—

SOVAG – Schwarzmeer und Ostsee Versicherungs‑Aktiengesellschaft, esindajad: Rechtsanwalt R. Heß, asianajaja E. Salonen ja A. Staudinger,

—

If Vahinkovakuutusyhtiö Oy, esindaja: J. Tanhuanpää,

—

Soome valitsus, esindaja: J. Heliskoski,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja E. Paasivirta,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 6 punkti 2.

2

Taotlus on esitatud Saksamaal asuva kindlustusseltsi SOVAG – Schwarzmeer und Ostsee Versicherungs‑Aktiengesellschafti (edaspidi „SOVAG”) ja Soomes asuva kindlustusseltsi If Vahinkovakuutusyhtiö Oy (edaspidi „If”) vahelises vaidluses seoses nõudega hüvitada liiklusõnnetuses kannatada saanud isikule kahju hüvitamiseks makstud rahasumma.

3

Määruse nr 44/2001 põhjendusest 2 ilmneb, et määruse eesmärk on kehtestada siseturu häireteta toimimise huvides „sätted, millega ühtlustataks eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades ning lihtsustataks vorminõudeid, et käesoleva määrusega seotud liikmesriikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne”.

4

Määruse põhjendused 11–13 ja 15 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

5

Kohtualluvuse eeskirjad leiab määruse II peatükist.

6

Määruse nr 44/2001 II peatüki 1. jakku „Üldsätted” kuuluva artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”

7

Määruse samasse 1. jakku kuuluva artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.”

8

Määruse samasse jakku kuuluv artikkel 4 sätestab:

„1.   Kui kostja alaline elukoht ei ole liikmesriigis, tehakse iga liikmesriigi kohtute pädevus kooskõlas artiklitega 22 ja 23 kindlaks selle liikmesriigi seaduste kohaselt.

2.   Sellise kostja suhtes võib iga isik, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, oma kodakondsusest olenemata juhinduda selle riigi kohtualluvuse eeskirjadest, eelkõige I lisas nimetatud eeskirjadest samal viisil kui selle riigi kodanikud.”

9

Vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 5 punktile 5, mis kuulub II peatüki 2. jakku „Kohtualluvus erandjuhtudel”, võib isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teises liikmesriigis kaevata filiaali, esinduse või muu asutuse tegevusest tuleneva vaidluse puhul selle paiga kohtusse, kus filiaal, esindus või muu üksus asub.

10

Määruse samasse 2. jakku kuuluv artikkel 6 sätestab järgmiselt:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata ka:

[…]”

11

Määruse II peatüki 3. jakku „Kohtualluvus kindlustusasjade puhul” kuuluv artikkel 8 näeb ette:

„Kindlustusega seotud küsimuste puhul tehakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist.”

12

Määruse samasse 3. jakku kuuluv artikkel 11 sätestab:

„1.   Vastutuskindlustuse puhul võib menetlusse, mille kahju kannatanud pool on algatanud kindlustatu suhtes, kaasata ka kindlustusandja, kui asjaomase kohtu suhtes kohaldatav õigus seda võimaldab.

2.   Artikleid 8, 9 ja 10 kohaldatakse menetluste suhtes, mille kahju kannatanud pool algatab otse kindlustusandja vastu juhul, kui sellised otsehagid on lubatud.

3.   Kui selliseid otsehagisid reguleerivate õigusaktide kohaselt saab kindlustusvõtja või kindlustatu menetlusse kaasata, on nende puhul pädev sama kohus.”

13

Soome menetlusseadustiku (Suomen oikeudenkäymiskaari) 18. peatüki § 5 sätestab:

„Kui menetluspool soovib kohtuvaidluse kaotamise võimalust arvestades esitada kolmanda isiku vastu regressinõude või kahju hüvitamise nõude või sellega võrreldava nõude, siis võib ta hagi selles nõudes esitada põhikohtuasjaga samas kohtumenetluses.

Kui isik seoses menetluspoolte vahelise vaidluse võimaliku lahendiga soovib esitada hagi esimeses lõigus nimetatud nõudes menetluspoole või -poolte vastu, võib ta hagi selles nõudes esitada põhikohtuasjaga samas kohtumenetluses.”

14

20. augusti 1948. aasta tööõnnetuskindlustusseaduse (tapaturmavakuutuslaki (1948/608)) § 61 on sõnastatud järgmiselt:

„Isikul, kes on saanud hüvitise käesoleva seaduse alusel, on õigus muu seaduse alusel saada hüvitist vigastuse tagajärgede eest selle põhjustajalt või muult hüvitamiskohustusega isikult. Sellisel juhul ei või hüvitis siiski olla suurem kui selle hüvitise ja käesoleva seaduse alusel makstava hüvitise vahe.

Kindlustusandjal, kes on maksnud hüvitist käesoleva seaduse alusel, on makstud summa ulatuses nõudeõigus lõikes 1 nimetatud hüvitamiskohustusega isiku vastu, kuid mitte isiku vastu, kes on heauskselt hüvitamiskohustuse juba täitnud, ega isiku vastu, kellel on kohustus maksta kahjuhüvitist tootevastutusseaduse alusel.

Kindlustusandjale makstav hüvitise summa ei tohi siiski olla suurem, kui kannatanu ja tema pereliikmed oleksid olnud õigustatud saama.”

15

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et A, kellega juhtus Saksamaal liiklusõnnetus, esitas liikluskahju põhjustanud sõiduki kindlustusandja SOVAGi vastu hagi Länsi–Uudenmaan käräjäoikeusele (Lääne–Uusimaa esimese astme kohus). A palus muu hulgas tuvastada, et talle tekitati raske ajuvigastus ja kaelalülivigastus ning et ta on selle õnnetusjuhtumi tõttu püsivalt töövõimetu.

16

Kuna toimunud liiklusõnnetus oli samal ajal tööõnnetuskindlustusseaduse tähenduses tööõnnetus, maksis Soomes asuv If selle seaduse alusel A‑le juhtunud õnnetuse tõttu kindlustushüvitist.

17

Pärast seda, kui A oli esitanud hagi SOVAGi vastu, esitas ka If samale esimese astme kohtule SOVAGi vastu hagi. Ta palus kohtul tuvastada, et A‑le on põhjustatud lisaks muudele vigastustele ka raske ajuvigastus ja kaelalülivigastus, mille tagajärjel ta on püsivalt töövõimetu. Lisaks palus If tööõnnetuskindlustusseaduse § 61 lõike 2 alusel tuvastada, et SOVAG on kohustatud hüvitama Ifile koos intressidega kõik hüvitised, mis viimane on A‑le liiklusõnnetuse alusel juba maksnud või tulevikus maksab.

18

Lisaks palus If menetleda oma nõuet samas menetluses, milles A esitas SOVAGi vastu hagi. SOVAG vaidleb sellele vastu, leides, et Ifi nõue ei kuulu Soome kohtu alluvusse.

19

Länsi–Uudenmaan käräjäoikeus (Lääne–Uusimaa esimese astme kohus) jättis 20. detsembri 2012. aasta määrusega määruse nr 44/2001 II peatüki 3. jao sätete alusel Ifi hagi SOVAGi vastu läbi vaatamata, põhjendusel et asi ei kuulu Soome kohtu alluvusse.

20

Kohus leidis, et vastavalt määruse nr 44/2001 artiklile 8 saab kohtualluvust kindlustusasjades teha kindlaks üksnes selle määruse II peatüki 3. jao sätete kohaselt, ilma et see mõjutaks määruse artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist.

21

Turun hovioikeus (Turu teise astme kohus), kellele If oli esitanud kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse, tühistas 24. aprilli 2013. aasta otsusega selle kohtumääruse.

22

Selle kohtu hinnangul on põhikohtuasjas kohaldatavad määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 2, mitte selle määruse II peatüki 3. jao sätted, kuna Ifi poolt SOVAGi vastu esitatud hagi on otseselt seotud A ja SOVAGi vahelise vaidlusega.

23

SOVAG kaebas selle otsuse edasi Korkein oikeusele (Soome kõrgeim kohus).

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kerkib küsimus, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 2 hõlmab sellist olukorda, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus kolmas isik esitab hagi põhihagi poole vastu.

25

Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse kuulub hagi, mille kolmas isik on siseriikliku õiguse kohaselt esitanud kostja vastu põhihagi menetluses ja mille esemeks olev nõue hüvitada põhihagi menetluses kindlustushüvitised, mis kolmas isik on hagejale välja maksnud, on põhihagiga tihedalt seotud.

27

Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 44/2001 artiklis 8, mille kohaselt tehakse kindlustuse küsimuste puhul kohtualluvus kindlaks artiklite 8–14 kohaselt, ilma et see mõjutaks määruse artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist, ei mainita määruse artikli 6 punkti 2.

28

SOVAG leiab, et viimati nimetatud säte ei ole kohaldatav, kuna määruse nr 44/2001 II peatüki 3. jagu kehtestab kindlustusasjade puhul kohtualluvuse kohta eraldiseisva korra.

29

Tuleb siiski meenutada, et määruse nr 44/2001 põhjenduse 13 kohaselt on II peatüki 3. jao eesmärk kaitsta nõrgemat poolt, s.o kindlustatut, hüvitise saajat või kindlustusvõtjat soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad.

30

Põhikohtuasjas käsitletav nõue kuulub aga kindlustusvaldkonnas tegutsevate ettevõtjate vaheliste suhete alla ega mõjuta väidetavalt nõrgema poole menetluslikku olukorda. Kuna väidetava nõrgema poole kaitsmise eesmärk loetakse määruse nr 44/2001 II peatüki 3. jao alusel kohtualluvuse kindlaksmääramisega täidetuks, siis edasine menetlus, mis puudutab üksnes ettevõtjatevahelisi suhteid, ei kuulu nimetatud jao kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsused GIE Réunion européenne jt, C‑77/04, EU:C:2005:327, punktid 20 ja 23, ning Vorarlberger Gebietskrankenkasse, C‑347/08, EU:C:2009:561, punkt 42).

31

Seega, kuna nõue, mille üks kindlustusandja on esitanud teise kindlustusandja vastu, nagu põhikohtuasjas, ei kuulu määruse nr 44/2001 II peatüki 3. jao kohaldamisalasse, kohaldatakse sellisele nõudele määruse artikli 6 punkti 2 juhul, kui see vastab asjaomases sättes nimetatud tingimustele.

32

Sellega seoses tuleb esiteks võtta arvesse määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 2 sõnastust.

33

Selle sätte sõnastus mitmes keeleversioonis, eelkõige saksa‑, prantsus‑, soome‑ ja rootsikeelses versioonis ei välista, et põhihagi menetlev kohus võib olla pädev lahendama hagi, mille kolmas isik on esitatud ühe poole vastu põhihagi menetluses.

34

Samas tundub, et selle sätte muudes keeleversioonides, eelkõige ingliskeelses versioonis on kohaldamisala piiratud hagiga, mis on esitatud kolmanda isiku vastu („a person domiciled in a Member State may also be sued: […] as a third party”).

35

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb sätet tõlgendada lähtudes selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, milles see esineb (kohtuotsus Jakutis ja Kretingalės kooperatinė ŽŪB, C‑103/14, EU:C:2015:752, punkt 103).

36

Seega tuleb teiseks võtta arvesse määruse nr 44/2001 üldist ülesehitust ja eesmärki.

37

Siinjuures tuleb märkida, et kuigi valikulise kohtualluvuse eeskirju peab tõlgendama kitsalt ning tõlgendus ei tohi minna kaugemale määruses nr 44/2001 otseselt ette nähtud juhtudest (vt selle kohta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 18), räägib mitu osutatud määruse eesmärki tõlgenduse kasuks, mille kohaselt kuulub ka hagi, mille kolmas isik on esitanud ühe poole vastu põhihagi menetluses, määruse artikli 6 punkti 2 kohaldamisalasse.

38

Nii on kõnealuse määruse põhjenduses 15 rõhutatud, et harmoonilise kohtumõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid, samas kui määruse põhjenduses 12 toonitatakse, et lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.

39

Ent põhihagi ja kolmanda isiku hagi, mis on esitatud ühe poole vastu põhihagi menetluses ja mis on põhihagiga tihedalt seotud, lahendamine samas kohtumenetluses toetab eespool nimetatud eesmärke olukorras, kus kannatanu on esitanud kahju põhjustaja kindlustusandja vastu hagi ja teine kindlustusandja, kes on kannatanule kahju osaliselt juba hüvitanud, nõuab esimeselt kindlustusandjalt väljamakstud hüvitised tagasi.

40

Nimelt võib niisuguse võimaluse puudumisel tekkida oht, et kaks kohut jõuavad samas asjas erinevate lahenditeni, mistõttu oleks nende tunnustamine ja täitmine ebamäärane.

41

Lisaks on Euroopa Kohus seoses 27. septembril 1968 Brüsselis allkirjastatud konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT L 72, L 299, lk 32) varem märkinud, et hagi, mille kindlustatu on esitanud kindlustusandja vastu õnnetusjuhtumi tagajärgede hüvitamiseks, ja hagi, millega see kindlustusandja nõuab kahju hüvitamist teiselt kindlustusandjalt, kes on väidetavalt kindlustanud sama juhtumi, tuleb pidada vastavalt põhihagiks ja tagatise realiseerimise nõudeks konventsiooni artikli 6 punkti 2 mõttes (vt selle kohta kohtuotsus GIE Réunion européenne jt, C‑77/04, EU:C:2005:327, punkt 27).

42

Siinjuures tugines Euroopa Kohus nimetatud konventsiooni kohta P. Jenard’i koostatud ettekandele (EÜT L 1979, C 59, lk 1, eelkõige lk 27).

43

Kuivõrd Euroopa Kohtu tõlgendus nimetatud konventsioonile kehtib ka määruse nr 44/2001 sätete osas, kui nende kahe õigusakti sätteid saab pidada samatähenduslikeks (kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 60), siis tuleb märkida, et sama kehtib ka konventsiooni artikli 6 punkti 2 ja määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti a kohta.

44

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 41 antud tõlgendust ning punktides 38 ja 39 meenutatud eesmärke, siis tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 2 on põhikohtuasjas käsitletavale nõudele kohaldatav, mida kinnitab ka P. Jenard’i koostatud ettekandes tehtud järeldus, et kolmanda isiku iseseisev nõue võib hõlmata ka neid olukordi, kus kolmas isik astub menetlusse oma huvide kaitseks.

45

Kuna määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 2 kohaselt peab põhihagi ning selles sättes ette nähtud kolmanda isiku iseseisev nõue või tagatise realiseerimise nõue olema omavahel seotud, on põhihagi menetleva liikmesriigi kohtu ülesanne kontrollida sellise seose olemasolu, kuivõrd ta peab tagama, et kolmanda isiku iseseisev nõue või tagatise realiseerimise nõue ei ole esitatud üksnes selleks, et viia kostja välja selle kohtu alluvusest, kes oleks tema asjas pädev (vt selle kohta kohtuotsus GIE Réunion européenne jt, C‑77/04, EU:C:2005:327, punktid 30 ja 32).

46

Sellega seoses asjaolu, et siseriiklik õigusnorm, nagu menetlusseadustiku 18. peatüki § 5 teine lõik, annab kolmandale isikule õiguse esitada juba algatatud menetluses hagi tingimusel, et see hagi on põhihagiga seotud, aitab kahtlemata vältida määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 2 kuritarvitamist.

47

Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse kuulub hagi, mille kolmas isik on siseriikliku õiguse kohaselt esitanud kostja vastu põhihagi menetluses ja mille esemeks olev nõue hüvitada põhihagi menetluses kindlustushüvitised, mis kolmas isik on hagejale välja maksnud, on põhihagiga tihedalt seotud, kuid selline hagi kuulub nimetatud sätte kohaldamisalasse tingimusel, et hagi ei ole esitatud üksnes selleks, et viia kostja välja selle kohtu alluvusest, kes oleks tema asjas pädev.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artikli 6 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse kuulub hagi, mille kolmas isik on siseriikliku õiguse kohaselt esitanud kostja vastu põhihagi menetluses ja mille esemeks olev nõue hüvitada põhihagi menetluses kindlustushüvitised, mis kolmas isik on hagejale välja maksnud, on põhihagiga tihedalt seotud, kuid selline hagi kuulub nimetatud sätte kohaldamisalasse tingimusel, et hagi ei ole esitatud üksnes selleks, et viia kostja välja selle kohtu alluvusest, kes oleks tema asjas pädev.