9.2.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 46/33

—

tühistada Üldkohtu 26. septembri 2014. aasta otsus kohtuasjas T-614/13, ja

—

tühistada komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL, milles käsitletakse riiklikke rakendusmeetmeid kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks üleminekuperioodil kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ (1) artikli 11 lõikega 3, artikli 1 lõige 1 osas, milles apellandile keeldutakse saastekvootidega kauplemise kolmandaks perioodiks 2013-2020 eraldamast täiendavaid kvoote, mida ta taotles TEHG (2) § 9 lõikes 5 ette nähtud klausli alusel juhtumite kohta, mille puhul esinevad ülemäärased raskused;

—

teise võimalusena saata kohtuasi lõpliku otsuse tegemiseks tagasi Üldkohtusse;

—

mõista esimese astme kohtumenetluse ja apellatsioonimenetluse kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide: liidu õiguse rikkumine proportsionaalsuse põhimõtte väära kohaldamise tõttu

Esiteks rikub Üldkohtu otsus liidu õigust, sest Üldkohus tõlgendas otsust 2011/278/EL (3) vääralt ammendavana ja lisaks käsitas seda samuti vääralt proportsionaalsena. Täiendavate kvootide eraldamine juhtudel, mille puhul esinevad ülemäärased raskused, on võimalik ka otsuse 2011/278/EL alusel, sest tegemist on vääramatu jõu juhtumiga. Lisaks on Üldkohus otsuse 2011/279/EL õiguspärasuse kontrollimisel kaalunud õigushüvesid üksteise suhtes valesti, andes keskkonnakaitsele suurema kaalu kui apellandi olemasolule.

2.

Teine väide: liidu õiguse rikkumine apellandi põhiõiguste rikkumise tõttu

Kohtuotsus on väär ka seetõttu, et Üldkohus rikub oma otsusega apellandi põhiõigusi, eeskätt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 lõiget 1 ja artiklit 16, millega kaitstakse kutsevabadust ja omandit. Üldkohus lähtub vääralt asjaolust, et nende põhiõiguste olemust ei ole riivatud. See ei ole nii. Kvootide eraldamiseta juhtudel, mille puhul esinevad ülemäärased raskused, ei saaks apellant jätkata oma tegevust ligniidivaha tootjana ega kasutada edaspidi oma ligniidivaha ekstraheerimise käitist.

3.

Kolmas väide: liidu õiguse rikkumine subsidiaarsuse põhimõtte rikkumise tõttu

Kolmandaks rikub Üldkohtu otsus liidu õigust seetõttu, et Üldkohus lähtub vääralt sellest, et Saksamaa Liitvabariigil puudub pädevus kehtestada sätet, mis käsitleb täiendavate kvootide eraldamist juhtudel, mille puhul esinevad ülemäärased raskused (TEHG § 9 lõige 5). Seejuures jätab aga Üldkohus tähelepanuta, et Euroopa Komisjonil on eraldamise eeskirjade kehtestamise pädevus üksnes niivõrd, kuivõrd ta oma pädevust ka tegelikult teostab. Komisjoni reeglid ei hõlma aga ebatüüpilisi juhtumeid nagu apellandi oma. Selles osas jääb reguleerimispädevus liikmesriikidele.

4.

Neljas väide: menetlusõiguse rikkumine ebapiisava või vastuolulise põhjendamise tõttu

Ülemääraste raskuste esinemisel täiendavate kvootide eraldamist käsitleva regulatsiooni tagajärgede osas, ülemääraste raskuste esinemisel täiendavate kvootide eraldamisel oodatava ümberpaigutumisefekti osas ja apellandi konkreetse maksejõuetuse ohu põhjuste osas esitab Üldkohus ebapiisavaid ja vastuolulisi väiteid ja rikub seega elementaarset menetlusõigust.