—

Vorarlberger Gebietskrankenkasse, esindaja: Rechtsanwalt J. Lercher,

—

A. Knauer, esindajad: Rechtsanwalt J. Nagel ja Rechtsanwalt M. Bitriol,

—

Austria valitsus, esindaja G. Hesse,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja V. Kaye, keda abistas T. de la Mare, QC,

—

Euroopa Komisjon, esindajad M. Kellerbauer ja D. Martin,

—

EFTA järelevalveamet, esindajad M. Moustakali, X. Lewis ja M. Schneider,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT L 166, lk 1, parandus ELT L 200, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72) artiklit 5 ja ELTL artiklit 45.

2

Taotlus on esitatud vaidluses, mille üheks pooleks on Vorarlberger Gebietskrankenkasse (Vorarlbergi liidumaa haigekassa, edaspidi „haigekassa”) ja A. Knauer ning teiseks pooleks on Landeshauptmann von Vorarlberg (Vorarlbergi liidumaa valitsusjuht) ning mis puudutab A. Knaueri kohustust maksta Liechtensteini Vürstiriigi kutsealasest pensioniskeemist saadavalt igakuiselt pensionilt Austria ravikindlusmakseid.

3

Määruse nr 883/2004 põhjendus 9 on sõnastatud järgmiselt:

4

Selle määruse artiklis 3 „Reguleerimisala” on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

[…]”

5

Sama määruse artiklis 5 „Hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste võrdne kohtlemine” on sätestatud:

„Kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti ning pidades silmas kehtestatud eri rakendussätteid, kohaldatakse järgmist:

6

Määruse nr 883/2004 artikli 9 „Liikmesriikide deklaratsioonid käesoleva määruse reguleerimisala kohta” lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid teavitavad Euroopa Komisjoni kirjalikult muu hulgas määruse artiklis 3 osutatud õigusaktidest ja kindlustusskeemidest.

7

Nimetatud määruse artikkel 30 „Pensionäride sissemaksed” sätestab:

„1.   Liikmesriigi asutus, mis kohaldatavate õigusaktide alusel vastutab haigus[hüvitiste] sissemaksete mahaarvamise eest, võib kohaldatavate õigusaktide alusel arvutatud mahaarvamisi taotleda ja tagasi nõuda üksnes selles ulatuses, milles nimetatud liikmesriigi asutus kannab hüvitiste kulusid […].

2.   Kui […] haigus‑ ning sünnitus‑ ja samaväärsete isadushüvitiste saamine [sõltub] sissemaksete või samalaadsete maksete tasumisest vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele, kus asjaomane pensionär elab, ei tule selliseid sissemakseid tasuda.”

8

Määruse nr 883/2004 artikli 53 „Kattumise välistamise eeskirjad” lõikes 1 on ette nähtud:

„Sama isiku täitunud kindlustus‑ ja/või elamisperioodide alusel arvutatud või antud invaliidsus‑, vanadus‑ ja toitjakaotushüvitiste mis tahes kattumist käsitletakse samaliigiliste hüvitiste kattumisena.”

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 rakendamise kord (ELT L 284, lk 1), artikkel 30 „Pensionäride sissemaksed” sätestab:

„Kui isik saab pensioni rohkem kui ühest liikmesriigist, ei tohi kõikidelt makstud pensionitelt arvestatud sissemaksete summa olla mingil juhul suurem kui sellise isikuga seoses pensionitelt arvestatud summa, kes saab sama suurt pensioni pädevast liikmesriigist.”

10

Määruseid nr 883/2004 ja nr 987/2009 kohaldatakse Liechtensteinis vastavalt [Euroopa Majanduspiirkonna] Ühiskomitee 1. juuli 2011. aasta otsusele nr 76/2011, millega muudetakse EMP lepingu VI lisa („Sotsiaalkindlustus”) ja protokolli nr 37 (ELT L 262, lk 33).

11

Üldise sotsiaalkindlustusseaduse (Allgemeines Sozialversicherungsgesetz), mida on muudetud sotsiaalkindlustusseaduse muutmise 2010. aasta teise seadusega (2. Sozialversicherungs‑Änderungsgesetz 2010, Bundesgesetzblatt I nr 102/2010, edaspidi „üldine sotsiaalkindlustusseadus”) § 73a lõige 1 sätestab:

„Välisriigist sellise pensioni saamise korral, mis kuulub

[…]

kohaldamisalasse, peab välisriigist pensioni saav isik, kellel on õigus ravikindlustushüvitisele, tasuma ka välisriigist saadavalt pensionilt ravikindlustusmakseid § 73 lõigete 1 ja la alusel. Ravikindlustusmakse muutub sissenõutavaks välisriigist pensioni väljamaksmise ajal.”

