—

EL-EM-2001 Ltd, esindaja: D. M. Irinkov, ügyvéd,

—

Nemzeti Adó- és Vámhivatal Dél-alföldi Regionális Vám- és Pénzügyőri Főigazgatósága, esindajad: M. Daniné Égető ja B. Gyenge, jogtanácsosok,

—

Ungari valitsus, esindajad: M. Fehér ja G. Szima,

—

Eesti valitsus, esindaja: K. Kraavi-Käerdi,

—

Iirimaa, esindajad: A. Joyce ja L. Williams,

—

Rootsi valitsus, esindajad: A. Falk ja E. Karlsson,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Hottiaux ja L. Havas,

—

Norra valitsus, esindajad: T. Skjeie ja B. Stankovic,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT L 2006 102, lk 1), artikli 19 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on EL‑EM‑2001 Ltd ja Nemzeti Adó- és Vámhivatal Dél-alföldi Regionális Vám- és Pénzügyőri Főigazgatósága (Dél-alföldi piirkondlik tolli- ja rahandusdirektoraat, Ungari) raskeveoki seismajätmise üle, mille omanik on EL‑EM‑2001 ja mida EL‑EM‑2001 kasutab, et tagada selle äriühingu heaks töötanud sõiduki juhile määratud trahvi tasumine.

3

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määrus (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta (EÜT 1985, L 370, lk 8; ELT eriväljaanne 07/01, lk 227), mida on muudetud määrusega nr 561/2006 (edaspidi „määrus nr 3821/85“), sätestab artikli 15 lõike 7 punktis a:

„Kui juht juhib sõidukit, mis on varustatud sõidumeerikuga I lisa kohaselt, peab ta suutma kontrolliametnikule selle nõudmisel igal ajal esitada:

Pärast 1. jaanuari 2008 hõlmavad alapunktides i) ja iii) osutatud ajavahemikud siiski jooksvat päeva ja eelnenud 28 päeva.

[…]“.

4

Määruse nr 561/2006 põhjendustes 17, 26 ja 27 on kirjas:

[…]

5

Määruse nr 561/2006 artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Lisaks sellele on käesoleva määruse eesmärgiks aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris.“

6

Nimetatud määruse artikli 10 lõiked 1–3 sätestavad:

„1.   Veoettevõtjatel on keelatud töölepingu alusel töötavatele või veoettevõtja käsutusse antud juhtidele makstava tasu, ka lisatasu ja preemiate kujul makstavate summade sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega ja/või edasitoimetatud kauba kogusega, kui makstavad summad võivad oma laadi poolest ohustada liiklusohutust ja/või soodustada käesoleva määruse rikkumist.

2.   Veoettevõtja korraldab lõikes 1 nimetatud juhtide töö nii, et juhid saavad kinni pidada nõukogu määrusest (EMÜ) nr 3821/85 ja käesoleva määruse II peatükist. Veoettevõtja peab juhti nõuetekohaselt juhendama ja regulaarselt kontrollima määruse […] nr 3821/85 ja käesoleva määruse II peatüki täitmist.

3.   Veoettevõtja vastutab oma sõidukijuhtide rikkumiste eest ka juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil.

Ilma et see piiraks liikmesriigi õigust võtta veoettevõtjat piiramatule vastutusele, võivad liikmesriigid selle vastutuse siduda lõigetes 1 ja 2 toodud sätete rikkumisega. Liikmesriigid võivad kaaluda kõiki tõendeid, mis võivad tõendada asjaolu, et veoettevõtjat ei saa toimepandud rikkumise eest põhjendatult vastutusele võtta.“

7

Määruse nr 561/2006 artikkel 18 näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad vastu meetmed, mis võivad olla vajalikud käesoleva määruse rakendamiseks.“

8

Määruse artiklis 19 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse ja määruse […] nr 3821/85 sätete rikkumiste eest sanktsioonid ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Nimetatud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad. Käesoleva määruse ja määruse […] nr 3821/85 rikkumine ei või kaasa tuua mitut sanktsiooni või menetlust. Liikmesriigid teavitavad komisjoni nimetatud meetmetest ja sanktsioone reguleerivatest sätetest artikli 29 teises lõigus nimetatud kuupäevaks. Komisjon teavitab sellest liikmesriike.

