13.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 361/4

1.

Kas direktiivi 93/13/EMÜ (1) alusel on siseriiklik kohus, kellele on esitatud vastulause sundtäitmisele, mis toimub American Expres Gold tüüpi krediitkaardi väljastamisega seotud krediidilepingu alusel – juhtumil, kui sundtäitmise luba on antud tarbija suhtes tagaselja – kohustatud kohe, kui talle on teada selleks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, hindama mh omal algatusel, kas kõnealuses lepingus ette nähtud järgmised komisjonitasud on ebaõiglased: a) – komisjonitasu kaardi väljastamise eest; b) – komisjonitasu kaardi iga-aastase haldamise eest; c) – komisjonitasu lisakaardi iga-aastase haldamise eest; d) – komisjonitasu kaardi uuendamise eest; e) – komisjonitasu kaardi asendamise eest; f) – komisjonitasu PIN-koodi vahetamise eest; g) – komisjonitasu sularaha väljavõtmise eest pangaautomaadist ja -kontorist (nii oma panga kui ka teiste pankade omadest Rumeenias või välismaal); h) – komisjonitasu välismaal ja/või Rumeenias ettevõtja osutatud teenuse või tarnitud kauba eest tehtava makse pealt; i) – komisjonitasu kontoväljavõtete väljatrüki ja edastamise pealt; j) – komisjonitasu saldo vaatamise eest pangaautomaadis; k) – komisjonitasu maksega hilinemise eest; l) – komisjonitasu krediidilimiidi ületamise eest; m) – komisjonitasu õigustamatu tasumisest keeldumise pealt, kui kõigi nende komisjonitasude summat ei ole lepingus täpsustatud?

2.

Kas aastaintressi sätestamine järgmiselt: „krediidilt arvutatakse intressi vastavalt päeva saldole, mis on jagatud osadesse (maksed, sularaha väljavõtt, kulud ja komisjonitasud) ja vastavalt arvutusperioodil kehtinud päeva intressimäärale. Intress arvutatakse iga päev vastavalt järgmisele valemile: päeva saldo osadele vastavad summad liidetakse omavahel ja sellele lisandub vastaval päeval kehtinud päevane intressimäär; päeva intressimäär arvutatakse aastamäära ja 360 päeva suhtena” – märge, mis omab määravat tähtsust sarnast sätestust sisaldava nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiivi 87/102/EÜ, tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta, nii nagu seda on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiviga, kontekstis – on lihtne ja arusaadav direktiivi 93/13/EÜ artiklite 3 ja 4 mõttes?

3.

Kas lepingu alusel maksmisele kuuluvate komisjonitasu summade märkimata jätmine ja intressi arvutamise korra hõlmamine selles lubab siseriiklikul kohtul – kooskõlas nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiiviga 87/102, tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (2), nii nagu seda on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiviga 98/7/EÜ (3), ja nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ sätetega – leida, et eespool nimetatud elementide tarbijakrediidilepingus ära märkimata jätmine toob tagajärjena kaasa selle, et kõnealust krediiti peetakse antuks ilma komisjonitasude ja intressita?

4.

Kas krediidilepingu kaasvõlgnik kuulub mõiste „tarbija” alla nii nagu see on määratletud nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, artikli 2 punktis a ja direktiivi 87/102/EMÜ artikli 1 lõike 2 punktis a?

5.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas direktiividega antud õiguste tõhususe põhimõtet on järgitud juhtumil, kus intresside, komisjonitasude ja kulude summa tehti teatavaks üksnes põhivõlgnikule igakuise kontoväljavõtte kaudu või avaldades selle pangakontoris?

6.

Kas direktiivi 87/102/EMÜ tuleb tõlgendada nii, et pank on kohustatud teavitama nii võlgnikku kui ka kaasvõlgnikku krediidilimiidi ülempiirist, intressi aastamäärast ja krediidilepingu sõlmimisest alates kohaldatavatest kuludest, samuti nende muutmise tingimustest, krediidilepingu muutmise menetlusest ning krediidilepingu kehtivuse ajal tehtud mis tahes muudatusest, mis puudutab intressi aastamäära või pärast krediidilepingu sõlmimist tekkinud kulusid ning et teavitada tuleb muudatuse toimumise ajal, kas kättesaamise kinnitusega tähtkirjaga või tasuta antud kontoväljavõtte kaudu?