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab üldise sotsiaalkindlustusseadusega kehtestatud Austria pensioniskeemi kohta, et pensionikindlustus, mis katab eelkõige kindlustatud isikute vanusega seotud riske, peab võimaldama kindlustatud isikul säilitada elustandardi, mis tal oli enne pensionile jäämist. Vanaduspensioni saamise eelduseks on lisaks üldise pensioniea saabumisele ka teatud kindla arvu kindlustusperioodide täitumine. Põhimõtteliselt on kohustuslikult kindlustatud iga töötaja, kes töötab tööandja juures teatava aja jooksul miinimumtasemest suuremas mahus. Pensionikindlustuse raames kohustuslikult kindlustatud isikul, kes soovib saada suuremat pensioni kui see, millele tal muidu õigus oleks, on võimalik teha teatava aastase ülemmäära ulatuses vabatahtlikult täiendavaid sissemakseid. Ümberjaotava pensionikindlustusskeemi raames kasutatakse tehtud sissemakseid kohe hüvitiste rahastamiseks. Pensionikindlustust korraldavad kindlustusasutused.

13

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Liechtensteini pensionisüsteem koosneb kolmest sambast: vanadus‑ ja toitjakaotuskindlustus (esimene sammas), kutsealane pensioniskeem (teine sammas) ja vabatahtlik täiendav kindlustus (kolmas sammas).

14

Kui vanadus‑ ja toitjakaotuskindlustus on sissemaksetest rahastatav osamakseline skeem, siis kutsealane pensioniskeem, mida reguleerib 20. oktoobri 1987. aasta seadus kutsealaste pensioniskeemide kohta (Gesetz über die betriebliche Personalvorsorge), on kogumisskeem. See on seotud nii vanadus‑ ja toitjakaotuskindlustusskeemiga kui ka töösuhtega. Kutsealase pensioniskeemiga liitumine on põhimõtteliselt kohustuslik ja see peab koos vanadus‑ ja toitjakaotuskindlustusega võimaldama kindlustatud isikul säilitada elustandardi, mis tal oli enne pensionile jäämist. Kutsealase pensioniskeemi rakendamise eest vastutab põhimõtteliselt tööandja asutatud või tema poolt valitud asutus ehk sotsiaalkindlustusasutus. Niisugused asutused võivad piirduda seaduses ette nähtud minimaalsete hüvitiste andmisega või tagada samas õiguslikus ja korralduslikus raamistikus teatud hüvitiste miinimumhüvitistest suuremas summas maksmise. Kutsealase pensioniskeemi määratlus ja korraldus ei sõltu kuigi suures osas vananemisega kaasnevaid riske kandvate isikute endi algatusest ega kujundamissoovidest.

15

Liechtensteini Vürstiriik teatas määruse nr 883/2004 artikli 9 kohaselt kutsealaste pensioniskeemide seadusest kui selle määruse reguleerimisalasse kuuluvast õigusaktist.

16

Eelotsusetaotlusest nähtub, et A. Knauer ja R. Mathis elavad Austrias ja seal pensioni saavate isikutena on nad vastavalt üldisele sotsiaalkindlustusseadusele ravikindlustusskeemis kindlustatud. Kuna nad on varem töötanud Šveitsis ja Liechtensteinis, saavad nad Liechtensteini kutsealase pensioniskeemi raames pensionifondilt (edaspidi „Liechtensteini pensionifond”) vanaduspensioni.

17

Haigekassa kohustas A. Knauerit ja R. Mathist alates 2011. aasta oktoobrist maksma Liechtensteini pensionifondilt saadud igakuiselt pensionilt ravikindlustusmakseid.

18

Vorarlbergi liidumaa valitsusjuht vähendas kahe 10. detsembri 2013. aasta otsusega A. Knaueri ja R. Mathise ravikindlustusmaksete suurust põhjendusel, et määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse kuulub ainult see osa kutsealasest pensioniskeemist, mis vastab seaduses ette nähtud miinimumhüvitistele, ning seega tuleb üldise sotsiaalkindlustusseaduse §‑s 73a ette nähtud sissemakseid teha ainult selle osa pealt. Seevastu ei kuulu nimetatud määruse kohaldamisalasse kutsealaste pensioniskeemide seaduses ette nähtud täiendav osa, mis vastab miinimumhüvitistest suurematele hüvitistele. Samuti ei kuulu määruse kohaldamisalasse see Liechtensteini kutsealase pensioniskeemi osa, mis vastab enne kutsealaste pensioniskeemide seaduse jõustumist, st enne 1. jaanuari 1989 tehtud maksete alusel makstavatele hüvitistele. Seda osa tuleb käsitleda samamoodi nagu täiendavat osa.

