid spetsiifilisel ja individualiseeritud kulul. Järelikult on komisjoni arvates rikutud vaidlustatud kohtuotsuses ühelt poolt õigusnormi seoses kõnealuste lepinguliste tingimuste tõlgendamisega ja teiselt poolt on Üldkohus moonutanud ANKO esitatud tõendeid.

19

ANKO vaidleb vastu sellele, et komisjoni apellatsioonkaebuse väite neljandas osas esitatud argumendid näitavad, et fumus boni iuris on olemas. ANKO sõnul on need argumendid ilmselgelt põhjendamata tõendite väidetava moonutamise osas ja ülejäänud osas vastuvõetamatud, kuna komisjon üritas tegelikult seada kahtluse alla Üldkohtu hinnanguid faktilistele asjaoludele.

20

Tuleb tõdeda, et komisjoni apellatsioonkaebuse väite neljanda osa analüüsimine toob esile komisjoni ja Üldkohtu vahelise olulise vaidluse, mis puudutab kõnealuste kulude arvutamist ANKO poolt ning seega nende kvalifitseerimist toetuslepingutest lähtuvalt, ja seetõttu on vajalik üksikasjalikumalt analüüsida nii lepingulisi tingimusi, mille alusel Üldkohus pidas ANKO arvutusviisi õigeks, kui ka tõendeid, mis ANKO sellega seoses Üldkohtule esitas ja mida viimati nimetatu väidetavalt moonutas. Arvestades mainitud vaidluse tehnilist olemust, tuleb nentida, et apellatsioonkaebuse väite see osa tõstatab tõepoolest ajutiste meetmete kohaldamise menetluse staadiumis olulised õigusküsimused, mille lahendus ei ole ilmselge eelkõige tõendite väidetava moonutamise osas, nii et esmapilgul ei ole apellatsioonkaebus arvestatava aluseta käesoleva määruse punktis 15 viidatud kohtupraktika tähenduses.

21

Kui eeldada, et hilisemas sisulises otsuses leitakse, et selle väite neljas osa on põhjendatud, siis võib see seada kahtluse alla Üldkohtu järelduse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78 ja 79, mille kohaselt ei olnud II lisa punkti II.5 lõike 3 alapunkti d kohaldamise tingimused täidetud ja järelikult rikkus komisjon sellel alusel makseid peatades toetuslepinguid, samuti ka nende punktide 78 ja 79 alusel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88 ja 93 tehtud järelduse, mille kohaselt tuleb need summad, mille maksmise komisjon peatas, ANKO‑le koos intressiga välja maksta. Fumus boni iuris’e tuvastamine seoses väite neljanda osaga on seega käesolevas asjas oluline, et rahuldada vaidlustatud kohtuotsuse täitmise peatamise nõue, mille komisjon esitas.

22

Kõike eeltoodut silmas pidades tuleb tõdeda, et käesolevas asjas on fumus boni iuris’e tingimus täidetud.

23

Mis puudutab kiireloomulisuse tingimust, siis peab ajutiste meetmete kohaldamist taotlenud pool tõendama, et ta ei saa ära oodata põhimenetluses esitatud hagi lahendamist, ilma et ta ei saaks olulist ja korvamatut kahju [vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi määrused Matra vs. komisjon, C‑225/91 R, EU:C:1991:460, punkt 19, ning SCK ja FNK vs. komisjon, C‑268/96 P(R), EU:C:1996:381 punkt 30]. Sellise olulise ja korvamatu kahju olemasolu tõendamiseks ei ole nõutav, et kahju tekkimine on tõendatud absoluutse kindlusega, vaid kahju tekkimine peab olema piisava tõenäosusastmega prognoositav [Euroopa Kohtu presidendi määrus EMA vs. InterMune UK jt, C‑390/13 P(R), EU:C:2013:795, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika].