2.   Liikmesriik võimaldab asjaomastel ametiasutustel määrata sanktsioon veoettevõtjale ja/või sõidukijuhile käesoleva määruse rikkumise eest, mis tuvastati liikmesriigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel sanktsiooni määratud, seda ka juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil.

Erandina, kui tuvastatakse rikkumine:

võivad liikmesriigid kuni 1. jaanuarini 2009 sanktsioonide määramise asemel teavitada rikkumisest selle liikmesriigi või kolmanda riigi pädevat ametiasutust, kus asub vedaja asukoht või juhi töökoht.

3.   Kui liikmesriik algatab teatud rikkumise suhtes menetluse või määrab sanktsiooni, peab ta esitama juhile piisavad kirjalikud tõendid.

4.   Liikmesriigid tagavad proportsionaalsete sanktsioonide süsteemi, mis võib hõlmata ka rahalisi sanktsioone, olemasolu juhuks, kui vedaja või temaga seotud kaubasaatjad, ekspedeerijad, reisikorraldajad, peatöövõtjad, alltöövõtjad ja sõidukijuhtide vahendamise agentuurid rikuvad käesolevat määrust või määrust […] nr 3821/85.“

9

Määruse nr 561/2006 artikkel 21 näeb ette:

„Et käsitleda juhtumeid, mille suhtes liikmesriik on seisukohal, et tegemist on käesoleva määruse rikkumisega, mis võib selgelt ohustada liiklusohutust, volitab see liikmesriik asjaomast pädevat asutust jätta asjaomane sõiduk seisma kuni rikkumise põhjuse kõrvaldamiseni. Liikmesriigid võivad kohustada juhti kinni pidama ööpäevasest puhkeperioodist Lisaks sellele liikmesriigid vajaduse korral tühistavad või peatavad ettevõtja tegevusloa või piiravad selle kehtivust, kui ettevõtja asukoht on selles liikmesriigis, või võtavad ära sõidukijuhi juhiloa või peatavad või piiravad selle kehtivust. Komisjon, toimides artikli 24 lõikes 2 sätestatud korras, töötab välja suunised käesoleva artikli ühtlustatud kohaldamiseks.“

10

1988. aasta I liiklusseaduse (közúti közlekedésről szóló 1988. évi I. törvény; edaspidi „liiklusseadus“) artikkel 20 sätestab:

„(1)   Käesoleva seaduse, eriseaduste sätete ja ühenduse õigusaktide rikkumiste eest, mis puudutavad alljärgnevat, karistatakse trahviga:

[…]

[…]

(7)   liikluskontrolli käigus võib sõiduki – arvestades ohtlike veoste, kiiresti riknevate toiduainete ja elusloomade veoste kinnipidamist puudutavaid eeskirju – haldusmenetluse läbiviimise ajal kuni trahvi või rahalise tagatise tasumiseni sellekohast eraldi otsust tegemata seisma jätta vastavalt haldusmenetluse ja ‑teenuste üldnorme käsitleva seaduse tingimustele, mis puudutavad tagatiseks võetavaid meetmeid. Sõidukit ei või kinni pidada eelkõige juhul kui:

7a)   Kui kontroll avastab, et ühte lõike 1 punktides c), e) ja h) loetletud reeglitest on rikutud, ja juhul kui see rikkumine kujutab endast ohtu liiklusohutusele, võib pädev asutus sellekohast eraldi otsust tegemata sõiduki kinni pidada kuni liiklusohutusele ohtu enam ei ole vastavalt haldusmenetluse ja ‑teenuste üldnorme käsitleva seaduse tingimustele, mis puudutavad tagatiseks võetavaid meetmeid.

11

Valitsuse 29. juuli 2009. aasta dekreet nr 156/2009, milles määratakse kindlaks trahvisummad, mis võidakse määrata teatavate kaupade ja reisijate vedu ning maanteeliiklust reguleerivate sätete rikkumise eest ja ametiasutuste ülesanded trahvi määramisel (közúti árufuvarozáshoz, személyszállításhoz és a közúti közlekedéshez kapcsolódó egyes rendelkezések megsértése esetén kiszabható bírságok összegéről, valamint a bírságolással összefüggő hatósági feladatokról szóló 156/2009), näeb ette järgmist:

„Kui seadus või määrus ei näe ette teisiti, peab [liiklusseaduse] artikli 20 lõike 1 punkti d arvestades vastavalt käesoleva dekreedi lisale 4 määratud trahvisumma tasuma isik, kes rikkus sõidumeerikuid ja tahhograafi kettaid ning nende kasutamist käsitlevat sätet, mis on ette nähtud:

[…]

[…] “.