19

Haigekassa kaebas need kaks otsust ja A. Knauer teda puudutava otsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule edasi. Haigekassa väitel tuleb tehtavad maksed arvutada kogu igakuiselt pensionilt, mida A. Knauer ja R. Mathis Liechtensteini pensionifondilt saavad, samas kui A. Knaueri väitel ei tule selle pensioni pealt mingeid makseid tasuda.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul näib üldisest sotsiaalkindlustusseadusest tuleneva vanaduspensioni ja kutsealaste pensioniskeemide seadusest tuleneva vanaduspensioni maksmiseks ette nähtud õiguslike tingimuste võrdlus viitavat sellele, et tegemist on samaväärsete hüvitistega määruse nr 883/2004 artikli 5 punkti a tähenduses. Ta leiab, et kõnealused pensionid kuuluvad selle määruse kohaldamisalasse. Nimelt põhinevad need pensionid asjaomase riigi õigusnormidel, mis käsitlevad vanaduse korral makstavat hüvitist hõlmavat sotsiaalkindlusliiki või ‑skeemi, ning pealegi teatas Liechtensteini Vürstiriik kutsealaste skeemide seadusest kui nimetatud määruse kohaldamisalasse kuuluvast seadusest tervikuna.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et ei saa välistada ühest küljest võimalust, et vaatamata Liechtensteini kutsealase pensioniskeemi kuulumisele koordineeritud pensioniskeemide hulka, mida kinnitati eelviidatud teavituses, ei saa sellele pensioniskeemile omast privaatautonoomiat arvestades pidada seda skeemi samaväärseks määruse nr 883/2004 artikli 5 tähenduses, ega teisest küljest võimalust, et kõigi kõnealuse pensioniskeemi alusel makstavate hüvitistega arvestamine Austria ravikindlustusmaksete arvutamisel tuleb lugeda liidu õiguses lubamatuks meetmeks, kuna sellega takistatakse ELTL artiklis 45 kehtestatud liikumisvabaduse kasutamist.

22

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

23

Sissejuhatuseks tuleb esiteks märkida, et kui vanadushüvitisi on määruse nr 883/2004 artiklis 9 sätestatud deklaratsioonis nimetatud, siis kuuluvad nad selle määruse kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsused Mora Romero, C‑131/96, EU:C:1997:317, punkt 25, ja Pérez García jt, C‑225/10, EU:C:2011:678, punkt 36).

24

On üheselt selge, et määruse nr 883/2004 artikli 9 alusel Liechtensteini Vürstiriigi – keda tuleb nimetatud määruse kohaldamisel samastada liikmesriigiga – esitatud deklaratsioon hõlmas põhikohtuasjas kõne all olevat kutsealast pensioniskeemi tervikuna. Sellest pensioniskeemist makstavaid vanadushüvitisi tuleb seega pidada nimetatud määruse kohaldamisalasse kuuluvateks hüvitisteks.

25

Teiseks, kuigi küsimuses viidatakse määruse nr 883/2004 artiklile 5 üldiselt, puudutab see tegelikult mõiste „samaväärsed hüvitised” määruse artikli 5 punkti a tähenduses tõlgendamist.

26

Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimust mõista nii, et sellega tahetakse teada, kas nimetatud määruse artikli 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on ühe liikmesriigi kutsealasest pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised ja teise liikmesriigi riiklikust pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised, mis mõlemad kuuluvad sama määruse kohaldamisalasse, selle sätte tähenduses samaväärsed hüvitised.

27

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi – käesoleval juhul määruse nr 883/2004 artikli 5 punkti a – kohaldamisala kindlaksmääramiseks arvesse võtta nii selle sõnastust, konteksti kui eesmärke (vt eelkõige kohtuotsus Angerer, C‑477/13, EU:C:2015:239, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Selle sätte sõnastuses ei ole ühtegi viidet selle kohta, kuidas tõlgendada mõistet „samaväärsed hüvitised”. Kuid nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 märkis ja vastupidi komisjoni seisukohale, ei ole määruse nr 883/2004 artikli 5 punktis a sätestatud mõistel „samaväärsed hüvitised” tingimata sama tähendus kui mõistel „samaliigilised hüvitised”, mis esineb selle määruse artiklis 53. Nimelt, kui liidu seadusandja oleks soovinud kohaldada kohtupraktikas kasutatud kriteeriume mõiste „samaliigilised hüvitised” tõlgendamiseks kattumise välistamise eeskirjade kohaldamise kontekstis, oleks ta võrdsustamispõhimõtte kohaldamisel kasutanud sama terminoloogiat.

29

Määruse nr 883/2004 artikli 5 punkti a konteksti puhul on küll tõsi, nagu väidab Austria valitsus, et teiste sätetega – nagu nimetatud määruse artikliga 30 ja määruse nr 987/2009 artikliga 30 – võidakse reguleerida, millistel tingimustel võib liikmesriigi asutus sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas haigushüvitiste katmiseks sissemakseid taotleda ja tagasi nõuda. Kuid ainuüksi see asjaolu ei välista, et niisuguseid tingimusi võidakse reguleerida ka artikli 5 punktiga a.