24

Komisjon viitab sellega seoses rahalisele kahjule, mis tal vaidlustatud kohtuotsuse täitmise korral tekiks. Kahju korvamatu olemuse tõendamiseks tugineb ta asjaolule, et see kohtuotsus on ELTL artikli 280 kohaselt täitmisele pööratav, ja asjaolule, et nimetatud kohtuotsusega mõistetakse talt ANKO kasuks koos viivitusintressiga välja „summad, mille maksmine peatati [II lisa] punkti II.5 lõike 3 alapunkti d alusel”. Komisjon väidab, et sellest tulenevalt võidakse igal ajal kohaldada tema suhtes selle kohtuotsuse sundtäitmist. Peale selle väidab komisjon, et vastavalt nimelt ANKO enda poolt talle edastatud andmetele on see äriühing „pankroti äärel” ja tema suhtes on Kreekas algatatud maksejõuetusmenetlus, millest nähtub, et ANKO‑l puudub vara tema võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

25

ANKO vaidleb nendele argumentidele vastu. Komisjoni väited tema finantsseisundi kohta on ANKO sõnul „täiesti alusetud” ja põhinevad vananenud, ebatäpsetel ja kasututel tõenditel. ANKO esitab muid tõendeid kinnitamaks oma väidet, et ta on täiesti maksevõimeline ja tegeleb tavapäraselt on äritegevusega. Lisaks välistab Euroopa Liidu lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euratomi asutamislepingule liidetud protokolli Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artikkel 1 komisjoni suhtes sundtäitmise läbiviimise riski, kui Euroopa Kohus ei ole andnud luba liidu vara ja pangakontode arestimiseks.

26

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui aluseks võetav kahju on rahaline kahju, on taotletavad ajutised meetmed põhimõtteliselt põhjendatud, kui ilmneb, et nende meetmete puudumisel oleks hageja olukorras, mis seab ohtu tema rahalise elujõulisuse enne põhimenetlust lõpetava otsuse tegemist, või kui tema turuosad muutuksid oluliselt [vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi määrus Camar vs. komisjon ja nõukogu, C‑43/98 P(R), EU:C:1998:166, punkt 36, ja Euroopa Kohtu asepresidendi määrus EDF vs. komisjon, C‑551/12 P(R), EU:C:2013:157, punkt 54]. Samas ei vasta komisjoni poolt käesolevas asjas viidatud rahaline kahju kummalegi neist kahest olukorrast.

27

Sellegipoolest tuleb tõdeda, et rahaline kahju, mis komisjonil vaidlustatud kohtuotsuse täitmise korral tekiks – kuigi see oleks erinev eelmises punktis viidatud kohtumäärustes kirjeldatud kahjust –, ei oleks käesoleva kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades vähem korvamatu, eeldades, et ANKO on oma rahalise olukorra tõttu tõepoolest pankrotile lähedal. Sellisel juhul võib nimelt ANKO‑le vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud summade maksmise korral tekkida oht, et need summad jäävad liidu eelarve jaoks lõplikult kadunuks.

28

Samas, olenemata ANKO sellesisulistest vastuväidetest, kinnitavad komisjoni seisukohta tema esitatud tõendid selle äriühingu finantsseisundi kohta. Komisjon märgib sellega seoses, ilma et ANKO oleks sellele vastu vaielnud, et selle äriühingu nõudel alustati tema võlausaldajatega lepitusmenetlust ja selle menetluse käigus otsustas Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kohus), et ANKO finantsseisund on nii halb, et tema varast ei piisa pankroti väljakuulutamisega seotud menetluse kulude katmiseks.

29

Komisjon viitab nimelt – ilma et ANKO oleks selle kohta oma vastuväiteid esitanud – Kreeka pankrotiõiguse normidele, täpsemini seaduse nr 3588/2007 artikli 6 lõikele 2, mille alusel jätab pankrotiasju lahendav kohtunik talle esitatud pankrotiavalduse rahuldamata, kui – olenemata sellest, kas pankroti väljakuulutamise tingimused on täidetud – on tõendatud, et võlgniku varast ei piisa menetluskulude katmiseks. Kui pankrotiavaldus jäetakse sellel põhjusel rahuldamata, määrab pankrotiasju lahendav kohtunik sõltuvalt olukorrast kas võlgniku nime või nimetuse kandmise üldisesse äriregistrisse ja pankrotiregistritesse, selleks et ametlikult avalikustada võlgniku finantsseisund, kusjuures see registreering kustutatakse pärast kolme aasta möödumist. Samas kinnitab 20. jaanuaril 2014 Protodikeio Athinoni kohtusekretäri väljastatud tunnistus, mis on lisatud vaidlustatud kohtuotsuse täitmise peatamise taotlusele, et kuigi ANKO avalduse alusel alustatud menetlust ei viidud lõpuni ja viimati nimetatu pankrotti välja ei kuulutatud, kanti seda äriühingut puudutav märge seaduse nr 3588/2007 artikli 6 lõike 2 ja artikli 8 lõike 3 alusel ikkagi üldisesse äriregistrisse ja pankrotiregistritesse.