12

2004. aasta CXL seaduse haldusmenetluse ja ‑teenuste üldnormide kohta (Közigazgatási hatósági eljárás és szolgáltatás általános szabályairól szóló 2004. évi CXL Törvény) artikkel 143 „Tagavad meetmed“ näeb ette:

„(1)   Kui menetluse esemeks oleva kohustuse hilisem täitmine on ohustatud, võib enne kohustuse täitmise tähtaja möödumist viie päeva jooksul alates selle põhjuseks oleva asjaolu ilmnemisest määrata tagatiseks rahalise tagatise või kindlaksmääratud asja arestimise.

(2)   Tagava meetme kohaldamise otsustab esimese taseme asutus ja rakendab täitevasutus.

(3)   meede tuleb tühistada juhul kui

[…]“.

13

EL-EM-2001 on Bulgaarias registreeritud veoettevõtja. Ungaris teostatud veol kontrolliti liikluskontrolli käigus selle ettevõtja töötajat, kes juhtis raskeveokit, mille omanik ja kasutaja see ettevõtja on. Pädevad asutused tuvastasid selle juhtumi puhul määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 7 punkti a rikkumise.

14

25. veebruaril 2014 Nemzeti Adó- és Vámhivatal Csongrád Megyei Vám- és Pénzügyőri Igazgatósága (Csongrádi piirkondlik tolli- ja rahandusamet, edaspidi „esimese taseme haldusasutus“), mis kuulub Ungari riikliku maksu- ja tolliameti juurde, määras selle sõiduki juhile trahvi 400000 Ungari forinti (HUF) (ligikaudu 1270 eurot). Peale selle otsustas see asutus võtta trahvi tasumist tagava meetme ja andis selleks korralduse trahvi tasumiseni sõiduk kinni pidada.

15

EL-EM-2001 esitatud kaebuse menetlemise käigus kinnitas teise taseme haldusasutus selle tagava meetme.

16

EL-EM-2001 esitas otsuste peale kaebuse Szegedi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróságile („Szegedi haldus- ja töökohus, Ungari).

17

EL-EM-2001 kinnitas sellega seoses, et ta ei olnud vaidlustatud otsuseks alust andnud haldusmenetluse subjekt ega olnud menetluses osaleja. Ta toetus asjaolule, et kuna rikkumise pani toime kõnealuse sõiduki juht ja esimese taseme haldusasutus määras trahvi ainult temale, ei saa tema kui selle sõidukijuhi tööandja suhtes kohaldada sellist tagavat meedet, nagu on tema kasutatava sõiduki seismajätmine. Ta rõhutas, et ükski õigusnorm ei luba kinni pidada asja, mis kuulub kolmandale isikule, kes ei ole olnud haldusmenetluse osaline ega rikkumist sooritanud.

18

Haldusasutus on nõudnud EL-EM-2001 hagi rahuldamata jätmist, väites, et kaebaja osales haldusmenetluses ja pealegi oli ta kasutanud oma õigust sõiduki seismajätmise otsuse peale kaevata. Kuivõrd trahv määrati niisiis sõltumata sellest, kes oli kohustatud seda tasuma, lubab Ungari seadusandlus haldusasutusel juhul, kui sõidukijuhile või sõiduki kasutajale on määratud trahv, otsustada rikkumisel kasutatud sõiduk seisma jätta.

19

Neil asjaoludel otsustas Szegedi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság (Szegedi haldus- ja töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas määrusega nr 561/2006 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad tagava meetmena jätta seisma veoettevõtjale kuuluva sõiduki olukorras, kus esiteks juhtis seda selle ettevõtja heaks töötav sõidukijuht, rikkudes määruse nr 3821/1985 sätteid ja teiseks ei olnud siseriiklik haldusasutus seda ettevõtjat vastutusele võtnud.

21

Siinkohal tuleb meenutada määruse nr 561/2006 põhjendust 17 ja artiklit 1, mis seab eesmärgiks määruse kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaaltingimuste ning üldise liiklusohutuse parandamise.