30

Lisaks tuleneb määruse nr 883/2004 artiklist 30 ja määruse nr 987/2009 artiklist 30, et mõlemas artiklis seatakse teatud kindlad piirangud liikmesriikide võimalusele sissemakseid taotleda ja tagasi nõuda, et katta muu hulgas haigushüvitised. Seega ei ole nende artiklite eesmärk reguleerida sellist taotlemist ja tagasinõudmist nii, et seesugune taotlemine ja tagasinõudmine ei kuuluks määruse nr 883/2004 artikli 5 sissejuhatava lause kohaselt artikli 5 punkti a kohaldamisalasse.

31

Määruse nr 883/2004 artikli 5 punkti a eesmärgi kohta ilmneb sama määruse põhjendusest 9, et liidu seadusandja soovis määruse teksti viia kohtupraktikast tuleneva põhimõtte hüvitiste, tulu ja faktide võrdsustamise kohta, et seda Euroopa Kohtu lahendite sisu ja vaimu järgides edasi arendada.

32

Seega tuleb kõigepealt märkida, et kahte vanadushüvitist ei saa pidada määruse nr 883/2004 artikli 5 punkti a tähenduses samaväärseks üksnes põhjusel, et nad mõlemad kuuluvad sama määruse kohaldamisalasse. Nimelt, lisaks asjaolule, et selline tõlgendus ei ole leidnud kinnitust Euroopa Kohtu praktikas, muutuks niisuguse tõlgendusega selles sättes ette nähtud ja liidu seadusandja tahteks olnud samaväärsuse nõue sisutühjaks, kuna asjaomast sätet kohaldatakse igal juhul ainult selle sätte kohaldamisalasse kuuluvate hüvitiste suhtes.

33

Mis puudutab seejärel konkreetsemalt selliseid vanadushüvitisi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ja võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat, millele liidu seadusandja määruse nr 883/2004 põhjenduses 9 viitab, tuleb mõistet „samaväärsed hüvitised” selle määruse artikli 5 punkti a tähenduses tõlgendada nii, et selles viidatakse sisuliselt kahele sarnasele vanadushüvitisele (vt selle kohta kohtuotsus Klöppel, C‑507/06, EU:C:2008:110, punkt 19).

34

Selliste sarnaste vanadushüvitiste puhul tuleb võtta arvesse hüvitiste ja hüvitised kehtestanud õigusnormide eesmärki (vt analoogia alusel kohtuotsus O, C‑432/14, EU:C:2015:643, punkt 33).

35

Põhikohtuasjas ilmneb küsimuse sõnastusest endast, et nii Liechtensteini kutsealasest pensioniskeemist makstavate vanadushüvitiste kui ka Austria riiklikust pensioniskeemist makstavate vanadushüvitiste eesmärk on tagada nende saajatele sama elustandardi säilimine, mis neil oli enne pensionile jäämist.

36

Järelikult tuleb selliseid vanadushüvitisi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, pidada sarnaseks. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 60 märkis, ei saa teistsugust seisukohta põhjendada siinjuures asjaolu, et nende hüvitiste saamise õiguse tekkimise viis ja kindlustatud isikute võimalus fakultatiivsete täiendavate hüvitiste saamiseks on erinev.

37

Lõpetuseks näib, et asjaomaste vanadushüvitiste erinevaks käsitlemiseks puudub põhikohtuasjas vaadeldavatel asjaoludel objektiivne põhjendus. Niisugune põhjendus võib asjakohasel juhul olemas olla, kui – nagu EFTA järelevalveamet õigesti märkis – Austrias peetaks haigushüvitiste katmiseks Liechtensteini kutsealasest pensioniskeemist makstavatelt vanadushüvitistelt kinni maksed, kuigi sellised maksed on juba Liechtensteinis kinni peetud. Euroopa Kohtule esitatud toimikust aga ei nähtu, et põhikohtuasjas oleks sellise olukorraga tegemist.

38

Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on ühe liikmesriigi kutsealasest pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised ja teise liikmesriigi riiklikust pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised, mis mõlemad kuuluvad sama määruse kohaldamisalasse, selle sätte tähenduses samaväärsed hüvitised, kui nende hüvitise liikide eesmärk on tagada hüvitisesaajatele sama elustandardi säilimine, mis neil oli enne pensionile jäämist.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on ühe liikmesriigi kutsealasest pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised ja teise liikmesriigi riiklikust pensioniskeemist makstavad vanadushüvitised, mis mõlemad kuuluvad sama määruse kohaldamisalasse, selle sätte tähenduses samaväärsed hüvitised, kui nende hüvitise liikide eesmärk on tagada hüvitisesaajatele sama elustandardi säilimine, mis neil oli enne pensionile jäämist.