30

Seega nähtub sellest tunnistusest, mis kehtib kuni 20. jaanuarini 2017, koostoimes seaduse nr 3588/2007 artikli 6 lõikega 2, ühemõtteliselt esiteks, et ANKO finantsseisund on ilmselgelt pankrotieelne, kuivõrd pankrotiasju lahendav kohtunik leidis, et tema varast ei piisa isegi menetluskulude katmiseks, ja teiseks ei saa loogiliselt nõustuda selle äriühingu argumendiga, mille kohaselt Protodikeio Athinoni kohtusekretäri koostatud tunnistus ainult kinnitab seda, et tema pankrotti ei ole välja kuulutatud. Pealegi ilmneb sellest tunnistusest, et ANKO on endiselt kantud kõnealustesse registritesse.

31

Ka ANKO esitatud tõendid, mis tõendavad, et tal ei ole sotsiaalkindlustusmaksete‑ ega maksuvõlgnevusi ning et ta sõlmib jätkuvalt teatavaid ärikokkuleppeid, ei mõjuta komisjoni poolt esitatud Protodikeio Athinoni kohtusekretäri tunnistuse põhjal tehtavat järeldust.

32

Mis puudutab ANKO argumenti, et protokolli Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artikli 1 sõnastust arvestades ei ole vaidlustatud kohtuotsuse kohese sundtäitmise ohtu, piisab siiski vaidlustatud kohtuotsuse olemasolust, et näidata, et komisjon ei saa ära oodata põhimenetluses esitatud hagi lahendamist, ilma et tal ei tekiks korvamatut kahju, ning et viidatud kahju tekkimine on piisava tõenäosusastmega prognoositav käesoleva määruse punktis 23 viidatud kohtupraktika tähenduses. Nii nagu piisab liikmesriigi poolt õiguslikult siduvate meetmete võtmisest selleks, et muuta piisava tõenäosusastmega prognoositavaks – millest piisab kiireloomulisuse tingimuse täitmiseks – selle kahju tekkimise oht, mis võib tuleneda riigiabi tagasinõudmisest [vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi määrus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑574/13 P(R), EU:C:2014:36, punktid 22–26], on vaidlustatud kohtuotsuse täidetavusel käesolevas menetluses samasugused tagajärjed.

33

Seoses komisjoni viidatud kahju olulisusega nähtub ajutiste meetmete kohaldamise taotlusest tervikuna ja eelkõige selle punktidest 5 ja 6, et see kahju seisneb kõnealuse institutsiooni jaoks selles, et ta peab maksma ANKO‑le vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 kohaselt koos viivitusintressiga „summad, mille maksmine peatati [II lisa] punkti II.5 lõike 3 alapunkti d alusel”. Kuigi resolutsiooni punktis 1 ei ole välja toodud täpset summat, mille komisjon ANKO‑le peab maksma, rahuldas Üldkohus sisuliselt selle äriühingu teise nõude mõista tema kasuks välja koos viivitusintressiga 637117,17 eurot, nagu märgib komisjon oma ajutiste meetmete kohaldamise taotluses.

34

Asjaolu, et komisjon ja järelikult liidu eelarve kaotab niisuguses suurusjärgus rahasumma, mis kujutab endast objektiivselt märkimisväärset summat, tuleb käsitada käesolevas ajutiste meetmete kohaldamise menetluses olulise kahjuna.

35

Seega tuleb tuvastada, et kiireloomulisuse tingimus on samuti täidetud.