22

Määruse nr 561/2006 põhjenduse 27 kohaselt on juhtimisaja ja puhkeaja suhtes kehtestatud sätete selge ja tõhusa rakendamise huvides soovitav tagada nende sätete ühetaolisus, mis käsitlevad veoettevõtjate ja sõidukijuhtide vastutust käesoleva rikkumise eest, selline vastutus võib liikmesriigiti kaasa tuua kriminaal- või halduskaristuse või tsiviilvastutuse.

23

Selles osas näeb määruse nr 561/2006 artikkel 18 ette, et liikmesriigid võtavad vastu meetmed, mis on vajalikud kõnesoleva määruse rakendamiseks.

24

Seega näeb määruse nr 561/2006 artikli 19 lõige 1 ette, et liikmesriigid kehtestavad „käesoleva määruse ja määruse […] nr 3821/85 sätete rikkumiste eest sanktsioonid ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks.“

25

Nendest sätetest nähtub, et määruse nr 561/2006 taotletav eesmärk ei ole karistuste ühtlustamine, vaid määrus jätab hoopis liikmesriikide otsustada võetavad meetmed ja määruse rakendamiseks vajalikud karistused (vt selle kohta kohtuotsus, 9.2.2012, Urbán, C‑210/10, EU:C:2012:64, punkt 22).

26

Selles kontekstis tuleb meenutada, et määruse nr 561/2006 artikli 10 lõige 3 volitab liikmesriike võtma veoettevõtjad nende heaks töötavate sõidukijuhtide sooritatud rikkumiste eest piiramatule vastutusele.

27

Määruse nr 561/2006 artikli 19 lõige 2 sätestab, et liikmesriik võimaldab pädevatel ametiasutustel määrata karistus veoettevõtjale ja/või sõidukijuhile kõnesoleva määruse rikkumise eest, mis tuvastati selle liikmesriigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel karistust määratud.

28

Selle sätte sõnastusest tuleneb, et määrus nr 561/2006 paneb kindlaksmääratud kohustused nii veoettevõtjatele kui ka sõidukijuhtidele ja peab kumbagi vastutavaks nende konkreetsete kohustuste rikkumise eest, mille nad on ise toime pannud (kohtuotsus, 9.6.2016, Eurospeed, C‑287/14, EU:C:2016:420, punkt 32).

29

Nimetatud määruse põhjenduse 27 sõnastusest tuleneb ühemõtteliselt, et liikmesriikidel on õigus näha ette sõidukijuhtide vastutus nimetatud määruse rikkumiste eest ning neil on kohaldatavate karistuste valikul kaalutlusruum (kohtuotsus, 9.6.2016, Eurospeed, C‑287/14, EU:C:2016:420, punkt 34).

30

Kuna ühelt poolt peavad liikmesriigid määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 1 kohaselt kehtestama selle määruse rikkumise eest määratavaid karistusi reguleerivad sellised õigusnormid, et need karistused oleksid tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad, ning teiselt poolt ei välista see määrus sõidukijuhtide vastutust, siis tuleneb sellest, et liikmesriigid võivad ette näha õigusnorme, mis võimaldavad karistada ka ainult sõidukijuhte (kohtuotsus, 9.6.2016, Eurospeed, C‑287/14, EU:C:2016:420, punkt 35).

31

Teiseks on Euroopa Kohus otsustanud, et objektiivne vastutuse kord sunnib tööandjaid korraldama tööd nii, et oleks tagatud määruse nr 561/2006 järgimine ja et liiklusohutuse puhul on tegemist avaliku huviga, mis võib õigustada tööandjale tema töötaja poolt toime pandud rikkumiste eest trahvi määramist ja objektiivset karistusõiguse süsteemi (kohtuotsus, 10.7.1990, Hansen, C‑326/88, EU:C:1990:291, punkt 19).

32

Tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 561/2006 põhjendusele 26 tuleks liikmesriikide käsutuses olevate võimalike meetmete paketti lisada võimalus raske rikkumise korral sõiduki kasutamist takistada.

33

Määruse nr 561/2006 artikkel 21 näeb selles kontekstis ette, et liikmesriigid võivad juhtudel, mille puhul on tegemist rikkumisega, mis võib selgelt ohustada liiklusohutust, volitada asjaomast pädevat asutust jätma asjaomane sõiduk seisma kuni rikkumise põhjuse kõrvaldamiseni. Liikmesriigid võivad kohustada juhti kinni pidama ööpäevasest puhkeperioodist ja vajaduse korral tühistada või peatada ettevõtja tegevusloa või piirata selle kehtivust, kui ettevõtja asukoht on selles liikmesriigis, või võtta ära sõidukijuhi juhiloa või peatada või piirata selle kehtivust.

34

Eelnevast tuleneb, et võttes arvesse eesmärki, et nii sõidukijuhid kui ka ettevõtjad täidaksid neile määrustest nr 3821/85 ja nr 561/2006 tulenevaid kohustusi, on selline tagav meede nagu sõiduki seismajätmine veoettevõtja mõjutamiseks, et tagada tema töötaja poolt toime pandud rikkumise eest kohaldatud karistuse täitmine, iseenesest liidu õigusega kooskõlas.

35

Tuleb meenutada, et määruse nr 561/2006 artikli 19 lõige 1 kohustab liikmesriike kehtestama selle määruse ja määruse nr 3821/85 sätete rikkumise eest karistused, mis peavad olema „tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad“.

36

Samas tuleb nentida, et kõnealune määrus ei sisalda täpsemaid eeskirju nimetatud siseriiklike karistuste kehtestamise kohta ega kehtesta muu hulgas asjaomaste karistuste proportsionaalsuse hindamise sõnaselget kriteeriumi (kohtuotsus, 9.2.2012, Urbán, C‑210/10, EU:C:2012:64, punkt 22).

37

Väljakujunenud kohtupraktikas on aga sedastatud, et kui liidu õigusnorme ei ole ühtlustatud karistuste valdkonnas, mida nendes õigusnormides sätestatud tingimuste rikkumise korral kohaldatakse, siis on liikmesriigid pädevad valima karistused, mida nad peavad sobivaks. Kuid liikmesriigid on kohustatud nimetatud pädevust teostama liidu õigust ja selle aluspõhimõtteid ning seega proportsionaalsuse põhimõtet järgides (vt kohtuotsus, 9.2.2012, Urbán, C‑210/10, EU:C:2012:64, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Nendele nõuetele peavad vastama ka muud karistustega tihedalt seotud meetmed nagu sõiduki seismajätmine, mis tagavad karistuste tõhususe.

39

Nii ei tohi põhikohtuasjas käsitletavad tagavad meetmed, mis on siseriiklike õigusnormide kohaselt lubatud, minna kaugemale sellest, mis on asjaomase õigusnormiga seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema seatud eesmärkidega vastavuses (vt selle kohta kohtuotsus, 9.2.2012, Urbán, C‑210/10, EU:C:2012:64, punktid 24 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika).

40

Euroopa Kohus on selles kontekstis leidnud, et karistuste rangus peab vastama selliste rikkumiste raskusele, mille eest neid määratakse, tagades eelkõige tegeliku hoiatava mõju ja järgides samas proportsionaalsuse üldpõhimõtet (kohtuotsus, 27.3.2014, LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 45).

41

Lisaks on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et proportsionaalsuse põhimõte seab liikmesriikide tegevusele raamid mitte üksnes rikkumise koosseisuliste tunnuste ja trahvi raskusastet puudutavate eeskirjade kindlaksmääramisel, vaid ka seoses nende asjaolude hindamisega, mida võib trahvi määramisel arvestada (kohtuotsus, 9.2.2012, Urbán, C‑210/10, EU:C:2012:64, punkt 54).

42

Selles kontekstis on selge, et põhikohtuasjas käsitletaval juhul on sõiduki seismajätmine tagava meetmena rakendatud üksnes rikkumise eest vastutusele võetud sõidukijuhi suhtes toimunud haldusmenetluses. Ungari õiguses, liiklusseaduse artikli 20 lõikes 7 koostoimes 2004. aasta CXL seaduse haldusmenetluse ja ‑teenuste üldnormide kohta artikliga 143 on ette nähtud, et liikluskontrolli käigus võib – arvestades ohtlike veoste, kiiresti riknevate toiduainete ja elusloomade veoste kinnipidamist puudutavaid eeskirju –, juhul kui haldusasutus peab haldusmenetluses käsitletava kohustuse edaspidist täitmist ohustatuks, haldusmenetluse ajal kuni trahvi või rahalise tagatise tasumiseni sellekohast eraldi otsust tegemata sõiduki seisma jätta vastavalt haldusmenetluse ja ‑teenuste üldnorme käsitleva seaduse tingimustele.

43

Teiseks tuleb nentida, et liiklusseaduse artikli 20 lõike 7 alusel ei või sõidukit seisma jätta muu hulgas juhul, kui trahvivõlgniku asukoht, elukoht või alaline elukoht asub Ungari territooriumil ja kui võlgnikul on riigi maksuhalduri antud maksukohustuslasena registreerimise number või maksukohustuslase tunnuskood või finantsasutus annab maksekohustuse kohta garantii või käenduse või kui vastutuse selle kohustuse eest võtab endale maksukohustuslasena registreerimise numbriga ettevõtja, kes on registreeritud riigi territooriumil, tingimusel, et trahvivõlgnik tõendab seda menetluse jooksul piisavalt.

44

Järelikult on sõiduki seismajätmise ainus eesmärk karistusena määratud trahvi kiire tasumine.

45

Kuigi selline tagav meede on tõesti põhimõtteliselt kohane ja tõhus määruses nr 561/2006 ette nähtud töötajate sotsiaaltingimuste ja liiklusohutuse parendamiseks, siis veoettevõtjale kuuluva sõiduki haldusmenetluse käigus seismajätmine läheb kaugemale nende eesmärkide saavutamiseks vajalikust.

46

Nagu komisjon oma seisukohtade punktis 43 esile toob, on olemas ka muud sama tõhusad, kuid omandiõiguse seisukohast vähem piiravad ja liialdamatud meetmed, mille seas on muu hulgas autojuhi juhtimisõiguse peatamine, tühistamine või piiramine kuni trahvi tasumiseni. See meede lubaks veoettevõtjal teha kõnealuse sõiduki juhtimise ülesandeks teisele sõidukijuhile, sõltumata trahvi tasumisest.

47

Mis puutub kõnealuse meetme tõhususe ja piisavuse nõudesse, mis tuleneb määruse nr 561/2006 artikli 19 lõikest 1 koostoimes sama määruse artikliga 18, siis tuleb märkida, et meede vastab nendele kriteeriumidele, kui see õhutab maanteeliikluses osalejaid karistusi vältima, ja juhul kui trahv on määratud, seda võimalikult lühikese tähtaja jooksul tasuma. Hoiatav mõju on tugevam, kui trahvi adressaat on ühtlasi seisma jäetud sõiduki omanik. Sellega on tegemist juhul, kui rikkumise toimepanija on ühtaegu sõiduki juht ja omanik või kui ühe rikkumise eest karistatakse nii sõidukijuhti kui ettevõtjat.

48

Põhikohtuasjas käsitletaval juhul määrati trahv ainult sõidukijuhile, kuna ettevõtja vastutust, kes ei olnud haldusmenetluses osaleja, ei tehtud kindlaks ega väljendatud sellekohast kahtlust. Tagav meede oli suunatud üksnes selle ettevõtja vastu, kuigi ettevõtja ei olnud mingit rikkumist sooritanud. Selles olukorras ei ole sõiduki seismajätmine tagava meetmena juhi suhtes tegelikult ei hoiatav ega tõhus. Seevastu selline meede, nagu juhtimisõiguse tühistamine, peatamine või piiramine kuni trahvi tasumiseni, oleks hoiatav ja tõhus ning vastaks proportsionaalsuse põhimõtte nõuetele.

49

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määrust nr 561/2006 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad tagava meetmena veoettevõtjale kuuluva veoki seisma jätta olukorras, kus esiteks juhtis seda sõidukit selle ettevõtja heaks töötav sõidukijuht, rikkudes määruse nr 3821/85 sätteid, ja teiseks ei olnud siseriiklik pädev asutus võtnud seda ettevõtjat vastutusele, kuna selline tagav meede ei vasta proportsionaalsuse põhimõtte nõuetele.

50

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad tagava meetmena veoettevõtjale kuuluva sõiduki seisma jätta olukorras, kus esiteks juhtis seda sõidukit selle ettevõtja heaks töötav sõidukijuht, rikkudes 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3821/85 sätteid, ja teiseks ei olnud siseriiklik pädev asutus võtnud seda ettevõtjat vastutusele, kuna selline tagav meede ei vasta proportsionaalsuse põhimõtte nõuetele.