36

Mis puudutab viimaks asjaomaste huvide kaalumist, siis väidab ANKO, et komisjon on talle tekitanud korvamatu kahju, jättes ta tema ellujäämiseks saatuslikul ajal ilma olulistest likviidsetest vahenditest, kuigi ta täidab juba mitu aastat selle institutsiooni jaoks edukalt lepinguid. ANKO rõhutab ka asjaolu, et talle võlgnetav rahasumma on komisjoni asjassepuutuva eelarvega võrreldes tähtsusetu, kuid tema ettevõtte jaoks on selle tähtsus palju suurem. Nimelt moodustab 637117,17 eurot ainult 0,007% eelarvest – mille komisjon on ette näinud ainuüksi tehnoloogiaarenduse projektide jaoks, mida viiakse ellu teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi raames – mille suurus on 9,05 miljardit eurot aastateks 2007–2013. Selline summa moodustab seevastu 0,953% ANKO aastatel 2007–2012 tekkinud käibest, mis oli 66835051,14 eurot.

37

ANKO ilmajätmine vaidlustatud kohtuotsuse kohese täitmise võimalusest ja seega võimalusest saada viivitamata kõnealused summad, ei jäta teda ega isegi vajadusel tema võlausaldajaid nendest õigustest ilma, kui apellatsioonkaebust hiljem ei rahuldata. Lisaks tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonist, et viivitusintress tuleb maksta põhisummalt, nii et intressi maksmine peab vajadusel hüvitama kohtuotsuse täitmisega viivitamisega seotud kahju.

38

Samas ilmneb käesoleva määruse punktist 27, et vaidlustatud kohtuotsuse kohene täitmine isegi enne apellatsioonimenetluses kohtuotsuse tegemist, võib tekitada liidu finantshuvidele, mida komisjon kaitseb, korvamatu kahju. Komisjoni nõutud täitmise peatamine on seega vajalik, et tagada vaidlustatud kohtuotsuse kasulik mõju juhul, kui vaidlustatud kohtuotsus tühistatakse.

39

Seda järeldust ei mõjuta ANKO argumendid, mis põhinevad tema enda ressursside ja komisjoni poolt teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi raames kaasatud ressursside võrdlusel. Kui võtta nimelt arvesse asjaolu, et ANKO jaoks ei ole ohtu jääda lõplikult ilma käesolevas asjas kõnealustest summadest – millele ANKO vastu ei vaidle –, samal ajal kui komisjoni jaoks esineb selle äriühingu rahalist olukorda arvestades märkimisväärne risk, et ta ei saa Euroopa Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise korral neid summasid enam kunagi tagasi, siis ei saa ANKO need argumendid kallutada huvide kaalumisel kaalukaussi tema kasuks.

40

Lõpuks, osas milles ANKO väidab, et tal võib vaidlustatud kohtuotsuse kohese täitmata jätmise korral tekkida korvamatu kahju, kuna ta jäetakse tema ellujäämiseks saatuslikul ajal ilma olulistest likviidsetest vahenditest, siis nähtub käesoleva määruse punktides 23–35 teostatud kiireloomulisuse tingimuse analüüsist, et ANKO on pankrotieelses seisundis, mistõttu see väide on teataval määral usutav. Selle põhjal ei saa siiski teha järeldust, et ANKO huvi vaidlustatud kohtuotsuse kohese täitmise vastu, mille tulemusel peaks ta saama summa, mis tema enda väidete kohaselt moodustab ainult 1% tema käibest kõnealusel ajavahemikul, tuleks eelistada huvile, mis on seotud liidu eelarve kaitsmisega, mille eest seisab komisjon. Just nimelt ANKO väga halva finantsseisundi tõttu, nagu käesolevas kohtumääruses tuvastatud, peab liidu huvi selle vastu, et avaliku sektori rahalisi vahendeid ei makstaks äriühingule, kelle puhul esineb märkimisväärne oht, et ta ei suuda neid vahendeid koos viivitusintressiga tagasi maksta, juhul kui apellatsioonimenetluses tehtava kohtuotsuse või Üldkohtu võimaliku hilisema otsuse tulemusel tuleks seda teha, olema ANKO huvist kaalukam.

41

Neil asjaoludel tuleb hea õigusemõistmise huvides peatada vaidlustatud kohtuotsuse täitmine kuni apellatsioonkaebuse kohta tehtava lõpliku kohtuotsuse kuulutamiseni.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident määrab: